Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

TEMA 60. SÜNNIPÄEVA PUHUL.

Ta aastate arvu pannakse jälle tähele. Ta ei tee sellest väl­jagi.   Nagu oleks naljaasi 60 aastat vanaks saada.

Võtkem ta senistest raamatupanustest viimane, „Kuningal on külm” – vanema kirjaniku mõttemäng. Aga kas tunnistab kojanarri tödisemine ses muinasjutu ja oleviku piiril mängivas näidendis ka autori käe ja mõtte tudisemist?

Kas ei vihja kahe peaga vasika veider imeusk naerja vastu­panust ühe agraarrahva mõttepimestustele? Veel vananematu on see Α. H. Tammsaare vaimuteravus, mis käis üle karjaülemate, kirjaülemate, hüveülemate ja nende napakate autoritaar­sete žestide.

Mitmeti mõistatusmüsteeriumiks on küll see Tammsaare praegune viimane teos. Ajamoment, tingitud ühiskondlikkude suhetega, ei laseks nagu selgemaid valguskiiri läbi, ja autor on vaidlematult tugevam olnud tõeliste elupiltide meistrina kui ses hämaras eluläheduse peitepildis. Jah, „Kuningal on külm” pole ei loetuna ega lavastatuna pääsenud täiesti tugevale tervikmõjule. Aga kahtlaste auväärsuste vastu sädelevaid sõnaleide ja traagikoomilise elutundmusega üllatavaid paradokse on Tammsaare siingi küllalt kirvendavalt pillanud oma elutee äärde. Tarvis ainult noppida:

Kuningas, milleks prohvetid ja kuulutajad:   aitab   sellestki,   kui narr ja ülemad räägivad.”

„Olla narriks, see on auamet.”

„Kui rahva usk vasikasse ei rauge, siis teeks kuningas ja valitsus õieti, kui läheksid tasapisi rahvausku.”

„Kasu pärast võib haritud inimene kas või kahe peaga vasikasse uskuda, liiatigi et on usuvabadus.”

„Ei ole mõtet, et sigivad mu loomad, kui ma ise ei sigi.”

„Inimese sõnade hulk kasvab kiiremini kui tema tarkus, sellepärast tuleb tal sagedasti arust puudus.”

Oletagem, et ajamärgid läheksid veelgi rohkem tagurpidi. Tammsaare ise hakkaks kirjutama nagu mingisse nuripidi noo­russe astudes. Ta vaimukas ja sõnakas and peidaks end kas või abrakadabrasse. Kas suudaks ta enam millegagi rikkuda oma head kirjanikunime? Ikka püsiks ta meie tähtsama ja suurema prosaisti aus ükspäinis oma „Tõe ja õiguse” pärast.

Ta mitmepalgelises loomingus on palju, mida lihtlugeja võib imestleda „Kuresaare vanadest” saadik. Aga nõudliku­male intelligentsile tunduvad ta harjumuspäraseltki tunnusta­tud teosed igakord uutena, kui neid uuesti lugeda.

*

Loorbereid kasvab vähe meie kallil kodumaal, heade juubelikommetega kirjanikke juba enam. Mis puutub Α. H. Tammsaa­resse, siis tõrgub temas kõik juubilari nimetuse vastu. Avalik­kude auavaldustega liginemiseks pole ta kunagi olnud saadaval.

Ons ta tulnud oma ausammastamise aktusele? Ons ta oma 50 aasta tähtpäeval ilmunud paraadi ja pidusööki vastu võtma? Kõiges selles oleks talle nagu midagi segavat, häirivat. Ei tea, kas Anton Hansenil liiga külm või soe hakkaks suures peosaalis, paljude pilkude all, suure ja armastatud kirjaniku epiteete kuu­lates Α. H. Tammsaarest. Aga teame midagi ta umbusaldusest ovatsioonide vastu. Mäletame ehk ka kirjanik Meriheina nuk­rust mõtlematu juubeldamise pärast.

Kas saab mingi päikesepaistelise optimismiga rõõmsale koosviibimisele tulla kirjanik, kel nii skeptiline põhikäsitus on inimeste heast ja õiglasest kooselust! Pole ülearune meelde tu­letada ta „Tõest ja õigusestki” tuttavat ligimesetundmist: sü­damlikkude suhete vilksatusi süvendab „suur rõõm, et võib tei­sele väänata”. Pole seda ülearune meelde tuletada ka üleva üks­meelse meeleolu propageerimise päevil, et Tammsaare maailma­pilt on täis vastuoluliste huvide, isekate taotluste, vaenulikkude võimutahete võitlust. Sügaval inimloomus pesitseva õeluse ku­jutamisele langeb mitmes ta teoses pearõhk. Eksib, kes arvab, et see maailmapilt piirdus ainult Vargamäega, Pearu ja Andrese vänge vägikaika vedamisega harimatus talupoegses olustikus. Ühiskondliku elu arengukäik kisub inimesi välja talupoegsest ja maaproletaarsest tagalast, vabamad olud edendavad linnako­danikuks ja linnaharitlaseks püüdlust. Aga kas inimloomus, mo­raalsed põhimõtted ja südamlikud suhted sellepärast on muutu­nud paremaks? „Tõe ja õiguse” vastupildis pigemini pahemaks: „Kui vähe maksavad põhimõtted ja kui vähe armastus millegi või kellegi vastu!” („T. ja Õ.” III.)

