Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

24 Nov

Oskar Lutsu elust ja loomingust.

 

 

1.

Meie populaarsema rahva- ja noorsookirjaniku Oskar Lutsu käidud elutee ja kirjanduslik looming on teineteisega lähedases seoses. Memuaariline külg on ta tuntumais teoseis niivõrd tugevasti esitatud, et tihtipeale raske on mõistatada, kus lõpeb tõsielu ja algab kirjaniku mõttekujutuslik maailm.

Juba veerandsada aastat on eesti lugejaskond olnud huvitatud Tootsi-lugude algkujudest ja tõelisist juhtumusist. Nagu Luts ise kirjutab: „Muuseas on mult palju ja palju kordi küsitud, kes on kes? Ja kõige hullem: kes olen ma ise neis Kevadeis”?” Kirjaniku lühisõnalised seletused ei suutnud küsitlejate uudishimu rahuldada. Alles Lutsu mitmeköitelise ilukirjandusliku mälestussarja ilmumisel hakkas laiemale üldsusele selginema Tootsi-lugude tõsieluline tagapõhi ja kirjaniku enda elukäik.

Nagu paljude nimekamate eesti meeste algkodu läheb tagasi Viljandimaale, nii põlvnevad ka Oskar Lutsu esivanemad Viljandi maakonnast. Tema isapoolne vanavanaisa „Kalla Jägo ehk Posti Prits, nimetatud Luts”, on tulnud 1820. a. paiku oma naise Kadriga, kes oli „Totsi ehk Orriko Hanso tütar”, Paistust Tartumaale Palamuse kihelkonda Järvepera külla. Kirjaniku esivanemad polnud ainsad sisserändajad, vaid samal ajal on kogu Järvepera küla elanikkond Karksi, Helme ja Paistu kihelkonnast sisse toodud. Suuline traditsioon vaikib Posti Pritsust. Tema poeg Hans (sünd. 1817), kirjaniku isapoolne vanaisa, oli Kaarepere mõisa kubjas. Sealses mõisaametimeeste majas sündis kubjas Hansu viimse lapsena 1859. a. Oskar Lutsu isa Hindrik.

Jälgides Lutsu emapoolsete esivanemate elukäiku, satume kirjaniku ettetallatud „V a n a d e l e teeradadele” (1930). On huvitav märkida, et ta emapoolne vanaisa Mart Jobso hakkas sama Posti talu rentnikuks, mida varem oli pidanud kirjaniku isapoolne vanavanaisa Posti Prits. Nagu teoses „Vanad teerajad” jutustatakse, olnud vahepeal Oastil (= Postil) rendiperemeheks keegi Tooma-nimeline vanamees. Pärast ta surma rentinud teopoiss Mart Oasti talukoha endale ja hakanud raske tööga oma konte murdma.

Oasti Mardi algkuju Mart Jobso (sünd. 1826) pärines jällegi Viljandi maakonnast, Põltsamaalt, ja ta naine Triinu (sünd. 1830), kirjaniku armastatud vanaema, Kolga-Jaanist. Nad olid asunud Posti tallu elama 1852. a. Eks nad orjanud rentnikena mõisat samuti kui Oasti pere. Tüdruk ja sulane käisid aasta ringi mõisas teol. Kibedal tööajal oli aga kogu pere kuni kaelakandjate lasteni moisaväljal. Talukoha päriseks ostmine teostus mitmete aastate vältel. Talu ostu-müügi kontraht sõlmiti lõplikult Nicolai von Oettingen’i ja Mart Jobso vahel 1884. a.

Lutsu vanaisa Mart ja vanaema Triinu olid ümbruskonna haritumad taluinimesed. Mõlemad olid paar talve koolis käinud: nad oskasid lugeda ja kirjutadagi. Vanaisa Mart pidanud lühikest aega koolmeistri ametit. Kirikhärrale meeldinud ta oma õiglase meele ja ilusa lauluhääle poolest, mistõttu tema hooleks usaldatud mõneks talveks laste õpetamine Järveperas. Sama vaimuerksad ja jutuosavad olnud vanaisa vennad. Perevanemad, mõlemad andekad jutuvestjad, heietasid muistseid lugusid sündinud ja olematuist juhtumusist. Tallu käis aastast-aastasse ajaleht, mida õhinal loeti. Kirikhärralt laenati nii vaimulikke kui ilmlikke raamatuid ja neid loeti pikil talveõhtuil. Harilikult lugenud ajalehte ja juturaamatuid teistele pereisa ise ette, kuna tüted-pojad teinud samal ajal käsitööd.

Kirjaniku vanaema vennad osutasid samuti mõningaid kirjanduslikke kalduvusi. Üks vendadest, Mihkel Sepp, tegi vemmalvärsse. Tema loodud laule mäletatakse ja lauldakse veel tänapäev Palamusel. Neist levinumad on ,Joogem viina, mehed-naised” ja „Laadalaul”, millest esimene on ilmunud koguni

trükitult. Vanaema teine vend lõbustas pulmadel pidulisi väljamõeldud vestelugudega. Ta andis trükki kaks saksa keelest tõlgitud juttu.

 

2.

