Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

25 Dec

Patkuli küsimus Riia konvendil 1700. a. juuni- ja juulikuus

 

 

I.

Põhjasõda on Baltimaade ajaloos üheks tähtsamaks pöördepunktiks, mille käsitlusel tekkivad ja tekkinud küsimused on saanud erihuvide ja eri vaidlussuundade tänuväärseks pinnaks. Seda ajajärku käsitlevat uurimistööd on suutnud mõjutada poliitilised päevaküsimused ja orientatsiooni probleemid. Ning aktiivseist päevahuvidest rakendatud arvamusavaldused on pea igale uurimusele andnud erilise värvingu.

Eriti on liialt vähe objektiivsust ja põhjalikkust seni veel valgunud mainitud ajajärgu üksikküsimuste uurimisse. Patkuli küsimus ongi üheks sääraseks spetsiaalprobleemiks, mille ümber uurimusi hulgana on keerelnud; kuid pea kõigis neis puudub „aja lepitus”, objektiivsus. Tundub sageli, nagu elaksime alles Patkuli-aegsete sündmuste keerises, nagu seisaks meile vastava ajajärgu eri meeleolud ja närveerivad telgitagused sepitsused liialt lähedal selleks, et neid puudutada teaduslikuks uurimistööks vajalise rahulikkusega.

Põhjasõja keskpunktidena vaadeldakse tavaliselt ikka ainult mõnd silmapaistvamat kuju; nendeks on näit. Karl XII ja Patkul. On nähtud isikuid, lähtudes olgu erinevaist olgu sarnanevaist vaatepunktest, kuid tagaplaanile on jäänud ajajärgu olusuhted, majanduslik, ühiskondlik jne. tagasein. Kuid nüüdisajal ei saa me enam rahulduda sellega, kui me lihtsalt, ilma kaugemate ring vaatluste ta, 1700. a. alganud sõjakuma põhjusena nimetaksime näiteks kas Peeter Suure või Patkuli.

Omal ajal on seda aga ometi tehtud. E. V. Keskarhiivi rootsiaegsete arhivaalide hulgas on säilinud kirjakontsept, milles saksilaste äkilise kallaletungi ainuõige põhjusena mainitakse „tuntud Liivimaa Catilina, Patkuli,” äraandlikke intriige. Patkuli suurimaks sooviks olevat isamaa sõjaleekidesse kiskuda. Seda ei püüdvatki ta salata, sellest tunnistavat ta kiri oma emale ning ta avalikud kõnelused Võnnus. Nendest kõnelustest põlvnevat teated, et katkul oma pagulasajal nii mõneski kuningakojas oma osavust ja jõudu on pingutanud Rootsi vastaseiks ässitusiks, kuid kusagil ei olevat ta leidnud nii suurt vastutulekut kui Poola kuninga juures, kes talle olevat lubanud mitte üksi kaitset, vaid sõjalisigi abijõude Liivimaa vallutamiseks. See on ainult üks tüüpiline näide, pealegi sündmuste kaasaega kuuluv, kuid sääraseid näiteid võiksime tuua hilisemastki ajast.

Patkuli küsimus, nagu eelpool juba mainitud, on eriliselt õrn ja põnevuserikas küsimus käsiteldavast ajajärgust. Kaks eriorientatsioonilist uurijatelaagrit on suutnud seda küsimust „sõjakas päevapõnevuses” hoida. Rootsi ning rootsimeelsete uurijate poolt on Patkulile ning tookordsele Liivi rüütelkonnale ette heidetud äraandlikku tegutsemist. Patkul ja Liivi rüütelkond, ning ühtlasi nendemeelsed, on omakorda toonitanud seda, et Rootsi olevat õigusevastaselt toimetanud, rikkudes aadli privileege. Nende vastandlikkude arvamuste kõrval on hoopis tagaplaanile jäänud näit. küsimus aadli suhetest venelastele. Et siingi midagi oli tuha all hõõgumas, näitab Brandenburgi kuurvürsti salanõuniku Printzi aruanne oma Moskva reisist. Selles teab ta tõendada, et „durch gantz Liffland ist die noblesse dergestalt übel zufrieden, dass viele unter Jhnen mehr wünschen als befürchten einen Krieg und überzug von denen Moskowitern und wann man aus Jhnen eigenen discoursen urtheilen darff, so würden auff dem fall die meisten mehr dem feinde als ihrem Herrn dem König von Schweden anhangen”.

Tõepoolest, üht peab tunnustama – Patkul on mänginud tolleaegseis sündmusis juhtumusrikast ning tähtsat osa. Kuid vaevalt võiks väita, et ta oleks mingiks kinnistäheks olnud, mille ümber kõik tolle aja sündmusplaneedid keerlesid. Teame, et Patkul on esinenud rüütelkonna huvide eest. Seda on ta teinud enam kui keegi teine ta ajajärgul, olgugi et Põhjasõja üks raskemaist ning keerukamaist eelküsimusist, mõisate reduktsioon, teda ennast ei puudutanud, küll aga põhjustas, aadli ägeda, meeleheitliku võitluse. Patkul on olnud selle võitluse avalikuks eestvedajaks; tema kui juhi tähe all liiguvad kõik rüütelkonna eneseavaldused selles küsimuses. Edasi teame, et Patkul on mänginud teatavat osa Poola kuninga August II-se sõjani viimises, kuigi ta selles vahest ainsaks põhjuseks ei olnud. Ja viimaks, kolmanda suurema järgu ta tegevustikus moodustab tegutsemine ühes tsaar Peetriga.

Kui aga vähe lähemalt vaadelda neid järke, siis oleks ikkagi hoolimata kõigest raske väita, nagu oleks Patkul mänginud selles sündmustikus keskset osa.

Aadli ja Rootsi valitsuse võitluse üldine laad reduktsiooni küsimuses olenes küll teataval määral Patkulist, kuid ka Patkulita oleks see võitlus vahest sama äge olnud, kuigi võib-olla mitte nii hoogus. Samuti teame, et Augustil oli sõjakavatsusi Liivimaa suhtes juba enne, kui Patkul vastavas suunas asus tegutsema. Patkul on olnud küll „entreprise’i” ihuks ja hingeks, kuid kogu sündmustiku eellugu oli juba kujunemas ja puhkemas, nii et olukorda võiksime võrrelda lumepalliga, mille allatõukamine mäeharjalt toob kaasa palli katastroofilise kiiruse ja ulatuse kasvu.

Ja kui vaadelda Patkuli tegutsemist üheskoos Peeter Suurega, siis on meil küll raske otsustada, kes neist on olnud ideestiku õhutajaks, kes igapäiste, ajast ja sündmusist tingitud elunõuete ja tarvete lahendajaks. Üks uurijaist, nimelt Alexander Brückner, on juhtinud tähelepanu asjaolule, et Patkuli tarvitatavus igaks küsimuseks seisis väljaspool kahtlust. Nõuandjana, „poliitilise suflöörina” oli ta Augusti juures tegutsenud, Peetri juures pidi ta kord nõu ja jõuga asja juures olema, nimelt nii sisereformide kui ka sõjapidamise seisukohalt vajaliste ohvitseride, kunstnike j. t. tõmbamises Vene teenistusse. Tõepoolest, Patkuli „juhtiv ja ideidloov” talent kipub küll sääraseis igapäevaaskeldusis tagaplaanile jääma! Väga õieti märgib C. Mettig, et Patkuli on kord tõlgendatud märtrina, kord maaäraandjana, kuid mõlemad seisukohad näivad seniste allikmaterjalide põhjal enneaegsed ja liialdatud olevat.

Miks aga just Patkul tundus lahtipääsenud tormi keskpunktina? Sellele võib vastata ainult siis, kui arvestada tookordsete meeleoludega.

Aastad enne Põhjasõja puhkemist ei olnud kuigi rahulikud. Läheneva äikese aimamist võis õhustikus juba kaunis selgesti tunda. Eriti avaldus see kartuses venelaste eest. See Euroopa suurriik, alles nüüd täisikka jõudev, oli seni teguriks, millega ikka vaid pooleldi arvestati. Ja kui nüüd korraga seisti selle riigi poliitilise kaasakõnelemisea küpsuse lävel, siis võib juba arvata, milline rahutus valdas ta kõige lähemaid naabreid, Eesti- ja Liivimaa kodanikke, samuti nende naabrite otsekoheseid talitsejaid. Tegelikult ongi venelaste kartmine enne Põhjasõja puhkemist Liivimaal väga märgatav olnud. Toome siinkohal ainult mõningaid huvitavamaid üksikandmeid ühe Balti uurija järgi. Juba 1697. a. liikusid jutud venelaste kallaletungimiskavatsusest. Ka Dahlberg tundis midagi ähvardavat ja kutsus Riia linna ettevaatusele ning kindlustuste kõvendamisele. Samal aastal jäeti Narva kindlustamiseks komandeeritud Soome väesalgad siia piiri kindlustamiseks Vene vastu. Nii valitses üldiselt kindlusetuse tunne. Bengt Oxenstjerna toonitas koguni, et Peeter kindlasti hakkab püüdma Läänemeremaid Vene külge liita. Samuti seletas krahv Stenbock riiginõukogus hoiatavalt, et tsaar, saksilased, poolakad ja Brandenburg ühemeelsed olevat. Nad saavat Rootsile kardetavaiks vaenlasiks. Säärane ärevus ulatus Rootsi piiridest kaugemalegi. 1698. a. kuuldus Kopenhaagenis korraga, et venelased olevat Ingerimaale tunginud ja Narva ümber piiranud. Kahe aasta pärast kujunesidki lood täpsalt niiviisi. Samal aastal seletas ka Dahlberg, et juhul, kui Peeter türklastega rahu teeb, sattuvat Liivimaa tulle.

Järjelikult näeme, et sõda oodati enam Vene kui Poola poolt; ainult Dahlberg oli ka viimase võimaluse suhtes väga tundelik. Ja kui nüüd sõda esmalt siiski Poola poolt puhkes, siis on arusaadav, miks ootamata üllatuse õhutajaks hakati pidama just ainult Patkulit, eriti Rootsi ametliku arvamuse poolt.

Kuid pöördugem üldvaatlusist vähe kitsamale alale. Käesoleva kirjutise ülesandeks ei ole anda üldise ülevaate Patkuli tegevuse kohta ja selle hinnangu, vaid meid huvitab peamiselt n. n. Patkuli küsimus Riia konvendil juuni- ja juulikuus a. 1700.

Riia konvent juuni- ja juulikuus 1700. a. on tuntud, vöiks öelda koguni kurikuulus, selle otsuse tõttu, mille Dahlberg rüütelkonnale „ette kirjutas”, ning mille sisuks üldiselt on rüütelkonna lahtiütlemine Patkülast. Õieti jaguneb kogu konvendi tegevus kahte suurde ossa – arutlused maakaitse j. t. küsimuste üle ning „Patkuli probleem”. Esimene osa konvendist ei kuulu käesoleva artikli raamidesse ning peab seepärast praegusel korral kõrvale jääma.

Konvendi kokkukutsumise patenti vaadeldes tekib otsekohe küsimus – kas oli Dahlbergil konventi kokku kutsudes juba mõningaid plaane Patkulist lahtiütlemise nõudmise esitamise suhtes. Patendis, mis antud, märgatagu seda, 24. mail 1700, mainitakse, et on üles kerkinud asjaolusid, mis riivavad maa head käekäiku ja julgeolekut. Sellest lausest võib küll välja lugeda kavatsust meid huvitava, küsimuse suhtes, kuid meil oleks võimatu siiski seda oletust kuidagi süga. varnalt põhjendada.

