Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

24 Sep

Ilutunde eluline väärtus ja arenemine.

 

Mis on ilutunne? Kui suur on ta eluline väärtus? Kuidas saavu­tada esteetilist kasvatust? Need on küsimused, mis mind praegu huvitavad.

Süvenedes mõttega esteetilistesse läbielamistesse, leiame neli iseloomulist joont, mis selgesti eraldavad esteetilisi läbielamisi teistest.

Siia kuuluvad: 1) meeldiv toon, lõbutunne, mis alati ilutundega ühenduses on, 2) juba Plato ja Aristotelese ajast saadik tähelepandud esteetilise emotsiooni formaalne iseloom, s. o., et ta tekib ainult mõnede vormide, – joonte, värvide, häälte – kooskõlal, 3) esteetiliste läbielamiste vastuvõtmine ehk tajumine tundelis – vaatluslikult, tundemärk, mille kohta Folkelt ütleb: seal, kus pole vaatlust, pole ka esteetilisi läbielamisi, vaatlus on kunsti ja esteetika alfa ja omega (algus ja ots) ja 4) see olukord, et esteetilistes vaatlustes vabaneme tege­liku elu ahelatest, tõuseme kõrgemale isiklikkudest huvidest, elame üleüldiste aadete riigis. Viimast tundemärki rõhutab iseäranis mõtteteadlane Guillot, kes nõnda ütleb: „Iludustunne ei ole midagi muud, kui solidaarsuse ja ühistunde kõrgem vorm, ta on ühisuse aimamine individuaalses elus.”

Kõike seda kokkuvõttes võiksime esteetilist emotsiooni nii definee­rida : esteetiline tundmus on lõbutundeline hinge olek, tekkiv mõnel joonte, värvide ja häälte kooskõlal, kui meie „mina”, vabanedes isiklistest mure­dest, andub vaaatlusele, saades vastuvõtlikuks kõrgematele aadetele ja õrnatundeliseks teiste inimeste vastu.

Edasi tekib küsimus: on see emotsioon algupärane, ehk tuletatud? Oli ta omane ka kõige kaugematele esiinimestele, ehk on ta tekkinud ajajooksul? Niisama, on ta omane lastele sündimisest saadik või ilmub ainult aastate jooksul?

Oli aeg, millal teadusmehed selle poolt olid, et esteetilist emotsiooni algupäraseks pidada, omaseks inimesele ka kõige madalamal arenemis­astmel niisama kui näit. enesekaitse tunnet. Kuid nüüd loeb geneetiline psüholoogia esteetilise emotsiooni kahtlemata teise järgu nähtuseks, mis tekkinud ainult pärast tulist võitlust enese olemasolu eest, kui inimene tundis ju enese kaitstud ja rahuldatud olevat, kui ilmus jõu rohkus, isegi küllus. „Esteetilise emotsiooni allikas, ütleb Ribot, on elu külluses, tegevuses, mida toreduseks võib nimetada.” Kõik uurijad toonitavad ühel häälel isikliku julgeoleku tarvet selleks, et esteetiline emotsioon ilmuks: kõige väiksemgi ärevus isikliku õnne pärast takistab juba esteetilist vaatlust. Sellest järgneb, et inimesesoo ajaloo esimeses perioodis, kui kestis vihane võitlus olemas­olu eest, ei olnud mahti laialistele esteetilistele läbielamtstele, nad ilmu­vad sedavõrd, kui kahanevad ainelised mured. Sedasama tõestavad ka nüüdse aja nähtused. Seltskonna vähem kindlustatud alamkiht, kelle mõtted ja püüded on sihitud peaasjalikult toidu ja riiete muretsemise peale, avaldab üleüldse vähe kalduvust esteetilistele läbielamistele.

Mis nüüd puutub ajasse, millal tekkivad esteetilised tundmused lastel, siis tuleb kõige pealt tähendada, et siin on võimatu nii kindlat vastust anda, kui algupäraste tunnete ja võimete kohta. Siin oleneb kõik individuaalseist lapse omadustest ja seltskon­nast, kus laps üles kasvab. Kõige varemalt võib esteetiline emotsioon tekkida teise eluaasta lõpul, kui laps hakkab laulust lõbu tundma, kui ta palub laulda ja katsub ise ka laulda, s. o. andub laulule, häälte kõlale või kui ta pliiatsiga paberit määrides ootamatult leiab, et ta joo­nistus kujutab suitsu, taldrikut jne. – andub vaatlemisele.

