Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

    

irjanike ümmarguse-aastaarvulisist sünnipäevist jääb üld­suses püsima see hüve, et nende puhul võetakse vaevaks vaadelda juubilari loomingut ning selle väärtusi publiku teadvuses uuesti värskendada-aktualiseerida. Isiklikult rõhutaksin, et vajadus jälle kord ning tervikuna lugeda Artur Adsoni luulet ta 50-aastase sünnipäeva puhul on mulle saanud suureks naudinguks ning õpetuseks, selmet kujuneda ülesandetäitmiseks. Selle nentimisel tahaks hoiduda suurist sõnust, nagu neist on oma luules hoidunud Artur Adson.

Esimesel pilgul võib näida, et polegi raske selle luule ehtsust seletada mõningate kirjanduslooliste vormelitega. Oskuslik sentimentaalsuse kasutus, millest leidub nii palju näiteid Rousseau ajast saadik, teatav määr seda lihtsust sünnitavat rahu, mis oli omane Juhan Liivile, lisaks instrumentatsioon pehmes, humoorikas ning liigutavas murdekeeles – sellest kõigest kokku koosneksidki adsonlikkuse saladused. Ent säärane vormel ei aitaks seletada tõika, et Adsoni luule liigub ülevast ja mõteterikkast armastuslüürikast kuni objektiivistet ja rahvalikult humoristlike žanripiltideni Võrumaalt, et temas andutakse universaalseile avarusile ja inimsusidee kuulutamisele ja samas mõne vaese vanakese eluolu idüllile või pildile lendavast rästaparvest – ja seejuures ometi jäädakse haruldaselt ühtlaseks ning terviklikuks. Adsoni luule valgus võib paista aguli naturalistlikule sopasusele ja rokokoolikele kuldkiharaile, ilma et muutuks ta selge soojus. See luule on oma identsust kaotamata läbi teinud meie ajajärgulised voolud  -alates „Siuru” elurõõmlemisega siirdunud sotsiaalse ülekohtu ja viletsuse taunimisele, ja hiljem, „eluläheduse” pärisaastail, andnud ka objektiivistet elupilte, kuni viimases kogus Lehekülg ajaraamatust on saabunud senisest puhtam, eriliste süžeeliste kõrvalharudeta isiku­pärasus ja ühtlus lihtsuses. Kuid ei või öelda, nagu oleks Adson va­remgi, erivoolude pealetungi aegadel, neile kuigivõrd alistunud. Ena­mik ta värsse on alati olnud pühendet päris-adsonlikele vaikseile teemidele. Adsoni luulest kuuleb küll enamikku luules üldse võimalikke toone – kuid temas ei kohta lüürilise keskenduse ning sooja siiruse äraandmist välispoolseile maneeridele või väljapoole kiskuvaile afektidele. Erandiks ei ole ses suhtes õieti isegi kibe ja ühiskondlikult aktuaalne iroonia Kaduviku algustsüklis. Siingi paistab valitsejate naeruvääristuse tagant soe kaastunne valitsetavatega „talli suletutega”. Adson näib oma luuleteekonna algusest pääle viibivat sel humaansuse astmel, kus pole tarvis võtta poose igasugu kõrgete taotluste nimel. Teiste terminitega võib öelda, et ta lüürikatoodangu mõttelist ja kunstilist terviklikkust ei kanna mitte kinnipidamine teatud ideedest või teatud stiiliideaalidest, millel põhjeneb enamiku luuletajate omapäravaene omapära, vaid truuksjäämine omakogetud puhtinimlikele ja puht-sisulisile väärtusile ning tõdedele.

On õige sügavasti iseloomustav Adsoni hoiakule, et ideeprogrammilisim rühm ta luuletusi kannab päälkirja „Mo heng”, „Mo heng liigup üten” ja „Jumala tsirgu” (Roosikrants). Jumala linnukesed aga pole loodud mitte üksi muretult oksal laulmiseks, vaid „Neile jääp igatsus, neile jääva palve’, Olla Jumala tsirgu’, aija Jumala vagu.'” Siin väljendet „programmis”, samuti kui kogu Roosikrantsi-nimelises värsiraamatus pole aga tegu sektantliku enesepiiramisega ega kõr­valehoidmisega maailmast. Sest suurt, peagu whitmanlikku kaastundeavarust kuulutab eelnev luuletustepaar. Mõlemad lõpe­vad sama refrääniga: „Kon eales liigup heng, Sääl üten liigup minu heng.”

