Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

      

as üldse on sobiv või tasuvgi Mait Metsanurga loomingu kallale asuda ta stiili kül­jelt? Kas pakub kuigi palju huvitavat kõige „välise koo­re” ja „käsitöö” poolest sää­rase robustse realisti toodang, kes pole õieti kunagi hoolinud nikerdamise pisitööst, kes on end otse kuulutanud igasugu ele­vandiluust tornide ründajaks, kelle teoseid kannab kaasaeg ja tema valusaimad prob­leemid, aga mitte kujutlused stiliseerimisvõimaluste täiuslikust kasutamisest?!

Säärased küsimised on tegelikult siiski üsna profaansed. Esiteks ei kattu stiili mõiste ja probleemid kaugeltki mitte estetismi ja „käsitöölikkuse” mõistetega. Tõe­lisuses ei puudu oma konkreetne stiil ühelgi kirjanikul ega kirjamehel, s. t. nende antud tooteil. Teiseks aga tuleb siinkohal jälle meenutada seda kulunud tõde, mida ei avastanud mitte mõni elukutseline esteet, vaid vana loodusteadlane Buffon: „Stiil – see on inimene.” Jah, kas ei ilmne see tõde haruldaselt selgesti just Mait Met­sanurga ulatuslikus ja mitmekesises loo­mingus – igatahes selgemini kui sääraste kirjanike juures, kes on kramplikult truuks jäänud oma ükskord võetud kitsale laa­dile? Nagu Metsanurk on alati ägedasti kaasa elanud ajaga ja teda taga kihutanud oma ränga kriitikaga, nii on ta ka selle kriitika ja „elupiltide” sõnastamisel hoog­selt kasutanud kõiki stiililisi võimalusi, mida inspireerisid käesolev hetk, aine, mee­leolu, eesmärk ja – pärimusedki. Ta ei ole hoidunud oma kaasaja kõigi mürkide läbikatsumisest, ja ta pole hoidunud ka kõ­nelemast „kõigil keelil”. See on olnud va­jadus, mitte kalkulatsioon; see on tulnud inimesest, mitte muutumatuist kunstiideaa­lidest. Kuuleme ta suurest toodangust raske ning jõhkra naturalismi kõlasid, mis on võimelised tungima kõrva ja mõttesse meie ennesõjaaegsele maamehelegi; nau­dime vaikset piiris eestilikku idülli huu­mori ja iroonia reljeefistavas valgustuses; kohati vapustavad meid pingelise ekspressionismi järsud löögid ning karjed, ja ena­masti rõõmustab meie kunstimeelt see karge ning tugevapiirdeline reaalsuse joo­nistus, mis annab Metsanurga mitmeti va­helduvale loomingule ta ühtluse ja asetab ta nii kindlalt meie tõsielu keskkonda. Peale selle peagn kõiki teoseid läbiva rea­listi „käekirja” võib Metsanurgale päriselt omaseks pidada veel teatavat raskevõitu rahulikkust toonis ja rütmides, vaheldu­misi ruttavama ning põnevama nappusega, ja teatavat jutustamis- ning vaatlemisviisi lühikeste, mittepeatükiliste lõikude kaupa. Need kõik on küll „tehnilised detailid”, kuid neid jälgides ja mõista püüdes võime jõnda huvitava kogemuseni, kus kunsti te­gumoe üksikelementidest nagu iseenesest koostub terviklik, mõtestatud pilt – ja see pilt näitab kunstnikku ennast.

Säärane tulemus pole muidugi tagatud; ta on pelk ideaal, ja teda on mõistlikum taotella  monograafias   kui  piiratud  artiklis. Ent on siiski ergutav meeles pidada vähimalt ta võimalikkust. Ja veelgi: vähi­malt nende ridade kirjutajale on tihti tun­dunud, et üldse on mõistlikum, kultuursem ning õpetlikum läheneda autoreile nende teoste konkreetse koe vaatluse kaudu, selmet mõista kohut nende ideoloogiate üle, teha järeldusi nende eluloost või koguni nürida nende rassilist kuuluvust… Sää­rane kujuteldav „universaalne”, sünteesimisestki tagasikohkumatu stiiliuurimine ei tarvitse sugugi tähendada takerdumist „es­tetismi”, formalismi või mõnesse muusse kitsasse -ismi. Peab nimelt märkima, et nüü­disajal kuulub avarama kirjandusteaduse vaadete järele stiilikomponentide hulka näi­teks ka valitud tegelaskujude isikuline „eri­kaal”, teose ideestik – ühe sõnaga, kõik, mida võib teoses näha; mitte üksi koor, vaid ka tuum, kui teda vaadelda „loodusteadlase”, mitte „pähklipureja” pilguga. Muidugi ei hakka ma järgnevas eriti laialt kasutama seda litsentsi, sest „universaalne stiiliuurimine” on esialgu olemas, rõhuta­gem jällegi, peamiselt ideaalina; ta näib vajavat toimetulekuks haruldaselt tihedat ühendit teaduslikest ja intultiivseist-kunstilisist võimeist, ja esialgu on „stiili” mõiste laienemine toonud vähimalt sama­palju segadusi kui kasu. Lähtugem siis Metsanurga stiil kommenteerimisel ikkagi „koorest”. Tõepoolest, kui meie aeg ja põlvkond on üldse midagi „juurde õppinud” kunstikogemuste alal, siis kõigepealt küll lugupidamist kõigi kunstide „koore” vastu, huvi kunstide materialiku konkreetsuse vastu, milleta kõik „sisu” osutub pelgaks mõtteviirastuseks… Keda ei inspireeri ta kunsti meeleline aines, selle hea tahe jääb steriilseks.

„Sõna- ja mõttekunstis”, s. t. kirjandu­ses, on huvitaval kombel tegu õieti kahe­suguse ainesega: kõigepealt ning otseselt on siin kunstnikule vormitavaks matee­riaks sõna, keel – kuid samuti ka mõte, kujutluspilt tegeliku maailma sellest ma­teeriast, mis teda huvitab, mida talle meel­dib kujutada. Romaanis on miljöö, loodus, inimesed küll aineseks veidi teisiti kui maalis värvid, ent   ka   hoopis   teisiti   kui maalis „süžee„. Jah, tõsielu ainese erine­vad kasutamis- ja valikuviisid kirjandusli­kuks „maalimiseks” teevadki vahet näi­teks naturalismi ja romantismi vahel, „Vahesaare Villemi” ja „Felix Ormussoni” va­hel; see tunnus on palju olulisem kui ül­dine nn. aine valik. Sellest tuntakse ära teose „tõug”.

Kõlav ja kujutav sõna – lause ja ku­jutatav aines olenevad väga tihedasti teine­teisest, tingivad pidevalt teineteise tegu­moodi, kuigi siin-seal võib rääkida ühe pri­maadist. Ent sõltumuse puudumine jätab meile paroodia mulje, kuna täiusliku sobivuse ning ühtluse korral räägime „klas­sikalisest saavutusest”.

Klassikalist tasakaalu sõna ja aine va­hel ning piinlikku stiililist järjekindlust ei ole Mait Metsanurk taoteinud kuigi sage­dasti. Rahutu vajadus avaldada otsesemalt ja viivitamatult oma pooldamist, hukka­mõiste ning meeleolusid on teda enamasti sundinud hülgama kannatlikku ning as­keetlikku stiilipuhastuse tööd. Erandeiks on esmajoones „Toho-Oja Anton” ja „Epp”, suurel määral ka „Kutsutud ja seatud”, ning omas rahutuse järjekindluses samuti ekspressionistlikud asjad: „Jumalata” ja novell „Algus”. Lõppeks aga on ka erilise stiililise terituseta romaan „Jäljetu haud” üsna ühtlane oma tüüpilises abstraktse-võitu „metsanurklikus” laadis. Mujal – jah, mujal Metsanurga toodangus valitseb elu ja tema mitmekesisus; tihti otse võist­levad siin omavahel eri stiilisugemed ning eri nägemisviisid. See ei tähenda igakord kaugeltki antud teose inferioorsust. Stiili võimaluste jälgijale aga pakub erakordset huvi just tihe vaheldumine „pintslikäsitsuse” viisis. Siit võib lähedamalt kui tava­liselt näha, milleks on mida tarvis olnud, millest on miski tingitud.