Käsitades esteetilise kasvatuse probleemi, tuleb puudutada esteeti­liste läbielamiste klassifitseerimist nende keerulikkuse järele.

Võtame ilusa akkordi, tundmatu laulukese ja näit. laulu, mida meile ema lapsepõlves laulis. Seda, teist ja kolmandat kuulame mui­dugi hea meelega, nad kõik meelitavad meid vaatlusele, päevamurede unustusele, kuid läbielamine ei ole kolmel mainitud juhtumisel kaugeltki ühesugune. Võtame veel kolm juhtumist: mulje ilusast värvide kooskõlast, näit. vikerkaares, pildist, mida meie esimest korda näeme ja mille aine meile tundmata, ja pildist, mida meie sagedasti oleme vaa­delnud, millega on meil seotud mälestused. Selge on ju, et kuigi neis kolmes juhtumises emotsioon on sarnane, siis kaugeltki mitte samane.

Milles on siin vahe? Selles, nähtavasti, et esimesel juhtumisel, kui meie lõbu tundsime ilusast akkordist ehk vikerkaare vaatlusest, meil oli ainult tundeline lõbumaitsmine vastava meeleorgani täielise äritamise tagajärjel; teisel juhtumisel, kui esteetilise maitsmise aineks oli tundmatu lauluke ehk pilt, asub tundelisele lõbule veel midagi juure, nimelt meeldivate suhete leidmine selles materjalis, mis meelte läbi saadud, iseäranis meeldivate osade kombineerimine kindlaks üksuseks. Kolmandal juhtumisel, kui kuulame tuttavat laulu ehk vaatleme tuttavat, aine poolest meile hästi arusaadavat pilti, on meil veel keerulisem esteetiline emotsioon, siin asub eelmise juure veel lõbu äratatud assot­siatsioonidest ja mõttekujutustest. Prof. Sully terminoloogiat tarvi­tades võiks need kolm esteetilise läbielamise astet nimetada: esimese tundeliseks, teise presentatiivseks ja kolmanda representatiivseks.

Siin võiks tähelepanu juhtida ka selle nähtuse peale, mida Dressoir alla kriipsutab, et nimelt igas, ka kõige keerulisemas, esteeti­lises läbielamises meie sammume läbi kõigi mainitud astmete. Ta tõendab, et esialgu tekib ainult üldine mulje meeldiva ehk mittemeeldiva iseloomuga, mille juures keerulised meelestused, aimamised ei avalda veel mõju mulje peale. Selles esimeses muljes meeldivad pea­asjalikult meelte läbi vastuvõetud asjade omadused; teatavat osa selle juures mängivad ka vaatleja isiku orgaanilised märkamised. Pärast seda juba, Dressoiri arvates, juhitakse tähelepanu sisu peale. Siin etendab mõjuvat osa see olukord, kas on kerge või raske sisu omandada ja kas sisu küllalt hästi väljendab tähelepanu nõudvat aadet. Ja alles siis asuvad juure individuaalsest elust ja tegevusest omandatud assotsiatsioonid.

Kui nüüd küsida, mis võiks ja peaks olema esteetilise kasvatuse sihiks, siis järgneb sellest, mis eelpool on öeldud, iseenesest vastus: äratada esteetilist tarvet selles, kelles ta veel magab Ja arendada võimet keerulisematele esteetilistele läbielamistele neis, kelles esteetiline tarve on juba ärganud ; erkus ja maitse – need on lõppsihid.

Loomulik oleks olnud nüüd võtta arutusele küsimus, mille abil on võimalik seda saavutada, kuid ma tahan esiteks veel arutusele võtta küsimuse, kas on ka tarvis esteetilise kasvatuse eest muretseda, kui suur on esteetiliste emotsioonide eluline väärtus üleüldse ja siis juba asuda abinõude küsimusele.

Nõnda siis, kui suur väärtus võib olla esteetilistel läbielamistel  inimese  üle üldises varakambris?

Seks tuletame meele esteetilise tundmuse kindlaks määramist kirjutuse algul, millest paistab juba iseenesest esteetiliste läbielamiste eluline väärtus.

Nii siis, esteetiline emotsioon on lõbutundeline hingeolek, tundmus, mis alati puhast lõbu pakub. Meie elus, täis muret, kurbtust, meelepaha, pettumust, pisaraid, peaks vist küll kõrgelt hinnatama kõike, mis võib meile pakkuda puhast, tervet lõbu, anda mõnedki minutid puhast rõõmu.