See luuletustekolmik on oma õilsuse jõult üks meeldejäävamaid kohti Adsoni toodangus – samuti kui kokkukuuluvad „Vangi laul” ja „Üte vaivatu palvus” järgmise kogu Kaduviku, keskosas. Esime­ses neist igatseb inimene-puurilind kõigi nende algeliste ja ometi nii sügavate rõõmude järele, mida pakub loodud asjade nägemine. Sama­taolises „Üte vaivatu palvuses” leidub stroof, milles on kokku võe­tud autori maailmasuhtumise olemus:

     Midagi, mis suur om inemiste keelen,

     Ei joht palle mino huul.

     Mul om alandliku’ asja’ meelen,

     Unetet om uhke tuul.

Ent siingi tuleb hoiduda tõlgendusest, nagu tahaks autor tingi­mata piirata oma silmaringi mingi alandliku idülliga. Ta ei taha mitte piirata oma vaimu liiklusala, vaid öelda, et ta ei innustu mitte asjade „tuuliseist” omadusist, vaid nende vaiksest ning „alandlikust”‘ olemusest. Seda näitab küllalt selgesti Adsoni üks luule­tus, kus ta igatseb laia maailma, nimelt „Tahass liiku” Roosikrant­sis. Siin ihatakse ka tormamist „täku turjal” ja pealinnade ristteede ajusõtkuvat kärinat, kuid kindlasti mitte aistilise sensatsiooni pärast üksi; Ramses Teise, Periklese ja Jeesuse teid tahetakse käia nende inimeste suuruse pärast, ja kõige enam tõmbavad kõigest nähtavast siiski Hollandi merelt võidetud lilleväljad ning Niiluse õnnistet kal­dad. „Saija osa: kõigest, mis loonuva Rahva’, / Mehe’ nink Meistri’, Jummal nink Aig” ja lõpuks ometi puht-adsonlik vajadus idülli ning rahu järele: „Ka üts kotusekene, kon hendäl om hää.”

Adsoni värsikogudes nii püsiv ja nii rikkalikult varieeritud igat­sus loodusse ja idülli on tihti põhjendet sügavalt. Selle taga nimelt avaneb puht-luuletajalik, ent ka üldinimlik tarve enesekoondamise ja enesepuhastuse järele, milleks ta vajab osasaamist loodud asjade rahust. Selgeimini pihib Adson seda oma poeetilis-filosoofilist „meetodit” luuletuses „Jo nakva pudenema kõige häämbä’ aasta'”, tsüklis „Pimesikumäng” (Kaduvik). Selle luuletuse lõpus kogeme tüüpilist ning sügavat sisseelamist loodusse ja näeme sääraste ela­muste tähtsust inimesele üldse.

    Mi vaome mõttihe, mi keha’ sinna jääva’,

    Kon paitap kive vesi,

    Et kajaka’ mi ümbre truuve tiire teeva’:

    Mi saanu kivess esi. –

    Nii kõigest osa saat, mis muidu riivat enge,

    Kui rassi-rutun müüda lää’t

    Ning süämen vallu tiip, et ei saa viita henge,

    Nink igavikust ilma jäät.

Adsoni idüllijanune luuletajahing võitleb küll üsna püsivalt oma „väikeste inimeste” eest ja humaansusideaali eest, kuid värssides ta pole mingi võitlejanatuur. Pigem tahaks teda võrrelda vaikse õpe­tajaga, hiina tüüpi filosoof-poeediga. Tõepoolest selgub analüüsi­misel, et Adsoni hoiakus ja tõekspidamisis sisaldub palju idamaist mõistvust, leebust ning rahulikkust, armastust elu pisiasjade ja väi­keste rõõmude vastu – ja lõppeks religioosset häälestust.

