Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

    

Näeme kolossaalsemaid sündmusi, kui kunagi vare­malt; ka kunagi varemalt ei ole nii määratu suuri rahva­hulkasid lahinguväljale saadetud, kui nüüdses maailma­sõjas, ja kunagi varemalt ei ole sõjatehniline võimine nii­suguseid hiiglaedusamme teinud kui nüüd. Suurte sünd­muste tagatipuna ilmuvad suured muudatused: vanad rii­gid, mis aastasadade jooksul kujunenud, kas rahu või sõja teel koos hoitud, purunevad; ajaloo näitelavale tõusevad uued riigid ja vanad ühiskondlikud riiklikud korraldused annavad aset uutele; rahvuslik mõte, aade teostub uutes natsionaalriikides, riikide sisemine kuju, struktuur muutub, dernokratiseerub, sotsiaalne liikumine, tööliste liikumine on suurel joonel riikide poliitika peale mõjumas, siseelu transformeerimas, sotsiaalne utopism on korralageduse, kokkulangemise toonud endise Vene riigi südamesse ja hävitanud Vene suurriigi olemasolu vanas suuruses. Näib nii olevat, nagu oleks maailmasõjas plahvatanud kõik see, mis Euroopa ellu pikkade aegade jooksul erutusena kogu­nud: poliitilised võimupüüded, sotsiaalne häda ja üle­kohus ja väikerahvuste vägistamine.

Raske oli poliitikameestel suure Euroopa sõja tagajärgi ette aimata; ei teatud, ei nähtud ette, missuguseid üllatusi toob enesega kaasa suurriikide sõjamäng, kus sõdivate rahvuste kannatus äärmuseni viidi; see rahvuste äärmine jõupingutus oli teataval viisil seotud üksikute sõdivate rahvaste jõu koguvaraga, see on sellega, mis rahvusel aineliselt ja vaimliselt tarvitada oli, kultuuri hing ise, aasta­sadade jooksul kogunud oskus, kõlbline jõud mõjus kaasa sündmuste lõpulikule otsustamisele.

Sõja alguses meelitasid mõlemad võitlevad pooled rahvusvabaduse aatega vaenlase maal asuvaid väikerah­vaid, ohtral käel lubades vaenulise riigi surutud rahvaid, vabastada, kuna kodus oma võõrasrahvastega endist viisi kurjalt ümber käidi, vägistades rahva omapäraseid kultuuripüüdeidki, poliitilisest vabadusest koguni kõnelemata. Kui aga mingisugune sõdiv pool võõraid maid oma alla võttis, hakkas ta otsekohe neid vägistama. Nii nägime venelasi vägivaldselt talitavatena Galiitsias, kuhu nad otsekohe maa äravõitmise järel õigeusu preestri ristimiseks saatsid; sellega oli jalge alla tallatud usuvabaduse põhimõte, mis Lääne-Euroopas juba ammugi oli otsustatud. Peale ilusaid lubamisi tulid meie juure sakslased, kuid luba­dustest ei täitnud nad vähematki osa, – otsekohe Saksa okupatsiooni algusest peale suruti Eesti rahvas igasugu­sest poliitilisest eluavaldusest kõrvale, kuna feodaalklassi, aadli, liikmeid igal pool hea meelega ametites nähti. Sel­lele järgnes muidugi kõige inetum, kõige häbematum kul­tuuriline vägivald, mis täieliseks Saksa eestkostmiseks arenes. Meie maa pidi saama Saksa provintsiks. Balti sakslus asus oma armsama ajaloolise unistuse elluviimisele; see oli kõiksugu poliitilise võimu oma kätte kiskumine. See poliitiline mõisnikuseisuse ülevõim pidi tõestuma hertsogiriigi näol junkrulise Preisi riigi hõlma all. Sotsiaalses suhtes oli nii kui nii meie mõisnikuseisus maa peremeheks; ta oli ajalooliselt eesõigustatud klassiks, kelle keskajalise iseloomuga „vabadused” ja eesõigused 20. aastasaja demo­kraatlise mõtlemisviisi kevadnurmel keskajalise seisusliku vürtslikkusegä iseäranis aromaatiliselt lõhnasid; mis mui­dugi kõige tähtsam, – aadli käes oli veel nii palju maad, mis muidugi eestlast sotsiaalses – ühiskondlikus mõttes junkru orjaahelates hoidis. Sellele kõigele lisaks võidi veel paljugi oodata, – oli ju Saksa okupatsioon kõiksugu vägistusabinõude leidmisega inkvisiitorlikult raba­valt üllatav; võidi oodata Saksa kolonisatsiooni, võidi karta ka, et talupoegi sunnitakse osa omast maast Saksa koloniseerimise mõtte teostamiseks ära andma ja, võib olla, võis veel halvematki juhtuda.