Viiskümmend aastat tagasi – 1886. a. detsembrikuu lõpus, teisel jõulupühal v. k. j. „Tänavale ja hüti seina äärde on tekkinud suured lumihanged… Õhtutaevas õhetab ja heidab lumele punaseid jooni … On saabumas uus inimene siia õelusepessa”.

Nende sõnadega meenutab Luts oma sündi Posti talu vihusaunas, kus ta esimest korda „päikest… õigemini küll – lambi valgust” nägi 26. detsembril 1886. a. (7. I 1887). Ja paari nädala pärast anti talle Palamuse kirikus nimeks Oskar. Järgnevail jõuludel tegi väike Oskar põlevate jõuluküünalde valgusel, õlekõrs käes, oma esimesi samme. Hiljem on kirjanik korduvalt peatunud oma sünnipaiga, vihusauna juures, et harduses tagasi mõtelda oma eluhakule.

Kuidas sai Kaarepere mõisakupja poeg Hindrik Luts Posti Mardi väimeheks? Ta oli palganud end naabertallu Korvile (= Orvile) tööpoisiks. Siin tutvus ta Posti talu noorima tütre Leenaga (sünd. 1866), kellega ta 23. veebruaril 1886. a. Palamuse kirikus laulatati. Esialgu asus noorpaar Postile elama. Pärast Oskari sündi valmis talukrundi serval kirjaniku onu Mihkli majake, kuhu mahutati ka Hindrik Lutsu perekond.

Kirjanik pole unustanud oma esimest eluaset, Väljaotsa-nimelist majakest. Eriti on talle meelde jäänud, kuidas ta onu Mihkli sepikojas sai silmipaiskuvate sädemete all esimese tuleproovi osaliseks.

Noor abielumees Hindrik Luts tegi puutööd. Ta oli ehitusmeistreil abiks majade ehitamisel ja valmistas puust majatarbeid. Pikkade kaalutluste järel tärkas tas mõte – asutada kingsepatöökoda. Selleks palkas ta Tartust paar kingsepaselli, nende nõuandel muretses tarvilikud tööriistad ja naha ning pani töökoja käima. Kingsepaameti õppis ettevõtja Luts oma sellidelt selgeks.

Kuid kingsepatöökoja tegevusel polnud väljaäärses majakeses küllalt soodsat pinda. Ei jäänud muud üle kui siirduda Palamuse alevikku poolpimedasse üürikorterisse, nn. „h a l l i m a j j a”. Selles sünges urkataolises majalogudikus algavad Oskar Lutsu varasemad lapsepõlvemälestused. ,,Praegugi veel tahaksin näha seda urgast, kus seekord käperdasid mu väikesed käed,” sõnab nukrutsevalt kirjanik. „Ent seda pole enam . . .”. Urka asemel on nägus postkontori hoone.

Uues asukohas laienes märgatavalt töökoja tegevuspiirkond. Tellimusi saabus ümbruskonna talurahvalt, Palamuse ametimeestelt ja koguni mõisnikelt. Kingseppmeister Luts mäletab veel praegu, kuidas ta on valmistanud paruneile säärsaapaid ja mõisapreilidele „spiilnahast” pidukingi. Tulusid lisanes niivõrd, et Hindrik Luts võis endale ehitada veskijärve äärde ruumika maja.

Oskar Lutsu ei huvitanud kingsepaamet. Varases lapsepõlves on ta ometi saapakontsi nahatükkidest kokku kleepinud. Nii teeninud ta endale vähekese taskuraha. Juba põlvepikkuse poisina osutas ta vaimset taipu. Kingsepalaua ääres istudes püüdis ta isal abiks olla arvete tegemisel, et isa raha tagasiandmisel ei eksiks.

Nii välimuselt kui iseloomult oli Luts oma e m a s s e ja emapoolseisse vanavanemaisse. Ta oli väikese kasvuga, hallikassiniste silmadega, argliku ja tagasihoidliku tegumoega. Nagu kirjanik ise mainib: ,,Minus pesitseb ema arglik veri”.

Kui Oskar Postile läks, kohtlesid vanaisa ja vanaema teda erilise hellusega. Vanaisa, kellel oli loomupärast huumorimeelt, jutustas poisile kentsakaid lugusid. Veelgi suurem oli vanaema juturepertuaar. Seda teadis väike Oskar, seepärast palus ta järelejätmatult: „Jutusta, vanaema, mulle jutukesi!” Kõige enam olnud ta huvitatud sündinud loost „Sõda Leipzigi linna all”, mida vanaema on talle kümneid kordi jutustanud. „Kena legend Siniallikast, Sootulukesest – needki on temalt pärit,” lausub kirjanik, tagasi mõteldes vanaema jutustatud lugudele, mille päritolu jäänud talle teadmatuks.

Kuid vanaema ei piirdunud ainult muinaslugude jutustamisega, vaid ta hoolitses ka poisi kehakinnituse eest. Ta viis Oskari sahvrisse ja õhutas teda roogi maitsma: „Söö Oskar, joo, Oskar!”.

 

3.

Nupukas Oskar õppis kodus nagu iseenesest rehkendama, samuti lugema. Tähtede õppimisel oli tal juhiks ema, kes oli kolm talve käinud Änküla koolis. Kuueaastasena oskas Luts juba lugeda näppusattuvaid raamatuid ja ajalehti. Et poisi südamesoovile vastu tulla, panid vanemad ta seitsmendal eluaastal Änküla kooli.