Artur Adsoni luule omapära selgitamist peaks õieti algama tõigast, et see on peagu läbini omamoodi religioosne. Tal naljalt ei puudu aukartuse põhiheli. Ja kui ta Jumalat kõnetab mõnikord väga koduselt – „No tule üles, vana Jeesus Kristus” („Parhillane
jõululaul Kaduvikus), või „Kõrd Esä peris maha lüüp, om seni
pruuvnu enge!” -, siis ometi on nimetusel „Jumal” tema luules hoopis teine kõla kui meie muus nüüdses poeesias, välja arvatud Masingi ja vahest Talviku oma. Adson ei esita oma Jumalat nii tõsiselt kui äsjamainitud luuletajad, kuid just sellest pool-humoristlikust ja kodusest suhtumisest ilmneb autori õige intiimne tutvus „Esägä”. Adson ei solva oma Jumalat isegi mitte neis armastusluuletusis, kus ta teda – „Siuru” ajal – veidi blasfeemiliselt kasutab maiste kauniduste kiitmiseks. Vahest poleks ses seoses asjata nentida, et oma proosaminiatuuride kogus Käsikivi jutustab Adson traktaadis „Siga”, kuidas ta lapsena pärast põhjalikku vandumist sigade sõnakuulmatuse puhul on alati tundnud patukahetsust. Siin räägitakse otse jumalakartusest ja koguni kümne käsu õppimise meeleoludest.

Lapsepõlveaegset usklikkust on kindlasti mõnel määral kaasa helisemas Adsoni mehepõlveluules. See on eriti ilmne asjaolu tõttu, et Adsoni luule on üldse haruldaselt tiheda juurestiku kaudu seotud ta lapsepõlve elamustega ja miljööga. Vaevalt keegi meie poeetidest on nii truuks jäänud oma noorukesele „minale” ja ta pühimaile ela­musile kui Adson. Ta noorusmaa Sänna motiivid ja idüllid ongi publiku seas kindlasti populaarseim osa ta toodangust, kaasa arves­tades vahest isegi ta rahvalikke näidendeid.

Religioossus, eriti ühe luuletaja hinges, ei tarvitse muidugi jääda seotuks selle traditsiooniliste vormidega. Ent ta avaldub nii või teisiti teatavas aukartuses põhiliste küsimuste ning väärtuste ees. Huvitav on jälgida, kuidas lapsepõlve puhtusest on Adsonil kogu aeg säilinud aukartus sääraste mõistete ees, nagu on isa, ema, laps, vend, õde; ka onu ja tädi jne., nimetab ta alati soojusega.  Läbi elada ja sõnastada luulet perekondlikest sidemeist – säärast hiinalikkust kohtab nüüdisajal Euroopas väga harva. Kui ta nimetab luuletusi luuletaja „lasteks”, siis sellest saab mitte ratsionalistlik, vaid kõrgelt luuleline metafoor. Veel iseloomustavam on kogeda Adsoni armastusvärssides võrdlust, mis ütleb: „nii kui omma last, Kui miist, kui essä armastajat minno!’

Siit hargneb tee Adsoni kogu armastusluule erilise puhtuse ja vaikse südamlikkuse interpreteerimiseks. Tõsi küll, avakogus Henge palango’ (1917) ei puudu „Siuru”-ajajärgule omast meelelisve ega isegi paar kirepuhangulist armastusluuletust, kuid mitte see veidi „näidata tahtev” külg ei jää sellest žanrist tugevaimini meelde. Algusest peale võlub Adsoni armastuslüürika hoopis teiste omadus­tega: erilise vaikse palvlemismeeleoluga; andumusega, mis ei tormitse, vaid imetleb ja vaatleb; heldimusega, mis tahab peopesadest ehitada armsamale telgi, anda talle „pesäss – peopesa lamme”. Muide tahaks siinkohal üldse peatuda Adsoni kätemotiivil. Oma käte hardunud hoiakute ja liigutuste sõnastamisega sõnastab ta peagu sügavaimat, mida üldse saab väljendada ainsa piiratud pildiga. Ühes oma meisterlikest varasemate kogude miniatüüridest algab ta kaheksa­realist igatsuse luuletust järgmiselt:

    Jo päivlik küünüp mulle ängämä

    Kätt läbi lehti,

    Mo sõrmusvaesil sõlmil mänglemä,

    Neid võtten ehti.

    (Henge palango’)

Selle pildi nukker herkus meenutab miskipärast jällegi idamaisust, näiteks hiina poeesia peeni saavutusi. Ent veelgi sügavam tähendus Adsoni luule olemuse kohta on ta viimases kogus leiduval väga eestipärasel stroofil kevadest: „Om jalge all mul vällätii, Ma rohu pääle istma jää, Sääl maad ma silitele nii, Kuis latse vasta oldas hää.” See käte hardas teos väljenduv erakordne õrnus sisaldab sõnaliseltki Adsoni lüürika põhielementide kokkuvõtte.