Igatahes oli Dahlbergil teada, et Patkuli (või, teiste sõnadega, Liivi aadli) ja August II-se vahel oli tehtud mingi „capitulation”. Teame, et juba 11. märtsil 1700 Melchior Martens on teatanud Dahlbergile Patkuli kõnelusist pastor Tempelmanni ja teistega. Dahlberg näitas küsimuse vastu otsekohe sügavat huvi. Paar päeva hiljemini, nimelt 14. märtsil 1700, on tema poolt dateeritud kolm kirja. Üks neist on saadetud Martensale. Selles tänab Dahlberg Martenalt antud teadete eest, mis tõendavat Martensi truudust ja kohusetunnet kuninga vastu. Omal ajal ei jäävat säärane teguviis talle tasumata. Saadud teadetest olevat tema, Dahlberg, juba järelduse teinud, otsustades pastor Tempelmannile kirjutada ning temalt vastust nõuda. Teine kiri ongi saadetud Tempelmannile. Selles mainib Dahlberg, tal olevat teada, et pastor mõne aja eest Johan Reinhold Patkuli poolt Võndu olevat nõutud ning et tal temaga olevat olnud jutuajamine. Kuna pastor seni vastavat teadet sellest pole saatnud, siis ei võidavat loobuda nõudest, et ta saadaks kõige lähemal ajal üksikasjalise ja põhjaliku kirjelduse kõigest sellest, mis säärase jutuajamise kestes on kõneldud või tehtud. Kõrvalmärkena olgu tähendatud, et see kiri paistab silma oma ametlikult valju tooniga, kuna meie sedasama ei või öelda samal päeval dateeritud kolmandast kirjast, mis adresseeritud Helme pastorile, Erasmus Pegaule. Sellest pastorist kõneleb Dahlbergi kiri õige kiitvalt. Pastori truudust kuninga ja isamaa vastu tõendavat kõige paremini see, et ta mitte üksnes väljaantud plakateid omas koguduses pole keeldunud avaldamast, vaid tema algatusel olevat koguni niikaugele jõutud, et võidakse kokku koguda tüse meeskond kuninglikkude väeosadega ühinemiseks. Kirja lõpus leidub huvitav põige ka meid siinkohal huvitavaks küsimuseks: kui pastoril leiduks mingi teade Patkuli Võnnus viibimise või sealt lahkumise kohta, siis olgu ta nii lahke ning saatku need teated Riiga. Kas Pegau seda on teinud ning kas ja milliseid sõnumeid ta vastuses leidus, seda pole kahjuks teada nende ridade kirjutajale, sest tal ei õnnestunud leida Pegau vastust ülalrefereeritud Dahlbergi kirjale. Igatahes aga näitab Dahlbergi kiri Pegaule, et Dahlberg on küsimusest huvitatud mitte ainult ühenduses Tempelmanni jutuajamisega.

19. märtsil 1700 järgneb pastor Tempelmanni kiri Dahlbergile, milles juba leidub nii mõningaid otsekoheseid ja huvitavaid andmeid. Kirjas toonitatakse, et Patkul olevat oma jutuajamisel kõnelenud Liivi-maa Poola alla saamise vajadusest. Selle „vajaduse” põhjustena nimetatakse, mis meid veel hiljeminigi huvitab, et ei olevat kinni peetud Oliva rahulepingust, samuti olevat maa oma vabaduse kaotanud. Seejuures on Patkul Tempelmannile näidanud kapitulatsiooni kirja koopiat ja sellest ühe osa ette lugenud. Etteloetud osas rõhutatakse, et Poola kuningas lubavat Liivi rüütelkonnale kõik privileegid, regaaliad jne. alale jätta ning et rüütelkonnale jäävat täielik iseseisvus nii hariduslikes kui ka poliitilisis küsimusis.

See Tempelmanni kiri tuli Dahlbergile igatahes võrdlemisi ruttu ning sisuliselt soovitud täpsusega. 22. märtsil 1700 teatab Dahlberg sellest Melchior Martensile, kirjutades, et nõutud vastus saadud, ning korraldades, et Martens viiks Tempelmannile vastuse. Seega näib Martens Dahlbergi ja Tempelmanni vahel loo üksikasjadest informeeritud „kirjakandjana” esinevat. Mainitud kirjas Tempelmannile, mis saadetud samuti 22. märtsil 1700, on Dahlbergi toon seekord hoopis teine. Ta teatab relatsiooni kättesaamisest ning tänab pastorit selle eest. Samuti loodab ta, et pastor jääb endiselt püsima oma truuduse, ameti ja koguduse juurde. Nagu teada põgenesid paljud õpetajad tookord sõjatondi hirmul kogudustest, milline asjaolu Dahlbergile muidugi meeldida ei tohtinud ega võinud.

Eeltoodud ridadest võime väga otseselt järeldada, et Dahlbergil oli enne patendi väljaandmist teada nii kapitulatsioon kui ka Patkuli õhutused ning ahvatlused selle abil. Pealegi tuleb veel arvesse võtta, et eelmainitud Melchior Martensi teadaandes on nimetatud Patkuli kokkupuutumine ka teistega, peale Tempelmanni. Kuid mitte ainult see teade ei informeerinud Dahlbergi liivimaalaste suhetest Patkuliga. Samasuunalisi teateid toob Sesswegeni pastori Neudahli kiri Dahlbergile. Selles äratab peamiselt tähelepanu major Klodti ning ta poegade seikluste kirjeldamine. Major Klodti mõlemad vanemad pojad reisivad kord ära, kord tagasi, kord Kuramaale, kord Eestimaale. Ka major Klodt ise olevat kord omast kodust lahkunud, teatades, et temal olevat toiminguid kindralkuberneriga, kuid pärast majori tagasitulekut tulnud avalikuks, et tal tegu olnud koguni teise isikuga. Kuid – mis meid siinkohal kõige enam huvitab – 3. märtsil jutustanud majoriproua rittmeister Tiesenhuseni prouale kirikus, et neil olevat mingi kiri Patkulilt, samuti kaitsekiri. Sedasama olevat teadnud jutustada rätsepp pastoraadis, kes pealegi kõnelenud veel mingist saadiku läkitamisest saksilaste väelaagrisse.

Kõik see lubab arvata, et Dahlbergil võisid kavatsused olla selle küsimuse kõne alla võtmiseks konvendil. Kuid, nagu juba ülal nimetatud, rajaneb säärane arvamine ainult oletusele. Dahlbergil oli tol korral tarvis kõike muud, peale dissonantside rüütelkonnaga. Ta vajas päralejõudnud Otto Vellingki vägedele varustust, ning selle saamine ja määr pidi otsustatama konvendil. Vaidlematult oli Dahlbergil teada kuninga soov, et siinseile vägedele muretsetaks tarvilik arv hobuseid ja toidumoona siinseist linnadest ning maalt. Samas mõttes on sõnastatud Otto Vellingki kiri Dahlbergile peakorterist, Drehunghofist, 30. mail 1700. Selles lausutakse sõna-sõnalt: „Euer Exceli ist vorhin bereits bekandt, welchergestalt ihro Konigl: May: allergnädigster wille dahin gehet, dasz für dero allhier stehende armee der unterhalt und die nötige Subsistence aus dem lande und denen Städten hieselbst soll beygeschaffet werden”. Edasi rõhutatakse, et kuigi Danibergi poolt juba vastavad korraldused tehtud, siiski minevat veel tükk aega, kuni tarvilikud vahendid kogunevad, ning püütakse selgitada, kuidas asja vahepeal korraldada.

Järjelikult teadis Dahlberg kuninga soovi, ning selle läbiviimise edukuse kindlustamiseks arvas ta kõige kohasemaks abinõuks olevat konvendi. Nii ei ole konvendi kokkukutsumine põhjustatud Patkuli küsimuse läbi.

Tõuge Patkuli küsimuse kõne alla võtmiseks tuli väljastpoolt. Stokholmi kuninglik kantseleikolleegium oli Dahlbergile 29. mail 1700 (järjelikult peale patendi avaldamist – patent avaldati teatavasti 24. mail 1700) saatnud Breslaust 22. mail (u. k. j.) dateeritud Wachschlageri kirja. Kirjas nimetab Wachschlager, tal olevat uuemaid ning kindlaid teateid Varssavist, et Patkul seal teotsevat senaatoritele ja kardinalile ette maalides kasusid, mida võib saada Liivimaa tagasivallutamisest. Kindla asitõendusena esitavat ta nende aadlikkude ja Riia linna kodanike nimekirja ja volituse, kes temaga selles „ilusas ettevõttes” ühemeelsed olevat. Iga senaator pidavat Riia raelt ja kodanikelt teatava „gratial’i” saama, mis kogusummas õige märgatava summa moodustavat.

Selle kirja sisu teatades tegi kantseleikolleegium Dahlbergile ülesandeks seda aadlile ja kodanikkonnale teada anda ning neilt vastus nõuda. Nii näeme, et otsekohene algatus küsimuse kõne alla võtmiseks on tulnud kuninglikult kantseleikolleegiumilt. Kuni meil varasemaid Dahlbergi vastavaid avaldusi (kui neid selles küsimuses üldse leidub) teada pole, peame jääma viimatinimetatud fakti juurde ja uskuma, ei konventi kokkukutsudes pole Dahlberg otsekoheselt kavatsenud seda Patkuli küsimuse lahendamise kohaks teha. Ilmsikstulnud asjaolud aga sundisid teda selleks. Lahendamatuks jääb käesoleva kirjutise piirides materjalide puudusel küsimus sellest, kuidas suhtus Dahlberg pastor Tempelmanni teadaandes, samuti Melchior Martensi kirjutises leiduvaile sõnumeile ning milliseid reaalseid samme ta selles suhtes kavatses ette võtta.

Nüüd ei saa me aga kõrvale jätta küsimust sellest, kuidas on siis õieti lugu nimetatud ,,kapi Matsiooniga”.

Teame, et kuningas Augusti seisukord Poolas kuigi roosiline ei olnud. Ta rippus tugevasti Poola aadlikkude võimust; see polnud, teadagi, ta meele järele, ent puhastust olukorra õhkkonnas võis tuua ainult sõda. Pealegi oli viimane väljavaade väga meelitav – sõja kaudu oleks võimalik olnud võita (muidugi hea õnne korral!) mitte ainult au, vaid ka kuningavõimu kindlustust. Tõuked sõjasepitsusteks Liivimaa (teiste sõnadega – Rootsi) vastu algavad teatavasti juba Nava koosolekust. Samal ajal astub katkul tegevusse ja tema poolt Augustiga tehtud „Kapitulation” on just kuningavõimu kindlustamise mõttega läbi imbunud. Liivi pidi jääma võrratult enam Saksile kui Poolale alluvaks. Saksi kuurvürstil (seekord Augustil, edaspidi ka järglasil) pidi õigus olema end tiitlis nimetada Liivi hertsogiks. Nii sõnastatud kapitulatsiooni lisa lubab meid kohe seletada ühe keerdküsimuse.

Schirren toob ette, et Rootsi valitsuse alla saamisest alates olnud kaks inimiga väga õnnelikult möödunud, põldude arv suurenenud, kaubandus olnud õitsemas, kõigiti võidud rahulduda: „mälestus hirmsatest Poola aegadest oli kadunud”. Nüüd aga, uute ebameeldivuste (reduktsiooni!) esilekerkimisel, pöörduti jälle Poola poole! Säärase aktsiooni puhul ei võinud mälestus „hirmsatest aegadest” jääda unustatuks ja nii seletabki, miks ei soovita kuuluda ainult Poola kuninga alla, kuigi Poolas valitsev suurnike vabadus väga külgetõmbavana oleks võinud näida ja pidigi näima. „Mälestus hirmsatest aegadest” ja Augusti mured ning hool oma võimu kindlustamise eest on viinud kapitulatsiooni lisani.