Metsanurga kujutamisviisi tugevaks ja värskeks küljeks on alati olnud natura­listlik tõsielulisus, mis enamasti mõjub robustselt ja mitte harva jõhkraltki. Na­turalistlikud üksikasjad, lihtsa ja kindla võttega kinnistatud, ongi Metsanurga loo­mingu laialdases ehituses need „maakivi-mürakad”,   milledest   rääkis   juba   kahe­kümne aasta eest nii tunnustavalt too­kordne esirinde-esteet Tuglas. Lugegem esi­mesi ridu übest Metsanurga esimesest väär­tuslikust teosest, nimelt novellist „Mistarvis?” („Alevi elaniku mõtteid”), 1905:

„Porine uulits on akna all. Hobuse-kont, ainult luu ja nahk, katkestab kõigest ke­hast rummudeni porisse vajunud vankriloks. Peal istub katkenud kuuega pops või moonakas, hall, kulunud kaabulott peas. (…) Hõre habe katab suurema osa sellest näost. Vist on jumalal häbi inimese näost, mis ju tema oma sarnane, ja ta ka­tab seda karvadega.”

Nendes ridades ei ole mitte üksi sisuli­selt, vaid ka stiililiselt antud Metsanurga kogu järgneva toodangu keskse hoovuse suund. Kuuleme ta tavalist „tasapinnalist” ja flegmaatset, ent mitte ilma energiata asjalikku lauset, mida ta alati tarvitab seal, kus tuleb „andmed” esitada pikema viivituseta. Näeme sugestiivset ja otse reaal­suse järele lõhnavat pilti tõsielust Ilma eri­lise sõnalise jumestuse või peenenduseta. Lõppeks märgime selle objektiivsuse kõr­val siiski autori suurt subjektiivsust: enesestki paljuütlevale pildile lisab ta omalt poolt sarkastilise ning õpetliku kommen­taari inimese häbiväärsusest jumala ees (tarvitades jumala mõistet, muide, samuti sarkastiliselt). Üldiselt valitseb siin esita­tava ainese primaat esitamisviisi üle, mille tulemuseks, võib ütelda teatava liialdusega, ongi naturalism. See on aga filosofeeriv ja subjektiivselt pulbitsev naturalism, nagu nii tihti Metsanurgal, keda eriliselt ei inspireeri radikaalselt sirge hoiak teatavas laadis; siin on tegelaseks isegi mina. Mina-jutustused aga, seejuures autorist üsna selgesti ning formaalselt eraldatud ja talle kaugetegi mi­nadega, on Metsanurga toodangus, kui seda novelli mitte arvestada, vaid romaanid „Jäljetu haud” (eraldavaks nimetuseks „jä­relejäänud paberid”) ja „Kutsutud ja sea­tud” (nimetatud pastori pihtimuskirjutiseks) ning päeviku osa jutustuses „Isamaa õilmed”. Ei või siiski ütelda, nagu ei aval­duks autorist kindlamalt eraldamata alevi elanikust mina filosofeerimised ja protestid küllalt teose üldstiili kohaselt, s. t. natura­listlikult. Proletaarlaste mürgeldamist kuu­lates sõnab ta: „Elage aga lõbusasti! Ja kui viin otsas, kiristage hambaid ja oiake!”

Järjekindlamat ja huvitavamat natura­lismi näitab Metsanurga varaseist jutustusist veel „K i ν a kaalumas”. Selle pikk alguslause kõlbaks toredaks koolinäiteks naturalismi võimeist detailistamise alal – kui see detailistus oma robustses äärmuses ei mõjuks juba ülemeelikult ning humorist­likult. Teadlikku „ülepingutust” ja välju­mist karmilt asjaliku pärisnaturalismi pii­rest näitab siin ka ebatavalise pingelisu­sega kuhjuv lause, mitte üksi sisulised de­tailid, nagu nii- ja niisuguste söögijäänuste suus keelega kokkuurgitsemine, mille soo­ritab lause kangelane, Küti peremees Ants. Hoopis teist laadi efektidega mõjub aga novelleti „Kuuvalgel” algus. Siin võiks rää­kida isegi otseselt iluhuvllisest stilisatsioo­nist: „Eemal mustava metsa kohal seisis kahvatanud kuu. Pühalikult ja rahulikult vaatas ta üle maa. Metsa serval rohu peal lamesivad kolm meest.” Ja keset seda „ilut­semist”, mis oma lühikeste, nagu hingamist tagasihoidvate lausetega sisendab põnevust, ongi varsti üllatus käes, tugevalt kontras­tiv löök karmist reaalsusest: „Mehed, kes metsaserval öömaja pldasivad, olivad V. linnast pärit, ametipoolest vargad.”

Stiililt mitmehelgiline ning sisultki üsna huvitav on Metsanurga esimene pikem teos: „jutt” „Isamaa õilmed”, 1908. Juba oma lillelise-nooreestiliku välimusega näi­tas see raamat esteetilisemaid pretensioone kui võinuks oletada Metsanurga taolisest halastamatust realistist. Halastamatu on küll siingi autori suhtumine oma saama­tule meespeategelasele, keda ta järjekind­lalt nimetab „koolmeistriks”, ja naturalist­likke kärmeid meisterlööke annab ta siin korduvalt. Nii järgneb koolmeistri lillelisele-romantilisele „ahastusele” pärast palu langemist Luisega järsku: „See istus voodi peal ja kohendas oma suuri juuksid, kam­mi hammaste vahel hoides.” Vägagi värs­kendav! Kui räägitakse Metsanurga välismaisist eeskujudest, siis siin meenub küll kõigepealt Maupassant. Päriseestilik ja ühtlasi metsanurklik on aga peatselt järg­nev koolmeistri mõlgutlus: „Niisugune kõr­ge haridusega neiu teab ometi, mis teeb…” Naturalistlik detail tõuseb aga paljuütle­vaks sümboliks kohal, kus koolmeister haa­rab käest suiasenaisel, kes tuleb sõnumiga ja pakiga armsamalt: „Käsi oli kõva, niiske ja tömp.” Siin võib otse aistida selle armu­loo tulevikku! Või võtkem Luise lapsepõlvemälestusist värske impressioon: „Alguses oli kuhi väga karvane ja korratu.” Või lu­gegem ühe lõigu lakoonilist lõppu:

„Mõtlesime, et sind seakarja saadame, aga kus sa nüüd „koolipreili” veel seakarja võid panna, terve küla hakkab naerma,” ütles ema, kui mind suvel linnast koju toodi.” Siin avaldub Metsanurga kõigi tu­levaste teoste kibe naer ja mure kõige as­jalikumas ning sisutihedas sõnastuses.

Kuid, nagu juba üteldud, „Isamaa õil­med” ei rahuldu pelga naturalismiga resp. realismiga. Siin püütakse luua sensuaalset meeleolu, kirjeldatakse ilusaid fragmente loodusest ilusas ja kaalutud sõnastuses, antakse impressioone, millesse helgib uusro­mantismi kuma. Võiks peagu rääkida „Noor-Eesti” või pigem – tol varasel ajal – nooreestlaste mõjust „Isamaa õilmeisse”. Kuulakem: „Akna taga lokkavad lihavad rohelised lehed ja mitmevärvilised õitesalgad paistavad nende vahelt, niisked, nagu oleks nad elujõukülluse õnnetundmuses pi­saraid valanud.” Veidi edasi: „Nii veripu­nane oli siis mu süda. Seal põles tuli igal ööl, nagu paganate ohvrialtaril, ja ma olin valmis ennast selles tules ära põletama, aga mul puudus jumalus …” Siin kohtab üldse mitmet laadi ühendeid värskest realismist ja jugendlikust, ajajärgule nii omasest romantiseerivast ning sümbolistlikust retoo­rikast. Ei puudu „ääretu meri”, „pehmed vood” ega sümboolne hõljumine nendel, süda kui pääsusilmadega kaetud aas, jne. Armunu muljeis Luisest ei puudu elevandi­luu ega rubiin, kelmikad silmad ega eriti mitte „ussi keha”; suudlejate huuled jällegi naturalistlikuna „vintslevad üksteise va­hel”. Ent tihtigi sunnib see meie tempo juures juba vana raamat ka meenutama la­dina kõnekäändu lõviküünte jälgedest. Nii kirjutab Luise, mälestades suveõhtuid ko­dutalus: „Päike punas läbi metsa ja pais­tis veel hoonete õlekatuste harjadesse. Peh­me muru õue peal läks jahedaks.” Sama­suguseid värskeid ja puhtaid impressioone antakse korduvais kirjeldusis koolmeistri aknasse paistvast puust-puiest ja valgu­sest, mis kaudselt sümboliseerivad tegelase hingeseisundit. Vihmase ilma kirjeldus ühe pettumustega täidetud lõigu alguses mõjub lihtsalt kosutava dušina pärast armupõnevuste jälgimist. Ehtsalt on nähtud ka näi­teks „kuused nagu Hiina tornid”. Järje­kindlaimalt aga pääsevad autori realistli­kud ja naturalistlikud võimed maksvusele siiski Luise kirjeldustes lapsepõlve aega­dest isatalus. Tuglas on seda eesti kirjani­kele nii ühist võimet elustuda maamiljööd kujutelles   nimetanud,  muide, atavismiks!

