Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Et üliõpilane on kõigepealt õpilane, mitte meister, siis järgneb sel­lest, et ta tegevuse peasihiks on õppimine, oskuste omandamine, võt­mine ja saamine, – mitte aga õpetamine, produtseerimine ja andmine, mis on vilistlase ülesandeks. Kui polnud eestlasil oma riiki ja haritlas­kond oli väike, siis kisti üliõpilane juba enne oma ettevalmistuse lõpe­tamist rahvuslikule tööle. Iseseisvuse saabumisega ja riikliku ametkonna loomisega kadus selline vajadus üliõpilase hädaabitöö järele. Nii seadsid uue organisatsioonitüübina rajatud maakondlikud kogud oma peaeesmär­giks kultuuritöö oma maakonnas. Kuid selgus, et ei olnud maakonnas teha enam sellist kultuuritööd, mida üliõpilased oleksid saanud teostada edukalt, ja selleks loodud ühingud likvideerusid varsti või reorganiseerusid. Nüüd on üliõpilaskonnale õnnelik aeg, kus vilistlased juhivad riiki ja rahvast ning selle kultuuri ja üliõpilane võib jääda rahulikult oma töö juurde, lõpule viima oma ettevalmistust eluks kõige vajaliku täielikkuse ja põhjalikkusega. Ei ole küll sugugi laita, kui õppimise eesmärgiga teot­sedes üliõpilane kõrvaltulemusena produtseerib ka väärtusi. Õppetööks vajalisteks metoodilisteks harjutusteks võiks ja saaks senisest rohkemgi valida tegelikule elule lähedasi teemasid ja ülesandeid. Kui õpitakse autojuhtimist, siis ei tarvitse alati sõita tühjalt, võib lisavaevata soori­tada vahel ka väikesi koormavedusid.

Kõigepealt õpib üliõpilane ülikoolis, ülikooli kursus annab talle eelteadmisi kutsehariduses, nagu õigusteadlastele, majandusteadlastele, kooli- ja kirikuõpetajaile, mida üliõpilane hiljem täiendab praktikumiga elus (advokaadi abina, kohtuameti kandidaadina, prooviaastal) või eri asutisis (didaktilis-metoodiiises seminaris), või annab ülikool kutsehari­duse teooria koos vajaliku praktikaga, nagu arstiteaduskonnas ja põllu­majandusteaduskonnas, millega üliõpilane võib kohe astuda oma kutse­tööle tegevusse iseseisvalt. Kutsehariduse alal end edasi arendada aita­vad veel eriteaduslikud ja kutsealalised organisatsioonid.

Ülikooli kursus ei anna aga üldharidust, maailmavaadet ja haritlasele paratamatult vajalikku üldist kasvatust. Seda peab üliõpilane hankima enesele mujalt, temale kättesaadavast ümbrusest. Allikateks on siin kodu, tutvuskond, ajakirjandus, kirjandus, kino, kirik ja üliõpilasühingud, nn. intiimorganisatsioonid.

Üliõpilaste enamiku kodu kultuuriline tase on madalam akadeemili­sele haritlasele vajalikust kultuurilisest tasemest, kuna enamik üliõpilasi tuleb lihtsatest talumehe, käsitöölise, väiksema ametniku või kaupmehe kodudest. Vähe on neid õnnelikke, kes veel üliõpilaspõlves ka tead­miste ja oskuste alal võivad vaadata oma vanematele alt üles, kes oma kodudest ka nüüd veel juhatusi võivad saada. Enamikule suudab nende kodu pakkuda ainsa vaimse väärtusena vaid töö- ja edasipüüdmisindu, kohusetunde ja solidaarsuse moraali, mille suhtes vaesemad kodud üldi­selt küll eduga võivad võistelda rikastega. Kuid ainult neist väärtustest on vähe ja tervikuna ei oma kodu üliõpilasele tagasikutsuvat jõudu. Kodul pole pakkuda selleks küllaldaselt väärtusi ja noor läheb temast eemale tagasi vaatamatult, nagu äsjasündinud kanapoeg munakoore kil­dudest. Noorel inimesel tekib oma tutvuskond, mis on aga juhuslik ja mille mõju üldiselt ei saa olla kuigi ulatuslik, välja arvatud erandjuhud, kus see on kujunenud ühel tasemel seisvate isikute ühesuunaliseks ja püsiva koosseisuga rühmaks. Selliseid on teada.

