Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

  
nglise tänapäeva kultuurist ja kirjandusest püsib mandril kahjuks paiguti veel arva­mus, nagu see oli aastat kolmkümmend tagasi. Inglise kirjanduses peetakse prae­gugi veel tooniandvaiks nimesid nagu Kipling, Conrad, Galsworthy, Bennett, Wells ja Shaw. Ometi kuuluvad kõik nimetatud, kellest vaid kaks viimast on elus, oma loomingulaadilt möödunud sajandisse või Maailmasõja eelsesse epohhi.

Mandril on küll viimase kahekümne aasta kestel saanud populaarseks mõnigi nooremasse generatsiooni kuuluv inglise kirjanik, peamiselt küll need, kelledel on teatavaid traditsioonilisi sugulusjooni möö­dunud sajandi romaanikirjanikega, nende hulgas ka Aldous Huxley ja Charles Mor­gan. Samal ajal aga James Joyce, Virginia Woolf ja isegi David Herbert Lawrence, kes küll taotlevad romaanis uudset ja kelle päid ümbritseb teatav oreoolgi, pole olnud suutelised ajama jnuri sügavamale ega tõr­juma tagasi nii tavaliseks saanud arvamusi tänapäeva inglise romaanist.

Ometi on viimase kahekümne aasta väl­tel inglise kirjanduses toimunud põhjalikke muudatusi, nii vormilisi kui ka ideelisi. Inglise kirjanduses pulbitseb ja käärib mi­dagi juba pikemat aega, mistõttu ta on käesoleval hetkel Euroopa huvitavamaid ja vitaalsemaid kirjandusi. Prantsuse kirjan­duses seevastu, mis Euroopa loovvaimuna enne Maailmasõda oli rühkinud esikohale, on tekkinud viimaseil aastail mingi tardumuslik seisak ja ta peagu on loovutanud esikoha inglise kirjandusele viimase suure elujõulisuse tõttu. Inglise kirjandus on käesoleval hetkel juhtivaid kirjandusi Eu­roopas ning peetakse moodseks olla u p t ο d a t e inglise kirjanduses, eelistada lektüü­rina head inglise romaani. See pole kehtiv mitte ainult ilukirjanduse kohta. Üldse õpi­takse tänapäeval rohkem inglise keelt kui kunagi varem ja Briti saareriik on selle­tõttu tulnud mandrile märksa lähemale oma teistegi aladega. Inglise kirjandus on muide varemgi vallutanud mandrit, s. o. 18. sajandil, millal Richardson, Fielding ja Stern lõid psühholoogilise romaani ning möödunud aastasajal, millal Walter Scott ja Charles Dickens olid moodsed.

Inglane erineb juba tõuliselt tugevasti teistest rahvastest. Inglise džentlmeni tüüp ei harrasta eriti tööd, ta hoolitseb, et tal oleks palju vaba aega sportimiseks, õngit­semiseks ning igasugu teisteks eriharras­tusteks, üks inglase paljusid kõrvalhuve, nn. „hobby’sid”, on ka lektüür, kusjuures iga inglane ise on omaette väike poeet või maalikunstnik. Inglane loeb palju, kasutab palju ka avalikke ning klubide raamatu­kogusid ja kogub ise raamatuid. Esijoones lokkab aga ilukirjandus, romaan ja lüüri­ka, kusjuures inglise romaaniproduktsioon ületab ligi kolm korda prantsuse romaa­nide  aastatoodangu.   Sajandivahetusel  va­litsenud romaanitüüp oma süngevõitu, na­turalistliku põhitooniga ei vastanud inglise lugeja maitsele. Tänapäeva inglise romaan, olles juba puhta fantaasia vili, fiction selle sõna parimas mõttes, sobib märksa pare­mini inglase jõudetundide täitjaks. Ka Lääne-Euroopa romaan taotleb käia tema jäl­gedes, püüdes olla sundimatu, mänglev, easy-going. Inglise romaanis on palju soojust ja intiimsust, temas domineerib headus ja humaansus, sest et inglise kirja­nik ei ole passiivne oma tegelaste suhtes.