Õieti on selle luule vaatlusel asjata rääkida „elementidest”, kuna tegu on pigem elementaarse tervikuga. Seni analüüsitustki on sel­gunud, et Adson põhiliselt ei kuulu, kõigile oma igatsusile vaata­mata ja poeedi rahuldamatusest hoolimata, pärisromantiliste „käristet hingede” liiki. Sellest säästab teda ta teatav „konservatiivsus”. Luuletaja religioosse häälestusega, kel on suhted korras maaga ja kes ei arva halba taevast, kes mõistab loodust ja peab kõiki ülbusest haaramata inimesi oma ligimesteks – säärane luuletaja mõjub heast saatusest saadetud lohutusena nüüdses risti-rästi tunglevas ning hirmunud ajameeleolus. Kui ta aga ei anna otseselt optimistlikku ja „positiivsel programmil” põhjenevat lohutust, siis see ainult tähen­dab, et ta pole taganenud oma inimsusideaali kõrgusest ega kaotanud realisti nägemisvõimet.

Artur Adson luule teatavat pessimismi, mis ajuti tiheneb ko­guni maailmavaluks, tuleb siiski lähemalt selgitada. Otseteed küsi­muse kallale asudes peaks ütlema, et see pessimism on Adsoni neljan­dast luuletuskogust Kaduvik (1927) alates tingitud ta  pilgu  pöör­dumisest kõige kaduvuse, kõige möödamineku poole. Kuid neid meeleolusid, mis on tähtsal kohal kõigis hilisemaiski kogudes, koh­tab ka varem välgatustena. Ja mis veel olulisem: juba Henge palango’ nukker-humoristlik tagasivaade Sänna aegadele tõendab, et lapsepõlve kaotsiminek igavikku ongi õieti see algus – armastuselamuse kõrval -, mis on viinud autori luulemeele elevile. Sellest peale ei kao Adsoni värsest heldimus kõige noore vastu. Juba Roosikrantsis seltsib hardumusega nooruse ees heldimus vanaduse vaatlemisest. Igavikust tulijate ja igavikku minejate abitus on ikka paelunud Adsoni tähelepanu ja sümpaatiaid. Roosikrantsi sotsiaalse protestiluulegi enamikus pühendab ta elust väsinud vana­inimestele sümpatiseerimiseks. Tundub täiesti loomulikuna ja ootusekohasena, et ta viimases kogus on terve rida luuletusi kirjutatud elust lahkunutele ja et valimik lõpeb kodukoha kalmistu vaatlusega. Olgu muide märgitud, et ühes järelhüüdes autor kahetseb kibedasti miks ta ei ole sõbra eluajal hääks teinud täile poisikesepõlves tehtud ülekohut. Ja juba Roosikrantsis leidub terve tsükkel pääl kirjaga „Ristikirjä'”. Võiks veel viidata Adsoni näidendile Üks tuvi lendab merele, mille teemiks on inimese oskamattus olla noor noorena ja vana vanana· surma peab arvestama, ent mitte enneaegu.

Adson on kirjanik, kelle tundeid ja mõtteid panevad liikvele elu suured põhifenomenid – noorus, elujõud, surm, kõige kaduvus. Ta luule alatine tundlikkus nooruse ja surmaläheduse vastu läheb isegi nii kaugele, et Pärlijões kodukoha oja vaatlusel tekib iseenesest vee personifitseerimine nooreks ja „elulustlikuks” olendiks, kuna kivid paistavad kulupäädena, koguni „vaeste vanakestena”.

Kui inimelu kulgeb ühest kaastunnet äratavast abitusest teise ja kui vahepealgi ta ei võimalda teadlikku osasaamist Jumala maailma kosutusist, siis see on traagika, mis vahest kõige rohkem raputab Adsoni luuletaja-isiksuse loomulikku terviklikkust. Selle traagika nägemisest-tajumisest on sündinud ta esimene ja ülihuvitav lavateos Läheb mööda, ja sellest on inspireeritud ka ülalkäsiteldud luuletu­sed „Vangi laul” ja „Üte vaivatu palvus”, milledes kontsentreerub Adsoni arvukate kaastundeliste elupiltide ning süüdistuste mõttestik ja meeleolu. Kui Roosikrantsis luuletatakse

    Annass vanule naisile latselatsi hällü;

    Annass vanule mehile marjapuid harri:

    Kõik vana’ kellneri’ paness ma pajuki pääle,

    Kõik üüvahi’ lasess ma magama,

    Kõik klosetinaise’ sääss istma kuuma kohvitassi taade.