Tookordne koolmeister Aadu Jukk ( = Uuk) mäletab veel, kuidas poisipongerjas Luts õppinud tema juures. Ta istunud esimeses pingis, olnud väga terane, sõrm olnud nagu tikk püsti, et koolmeistri küsimustele vastata. „T a l v i s e i l teil” saatnud teda suur ulakas poiss August Soomelt, arvatavasti S i l b e Tõnise poeg Luteruse teisik. Mõnikord loopinud ta kooliteel väikest Lutsu lumepallidega, mispärast saanud koolmeistri käest naha peale. See üleannetu poisikolask surnud nooreas. Sel puhul pole avameelne praost Sielmann suutnud heameelt varjata. Ta ütelnud noormehe kirstupanekul: „Õnn oli, et ära suri”.

Tollal oli külakoolis raskuspunkt langetatud usuõpetusele – katekismusele, piiblilugudele ja kirikulauludele. Nende tuupimiseks pühendati suurem osa tunde. Riigivalitsuse nõudel jagati õpilastele ka algteadmisi vene keeles. Igatahes ei valmistanud õpingud Lutsule mingeid raskusi, ehkki ta oli kaasõpilasist 3-6 aasta võrra noorem. Ta kuulunud edasipüüdlikumate õpilaste hulka.

Külakooli õpilaste teadmisi ei hinnanud mitte koolmeister, vaid kohalik pastor Burchard Georg Sielmann, kes igal kevadel ilmus köster Nieländeri saatel kooli katsuma. Revideerimisel jättis praostihärra säärase mulje, nagu jääks ta õppimisega täiesti rahule, kuid hindamisel oli ta äärmiselt vali: nulle ja ühtesid ei saanud ta kuidagi vältida. Nii on ta hinnanud pisikese Oskar Lutsu teadmisi järgmiselt: lugemine 2, piiblilood 3-2, katekismus 3-2, kirjutamine 2. Neile hindeile on ta lisanud märkuse: „Päris k[uraasikas] poiss”. Väljapandud hinnete alusel seisab kaheksa-aastane Luts nii mõnestki vanemast õpilasest ees.

Praost Sielmann oli koha peal tuntud energilise koolikorraldajana. Tänu tema ettevõtlikkusele töötasid Palamuse koolid edukamalt kui muis kihelkonnis. Seetõttu võisid ka Lutsu vanemad omandada tolle aja kohta võrdlemisi keskpärase koolihariduse.

Oskar Luts käis Änküla koolis ainult ühe talve (1894/95). Neist väheseist eelteadmisist piisas Palamuse köstri- ehk kihelkonnakooli astumiseks. Uus õppeasutus sarnanes mitmeti Änküla kooliga. Esikohal oli siingi „puhas jumalasõna, piiblilood ja katekismus”. Samuti olid samasse ahtasse klassiruumi koondatud õpilased kõigist õppeaastaist. Kuid õppetöö toimus Palamuse kihelkonnakoolis regulaarselt ja süstemaatiliselt, sest kooliõpetajad polnud nii seotud kõrvalülesannetega kui Änküla koolmeister Jukk. Palamuse kihelkonnakooli vilunud õpetajaks oli tasakaalukas ning rahulik Ludvig Roose, kes õpetas vene keelt ja matemaatikat. Tema nõudlikes kätes sai Oskar Luts hea koolituse vene keeles. Roose tundidel tärkas temas huvi vene kirjanduse vastu. Visalt aga edenes Luts matemaatikas, sest tal puudus „matemaatiline närv”. Ägedaloomuline köster Nieländer (= Lender) õpetas Lutsule usuõpetust, kirikulaulude laulmist ja eesti keelt. Pühakirja tuupimine ei pakkunud talle erilist lusti, kuid emakeele tunnid kiskusid teda kaasa.

Emakeelne kirjandus oli Lutsu harrastusalaks juba varasemast lapsepõlvest saadik. Suure andumusega luges ta kihelkonnakooli aastail Bornhöhe „Tasujat” ja Ed. Vilde naljajutte. Samuti haaranud teda indiaanlaste seikluste romantika.

Palamuse kihelkonnakool, kus õppis väga erilaadseid õpilastüüpe, jättis palju kustumatuid jälgi noore Lutsu hinge. Neid rikkalikke mälestusi kasustas ta hiljem Tootsi-lugude loomisel ja mälestusteoste koostamisel. Kurva juhtumina on püsinud kirjanikul meeles väikese valgepäise venna Arnoldi surm sarlakisse. Lutski oli raskesti haige, kuid paranes siiski.

Oskar Luts käis kihelkonnakoolis neli talve (1895-1899) ja lõpetas selle parima tunnistusega. Et ta oli alles kaheteistkümneaastane, ei võetud teda naaberkihelkonnakooli eksameile. Nii ei saanudki Luts sellekohast kihelkonnakooli lõpudiplomit.