„Kapitulation” ise, mis toimus 24. augustil 1699, sisaldab selleks liialt üksikasju, et seda siinkohal pikemalt puudutada. Nimetagem ainult mõned iseloomulikumad punktid. Liivi hertsogkonna rüütelkond tõotas igaveseks ajaks kuninga ja Poola alla jääda (kuid võrreldagu kapitulatsiooni täiesti salajana kinnitatud lisa!) ning kohustustes ettenähtud juhtudel viimase truu pooldajana esineda. Edasi tõotas rüütelkond maad Moskva ja rootslaste vastu kindlustada, järjelikult olla Poolale ja Leedule barjääriks. Samuti kohustus rüütelkond kindlustused varustama kohaste isikute, juhtide ning varustusega. Maakaitseks lubas rüütelkond anda 5000 jalameest ja 600 ratsanikku. Ka võis küsimuse alla tulla regulaarne maamiilits. Koolid pidid jääma rüütelkonna hoole alla. Privileegid kinnitati. Piirid vastu Kura hertsogkonda jäid endisteks. Rüütelkonnale lubati asutada „Ritterbank”. Riia linn pidi jääma rüütelkonna ülevõimu alla (selles tuleb küll avalikuks aastasadu kestnud võitlus Riia linna ja aadli vahel!). „Status Provinciae” pidi püsima igal alal endisena. Kõigist neist prerogatiivest ja benefiitsiumest pidid osa saama ka Eesti- ja Saaremaa ühes nende juurde kuuluvate maaosadega. Kõik loendamata jäänud õigused tunnustati maksvaks, tühistati aga need, mis olid kapitulatsiooni artiklitega vastolus.

Veel kord tuleb toonitada, et eriti huvitavana esineb selles kapitulatsioonis küsimus Riia linnast. Mõningate märgetega tuleb sellest allpool veel kõnelda.

Üks on meile kogu sellest kapitulatsiooni probleemist vastuvaidlematult selge: Patkul, toimides Liivi rüütelkonna nimel, omas selleks rüütelkonnalt volituse ja heakskiidu. Selleks on meil nii mõningaid, tõendusi ürikute publikatsioonide näol. Vaadelgem neid.

28. veebruaril 1699 on Riiast Patkulile rüütelkonna esindajate poolt antud instruktsioon, mis moodustab otsekohese volituse ja eeskirja kapitulatsiooni tegemisele ja selle punktide formuleerimisele.

Kahte punkti tuleb sellest eriti tähele panna. Esiteks on instruktsioonis väga rõhutatud usu- ja kirikuvabadus, kapitulatsiooni kohta meie seda toonitada ei või. Teiseks avaldatakse soovi, et ei korduks sama rahulolematuste seeria Poola vastu, nagu see aset leidis Poola valitsuse ajal peale orduriigi langemise. Patkul ja August II, olles mõlemad sellest omamoodi huvitatud, on selle punkti nii tõlgendanud, et Liivi hertsogkond kuulub enam Saksi kui Poola valitseja alla, kuigi kapitulatsioon ja instruktsioon Poolale allumisest kõnelevad.

Ühenduses rüütelkonna äsja mainitud instruktsiooniga, Patkulile oleks kohane lühidalt puudutada selle saamislugu valgustavaid üksikdokumente.

Ühel ajal instruktsiooniga, nimelt 28. veebruaril 1699, on kirjutatud rüütelkonna salakoosoleku poolt, kui nii võiks öelda, kiri Patkulile. Väga huvitavana tundub selles kirjas teade, et rüütelkond oleks küll muidu isiklikult saadiku saatnud kindral Flemmingi juurde, kuid seda ei saadavat teha: neid, s. t. rüütelkonna esindajaid (kuid laiendatult võiksime öelda – rüütelkonda, väikesed erandid on ju ikka võimalikud), valvatavat, mitte üksi „omal maal”, vaid ka väljaspool. Koosolekule olevat nad siiski kogunud, hoolimata väga suurest hädaohust.

Nii võime konstateerida (sest mainitud allika teade ei ärata kahtlust), et Rootsi kesk- ja kohapealsed võimud ei usaldanud rüütelkondlasi juba 1699. aasta algusel. Säärasel juhul võib kergesti oletada, et närvitsemiste ja kahtlustuste õhkkond juba õige tihe pidi olema.

Samuti tuleb erilist tähelepanu pöörda lausele: „Dies ganze Werk ist nur anjetzo unter 12 getreuen Patrioten in deliberation gezogen worden”. Kes nende kaheteistkümne hulka kuuluvad, pole meil kuigi raske ära arvata. Kindlasti kuulusid nende hulka parun L. Gr. Budberg ja teised temataolised mehed. Sama kirja P. S.-is rõhutatakse vajadust kõik selle taga salajana hoida, et asi ei saaks enneaegselt avalikuks. Samuti avaldatakse soovi, et kirjad ära põletataks, ja toonitatakse, et enam kirju ning konverentse oodata ei tule, et mitte kogu lugu avalikuks ei tuleks või vähemalt selleks, et kahtlustusi ei tekiks.

Kui vähe tähelepanelikumalt peatuda eelrefereeritud kirja sisu juures, siis tekib küll küsimus sellest, kuidas siis õieti oli lugu rüütelkondlaste kahtlustamisega.

Võiksime uskuda, et kirjas õige informeerimise mõttes kahtlustamist suuremana ei kujutatud, kui see tegelikult oli. Suuremana kujutamine oleks teatud määral mõttetu olnud: Patkul vajas õiget informatsiooni, sest sellest võis ning pidi rippuma ta tegutsemise laad. Kirjas on teatatud, et nemad, s. t. koosviibivad rüütelkonna esindajad ja truud patrioodid, seisavad kahtluse all, nii kodu- kui välismaal. Loomulikult peab nende hulka siis ka Budberg kuuluma. Ja siin seisame ühe väga keerulise küsimuse ees – millist osa mängis Budberg kogu selles sündmustikus?

Patkul tegutses, olgu salaja või avalikult, ikka ühes suunas, ikka sama ägeduse ja hooga. Missugused plaanid tai olid, selle kohta ei võinud kahtlusi tekkida. Selles mõttes on Patkul otsejooneline teotseja. Budbergist aga ei või me seda öelda. Väliseltki juba näib asi nii olevat, et Budberg tegutses koguni kahes suunas.

Vaadelgem lähemalt üht järku ta tegevusest. 1690. a. käisid Patkul ja Budberg Karl XI juures, selleks, „et nõutada maaõiguste ja privileegide säilitamist”. Teatavasti ei läinud see ülesanne neil korda. 1693. a. olid aga asjaolud juba teise pöörde võtnud. Budberg, Vietinghoff ja Mengden kutsuti Stokholmi vastust andma kindralkuberner Hastferile teravas toonis esitatud palvekirja asjus, „mis sisaldas kaebusi reduktsiooni teostamisel tekkinud väärnähtuste üle”. 2. detsembril 1694 mõisteti maanõunikud „majesteedi haavamises” süüdlaseks ja surma. Otsus muudeti küll ümber vangistuseks ja 1697. a. vabastati maanõunikud kuninga otsuse põhjal. On väga arusaadav, et vabastamine ei võinud sündida enne, kui vangis peetavad, nende hulgas eriti Ludberg, olid lubaduse andnud oma poliitilisi võitlussuundi muuta. Ja varsti näemegi, et Budberg on suutnud usaldust, kui seda sellena võib võtta, võita, ning „1699. ning 1700. a. kindr.-kub. Dahlbergi poolt kokkukutsutud Liivimaa seisuste esindajate koosolekuil oli Budberg tegev aadli ja maaomanike saadikute juhina”.

Järjelikult võiks vahet teha kolme ajajärgu vahel: 1) Budbergit ja ta kaaslasi kahtlustatakse Rootsi kesk- ja kohapealsete võimude poolt, 2) Budberg leiab usaldust ja määratakse kaks korda järjest konventide juhiks, 3) Budberg on ühenduses Rootsi vaenlastega. Ja kõige selle juures – „kuivõrd Budberg osa võttis Patkuli äraandlikkude kavatsuste teostamisest, on teadmata”. Tõepoolest, kõik see esitab küll säärase umbsõlme, mille lahendamiseks vaja läheb väga palju materjali ning mille suhtes väga ettevaatlikult tuleb toimida. Igatahes on kindel, et nii mõneski küsimuses tuleb raskuspunkt Patkulilt Budbergile nihutada. Kindlasti annaks Budbergi küsimuse lahendamine asjale õige palju uut juurde ning näitaks mõndagi asja uues, ümberhinnangule sundivas valguses.

Kuid ühtlasi peaks arusaadav olema, et käesolev kirjutis ei saa olla selleks lahendamiskatseks; küll aga võime siinkohal heita pilgu Budbergi tegutsemisele 1700. a. juuni ja juuli konvendil Patkuli küsimuse harutamise puhul. Enne vahest olgu siiski juurde lisatud veel mõni joon, mis puudutab eelpool mainitud asjaolusid.

Äsja mainitud instruktsioon omab niivõrra üldise iseloomu, et raske oleks sellest üksikisikute kohta mõningaid andmeid tuua. Ka Budbergi suhtes ei võiks me sellest midagi järeldada, kui meil samast päevast, 28. veebruarist 1699, ei oleks kasutada veel kolmas dokument – Budbergi kiri Flemmingile. Selles avaldatakse otsekoheselt lootusi, et Flemming „Zu dem Werke unser Erlösung” oma abi ei keela. Ühes ei saa meie seda kirja lugedes kahelda – kiri on kirjutatud Flemmingile väga meelitavas toonis. Edasi teame, et Dahlbergil olid teated Patkuli õhutusist Liivimaal kapitulatsiooni abil juba Tempelmanni kirjast saadik. Mainitakse ju Melchior Martensi kirjas teatavasti, et Patkul on kokku puutunud Tempelmanni j a  t e i s t e g a. Nii on raske oletada, nagu oleks Dahlberg võinud arvata, et mõningad rüütelkonnast kapitulatsioonist midagi ei tea. Kui aga säärane arvamine oli, mille põhjenduseks allkirjutanu teades ei leidu materjali, siis tekib küsimus, kas Dahlberg kuidagi püüdis Budbergilt teada saada ta vaateid mainitud küsimuses. Üks aga näib pea kindel olevat, nimelt et määrates Budbergi konvendi juhatajaks on Dahlberg vastutulelikult talitanud, nagu see joon üldse ta tegevust iseloomustab: „kindralkubernerina püüdis ta talitada pehmema käega kui ta eelkäija, kuid kandis ühtlasi suurt hoolt Liivimaa olude eest.

Asugem nüüd vaatlema Ludbergi tegutsemist konvendil Patkuli küsimuses.

Budbergi tegevus algab õieti 19. juunil, mil ta teatab, et ta olevat jälle juhatajaks määratud ning et tal on esitada mõningad punktid rüütelkonnale ja ühtlasi teistele konvendi liikmeile. Paistab silma, et konvendil Budberg talitab rüütelkonnaga täiesti üksmeelselt. Kuid ühtlasi näib, et ta on mõistnud Paikulist lahtiütlemise paratamatust. 28. juunil, kui vaidlused mainitud akti üle on kõige kibedamas hoos, kusjuures (iseenesest huvitav fakt!) vaidlustes ilmneb kaks voolu, hääletamistel aga üksainus, paneb Budberg küsimuse kohe hääletusele. Järgmisel päeval palub ja saab Budberg kindralkuberneria audientsi. Rüütelkonna seletus antakse Dahlbergile üle, kes lubab sellega tutvuda ja siis avaldada oma arvamuse. Budberg aga vastab, et säärastel rasketel aegadel olevat väga raske kaua püsida nii kallis kohas, kuna juba olevat hea tükk aega siin, s. t. Riias, viibitud. Pealegi olevat mitmed juba eelmisel päeval ära sõitnud, kartes, et neid siin veel kauemaks ajaks kinni hoitakse. See avaldus teeb Dahlbergi väga vihaseks, ning kohe nimetab ta niisuguse toimingu sõnakuulmatuseks. Ta nõudvat kõik konvendi liikmed tagasi, vastasel korral „wolte er sie holen lassen”. Ühtlasi seab ta eeskujuks linna ja kodanikkonna, kes selles küsimuses toimetavat nagu tublid kodanikud, soovides oma seletust koguni trukis välja anda. Selle teadaande järel tuleb ßudbergi sõnades opositsioonivaim kõige selgemini nähtavale. Ta teatab, et linna raes leiduvat palju „õpetatud päid”, kes säärase otsuse valmistamisega võivat nakkama saada, rüütelkonnale aga käivat see üle jõu. Ta loodab, et Dahlberg rahuldub juba esitatud seletusega.