    Pästäss vallale kõik ketipini’ -,

siis see ei tähenda mitte niivõrd kaasaminekut ajavooluga, kuigi sää­rane laad veidi satub kokku tolleaegsete saksa ekspressionistide võte­tega, vaid päris-adsonlikku ellusuhtumist.

Kuid oleks aeg vaadelda mõnevõrra ka Artur Adsoni suhtumist kunstisse. Võib-olla pole ta värsikunstist õppida nii palju, kui ta luule sisulisist väärtusist, ent terviklik ja läbituntult isikupärane on ta loomingu seegi külg. Võiks isegi öelda, et puht-kunstiliste vahen­dite vaheldamisel näitab ta lüürika suuremat liikuvust kui mõttelis-ideelisel alal. Oma viimastes värsikogudes on Adson taotelnud ja ka saavutanud suurimat lihtsust värsi vormis kui ka kujutelmades; varem, eriti elaval ja lokkaval „Siuru”-ajastul on ta ka õige palju katsetanud – tegemata seda siiski kunagi ainult tehnika pärast. Me ei saa eristada ta värsis stiililisi võtteid võtete pärast, välja arvatud vahest paigutine sõnade poolitamine riimefekti saavutamiseks. Stiliseeri­mises samuti kui luule erootilises žanris on Adson vähem seigelnud kui ta tookordsed voolukaaslased.

Tuleb üksikasjalikumalt silmitseda mõningaid ta kunsti tihedus- ning haruldusfenomene, milledega meie esseistika ja arvustus pole palju tegelnud. Eriti tahaks esile tõsta kujutelmade värskust ta kõnefiguurides, ent samuti otseseis piides, nagu muide ilmnes käte motiivi jälgimisel. Paljud ta epiteetidest, metafooridest ja võrdlusist tabavad võrreldavat nähtust kokkusurutud vormelina: „Nink lõoken pilvi poole laulu lei, Too kümnesiivapaarilme.” Teine kord ta märgib psüühilist kõrgelendlust väljendiga „lõokõrge”. Ja kui ta armastusluuletuses sõnastab: „Sa pilliroog nink mina Sino ümbre vesi, Iks Sinost liigutus lüüp virvendusi minon kaugele”, siis säärane pilt ütleb veel enam mõttele kui tundmusele. Vahest veelgi suurem on üllatus juhul, kus iseenesest päris traditsiooniliselt sentimentaalne pilt lõpetatakse lugeja kujutlust võimsalt tõstva võrd­lusega: „Kaege noid tuvikeisi, kaege neid sääl üllen, Kuis neide süva helkvä päivlikule vastu, Kuis nemä tiirlese -kui pühavaimu süllem!” („Kiviriigist 1.” – Katai, kibuvits nink kivi). Samas luuletuses koh­tab rida, milles metafooriliselt on saavutet haruldane asjalik-mõtteline tihedus: „Riistapuuss ant eluiga ligemise käte tal”. Iseenesest aga pole sedalaadi mõttetihendused kuigi haruldased ei Adsoni varasemas ega hilisemas värsitoodangus. Näiteks Pärlijões lõpeb aastaaegade ja elu käiku vaatlev luuletus „Kerilaud” üsna lihtsa, ent jällegi üli­tiheda kokkuvõttega: „Nii ringiratast käüp seo egä aasta, Lang sõna – loodus kerilaud, / kerilaud.” Tahaks veelgi esitada samast kogust ühe võrdluse, mille ilu võistleb ta mõistelise sisukusega: „ … latsekse miil, Mis nigu tüve ümbre valge toht Piap kinni hääst…” („Minevikuteid”). See võrdpilt üksi on suuteline valgustama Adsoni luule sisimat. Kui me talle Roosikrantsist lisame ühe puänti: „Nink äripäivä rühkmist ole täüs Ja oma süäme kõrval kolksu nigu tühi käüs” („Mul vaja rutada”), siis seega on märgitud ka autori minalüürika aktuaalne aine.