Isa nõuandel hakkas Luts Palamuse veskiomaniku Goldbergi (= Grossbergi) poja juures valmistuma Tartu reaalkooli sisseastumise eksameile. Sügisel 1899 oli Luts aegsasti Tartus. Tädi S t r i e g e l i ja härra Rastorgujevi vahendusel pääses ta eksameile ja nende sooritamisega Tartu reaalkooli teise põhiklassi. Reaalkoolis ei võitnud vaikseloomuline Luts millegi muuga kaaslaste tähelepanu kui oma kirjanditega. Tema humoristliku klassitöö ettelugemisel sattus klassirahvas kohati väga lõbusasse meeleollu, mis viitab juba tookordse Lutsu huumorimeelele. Vahetunnis sooviti talle kirjandusliku tegevuse alguse puhul õnne.

Reaalkoolis üha avardus Lutsu kirjanduslik huvipiirkond. Õpetajaskonnas leidus innustunud kirjandusinimesi, kes õpilasi juhtisid saksa ja vene klassikute juurde. Noor Luts ei piirdunud kohustusliku lektüüriga, vaid ahmis kodus kõiki silmahakkavaid teoseid lugeda. Tähelepandava õhinaga luges ta Ed. Vilde romaani „Külmale maale”, mis jättis tasse sügava elamuse, A. K i t z b e r g i näidendeid ja külajutte ning „K a l e v i p o e g a”, mille ta tõstis endale reaalkooli IV klassis. Maailmakirjandusest oli ta vangistatud Cervantesa „D on Q u i j o t e’st” ja Rabelais „G a r g a n t u a’st”. Suure huviga luges Luts ka Dickensi, Kiplingi, Maupassant’i ja Hamsuni teoseid, kuivõrd need olid talle kättesaadavad saksa- ja venekeelses tõlkes.

Kirjandus, keeled, ajalugu, loodusteadus – need olid reaalkoolis Lutsu lemmikained, milles ta osutas kõigis klasses häid teadmisi. Kuid matemaatikas, eriti algebras, ei tahtnud ta vedu võtta. Neljanda klassi lõpetamisel määrati talle eksam algebras, mille õiendamine sügisel ebaõnnestus. Härra Rastorgujevi eestkostel sai ta reaalkooli neljanda klassi lõputunnistuse. Nii lahkus 1902. a. sügisel Luts lõplikult koolist ja hakkas eratundidel ladina keelt tuupima, et pääseda apteekriametisse.

 

4.

Õiendanud eksternina ladina keele eksami Aleksandri gümnaasiumi juures ümmargusele viiele, võeti ta Tartu Kivisilla äärsesse Köhler’i apteeki õpipoisiks. „L a d i n a köök” nõudis alatist liikvelolemist, seejuures külmas ja rõskes ruumis, kus sai alguse reuma, mille küüsis on kirjanik vaevelnud juba aastakümneid. Peale neljateistkümnetunnilist tööpäeva ja püsti jalul seismist tuli öösitigi poolärkvel olla. . .

Ent piskuid puhketunde ei veeda Luts kasutult. Ta käib „Vanemuises” August Viera lavastatud näitemänge jälgimas ja ,,Handwerkervereinis” vaatab saksakeelseid etendusi: Schilleri „Röövleid”, Gutzkow’ „Uriel Acosta’t” ja oopereid. Härra Rastorgujev avab talle oma biblioteegi ja tutvustab lugemishimulist noorukit maailmaliteratuuri paremikuga. Sellest kirjutab Luts: „Loen Shakespeare’i, Moliere’i, Racine’i (muidugi saksakeelses tõlkes), Goethet, Schillerit, Lessingit ja teisigi välismaa klassikuid. Venelasist olen vaimustatud esmajoones muidugi Gogolist, kuid õgin ka Puškinit, Lermontovi ja Tolstoid”. Klassikalise kirjanduse kõrval loeb Luts saksakeelseid ajakirju: „Bas Buch für Alle”, „Reclams Universum”, „Von Land zu Land”.

Mingi pahanduse pärast lahkub Luts 1905. a. lõpul Köhleri apteegist ja asub maale vanemate juurde, kes olid vahepeal endale Rakke Miku talu ostnud. Siit siirdub ta 1906. a. jaanuaris Narva Biedermanna apteeki. Ta külastab sageli „Võitleja” teatrit, kus etendatakse Lermontovi „Maskeraadi” ja Minna Canth’i draamasid. Nähtud lavateoste tõukel katsub Lutski näidendit koostada.

Sama aasta maikuus on Luts jälle Tartus Köhleri apteegis. Ta täiendab oma teadmisi rohuteaduse alal ja 1907. a. varakevadel õiendab Tartu ülikooli juures proviisori abilise eksami. Tekib uuesti tüli Köhleriga – ja Luts lahkub teiskordselt Kivisilla apteegist. Maal saab ta enam mahti pühenduda kirjandusele. Ta loeb saksakeelses tõlkes norra suurmeistrite Ibseni ja Björnsoni lavateoseid. Mõne nädala vältel kirjutab ta ise nelja- või viievaatuselise draama „Joosep Ä r k l a” ja viib käsikirja Tartu, „Vanemuise” direktorile Karl Menningule läbivaatamiseks. Kuid asjatundjad tunnustasid töö nõrgaks ja saatsid käsikirja autorile tagasi.

1907. a. pikil sügisõhtuil hakkab Luts igavuse ettekäändel oma mälestusi Palamuse kihelkonnakoolist paberile panema. Ema märkab, et poiss aina kirjutab ja töölõnga sugugi ei liiguta. Ta küsib uudishimust aetuna: „Oskar, mis sa ükslugu kirjutad?” – „Ah, niisama,” on vastuseks. Oma nooremale vennale usaldab aga autor valmiskirjutatud peatükke ette lugeda. Väike vend kuulab neid veidraid lugusid ja siis turtsatab naerma.