Nendest sõnadest ilmneb selgesti, et rüütelkond rohkem järelandlik ei soovinud olla, kuigi vahe seisis ainult Patkuli nime mainimises. Dahlberg aga loomulikult niisuguse seletusega ei leppinud: kui rüütelkonnas juba vastavalt õpetatud mehi ei leiduvat, siis olevat ta nõus laskma kokku seada formulari, mille järgi rüütelkond siis oma kirjutise peaks andma. Nii oli rüütelkond enese selle opositsiooni avaldusega asjatult ummikusse ajanud ja nüüd koguni sunniseisukorda sattunud, sest naiivne ja ironiseeriv püüe vabandada oma teguviisi õpetatud meeste puudusega võtab väga järsult teised vastupuiklemise motiivid ära. Jgatahes on Budbergi vabandus sel kujul väga kummaline ja ebaõnnestunud ning seletatav kas ägedusega või irooniaga. Võib küll uskuda, et opositsioon pole tingitud õpetatud meeste puudumisest, vaid rajaneb hoopis teisile motiivele. Ühte tuleb igatahes konstateerida: Budbergi vastuväide oli väga ebaõnnestanud ning andis kõik trumbid Dahlbergi kätte.

Viimaks, 6. juulil, pikaleveninud ja laialihargunud vaidluste järel jõuti otsusele, et võib nõutud aktile alla kirjutada, kui mõnes vaieldavas punktis mõni muutus ette võetaks ja formular veel kord revideeritaks. Budberg aga saatis samal ajal sekretäri kindralkuberneri kantseleisse teatama, et lõpuks olevat otsustatud allakirjutamise aktile asuda. Ta soovis aga samal ajal saada mõningaid andmeid ärareisinute ja armies teenivate kohta allakirjutamise küsimuses. Paistab silma, et siin Budberg tähelepanuta jättis rüütelkonna soovi veel mõningais punktes muutusi ette võtta. Ta toimis seejuures täieliku õigusega, sest eelmisel päeval olid liivale jooksnud kõik katsed muutuste läbiviimiseks, mis Dahlbergi poolt olid lubatud. Arvestades sooviga konvendi kiiremini lõpule viia on Budberg siin küll otsekoheselt ja järsult talitanud, kuid nähtavasti ei saa sel puhul midagi erilist ta tegevusest välja lugeda.

Tähelepanu äratab küll veel üks Budbergi toiming. Ta laseb nimelt kindralkuberner Dahlbergilt küsida, kas ta ise, s. t. Budberg, peab alla kirjutama „ett particulier” või jälle direktorina. Dahlberg vastab, et Budbergil tuleb alla kirjutada „kui määratud direktoril”. Kas selles tuleb mingit kergendust või kõrvalepõiget näha, selle kohta võivad arvamused lahku minna. Näib tõenäoline olevat, et vastav avaldus andis Budbergi tegevusele kogu loos väga ametliku ilme ning seega ikkagi pidi tunduma mingisuguse vähese kergendusena.

Kokku võttes Budbergi tegevust selles küsimuses näeme, et ta on talitanud olukordi hinnates ja opositsiooni avaldades. Ühtlasi märkame Dahlbergi suurt vastutulelikkust tema suhtes: mitmete liikmete konvendilt lahkumise puhul ei lange süüdistusi konvendi nõrga distsipliini kohta kõige vähemalgi määral Budbergi kui juhataja aadressile! Tarvitada olevast allikmaterjalist, nimelt retsessidest, näeme samuti, et Budberg on end Patkuli küsimuse kohta käivate vaidluste kestel erapooletult ülal pidanud ja paaril juhul küll karmi, kuid kordaloova käega talitanud. Koik ta toimingud selles suhtes on viinud sinnapoole, et otsus Patkuli küsimuses ruttu vastu võetaks.

Eeltoodud asjaolud kinnitasid nähtavasti Budbergi usaldatavust Dahlbergi silmis. See asjaolu, et Budbergile võimaldati aktile ainult ametlikult ja vormiliselt alla kirjutada, oli ta vastu uueks usaldusavalduseks Dahlbergi poolt ning pidi tunduma selles piinlikus küsimuses küllaldaselt suure kergendusena. Et juba kord kõne on „rüütelkonnale pealesurutud otsusest”, siis peatugem lähemalt ka selle otsuse enese ning selle saamisloo juures.

I osa Ajaloolisest Ajakirjast nr. 3/1927

 

II.

Eelpool peatusime juba 1700. a. konvendi kokkukutsumise põhjustel ja näitasime, et Patkuli küsimus sellena vaevalt võib kõne alla tulla. Samale arvamusele viib meid ka konvendi protokolli sissejuhatus, milles eriti rõhutatakse m. s. saksilaste vaenulikku kallaletungi ja maal ettetulnud talupoegade rahutusi ning jõutakse kokkuvõttelisele avaldusele, et see kõik olevat sundinud kindralkuberneri seisuseid ja linnu kokku kutsuma. Kohe konvendikirjelduse alguses tuleb märgata, et Dahlberg nõudis koosoleva noblessi „specification’i”. 21. juunil ollakse viimati nii kaugel, et võidakse ette kanda „N o h t w e n d i g e Puncta und Vorstellung, worüber E. E. Ritter- und Landschaft, sampt der convocirten Stände aus der Ehrwürdigen Priester- und Bürgerschaft und den Städten bey dem 16. Junii angesetzten Convent zu Riga gewührige Erklährung erfordert und begehret wird”. Puncta on juhitud kõigi seisuste poole; järjelikult on Patkuli küsimus esitatud samuti kõigile seisusile. Kuid siit edasi on vastavad teated puudulikud. Nimelt ei leidu käesolevaks kirjutiseks kasutatud algmaterjali hulgas mingisuguseid teateid sellest, kuidas ja kas on vaimulik seisus seda küsimust puudutanud. Samuti on lugu linnadega. Ainult Riia linn moodustab erandi, sest selle poolt esineti soovitud seletusega; teiste kohta aga puuduvad andmed. Käesoleval korral polegi see nii tähtis: on ju prepositsiooni vastav punkt, mis rajatud juba eelpool mainitud Wachschlageri ja kuningliku kantslei kolleegiumi kirjadele, juhitud otseselt rüütelkonna ja Kua linna vastu. Kas ja kuivõrra see küsimus teiste poolt üldse arutusele tuli, oleks küll siiski huvitav olnud võrdluseks teada.

Propositsiooni 11. punkt, mis täiesti Patkulile pühendatud, mainib esmalt Patkuli viibimist Liivimaal möödunud, s. o. 1700. a., talvel; selle järel tuuakse ühe ministri teated Varssavist. Wachschlageri nime ei ole küll nimetatud, kuid meil on kindlasti teada, et siin võib juttu olla ainult tema kirjast; seejuures peame väikese korrektuuri tegema – Wachschlageri kiri on Breslaust ja järjelikult pole teated mitte otse Varssavist. Kuid asja see palju ei muuda. Propositsiooni punktis toodud andmed on olnud kooskõlas Wachschlageri kirjas esitatud andmetega. Rüütelkonna kohta on selles propositsiooni punktis kirjast ainult niipalju toodud, et Patkulil olevat ette näidata volitus nende aadelmeeste poolt, kes omavat entreprise’i küsimuses temaga ühesugused vaateid. Järjelikult ei ole rõhutatud, et volitus oleks kogu rüütelkonnalt. Ja sellega näivad rüütelkonna pärastised etteheited ja kõrvalepõikamise püüded õigustatud olevat: nimelt kaevati selle üle, et kuigi volitus, nagu teatatud, olevat antud ainult mõnede poolt, siiski nõutavat deklaratsiooni kõikide poolt! Seega peab küll propositsiooni 11. punkti pidama ebaõnnestunuks, sest see ei põhjendanud vastuvaidlematute argumentidega deklaratsiooni allakirjutamise nõuet. Linna, st. rae ja kodanikkonna, poolt oletatavast volitusest kõneldakse palju üksikasjalisemalt. Punkti lõpposas nõutakse igaühe allkirja ja pitsatiga varustatud seletust.

Refereeritud punkti puhul tuleb veel tähele panna, et selles on Patkul kõige otsemalt ning teravamalt nimetatud; nii tunduvad rüütelkonna pärastised katsed Patkuli nime mainimisest mööda pääseda omakorda teataval määral õigustamata olevat. Selles suhtes peame õigustama Dahlbergi; kuid teiseltpoolt tuleb, kuigi teatavate reservatsioonidega, põhjendatuks pidada ka rüütelkonna nurinat selle üle, et seadusevastane volitus teatati olevat ainult mõningailt, kuid deklaratsiooni siiski nõuti kõigilt. Palju enam oleks vaja olnud uurimise teel kindlaks teka, kes säärase volituse välja andsid ja kes seejuures Juntidena toimisid. Meie ei saa salata kogu rüütelkonna poolt antud seletuse praktilist väärtust (mida mõnelt poolt küll eitada on katsutud), kuid säärase praktilise väärtusega seletuse nõudmine ei oleks küll pidanud sündima üksikute kulul.

Propositsioonile järgnes kohe Vellingki memoriaali ettekandmine; viimane on oma sisult ja toonilt palju „sõjamehelikum” ja tunneb Patkuli küsimuseski peamist huvi ta kallaletungi üksikasjade vastu. Wachschlageri kiri näib ilmselt ka Vellingkile olevat tuutud olnud. Memoriaalis veeretatakse kogu sõja algatamise süü otseselt Patkulile, seejuures ühtlasi endastmõistetavaks pidades, et rüütelkond ei keeldu avaldamast oma vaenulikku seisukohta Patkuli suhtes. Vellingki otsejooneline poliitika näib sellega väga lihtsalt läbipaistvat: juhul, mil rüütelkond Patkuli süüdlaseks tunnistab, on tema otseseks kohuseks aidata tarvilikul määral Patkuli vastu sõdida. Nii esitati rüütelkonnale ühes ja samas Patkuli küsimuses ühesuguse sisuga nõuded kahelt poolt, Dahlbergilt ja Vellingkilt. Nähtavasti pidid need kahekordsed nõuded illustreerima igasuguse oppositsioni asjatust ja viima rüütelkonna arusaamisele alistumise paratamatuse kohta.

Vellingki poolt esitatud nõudmised rekvisitsioonide j. m. suhtes tulid nii võrra ootamatult ja näisid rüütelkonnale niivõrra suurtena, et Patkuli küsimus kuni 26. juunini jäi päevakorrast üldse kõrvale. Kindlamaid ja selgemaid andmeid on meil aga alles 27. juunist. Nimelt mainitakse, et 11. propositsioonipunkti kohta ei olevat veel suudetud üksmeelele jõuda. Enamiku arvamine kalduvat sinna poole, et olevate andmete põhjal alles varajane olevat anda otsuse nõutud kujul, vahemik aga olevat nõus soowitud viisil avalduma. Valmistati kaks kavandit, et neid järgmisel päeval harutada ja mingile otsusele jõuda.