Liitlaste võit Lääne väerinnal vabastas meie maa suurest hädaohust. Saksa okupatsioonil kõige tema vägi­valdsusega oli Eesti rahva peale koondav mõju, see tähen­dab, sakslaste tegevus, talitus oli nii nurjatu, et rahvas peaaegu ühemeeleliselt igasuguse Saksa korralduse vastaseks sai. Sakslane ei osanud või ei tahtnudki tookordses võidujoovastuses kinni pidada vanast targast Rooma poiiitikute juhtmõttest: „divide et impera” – jaga ja valitse. Leplikum Saksa poliitika, millega kaasas oleks sammunud poliitiline ettevaatlikkus, takt, oleks ehk suutnud lepliku­mat, rahvusliselt iseloomutumat, pudevat osa rahvast enese järele tõmmata. Just selle vastu, okupatsiooniaegne valitsemine, taiitamiseviis oli rusikahoobiks näkku tervele Eesti rahvale, julgele rahvuslasele, kes täiesti ise­teadev, ja ka aramale, nii et nii arg kui ka julge oppositsioonlikku okupatsioonivastasesse meeleollu sattusid.

Koguni ilma „vereta” ei läinud mööda meile ka see opositsioonimeeleoluline aeg: oli ülejooksikuid, Eesti rahva verest inimesekesi, kes uuelt härralt isiklikku elumõnu ja sooja hõlma läksid otsima.

Sakslaste kokkulangemine lääne väerinnal sulatas ära ka okupatsioonivõimu vägevuse meie maal. Ära minnes ootas Saksa okupatsioonivägi oma kannul igatsusega enamlasi, et maad uutele võimalikkudele Saksa sepitsustele ja kavatsustele lahti hoida. Et sarnaseid imperialistlikka salasepitsusi olemas oli, näitas hiljemini v. der Goltzi Kuramaa avantüür; ka meil on see Võnnu veristest, võidurikastest päevist väga hästi veel meeles; ei ole kahelda selles, kuhu me oleksime jõudnud, kui meie sõjaväed Võnnu juures õnnelikult ei oleks võidelnud, Võnnu sündmuseni oleksid meile sama saatuslikult hukatuslikuks võinud saada, kui äärmiselt hädaohtlik 1918. a. detsembri­kuu, mil meie riiklikult tõusma pidime teoreetilisest või­malusest tegeliku olemasolemise raale.

Saksa okupatsioonivägede lahkumisel jäime koguni ihuüksi, omapead, ilma et meil kindlasti korraldatud valitsuseorganismi oleks olnud; oli küll olemas keskvalitsus, kuid provintside ja pealinna vahel puudus valitsuslik kontakt, kokkukõla; paljudes paikades ei olnud sakslaste lahkumisel ega enamlaste pealetungimisel mingisugust valitsuslikku korraldust.

Mis peaasi, puudus kindel, korraldatud, sõjariistadega varustatud sõjavägi; puudus meeleolu üleüldse, mitte ainult sõjaväes, vaid tervel maal, üksikuid julgeid arvesse võt­mata. Iseteadlikumal seltskonna osal tuli enese peale võtta raskem ja suurem ühiskondlik ülesanne kui kunagi enne: oli tarvis tõsta valitsuse autoriteeti, võimu, usku valitsu­sesse, muretseda, ainelisi abinõusid, luua kiirelt sõjavägi. Vaenlane ei tulnud mitte üksi sõjariistadega, hävitamisega vaenuväljal, vaid ta tuli samuti meeletute utopistlikkude hüüdsõnadega, kihutusega, mille abil ta Vene seltskondlike üdi aasta varemalt välja oli imenud. Ühiskondlikult vähem arenenud inimeste peaajud ajas enamlik agitatsioon segi, tuues sinna utopistliku õnneigatsuse; igasugune kuritegeline ollus, avalikkude kuritegude eest karistatud isikud, verejanulised võimuigatsejad ja veel kõiksugu silmapilgu saagihimulised ruttasid enamliku lipu alla.

Niisugustel äärmiselt rasketel tingimistel pidi tõusma Eesti rahvas, teostama Eesti riigi mõtte, maad vabas­tama pealetungivast vaenlasest.

Eesti rahvas pidi täitma riikliku tähe all neid üles­andeid, mis suudavad täita vanad riigid, kus valitsusevõim traditsioonilisel ajaloolisel alusel, kus sõjavägi riiklikus vaimus üles kasvanud, kus kodanikud riiklik-ühiskond­likus mõttes positiivse kasvatuse saanud, läbi imbudes riigimõttest kodus, koolis ja mineviku traditsiooni abil.

Tõepoolest, kui vähe lootust ja eneseusaldust oli meil 1918. a. novembri-, detsembrikuus, mil meie igatsu­sega oma maa pinnale võõraid sõjavägesid ja Soome Tähte võõrast laevastikku ootasime. Nüüd tagasi vaadates aimame, kui suur viga oleks tehtud rahva poliitilise vabaduse saa­vutamise mõttes, kui oleksid tulnud võõrad sõjaväed meie maa pinnale, näit. prantslased; prantslaste meie maale ilmumine oleks Läänemere rahvaste küsimust diplomaati­lise laua taga kahtlemata koguni teisiti otsustada aidanud kui meie seda soovime. Prantsuse mõju Läänemere kaldal oleks tähendanud Suur-Vene huvide kaitsmist, Judenitshi j. n. e. võimuleupitamist

Õnneks ei sündinud see nii; meie jäime sel korral peaaegu saatuse hoole. Läänemeres liikus küll julgus­tavalt Inglise laevastik, kuid kindlal maal oli asi meie oma otsustada, kas tahame endid, oma kodu, oma rahvast kaitsta ja riigina eksisteerima jääda või enamusele invasioonile alla jääda. Hädaoht tõusis viimse tipuni, – röövivad, rüüs­tavad kommunismi utopismist ja lihtsalt saagi- ja kätehimust aetud enamlaste salgad ulatasid peaaegu Tallinnani; sees töötas enamlaste jesuiitlik agitaator-kihutaja. Äkki sündis pööre, just siis, kui enamlaste vaimlised juhid, iseäranis Eesti soost enamlaste vaimukangelased, juba ettekujutuses Tal­linnas end peremeestena ja kõnetoolidel ülesastuvatena nägid ja mõtlesid otsustada Eesti saatust oma käeliigu­tuse ja tribunali, timukalise inkvisitsioonikohtu abil.