Teiseks traditsioonilisemaks jooneks ing­lise kirjanduses on huumor, mis mandri lugejale tundub mõnikord magedana või isegi naiivsena. Ometi etendab huumor tähtsat osa inglise romaanis, pakkudes ing­lase mänglevale fantaasiale märksa rohkem kui mandri naljad. Selles suhtes jääb Jerome’i „Kolm meest paadis” otse klassika­liseks teoseks omal alal.

Kolmandaks olulisemaks ning põhilise­maks inglise romaani omaduseks on temas esinev kasvatuslik tendents, ta reforme harrastav seltskonnakriitika. Inglane ar­mastab, et talle loetakse moraali. Inglise suured kirjanikud istuksid mõnedki mujal mail seitsme luku ja riivi taga rahvustunde ja au riivamise pärast, Inglismaal on aga lugu vastupidine. Inglase rahvus- ja enese­tunne on nii kõigutamatu, et ta igasugust kriitikat suurima rahuga talub. See toob värsket verd ühiskonna tardunud vereringvoolu, arvab inglane.

Eriti raske on tõmmata paralleele ing­lise ja prantsuse kirjanduse vahel. Prants­lane kätkeb romaani mingi idee ning on sealjuures lõpmatu loogiline. Inglane ei vihka midagi rohkem kui loogikat. Mis aga puutub ideesse, siis võib ta võtta omaks igasuguse idee, mis sobib parajasti tema maitsele. Samal ajal ei suuda teda vaimus­tada õilsaimgi idee, kui see on vastuolus ta isikliku maailmavaatega. Sellest sõltu­valt on ka inglise romaan õige mitmekesine. On konservatiivsusse kalduvaid kirjanikke, kes püsivad rangelt 19. sajandi romaanivormis, on revolutsioonilisi vaime, kes on üha uue otsingul, on ka neid, kes taotlevad mänglevus!  ilukirjanduslikus teo­ses. Mõistagi, et kõik pole nimetamisväärne, mis ilmub inglise romaani alal. Paralleel­selt kunstiliselt väärtusliku ning ajaviitekirjandusega ilmub rida niisuguseid ro­maane, mis esitavad küll suuremaid nõu­deid haritud keskklassi lugejale, mis aga oma kõrge tiraaži tõttu kuuluvad kate­gooriasse „bestsellers”. Kirjanduslugu neid palju ei arvesta, inglise romaani psüh­holoogia seisukohalt on aga neilgi oma tähtsus. Sääraseid kirjutatakse alati, erineb vaid põhilaad. Käesoleval hetkel taotlevad nad sensatsioonilist põnevust (thrill), sek­suaalset pinevust (sex-appeal) ning kas­vatuslikult ülendavat – ideaalset (up – lift). Niisugused raamatud on alati müüdavad ning nende autoreistki ei saa ütelda, et nad just alati kirjutaksid, arvestades tiraaži. Nemadki osutavad head tähelepanekuvõimet, inimestetundmist, kujutlusoskust ning stiililisi võimeid. Nii on peagu iga aasta annud oma bestselleri. 1921. a. oli see A. S. M. Hutehinson’i „If Winter Comes”, 1922.a. valitseb Galsworthy „Forsyte Saga”, 1924. a. P. C. Wren, G. Frankau ja Michael Arien („The Green Hat”); 1925. a. nimeta­takse Margaret Kennedy head romaani „The Constant Nymph” ning Warwick Deeping’i „Sorrel and Son”; 1929 dominee­rivad Deeping ja sakslane Remarque, kelle romaani „All Quiet on the Western Front” ingliskeelne väljaanne saavutab 370 000-eksemplarilise tiraaži, peale selle veel Thornton Wilder’i „The Bridge of San Luis Rey”; 1930-32 valitseb jälle Deeping ja te­ma kõrval P. Gibbs. 1936 ilmunud G. Fran­kau romaan „Three Englishmen. Α Romance of Married Lives” on samuti tüüpiline sedalaadi suure publiku lektüür. Kuigi inglise kirjanikke huvitab esijoones nende tege­laste psühholoogia, on tähelepandav, et peagu võõrasemalikult on koheldud aren­guromaani, kusjuures muidu inglise kir­janduses on esindatud kõik tähtsamad ro­maanitüüpid. Esijoones on aga inglise ro­maan oma aja kajastus, seltskonna ja ühiskonna peegel. Inglane (välja arvatud D. H. Lawrence, Powys) ei armasta kaootilisi ega haiglasi sügavusi, mis on rasked lahen­dada. Läbilõikeinimene   pakub inglise lugejale küllalt huvi, kui ta on kujutatud usutavalt ja elavalt.