Kui „Isamaa õilmeis” Metsanurk annab järele mitmesugustele kiusatustele, liigub tüseda naturalismi ja õrna romantika va­hel, tarvitab pingelisi abstraktsioone ja ül­latusi kontrastimisega, siis järgnev teos, ro­maan „Vahesaare Villem” (1909) on valatud palju ühtlasemast ainesest. Siin va­litseb naturalism järjekindlamalt kui üheski teises Metsanurga teoses, ja kriitika on pi­danud seda otse maamehelikult jõulist romaani õnnestunuimaks autori paljude maa-elu kujutuste seas. Juba epiloogilise „sisse­juhatuse” esimene lause, mida on kordu­valt tsiteeritud, veereb esile haruldaselt konkreetse kolina, mürina ning vandumisega. Kuulakem aga lauseid ja võrdlusi veidi kaugemalt, just traagilise lahenduse hakult: „… nüüd kuuldi natuke aega ai­nult mutsusid ja lopsusid, just nagu oleksivad raudadeta hobused tallis teineteist kapjadega tagunud. Jälle kukkus Villini käpuli, aga nüüd tõusis ta nagu haavatud metsloom vihase urinaga üles.” Esimene võrdlus on esmaklassiline, teine šabloonile – aga seegi ei suuda hävitada robustse lause värskust.

„Vahesaare Villemi” murdelised kõnelu-sed-diaioogid teevad oma kunstiliselt ja etnograafiliseltki ehtsuselt au naturalismi nõudeile; kirjakeele „tõlkimisel” kaotavad nad kindlasti palju. Mõnedki lõigud on oma ilustamata detailidega tõelised kaljumüra­kad meie naturalismi kindluse vallis. Näi­teks: „Jagage siis juba ükskõrd varandus oma vahel ära,” ütles Villem ja ta viha tõusis. „Jagage niid kausid, sii supp, liha ja leib kah ära; kõik, mis siin lavva pääl on.”” Säärane on naturalistlik tõepaatos! Või veelgi napim ning sisuraskem jutustav lause vanast perenaisest, kelle mees praegu surnud: „Pikkamisi läks ema koju poole, kätega silmi pühkides ja kaarte peale ko­mistades.” Ning kibe ja terav lakoonilisus: „Nad lätsivad puhvetisse. Leti taga istus punase tursunud näoga paks proua. See oli Sahkeri abikaas.” Säärased „andmed” ei vaja kommentaare! Samuti mitte stseen kahe venna – saksiku poeselli ja talu­mehe – vahel:

„Poolpimedas keldriruumis tagus ja murdis Hindrek kastide kallal.

„Tere Hindrek,” ütles Villem.

„Morjen,” vastas vend.”

Kui „Isamaa õilmeis” mõjuvad armastusestseenid alles melodramaatilistena ja praegusaja maitsele enamasti läägetena, siis Vahesaare Villemi armastusest jutustab au­tor lihtsalt ja seda sisuraskemalt:

„Ikka veel istusivad nad teineteise kõr­val ja vahtisivad pimedasse metsa. Nad ei julenud teineteise otsagi vaadata, üks tea­dis, mis teise süda tunneb ja mis silmadest paistab – meeleheitmine …”

Säärase karguse kõrval mõjub küll täiesti ülearuse libastumisena romantikasse uskumatu stseen sellest, kuidas Villem kuu­leb öösel oma naist palvetamas tema eest metsas kivi juures. Samuti on ses romaa­nis võõrkehaks sentimentaalne ja ebaisikupärane väljendus lauseis: „Kurvalt kõlasivad kaeblikud helid õhtu õhus ja tungisivad südamesse, seal igatsust äratades.” Ja samas, hoolimata sõnade kordumisest: „Oh, mis need lihtsad harmonika kurvad toonid temas elule äratasivad!” Eriti viimases lau­ses on tegu ka autoripoolse tundelise „vahelesegamisega”, millist naturalism ei tun­nusta. Ka selgitavaist-seletavaist kommenteeringuist pole autor „Vahesaare Villemis” kõikjal hoidunud. Peale selle on sundinud stiilikindlust mõnevõrra rikkuma ka mõ­ned   impulsiivsed   haarded „ilu” regiooni, nagu nägime äsja tsiteeritud sentimentaal­susest. Sama kallak, ent palju õnnestunu­mal kujul, ilmneb tõeliselt meeleolukas lõpp-pildis Villemi ja Maali lahkumisest isatalust.

Kõrgeima aga saavutab Metsanurga es­teetiline vaist siin pildis matuselistest, mis nii kindlalt ja koduselt mugandub teose üldisse õhustikku:

„Pikkamisi vähenes ehavalgus. Talu­meeste päevitanud kortsulised näod muu­tusivad tumedateks, hallideks. Jutt vaikis. Nagu kujud istusivad nad toas, mõned laua ümber, mõned eemal. Piibusuits tali mõ­nel hookaupa suust. Pikad juuksed rippusivad sorakult mööda rinnale vajunud ehk käe najale toetatud pead alla.”

See on stiilne ning karm puulõige, või söejoonis Kristjan Raua monumentaalses laadis. „Jugend” on siin täielikult unusta­tud, ja lõpplause germanistlik kohmakus ei häirigi tegelikult.

Metsanurga lause ja periood ongi „Va­hesaare Villemis” juba enam-vähem välja kujunenud. Valitseb flegmaatne, langev too­nistus seoses verbi ja abiverbi paigutusega lause lõppu; ei olda eriliselt tähelepanelik kavatsemata sõna- ja tüvekorduste välti­mise vastu samaski lauses. Tegelikult on aga sõna – enamasti tegusõna – korda­misest või õieti „uuesti ülesvõtmisest” lau­ses ning perioodis kujundatud isegi sage kunstiline võte, mis mõjub impulsiivse tundepaisutusena:

„Ta langes aias põesaste vahel Maali ette põlvili ja palus nuttes andeks, palus andeks, et ta Maali nõnda õnnetuks tei­nud, õnnetuks kerjuseks.”

Sõnade uuesti ülesvõtmisega, nendega „raiumisega” taoteldud tundetoonistus ei tarvitse Metsanurgal olla alati kaugeltki nii tugev kui antud juhul. Seda sagedamini on tal põhjust tarvitada säärast üsna loomulikuna tunduvat ja mitmele meie kirjanikule omast harjumuslikku võtet. Säärase laadi impulsiivsus annab vahelduseks nagu puh­kust tekstis, kus on tähtis koht intellek­tuaalsel, keskendatud ja teritatud väljen­dusel, milline on võrdlemisi sagedane Met­sanurga hilisemais teoseis, haruldasem küll „Vahesaare Villemis”. Ent kas ei mõju siingi karastava ja energilisena näiteks sententslause: „Läbi saab, aga edasi ei saa,” ütles Annus järsult.” Siin on kadu­nud Metsanurga tavaline flegma, samuti kui neis lühilauselisis ja lühilõigulisis dia­loogides ning tegevuse-jooniseis, mida ta otstarbekalt tarvitab põnevaks kiirustami­seks teoste lõpu eel – nii juba „Isamaa õilmeis” – ja üldse pingelise sündmustiku esilepääsul. Siia kuulub ka see nähtus, et varasema Metsanurga tavaline ohtrus ja ka hooletus omadussõnade lükkimisel tihti kaob peatükkide ning „peatükk-lõikude” lõpul ja asendub puänteeritud lakoonilisu­sega.

Üldiselt aga on Metsanurga tekstis neil aegadel ja hiljemgi erandeiks niihästi ener­giline lakoonilisus kui ka lause pikemad kumerdused või sirutumised tõusvasse hoia­kusse. Valitseb ühtlase „hingamisega” jutustustoon, kus pikem lause nagu iseene­sest jaguneb lühemaiks lõikudeks, mis ten­deerivad ühetaolise pikkuse poole ja mis ei tarvitsegi olla üksteisest eraldatud vahe­märkidega. Lühemad lihtlaused aga liitu­vad võrdsetena nende ühikute kõrvale sa­masse rütmi – kui nad pole nappi, rutta­vat laadi – ja punktid nende vahel ei tä­henda lugemisel õieti rohkemat kui lihtsad kummad liitlauses või kirjas nähtamatudki pausid. Üldtulemuseks on monotoonselt ja visalt sammuν – t mmuν rütm, milles pole elaani ega nobedamat vaheldust, ent mis võib olla teataval määral sugestiivne just oma järelejätmatu „raiumisega”. See on rahulik, ent mitte lõtv; õieti on siin tegu rahulikkusega ja näilise „minnalaskmi­sega”, mille põhjas varitseb pinge ning plahvatnsvõimeline jõud.