Kirjanduse varasalved on avatud kõigile. Kirjandus on kui ookean, milles on toitu igasugustele iseloomudele, lendavatele kaladele, haidele, tigudele ja vähkidele. Kirjanduse abil saab igaüks end arendada igas soovitud suunas ja ilma kirjanduse iseseisva tarvitamiseta ei saa keegi ei ühelgi teel arendada end kaugele ei ühelgi alal. Võimalusi meil on – raamatuid ja raamatukogusid on palju. Küll nõuab kirjanduse tarvita­mine väikerahva liikmelt mõne maailmakeele täit oskust. Meie spetsiifi­lise pahena peame märkima seejuures saksa keele enam oskamise suh­tes saksakeelse (ja -meelse) kirjanduse meile vähemsobivust.

Ajakirjandusega on lugu teine. Kasvatustegurina tuleb kõne alla vaid meie oma ajakirjandus. See pakub sisu ulatuselt vähe, tingituna rahva väiksusest ja kultuuri noorusest. Meelsuselt aga pakub ta küllaltki palju. Kahjuks on ajakirjanduses avaldatav meelsus õige suurelt osalt noorele inimesele omaksvõtmiseks kahjulik. Parteide ajal oli seal palju pahatahtlikku ja ebaõiget üksteise mahategemist, vaikival ajajärgul aga samapalju õõnsat ja ebausutavat kroonupatriotismi. Lugeja ei saa ühestki küsimusest ega sündmusest mitmekülgselt valgustatud pilti, kui kõikide lehtede kirjutised on nõristatud läbi ühe ja sama kurna. Haritlase vaja­duste seisukohalt võiks meie ajalehtedest vahel poole sisu trükkimata jätta, sest seda ühest allikast antud sõnavara ei loeta, tollipikkustele üleleheküljelistele pealkirjadele vaatamata. Peale sisulise vähese ulatu­vuse on meie ajakirjanduse kirjutised võrdlemisi vigased. Kriitilisemad isikud ei usu kunagi ühtki ajalehe sõnumit täpselt, sest neis, mida keegi ise kontrollida võib, on vigade arv alati olnud suur. Meie ajakirjandus ei saa olla üliõpilase kasvatuslikuks teguriks, tal puudub seks vajalik sisu­line väärtus ja meelsuse selgus. Väheste eranditega on see vaid üks põl­dudest, mis ootab tulevaselt haritlaselt harimist ja palub esijoones roh­kem rammu ja paremat seemet.