Teiseks tuleb otsida esteetilise emotsiooni väärtust selles, et meie esteetilistes vaatlustes mõneks ajakski, Folkelti sõnadega öeldud, vaba­neme meile armsast, aga tüütavast „minast”, tunneme kergendust rõhu­vatest igapäevastest tühistest muredest, mis nähtust ka tingimata tuleb õnneks lugeda.

Kolmandaks seisab ilutunde väärtus, nagu ta antud definitsioonis avaldub, selles, et meie esteetilistes läbielamistes saame väga vastu­võtlikkudeks kõrgematele aadetele ja õrnatundelisteks teiste inimeste vastu, millega tuleb seletada juba vanast ajast tähelepandud sidet ilu­duse ja headuse vahel, seda asjaolu, et iludustunnet arutihti on nime­tatud headuse eelastmeks. Seda tõestab muu seas ka asjaolu, et ikka ja alati inimesed püüdsid kaunistada templid ja teisi avalikka kohti, kus rahva hingesse pidid juurduma kõrgemad aated; rahva koosolekutel oli ikka muusika,  laul,  tants,  et esteetiliste vaatluste teel valmistada südamed ja meeled kõrgemate, jumalikkude aadete vastuvõtmisele. See on oma viisi hingede harimine järgnevale külvile. Ja mispärast, küsitakse, luulerikas seotud kõne enam mõjub tahtmuse peale, rohkem valdab kuulajaid, kui lihtkõne? Seletus võib olla ainult üks: temas olev vormide ilu valmistab ettekantavate aadete paremale vastuvõtmisele.

Ainult selle tugevama mõjuga kuulajate, nägijate ehk lugejate peale on õigustatud kunstnikkude püüd avaldada omi mõtteid võimali­kult ilusamas vormis.

Iseäranis kriipsutab alla kunsti, kui iseäralise ja tugeva keele osa Leo Tolstoi, kes kunsti väärtuse arvab just selles seisvat, et „inimese võime tõttu kunsti abil teiste inimeste tundmustele kaasatunda, talle saab kättesaadavaks tundmusteilmas kõik, mis inimesesugu enne teda oli läbielanud, muutuvad kättesaadavaks oma aja elanikkude tundmused, nii ka tundmused, mis inimesed on läbielanud tuhanded aastad enne ning saab võimalikuks oma tundmuste üleandmine teistele.”

Neljandaks tuleb nimetada veel seda head mõju, mis ilutundmus avaldab meie madalamate läbielamiste peale. On tähele pandud, et kui esteetiline vaatlus saab elu tähtsaks elemendiks, siis meie loomulikud tungid ja kalduvused paranevad ja ülenevad, meie isiku alam, kehaline osa harjub teenima kõrgema, vaimlise sisu avaldusi.

Kõike, mis on öeldud esteetilise tundmuse väärtusest, võib lühidalt kokkuvõttes äratähendada Guillot sõnadega: ,,esteetilised läbielamised laiendavad individuaalset elu, sunnivad teda kokkuliituma laiema ja universaalse eluga.”

Toonitades esteetiliste läbielamiste tähtsust, tuleb ühtlasi tähendada, et ilutundmuse liig erkus võib kanda ka mittesoovitavat vilja, sest et isik, kes kõik aeg viibib iluduse ja üldinimsuse õhkkonnas, võib kergesti ära kaotada oma isikliku tunde, unustada omad tarvidused ja, peaasi, võib hakata põlgama tegelikku elu, mis omas mitmekesiduses ei ole kaugeltki mitte ilus, vaid kus meie leiame kõike: ilusat ja inetut, kasulikku ja kahjulikku, suurepärast ja vastikut, kus inimeselt nõutakse mehisust sammuda ka jäleduste keskel.

Sellega ehk võiks lõpetada esteetilise emotsiooni väärtuse arutamise ja asuda kasvatuse abinõude küsimusele.

Siin tarvis kõige pealt silmas pidada, et esteetilises kasvatuses ei ole tegemist mitte intellektuaalse, vaid emotsionaalse nähtusega ja hoo­pis vale on arvamine, et tõstes intellektuaalset tasapinda, varustades kas­vandikku eriteadmistega kunsti teooriast ja ajaloost, meie tõstame sellega ka tema esteetilist tasapinda. Ei või muidugi midagi öelda selle ehk teise kunstiteooria ehk ajaloo õppimise vastu. Kasu võib ju olla kaht­lemata, kuid ainult intellektuaalne, aga mitte emotsionaalne. Emotsionaalses õhkkonnas on meil tegemist hoopis teiste läbielemistega, mis­pärast siin peavad ka teised abinõud olema.