Tuli abi vennasrahva soomlaste, poolt, soomlaste appitulek mõjus selleaegses Eesti lootusetuses, äärmiselt masendunud meeleolus julgustavalt, rahval tuli usk enesesse, Eesti sõjavägede seas tõusis meeleolu, ulatades vaimustuse hoo tippudeni, ja ühiselt ühes Soome abivägedega sammusid eestlased võidust võidusse.

Kuid pealetungiv enamlus pidas jonnakalt eestivastasest võitlusest kinni, esimesed enamlaste võitlejate salgad olid võrdlemisi halvasti distsiplineeritud, ei puudunud küli ka mitte paremaid, visamaidki, kes omandanud kommunist­liku mõtteviisi ja ideoloogia; kuid aegapidi koondatakse enamlaste poolt meie väerinnale ikka ja ikka suurearvulisemad sõjaväed, sõjavarustuse hulka tõstetakse, saadetakse tulle paremad kommunistide salgad, väerind saab ikka enam ja enam korraliku väljasõja väerinna laadiliseks, kaob sissisõja salkade taoline edasinihkumise viis. Meie poolt on vastutöötamise, enesekaitse moment positiivsesse aja­järku sattunud: rahvas usaldab end, valitsus võib end mil­legi peale toetada, valitsuse autoriteetlikkus kasvab, väline abi toob kergendust kaasa ja – mis peaasi – meie väejuhatus jõuab osavatesse kätesse: sõjaväe ülemjuhatuse eesotsas seisab mees, kes asju väerinnal ja sõjaväes õigesti oskab hinnata. Eesti sõjavägi kasvab alatasa arvuliselt ja väärtuse poolest, iseteadlikum ollus pääseb sõjaväe vastu­pidavust ja meeleolu juhtima. Sõjaväe distsipliinitunne edeneb; distsipliinitunde edenemiseks mõjub kaasa ka see asjaolu, et sõduri ja ohvitseri vahe ei ole mitte liiga suur, see vahe ei põhjene mitte mingisuguse seisusliku vahe, vastolu, üksteisest eemal, lahus oleku peal, vaid ta aluseks on see, et nagu sõdur, nii on ka ohvitser ühest ja sellest­samast talutarest pärit; nende vahel on ainult hariduse vahe, iga kord mitte sedagi. Distsipliin Eesti rahvaväes, põhjeneb mõistlikkuse, tarvilikkuse, vajaduslikkuse peal; sel distsipliinil ei ole mingit tegu Vene sõjaväes sisseharjunud toredusdistsipliiniga; sõdurilt nõutakse ainult seda, mis ta tingimata peab tegema; kui ta muidu sõna ei kuula, siis nõutakse talt seda. Aegapidi kujuneb kindlameeleolune, julge, visa, vastupanev rahvavägi, kes oma kohuseid täidab, sõja raskusi ära kannatab. Just sarnane arvuliselt kasvav, siseväärtuse poolest tõusev ja parema varustusega sõja­vägi suudab ikka kasvavaid enamlaste salku tagasi hoida ja Narva juures annab Eesti rahvas ja sõjavägi enese kohta viimase tubliduseproovi.

Ajutine Valitsus, pärast Asutav Kogu ja Asutavast Kogust kujunenud Vabariigi Valitsus sammuvad käsikäes sõjaväe ülemusega. Ka valitsus tunnistab esimeseks sil­mapilgu ülesandeks riigi kaitse.  Iseteadlikum osa töölis­test, kes sotsiaaldemokraatide näol riigi elust ja riigi saatuse äramääramisest osa võtab, jõuab end täiesti riiklik-ühiskondliku mõtte kõrgusel hoida; ka Eesti sotsiaaldemokraatia arusaamine on see, et Eesti rahva, Eesti töölise õnn on ühenduses ja ärarippuv Eesti riigi ja rahva saatusest. Nii astub riigimõtte seisukohast Eesti sotsiaaldemokraatlik töölistepartei täiesti küpse erakonnana üles, nii läheb korda luua ühemeelsem erakondade tegevus riigikaitse mõttes; arvest tulevad siin muidugi ära jätta enamlusemõtte poolehoidjad või need teistest erakonda­dest pärit olevad, kes avalikult või salaja enamlusele kaasa aitavad, kõiksugu pateetilised kateedri- või kohviku- jne. enamlased. Muidugi jätan siin kõrvale parteide tegevuse arvustamise, riikluse küpseoleku siseelus ja puudutan ainult seda, mis on ära tehtud selle kõige raskema üles­ande otsustamiseks, mis meie olemasolu läinud aastal ja nüüd ära määrab, see on riigikaitse loomist.