Oluline kasvatustegur on kino. Raamatud, ajalehed, õpetajad ja sõbrad õpetavad, jutlustavad ja manitsevad, kino näitab. Ekraani pildilt antavat elu vastu võtta on kergem kui konstruida seda sõnadest ja mõistetest oma kujutluses. Pilt mõjutab rohkem kui sõna. Teame aga, et meie tegevuse määravad kujutlused, mitte põhimõtted. Pikemas võitluses tahe lõpuks ikkagi alistub kujutlusele. Oma sisult on kinol sarnadust kirjandusega selles, et on häid filme ja halbu, nagu on häid ja halbu raamatuid. Kuid kino keskmine tase on palju madalam kirjanduse keskmisest tasemest. On häid raamatuid, mida välja annab autor omal arvel või toetavad metseenid või kõrgete eesmärkidega asutised. Või mille
tasuvaks kirjastamiseks jätkub paarist tuhandest ostjast, mis võivad olla laiali pillatud üle kogu maailma. Ja raamatut saab iga tarvitaja üksikult endale välja tellida ükskõik kus kohalt maakeral. Filmiga on teisiti. Kui head filmi ka saaks valmistada toetusega, siis ei saa seda soovijaile üksikult näidata, tarvitaja ei suuda tasuda kulu. Seepärast saavad levida ainult sellised filmid, mis on küllalt huvitavad arvukamale osale inimkonnast, mis liiaks ei eraldu keskmisest tasemest ei oma sisu erilaadsuselt ega esitusviisi süviselt, mille jaoks igast kinoümbruskonnast filmi tasuvuseks vajalikud saalitäied rahvast kokku tuleb. Haritlase jaoks on sellest vähe. Teiseks film on rahvusvaheline kaup. Rahvusvahelisus on temale kasuks – ei saa siis iga valitsus teda oma tahte järgi „suunata”, sest propagandafilm piiri taga levib halvasti. Kahjuks on aga see, et film on ainult kaup, mille väärtuse määrab ostjate enamus. Film tahab tarvitaja maitset teenida ja rahuldada, mitte arendada ega tõsta. Teame, et mida madalad maitse, seda laiem tarvitajaskond. Mida laiem levik, seda suurem äri. Produtsendi põhimõtteks jääb viia filmi tase sellele viimsele madalusele, mis kõige laiemaid hulki tõmbab, kuid riikide kõlblustsensorist veel läbi pääseb. Nii et väga tähtis on siin tsensor.

Kirik oli tähtis kasvatuslik tegur. Praegu aga on palju haritlasi ja üliõpilasi, kellel ei ole kirikuga kõige vähematki suhet, kes tunnevad end täisväärtuslike inimestena ja kes on ka teiste poolt sellistena tuntud. See näitab, et osa, mida täitis inimese elus varem kirik, võib ja saab praegu täita ilma kirikuta, eriti haritlaskonnas. Tähendab, üliõpilase kasvatustegurina kirik praegu ei tule kõne alla. Ta jääb arvult järjest väheneva nõrkade hulga illusoorseks pelgupaigaks.

Jõuame üliõpilaste isetegevuse tagajärjel tekkinud ja käitatavate organisatsioonide juurde.

Üliõpilasühinguil on oma põhikirjade põhimõtete osas loetletud mõndagi ilusat. Aga see pole tähtis. Vist kusagil pole paberipealne vähem mõõduandev tegelikule elule kui üliõpilasühinguis. Nad kõik taotlevad üliõpilase kasvatust ja temale lõbustuste ja ainelise toetuse pakkumist.

Üliõpilasühingu oleskelul ta esimeseks vajaduseks on mõnesuguse korra ja distsipliini maksmapanek oma liikmeskonnas. Võime eritleda siin kahe erisuguse korrasüsteemi sugemeid. Esimene süsteem – tra­ditsionaalne – baseerub minevikul, kantud ajaloolisest tradit­sioonist. Omal ajal, kui traditsioonid tekkisid, oli neil oma eluline põh­jus ja otstarve, neid ei mõeldud välja. Kui elunõuded ajaga muutusid, siis traditsioonid jäid peaaegu muutmatuks. Järk-järgult kadus neil eluvajadustega seos ja nende täitjail teadminegi selle kunagisest olemas­olust. Püsib vaid mälestus ühisest traditsioonide täitmisest, mis mõjub lahendavalt ka muidu vähetuttavaile ja eri generatsioonest liikmeile. Kui hakataks aga teadlikult uurima nende traditsioonide päritolu ja esialgset tähendust, siis jõutakse vahel, nagu kahjuks meiegi üliõpilasühingute mõnede kommete puhul, äratundmisele ja teadmisele, et ideed ja mõis­ted, mida sümboliseerivad harrastatavad traditsioonid, oma algupäras on meie praegusele mentaliteedile otse vastukäivad, et nad võiksid sobida õieti vaid meie eesmärkide vastase tegevuse kaunistamiseks ja toetamiseks. Nad pole välja kasvanud meie omast elust, vaid on pealiskaudselt kopeeritud võõrsilt. Nad on võetud vastu avastamata nende lähemat sisu, nagu võeti vastu ristiusk vanade eestlaste ja Marx’i usk mõnede noorte eestlaste poolt. Nüüd ollakse raskustes nagu vigaselt raiutud nimega perekonna hauakivis. Et neid raskusi tuntakse, olukorra muut­miseks pole aga küllaldast selgust, julgust ega jõudu, siis ollakse iga-arvustuse vastu haruldaselt hell ja ülitundlik. On üldiselt teada, et mõnedest üliõpilastraditsioonidest nende harrastajatega juttu teha ei või, selles kaldutakse nägema isiklikku solvamist.