Inglise naturalismi tüüpilisemaks esin­dajaks Thomas Hardy kõrval oli hiljuti surnud Arnold Bennett, kelle kirjanduslik tähtsus ei küündinud küll väljapoole kodu­maa piire. Seevastu äratasid huvi välis­maal kaks tema kaasaegset, kaks kahekümnendate aastate inglise kirjanduse veterani: H. G. W e ll s ja John Galswοrthy. Wells algas fantastiliste romaa­nidega, jätkas psühholoogilise romaaniga ning arenes kahekümnendate aastate paiku kirjanduslikuks prohvetiks. Wells’i ideed on osalt sümpaatsed, kohati aga naeru­väärsed. Ta parim romaan „The World of William Clissold” evib kahtlemata voorusi, kuid teose intellektuaalne külg pole orgaa­nilises seoses romaani tegevusega. Teos sisaldab lehekülgede kaupa abstraktseid arutlusi. See pole inglasele põrmugi vastu­võetav. Inglased ei armasta Wells’i, kel nende arvates puuduvad kultuuri põlised traditsioonid. Ta pole käinud ülikoolis, on autodidakt, ta intellektil puudub kaugele ulatuv sugupuu ning klassiline põhi, kuna inglase arvamuse järgi on iga kultuurini­mese esiisaks Vergilius.

Mõne aasta eest surnud John Galsworthy oli vägagi inglisepärane kirjanik, kuna ta hurjutas variserlikust, mis on ol­nud alatiseks moraaliprobleemiks inglise kirjanduses. G. väitis, et iga inglane elab kaksikelu: ühte, mida võib näha ka naa­ber; teist, mis on varjatud ta enda sisimas. Seepärast elab inglane vaid naabrile ning salgab maha oma parima mina. Nende väidete pärast kuulub G. juba nn. rebellide, s. o. vitaalsete romaanikirjutajate eelkäijate bulka, samuti kui valmistasid ette uut Wells’i positivism ja Shaw’ skeptitsism. Galsworthy „Forsyte Saga” on juba mahult ja aine ulatuselt laiapinnaline ettevõte. Pärast lõplikku ilmumist oli tal aga juba teatav iganemise maik juures. Temas käsitellakse enne Maailmasõda võimul olnud inglise kõrgemat keskklassi, „upper midd­le class’i, kes ei suuda kuidagi kohaneda uue sajandi oludega. Mis Galsworthy mõt­les omal ajal irooniana, see mõjub täna­päeval juba kui igav idüll vaiksest, õnne­likust rahuajast. „Forsyte Saga” sabaromaanid, mis kujutavad Forsyte’e pärast Maailmasõda, käsitlevad kirjanikule vahe­peal täiesti võõraks muutunud maailma. On tunda, et vananev kirjanik ei suuda mõis­ta kahekümnendate ning kolmekümnendate aastate inimeste tempot ega hingeelu, kuigi tal on head tahet neist aru saada. Mis on aga eriti vananenud Galsworthy romaanitehnikas, see on ta meetod. „Forsyte Saga” kroonib veel seda peent romaanistiili, mis valitses möödunud sajandi lõpul ja sõja eelaastall. Autori stiili põhijooneks on põhjamaa kirjandusele nii omane vaiki­mise kultus. Ei avaldata asju järsu avalik­kusega, jätkub nende aimatalaskmisest. Seega Galsworthy on jäänud džentlmeniks ka romaanikirjanikuna. Ta teoste tegelased kannatavad palju, ent diskreetselt. Nad ei kõnele oma hinge vibratsioonest ega kõ­nele neist ka kirjanik. Autor ei kirjelda neid lähtudes nende sisimast, ja la on see­tõttu täielises vastuolus „monologue interieur’i” võtetega tänapäeva romaanis.