Sääraste kristallisatsioonide sagedus, milledes on igavikustet luu­leline mõte koos tundega, lahutab Artur Adsonit õige tunduvalt neist oma ligikaudseist eakaaslasist luuletajate seas, kes muidu on talle lähedased oma tooni, sagedase rahvapärasuse ja ka ande spontaansuse poolest. Adsoni ande „küllaldases” spontaansuses pole kahtlust, kuid rõhutagem, et ta ületab oma kaaslasi „tööpuhtuse” ja hoolikuse poo­lest. Teatav kalduvus kasutada irdseid või pigem umbkaudseid riime – „Ka riimgi alati ei ole paras” – ei nõrgesta seda puhtust, kuna jääb kõigiti kunstilisisse piiresse. Eriliselt tähelepanelik on see idüllinautija aga just kujutelmaliste ning otseasjalikegi detailide vastu.

Kui keegi on tähele pannud vanade maainimeste tegumoodi toiminguta istumisel, siis ta vahest oskab hinnata seda juveeli, mis peitub järgmises pildis vanast naisest:

    Es suigu nüüdki üsk, kui pilv nink põrm.

    Kõik puhkaman – iks ütte salakiilt

    Viap kirjotada põlve müüda sõrm:

    Mis muret põimetu om elutult.

    („Minevikuteid 2.” – Pärlijõgi).

Ka välisemat minevikuidüllilist detaili oskab Adson meisterlikult kasutada. Sama kogu kroonilises ja erandlikult hõredavõitu loos „Möldre õnnetus” rõõmustab tugevasti sõna „proderii'” varade loet­luses, mis maja põlemisel jäid tulle. Ent kõige rohkem kingitusi teeb Adson lugejaile ikkagi võrdlustikus. Tooksime selt alalt veel näi­teid – seekord mitte enam mõttelist sisukust, vaid puht-esteetilist mõjuvust tunnusmärgiks pidades. „Õhet poiss kui loodangune kruut” – nii öeldakse Pärlijões poisikesest, kes loeb raamatust, kui magu­sasti „illus pruut” mängis kannelt. Selles võrreldes on rahvalik ent ei mõju mitte vähem järgmine huumor hällikodaniku kulul: „Nõsep hällü serva alt üts prohvessori pää: Hiuse’ lindu minemän, kiusuvirril suu, Nõsep hällü serva alt kui tillukene kuu ..Siit satume hoo­bilt rafineeritud õhustikku, kui vaid loeme „Siuru” kuluga kirjastet kogust Vana laterna võrdlust: „Üle oime ripup paar vahast salgukeist Nig_U           kats kollast ahvikeist, Ke uudisnimon lasknu käe’ valla Nink jalgu piten hennäst hõlloten vahiva alla.” Ses pildis kohtuvad Lokirõövi autor Pope ja Homeros, ilma et nad varjutaksid Adsonit või tunneksid end halvasti võrukeelses salongis. Kuid Adsoni pintsliosavus ei piirdu ainult sääraste peenuste ega ka mitte idüllilise alaga. Ta võib vaimustuda ka jõulisist kujutelmadest, eriti kui nad välgatavad grotesksetena. Pärlijões puänteerub üks luuletus, mis kujutab tarmuka kündja ja ta samasuguse hobuse õhtust kojutulekut järgmiselt: „Püsüt hännaga nink kuvve jalaga Tulep müdistaden maad kui talaga Auraten üts kogu imelik.” Samataoliselt adamsonilikuks ent mõtteliselt palju sisuraskemaks teritub eelnevas kogus võrdpilt argipäevast: „Kui moolok Egäpäiv tiip rasset sõitu Raud-ora iin raud takan trull?” Sääraste massiivsete kujutelmadega võr­reldes paistavad vähem silma ent ei rõõmusta oma delikaatsusega ning vahedusega mitte vähem võrdlused nagu sügise kohta „Päiv ärä illnu viimätse kui oda” („Vana laterna”) või „Mi päivä’ pääsükeiste rida puhkaman All küünüharja õrre pääl külg kulle man”