Teine korrasüsteem – ratsionaalne – baseerub olevikul või maksimaalselt oma ühingu lühikesel minevikul, ühingu loomisel liik­med tulid kokku, mitte et staatiliselt koos istuda ja „esindada”, vaid et dünaamiliselt koos liikuda, sest liikumiseks oli vajadust, indu ja võimalust. Nagu teada, nõuab paigalpüsimine kindlat vormi, kuna dünaamika, voo­lus, võib olla ja lüüa vormitagi. Vorm isegi võib takistada dünaamikat ja tarduvat vormi tuleb vahel murda. Nõrgeneb liikumise hoog – kuju­neb alalhoidev vorm iseenesest, vastav momendi nõudeile. Ei mingit ajalugu ega tundmatut traditsiooni. Ja edasi muudetakse ja tänapäevastatakse vormi kõigile uuelt üleskerkivaile tarvidusile vastavalt. Seejuures teotsetakse ühe püsiva põhimõtte järgi – mitte kunagi takerduda sur­nud vormisse, ka mitte oma päritud varasse, vaid kohanduda alati pulseeruva elu nõudeile oma kõrgemate püüdluste kohaselt. See on refor­matsiooni põhimõte – puhastada praht välja mitte ükskord, vaid alati, kui seda on jälle kogunenud.

Meie üliõpilasühingute sisekorras on elemente mõlemaist mainitud süsteemest, kuid igas eri proportsioonis. On traditsioone, mis pühenda­matule näivad imelikumad juudi palvekommetest, on lihtsust, kus kunstlikkus, komme kombe pärast, täiesti puudub. Mis on parem – öeldakse olevat maitse asi. Seda tõesti. Kui venelased oma riigile usku valisid, siis ei rahuldanud neid lääne kirikute asjalikkus. Alles Bütsantsi kulla sära ja värvide kirevus andis neile vajaliku taevaläheduse tunde. Loov vaim ei vaja traditsioone. Kus pole aga vaimu, ei ka kombeid, seal pole midagi. Seisuaegadeks on traditsioonid tarvilikud.