Tagasivaadet läinud aasta üle tehes võime ütelda, et meie suure sammu oleme edasi jõudnud. 1918. a. olime kui riik olemas ainult võimaluses, ilma et see võimalus kuidagi tõelikult tõsisemalt oleks teostunud; meil oli valitsus, kuid rahva ja valitsuse vahel ei olnud kindlat usaldavat vahekorda, rahvas ei uskunud veel ennast, oma jõudu, rahvas ei julenud veel oma jõu peale loota. 1918. a. sügisel ei olnud meil mitte sõjaväge ega positiivset riiklikku meeleolu. Nüüd, aasta järele, leiame end tõsise­malt Eesti riigi kodanikud olevat; riigi valitsus on rah­vast enesest välja kasvanud, sel riigi valitsusel on küllalt autoriteeti, et korda maal alal hoida, et karistada kuritahtlikke inimesi, ja sõjavägi on olemas kui reaalne jõud. Meie sõjavägi kui reaalne jõud aitas meile ka rahu teha; muidugi oli enamlastega rahu tegemisel peale selle sõja­väelise reaalse jõu, millega vaenlane tõsiselt pidi rehken­dama, veel teisi motiive, mis teda rahutegemisele kihuiksid, nagu Nõukogude Venemaa täielik majanduslik jõue­tus jne., ja vahest ka mitte, vähese mõjuga ei olnud need suurriiklikud huvid, mis mõne Lääne suurriigi silmi meie peale pööravad. Meie eksisteerime, oleme, elame tegeli­kult, faktiliselt. See tegelik olemasolu on tõsiasi, millest ei suudeta mööda minna, ja just see tegelik olemasolu aitab tagajärjerikkamalt meie kasuks üles astuda nende suurriikide diplomaate, kelle kasude ringkonnas on Läänemere riikide ja nende seas meie riiklik olemasolu.

 Loodame, et meie faktilisele, tegelikule olemasolule tuleb lisaks juriidiline; õigiisline, et suurriigid meiega kui riigiga mitte ainult nüüd, enamlusevastasel silmapilgul, ei rehkenda, vaid et nad meid jäädavalt soovivad riigiks jätta. Ei või unustada, et juriidilisel tunnistamisel suuresti kaasa võib mõjuda muu seas ka moraalne, kõlbline toetuspunkt, mis meie Euroopa rahvastele enese tubliduse läbi võime anda; ei saa ju Euroopa riigiks tunnistada rahvast, kel seks jõudu ei ole, kel puudub sellekohane tahtmine.

Järjelikult oleme veel küllalt vastutusrikkal silma­pilgul, et enesest Euroopa rahvastele võrdlemisi head tun­nistust anda ja et Euroopa, olles meist heal arvamisel, meid võiks kui iseseisva riikliku korralduse vastu võtta.

Olles riikliku elu teostamise lävel, tunneme tungi järelepärimiseks: kas oleme küpsed või kas on olemas eestlastel, kui niisugustel, eestlasel kui tõul omadusi, mis võimaldaksid positiivset riiklikku elu, ja kas oleme küllalt ette valmistatud ajalooliselt riiklik-ühiskondlikkudele üles­annetele selle mõiste kõige avaramas mõttes?

Läinud aasta kõige oma hädaohtlikkusega ühes selle vastutusetundega. mis meil selle hädaohtlikkuse ees on, väidab ses mõttes meie kasuks.

Huvitav on rahva tõulisi väärtusi ühiskondliku edenemise ulatuse mõttes ka kaugemas minevikus vaadelda.

Muistsel vabal ajal esinevad eestlased muistsete ajaraamatute jne. lehekülgedel noore, ettevõtliku, edenemisvõimelise rahvana; muistne eestlane ei ole mitte loid, passiivne, vaid just selle vastu energiline, tahtevõimuline; Läänemere soomlaste sõjakäigud Skandinaavias olid oma hoo poolest täiesti kuulsate viikingite sõjakäikude väärilised.
Võõrad kultuurilised uudisnähtused, puutudes eestlaste
silma, said kiirelt eestlastele omaseks.

Ainult riiklik, ühiskondlik korraldus edenes visamalt kui isiklik osavus, milleks kaasamõjuvareks teguriteks põhjamaa ääretud sood ja metsad võisid olla, mis halbade edasiliikumise abinõude ja teede puudusel kokkupuutumisele takistuseks olid; ka elatusabinõude muretsemiseks ei olnud külmas, vähesigitavas põhjas niisuguseid avaraid võimalusi, kui sigitaval lõunapinnal.

Ja ruumi oli põhjas küllalt; kui vanad asumispaigad kitsaks jäid, siis võidi jõgesid, järvesid kaudu vabalt, takistamata edasi liikuda, kuni suurem looduslik takistus ette tuli.

Meie esivanemad, liikudes koloniseerimiseviisi edasi, võisid kultiveeruda tahtejõus, isiklikus ettevõtlikkuses, mitte aga sotsiaalses korraldamiseoskuse mõttes: suured, avarad Väljad pildusid inimesi laiale, kuna just tihedam kooselu ühiskondlikkusele lähemale viib.

Tihedam kooselu, pealetungiva vaenlase hädaoht, kõrgemate ühiskondliku kultuuriga rahvaste ühiskondliku korralduse mõju võib rahvast kiiremale ühiskondlikule ja riiklikule korraldusele kihutada. Missugune vahe on oman­dada naabrilt mingisugune kultuurilisem põllutööriist, riidevalmistamise viis või jälle omandada ühiskondlikku kultuurlikkust; sotsiaalne kujunemine on iseenesest midagi aeglast, raskepärast.