Tegelikult täitub see põhiskeem siiski kõne toonilt – või „meloodialtki” – veidi erinevate sõnastustega, vastavalt kujutuse meeleolule.  Kuuleme keskmist flegmat:

„Villem pani rääkides hoolega Sahkeri nägu tähele, aga sellest ei olnud midagi võimalik lugeda. Silmad käisivad harilikul viisil ringi ja Villemi jutu ajal ajas ta ühele ning teisele õlle ostmist peale.”

Värskem, tõusvajoonelisem toon era­kordsema elamuse sõnastuses:

„… et tema selle koha ilusaks ja jõu­kaks võib teha, see teadmine täitis teda julguse, uhkuse ja jõuga, see äratas tema lihased tegevusele, nii et praegu kusagilt kätega võimsalt kinni oleks haaranud ja terve Vahesaare koha ümber oleks pööra­nud!”

Metsanurga järgmises teoses, romaanis „Orjad” (1912) on lause elavam ja liiku­vam, kuna aine ja kirjaniku eesmärk ei nõua kinnipidamist naturalismi rangeist põhimõtteist. See följeton ning pamflett, mille vaimukust on meil asjata alahinna­tud, näitab aga oma suhteliselt elava lausestuse laadis siiski nende tendentside tugevnemistki, mis ilmnesid „Vahesaare Vil­lemis”. Metsanurklik rütmistus ja tundetoonistatud sõnade uuesti ülesvõtmine liit­lauses ning sisuühtses lõigus on siin läbi viidud pidevamalt, kuna vabadus on olnud suurem. Tähtsale kohale pääseb teatav eriline liik kahejaolist lauset, mille teine pool kordab esimest rütmiliselt ja va­rieerib sisuliselt:

„Aga iseeneses tundis ta soovi kaup­mehe tütrele Iahkeste vastu naeratada ja paksukõhuga majaperemeest pudeli õlle eest tänada.”

Siin on tegu juba parallelistliku lausega, nagu seda järjekindlaimalt kohtab Nietzsche prohveti stillis ja Piiblis. On küll räägitud Nietzsche mõjust Metsanurgale, ent vähe Piibli rütmide omast. Tegelikult ongi neid mõjusid raske teineteisest eris­tada, kuna Nietzsche ise on Piibli prohve­tite õpilane ja kuna mõlema mõju Metsa­nurga stiilile on enam kui tõenäoline. Õieti enam Piiblile kui Nietzschele viitab järg­mine paralielistlik tiraad:

„Ma tahan kõik läbi katsuda, ma tahan kuulata, mis kesköö mulle jutustab ja mis see seal minu südames keskööl jutustab.” Igatahes aga järgneb sellele Nietzsche luu­letus saksa keeles!

Parallelistlik rütmlmine omandab „Or­jades” paiguti õige suure elavuse ja hoo. See toimub intellektuaalsemates – satiirilisemates kohtades:

„Ta katsus kirjutada üht artiklit mõtte teravalt ja stiilipeenelt, aga leidis, et ta tömp oli kui kraavikaevaja, kes oma näp­pudega uurivärki tahab kokku panna. Ta leidis, et ta kohmakas oli kui mätaskaru, kes vehkleja liigutusi katsub järel aimata.”

Lainetus on suurem ja kumerani kui Metsanurga proosas tavaliselt, kuid ühenda­vaks tunnuseks on siiski jäänud langev toon lause lõpul. Intellektuaalne pinge võib aga „Orjades” anda ka lauseid, mis otse vibutavad, seimet olla tõmmatud ühetasase, lõpul langeva raske joonena (resp. joonte järjestusena), nagu tavaliselt Metsanurgal. Näide: „Aga ei, ei, ma tahan võitluse lõbu ja hädaohu magususi maitsta!”

Kontrastiks säärasele on melanhoolne ja prototüüpiliselt kahejaoline lause: „Klaus läks pikkamisi teeäärt mööda edasi, sügisest-suvise õhtupooliku kurblik-igav mee­leolu rinnus.”

Mis puutub „Orjade” stiili kujutelmalisse külge, siis see on vähimalt sama kirev ja kõiknv kui „Isamaa õilmeis”. Põhjaks on mingi sarkasmiga abstraktsemaks im­mutatud naturalism, milles ei puudu „mürakaidki”: „Ainult harva oli ta enam ini­mene kui ori… Siis sõimas ta julgeste terve õhtu kõiki oma lapsi ja tervet maa­ilma. Siis kirus ta isegi eluaegist orjamist, aga läks teisel hommikul varakult jälle or­jama …” Või veelgi energilisem ning po­liitilisem arvustus: „Troonil istub idioot, riigi asju juhib teener. Presideerivad pak­sud kõhud…” See naturalistlik satiir omandab mõnes kohas aga juba säärase fantastilisuse ning elaani, mis tnndub meie kirjanduses kodusena alles „Siuru” ning ekspressionismi õhkkonnas. Nimelt peate­gelase, ajakirjanik Klause unenägu kõlab alguses järgmiselt:

„Ta istub kõrge mäe peal pehme plüüshiga ületõmmatud tugitoolil, tema lähedal sohva peal istub keegi vanamoor lihavate põskedega, mis nagu punased singid ripu­vad.”

„Orjade” küllalt silmapaistev vaimukus toodab üsna mõtteteravald võrdlusi, millede kujukus on pärit samast maamullast, kust on ammendanud oma jõu „Vahesaare Vil­lem” kui ka Metsanurga veel varasemad õnnestunud palad ja partiid. Näiteks: „Tun­ned enese nagu kündja olevat, kelle tege­vust peenes riides preilid ajaviiteks vahi­vad ja ainult ilusaid liigutusi otsivad.” Ent leidub sisukaid võrdlusi ka hoopis teisest valdkonnast: „Aga ei, temal ei ole aega eelmaitsmiseks tundmuste heliredelit möö­da pikkamisi edasi minna.” Või: „Alati kõige ärevamatel silmapilkudel… jäi ta rahulikuks, muutus nagu mehanismuseks, mida väljastpoolt juhitakse.” Selliseid võrd­pilte ei saa anda muu kui intellektuaalne kõrgepinge. Nende pildistiku osaline mood­sus aga kandub üle ka võrdluseile, mis ai­nult „seletavad” aistilist aistilisega: „Jää va­jus jalgade all kui elastiline gummivalp.”

Suhteline intellektuaalsus aga ei takista Metsanurka „Orjades” saavutamast ka impressiivset ehtsust, kõigepealt kõnelusis. Näiteks Klaose ja Lukretsia dialoog Hedda Gableri ja naiste psühholoogia üle. See mõistuslikkus paraku ei keela ka liiga maamehelikult naturalistlike tundepursete tekkimist – nii kohal, kus Klaos unistab kirjas Kristile kättemaksust tõusikuile. Ent ometi leidub „Orjades” ka lõike, mis oma stiili tasemelt ning korralikkuselt on pari­maid tolleaegses eesti kirjanduses.

„Kesköö on, ma olen rahutu ja tunnen ennast üksi olevat. Üksi on inimene kõige tugevam, aga ka kõige kartlikuni. Sina, mn hea seltsiline, võib-olla senine, mitte tule­vane! Oleksid sa siin, siis silitaksid korra käega üle mu juuste…”

See stiil igatahes erineb oma liikuvuselt Metsanurga tolleaegse proosa põhikoest.

„Orjadest” aasta hiljem ilmunud novell „Ρyramus ja Thisbe” näitab samade tendentside arendust, mis 1912. a. romaa­nis mõjusid omajagu uudsetena. Need on: erksam rütmimine, parallelismide tarvitus, intellektualism ja teatav estetism võrdlusis. Jah, siin on Metsanurk kaunikesti lähene­nud „nooreestlastele”! Kuulakem stilisat­siooni: „Punane telliskivist sein ulatas maast taevani, seinas oli pragu, kõrge ja kitsas. Praost tuli nähtavale valge käsi, pik­kade sõrmedega kni palmi oks; seda ei ni metatagi käeks, vaid palma’ks.”

Muidugi ei puudu siin ka Metsanurga tüsedat realismi – näiteks lõigus, kus la­koonilisus annab head huumorit:

„Teever võttis diivanil Istet ja arvas täna pikaldast taktikat tarvitada.