Üheks erinevaks üksikasjaks meie üliõpilasühingute sisekordades on au mõiste ja selle riivamisest tekkinud tülide lahendamise kord. Mõnel pool peetakse seda üldse esimeseks lähtekohaks suhtlemise alustamisel teise ühinguga. Seda tuleb mõista. Praegu kunstlikult säilitatav au­mõiste on selline, nagu ütleb Schopenhauer, au käib ees ja mees mõõ­gaga järel, kes otsib juhust, kuidas seda au igaühe vastu võimalikult silmatorkavalt kaitsta. Et lõpetada stuudiumi aumehena, selleks peab üliõpilasel olnud olema nn. auasju. „Auasjade” all mõistetakse igasugu­seid autuid asju, nagu solvamisi, aasimisi, norimisi ja „tegelikuks saamisi”. Kui üliõpilasel seda laadi skandaale pole olnud, siis ei saa tal ka õiget au olla, sest ta pole näidanud, et ta oleks oma au kaits­nud. Seepärast – kui ollakse sattunud elama kultuurinimeste hulka, kes teise au sihilikult ei riiva, siis nõuab traditsioon, et pead olema ise eba­kultuurne ja ise enesele välja norima auhaavamisi nende reeglipäraseks lahendamiseks. Tuleb olla seda ebakultuurseni, mida kultuursemad on teised, sest muidu tüli kuidagi ei teki. Ei ole häbenetav, et aukohtus jäädakse süüdlaseks ja saadakse karistada, see võib olla isegi kahekord­selt aus, sest „auasja” saavutamiseks on inimene end teistele vastikuks teinud teadlikult ja sellega traditsioonile isikliku ohvri toonud. Teisal on selline süsteem täielikult kõrvale jäetud. Kui tahetakse arendada vastas­tikuse sallivuse ja arusaamise vaimu, siis püütakse likvideerida arusaa­matused juba nende alguses ilma neid laiaks puhumata ja suuri masinavärke tööle rakendamata. Sest mis mõte on istuda koos mitmeliikmelisel aukohtul ühes asjaosaliste ja tunnistajatega näiteks lihtsaks konstateerimi­seks, et maskeraadi rahvamurrus üks aumees arvatavasti oli teist kergesti tõuganud? Nende üliõpilasühingute liikmeil, kes autuid asju auasjadeks ei pea ega nende sooritamist ei erguta, tuleb tülidega kokku puutuda nii vähe, et nende lahendamiseks koodeksite väljatöötamine on asjatu. Seda enam, et raskepärasele ehitusele vaatamata, või just oma konstrukt­siooni tõttu aukohus tõe ja õiguse märgist üsna kergesti võib mööda lasta, nii mõnigi kord ohverdades sisu vormile.

Üliõpilasühinguil tuleb alati teotseda mitte monopolistlikus rahu, vaid vastastikuse võistluse olukorras, alati ja igal alal võrrelda võides oma edukust paarikümne teise kaasühingu saavutistega. Tähtis on han­kida suurt arvu liikmeid, tähtis, et need oleksid seltskondlikult silmapaistvamaist perekonnist, tähtis on paista lasta oma hiilgust ning vallutada oma liikmeile tulusamaid ameteid. Kas ainult sisemiseks tarvitamiseks või isegi väliseks kuulutatakse loosungit „üks kõige ja kõik ühe eest”, millega oma ühingu huvid riiklikest, rahvuslikest ning kõigest muudest üldhuvidest ettepoole asetatakse, naabrite huvidest rääkimata või neile üldse mingeid õigusi tunnustamata. On huvitav märkida, et just viimastel aastatel on võistlus teravnenud, kildkondlikkus, kastivaim ja kõikide sõda kõikide vastu kasvanud, kuigi, isegi kõrgemalt poolt on katseid tehtud olukorra muutmiseks just vastupidises suunas. Vahekordade teravnemise põhjus on lihtne ja seepärast kahjuks raskesti välditav. See on – muude organiseeritud ja aktiivsete rühmituste puudumine haritlaste enesemaksmapaneku teostamisel ühiskondliku elu käigus. Enne teotsesid polii­tilised parteid ja üheks nende tähtsamaks tegevusalaks oli kohtade han­kimine omameestele. Parteid ise koosnesid aga mitmesuguse akadee­milise kuuluvusega ja mitteakadeemilisist isikuist,  ühe üliõpilasühingu vilistlasi kuulus mitmesse erakonda. Kohtade jaotamisel mõjusid parteid ja vilistlaskogud üksteise tegevusse reguleerivalt ja leevendavalt ning ühekülgsus ei saanud siis areneda iialgi niikaugele, kui teise reguleeriva keskuse funktsioneerimise ärajäämisel.