Niisuguse tempereeritud inglise natura­lismi esindajate seas on aga ka nooremaid kirjanikke ning isegi väga silmapaistvaid. Üks niisuguseid on kahtlemata Η u g h W a l p ο l e, kes kujutab õige konservatiiv­set, unarusse jäetud mineviku maailma, milleks pakub häid võimalusi ajalooline ro­maan. Walpole’i Herries-saagat võib vabalt kõrvutada Galsworthy Forsyte – saagaga; psühholoogilisi peensusi ja tagasihoitud kirgi viimati nimetatud romaanitsüklis asendab Walpole’i saagas Cumberland’1 romantika ja mägede omapärane õhkkond. Tasub tõesti lugeda seda neljaköitelist, 2000 lehekülge paksu romaani.

Samasugust maailma kujutab Sheila Κayesmith, anglo-katoliku liikumise esinduslikumaid naisromaanikirjanikke, kes joonistab suurepäraselt Inglise maaelu, ing­lise maaomanike kriisi pärast Maailmasõda, näit. romaanis „End of the House Alaril”. Sama autori k. a. Ilmunud talupojaromaan „The Vallant Woman” on kirjutatud samuti sügava sissetundmisega ning kuulub oma ala parimate hulka.

Inglise provintsielu kujutajaid on ka Francis Brett  Young, vanem poeetiline natuur kui Walpole. Kaunis romaanis „The Young Physician” kajastub kirjaniku enese noorpõlv ning käesoleval ajal kirjutab ta külaroiuaane, niisuguseid nagu „This Utile World”. Inglise külaromaan erineb tundu­valt meile tuntud talupojaromaanist, sest inglise külamiljöö on sootuks teistsugune. Inglismaal on küll külasid, mitte aga talu­poegi, sest inglise farmer on omaette väikekodanik, kuigi ta tegeleb põllundusega.

Nn. konservatiivsete kirjanike huika kuu­lub ka John Priestley, tänapäeva Ing­lismaa rahvapärasemaid kirjanikke, kes oma ainestikult ja käsitluslaadilt on lähe­dane Dickensile. Priestley on parim inglise Ühiskondlike olude uurija ja kajastaja ing­lise kirjanduses. Tema esseed ja romaanid – „The Angel Pavement” ja „Good Companions” – käsitlevad aktuaalseid täna­päeva majanduslikke ja hingelisi problee­me.

Siia kuulub ka populaarseim inglise tänapäeva humorist P. G. W ο d e h ο u s e, kes on otse virtuoos keelelise huumori alal. Inglise keel on teatavasti õige plastiline ning rikas kõnekäändudelt ja W. on osanud luua teoseid, kus iga lause on keeleliselt omaette meistrisaavutus. Wodehouse’i iga uus raamat on eranditult bestseller, kuigi W. on äärmiselt produktiivne.

Inglise konventsionaalsesse maailma on aga viimasel ajal tunginud äge revolutsioo­niline vaim. Inglise tänapäeva romaanis käib tugev võitlus konventsionaalsuse ja variserlikkuse vastu, sest konventsioonid ähvardavad peagu lämmatada tõelist elu. Iga hästikasvatatud inglane elab rangete konventsioonide raamides, ta seltskondlik positsioon nõuab rea vaimsete, kõlbeliste ja tundeile vastavate konventsioonide täit­mist, mis on astunud tõelise elu ja tunnete asemele. Ja romaan, milles alati on olnud teatav annus rahutust ja uue otsingut, on asunud nüüd võitlusse konventsioonidega. Esialgu on raske ennustada, kuhu viivad need uued teed inglise kirjanduses. On vaid selge, et see on vastuhakkamine vanale, mis püsis tänini nii vankumatuna ja tardununa. Noort inglise kirjanike generat­siooni juhib traagiline elutunnetus, meele­heitmine, külm küünilisus. Nooris kirjani­kes peitub iha uuendada ja üles ehitada, mitte ainult lõhkuda. Võitlusele on pühen­dunud rühm kirjanikke, kes on koondu­nud Cambridge’i kirjandusliku ajakirja „Scrutiny” ümber. Sama tähtsat osa eten­das hiljuti seisma jäänud T. S. Eliofi aja­kiri „The Criterion”.

T. S. Eliot on modernistliku luulekooli rajajaid, on tänapäeva silmapaistvamaid inglise poeete ning arvustajaid. Elioti loo­ming on elanud läbi mitmesuguseid faase ja tema mõju inglise kirjandusele on suur. Elioti kõrval on aga rida teisigi tormilisi natuure, nagu seda olid omal ajal Swinburne, Housman, Blunden jt. Tähelepandavamaid eestvõitlejaid inglise romaani uuen­damise alal on siiski Aldous Η u x l e y ja ligi kümne aasta eest noorena surnud D. H. Lawrence. Nende kõrval pole aga põr­mugi väiksem osatähtsus J. C. Ρ ο w y s’el, kuigi ta on mandril vähem tuntud kui ees­mainitud kirjanikud.