Isa soovil katkestab Luts 1908. a. algul vähetasuva kirjanikuameti (vt. J. Roosi artikkel „O. Lutsu varasem kirjanduslik toodang”) ja läheb Tallinna Oppermann’i pärijate apteeki proviisori abiliseks, kaasa võttes „K e v a d e” pooliku käsikirja. Siin tutvub ta ajakirjanikega. Maksuta kaastööna sepitseb Luts lühijutte „Päevalehele” ja vahetevahel jätkab „Kevade” kirjutamist. Tähelepandava huviga jälgib ta „Estonias” eesti lavakuulsuste kunstilist mängu, mis on talle tänuväärseks eelkooliks lavatehnika tundmaõppimisel.

Tegelemise Oppermanni apteegis katkestab ootamatult sõjaväeteenistusse minek. Olles teadmatuses, millisesse väeossa ta saadetakse, veedab Luts 1908. a. lõpu Rakkes Miku talus, lükkides paberile ridu oma koolimälestusist. ,,Igatahes kirjutan ma „Kevadet” rohkem oma ajaviiteks ja lõbuks kui lootuses, et sellest kunagi saab trükitud raamat”.

1909. a. jaanuaris sõidab Luts kroonuteenistusse Poolamaale ja sealt kuu aja pärast Peterburi sõjaväe arstiringkonna käsutusse, kuhu jääb ligikaudu kaheks aastaks. Töötades Peterburis sõjaväeapteegi proviisori abilisena jääb tal vähe aega kirjanduslikeks harrastusiks. Kevade tulekul satub Luts hoogu kaasavõetud „Kevade” käsikirjast ja hakkab varahommikuti, kui kaaselanikud alles magavad, oma tööd jätkama. Asi ulatub staabikapteni kõrvu, kes võtab käsikirja enda kätte, et järele vaadata, kas see ei sisalda midagi poliitikast. Hiljem saab Luts oma süütud koolimälestused tagasi.

 

5.

Lutsu kirjandusliku loomingu pöördepunktiks on 1912. aasta.

Vabanenud kroonuteenistusest, sõidab ta 1911. a. sügisel Tartu rohuteadust studeerima. Rahapuuduse sunnil asub ta teenistuskohale apteegis, Uueturu ja Riia tänava nurgal. Vahepeal on „Kevade” käsikirjana valminud. Kuid ei leidu kirjastajat, kes riskiks tundmata autori noorpõlvemälestusi trükis avaldada. Lutsul ei jää muud üle kui õnne katsuda „oma kulu ja kirjadega”. Ta laenab apteegiomanikult palga arvel viiskümmend rubla ja laseb käsikirja „Postimehe” juures trükkida.

„Kevade” I ilmus 1912. a. novembri algul 2100 eksemplaris ja jäi „Postimehe” pealattu müügiks. Kirjastusäri „Postimees” hoolitses kõigiti raamatu reklaamimise ja tutvustamise eest. Kohe pärast „Kevade” I ilmumist avaldati „Postimehes” 6. nov. 1912. a. A. Jürgensteini kiitev arvustus, milles mainiti muuseas järgmist: „Jälle hulga aja tagant raamat, mida kasvava häämeelega võid lõpuni lugeda. Selle läbi on kirjanikul võimalikuks saanud meile julge käega iseloomusid joonistada, mis meie silmade ees elavad ja liiguvad. Peab ka tunnistama, et kirjanik keelega mitte kõige suurema hoolega ümber käinud ei ole ja temal seda külge edaspidi enam tuleb läbi töötada. Temal on palju andi elu tähele panna ja inimesi kujutada, armastuse ja osavõtmisega kujutada ja lukkupandud tundeilma sisse tungida”. Nagu eelolevaist lauseist nähtub, pole Jürgensteini arvustus kirjutatud ja avaldatud raamatu levitamise tagamõttega, vaid selles on kokkuvõtlikult tähistatud ,,Kevade” head küljed ja puudused.

Oskar Luts sai üle-öö kuulsaks „Kevade” I-ga, pildikestega koolipõlvest”. Seda 60-kopikalist noorsooraamatut levis lühikese aja kestel sadades eksemplarides. Kirjanik mäletab, et „Postimees” on müünud hallikaanelist konnakapsaga ilustatud „Kevade” I ainuüksi jõululaupäeval 1912 kakssada eksemplari, mis on enneolematu minek meie raamatuturul. Seni on ilmunud „Kevade” I neljas trükis. Võime liialdamata väita, et Lutsu esikteost on levinud rohkem kui ühtki teist käesoleval sajandil ilmunud eesti ilukirjanduslikku teost. Eesti Kirjanduse Seltsi auhindamiskomisjon määras autorile „Kevade” I eest 50 rubla ergutusauhinnaks.

Aasta pärast (1913) ilmus „Kevade” teine osa – nüüd juba „Noor-Eesti” kirjastusel. Raamat sai pea sama suure menu osaliseks nagu esimenegi osa.