Kui järgmisel päeval kavandid arutusele tulid, leidis üks osa sõnavõtjaist, et olevat võimata koguseletust anda, küll aga peaks uurimisele võetama, kes säärase volituse andnud; teine osa asus aga vastupidisel seisukohal. Hääletamise tulemusena osutus siiski, nagu juba eelpool mainitud, et kõik pooldasid esimest seisukohta. 29. juuni audients ei vaja käesoleval korral enam refereerimist, sest seda on Budbergi küsimusega ühenduses samuti eelpool puudutatud.

30. juunil avaldus opositsioon Dahlbergi nõudele juba kindlasti formuleeritud punktides. On küll mõtlemapanev, et see alles nüüd sündis, mil juba kindlasti teada oli, et Dahlberg oma formulariga esineb ja et põiklemised selle puhul osutuvad täiesti võimatuiks. Formuleeritud punktides oppositsioni avaldamine oleks palju kohasem olnud enne või vähemalt ühel ajal „õpetatud meeste” episoodiga. Nüüd aga tundub terve lugu ebaõnnestunud „õpetatud meeste” jälgede kinnikatmisena. Üht aga peame siiski väärikalt hindama, nimelt seda, et on jõutud selgesti väljendatud vaadete avaldamiseni.

Vaatleme mainitud punkte vähe lähemalt. Esmalt tuuakse ette, et otsus Patkuli vastu olevat kuninga poolt juba tehtud. Patkul olevat vandealune ja olevat asjata säärase isikuga vaielda. Teiseks väidetakse formularile kõikide poolt allakirjutamise mittesoovitavuse põhjusena seda, et nagu teatatud, olevat Patkulil volitus ainult üksikuilt, kuid sellest hoolimata nõutavat seletust kõigilt. Kolmandas punktis seletatakse, et kuninglik majesteet ei nõudvatki rüütelkonnalt teatava sisulist formulari, vaid rahulduvat ülestõstetud süüdistuste tagasitõrjumise ja ebaõigeiks kuulutamisega, missugusele tingimusele täiesti vastavat esitatud seletus rüütelkonnalt. Neljas punkt märgib, et kõikide poolt allakirjutamise korral ikkagi selgeks ei saavat, kes on süüdlane olnud ja kes mitte. Lõpuks rõhutatakse veel kord Patkuli vindikatiivset, kättemaksulist iseloomu ja avaldatakse kartust, et tema vastu sihitud otsus võiks rüütelkonnale kalliks maksma minna. Neil ja teisil (milliseid „teisi” retsessides küll ei nimetata) motiividel valmistati Supplique pro Avertenda Sabscriptione.

Kui seda „supliiki” arvustavalt käsitleda, siis võib viimasena nimetatud punkti küll kõige vähem kaaluvaks pidada. See on täiesti analoogiline juhule, kus sõdur keeldub sõtta minemast, ettekäändel, et ta kardab surma saada. Ka esimene punkt annab end mitmeti mõista – kas on see mõeldud kõrvalepõikena või Patkuli hukkamõistmisena? Teine ja neljas punkt tunduvad olevat täiesti omal kohal ja põhjendatud, sest süüdistus oli üksikute vastu tõstetud ja vastus kõigilt nõutud, mis asjaolu igatahes võib põhjustada väga kaugele minevaid eriarvamusi.

Mitmesuguseil põhjuseil venis asi veelgi; alles 4. juulil selle järel, kui rüütelkond juba oli korranud oma rahulolematust konvendi kestvuse suhtes, saabus Dahlbergilt ettekirjutatud formular. Rüütelkonnale oli siiski täielik vabadus jäetud oma arvamuste avaldamiseks ka siis, kui soovid peaksid mõningail juhtudel muudatuste poole sihtima. Formular võeti vastu „tänuga”, kusjuures headmeelt avaldati, et võimalus oli jäetud seda harutada ja lahkarvamusi avaldada.

Formulari esmakordseil harutamistel avaldus opositsioonivool uuesti väga selgel kujul, rõhutades, et formular esitatud kujul ei ole vastuvõetav, veel vähem allakirjutatav. Seejuures tehti arvustavaid märkusi ka mõningate varemotsustatud korralduste kohta. Võib märgata koguni teatavat kibedust: nii küsitakse, kuidas võib rüütelkonnalt tervikuna seletust nõuda, kui rüütelkonda tervikuna ametlikult enam ei olegi, puuduvad ju landraadid ja samuti maamarssal. Olevat mõeldav ainult allkirjade andmine eraldi, s. t. igaüks omaette formularil. Sellestki keelduvad paljud, sest säärane moodus oli tõesti õieti vastuvõtmatu: formularis kõneldi mitmete poolt antud volitusest, üksikformularile allakirjutades oleks aga allakirjutaja ühtlasi endale vastutuse ka teiste eest võtnud, kelle salajasi toiminguid ta loomulikult ei võinud teada. Allakirjutamine tunnistatakse viimaks mõeldavaks juhul, mil sellest ka kõik konvendilt puuduvad liikmed osa võtavad, nii et „afääri” tagajärjed ei langeks ainult nende kanda, kes sel korral koos viibisid. Vastavad asjaolud esitati järgmisel päeval, s. o. 5. juulil, etatsecretarius Segebade’le, kes need Dahlbergile edasi andis ja sellelt tõi küsimusi korraldava vastuse.

Võib juba arvata, et ka Dahlberg oleks meeleldi näinud allakirjutamist võimalikult kõigi nende poolt, kes olid õigustatud konvendist osa võtma. Juba järgmisel päeval, 6. juulil 1700, on Dahlberg Vellingkile teatanud rüütelkonna soovist, et ka armees teenivad rüütelkondlased saaks osa võtta konvendi lõpust, teiste sõnadega – formulari allakirjutamisest. Dahlberg palus Vellingkit seda võimaldada ja vastava korralduse teha, mille hõlbustamiseks ta kirjale juurde lisas sellekohase ohvitseeride-rüütelkondlaste nimestiku.

6. ning 8. juulil avaldas Budberg, kes konvendil asset leidnud arutuste kestes kaunis kõrval oli seisnud, jälle hoogsamat tegevust. Kuid temaga ühenduses olevaid küsimusi oleme juba puudutanud.

9. juulil toimus formulari allakirjutamine ja 10. juulil selle üleandmine Dahlbergile. Sel puhul ütles viimane, et talle olevat väga meelt mööda formulari allakirjutamine juuresolevate poolt, ja avaldas ühtlasi oma soovi et ka konvendil puudunud liikmed, nemine excepto, alla kirjutaksid samamõttelisele ja -sihilisele formularile.

Rüütelkonna poolt allakirjutatud otsus on oma tähtsamas osas väga selgesti formuleeritud. Konstateeritakse, et rüütelkond ei „en corps” ega ta üksikliikmed eraldi pole kuidagi Patkuli eraandlikknde kavatsustega ühenduses. Patkulile ei olevat antud ega lastud anda mingit volitust. Deklareeritakse, et kui kellegi poolt avaldatakse mingi nimestik või volitus, mis püüaks tõendada, et rüütelkond on asjasse segatud, siis tunnistatakse säärane nimestik või volitus juba ette ebaõigeks ning väljamõelduks. Eraldi on seletuse juurde lisanud Otto F. von Vietinghoff, C. G. Clodt ja Wilhelm Meck, kes konvendil ei viibinud. Üldiselt, viimased kolm väljaarvatud, on deklaratsioonil 135 allkirja.

Nii oli Dahlberg konvendi lõpule viinud, olles saavutanud soovitud tulemused rahuldaval määral. Kuid see nõudis temalt palju enam vaeva ja viivitust kui ta seda vahest arvata oleks võinud kokkukutse patendi väljaandmisel. Sest konvendil kerkis lisaküsimusena, Dahlbergile küll kaunis ootamatult, esile Patkuli küsimus, mis lõpuks kujunes koguni terve konvendi raskuspunktiks. Ning see küsimus ei leidnud enne lahendust, kui Dahlberg sunniabinõud tarvitusele võttis; seda tõendab ka ta kiri kantseleikolleegiumile 27. juulist 1700, milles tähendatakse, et möödunud seisuste konvendil saadi rüütelkond ainult „suure vaeva” abil niikaugele, et ta andis soovitava Patkuli vastase seletuse. Kuid – kaunis kummaline küll! – Dahlberg ei näi säärasest sundimise vajadusest teinud olevat kuigi mõjukaid järeldusi: edaspidi avaldab ta omi vaateid sääraselt, nagu oleks rüütelkondlased täiesti truud alamad ning Patkuli küsimuses täiesti süütud. Niiviisi esineb ta näiteks kirjas kuningale 20. oktoobrist 1700. Muidugi võib aru saada, et ta ei võinud esineda ka otse vastupidiste väidetega, sest nende põhjendamiseks puudusid tal arvatavasti küll täielikult andmed. Ja rüütelkonda kahtlustavate väidete esitamise puhul oleks kõige pealt vist küll Dahlbergile endale etteheiteid hakanud sadama – kui ta rüütelkonda kahtlustab, miks ei võta ta väärnähtuste ärahoidmiseks või süüdlaste karistamiseks vastavaid abinõusid tarvitusele? Pealegi oleks kahtlustamise korral rüütelkonna poolt konvendil antud Patkuli vastane seletus muutunud täiesti tühiseks paberilipakaks; kuid seda oli Dahlbergile kõige vähem tarvis, nagu me seda allpool näeme. Nii ei võinud Dahlberg rüutelkonda kahtlustada (küll aga võis ta kahtlusi iseeneses hellitada, milliste puudumist me sääraselt elutargalt ja olukordi läbinägevalt mehelt, nagu seda Dahlberg oli, küll ei või oodata), kuid ka vastupidiste arvamuste avaldamisest oleks ta ikkagi võinud hoiduda. Nüüd jääb ta teguviis rüütelkonna kujutamisel truuna ja kahtluste vabana järelaegade kriitika ees siiski nagu õhkurippuvaks.

Hoopis kindlamalt talitas Dahlberg Patkuli suhtes. Tõepoolest ei oleks selles küsimuses Dahlbergi teguviis teistsugusena üldse kujuteldav. Dahlberg oli Patkuli küsimustega peenusteni tuttav. Oli ta ju olnud üks liikmeist tuntud „suures komisjonis”, mis teatavasti harutas Patkuli ning ta kaasmaalaste süütegu. Ja Dahlbergi tegevusest 1700. a. paistab silma, et ta kogu süü veeretab Patkulile. Teisi rüütelkondlasi ei näi ta kuigi algatusvõimelisiks tunnustavat. Tundab, et temagi arvab rüütelkonna opositsioonivaimu siis iseenesest hääbuvat, kui ainult Patkuliga valmis saadakse.

Peale konvendi lõppu oli Dahlbergi mureks saada ka nendelt konvendile kutsutud isikuilt allkirjad, kes konvendil ei viibinud või sellelt enne lõppu lahkusid. Kuid nüüd on rahuldavad tulemused juba väga visad saabuma. 17. juulil 1700 kirjutas Dahlberg kreisifoogt Bemahlile (varemini või hiljemini muidugi ka teistele kreisifoogtidele), informeerides teda üldjoontes Patkuli küsimuse käigust äsjalõppenud konvendil. Kuid kohe lisatakse juurde: siiski olevat kõigis maakonnis mõningaid, kes kas konvendile polnud ilmunud või sealt enneaegu olid lahkunud ning kel seega polnud võimalust alla kirjutada formularile. Et ei võidaks öelda, et need isikud oleks allakirjutamisest kõrvaldatud, selleks saadetakse kreisifoogtile nende isikute loendus, kelle allkiri veel puudub, ühes formulari tekstiga. See esitatagu igale nimekirjas mainitud isikule, samuti igale isikule, „der zum corpore Nobilitatis gehöret” ning seni veel pole alla kirjutanud, ning võetagu allkiri ja pitsat. Kui aga mõni ei soovi allkirja anda või sellest kõrvale põikleb, siis antagu sellest kohe Riiga teada. Samuti saadetagu Riiga allkirjadega varustatud eksemplar niipea, kui see vähegi võimalik.