Huxley ja Lawrence esindavad, vaata­mata omaaegsele suurele sõprusele ja maa­ilmavaadete ühtuvusele, kaht hoopis eri­nevat maailma: mõistust ja tundeid. Nende suhteline vahekord teineteisega on võrrel­dav Huxley poolt kõrgelt hinnatud 18. sa­jandi kuulsuste, Voltaire’i ja Rousseau vaimse erinevusega. Aldous Huxley on in­tellektuaalne revolutsionäär. Intellektuaal­sete hulka kuulub ta juba oma põlvnemiselt, sest Huxley’de perekond on andnud rea tuntud teadlasi. Inglismaal aga et armas­tata eriti intellekti üliküllust, inglise džentlmeni konventsionaalsus ei luba, et keegi oleks rõhuvalt targem temast. Huxley on nn. „high brow”, kes oma targutamisega on seltskonnas väsitav, kes sunnib teisi mõtlema, et ta on targem kui nemad. Sel­lest ehk ongi tingitud inglise arvustuse umbusk Huxley vastu. Ilmub temalt ro­maan, kirjutavad arvustajad kohe: Huxiey on intellektualist, mitte kirjanik. Või: intellektualism seega mitte kirjanik. Huxley tegelased ei ela, ütleb arvustus, kogu ro­maan on vaid mõte.   Vaimukas küll, ent teoses puudub see, mis teeb loojast kirja­niku. Ometi on selge, et Huxley on esijoo­nes romaanikirjanik ja alles siis intellek­tualism Ta on esimeses järjekorras ikkagi loov kirjanik, kellele intellekt on parata­matuks tööriistaks. Huxley atakeerib oma romaanes rumalust ning vaimset tõusiklust. Ta tegelased kuuluvad intellektuaalsesse miljöösse, neid maalib ta üksikute järskude pintslitõmmetega, meenutades stiililt Swifti ja Voltaire’i.

Huxley parimaks teoseks peale esikro­maani „Those Barren Leaves” (ilm. ka eesti keeles Ants Orase tõlkes) ja romaani „Antic Hay” on „Point Counter Point”, käesoleva sajandi suurepärasemaid kirjan­duslikke saavutusi. Kaarnat tahab anda läbilõiget käesolevast ajast, kogusummat inglise elust. Sealjuures pakub kirjanik siiski vaid vaimse elu totaliteeti, läbilõiget intellektuaalsest seltskonnast. Romaanis puudub peategelane nagu Jules Romains’i teoseiski: lugeja silme eest möödub novellitaoliste mosaiikide näol paralleelselt mitu inimsaatust. Teos on äärmiselt ideerikas ja eluline, samuti kui väikesekaustaline ro­maan „Two or Three Graces”, mille pea­tegelane esindab intellektuaalset kameeleo­ni, kes teeskleb kõikteadjat igal alal. See on õnnestunumaid tüüpe Huxley loomin­gus, samuti kui romaani „Point Counter Point” variserlik peategelane, kes teeskleb pühakut, ent on samal ajal frivoolsemaid ja kuratlikumaid isiksusi. Utopistlikus ro­maanis „Brave New World” osutub Huxley suurimaks inglise huumori meistriks. Hux­ley loodud tulevikumaailmas täituvad kõik tänapäeva tsiviliseeritud inimese soovunel­mad, igaüks on kaunis, igaüks on õnnelik. See on narride paradiis a la Hollywood, maailm, kus kaob individuaalsus ja oma­pära, ükski kirjanik enne Huxley’d pole niisuguse iroonia ja põlgusega suhtunud inimkonnale, kelle kogu tsivilisatsioon on kirjaniku arvates juhitud valeradadele. Huxley on A. France’i järglasi, on täna­päeva vaimukamaid kirjanikke, kelle men­taliteet vastab kogu tsiviliseeritud maailma vaimseile nõudeile.