„Kevaded” on murrangulise tähtsusega rahvaraamatud eesti kirjanduses. Neis realistlikku laadi teoseis väljendus sootuks optimistlikum elutunne ja hingestatum õhkkond kui tolle aja ühiskondlikke probleeme käsitlevas jututoodangus. Lugejaskonda veetlesid kujukalt joonistatud õpilastüübid ja see südamesoe ning värske huumor, mida peitsid endas „Kevaded”. Unustamatult jäid meelde „Kevade” mõlema osa kandvamad kujud: hellahingeline unistaja Arno Tali, rõugearmiline vembupoiss Joosep Toots, punajuukseline Kiir, flegmaatiline Tõnisson, suletud hingega Raja Teele, kandlemängija Imelik ja ägedaloomuline Kusl ap. Veel enam pälvisid tähelepanu kentsakad juhtumused sest omapärasest koolist ja nende vahele põimitud nukrutsevad meeleolud.

Osalt loomistarbest, osalt lugejaskonna pealekäimisel jätkas Luts Tootsi-lugude sarja. Vähemate vaheaegade järel ilmusid temalt: „S u vi” (I 1918, II 1919), „T o o t s i pulm” (1921) ja „Ä r i p ä e v” (1924). Nimetatud teoseis esinevad küll samad tegelased, kuid neid pole kujutatud säärase plastilisusega kui „Kevadeis”. Samuti ei anna kõnesolevad jutud tunnistust sellest ladusast jutustamisoskusest, sundimatust huumorist ega leebest nukrameelsusest, mis on omased Lutsu pildikestele koolipõlvest. Vestelaadilised jutustused „Tootsi pulm” ja „Äripäev” kannavad eelkõige süvenematuse ja ruttamise pitserit, mis nende kunstilist väärtust suuresti kahandab.

Tootsi-lood, eriti „Kevade” I ja II, põhinevad kirjaniku isiklikel mälestusil Palamuse kihelkonnakoolist ja selle lähemast ümbrusest. Võib eksimatult väita, et Tootsi-lugude kunstiküpsema osa moodustavad need teosed, mis sisaldavad rohkem tõsielulisi elemente ja reaalseid inimtüüpe. Elulähedus ja kunstilähedus käivad siin käsikäes.

Otsides Tootsi-lugude algkujusid, hakkab esmalt silma meeliköitev Arno Tali kuju. Pole mingit kahtlust, et selle õrnahingelise, unistava ja idealistliku nooruki isikus on palju autorist endast. Nukrutsev Arno „Kevadest” ja araloomuline Andres Alamuselt on teineteisele nii lähedased, et neid raske on eraldada. Kui Andres ütleb etteheitvalt endale: „Kui palju teisigi häid inimesi ma olen endast võõrutanud oma argtuse, iseloomu kinnisuse ja laiskuse tõttu”, siis võib sama ütluse täiel määral omistada armastuses pettunud Arno Talile, kes otsib lohutust üksindusest. Nagu Arnole oli rehkendus raske, nii pidi ka Andres reaalkoolis matemaatikaga asjatult pead murdma. Lutsule endale on aga matemaaatika niivõrd vastumeelseks muutunud, et matemaatika õpperaamatute autorid tunduvad talle isiklike vihavaenlastena.

Tembutaja ja indiaanlasteromantika harrastaja Joosep Tootsi prototüübiks on Voldemar Tootson (sünd. Kuremaal 17. II 1885). See ulakas ja üleannetu poiss saanud Palamuse kihelkonnakoolis hakkama igasuguste vempudega. Tal olnud elulusti ja julgust, nii et ükski ebaõnnestumine pole teda heidutanud. Noormehena rändas ta Venemaale, naitus seal ja tegutses mõisavalitsejana ning suri 1920. a.

Raja Teelega omanud ühiseid iseloomujooni Adele Pärtelpoeg Palamuselt (sünd. 1. VIII 1890). See mõistlik, vaikseloomuline neiu ei naitunud muidugi tormaka Tootsoniga, vaid taluperemehe poja Osvald Koll’iga, kellega ta sõitis 1927. a. Eestist Austraaliasse.

Õpilastüüpide kõrval kerkib Tootsi-lugudes ilmekalt esile napsutaja kellamehe Kristjan Lible kuju. Selle tüübi joonistamisel on kirjanikul silme ees seisnud Palamuse kiriku kellamees Kristjan Lill (sünd. Luual a. 1862). Tema kohta leidub kiriku personaalraamatus märkus, et ta olnud eeskujulike vanemate laps, aga on põhja läinud joomise ja halva seltskonna läbi. Rahvatraditsioon jutustab, et Kristjan Lill hakanud jooma õnnetu armastuse pärast. Lible taoliselt olnud ta alati purjus. Viimast korda lõi ta Palamuse kiriku kella 1906. a. jõuluõhtul. Samal jõuluööl suri ta joobnuna Viru talu põlevas saunas. Luts esitab täiesti tõetruu pildi ühe silmaga kellamehest Lillest.

Tootsi-lugudes on mõttekujutuslikud tegelased siiski suures ülekaalus tegelikus elus nähtud tüüpidest. Samuti on selle jutusarja põhisündmused eranditult autori poolt välja mõeldud.