Siiski avaldub meie esivanemate juures vabadusvõitluse päevil ühiskondlikus korralduses teatud elevus, edenemistung. Enam arenenud ses mõttes on vaenlasele lähemad sakalased ning ugalased ja saarlased; nad on hädaohukoolis tundma õppinud, et velle abi tarvilik; ühis­kondlik arenemine on eestlaste juures silmanähtav, kui muistse vabadusvõitluse esimest ja teist poolt kõrvu seada ja võrrelda.

Mis võis teha aga rahvas vaenlaste vastu, kes tulid otsekohesemast kokkupuutumisest Rooma riigi kultuurilise pärandusega, rahva vastu, kes tuli, tuues kaasa suuremaid ühiskondliku organiseerimise saladusi, kandes enam ede­nenud sõjariistu, tundes enam arenenud võitlusviisisid. Mis võis parata rahvas, et Rooma paavsti ja Breemeni kiriku sellekordsetesse huvidesse kuulus meie maa kato­liku usku pööramine ja allaheitmine!

Maa äravõitmisel halvasid sakslased Eesti rahva edenemisvõimaluse üleüldse; rahvas kaotas poliitilise, sotsiaalse vabaduse ja vaimüse arenemise võime. Ühiskondlik huvi härrade riigi vastu võis ainult negatiivne, eitav olla, ja palju ei võinud rahvas ühiskondliku kultuuri mõttes alati omavahel sõdivate maahärrade käest õppida. Põlgus, viha, vaen oli see, mis orduajal eestlase vahekorra maahärrade jne. riigi vastu ühiskondliku tunde seisukohast ära määras. Kohus oli härra võimuses; seal ei maksnud mitte õigus, vaid ülekohus, ja rahvas õppis siin tundma vöna tõde: „Kelle käes võim, selle käes ka õigus.”

Rootsi valitsejate tähelepanekut köidab rahva sotsi­aalne õiguseta olukord, rahva harimatus, usuelu vastane leigus ja aadli omavoli majanduselus, kus mingisugust ühtlust, korda, õiguslust ei olnud; mõisniku kasust rippus ära, kas talupoeg võis oma talusse jääda või ei. Arvesse võttes õiglusetust, mis meie kohtus Rootsi aja algusel oli, segas end Rootsi valitsus reformidega meie kohtuasjadesse; äravõidetud Liivimaal ulatas reformeeriv tegevus kauge­male kui Eestimaal, mis lepingu teel peale Harju-Viru rüütelkonna õige kaugeleulatavate seisuslikkude vabaduse ja eesõiguste kinnitamist Rootsi alla oli läinud. Rootsi valitsus katsub talupoega ühiskondlikult tõsta, pidades silmas talupoegade ainelist olukorda ja hariduse tõstmist.

Eestkostjate, nõrgemate valitsejate ajal ja silmapilgul, mil Rootsi valitsejate tähelepanek meie maa asjult suurte väliste sündmuste peale oli pööratud, nurus aadel, silma­pilku ära kasutades, omavalitsuse korralduse välja, mis poliitilise võimu aadliseisuse kätte andis. Samuti sattus samadel aegadel palju mõisaid ostu, kinkimise j. n.e.teel aadli kätte. Asjalugu muutus revolutsioonilise hooga Karl XI päevil, kui Liivimaal ja Eestimaal mõisate tagasivõtmine käsile tuli, aadel omavalitsuses poliitilise mõju kaotas, Liivimaa mõisad enamalt jaolt ja osa Eestimaa mõisaid tagasivõtmise teel kroonu kätte läksid võimaldades talupoe­gade elujärge parandada, lubades talupojale enam kindlustatud majanduslikku elu, õiguslikku kaitset; ka rahva asu ja hariduse eest peeti hoolt.

Eesti rahvas tunneb peale vabaduse kaotamist esimest korda usaldust riigi vastu. Rootsi valitsejad ja valitsus on rahvale armas. Nii siis tulevad riigi vastu negatiivsete tunnete asemel positiivsed.

Rootsi ajale järgneb peale üürikest õnnetunde silmapilku Vene valitsus 18. aastasajal kõige rängema orjastusega, mil võim tervelt sakslaste käes on. Seisuslik feo­daalne korraldus õilmitseb oma ilusamas vägistusmärgilises õilmeehtes; vägistus on täielik: sotsiaalne, poliitiline ja vaimline; ainsaks õhuaknaks piinatud, vaevatud orjale on usulik hullustus, viin ja mälestus kuldsest, heast Rootsi ajast. Tugev, sügav pidi Rootsi aja mõju olema, kui mälestus sest ajast meie isaisade ja paljudegi meie isade südamesse üle anti.

Palju parem ei ole ka 19. aastasaja esimene pool. Rahvas ägab, olgugi priiks lastud, ränga teoorjuse ikkes. Mis oli antud vabadusest kasu. Osavõtmine kogukond­likust omavalitsuslikust elust oli ainult nimepidine, sest et see tegevus mõisahärra järelevalvel sündis. Rahvas püüab end teoorjuse raskusest mässude, Venemaale rän­damise ja Vene usku mineku abil päästa. Rahvas võib revolutsiooni ainult oma ettekujutuses teha, kus ta mõisahärrat ja kiltreid karistab. Tunneme ju neid muinasjutte, kus kurjale härrale kätte makstakse.