T. H. Lawrence, vaatamata maail­mavaatelisele sugulusele, on kummatigi täieline vastand Huxley’le. Seda juba pä­ritolult, sest ta põlvneb ühtsest mäetöölise perekonnast ning on end ise üles töötanud kirjanikuna. Lawrence’it eraldab kaasaegseist kirjanikest ta eriline tundeelu, ta hämmastavalt suur sensuaalsus. Inglase puritaanlik kasvatus oli lülitanud välja ar­mastuse ja tunded elust ning mõtteist. Ing­lane võis armastada, ent ei sobinud kõnel­da sellest ega sellele mõtelda. Seda mässu­lisemana tundub siis ka noor D. H. Law­rence, kes kuulutab oma romaanes ja no­velles vabaarmastuse kreedot. Kui inglase esiisad manitsesid oma järeltulevat põlve sõnadega „sina ei pea rikkuma abielu”, siis vastaks nagu Lawrence samasugusel jut­lustaval toonil: „sina pead rikkuma abi­elu”. Nii murranguline on Lawrence’i suh­tumine armastusele ja moraalile.

Lawrence otsib elu saladusi, julgustab inimese alateadvuses pesitsevald tumedaid jõude ning püüab põhjendada erootilist tundeelu. Temas on soov valgustada inim­hinge igat soppi, isegi anormaalset, usku­des, et psühhoanalüüsi abil on võimalik tunnetada inimhinge valusid ja pärastsõja­aegsest kibedusest tekkinud haavunud ene­setunnet. Lawrence on meister novelli alal, kuigi ta on teataval määral neiski haigla­ne geenius, kes otse rõhutab animaalset inimeses. Parimad on sel aial novellid „St. Mawr”, „The Fox” ja „The Ladybird”. Vähem õnnestunud on autoril romaanid, mis paiguti muutuvad tüütavaks liialdatud psühholoogilise teadlikkuse ja esiletükkiva meelelise elemendi tõttu. Üks tema romaa­ne on aga täiesti nauditav, nimelt „Lady Chatterley’s Lover”, mis algul Inglismaal konfiskeeriti, hiljem aga lühendatud kujul uuesti raamatuturule ilmus. (Esitati filmi­na paari aasta eest Tallinnas.) Selles teo­ses ilmneb Lawrence’i loomingu idee sel­geimal kujul, siin ei tõsteta mässu mitte ainult armastuseta keeldkäskude, vaid ül­diste seltskondlike rangete konventsioonide vastu. Meie lugeja vaatekohalt pole selles loos eriti erutavat ega uut, Inglismaal aga, kus ei söandatud kõnelda liialdatud mehe­likkusest,   tõsteti  Lawrence’i vastu   suurt kisa, mis on tingitud juba inglase loomupärasest vaistust. Head on siiski ka sama autori varasemad romaanid: „The White Peacock” ja eelkõige „Sons and Lovers”.

Kolmandaks suureks revolutsionääriks peetakse John Cowper Ρ ο w y s’t. keda ehk Inglismaalgi tuntakse vähem kui Huxley’d või Lawrence’it. Ometi on see, mis ütleb Powys, suurejooneline. Tema kunstiline tunnetus on veelgi sügavam ja filosoofilisem kui kahel eelmisel autoril. Powys on isegi suurem intellektualist kui Huxley, ta on õpetlane, on süstemaatiline filosoof. Huxley poetab oma romaanesse oma eliit­haridust, Powys aga käesoleval ajal enim käärimist tekitanud teadusi, nagu uusaja psühholoogiat ja usku. Tema romaanid „Wolf Solent”, „Glastonbury Romance”, „Jobber Scald” ja „Maiden Castle” käsitlevad elu kõigis üksikasjus. Need on inim­suhete käsiraamatud. Neis kajastuvad Ini­mese suhted jumalaga, loodusega, surmaga; neis on ühtlasi täiuslik skaala inimese suhetest kaasinimestega, eriti aga armas­tuse lõpmatud variandid. Vaevalt on ükski kirjanik kujutanud Frost nii erinevais maskes kui Powys, kuigi tema kujutatud maa­ilm on teataval määral haiglane, isegi pa­toloogiline. Inglismaal on viimaseil aastail tekkinud teatav eitav hoiak sääraste romaanide vastu, kurdetakse tugevasti rusu­va ja masendava kirjanduse iile, kuigi seda soodustab petlumusrikas ja ebakindel ajas­tu. L’Art pour l’art seisukohast vöiks sellaseil raamatuil (siin võiks erili esile tõsta Radcliffe Hall’i romaani lesbiliste kalduvustega tütarlapsest, mis konfiskeeriti) olla suuri väärtusi, kui teemat on käsiteldud kunstipäraselt. Kuid pole midagi imestada, kui leiab arvustamist ühiskonna tervete kõlbeliste seisukohtade kõigutamine ja anormaalse jaatamine.