Lutsu „Kevade” on eesti rahvaraamat selle sõna kõige otsesemas tähenduses. See voolavas stiilis loodud meistriteos on kümneid tuhandeid eesti noori ja täiskasvanuid lõbustanud, kunstiliselt arendanud ja neid juhatanud meie kirjandussalvede juurde. „Kevade” karakteersed kujud Arno Tali ja Joosep Toots võistlevad oma tuntuselt „Tõe ja õiguse” Andrese ja Pearuga.

 

6.

Ühel ajal jutukirjandusega debüteeris Luts ka näidenditega. Peterburis koostas ta 1911. a. kolmevaatuselise lustmängu „Pildikesed Paunverest”, seejuures kasustades jällegi isiklikke tähelepanekuid Palamuse tuletõrjeseltsi tegevusest, ja lähetas selle Eesti Kirjanduse Seltsi korraldatud näitemängude võistlusele. Arvestades näidendi elava huumoriga tabatud kujusid, rahvalikku keelt ja näitelavalist elevust, määras toimkond autorile 100 rubla ergutusauhinnaks.

Saadud ergutusraha julgustas noort Lutsu teotsema näitekirjanduse alal. Rahvaviiside kogumise heaks korraldatud peol 1912. a. tuli esietendusele ta ühevaatuseline külajant „Kapsapää”, mis 1913. a. ilmus trükis ja mida 1927. a. trükiti juba neljandat korda. See rekordiline menu oli tingitud eeskätt näidendi lihtsa ainestiku õnnestunud käsitlusest, rahvapärasest dialoogist ja kaasakiskuvast huumorist.

„Kapsapääga” võitis Luts teatrihuvilise publiku üldise tähelepanu ja heakskiitmise. Üksmeelselt hinnati ta heatahtlikku huumorit ja sujuvalt arenevat dialoogi. „See humor ja südamlikkus kokku ühes lihtsa, kaasasündinud jutustuse andega moodustavadki selle meeldivuse ja veetluse, mis hr. Lutsu toodetest välja läheb ja meid meeldivalt üllatab,” kirjutas J. A[avik] „Kapsapää” ettekande puhul.

Vähem tagajärgi saavutas Luts tõsisesisulise draama alal. Tema kolmevaatuseline draama „L a u l õnnest” (1913) ei kujunda tervikulist ja mõjusat lavateost stiililise kahepalgelisuse, tegevustiku lõtvuse ja psühholoogilise ebausutavuse tõttu. Ometi etendati seda romantilis-realistlikku näidendit üsna suure eduga „Libahundi” ja „Pisuhänna” kõrval ajavahemikus 1913- 1920.

Lutsu paljudest ühevaatuselistest näidendeist eralduvad eri gruppi ta sümbolistlikud ja muinasloolised väikepalad, nagu „Mahajäetud maja” (1914), „Sootu1uke”, „Siniha11ik” ja „Ü1emiste vanake” (kõik a. 1919). Sümbolismi juhatas Lutsu Maeterlinck, kelle lavateoseid ta erilise huviga luges. Kirjanik mäletab, et „Mahajäetud maja” idee tärganud tal Tartu lähedal maal, kus ta vaadelnud vana lagunud maja maantee ääres. „Sootuluke” ja „Sinihallik” põhinevad vanaemalt kuuldud rahvajuttudel ning ,,Ülemiste vanake” – üldtuntud muinasjutul. Lutsu muinasloolised näidendid on olnud paljumängitavaiks paladeks lasteetendusil.

Laiema publiku „naerunärvi” erutamiseks kirjutas Luts säärased jantlikud palad nagu „Ärimehed” (1913), „Pärijad” (1915), „Kalevi kojutulek” (1919) jt. Neil naljandeil ei ole küll erikaalulist kunstilist väärtust, kuid oma vestelise ainega kiskusid nad vaatlejaskonda kaasa.

 

7.

Lutsu kunstiküpsemas novellis „Kirjutatud on…” (1914, II tr. 1920. a. pealkirjaga „Soo”) on täielikult realistlik stiil sulandunud romantilis-sümbolistlikuga. Uudisena käsitleb autor siin soo-ainet, mis esmakordselt esines Tuglase „Jumala saares”. Mustav põhjatu soo omandab ses novellis sümbolistliku tähenduse, selle salapärasus ja hukutavus loob müstilise ja unenäolise meeleolu, millele peavad paratamatult alistuma tegelased. Novelli süžee jälgimist häirib kompositsiooniline koondamatus. ,,Soo” peategelane, unistava hingeeluga boheemlane-esteet, on mõnevõrra hingesugulane Arno Taliga.

Oleme jõudnud Lutsu pehme eleegilise põhitooniga lühijutustuste juurde; neist olgu nimetatud ,,Kirjad Maariale” (1919), „Karavaan” (1920) ja „Hara1d tegutseb” (1921), mis autorile endale kõige enam imponeerivad. Need novellid, milles kujutatakse peateemana abielutraagikat, on loodud mina-vormis. Luts kahetseb, et sellised intiimainelised mina-novellid on laiemal lugejaskonnal jäänud kahe silma vahele.

Noorsoo lemmikraamatud on Lutsu kaks südamesooja lastejuttu „Inderlin” ja ,,Nukitsamees” (mõlemad a. 1920). Esimeses kõneldakse väikese pojakese Inderliniga vaevarikkast matkast Venemaalt Tartu. Inderlinile ongi jutustatud muinasjutt „Nukitsamees”, milles kõneldakse kahest metsa eksinud lapsest ja nukitsatega sarvilise pojast.