Seega esitati nõue väga energilisel kujul, kuid siiski olid tulemused, nagu juba mainitud, väga visad saabuma. Veel 26. oktoobril 1700 teatab Dahlberg kuninglikule kantseleikolleegiumile, et seni allkirjad veel saamata mõnelt rüütelkondlaselt, eriti Pärnu ja Tartu maakonnast, nimelt neilt, kes konvendil ei viibinud. Neile on küll saadetud eksemplar allakirjutamiseks, kuid vaenlase sissetung on seni takistanud allkirjade saamist. Allkirjade saamise korral toimetatavat need formularid kohe Rootsimaale edasi.

Kõigest eelesitatust näeme kokkuvõttes, et Dahlberg oma tahte konvendil sammugi taganemata läbi viis. Ainult üks punkt ta tegevusest jääb seletamatuks: nimelt ei näe meie, miks ta propositsioonis ei tunnud vajadust kogu rüütelkonnalt seletuse nõudmise põhjendamiseks? Sest kindlasti põhjustas just see asjaolu terve rea hargnevaid vaidlusi. Rüütelkonna tegevusest märkame kohe, et katsetki ei tehtud deklaratsiooni andmisest üldse keelduda; küll aga ei soovitud Patkuli nime nimetada seni, kui Dahlberg konvendist osavõtjaid selleks kategooriliselt sundis.

Et Dahlbergi poolt rüütelkonnale pealesurutud otsus otseselt ja ainult oli sihitud Patkuli vastu, siis oli loomulikult Patkul see, kes kõige vähem võis vaikida. Ning seda polegi ta teinud. Selle kohta on näiteks ta teos: „Echo, oder: Rechtmäszige Beantwortung auff die von denen Infamen Schwedischen Ehren- Dieben / w i e d e r Se. Königliche Majest, in Pohlen und Churfürstl. Durch1. zu Sachsen / i n s o n d e r h e  it wider den Hr. Geheimbden Rath v. P a t k u l / aus gestreute unverschämte Pasquillen und andere verübt ebrut ale Prooeduren; samt einer kurtzen Replica pro Justitia Armorum Regiae Majestatis Poloniae contra Sveciam, durch eine unparteyische Feder abgefasset von T. S. i. Z. K. M. v. P. u. C. D. Z. 6. G-..S. i. M. Gedruckt im Jahr 1702″ – teos, mille sisust annab mingi aime juba selle pealkiri ja milles piiblisalmid vahelduvad kõige rasvasema poleemikaga. Selles toonitab Patkul Liivi rüütelkonna ja Riia linna magistraadi ning kodanikkonna deklaratsiooni kohta, et Dahlberg ei olevat rahuldunud vabatahtliku seletusega, vaid otse selle vastu „hat er die formalia der Erklährung Ihnen mit aller Gewalt und Drohungen auffgedrungen und stylisiret”. Dahlberg olevat lasknud linna väravad sulgeda ning konvendil (Patkul nimetab – maapäeval) viibijaid otsekui vangis hoidnud. Olevat otse imekspandav, kuidas õiglased inimesed säärase olukorra juures on suutnud veel nii kaua vastu panna ja „zu raisoniren”. Selle järel soostub Patkul terve sõimuvalinguga Dahlbergi kallale. Ei olevat tarvis kuigi palju samme tagasi teha, et näha Dahlbergi põlvnemist talupojasoost: sellega olevat ta enam määratud adra ja koodiga töötamiseks kui nii tähelepanuväärse provintsi ja rüütelkonna valitsemiseks kui seda Liivimaa on! Ning vaevalt võis ta sallimatus üldse veel kaugemale ulatuda, kui näit. lauses: „Er bewehret mit seiner Conduite, das gemeine Sprichwort, dasz keine insolentere Creatur auff Erden sey, als wenn ein Bauer ein Edelmann wird” (!!).

Mõni lehekülg edasi võtab Patkul kõne alla kurikuulsa „Vollmacht’i”, mis oli põhjustanud rüütelkonnalt ja linnalt seletuse nõudmise. Et Liivimaa olevat õigustatud ja koguni sunnitud Rootsi türanniat eneselt maha raputama, siis ei tarvitsevat sellest pikalt arutada, kas rüütelkonna poolt on antud Patkulile mingi volitus Poolas tegutsemiseks või mitte.

Üldse ei lükka see Patkuli teos midagi ümber ega too deklaratsiooni vastu kaaluvaid argumente: selleks puudub tal liialtki rahulikkus ning tasakaal asja käsitlemisel. Ainult võime näha, et Patkul on olnud täiesti informeeritud deklaratsiooni saamiskäigust ja Dahlbergi survest.

Vaadelgem nüüd lähemalt Riia linna poolt antud seletust ja selle eellugu. Samast päevast, mil rüütelkonnale ette kanti „ Nohtwendige Puncta”, nimelt 21. juunist, on meil kiri Riia linnale Dahlbergilt Patkuli küsimuses. Kirjas refereeritakse esmalt Wachschlageri sõnumikku, mille sisu meie eelpool juba oleme toonud, ning siis teatatakse edasi: temal, Dahlbergil, aga olevat palju parem arvamine Riia linnast ning ta lootvat, et linn ja kodanikkond ei jätvat esitamata sellekohast deklaratsiooni, mis asetaks Patkuli kogu ausa ilma ees häbisse. Ka olevat ju tema, Dahlberg, selles häbistuses kaaskannatajaks, ja sarnasena tegevat ta kõik, et näidata äraandjat õiges valguses.

Kuidas suhtus aga Riia linn üldse sellesse loosse ning millist osa ta mängis tookordseis sündmusis? Katsugem seda lähemalt jälgida.

Teame eelöeldust, et Patkul oma kavatsusis Riia linnast kuigi palju ei hoolinud, „kapitulatsiooni” vastav punkt määrab, et Riia linn peab jääma rüütelkonna ülevõimu alla. Kui aga Saksi väed maale tungisid ja kogu lugu nii libedasti ei läinud, kui alguses arvati ja Patkuli poolt „Entreprise’is” väideti, siis hakkas nähtavale tulema teatav tagasitõmbumine esialgseilt seisukohtadelt. Katsuti Riia kodanikkonda oma poole tõmmata, nimelt salaja teotsevate saadikute kaasabil, kes linnale pidid kirjeldama kasu, mida võiks saada, kui linn vabatahtlikult alistub, ja kahju – vastupidisel korral. Väga meelitavalt lubati linnale samad õigused, mis tookord olid Danzigil, peale selle veel õige märgatavat maksude vähendamist. Ka August II „kaitsekiri”, mis kirjutatud Riia kodanikele, püüab viimaseid oma poole tõmmata. See „kaitsekiri”, mandaat, oli määratud küll kõigile Liivimaa linnadele, kuid eriti mainitakse just Riiat, tõotades sellele kaubitsemise vabadust ja muid samalaadilisi hüvesid. Kaitset lubati ka Riias ja teistes linnades tegutsevatele inglastele ja hollandlastele.

Riia linna poole pöördumine tähendab kõigiti maavallutamise vahendite muutmist. See on ühtlasi esimene hoop kapitulatsioonile. Aga siin kerkib kohe üles teine küsimus – kuidas vaatas rüütelkond Riia linna poole pöördumisele. Oleks vahest täiesti aluseta arvata, et rüütelkonnal säärasest toimingust aimugi polnud. Üldiselt näib nii, et kallaletungi algusel ja kestel rüütelkonna ja Patkuli vahel kõige märgatavam üksmeel pole valitsenud. Vaadelgem selle tõenduseks ainult mõningaid andmeid. Schirren kõneleb, et maaomanike klassis valitsenud küll kibedus ja meelepaha rootslaste vastu; kuid ta lisab kohe juurde, see asjaolu ei laskvat veel surnuks vaikida fakti, et kui sakslased üle Düüna tulid, Patkuli nõu järgi Liivi aadlilt hobused ära võeti, kartes, et aadlikud hoolimata kõigest „oma kuninga”, Rootsi, poole hoiavad. Teises kohas mainib sama autor, et Patkul 1700. a. maikuu esimesil päevil maa aadlit oma sõjajõudude ridadesse kutsunud, kuid keegi ei olevat ilmunud. Kõik olnud küll kodust lahkunud, kuid kogunud Rootsi lippude alla. „Otsustav tund lööb, kuid keegi pole kohal”. Sellel mittekohalolekul peavad aga oma põhjused olema. Ja väga võimalik, et rüütelkonna meeleolu jahenemise põhjuseid tuleb otsida ka Patkuli mittesirgejoonelisusest. Kapitulatsioonis oli lubatud Riia linn rüütelkonna meelevalda anda, August II kiri ja läbirääkimised linnaga kõnelesid aga hoopis teist keelt; nii võis rüütelkonnas kergesti kahtlusi tekkida, kas vahest ka teised kapitulatsiooni punktid siiski pole liiga paberlikud. Kui meil Riia konventi tõenduseks poleks, siis võiksime rüütelkonna meelemuutusest võib olla kategoorilisemalt ja teisiti kõneleda. Riia konvent aga näitab, et juttugi ei saa olla Patkulile seljapööramisest, hoolimata vastuvõetud otsusest.

Kuid pöördugem tagasi Riia linna küsimuse juurde.

Dahlbergi nõude suhtes tegutses linn hoopis vastutulelikuni alt. Nii võime konstateerida, et ei August II kaitsekirjal ega salajasil saadikuil ei ole olnud kuigi suurt mõju. Samuti tuleb arvestada Patkuli isiklikke varajasemaid suhteid linnaga, mis samuti võisid mõjutada deklaratsiooni kokkuseadmist. Kuid igatahes tuleb juhtida tähelepanu sellele, et kogu linna otsused tehti palju hiljemini kui rüütelkonna otsus. Linnas keerles küsimuse ümber põnev vaidlus. Arutlusel polnud küll probleem, kas seletust üldse anda, vaid – kuidas seletust anda! Raad nõudis, et kodanikkond annaks eraldi seletuse, kodanikud aga ei suutnud säärase nõude põhjusist aru saada. Nii kestsid omavahelised vaidlused kuni 16. augustini. Seletuste üleandmise daatumiks on 24. august 1700. Tapsalt aasta tagasi, 24. augustil 1699, oli toimunud rüütelkonna kapitulatsioon. Nüüd oli ring käidud!

Riia linna seletuste saamiskäik erineb järjelikult rüütelkonna seletuse saamiskäigust. Sedasama ei saa konstateerida nende seletuste sisu kohta.