Kindlama üksmeele ja vastastikuse toetamise kindlustamist taotletakse ka igasuguste eraldusmärkidega. Peale omade kokkukuuluvuse tähistamise on neil veel teine, ehk tähtsamgi ülesanne, tähistada eraldumist kõigist teisist, ära lõigata noorel inimesel ta muud seltskondlikud sidemed, eriti koolipõlve tutvused ja sõprused. Noor üliõpilane peab teravalt tähele panema värvi kui silti ja selle järgi määrama oma suhtumist kaasinimestesse – poolt või vastu. Teistest eraldamise tagajärjel noor üliõpilane loomulikult tugineb rohkem oma ühingu kaasvõitlejaskonnale kui ainukesele lubatud rühmitusele. Kehtib keeld, et noored liikmed, kelle ühinguteadvus pole veel kindlaks arenenud, teisi ühinguid külastadagi ei tohi. Teadlik olles sellise vaimu sihikindlast kultiveerimisest ja kuuldes selle juures vagajutte tervikliku üliõpilaskonna taotlemisest, kerkib ikka vaikne küsimus  – kas ollakse asjatundmatu või mittesiiras.

Eelpuudutatud korranõuded, mis määravad üliõpilase käitumise ja seisukohavõtu enamas osas igapäevase elu olukorrist, ongi tõelised kas­vatusküsimused, kuigi sellistena mainitakse tavaliselt teisi – seltskond­liku käitumise kombeid ja maailmavaate arendamist.

Laua- ja tervitamiskommete õpetajana on üliõpilasühingul oma kindlad teened, andes seda, mida kodu on puudu jätnud. Mis puutub aga maailmavaatesse, siis suhtutakse sellesse enamasti nagu mingisugu­sesse diplomisse või viigilehte, mis igal haritlasel peab ees olema, kuna muidu oldaks paljas. Maailmavaate all mõeldakse midagi kõiki maailmaküsimusi haaravat ja lahendavat süsteemi, isiklikke seisukohti kosmoloogilises ja onfoloogilises probleemis, jumala mõiste ja hinge surematuse küsimuses. Ja minnakse asjast üle vabandusega, et need küsimused on alles teaduslikult selgitamata, seepärast lükkame isikliku seisukohavõtu edasi. Vähem teatakse ja tunnustatakse aga, et maailmavaade on ees­kätt see ellu ja peamiselt kaasinimestesse ja tema huvidesse suhtumise viis, mida teostatakse mitte suurtel pühadel, pidulikel aktusil ja matuseil, vaid igal lihtsamal äripäeval, mida õpetatakse igal noorte tunnil tegeliku elu juhistena ja reegleina. Maailmavaate asjas meie ei peaks matkima seda prantslast, kes oli üllatunud kuulda saades, et ta kogu oma eluaeg on rääkinud proosat.

Muutust vajava küsimusena seisab alaliselt päevakorral üliõpilas­ühingute tegevus lõbustuste osas. Ei oleks ehk väga ekslik väita, et paljude üliõpilasühingute toeliselt esimeseks eesmärgiks on oma liik­meile lõbustuste pakkumine, nn. klubi ülesanne, kuna kasvatuse teosta­mine seejuures tuleb arvesse vaid klubi siseelu vajadustest tingitud mää­ral. Kui lõbustusi otsitakse lõbustuste pärast, siis võetakse ka neid, mis sellele otstarbele rohkem vastavad, mitte lastes end väga segada teistest, näiteks tervishoiu, kokkuhoiu, sündsuse või muist kõrvalisist põhimõtteist. Esikoha omab üldtuntud, kindel ja kõigile kättesaadav lõbustusvahend – alkohol. Õlu, vein, viin ja piiritus, liikva kohta puuduvad andmed. Soo­jale ja purjus peale järgnevad enamasti edasised sammud, mida kainelt harva astutakse, eriti kaks – kas seksuaalsed liialdused või tülinorimised ja kaklused. Need pole küll ühingu ülevates põhimõtetes mainitud ega kodukordades ette nähtud, kuid teostuvad selletagi. On ju ülearune nõuda, et inimene peab ka märjaks saama, kui temale vettehüpe on ette nähtud, selle eest hoolitseb loodus ise.