Preili Klara tõmbus esialgu teistesse ruumidesse.”

Tundlikkus ja tähelepanu stiili tegumoe vastu on Metsanurgal veelgi ja nimelt õige pika vahemaa võrra edasi arenenud ta järgmise teose „Toho-Oja Antoni” (1916) loomisel. Jätkunud on ka sa­mad tendentsid – rütmimine, mõtestamine. Ent on kadunud kallak urbaanse ainese ja moodse pildistiku poole. On asutud keset päris-eesti idülli – kuigi satiirilist idülli – ja on sellekohaselt käsitsetud ka stiiliva­hendeid. Nendega on saavutatud üllatav intiimsus.

Kõigepealt hakkab „Toho-Oja Antonis” kõrva Metsanurgal hoopis uudne ja hiljem jälle hooletusse jäetud alliteratsiooni-assonantsi harrastus: „See oli kui nägematu nõiavõimu kütkestus, kui veie pehmeisse vöödesse vajumine.” Või haruldaselt tihe ning rahvapärane: „Aga sügis oli sünnipä­raseni peakohtumehest peremehele”. Sää­rane sentents on kahtlemata üdini eestilik; säärast laadi on meie hilisemas kirjandu­ses kasutanud Mart Raud, ent pole hoidunud liialdusist. Metsanurk aga jääb „Toho-Oja Antonis” igas suhtes kuldse mõõdukuse pii­resse, kuigi lubab enesele üsna mitmekesist. Ta lubab isegi proosa riimimist: „… lume tuisates ja ülemeelikute poiste uisates.”

Rahvapärasuse täiendiks sobib siin ilmne piiblipärasus parallelismides, mida autor pole unustanud edasi arendamast: „Oldi kuri nende külmuse peale ja pahan­dati ennastsalgava uhkuse pärast; keele­peksjate kannatus oli katkenud, sealt ham­ba alla ainet oodates.” Teisal ei ole paral­lelismid seoses tuntud sõnakordustega enam piibellikud, vaid võtavad iseseisva rütmi ning elaani: „See ei olnud mõne sulase armujaht teenijatüdruku järel ega popsi arg piiramine peretütre ümber. See ei olnud perepoja öine küüniroman ilusa karjatud rukuga ega keskmise peremehe kosjaplaan.

See oli midagi suuremat, erakorralise­mat, igapäevasusest üleulatuvat, see andis meelekujutusele lendu ja kõnele hoogu, see ülendas meelt ja tiivustas hinge.” Üsna hu­vitav külg Metsanurgast see siin! On näha kõik ta lausestuse põhitunnused, ent peale selle hoogu ning huumorit.

Sügavam ja stiilipeenemgi on ses jutus­tuses:   küll kahtlemata tasane Metsanurk.

„Aga uinakust oli järel jäänud ebamää­rane kaugusesse kutsuv õnnetunne ja tuhmijooneline tihedasse vinasse varjatud veetlev pilt, nagu mälestus ununud aegadest

Anton pani põllutöölehe heinamaa väe­tamise artikliga kappi ja astus õue.

Oli suvepühapäine õhtupool, tare ümber ühtki hinge.”

Siin on omal parajal kohal siseimpressioonide püüdmine paljusõnalise võrguga ja on parajal kohal lakonism; heal kohal on õrnus – ning veel paremal kontrastiv naturalism heinamaa väetamise artiklist.

Hetketi andub Metsanurk ses raamatus ka nooreestilikumale estetismile, ent ta jumestab seda siiski maalähedaselt. Näiteks Antoni lemmikud kaseneifsid on säärased, „… kelle jumedad rinnad ja käsivarred läbi õreda õlgule visatud rüü valendasivad.” Sa­mas veidi kaugemal kohtame aga realist­liku, lihtsa looduskirjelduse, mille elavus ning ilu on suuremad kui eelmisel võrdlusel: „Mets läks madalamaks, harvade kaskede vahelt algas tihedaleheline lepik ja laokil jäljed koondusivad looklevaks rajaks, kus oksad sõnalausumata minejat silitasivad.”

Ka naise, „armsama” kirjeldus, mis „Orjades” tarvitas veel marmorit ning elevan­diluud, on siin peenelt realistlik: Anton näeb vaimusilmaga isegi ta „kitsaspikergusi hallsinakaid silmateri.” Antoni „heade äraolekute” sõnastamisel leiab Metsanurk üldse väga intiimseid ning oma lihtsusega veenvaid toone. Näiteks: „Oli hea niisama vaikidagi, rukkipeast üht iva teise järele lestast puhastades hamba alla pista ja üle rohelise ladva taeva sinasse vahtida.” See olemine töö vaheajal on lugejale otse keha­liselt tajutav, kuna ta pole antud üldsõna­liselt. Reaalsuses nähtud detailide oskuslik kasutamine annab ka parimad võrdlused ses teoses: „Ta oli vana, nagu need praoli­sed hallid palgid selja taga kambri seinas, aga veel pehastamata nagu needki.” Loojakutarva romantikatki on ses šedöövris võr­reldud realistlikult – ent millise stiilitun­dega, ja millise hämarusemaaliga lisaks: „Päev oli veerenud, lääs kuumas kui lõpule küdenud rehe ahi, kirde ja kakk loivad tuhmiks kui raud ja mets välja veeres mäs­sis enese läbipaistmata salapärasesse rüüs­se.” Kiusab tsiteerima veel üht võrdlust, mis on liidetud naturalistlike detailidega, ilma et viimased häiriksid impressionist­likku stiilsust: „… sarvilised kuprasarrad vahtisivad põtradena tuhmilt väljalt, kus arvad ohakad õitsemist lõpetasivad ja sea­kari viimseid naadilehti noppis.”

Üldiselt aga ei ole naturalismil „Toho-Oja Antonis” enam kuigi laialdasi võimu­piire. Anton käratab küll kord klatšieidele „tõbras” ja „mis sa lõhverdad”, ning ilmarahva huvi tulevase paarirahva vastu on osalt naturalistlik: Truutat „koputati, silitati, vajutati, pigistati ja urgitseti, prooviti naha peenust ja luie tugevust”. Ent kõik säärane on ses jutustuses väga sporaadi­line. Lugu on küll rahvapärane ja sõnastatudki rahvapäraselt, ent teda kannab hoo­pis tugevam intellektuaalne valvsus kui seda võib leida „Vahesaare Villemis.” Intellekt aga, kui ta ei häbene end avaldada, on na­turalismi vaenlane.

On põhjust isegi peatuda eriliselt intel­lektuaalsete, nimelt „geomeetria vaimust” inspireeritud võrdpiltide ja võrdluste juu­res seda teost vaadeldes. Näiteid: „Harva kuuldus kõrgel kaeblik kurgede kruuksumine ja pilvele joonistatud punktiline kolm­nurk liikus pikkamisi lõuna poole.” Ja kaskede vahtimisest: „Kui kergeste libises pilk noolena mööda valget joont peatama­tult pilvede poole ja näis hingegi sinna ühes viivat.” Ja lõppeks peenim ning sisukaim võrdlus kogu raamatus. Anton on esimesel visiidil mõrsja tallu alul kohmetu, siis aga: „Laskis isegi mõne noole, mille sihtjoont ainult alguses märgata võis, langemise koht aga vaevalt aimatav oli.” Sama geomeetri­list ning täpset laadi võrdlus leidub küll juba „Isamaa õilmeiski”: „Nagu õiget raud­teed mööda oli Tammemägi senini läinud, kus üksteise ja pakkude külge needitud roopad rongi käigujoone ära määravad. Ja ühesuguse kiirusega veereb rong edasi…”

Igatahes pole säärane loogikast ning geomeetriast inspireeritud võrdluslik mõel­dav puht-impulsiivse või lüürilise või põhi­mõttelikult „elulähedase” kirjaniku loomingus – vähimalt meil mitte enne maail­masõja lõppu. Ja kui sellised pildid ongi üllatavad „Toho-Oja Antoni” maa eestili­kus õhustikus, siis õieti palju enam peaks siin üllatama Metsanurgal hoopis harulda­sem kalduvus spirituaalse, kujutluste ja nä­gemuste teket õrnalt jälgiva hingeelu käsitluse poole. Seda on rohkesti alguses, ent tugevaimalt vahest lauses: „Siis süttis üks oksadest ja raagudest läbitunginud kiir ta meelekujutuse nõialaternas ja selle valgusel hakkas ta vaatlema piita mälestusest ja tu­levikust” Metafoor „nõialatern”, muide, ei tarvitse kogupilti veel tembeldada romanti­liseks, sest üldiselt analüüsib ning sõnastab Metsanurk neid asju ses raamatus üsnagi ebaromantilise täpsusega.