Nii oli Dahlberg oma ülesande ja kohustuse täitnud. Nüüd oli tarvis veel konvendilt puudunud rüütelkondlaste allkirjad muretseda ja siis dokumentide originaalid Stokholmi saata. Puuduvate allkirjade saamine ei läinud nii libedasti kui võidi arvata. Mis aga puutub originaaldokumentide edasisaatmisse, siis valgustab seda Dahlbergi kiri kuninglikule kantseleikolleegiumile 26. oktoobrist 1700. Selles kirjas refereeritakse enne kantseleikolleegiumi kirja 29. maist 1700 ning teatatakse siis, et konvendil, mille kokkutulek oli tol korral teoksil, rüütelkonnalt ja linnalt nõuti vastavasisulised deklaratsioonid. Säärane seletus olevat meelsasti antud, kuid allakirjutamisega, mida igaltühelt eraldi nõutud, olevat rohkesti aega läinud, kuna peale tulid uued segadused ning posti tegevus niivõrra takistati, et kuni senini pole veel võidud originaaltekste Rootsi edasi saata. Kuna aga nüüd kuningas ise kindla väega olevat tulnud siinsele provintsile kaitseks ja rõõmuks ning sellega postiolud uuesti kindlaiks ja usaldatavaks muutunud, siis ei olevat enam viivituseks põhjust. Algkirjad olevatki ühes saatekirjadega edasi saadetud, et neid võiks asetada kuninglikku arhiivi. Ühtlasi teatab Dahlberg et ta olevat saatnud dokumentidest ärakirjad Pärnusse kuningale, et see võiks veenduda oma alamate süütuses. Mõnelt rüütelkondlaselt Pärnu ja Tartu maakonnast olevat allkiri saamata, kuid allkirjad saadetavat kohe peale nende saamist edasi kantseleikollegiumile. Lõpuks toonitab Dahlberg: ärgu jäägu need deklaratsioonid trükis avaldamata, sest ainult nii võiks ilm näha „äraandja õelust” ja Liivimaa kodanike süütust. Kuigi mõnelt poolt väidetakse, et liikumine Rootsi vastu 1700. a. esimestel kuudel olevat suurenenud, mis asjaolu sundinud Karl XII-dat ja Dahlbergi avalikult esinema truudusele kutsumiseks määratud kirjutistega, nii et ka konvendi otsusel pidanud selles suunas ikkagi tähendus olema, siiski on jälle teisalt poolt kallutud arvama, et Dahlbergi läbi nõutud seletustel olevat olnud ainult teoreetiline väärtus. Nii vajab see küsimus üksikasjalisemalt selgitamist.

Seraphim arvab „maapäeva” kokkukutsumise põhjused (ühtlasi on see vastuvõetud otsuse hinnanguks) olevat selles peitunud, et Dahlberg tahtnud Patkuli vastu otsustavat lööki anda ja maakaitseks vahendeid saada. Et Patkuli küsimus ei olnud „maapäeva” kokkukutsumise põhjuseks, seda oleme juba eelpool näinud. Samuti võib vastuvõetud otsust vaevalt otsustavaks löögiks hinnata – on ju Patkul ka pärast rohkeil juhtudel tagajärjekalt tegutsenud! Järjelikult näeme Seraphimi mõtet edasi arutades, et vastuvõetud otsusel pole olnud kuigi suurt elulist tähendust. Huvitav on siinjuures tähele panna, kuidas Seraphim kujutab konvendil ilmenenud rüütelkonna opositsiooni põhjuseid. Rüütelkond on oma opositsiooni põhjused formuleerinud kindlates punktides, mis ülal juba refereeritud; Seraphim aga lausub, et Rootsi poolt surutud seisuse uhkus leidnud väljenduse opositsioonis: kuidas oleks võidud hukka mõista meest, kellega nad olid seesmiselt seotud, kes oli nii mõnelegi nende hulgast isiklik sõber ja pealegi Poolas nende huve kaitses! Nii kujutab Seraphim Patkuli vastasest seletusest keeldudapüüdmise põhjuseid mitmeti teisiti kui retsessid!

Mettig seletab, et kuninga surve kartusel allakirjutatud otsus tähendavat Patkulist lahtilöömist, tema mahajätmist oma seisusekaaslaste poolt ja tema tunnustamist maaäraandjaks. Aga – võidakse küsida – kui otsus säärasena püsima jäi, paberile muidugi, milline on siis selle väärtus? Kas säärane dokument tõeliselt tõsiolusid konstateeris? Vististi küll mitte, sest üks vastumeelselt allakirjutatud deklaratsioon ei võinud ometi täiesti ümber luua rüütelkonna veendeid ja vaateid.

Helmi Neggo nimetab, et Dahlbergi tegevus olnud löögiks Patkuli erakonna tugevusele. See olnud ühtlasi valus hoop Patkulile enesele: „ta ei võinud Pooolamaal enam kui omamaa volinik esineda”. Neggo on nähtavasti üle hinnanud rootsivaenuliku partei tugevust. Tuletagem sel puhul ainult meelde Seraphimi vastavaid arvamusi. Seraphim mainib nimelt, et Patkul olevat üle hinnanud rootsivastase partei tugevust või vähemalt selle kindlust. Ka tema olevat langenud ohvriks vanale, ammutuntud emigrantidesaatusele ja näinud asju nii, nagu ta neid oleks soovinud näha, mitte aga nii, nagu asjad tegelikult olid. Kui juba Seraphimgi ei leia põhjust rootsivastase erakonna tugevuse nimetamiseks, siis on Neggol seda vahest veel vähem võimalik teha.

Järjelikult, kuhu me ka ei vaataks, vaevalt paistab meile silma kohane vastus küsimusele Patkuli vastase otsuse õigest tähendusest.

Allpool tahame rõhutada, et sääraste otsuste tegelik väärtus on seisnud avalikus poleemikas sõja põhjuste üle.

Saksilaste kallaletung a. 1700 tuli tõepoolest kõigile üllatusena, välja arvatud vahest ainult asjaosalised ise ja Dahlberg. Kuid seda suuremad võimalused avanesid nii avalikuks poleemikaks kui ka saksilaste, või teiste sõnadega August Il-se, süüdistamiseks põhjendamatu kallaletungimise pärast. On ju väga loomulik, et Rootsi pole jätnud kasutamata neid polemiseerimise ja sündmuste omale soovitavasse valgusse seadmise katseid. Ja – mis väga tähelepandav – Rootsi on seda koguni suurema hooga teinud kui August II.

Rootsi poolt väljaantud seletusist on siinkohal kõigiti märgitavad: „Das mit höchstem Unfug angefochtene Lieffland, oder: Recbts-Beständige Vorstellung von dem Feindlichen tückischen Einbruch der Chur-Sächsischen Kriegs-Völcker in Lieffland / Der Unparthey sehen Ehrbaren Weltzureiffer Beurtheilung an heim gegeben. Im Jahr 1700″, krahv Th. Polus’e poolt kokkuseatud; edasi Hermelin! poolt kirjutatud „Untersuchung der Ursachen, mit welchen der General der so genanten Sächsischen Truppen seinen unvermutheten und tückischen Einfall in Liefland in seinem Berichtschreiben kund machen und beschönigen wollen” ning „Die wider falsche Beschuldigungen gerechtfertigte Wahrheit; oder gerechte Antwort abseiten Ihro Kön iglichen Majestätvon Schweden, wodurch die boshaften Erfindungen und Nachreden des Königs von Polen, damit derselbe seinen ganz ungerechten und nach göttlichen sowol, als menschlichen Rechten zu verabschäuenden Krieg zu beschönigen, und zugleich wider die Pacta Conventa und den, von ihm geleisteten, Eid, die Freiheit der Republik, deren Oberhaupt er ist, wenn er kann, zu unterdrücken gedenket, an den Tag geleget worden. Im Jahre Christi 1700″.

Arusaadavasti ei võinud nendes poleemilistes toodetes Patkul nimetamata jääda. Ja tegelikult ongi lugu nii. „Das mit höchstem Unfug angefochtene Lieffland” nimetabki Patkuli üheks sõja põhjustajaks, üldiselt teatades, et sõda olevat õhutanud mõningad Liivimaalt põgenema pidanud kriminaalsed isikud. Teises kirjutises, „Untersuchung der Ursachen”, minnakse koguni kaugemale ja segatakse asja ka Patkuli isa nimi („…Patkul, der einen Verrähter zum Valer gehabt”).

Nii võime konstateerida, et avalikes lendkirjades veeretatakse suur osa süüst sõja algatamises Patkulile.

Säärased kallalekippumised olid ikkagi avaliku arvamuse loomisel niivõrd tähtsaks teguriks, et August ei saanud vastusest kõrvale põigata. Tema õigustuseks ilmus lendkiri „Justae Vindlciae & summa Armorum justitia ex Parte sacrae Regiae Majestatis Poloniarum, juxta obligationem Pactorum Conventorutn, praesütumque Reipublicae Juramentum, contra Serenissimum Regem & Coronam Sueciae, Ratione ruptae toties Pacis perpetuae, violatorum Pactorum Olivensium, nec non novissimae exagitationis & offensionis Serenissimae Regis Daniae & Norvegiae, perpetui Foederati Regni Poloniae; ac Copiarum Regiarum, aggressionis manifestantes, Anno vindicatae Salatis Aeternae M, DCC”. Kirjutis on seda väärt, et selle juures pikemalt peatuda.

Kõige pealt kerkib üles küsimus: kes on selle teose autor? On andmeid, mis lubavad oletada, et see kirjutis kuulub Patkulile. Nii nimetab „Neu -eröffnetes Liefländisches Theatrum”, et selle kirjutise autoriks olevat arvatavasti Patkul ise. Seda oletust näib tõendavat ka kirjutise sisu. Selles nimetatakse sõja algatamise põhjuste hulgas eriti asjaolu, et Rootsi ei olevat kinni pidanud Oliva rahust ja et Liivimaa raske surve all ägades palunud Poolalt abi ja selle saamiseks pidanud Augustiga läbirääkimisi. Tuletagem nüüd meelde juba käesoleva kirjutise algosas nimetatud Tempelmanni kirja Dahlbergile tema kokkusaamise kohta Patkuliga. Me leiame, et Patkul on nimetanud sõja algatamise põhjusiks samuti eriti Oliva rahust mitte kinnipidamist ja Liivimaa rasket seisukorda. Nii valitseb täielik kooskõla Patkuli poolt varem avaldatud sõnade ja hiljemini, nimelt juunikuus, ilmunud lendkirja avalduste vahel. See asjaolu on nähtavasti üheks tähiseks sinna poole, et kirjutise autoriks võime pidada Patkuli.

Vaadelgem edasi üht punkti lendkirjast enesest, nimelt § 20. Seal rõhutatakse, et Liivimaa olevat täiesti võimatus seisukorras: „…dum tristem servitutem sub gravi jugo gementes & qvaerimoniis sidera pulsarites deplorant livones: alii Bonis, Fortunis & Honoribus mulctati, alii moti suis sedibus dura dolerant exilia, alii rigidissimis carceribus constricti, aut exqvisita carnificina lacerati extrema subiere supplicia …” Keda siin eestkätt mõistetakse väljasaadetute ja vanglates kannatajate all, ei vaja küll lähemat seletust. Säärane hoogsus ja lähedane asjakäsitlus lubab taas seda punkti Patkuli arvele panna, s. t. kirjutise autoriks ikka tõenäolisemalt Patkulit ennast arvata. Ja veel tuleb tuleb märkida, et lendkiri otse kubiseb igasuguseist Patkulile tuntud ajaloolisist andmeist, Oliva rahu seletusist jne. Tuletagem meelde, et Patkul maapagulasena välismaal viibides oli andunud rahvasteõiguse uurimisele Hugo Grotiuse ja Puffendorfi järgi. Need autorid avaldasid põhjapanevat mõju ta poliitilistele veenetele. Ikka enam kaldub Patkul arvama, et riigikorraldus tugib rahva ja kuninga vahelisele lepingule: kui valitseja seda lepingut rikub, siis on valitsetavail õigus sõnakuulmatust avaldada. Ja kas ei ole „Justae Vindiciae’s” nii mõnedki kallud sellele tähendavaiks, et valitseja (või valitsejad) on rikkunud liivimaalaste lepinguist johtuvaid õigusi? Ja kõne ongi siin muidugi Rootsi valitsejast.

Nii leiame palju põikeid sinnapoole, et kirjutise autoriks võib pidada Patkulit. Küll ei saa seda olevate ja siin kasutatud andmete põhjal täiesti kategooriliselt väita, kuid siiski ei näi olevat andmeid, mis vastu räägiksid esitatud oletusele. Ning sellest oletusest lähtudes on ühtlasi kerge seletada, miks kirjutis alles juunikuus ilmus: Patkul oli nimelt vahe peäl mitmesuguseis toiminguis nii võrra seotud, et tal vähe aega võis jätkuda kirjandusküsimuste jaoks.