Ainult suuremad muudatused aastasaja keskel ja teisel poolel, kui teoorjuse asemele raharent tuli, talupojale või-malikuks sai maa omandamine, osavõtmine kohalikust kogukondlikust omavalitsusest ilma mõisniku järelevalveta, tõusis ühes majanduslikult lahedama olukorraga võimalus avaramaks eluks ja vaimliseks edenemiseks. Eesti inimene läheb rõõmsamaks, julgemaks, ettevõtlikkus kasvab; rahva haridusetungile tulevad vastu raamatud, ajalehed; rahvas eneses tõusevad huvid seltskonna, ühiskonna, riigi vastu; riigivastane huvi kipub poliitiliseks romantilise ilmega lürismiks saama; see lürism ei vii eksiteele mitte ainult päid rahvahulgas, vaid keisriaustus ulatab üle ääre koguni rahva juhtide juures. Vaimustusehoog, jõud, suursugune mõttelend j. n, e. on ajavaimu iseloomuks Eesti rahva ise­teadlikuma osa juures. See on aeg, mil mõõduandev rahvusidealistlik näoilme, huvi maa, rahva, kaasinimeste, ühisrahvusliste ettevõtete vastu kasvab. Tundub tegudehimu andumist rahvuslikule tööle, jõu pildumist igale alale.

Imelik, see rahvas, kellest aadel korra Rootsi valitse­jatele ehk kõrgematele ametnikkudele seletas, et ta sündinud orjarahvaks, et tal ei ole vaimuandeid kõrgemaks eluks, et ta moraalselt looma edenemisastmel, – see rahvas avaldab korraga suurepärast elujõudu. Huvi kõrgemate eluavalduste ja kultuurisaaduste vastu ilmub nagu nõia­vitsa abil maapõuest. Eilne ori, ilma oma maalapita ini­mene, tõuseb esimesel võimalusel korralikuks maapidajaks, kel ei puudu tublidus majandusliku elujärje kiireks, korraldamiseks, millele suur vairnline huvi seltsib. Eesti talutares muutub elu kiiresti: peagi on karuäkke asemel raudäke, peagi suitsutare asemel kena taluelumaja ja peagi tuuakse üksteise järele uued masinad majapidamisesse. Silmapaistev on eestlase sümpaatia kasuliku, tarviliku vastu, kuna läikivad toredusasjad tema tähelepanu vähem enese peale kisuvad.

Kuid rahva elu kammitsaks on see, et veel küllalt neid vaevatuid on, kes ühiskondlikku orjastust peavad kan­natama; palju on veel neid, kes mõisniku maa peal asuvad, kes tahes või tahtmata härrast ärarippuvad inimesed on. Maa omavalitsus püsib veel visa aadli käes. Kesk edenemishoogu mõjub halvava tegurina venestamine. Sunnitakse vägisi Vene bürokratism peale, Vene mõju ja slaavlus pannakse ametkondades vägisi maksma, koolielu vägista­takse venestamisega, koguni rahvakoolgi röövitakse rahvail.

Suur on siiski lõhe talupoeg – eestlase ja slaavlase vahel.  Eesti talupoja iseloom ja iseolu põhjeneb ajaloolise traditsiooni ja tõulise iseolu  tõttu kainemõistuslikkusel, mille kaasaskäivaks nähtuseks tahtejõud, kuna slaavlus põhioluliselt tunnete impulsiivsuse rütmi peale on rajatud. Eesti  talupoeglik  kainemõistuslik iseloom asub iroonlisesse, põlglikult hukkamõistvasse vahekorda vägisi peale­surutud slaavlusega.

Tõusev rahvas tegutseb ärkavates positiivsetes ühiskondlikkudes ja kultuurilistes püüetes, kuid rahva elu kõrge­mate avalduste püüd otsib teostust kõiksugu eriasutustes, rahva oma ettevõttel asutatud ühisustes, seltsides.

Vene kroonu valvab kerberliku tigedusega rahva kõr­gema omatahtelise kultuurilise eneseavalduse väljenduste järele. Rahval on raske võidelda, ja vaevalt toob kergen­dust talle 1905. aastagi. Muutused, mis rahva vaimuelu vabaduste võimaluste mõttes siis sündisid, paistavad meile nüüd nii väikesed olevat, kuid siis olid nad meile ometi nii kallid ja me katsusime neist küünte ja hammastega kinni hoida. Riigivalitsus oli Eesti rahvuse loomulikkude elu­nõuete, vaimliste ja aineliste, vastane, püüdes riisuda rah­valt veel needki vähesed oma püüete teostamise võima­lused, mis rahvale nagu kogemata olid jäänud.