Alkoholi ja selle tarvitamise järelsammude õigustamiseks on pike­mas käsitluses ette toodud asjaolu, et alkohol on küll pahe ja tema mõju on halb, kuid selle tarvitamisel on see oodatud ja otsitud tulemus, et ta lühikese aja jooksul eraldab tugevad nõrkadest, milline protsess elus muidu toimub liiga aeglaselt. Tugevatest saavad siis organisatsiooni tub­lid ja kandvad liikmed, kuna nõrgad lähevad põhja ja organisatsioon vabaneb neist kui kasutust ballastist. Selles väites kahtlematult on loogi­kat, kuid eeldused pole õiged ja seetõttu on vildak ka tuletis. Nimelt – üliõpilasühingu liikmeskond ei koosne ainult tugevatest ja nõrkadest, vaid peamiselt keskmistest, ja nende,suhtes ei selgita alkohol ega suguhaigu­sed isegi pika aja jooksul õieti, kummasse kahest ettenähtud kategoo­riast nad lõpuks kuuluvad. Kas peavad nad selguse saamiseks selgita­mist üha jätkama? Teine eksieeldus on see, et nõrgad endid põhja joovad. Tõesti leidub ka selliseid sirgejoonelisi ja uljaid natuure, kuid väga paljud, nähes hädaohtu lähedalt, hakkavad end hoidma ja arstima ning ei taha põhja minna, kuigi organisatsiooni kord ja ajaloolised kom­bed seda nõuaksid.

Neist tõsiasjust võime järeldada, et paljud üliõpilasühingud oma tegevusega ei taotle eeskätt kasvatuslikke ülesandeid või teevad seda mitte tänapäeva vajaduste kohaselt. Kui aga Eesti oma haritlaskonda tänapäeva ja tuleviku nõuete kohaseks kasvatada tahab, siis tuleb aka­deemilisel haritlaskonnal kasutada selle kasvatuse teostamiseks kõiki olemasolevaid ja võimalikke vahendeid, muude hulgas ka üliõpilasühin­guid. Viimased ei ole olemas ainuüksi oma liikmeskonna puutumatute ja kinniste erahuvide ja eralõbude rahuldamise tarbeks, vaid täidavad üld­tähtsusega funktsioone, vormides tulevasi haritlasi nagu üksikud koolid õpilasi või üksikud polgud sõdureid, ühiskondlike ülesannete täitmist on nad ise alati oma peamiseks teeneks ja olemasolu õigustuseks ette toonud. Sellest ühingute poolt deklareeritud seisukohast ja üldsuse poolt esitatud nõudeist tuleksid teha sirged järeldused juba kõigi üksik­asjadeni.

Üliõpilasühingu esimeseks eesmärgiks olgu oma liikmete kasvatamine Eesti ühiskonna täis­väärtuslikeks haritlasiks ja sellele paljukohustavale nõudele tuleb alistada kõik muud ühingu võimalikud kõrvalsihid, nagu liikmete toetamine ja neile lõbusa ajaviite võimaldamine. Konsekventsiks sellest seisukohast oleks, et kõigi nende ulja üliõpilaselu harrastuste, mis on vastuolus peaeesmärgiga, ergutamine või sallimine tuleks lõpetada ja ühingu siseelu vajaduste korral teistega, peaeesmärgile vastavatega, täiendada.  Seda teostada ei saa kõik ühingud omal jõul üksi, sest muidu oleksid nad seda juba teinud, ühing teotseb demokraatliku korra, võrdse hääleõiguse alusel. Otsuse tegemiseks on tarvis häälteenamust, ühingu elu oluliselt muutvate otsuste jaoks isegi väga suurt poolthäälte ülekaalu. Selle saavutamiseks on tarvis veenda suurt hulka keskpärase arusaami­sega liikmeid, mis nõuab suurt tööd üksikuilt organiseerijaid ja on sageli hoopis võimatu. Ainult erilised põrutavad sündmused, suur hädaoht või suur vaimustus saaksid kaasa tõmmata muidu ükskõikseid inimesi ohverdama oma isiklikke mugavusi kõrgema eesmärgi heaks. Lihtsam aga, ja mõneski olukorras ainuvõimalik, on teostada asjatundjate poolt õigekspeetud algatust mõnel teisel sobival teel, seejuures ühtlasi ära kasutades kõigi nende toetust, kes oma tõekspidamiste järgi seda algatust pool­davad.