Mis puutub küsimusse „Justae Vindiciae” ilmumisaja kohta, siis nimetab Nordberg selleks juunikuud, ilma juurde lisamata, kas tuleb arvestada kau algusega või lõpuga. Võib arvesse tulla küsimus koguni vanast ja uuest kalendrist. Lendkirja ilmumisaeg on aga meile väga tähtis: kui see ilmus juunikuu esimesel poolel, siis võime pea kindlasti arvata, et see toode sai Dahlbergile teatavaks enne konvendi põnevuspunkti, Patkuli küsimuse, arutamist, ja et säärasel korral võis Patkuli vastane otsus olla teretulnud „Justae Vindiciae” väidete kummutamiseks. Niisugune tulemus aga lubaks meid tunnustada konvendi otsuse praktiliselt väärtuslikuks ja tarvitamiskõlvuliseks.

Meil on tarvitada tookord Haagis olnud Rootsi saadiku, vabaherra Nils Lillieroot’i kiri „Justae Vindiciae” suhtes generaalstaatidele, dateeritud 29. juunil 1700. Kirjas nimetatakse, et „Justae Vindiciae” olevat laim kogu Rootsi rahva vastu ning nõudvat avalikku vastuseletust; kui viimane, nagu võib oodata, valmis saavat, siis avaldatavat ühtlasi sellega ka „Justae Vindiciae”, et lugeja ise otsustada võiks, kelle pool on õigus. Lillierooti kirja sihiks oli, et Hollandis ei lubataks „Justae Vindiciae‘t” järele trükkida enne, kui Rootsi vastus juba ilmunud. Tuleb ühtlasi märkida, et Lillieroot kõneleb juba selle lendkirja teisest trükist, umbes kolm nädalat vähemalt aga võis ikkagi olla mõlema trüki vahel. – Nii oli Lillierootil juba enne 29. juunit teada „Justae Vindiciae” sisu ja ühtlasi asjaolu, et mainitud lendkirjale valmimas vastus, milles ühtlasi avaldatakse selle lendkirja sisu. Et Lillierooti väited täpsalt vastavad asjaoludele – ilmuski ju vastus, nimelt „Die wider falsche Beschuldigungen gerechtfertigte Wahrheit…”, milles leidub kokkuvõte „Justae Vindiciae” sisust – siis peame veenduma: 29. juunini oli Lillierootile Haagi teatavaks saanud „Justae Vindiciae” sisu kui ka teade, et Rootsis kavatsetakse teatavalaadilist vastust sellele, nii on „Justae Vindiciae”  teinud teekonna enne 29. juunit ka juba Rootsi, sest alles sealt võis Lillieroot teateid saada vastuse laadi kohta. Arvestades tolleaegsete liikimisteede ja postioludega võime kindlasti arvata, et „Justae Vindiciae” on ilmunud juunikuu esimesil päevil. Et ta Riia konvendil toimunud Patkuli küsimuse arutamise ajaks on teatav olnud nii Hollandis kui Rootsis, siis on ta endastmõistetavalt pidanud teatav olema ka Dahlbergile, liiati veel seepärast, et lendkiri eestkätt puudutab just saksilaste pealetungi põhjuseid. Rüütelkonnale on pealesurutud formular teatavasti üle antud alles 4. juulil, järjelikult kindlasti pärast seda kui Dahlberg juba teadis „Justae Vindiciae”1 sisu ja tundis selle liivimaalaste „ikke” kohta käiva osa ümberlükkamise vajadust. Rüütelkonna, samuti Riia linna, seletus pidi olema sellega kindlaks vastukaaluks „Justae Vindiciae” teatavaile väiteile. Et neid otsuseid selle eesmärgiga on kasutatud, näeme kõne allpool.

Edasi tuleb tähele panna, et 29. juunil, nii siis Lillierooti kirjaga ühel päeval, Dahlberg rüütelkonna saatkonnale audientsil tunnistab ebasoovitavaks, et rüütelkonda kujutatakse riigile ebatruuna, nagu seda Hamburgi Gazetted on juba teinud. Asi võivat koguni ajalooraamatuisse (Historie Bücher) sattuda, mille kaudu haavatakse rüütelkonna head renomeed mitte just vähe. Kas siin ajalooraamatute all ka lendkirju võib mõista, pole selge, igatahes näib see arvamusavaldus meie argumentatsioonile mingisugust lisa andvat.

Nimetasime, et „Justae Vindiciae” väidete vastu sihitud vaidlusbrošüürid kasutavad Kua konvendi Patkuli vastaseid otsuseid. Nii teeb seda „Die wieder falsche Beschuldigungen gerechtfertigte Wahrheit”. Ka teame, et rüütelkonna ja Riia linna Patkuli vastased seletused trükki anti ja et nad sellega esinesid algmaterjalina Liivi ja liivimaalaste seisukorda kirjeldavate avalduste vastu. Sellistena mainitakse neid näit. brošüüris „Rechtmässige animadversion oder Züchtigung über des leichtfertigen Verrähters Johann Reinhold Patkuls gedruckte infame deduction und denselben beigefügte zwey unbesonnene responsa, dadurch Er das von der grossen Köningl. Commission zu Stockholm Anno 1694. über Ihn gefälletes Urtheil zu schmälern und krafftlosz zu machen getrachtet”, mis 1701, a. lõpul trükist on ilmunud ja milles mainitud seletusi peetakse Patkuli vastase arvamuse avaldamiseks liivimaalaste poolt.

Näeme, et kõigiti on katsutud kummutada just seda väidet, mis kirjeldab liivimaalaste rasket ja meeleheitlikku seisukorda. Huvitava lisajoonena esineb etteheide „Justae Vindiciae” autorile „Die wider falsche Beschuldigungen gerechtfertigte Wahrheit’i” sissejuhatuses: „Vorläuffige Betrachtungen über die Rechtfertigung der Waffen des Königs in Polen, welche in einem Manifest unter der scheinbaren Aufschrift, Justae Vindiciae & c. Im Jahre 1700. ans Licht gestellet worden”, kus küsitakse, miks Liivi aadli ja kodanikkonna poolt Augusti käes olevat „vocation’i” siis ometi trükki ei anta, kui vastav dokument on tõepoolest olemas? Küsimus on tõesti tabav ja mõtlemapanev, kuid loomulikult ei võinud Patkul säärase aktiga siiski välja tulla, sest see oleks asjatult enneaegselt raskeks ajanud ta kaasmaalaste seisukorra.  

Saksilaste kallaletungi ajal on aadel asunud nähtavasti kaunis kõikuval seisukohal. Dahlbergi teguviis konvendil rüütelkonnalt seletuse nõudmise puhul näib osutuvat selle kõikuvuse kasutamiseks. Aadel oli Rootsi teenistuses ja tunnustas end nüüd ka Patkuli vastaseks; nii ei jäänud talle tõepoolest enam taganemisteid. Kui Patkul oma „Vollmacht’i” varem oleks avaldanud, siis oleks lugu läinud tõepoolest väga keeruliseks. Nüüd aga oli rüütelkonna deklaratsiooniga iga säärane „Vollmacht” selle võimaliku avaldamise korral juba ette tunnistatud ekslikuks ning mitteusutavaks.

Mis aga järgneb kõigest eelpool esitatud arutusist? Patkuli vastased seletused osutusid, nagu näeme, praktilise väärtusega dokumentideks poleemika vaekausil. Et neid juba suudeti kasutada esimestes vastustes „Justae Vindiciae’le” aja lühidusest hoolimata, selle kohta on meil samuti tõendusi. Dahlberg tundis nii „Justae Vindiciae’t kui ka selle argumentatsiooni ning mõistis, et Patkuli vastaseid seletusi võib praktiliselt kasutada poleemilistes kirjutistes; me näeme seda näit. selles, et ta hoolitseb linna ja rüütelkonna poolt seda küsimust puudutavate avalduste trükis ilmumise eest. Ka kuningale on ta teatanud nende seletuste trükkimise vajadusest, nimelt kirjas 20. oktoobrist 1700. Selles kirjas refereerib Dahlberg jällegi esmalt resident Wachschlageri sõnumikku ning lisab siis juurde, et ta soovinud anda Riia linna magistraadile ja kodanikkonnale ja samuti Liivi rüütelkonnale võimaluse nende vastu tõstetud häbistuste tagasilükkamiseks. Selle peale olevatki nii rüütelkond kui ka Riia raad ja mõlema gildi liikmed esitanud kirjalikud seletused, mis on varustatud kõigi üksikisikute allkirjadega ja pitsatitega ning millistes tõendatakse oma süütust kohases vormis. Nende seletuste originaaltekstid saatvat tema, Dahlberg, esimesel kindlal juhul kuninglikule kantseleikolleegiumile kuninglikus arhiivis säilitamiseks, kuninga jaoks aga olevat valmistatud kirjale juurdelisatud täpsed koopiad, milliste järgi kuningas võivat veenduda oma siinsete alamate süütuses ja truuduses ning ühtlasi saada neist parema arvamuse, kui see on sihiks teatavale äraandlikule hingele, kes püüdvat oma enese isamaad ning selle elanikke tõugata auväärse maailma silmade ees halba kuulsusse. Siiski leiduvat veel mõningaid rüütelkonnast, kes tookord allakirjutamise ajal kohal ei olnud, ning seepärast pole saanud anda oma allkirja; neile aga olevat juba saadetud konvendi poolt allakirjutatud deklaratsiooni eksemplar, kuid vaenlase vahepeal asetleidnud teistkordne kallaletung olevat seni takistanud kõigi allkirjade kättesaamist. Niipea kui need allkirjad saabunud, saatvat ta need kohe kuningale edasi. Lõpuks palub Dahlberg kõigealandlikumalt, et kuningas lubaks need deklaratsioonid trükis avaldada, sest see võimaldaks päästa allakirjutanute süütuse äraandja õelusest kogu ilma ees. Ta jäävat ootama kuninga armulikku käsku deklaratsioonide trükis avaldamiseks. See Vahlbergi soov polnud lausutud tuulde, ja varsti ilmusidki deklaratsioonid, millistest eelpool juba kõneldud, trükist.

Sellega oleme oma arutusis lõpule jõudnud. Ei saa öelda, et Patkuli küsimus seni veel pakuks mingit suurejoonelist ülevaadet. Andmed on sageli eri arvamusavaldustesse ära sulanud ja suurt, põhjalikku ning kaaluvat teost Põhjasõja ja Patkuli kohta peame ikkagi alles ootama. Olgugi, et uurimused neis küsimusis on esile toonud nii mõndagi huvitavat, võime säilinud materjali virnadesse süvenemisel kindlasti leida paljugi uut, mis asja teistelt seisukohtadelt võiks valgustada. Veel on see meie kodumaa üks tähtsam ajajärk alles lahtine, olgugi et kirjutisi selle kohta seni külluses on ilmunud. Nii võib küsimusse süvenemine veel edaspidigi viia Schirreni looni, s. t. uurija esialgsete vaadete kokkuvarisemiseni siis, kui ajalooline tõde hakkab ikka selgemini nähtavale tulema materjali võrratust rohkusest. Kuid materjali rohkuse konstateerimine ei taba seni vähemalt mõnel korral siiski otsekoheselt märki. Vähemalt on materjali puudumine end eriti tunda andnud käesoleva kirjutise Budbergi kohta käivas osas, kus sageli ainult arvamustele tuleb nõjatuda.

Lõpuks olgu tähendatud, et Patkuli isiku ümber keerelnud uurimistöö on mitmeti varju jätnud ta kaasmaalased ja kaasaegsed. Alles siis, kui selles suunas muudatus tuleks, avaneks vahest võimalus Suure Põhjasõja eelajaloo pilti paigutada kindlamaisse raamidesse.

N. Treumuth.

II osa Ajaloolisest Ajakirjast nr. 4/1927

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share