Niisiis, isegi „Toho-Oja Antonis” ei ole Metsanurk muutunud romantikuks. Küll aga on ta end siin „paljastanud” lüürikuna ja rohkem vaatlejana kui eepikuna. Kõige hu­vitavam on teose seda külge jälgida kõige välisema vormielemendi kaudu – vaadel­des tema erisugust jaotust lõikudesse, mis pole peatükid, ent ka sugugi mitte juhusli­kud proosalõlgud. Nad tunduvad oma mõõ­tudelt vastavat nn. luuletustele proosas, ja kui nad enamasti polegi täidetud lausa lüü­rikaga, siis ometi on nad ehitatud peagu iseseisvate miniatuuride laadis. Igaüks neist püüab teatud vaatekohalt midagi selgeks teha peategelase psüühes, või „massi” mee­leolus, või anda mõne omaette episoodi sa­mataolise vaatluse. Igatahes vastab see teh­nika enam vaatluse kui jutustuse tarbeile. Huvitavaim ses tehnikas on aga nende miniatuuride osav sidumine üksteisega vahel­duse ja kontrastimlse printsiibi kohaselt: nii on välditud väsitavus ja saavutatud tore värskus, niiütelda filmilisus, kasutamata selleks vägivaldseid või suurustavaid vahendeid. Kõigepealt annab vahelduse see, et vaadeldakse eri peatükk-lõikudes korda­mööda peategelast ja „rahvast”. Siis tuleb abstraktsema ja konkreetsema, s. t. arut­luste ja kujutuste vaheldus, jne. Näiteks 7-ndale imelühikesele abstraktsele miniatuurile järgneb meeleolupilt. Meeleolumuutus, kasvõi väikegi, on tajutav peagu igal üleminekul ühest lõigust teise. Lõpetatakse tihti kondenseeritud ja napi lausega, et uut lõiku alustada üllatusega uues toonis. „Taa­vet Soovere elu ja surm” (1922), milles va­litseb sama proosa „organisatsiooni” laad, pakub eriti terava näite säärasest üllatamisõitest üleminekul kontrastimise kaudu, üks „peatükk” lõpeb: „… hinged… lõp­matusse kaduda võivad, sinna, kuhu igat­sus meid kõiki alati kutsub!”

Järgmine algab:

„Taavet põgenes.

Poolsalaja hiilis ta tagakambrist välja. Oma pikka selga vimma tõmmates ruttas ta tänavat mööda alla.”

Ent proosaminiatuuri lihv on kujunda­nud „Toho-Oja Antonis” ka lausestiku lii­genduse peatükk lõigu piires. Nagu kogu jutustus on liigendatud paljudeks lühikesiks miniatuurideks, nii need omakorda kas veidi pikemaiks – arutlevais, abstraktseis lõikudes – või üsna lühikesiks „proosastroofideks” jutustavamais ning põnevamais köhis. Graafiliseltki on „peatükid” ja „stroo­fid” eraldatud üksteisest peagu ühesugu­selt! Saavutused täpse liigenduse kaudu üksikute miniatuuride piires on pregnantsuselt tihti kõrvutatavad kasvõi Tuglase „Androgüüni päeva” omadega. Näiteks tei­ne, väga lühike „peatükk” on mingi eepi­line klaasimaal, mille ilu ei häiri iroo­nia armastajate senise vahekorra jutustu­ses. Tihti võluvad selle raamatu proosastroofid oma rahuga, selge rütmilise kordu­vusega.

„Toho-Oja Antoni” liigenduse laadist po­leks vahest põhjust nii pikalt refereerida – kui see laad poleks tunnuslik Mait Metsa­nurga toodangu väga suurele osale! Tava­liselt ei ilmne miniatuuride-tehnika küll mitte nii kindlalt ja detailselt kni ses idüllis, ent jutustamine mitte sündmusti­ku ühikule, s. t. peatükkide, vaid meele­olu ühikute, s. t lõikude kaupa on omane pikale reale Metsanurga pikemalt jutus tavaist teoseist ja jälgi sellest leidub isegi kõige viimaseis vormilt objektiivistatud romaanides. Igatahes kuulub siia juba „Isamaa õilmed”, suurel määral ka „Vahesaare Villem” ja „Orjad”; hilisemaist täiel määral „Epp”, „Jumalata”, „Taavet Soovere”, „Jäljetu haud”, novell „Algus”; „Punases tuuleski” püsib selle laadi mõju ja samuti mõnevõrra jutustuses „Taniel heitleb”. Isegi „Kutsutud ja seatud” sisaldab numbrilisi peatükke, millede jagunemine lühemaisse aliühikuisse on märgitud graafiliseltki.

Novellis „Εpp”, ilmunud a. 1920, saa­vutab Metsanurga miniaturistlik liigendus nii olla oma tipu, kuna siin pole ühtlust ning stiilsust sekundeerimas meeleolude vaheldus ning ilmsem satiir, mis „Toho-Oja Antonis” kohati põhjustab ka robustsevõitu üllatusi (seal ei puudu, muide, paar katse­tust isegi siurulikult literaarsete ning eksoo­tiliste kujutelmadega). „Epp” on stiililtki siiram kui eelmine teos, kuigi mitte just põhjani siiras, sest „sakste” kaudsesse arvustamisse ja Epu lihtsameelsuse imestlusse hiilib siingi satiiri, ning teravad esteetilised taotlused kahandavad siirust ja impulsiiv­sust omalt poolt. Rahvapärasus toonis ja allitereerimine on siin igatahes kadunud, ning uue elemendina on asemele astunud mingi kallak kroonikastiili poole, mõnule­mine lausetega, mis jutustavad palju, võttes arhailise lihtsameelsusega kokku kauget ja lähedast, ülevat ning profaanset. Tulemu­seks on huumori kuma:

„Ta hakkas oma lombakust isegi kõr­gelt hindama, kui üht kallist seltsilist, kes küll vali, aga kes meie hinge iga silma­pilk ilma eluavatluse eest hoiab.” Või:

„Kui ta ühel sügise õhtul hilja poolpi­medas toast välja tuli, vaip kaenlas, et üle õue talli lakka magama minna, tuli talle aida poolt peremees üleaedse noore pere­poja Ottoga vastu, kes tihedat sarja lae­nama tulnud.”

Sellele lähedane on ka teatav puhas, mõtteraske lapidaarsus. Näiteks kaasteenijate kohta: „Imelikud julged ja hoolima­tud enese ning teiste vastu olid nad Epu meelest”. Ja: „Testamendi oli ta ka proualt üheks jõuluks saanud, lauluraamatut oli ta siis juba käte vahel hoidnud, kui leeripäe­val terve kihelkonna rahva ees lombates ki­rikusse läks.”

Ent säärased ranged toonid ja väärika realismi ülevõim „Epus” ei tähenda, nagu oleks Metsanurk siin loobunud oma vaist­likust huvist mahlaka ning elava reaalsuse vastu. Näiteks: „Tüdruk jookseb söögitoa laua, puhvetikapi ja köögi vahet, hakatakse padasid tulelt võtma, pliidirauad kõlisevad, praeahju uks paugub ja Epu südant täidab ärev rõõm suure töö kordamineku ja lõ­puleviimise üle.” Kohati edeneb säärane elavus ka robustsemaks, päris naturalistli­kuks – nii seal, kus Epp kuulab maamehi laadal, ja kus majaproua esineb lohmaka­malt. Kohtab aga juba hoopis sellele vastandlikkegi elemente – ekspressionismi välgatusi. Säärased on mööbli kirjeldus Epu sakste majas („söögitoa laud jämedate elevandijalgega ja puhvetikapp, suur ja vä­gev kui Vanajumal”) ja kirjeldus Õnniste­gija pildist, mis ripub Epu voodi kohal, üldiselt on autori huvi esteetilise pregnantsuse vastu „Epus” suurem kui vahest kuski mujal ta teostes. Lõpp-pilt on näiteks sel­line: „Õhtupoolne päike paistis läbi teenija toa kitsa akna. Tema kiirtes voodi ees pin­gil kiirgas vana kühmline vasktoop kui kuld.” Intellektuaalne elevus toodab siin, samuti kui varemgi, esmajärgulist võrdlusi: „Põrand peab olema kui peegel ja peegel peab olema nagu ei olekski teda, vaid ainult raam.”