Isegi inglise eksootilises romaanis on märgata teatavat uuendamistendentsi. Ek­sootika lemmikkirjanikuks on Inglismaal W. Somerset Μ a u g h a m, kelle õige ala on siiski novell. Maugham’i parimad no­vellid ning romaan „Moon and Sixpence” (maalikunstnik Gauguin’i romantiline elu­lugu) käsitlevad inimest, kes küllastununa

Euroopa lamedavõitu tsivilisatsioonist pa­geb troopikasse ja leiab seal mustanaha­liste hulgas inimese kaotatud paradiisi. Se­dasama tüüpi on Η. M. Tomlinson’i eksoo­tiline romaan „Gallion’s Reach”. Veel hu­vitavam tehniliselt ja kompositsiooniliselt on Maugham’i romaan „Cakes and Ale” (Thomas Hardy romantiline elulookirjel­dus). Koloniaalromaani alal on tähelepan­dav Ε. M. Forstesii „A Passage to India”. Samuti saavutas tähelepanu Richard Hug­hes oma ainsa romaaniga „High Wind in Jamaica”, mis käsitleb omapärast laste maailma omapärase loogikaga.

Tänapäeva inglise romaan vastandina möödunud sajandi kirjandusele taotleb olla fiktsioon, väljamõeldus, mille autor annab kujutlusele vaba voll. Paljud tänapäeva ing­lise romaanid võiksid kanda seepärast peal­kirja „Believe me or not”, sest nende sihiks pole kujutada tõde. Üheks huvitava­maks kujuks niisuguse romaani loojate seas on iirlane James Joyce, läbi ja läbi psühhoanalüütik. Joyce otse haiglaselt la­hastab inimese alateadvust, tahtes anda ro­maanis üksikisiku mõtete ja tunnete kogu­summat. Esikromaan „Daedalus or the Portrait of the Artist as a Young Man” on veel peagu normaalne teos, ent kirjaniku „Ulysses” on teadvusromaan par excellence. Siin märgitakse üles kõik, mis inimaju ta­jub ühe päeva jooksul (pearõhk asetub toitlusele ja ainetevahetusele), kuid lugeja vaevalt usub, et ükski inimene oleks niisu­gune kui juudi soost ajaleheagent Leopold Klooni. Joyce on tavalisele lugejale kind­lasti igav ja vaevalt leidub nõudlikumagi publiku seas isikut, kes ta teosed otsast ot­sani läbi loevad. Kirjaniku uus teos („Finnegans Wake”), millest ta nn avaldanud kat­kendeid, tahab olla veelgi omapärasem. Ometi on Joyce’il suuri teeneid romaani uuenda­mise alal heas mõttes. Ta on julgustanud kirjanikke avaldama vabalt ja kartmatult oma assotsiatsioonide komplilseeritud teid. Ta on viinud võidule just „monologue interieur’i” romaanis ning ta õpilased Dorothy Richardson, J. C. Powys ja Virginia Woolf on isegi ületanud meistri. Virginia W ο ο l f on parimaid inglise naisromaanikirjanikke ning oma meistriteoses „Mrs Dalloway” on ta lähtunud ühe isiku tead­vusest, sarnlevalt „Ulysses’ele”. Siin kihuta­vad assotsiatsioonide ratsud inimmälu kaugeimaisse soppidesse ning koguvad sealt, mis leiavad suurepärast (vormilt meenutab see poolatari Kuncewiczowa romaani „Võõramaalanna”). Kui Mrs. Dalloway õhtul puhkama heidab, teame tihe pika päeva sündmusist kogu ta elu. Romaan „Up to the Lighthouse” on kirjutatud samas žanris, kuid autori „Orlando” on inglise iroo­nia tippsaavutus. See on paroodia moodse romaani uuenduspüüdeile ja nii moes ole­vaile suurte isikute litograafiaile. See on sädelev iroonia inglise vaimuelu ajaloost. Woolf on muide üks poeetilisemaid inglise kirjanikke. Autori viimane romaan „Waves” on isegi liiga poeetiline selleks, et olla hea romaan. Ka üliandeka Aldous Huxley viimane romaan („EyeIess In Gaza”, 1936) otsib niisugust uut romaanivormi. Samal kohal väärib mainimist inglise-ameerika kirjaniku Christopher Μ ο r 1 e y meistri­teos „Human Being” ning Clemence Danc’i väike romaan „Legend”, mis on omapära­selt peenekoeline. Sama joont osutavad Maurice Β a r ing’i „Daphne Adeane” ja romaan Maria Stuartist „My End is my Beginning”. Isegi Rebecca West („Harriet Hume”) ja Rose Macaulay („Potterism”, „Keeping up Appearances”) kasutavad osa­vasti seda tänapäeva romaanikirjanike harrastatuimat psühholoogilist teemat: tõelise mina ja vari mina võitlust inimeses.