Stiilitehnika üksikasjust, mis Adsoni luules nii sageli rõõmusta­vad, tahaks märkida veel üht. See on ettenähtamatute ja kodusetooniliste äkiliste pöörete tegemine luuletuste käigus, enamasti lõpu eel. Nii saavutatakse intiimsust, milles ei puudu ka huumor – üks Adsoni tähtsamaid värsi hingestusvahendeid. Näiteks avakogus leiduv heksameetriline ülistuslaul armsama iludele pöördub lõpu eel järg­miselt: „Ehitäss krooni – mis jaoss? – ma kanna jο uhkembat kruuni: Ilosasõrmitsist käsist”, jne. Klassikatoon on rikutud väga otstarbe­kalt! Mis puutub Adsoni huumori avaldusisse, siis nende vaatlus viiks liiga pikale. Märkigem vaid, et huumor ja tõsine mõte sobivad tal koos käima väga kõrgete tõsiduse astmeteni, samuti nagu seda võib märgata prantslaste religioosse ainestikuga ja kamõjutaotlusega lavateoseis. Teiselt poolt ei ole näiteks mõiste „taiva orel” armsama hääle võrdlusena Adsonil mõistetav sugugi humoristlikult. Muide, kui tahetakse nautida ta huumori võimsaimat ja ülemeelikuimat aval­dust, siis loetagu Pärlijões lugu „Silson nirik Liba”.

Mis puutub parnassliku luulekunsti rangesse nõudesse, et luule­tus peab omama võimalikult terviklikku ja järjekindlat, kõrvalekaldumisteta kompositsiooni, siis Adsoni hubasus ja loomulikkus sellest kinnipidamist just ei soodusta. Õige tihti ta lihtalt vaatleb ümbrust elu ning iseend, ehitamata seejuures mingit monumenti. Ent puändi vastu on ta tähelepanelik, ja terviklusnõudele teemi arengus, mis käibki õieti mõtteluule kohta, vastavad paljud ta seda liiki luuletu­sed. Võiks küll märkida, et kui praegu Adson taotleb eeskätt suurt lihtsust ja sundimatust, siis elavaimat ja seetõttu silmapaistvamat artistlikku hoiakut näitas ta oma esimestes kogudes. Henge palango’s ja Vanas laternas leidub rida eriliselt oma mõttes kui ka pildis tihendet armastusluuletusi; tundub, et esikohal on nende seas miniatuu­rid, milledest mõned võiksid olla pärit Kaug-Ida põlisest kunstitraditsioonist. Ent miniatüüridele ei jää kaugeltki alla näiteks „Kuis igatse” – ülitihe, osalt klassikalisis kujutelmades liikuv ja vormi-virtuooslik, otsekui pärleist lükitud armastusluuletus (Vana laterna). Õieti veelgi peenem ja kindlasti hapram on samas kogus ühel ainsal võrdlusel põhjenev „Mi elopäivä'”, mis algab „Mi elopäivä’ nigu puhmi rida Katel puul armastuse kerikutiid …” Muide paistab Vana laterna alguses silma mõningaid Adsoni kohta haruldaselt aktiivselt kärsituid ja huvitava naturalismiga visandet luuletusi. Kolman­das kogus Roosikrants on märgata teatavat vaba vormi pääletungi koos sisupiiride avardumisega kogu ühiskonna ja maailmagi elule. Kuus või seitse aastat hiljem (1927) ilmunud Kaduvikust pääle stabiliseerub Adsoni luule enamikus nelja rea kaupa stroofistet lauluvormi ja omandab ka oma nüüdse nukrama ning küpsema teemistiku. Ent igas uues kogus on Adson ikka üllatanud uute väljavaadetega oma endisest Lynceuse tornist.

Võime palju näha ei teinud ülbeks Fausti Lynceust ega meelita ka Adsonit hülgama „madalusi”. Teda hoiab sügav humaansus ja süm­paatia kõigi alandlike ja alandatute juures. Ja kui ta oma minia­tuuridekogus Käsikivi eeslit kaitstes nimetab enese eelkäijaks Francis Jammes’i, kes on nüüdsete prantslaste Franziscus d’Assisi redivivus, siis seega on antud väga lai kõlapind Sänna lauliku kaastundelisele avaldusile kõigi kaastunnet vajajate vastu. Veel enam: seega valgus­tub säärase luuletajaloomuse kogu suurus.

H. Paukson

Loomingust nr. 2/1939