Kokkuvõttes võiksime ütelda: Eesti rahvas on peale vabaduse kaotust muistsel ajal sattunud ühiskondlik-riikliku olemise ja edenemise mõttes äärmiselt ebasood­satesse tingimustesse. Ma ei taha siin ütelda, nagu ei oleks paljud teised Euroopa rahvad ja suurtegi rahvaste juures rahva rõhuv enamus pidanud sammuma sama ühis­kondlikku ja teinekord ehk kultuurilistki orjastuseteed, kuid siiski on see orjastus meil palju raskem olnud kui mujal, just selle tõttu, et senine ajalookäik on õnneks olnud meie orjastajale, feodaalkassile, kelle eesõigused ikka iseäralikku, tähelepanekut maahärrade poolt on leidnud. Peale vabaduse kaotamist saime kohaliste võõrasuguste maahärrade ja nende vasallide orjadeks, ühiskondlikus suhtes nullideks; nii ei olnud meie esivanemad orduaja lõpul inimesedki, vaid asjad. Rootsi valitsusel on südame peal eestlast majanduslikult ja vaimliselt tõsta, võib olla, eestlasest ühiskondlikku olevust ja Eesti rahvast ühiskondlikku, see on talupojaklassi luua, muretsedes selle eest, et kohus talupoja üle õiglasem, igatsedes anda rahvale õiguslikult inimlikumat seisukohta. Rootsi valitsuse hu­maanseid püüdeid halvas maa uus peremees – venelane, kes Eesti rahva täiesti mõisnikkude omavoli kätte jättis, nii et Liivimaa mõisnikkude maapäev 1765. a. võis ütelda: „Ta­lupojad on orjad Rooma seaduse kõige täielikumas mõttes.” Järjelikult ei olnud siis eestlane inimene. Tal puudus koht ühiskonnas, olles oma peremehe meelevalla all, nagu iga teinegi asL. 1819. a. vabadus teeb eestlase ainult nimepidi vältaks, tõepoolest saab endisest pärisorjast teoori, maata proletaarlane, kelle iga sammu järele maahärra-mõisnik

valvab; ainult 19. aastasaja teisel poolel hakkab eestlane tõsiselt ühiskondlikult mõtlevaks ning talitavaks inimeseks saama. Selle uue ühiskonnainimese tegude järele valvab kaks käemeest: üks neist, nimelt kohalikud mõisnikud, kardab endise orja liiga targaks saamise tõttu oma ühiskondliku j. n. e. eesõigustatud seisukoha kaotada, teine – Vene valitsus – jälle püüab Eesti rahvast, kui niisugust, kui rahvust rahvuste hulgast ära kaotada, et oleks üks lahu­tamatu Venemaa; selle eestkostja tõttu ei pääse haritud eestlane kodumaal mitte ametisse; ametid kohalises oma­valitsuses on sakslaste käes ja Eesti haritlane peab rän­dama Venemaale, ja ka seal ei ole ta küllalt ustavaks riigikodanikuks: kui ta ajaloolane j. n. e. ja luterlane, siis on interdikt tema teadmistele peale pandud.

Nii siis Vene valitsuse arvates pidi surema, kaduma Eesti rahvas, Eesti haritlane, Eesti iseteadlik indiviiduum, isik. Arusaadav, et rahvas, kes orjastuses, rahvas, keda vaevatakse, ei või armastada, austada seda, kes teda or­jastab; siis arusaadav ka, et sakslaste vägivõim ja samuti venelaste vägivald ei võinud kasvatada eestlases ühis­kondlikku positiivset tunnet selle ühiskonna vastu, mis rahvast vaevas; rahvas põlgas, vihkas seda ühiskonda; ainsaks rahva poolt lugupeetud ühiskondlikuks võimuks on kaugemas minevikus Rootsi valitsus ja Rootsi kuningad olnud.

Eestlane leiab võimaluse end tunda ühiskondlikult talitava inimesena ainult viimasel ajal ja siiski peab ta oma rahvus – ühiskondlikka aateid ja sihtisid peaaegu salaja arendama.

Lähem minevik on näidanud, et Eesti rahvas on elu­jõuline rahvas, et sel rahval on visa tahtmine omapäraseks edenemiseks: selle tunnistuseks on see kultuuri- ja kultuu­riliste kogemuste vara, mis Eesti rahvas oma eestkostjate sakslaste ja vägistajate venelaste kiuste on omandanud.

Rahvas, kes äärmiselt kitsastes oludes nii tugevalt tunduvat omapärase kultuuri avalduse võimalust otsinud, on kõrgema kultuuri väärt; talle peab osaks saama poliiti­line, sotsiaalne ja kultuuriline vabadus täies ulatuses.

Muidugi oleme pärinud kaugemast ja lähemast mine­vikust rasketel olemasolu tingimistel suuri ja silmapaist­vaid pahesid, rasked orjuseajad on tunduvalt rahva kehalise tervise peale mõjunud ja vaimuellu tunduvaid vigu vajutanud: orjuseaja lohutusetuses on rahvas jooma harjunud, orjuse ajast on rahva iseloomule ühiskonnaelu segava ollusena külge jäänud umbusaldus kaasinimeste, vastu; eestlases nagu puudub teinekord see, mis inimesi laseb kergelt ühiskondlikult kokku kõlada; ei saanud ju eestlane ühis­konna, riigi vastu usaldavaks, – valitsev ühiskond koormas, vaevas teda.

Lähemast minevikust pärit on Vene bürokratismi, Vene kooli ja kasvatuse läbi ellukutsutud pahed. Vene bürokratism on vähendanud õigusetunnet, tuues kaasa ühiskondliku korruptsiooni, kõlvatuse,- altkäemaksu j. n. e.