Esteetiliste läbielamiste iseloom ise dikteerib järgmised abinõud:

1)  On tarvis juhtida tähelepanu meelte peale, iseäranis kuulmise ja nägemise peale, sest et need meeled on lähemalt seotud emotsioo­nidega: nüri kuulmine, nägemine ehk kompamine on ülesaamata takis­tuseks esteetilise erkuse tõstmisel. Sellepärast tuleb pidada tarvilikuks kõik need abinõud, mis võiksid tõsta meelte erkust, olgu see ratsio­naalne hoolitsemine ehk kohased harjutused.

2)  Arvesse võttes laialt tähelepandud nähtuse, et emotsionaalseis läbielamistes külgehakkavus on iseäranis suur, iseäranis kergesti ühe isiku tunded äratavad teises samu tundeid, on väga soovitav ajutiseltki kokkupuutuda esteetiliselt hästi arenenud isikutega. Sellega on õigus­tatud nõudmine, et kunsti ainete õpetajad oleksid ka hingeliselt kunst­nikud, s. o. iseäranis erksate esteetiliste tunnetega isikud. Tahtmata hakkavad õpetaja esteetilised läbielamised sell korral ka õpilastesse ja nõndaviisi vähehaaval tasandub teerada iseseisvale esteetilisele maitsmisele.

3)  On tarvis võimalikult sagedamini viibida iluduse õhkkonnas, s.o. võimalikult sagedamini näha ilusaid piita, vaadelda looduse ilu, kuulda head muusikat, laulu jne. Tegelikult tarvis hoolitseda, et ruu­mide, tubade sisseseade oleks ilus, rohkem piita ning kujusid, rohkem lillesid jne., tarvis viibida museumites, piltide näitustel, teatrites, kont­sertidel, teha jalutuskäike ilusasse loodusesse. Iluduse õhkkonnas viibi­mise mõju esteetiliste tundmuste arenemise peale on ammu tähele­pandud ja ei tekita mingit kahtlust. Psühholoogiliselt põhjeneb ta sellel hingeelu seadusel, et „iga tundmus, mida sagedamini teda ergu­tatakse, seda kergemini erkub”, s. o. omandab suurema erkuse.

4)  On tarvis isiklik tegevus, kui ainult võimalik, igas kunstiharus- joonistuses, voolimises, laulmises, tantsus jne.

Selle vastu juhtub kuulma kunstnikkude ringkonnas ka vastu­rääkimist, nimelt tähendatakse, et sel teel sünnivad ülearused isegi tõsi­sele kunstile kahjulikud diletandid, kuna esteetilise arenemise jaoks olla küllalt iluduses viibimisest, esteetilisest maitsmisest, kunstis peaksid aga tegevad olema ainult need, kel loomu poolest on kunstniku anded.

See vaade on aga täiesti ekslik, sest vastuvaidlematu on nähtus, et inimene, kes näit. millalgi pole laulnud, ei või nii armastada laulmist, kui see, kes, kuigi halvasti, aga ise laulab. Kõige paremaks tõestuseks on siin enesesse puutuvad andmed. Igaüks meist on vist küll mõnes kunsti harus tegev olnud. Kui nüüd enesele aru anda, missugust kunsti keegi südamlikumalt, sügavamalt armastab, millele ta, nõnda öelda, lähemal seisab, siis on vastus arvatavasti üks – sellele, milles ta ise tegev on olnud.

See asjaolu räägib küllalt selle poolt, et seks, et kunsti tõesti armastada, esteetilist maitset ja erkust omandada, on tarvis enesel iluduse loomisest osa võtta. Kunstnikkudel tarvitseb aga vaevalt diletante karta, sest diletandid ei suuda ju tõsist talenti ära varjata; ümberpöördult, nad on ikka kõige tulisemateks kumardajateks.

Kõike seda, mis on öeldud esteetilise kasvatuse, s. o. ilutunde arendamise abinõudest, võib kokkuvõtta   neljaks järgmiseks  nõudeks:

1)   Meelte teritamine ratsionaalse hoolitsemise ja kohaste harju-tuste abil.

2)     Kokkupuutumine esteetiliselt hästi arenenud isikutega.

3)     Alaline viibimine iluduse õhkkonnas.

4)    Isiklik iluduse loomine, isiklik tegevus,  kui  võimalik,  kõikides kunstiharudes, laulus, muusikas, joonistuses jne.

A. Kuks

Haridusest nr. 2/1920

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share