Meie arvates tuleks Eesti üliõpilasühinguis ja nendega seoses teos­tada järgmised reformid.

1. Kaotada üliõpilasühinguis alkoholi tarvita­mine või vähendada see tervislikult ja moraalselt mittekahjustava mii­nimumini. Mitmed ühingud ise olevat juba otsustanud selles suunas samme astuda. Järelevalveorganidki on küsimust kaalunud ja kavatse­nud piirata alkoholi tarvitamist ühinguis ajaliselt, ruumiliselt ja kraadili­selt. On muidugi taktika küsimus, kuidas koerasaba raiumine arvatakse vähem valus olevat – kas maha korraga või jupikaupa. On kogemusi, et alkoholi tarvitamist üliõpilasühinguis normeerida on raskem kui alko­holi sealt täiesti välja tõrjuda.

2. Kaotada üliõpilasühingute isikliikmete eral­dusmärgid, kas ainult peakatted ja lindid või ka muud, ja tarbe kor­ral tarvitusele võtta üks ühine kõiki üliõpilasi ühendav ja terviklikku üli­õpilaskonda sümboliseeriv välismärk.

3. Kaotada üliõpilasühingute nimetuste eest nende eriliiki tähendavad eraldusnimetused. Mi­dagi sellesuunalist kord katsuti, kuid ei osatud praktiliselt läbi viia ja tulemuseks oli halvem olukord kui enne.

4. Viia avaliku korra alusele ja kollektiivsele otsustamisele riigiametnike kohtadele määra­mine ja edutamine, et vähendada sel alal üliõpilasorganisatsi­oonide omavahelise võistluse võimalust ja paratamatut vajadust.

Need nõuded pole uued, neid on kaalutud asjale lähedalseisjate poolt aastate vältel. Muid ameerikaid selles küllalthõõrutud ja seni ikka lahendamata küsimuses arvatavasti ei suuda keegi avastada, üks ainuke teine tee, millest räägitud, on – kõik üliõpilasühingud sulgeda. Meie ei usu, et see oleks õige. Senised organisatsioonid on andnud ja anna­vad praegugi palju positiivset ning suudaksid anda seda reformeeritud kujul veel rohkem ning siis loodetavasti juba ilma praegu ilmnevate tera­vate pahedeta. Pealegi jääb sulgemise võimalus reservi ka siis, kui refor­meerimise katse ei õnnestu. Loobumine alkoholist ja välismärkidest nõuab paratamatult olulisi ümberkorraldusi ühingute kogu sisekorras ja tegevuses ning see murrang annaks soodsa tõuke edasi ka kõigi muude traditsioonide ja arusaamiste revideerimiseks ja siis juba ainult omal jõul reformeerimiseks. Loodus ei salli tühjust ja väljavisatu asemele peab tulema midagi uut. Kultuuril on kümneid avaldusvorme ja arengul arvu­tult teid, neid otsib ja leiutab intelligentne noorus ise oma raiskamisest ärahoitud kehaliste ja hingeliste jõudude rakendamiseks.

Herman Evert

Akadeemiast nr. 3/1939