See on kibeda elutarkusega kirjanik. Nn. peenem seltskond on ta silmis hullem kui Oru Pearu, Eedi või Juuli. Töökus ja voorus ei maksa ju ses prassivas, liiderlikus, võidukihutavas, raha ja võimu ahnitsevas linnaseltskonnas midagi. Ometi ei hel­lita Tammsaare oma tõe ja õiguse nimel suuri illusioone ka ker­geuskliku ja vägivaldse massiliikumise kohta, kus võimukirgede kurjus vallandab metsikuid tapmisekirgi, kus pole aru ega õig­lust. See ei tähenda muidugi, et meie autor ei pooldaks vaba­dust rõhuvate võimusuhete ja vanade harjumuste muutmist. Kuid usk pikaldasse kultuursesse edusse murdub Tammsaare maailmavaates läbi raskete takistuste ja kõiges kahtlemise.

Valgustuvas ühistundmuses põhjenev tööusk, maast ja rah­vast eraldamatu sihipüüdlus halbade elutingimuste parandami­seks leiab ta „Tõe ja õiguse” sarja lõpul teatavasti kinnitust. Õilsam elumõte kujuneb sõgedate isekate ihade mahasurumises, selgib kannatustes: „kurbade kurgud kumisevad ikka ilusamaist viisidest”.

*

Α. H. Tammsaare ei puhu üles suuri eluillusioone. Kuid vähemalt meie kirjanduse mõõtkavas võttes on tal olnud võr­ratu huvi eri eluasendite vaatlemiseks ja psühholoogiliseks erit­lemiseks. Tõe ja õiguse problemaatika on ta meeles mõlkunud juba mitukümmend aastat. Kõik see on olnud üheks oluliseks eelduseks ta erksale, avarale ja mitmetahulisele inimesekujutusele.

Eriti ta suurteose väärtuseks on märgitud, et ta on õpeta­nud nägema vastandlikkude karakterite ja nende tõekspidamiste õigustust. Võiks lisandada, et ta mitte vähem kirjanduslikke naudinguväärtusi on osanud luua oma kangelaste arusaamatus­test ja väärkujutlustest.

Võiks ka ütelda, et Tammsaare on radikaalsete vaadetega vabameelsuse omapärasemaks ja vaimukamaks esindajaks meie kirjanduses. Kuid see ei tähenda, et tal mitte poleks karmis elukoolis omandatud ja kriitilises teadvuses läbi valgustunud veendumusi. Oma veendumusi ei vaheta ta tuulelipuna. Tamm­saare maailmavaade on küll komplitseerunud ühes ühiskonna ja ta enese arenguga. Ometi kui tõe ja õiguse otsimise motiiv esmakordselt esineb „Rahaaugu”-nimelises jutustuses, kus 1905. a. liikumise uljas lihttegelane Liivamäe Hans valust karjatab vitsahoopide all, siis pole see motiiv mitte ilma ajakohase järel­mänguta Tammsaare praeguses viimases romaanis „Ma armas­tasin sakslast”. Siin õpetab vana parun oma tütre ebaõnnestu­nud kosilasele, kelleks on vaene eesti korporant: „Siis peab teis ka tekkima see õige balti vaim, see õige balti hingeline disposit­sioon.” Noormehele enesele sisendab autor järgmise karakte­ristliku mõttemõlgutuse: „Niipalju arvan ma küll, et kuna kinganinad oma vormi aina sagedamini hakkavad vahetama, siis pea­vad inimesed sagedamini oma põhimõtteid vahetama või nad hoopis kõrvale heitma ja ainult moe järgi elama, mis ongi kõige moodsam põhimõte ja maailmavaade” („Ma armastasin saks­last”). Α. H. Tammsaare ei kuuluta oma veendumusi lausa prohvetipaatosega. Oma teostes tunneb ta siiski tihtilugu tungi ääri-veeri mööda astuda maailmavaatelistesse väitlustesse. Äkki võib ta mõnest pealtnäha tähtsuseta detailist leida tulipunkti, kust välja kargab kirvendavalt arvustavaid sädemeid.

Kui see tagasihoidlik kirjanik seni on kõrvaltvaatajaks jää­nud oma peopäevadel, siis on ta järjekindel olnud oma enese­teostuses. Ta isikul poleks nagu avalikku olemasolu ka iga­päevases elus. Aastate eest on ta ju asunud pealinna, ta paneb kõike teraselt tähele, ja siiski pole teda kuski näha. Tammsaare teoste tegelased armastavad palju resoneerida, pakuvad üks­teist üle sõnasattuvuse ja kõneluste rohkusega, ja autor ise ei tõsta ühelgi kõnekoosolekul häält. See on kirjanik, kes ei hooli ühestki kirjanduslikust organisatsioonist, ei võta aktiivselt osa ühestki liidust või koondisest. Ühegi parteiplatvormiga, min­gite propagandatodedega pole ta piiranud oma vaadete vabadust.

Ta laseb oma loomingut enese eest kõnelda rikkalikus kiirtemurdmises. Pole nii lihtsat tähelepanekut, tundmust, unistust, mis mitte ei komplitseeruks ta mõtteliikumises. Aga ta on oma loomingust välja ajanud kõik loomulikku mõtlemist ja ütlemist kahjustava emfaasi. Ta ei või pahaks panna, kui mõni kirjanduseharrastaja katsub ilma suurte sõnadeta piiritleda vähemalt üksikuid jooni ta teoste sugemeist, ta vaimsest isiksusest ja elutööst.     

Gustav Suits

Eesti Kirjandusest nr. 1/1938