Piibli stiili meenutav opereerimine pa­rallelismidega, mis ei puudu ka linlikus ro­maanis „Ennäe inimest!” (1918), on „Epus” hoolikalt peagu kõrvaldatud. „Pa­rallelistlik rütmimine”, s. t. lause jagune­mine ühetaolisteks lõikudeks, on aga jää­nud, samuti kui tundetoonistatud köhis sõ­nade kordamine läbi mitme lauseosa resp. lause. Seegi harjumus on aga surutud kiud lamaisse piiresse. „Epu” põhistiil kõlab umbes nõnda: „Epp tarvitas köögipõranda küürimiseks libedat; igapäev korjas ta ah­judest ja pliidi alt tuha lagunud pange ja keetis laupäeviti libeda nädala jaoks val­mis; sagedasti tõi ta õuest liiva, riputas seda küürimiseharja peale, et põrand valge­maks saaks, ja see oli alati valge kui pa­lang.” Voogamine kolme pikema ja nelja lühema lõigu kaudu. On huvitav tähele panna, kuidas need lõigud omavahel ten­deerivad Metsanurga tekstis kindlalt ühe väärsuse poole: valitseb lauserind, kuna al­luvuse ning „sahteldumise” kaudu ehitatud suuremad loogilised konstruktsioonid on õige haruldased. See asjaolu mitte üksi ei anna tunnistust autori flegmast, vaid hoiab väga tõhusalt ära ka liigse abstraktsuse ning kuivuse, milleks Metsanurgal on peagu kõikjal niikuinii eeldusi ta intellektuaalselt analüüsiva ning arvustava suhtumise tõttu ainele ja veel enam tegelastele.

Lühemate lihtlausete eelistus ning la­koonilisuse energia, mida Metsanurk oma senivaadeldud teoseis tarvitab põnevuskoh-tades ja jutustuse resp. peatüki lõpu eel (nagu lavakunstki nõuab kiirustamist vii­mases vaatuses), saab esmajärgulise tähtsu­sega stiilikomponendiks ekspressionistliku kallakuga jutustuses „Jumalata” (1921). Äärmuslik näide: „Vaenlane kogus jõudu. Võitluse ägedus kasvas. Siin ja sääl tuli ta­ganeda. Kõik mis käepärast, visati tulle. Otsustav lahing algas. Ei olnud enam päeva ega ööd. Päike oli Kiideonis seisma jäänud, teda ei olnud suitsu pärast näha. Kuu võis Ajaloni orus seista. Tedagi ei olnud öösiti näha.

Vaaren liikus kui liivatera murdlaine veeretusel.” Ei enam jälgegi flegmast! Sää­rane rabe energia ei saa muidugi rägiseda kogu teose ulatuses. Rahulikumaid või vä­himalt elastsemaid rühme annab muide pa­ralielistlik kujutusviis, mis siin jälle on üles võetud: „Mis jumala nimel tehti, see kohutas enam kui too, mis kuradist öeldi olevat. Headus tõukas oma jäikuse ja silmakirjalikkusega, aga kurjus oli ka kole ega suutnud teda veetleda.” Kõigiti mõjuva tegumoega dialektika! Samataoline rütmi­mine, ent suurema sarkastilise energiaga: „Kõik olid verejanulised kui mõrtsukad, saagihimulised kui röövlid ja himurad kui koerad. Kõik olid hävitus- ja tapajoovastuses.

Kõik see sündis püha isamaa kaitse ni­mel. Kõik see oli püha kättemaks vaenla­sele, kes isamaad hävitada tahtnud, kelle häbematusel, kurikavalusel ja saatanlikkusel ei olla piiri!” Parallelismides aegajalt tõuseb suuremaid laineid! Või otse piibel­lik paralleelimine oma naturalismi laadilt, rütm siiski energiline: „Teie hoolitsete tema rippuva udaraga lehma eest enam kui oma naise eest! Tema ramm pudulojus on teile kallim kui oma käimapeal naine. Teie joote endid täis isanda rõõmuks ja tantsite tema meeleheaks kui ka süda enesel nuiab.” Muidugi ei puudu „Jumalatus” ka hoopis vaiksetoonilisemaid mõlgutlusi.

Mis puutub ekspressionismi avaldumisse pildistikus-võrdpildistikus, siis see pole eriti hoogne ega pealetikkuv, ent loob siiski eri­stluse õhkkonna. Näiteid: „Niisugune on vist surm ise! Nägu lagunenud hageriku sar­nane, silmad kui onni aknatud avaused. Põseluud kui lõhutud õlgkatuse sarikad…” Kas pole see, muide, üsna eestilik ekspres­sionism! Ja kas ei ole surmamõistetud pa­geja ning mässaja elamused üsna lühidalt kokku võetud lauses: „Aga peas, seal ärkab see marukoerte kari nagu iga õhtu.” Kor­duvalt tuuakse ka võrdpilt Vaareni pead pi­gistavast raudsest rõngast. Või veelgi hir­mul, ütluseni: „Jälle poomise pilt, nöör ki­sub lõõri kinni, aju on kui padrun hõõgu­vas tules – lõhkemas iga silmapilk.” Iga­tahes jällegi asjalik, olustikukohane ekspressionism: Vaaren on sõdur. Ent peale selliste valusate ekspressionistlike löökide, mis pole põhiliselt õieti kaugel Metsanurga naturalistlikest „knock-out‘idest”, kohtab „Jumalatas” ka rahulikumalt ning mõnulevaltki maalitud võrdluslikke selles „uues stiilis”: „Silm silib lookas rukkipäid, käib üle halja tõu välja ja hüppab siis kauge kuusemetsa ladval kui odade real idast kagu poole. Taeva serval on ümarikkest kivest pilvemüür. Sellest ronib ta üle ja miski ei peata teda, ikka edasi…” Ekspressio­nismiga liitub ka piibellik-nietzschelik pildistik, mida kohati on jäljendatud koos lauselaadiga: „Ta läheb kui kõrberändaja, kes ei usu ees muud kui otsatut liiva. Ta läheb kui palverändaja, kes usu kaotanud pühalinna olemasolusse.”

„Jumalatas” tuleb esile tõsta ka teatav liik ekspressionistlikku järskust, mis saavu­tatakse sidesõnade ja määrsõnade ärajät­misega. Juba varem on Metsanurk, keda üldiselt vähe häirib adjektiivide kuhjumine, teadlikult rakendanud lakoonilisust abi­verbi ärajätmisega, jne. Nüüd aga loeme kõige põnevamast sündmustikust järgmises sõnastuses: „Ta kõneles vaimustusega ja kuulajad joobusid tema tulistest sõnadest. Keegi ei läinud ei püssi ega kuulipildujaid tooma. Kümneminutilise kõne järele olid kõik valmis võitlema ja surema.

Kõik olid selleks valmis. Aga oli juba hilja.”

Aga’de puudumine alguses annab eks­pressionismi, ja annab sügava, varjatud iroonia.

Veelgi järjekindlamalt ekspressionistlik, kauges Ameerika-taolises ruumis lavastuv on Metsanurga novell „Algus” (1924); sa­muti näitab see revolutsionääri kujune­mist ja märtrisurma lõpul. Juba selle no­velli alguse hüüdlaused viitavad vabale ja julgele stilisatsioonile. Tegelikult valitsebki siin ehtis urbaanne ekspressionism, mille jaoks pole leida paremaid dekoratsioone kui nägemused New-Yorgist. Autode „karavanid”, jalakäijate „jalavägi”; „Uulits kui võitlusväli: müriseb, ragiseb, huugab, kõ­liseb, raksub, paugub.” Aaron tahab olla: „julge, ülbe, julm, tormata kõigist neist mööda, üle, ette, tallata maha, jätta taha, võita, võita, võita!” See loetelu, nagu neid Metsanurk alati on tarvitanud, omandab senikuulmatu tõusva hoo; verbid ja määr­sõnad kihutavad siin. Teisal jälle Aaron ra­hulikult „uidab sinna ja tänna, vahib õu­dusega raudhalle pilvisse ulatavaid maju”. Ei või ütelda, nagu ei sugereeriks autor ses novellis oma „lühistroofilise”, pingelise, kärsitu ning vahelduvarütmilise stiiliga tõesti elamust hiidlinna kohutavast tempost ning eluvõitlusest. Seejuures leiab ta mahti anduda kohati täiesti Piibli raskete paralle­lismide jäljendamisele – nii Aaroni kõnedes („Päeval rähklete kui orjad ja öösel on teil  hirmsad nägemused kui  pärisorjal”), harrastada alliteratsioonigi („Hakkas ai­mama jahi jõledust ja aju hullust”; „Vah­tis neid hagijaid, hurti, hunte, havisid ja halsid”), tarvitada naturalistlikke rahvapä­raseid sõnu (plautsiti – söödi õgides), mis liliti Metsanurga teostes levitavad tugevat maahõngu. Intelliktuaalne erksus on „Algu­ses” suuremgi kui „Jumalatas”. Selle tulemu­seks on rabavaid võrdlusi ja haruldaselt kaugele sihtivaid viiteid. Autor näiteks ei lähe Aaronit nimetama otseselt „paariaks”, vaid teatab: „Riietus, vajutas ruupiad sügavale tasku põhja, poetus uulitsale.” „Santlaager” tähendab siin santide laagrit, jne. Tugev intellektualism kannab siin enamasti ka naturalistlikke süngeid maalinguid, tõstes nad peagu tavalisteks.