Omaette jutusarja moodustavad viis iseseisvat jutustust: „Andrese elukäik” (1923). „I i l i n g” (1924). „Olga Nukrus”, „Ants Lintne r” (1926) ja „Õ p i l a n e Valter” (1927), milles käsitletakse üksikute tavaliste inimeste saatusi. Vaadeldavate teoste peategelasil on palju sarnaseid jooni: nad kõik pärinevad väikekodanlikust miljööst ja on elukutselt harilikud ametnikud või käsitöölised. Neile on karakteerne õrn unistav hing ja abitu teovõimetus, mis põhjustavad nende kannatusi. Kirjanik on osavõtlikult ja kaasatundvalt nende elusaatusi kujutanud. Seda laadi teoste loomiseks sai Luts tõuke inglise kirjanikult Dickens’ilt, kelle „David Copperfieldi” mõju võib märgata „Andrese elukäigus”. Ent viimane teos sisaldab ka rohkesti autobiograafilisi jooni, kirjaniku isiklikke elamusi, eriti mis puutub apteegi töörežiimisse. Andres Süvalepa nukker ja õrn loomus meenutab ses jutustuses autori esikteosest Arno Talit ja „Ladina köögi” Andrest. Luts ise kinnitab, et ta sümpaatse proviisori abilise Bauma n n i tüübi on kujundanud „Ladina köögis” tõetruult esitatud kunstikalduvustega sõbraliku laborandi P i i l b e r g i eeskujul, kelle heatahtlikel napunäiteil ta õppis Köhlera (=Hirschfeldt’i) apteegis rohuteadust.

Nalja-Lutsu sule all on valminud följetonid ja groteskid, mida sisaldavad vesteloolised raamatud „V ä h k m a n n ja Ko” (1922), „Kirjamapp” ja „Tulilill” (1924). „Vana kübar” (1927) ja „K u i d a s elate?” (1930). Neis kergesisulistes följetonides esitab autor rahvale naermiseks veidraid elujuhtumusi ja naeruvääristab tagasihoidliku huumoriga linna- ja maatõusikute tarkrumalust.

Lutsu viimase aja jutustusis „Tagahoovis” (1933) ja „V a i k n e  n u r g a k e” (1934) on huvitulipunkti asetatud aguli kõrvalised urkad oma tähtsusetute elanikega, nendevaheliste kokkupõrgetega ja päevast-päeva vegeteerimisega. Elupiltide kujutamisele ongi langetatud pearõhk neis novellides, kusjuures aga ideeline pool jääb hoopis tagaplaanile. Need huviküllased episoodid agulirahvast on pakkunud tänuväärset materjali rahvalikeks dramatiseeringuiks.

 

8.

50-aastasesse ikka jõudnud Oskar Luts on hoidunud käidud elutee kestel eemale kirjanduslikest moevooludest ja kirjanike ühiseist üritusist ideoloogiliste eesmärkide taotlemisel ja teostamisel. Ta on tallanud oma iseseisvat rada ja kuulanud enne kõike iseenda tõekspidamiste kutset.

Nii elus kui kirjanduses on teda esmajoones huvitanud inimene. Nagu ta 8-köiteline ilukirjanduslik mälestusteseeria osutab, oskab Luts inimesi ja nende sisemaailma tähele panna, inimesist aru saada ja veel paremini neid kujutada. Inimtegevusi ja hingeavaldusi püüab ta edasi anda võimaliku lihtsuse ja selgusega, et lugejal oleks hõlpus ja mõnus jälgida inimest tema igapäevaseis askeldusis.

Luts ei koorma oma teoseid ühiskondliku probleemistikuga ega ideelise ballastiga, vaid koondab kogu tähelepanu elule ja selle kandjale inimesele. Loomupärane jutustamisladusus võimaldab tal isegi elu keerdküsimusi esitada harukordses lihtsuses ja päevaselguses.

Kuid ärgu mõeldagu, et Luts loob jutustusi ja näidendeid nagu käisest puistates. Ei, temalt nõuab aine leidmine ja selle kunstiline kujundamine suurt vaimset pingutust, samuti eeldab esialgne sõnastamine silumist ja voolimist, et teos stiililiselt kirjanikku ennast rahuldaks.

Ainekäsitluses on Luts mõõdukas realist, nagu ta ka ise ennast nimetab. Kuid sageli sugeneb ta teostesse ka ähmast sümbolismi ja lüürilist sentimentalismi.

Elukujutaja Lutsu tegelased ei mõtle sotsiaalselt, vaid armastavad passiivselt tagasi vaadata oma mineviku elamustele. Seetõttu on ta toodangus esikohal memuaarilised ained.

Oskar Luts on loonud 25 aasta kestel (1912-1937) üle viiekümne teose, s. o. a 2 teost aastas. Nüüd, kus ta on asunud oma mugavasse kodusse elama, loodame, et ta toodang, olles kantud senisest ladusast jutustamisoskusest, värskest huumorist ja nukrutsevast toonist, muutub üha kunstitihedamaks.

K. Mihkla

Eesti Kirjandusest nr. 1/1937

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share