Niisugust muinasjututaolist faabulat ning mänglevat fiktsiooni taotles vist päris esi­mesena inglise kirjanduses David Garnett oma romaaniga „Lady into Fox” (ilm. eesti keeles Looduse Universaal Biblioteegis pealkirjaga „Daam rebaseks”). Siin on kirjanik kasutanud „Hundimõrsja” ja „Libahundi” taolist motiivi. Lugejal on tunne, et too lugu varjab mingit tajuma­tut hingelist tõde armastusest või millestki muust. Sel teosel on omapärane kunstiline võlu. Garnett’i nimetatud teos on loonud teatavas mõttes isegi kooli. Samas žanris on kirjutatud John Collier’i musterromaan „His Monkey Wife”, mis on eriti irooniline ja halastamatu inglise naistekultuuri suh­tes. Muinasjutuaineiga rööbiti laskutakse isegi mütoloogiasse, mille tulemuseks on allegoorilis-iroonilised ja legendaarsed lood, nagu: T. F. Ρ ο w y s’e (J. C. Powys’e noo­rem vend) romaan „Mr. Weston’s Good Wine”, Osbert S i t w e ll’i „The Man Who Lost Himself” ja „Miracle on Sinai”. Kasutatakse ka vanemat romantikat aja­loolises romaanis, nagu Erik Li n k l a t e r oma teosega „Juan in America”, mille pea­tegelane sarnleb suuresti Byroni Don Juanile. Viimaste aastate suurim bestseller, Robert G r a ν e s’i ajalooline romaan („I, Claudius” ja selle järg „Claudius, the God”) kuulub samasse žanri kui „Juan in Ame­rica”. Graves on lüürilisim tänapäeva ing­lise kirjanik, tema „Claudius” on võimas eepiline teos, mis täidab kõiki tänapäeva lugeva publiku sensatsiooni nõudeid, taot­lemata siiski kitši. Hilisrooma elu dekadentsed sümptoomid, kuulsad mürgisegajad, sadistlikud keisrid ja kergemeelsed keisrinnad võluvad ka käesoleva aja pub­likut Graves’i käsitluses. Neis on midagi üldinimlikku, isegi inglaslikku, mis muu­dab nad peagu kaasaegseiks ja elulähedasiks. Ajalooliste romaanidega paralleelselt võidutseb Inglismaal veel üks kirjanduse kõrvalharusid, s. o. päris biograafia või bio­graafiline romaan, mis on eriti harrasta­tud käesoleva aja Britis. Suured poliitikamehed, ajakirjanikud ja eraisikud on kir­jutanud asjaarmastajaina häid biograafi­lisi teoseid ja ka reisikirjeldusi, mis oma­korda kõneleb kõrgest kirjanduslikust kul­tuurist Inglismaal. Vaatamata suurele raamatuproduktsioonile, ei vahuta inglise kirjandus siiski üle. Inglise kirjanduslik loo­ming on küpse rahva saavutus ning ing­lise kirjanik osav jutustaja, kes suudab so­ravalt edasi anda nii väljamõeldusi kui ka tõsiasju.

Mall Jürma

Varamust nr. 6/1939