Ekspressionism novellis „Κ i n d r a l Gregovius” (kogust „Elu murrab sisse,” 1931) on märksa taltsam. Ta avaldub enam iroonias, abstraktsuses ja retoorikas knl otseselt pildistiku laadis. Näiteid: „Harvad manöövrid olid talle kui hurdale jaht”; „Kangelt kuuldus kahurite kõmin ja Gre­govius kuulas seda kui usklik inglite laulu.”

Sugemetena ning sporaadiliselt ilmneb ekspressionismi kogu „Viimne päev” (1927) hilisemais novellides, millede hulgast on ka „Algus”. Nii toob üldiselt üsna rea­listlik niminovell kordnvalt suure tähega mõisted Viletsus, Vaesus, Häda; „Jalutu” (1919) sõjavastane paatos kaldub tugevasti ekspressionismi.

Eriliselt huvitav on aga jälgida eks­pressionismi osatähtsust romaanis „Taa­vet Soovere elu ja surm”, 1922. Muidugi ei ole seda laadi oodata romaani algusosas, kus satiirilise ja koguni pool följetonistliku pilguteritusega vaadeldakse idealistist Taaveti saamatuid üritusi enam­vähem idüllilises inaamiljöös. Kuid Taa­veti kolimisega Tallinna muutub tuge­vasti teose atmosfäär kui ka konkreetne kujutusviis. Naturalistlikud pildidki – näi­teks stseen Taaveti jõudmisest kolikoor­maga oma agulimaja hoovile, räpase ja hä­bematu rahva keskele – omandavad eks­pressionistliku sünguse ning teravuse. Min­gi allakäinud kunstiinimese detailne portreteering mõjub jubedana ja hoiatavana oma groteskses kirevuses ning meenutab Viiraldi omaaegset laadi. Nägemused linnast aga tõusevad mõnikord pärisekspressionismini: „Ta nägi pikki punaseid korstnaid tahmaste otsadega, kust mustavad suitsumullid üks­teist eemale ülespoole tõukasid ja viimaks tõmmude lojuste karavaanina läänest ida poole liikusid, tervet taevavööd kattes… Kõrgete teiliskiviseinte vahel, mille must­jalt läikivate akende rida kaugel kitsenes, mürisesid raudsed elukad, liigutasid raginal oma terasest liikmeid ja veeretasid sisikonde…” Linliku kiiruse ning ruttamise imetlemisele ja taunimisele on pühendatud erilõike. Väärib igatahes märkimist, et autot näeb Metsanurk romaanist „Ennäe inimest!” kuni novellini „Viimne päev” aina koletisena ekspressionistliku linna loomaaiast: see on röhkiv, lurtsuv, kihutav ja suitsu välja ajav metssiga. See kõik on kül­lalt veenvaks illustratsiooniks tõele, et ekspressionism inspireerub kõigepealt linnast ja et linn inspireerib ekspressionismi. Mui­dugi näitab see ka Metsanurga enese süm­paatiaid, mis on üsna kindlalt maa poolt, nagu on terava kontrasfimlsega esile tõs­tetud ka „Jumalatas”. „Taavet Soovere” see osa, mis mängib maal, ongi stiliseeritud in­tiimsemalt, kõigi juba „Toho-Oja Antonist” tuntud vahenditega, ent suurema vabadu­sega. Siin ei puudu võrdpilte, millede sugestiivsus ja ürgne eestipärasuski sunnivad neid meeles pidama: „Katsus end pere­meeste rühmadesse nihutada, aga igal rüh­mal oli tõsine jutt kui raske kivi veerema pandud ja käed kõigil kindlasti küljes, iga juuretulija oli ülearune ega pääsenud osa võtma.”

Maa ja talumiljöö on Metsanurgale kuni romaanini „Soosaare” (1936) sisendanud kõige soojemaid, intiimsemaid ning reaalsuselähedasemaid lehekülgi ta loomingus; linn on inspireerinud teravust, energiat, groteski. Nende inspiratsioonide stiililiseks kehastamiseks on Metsanurgal alati jätkunud oskust ning vaimset liikuvust. Eelpool vaa­deldud vahenditega on ta oma loomingu kujundanud aine- ja ajakohaseks selle nii pikas ja pidevas ulatuses, saavutades aeg­ajalt  oma sisuliste ideoloogiliste taotluste kõrval ka väga silmapaistvaid ning stiiliehtsaid kunstilisi tulemusi. Nende stiilivahenditega, mida analüüsisime „Vahesaare Vlllemist” kuni ekspressionistlike asjadeni, on ta kujundanud enamiku oma hilise­maistki romaanidest, jutustustest ja novel­lidest, kusjuures romaanides on valitsenud ühtlasem realism naturalistlike sugemetega, kuna lühemad asjad näitavad suuremat vahelduvust ning võtete liikuvust oma koes. Nende sagedane iroonia ning huumor leia­vad enesele õige mitmekesiseid avaldusvor­me – hoogseid, lakoonilisi, naturalistlikke ja abstraktselt vaimukaid. Näiteks „jutt” „Andres” (kogus „Maine ike”, 1933) tar­vitab mingit üllatavat, elegantselt rahvapä­rast stilisatsiooni: „Kaupmees keerutas korraks kaigast ja rõõmus meistermees lan­ges pikali teele… Teinud selle vägiteo, tore kaupmees… läks otseteed Võiblale ja teatas, et asjad olevat ühel pool…”

Oma stiili üldiselt õige impulsiivseid võtteid ja vahelduvust on Metsanurk tunta­valt tagasi hoidnud ja mõtiskleva abstraktsusega nivelleerinud päevikuvormilises ro­maanis „Jäljetu haud” (1926), mis on sisuliselt nii tähtsal kohal ta toodangus. Ajalooline romaan „Ümera jõel” (1934) on omakorda nõudnud sõnastuse lihtsusta­mist ja kohandamist karmima ning vääri­kama realismi joonele, nii et Metsanurgale üldiselt nii omane parallelisllik rütmimine ja impulsiivne sõnadekordus on siin peagu kadunud. Viimases romaanis „Kut­sutudja seatud” (1937) muutub aga Metsanurga seni nii tugevajooneline stiil haruldaselt ühtlaseks, mõtlikuks ja leebekski, hoolimata oma irooniast ning huu­morist. Kallak pidulikkuse ja koguni kroonikastiili poole aitabki siin arvustaval too­nil avalduda diskreetsemalt ning heleda­malt, olla tõeliselt üle oma ainest.

Võib-olla pole Metsanurk oma varase­mas loomingus olnud igakord „küllalt üle” probleemidest, aineist, valusaist ajanähtusist. Kuid me nägime oma vaatluses, kui­das Metsanurk, see politiseerija, on otse tundelise lüürikuna vastu läinud neile ajanähtusile ja rakendanud kõik kunstilised vahendid nende kirjanduslikuks ärareageerimiseks. Nägime, kuidas „jõhker Metsa­nurk” on ehk rohkem vaatleja ja idülli ihalev mõtiskleja kui karm kohtunik ning ata­keerija. Kui aga tegelikult ta sõnastab nii palju aktiivsetki energiat, siis tihti see mõ­jub kuhjunud elamuste läbimurdena. Naturalistlik ja ekspressionistlik paatos tunnis­tavad seda. Ja kus ta mõjub mõistuslikuna, seal on sagedasti rohkem märke mõtteluu­lest kui kuivast kalkulatsioonist. Mitte kuigi palju lugu pidades kuldsest tasakaa­lust on ta ometi loonud väga tasakaalukaid teoseid, kuna juba oma stiili struktuuris ta oskab omajagu õigust anda niihästi impulsiivsele tundele kui ka mõttele. Kui nende ühend pole igakord kõige tihedam, siis see tuleneb vaid looja suurest tundlik­kusest.

Harald Paukson

Varamust nr. 9/1939