Haridus Vene koolis muutus pinnatuks, kool tekitas vahe rahva ja hariduse, kultuuri vahele; koolis saadud haridus ei olnud mitte mingisuguses ühenduses Eesti rahva eluliste nõuetega. Vene ülikoolides omandati lohakas, sõnademahlakas idealiseerimine, mil mingisugust elujõudu polnud, sest et tal aluspinnaks mitte reaalse elutõsidus ei olnud. Vene kool kiskus rahva ja maa vastalise hariduse tõttu rahva noorsoo õiglasest ja loomulikust ühendusest Eesti maa ja rahvaga. Vene koolis kasvas isik üleüldse lõdvalt, tahtejõuetult, ilma kõlblise toeta üles; kui sellele eelpoolnimetatud hariduse loomuvastast pinnatust lisada, siis on pilt Vene koolis üleskasvanud haritlasest käes. Hea, kui haritlase tõsisele tööle kodupinnale tõi tema terve iseloom.

Kõige selle peale vaatamata peame eestlase peale kui riigiinimese, Eesti kodaniku peale lootusrikkalt vaatama. Välisülesannetega, riigikaitsega oleme seni õnnelikult valmis saanud; loodame, et ka siseelus elujõulisust suudame aval­dada, et meie kõige pealt siseelu arenemise mõttes küllalt painduvad oleme õiglase, loomukohase ja rahva enamuse eluhuvidele vastava riigikorra loomisel. Sisemise riigikorra loomisel tuleb meil nii mitugi korda end vabastada ühekülgsest isiklikust egoismist, samuti ka liiga kaugele ulatavaist erakonna erihuvidest.

Rahva haridus peab õiglaselt, rahva loomuoma­dustele vastavalt sündima, kool peab inimese tugevana ühiskonnaliikmena ellu saatma, talle eluvõitluseks tarvilikke teadmisi ja ühiskondlikku, positiivlikku huvi kaasavarana kaasa andes. Eesti rahvuslik haridus peab vaba võõrast vägivallast, seisusliku meeleolu kitsusest olema. Samuti on Eesti riigi ja rahva huvides kõrgemat kooli Eesti rahva vaimus üleval hoida. Nii siis olgu meie tuleva kooli ja hariduse kohta hüüdsõnaks: Eesti kool ja Eesti haridus olgu vaba, rahvapärane, rahvuse hingelistele tarvi­dustele vastav; ei ole lubatav, et rahvas, kes end on lunas­tanud kauges ja lähemas minevikus, et see rahvas riikluse teostamisel oma vaimuandide vabastamise täiesti võõraste mõjude kätte annab.  Seni meie kaevata veel ei või. –

Edasi, töö peab meie oleviku ja tuleviku kindlustama, töö põllul adra taga, töö koolipingil, kantseleis; on tarvis, et sõja ajal halvasti küntud põllud korralikuma hariduse saaksid, et põllupidamine, kui meie rahva majapidamise alustugi, tõuseks põllumehe põhjalikuma hariduse, plaanilikuma töö ja otsekohese huvi tõttu põllu vastu. Ka tööstus peab ellu kutsutama; jälle on tarvis terve rida kindlaid, hästi õppinud inimesi, kes südamega ja täie oskusega tööd teevad.

Riigivalitsuse aparaat töötab ainult siis korralikult, kui seal istuvad ausad, kohusetruud, õppinud ja hoolsad ametnikud. Valitsuse aparaat ise tuleb õigelt töösse panna, maa seadused ei tohi mitte ainult äärmise erakondliku meeleolu ühekülgsuses sündida. Raske on tervel rahval kuube kanda, mis mõnele vähemale osale rahva seast õmmeldud; ka siin nõutakse rahvalt ja parteidelt takti; ei ole hea, kui meie riiklikkus ja ühiskondlikkus algusest peale meeleolu kibeduse, vastolude peal peaks põhjenema. Meie peame vastolude vastased juba ühiskondliku tegevuse produktiivsuse mõttes olema; on ju meil riigi elus säärane pilk, kus kõikide silmad noores organismis kõige esmalt riigi ülesannete teostamise peale pööratud peavad olema.

Loodan, et ka need inimesed, kes kogunud end Eesti Kirjanduse Seltsi ümber, rahva vaimlisele olemasolule suu­remaid võimalusi ja avaldusviisisid aitavad otsida. Nii kui ärkamiseajal Eesti Kirjameeste Selts, peab ka nüüd Eesti Kirjanduse Selts rahva vaimlise elu huvide kes­kel olema, et siia tulnud rahvaliikmed unustavad parteilikkuse ja mõtlevad Eesti riigi, Eesti hariduse peale. Loo­dan, et Eesti Kirjanduse Selts selle traditsiooni kohustusel, mis E. Kirjameeste Selts ja E. Kirjanduse Seltsi esimesed aastad päranduseks jätnud, oma ülesandeid küllalt tõsiselt hinnates suurema tööjõuga nende vaimunähtuste juhtimise juure asub, mis rahvast seob; rahva olemasolule lähine, aleksandriline tubasus, ühiskonna nähtustele huvituseta olek ei ole meil loomulik ega ka lubatav ja sallitav. Võidelgu E. Kirj. Selts rahva tervete vaimuandide eest ja aidaku kaasa ajalooliselt negatiivse mahakiskumiseks. Selle tähe all peame tööle asuma.

H. Sepp

Eesti Kirjandusest nr. 1-2/1920