Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

02 Oct

Estetistliku kirjanduse agoonia

 

 

Vist küll teatud uhkusega võime tunnustada, et meie kirjandus on täisealine ja kunstiküps, et ta on oskuslikult küllaltki vormi- ja stiili­kindel, et ta on mitmekesine ja suudab (teatavas mõõdus muidugi!) ra­huldada juba erinevaidki maitseid ja nõudeid. Vaadates kas või ainult mõne viimase aasta toodangut, peame märkima rõõmustava asjaolu: meie kirjandustoodete hulk paljuneb jõudsasti. Kuid mitte ainult kuidagi tasapinnal püsivate toodete rohkuses ei seisa asi, vaid viimaste aastate arvele tuleb panna ka jäädavama väärtusega saavutusi, kuigi vast nii mõnegi kilbile tõstet teose väärtuse jäädavusest kõnelemine tundub natuke liig lähidane ja alles varanegi.

Kõige silmatorkavamaks saab meie kirjanduse järsk tõus muidugi kas või kõige põgusama pilgu tagasiheitmisega enne-noor-eesti aega, kus valitses alles labasevõitu rahvakirjandus, mille tipudki ei tõusnud igakord veel tõelise kunstipärasuseni. Millise lühi-lühikese ajaviivuga on jõud­nud meie kirjandus selle „täiseani ja kunstiküpsuseni”! Ühel pool alles lame ja madal rahvakirjandus, ja äkki – domineerib aastakümneid pea ainuõiguslikuna peenelaadne kitsale koorekihile määratud kirjandus, mis on võtnud eluõiguse tõsiverelisel realismilgi, ega taha seda madalamat sorti kunsti tunnustada praegugi, otsegu maksaks kogu kunstis ainult sõnastuspeenus ja eliitsuse taotlemine! Jah, selle lamedavõitu, õpetlikkusse kalduva rahvakirjanduse surnukslöömisega, ja välismaaliste tuulepuhangute õhutusel kitsapiirilise esteetilise kirjanduse, l’art pour l’arti maksmapane­misega algabki meie tihedamalt kunstiväärtusliku kirjanduse ajalugu ja ühtlasi täisealiseks saamine. Meie kirjanduse viimaste aastaküm­nete areng pole olnud siis kuidagi evolutsiooniline (nagu vast Soomes), vaid puhtal kujul revolutsiooniline, enda „vägivallaga” maksma panemine. Selle paratamatu revolutsiooni õnnestumine, kitsapiirilise esteetilise kirjanduse järsk võimuhaaramine oli tingitud muidugi meie vaimuelu kaugest mahajäämisest välismaist.

Muidugi mitte üksi aja nõue ei kindlustanud võidu, vaid peamiselt indiviidid, isikud, Suits, Tuglas ja t., kelle eruditsioon hiljemini neid võite üha süvendas ja laiendas. Sest vist küll asjata ei laula Suits oma „Tuulemaas”: „Sääl tuli Tuglas. Sõjakevad õues. Ta pasun, seltsi­meeste ööpik huilgas teel ja vabaduse-neitsi tormis, kõues (ei maine naine!) teda suudles teiste eel.” On saanud nüüd juba aksioomiks, mis ei nõua ligemat põhjendust, et noor-eestlased on tõstnud eesti kirjandus­liku stiili enneolemata kõrgusele, istutanud meie kirjandusse vormikindluse, ühe sõnaga, neil on kirjandusajaloo ees suured ja salgamatud kirjandusoskuslikud teened.

Aga – nagu valitses enne noor-eestlasi lameda rahvakirjanduse ühe­külgsus, samuti sööstis ka nooreestlaste sõjaline retk teise, otse vastupidi­sesse äärmusse. Nende revolutsioonilikkuse domineerivam osa ju seisiski just intelligentsi kirjanduse pakkumises, kirjanduslikkude teoste loomises peaasjalikult eliidile, üksikuile peene maitse harrastajaile (missugune kihtkond aga, tõsi küll, veel puudus, mille seesugune kirjan­dus oma olemasoluga pidi alles kasvatama ja selleks seda stiili tähendust eriti toonitama). Loomulik siis, et seesugune esteetitsev, kõigepealt peenust taotelev kirjandus palju ei teotsenud meie talupojamaa eluga ega ümbrusega, vaid esmalt iseenda juures meeleolutses ja varsti aineid läks ammutama juba puhta muinasjutu vallast, jõudes Kaspar Punaste, Rokura Kubi ja Androgüüni päevani. Tuglas, see on selle kirjanduse kvintessents. Sest elu pole ilus, ilu on ainult unenägudes! Tuglase kõrval võivad ses suhtes seista ka täisväärtuslikena Semper ja Tassa. On vist küll kaunis iseloomulik näha, et Tammsaare realistina vist ainult puht lojaalsuse mõttes oli sallitav nooreestlasena! Ja seepärast ta vist ka erakuliseks on jäändki.

Kuigi see noor-eestlaste toodang umb. selles vaimus tänini jatkunud ja on meile alles vast liig lähedal, võime mõnesuguseil põhjusil vaadelda seda siiski juba eemamalt, objektiivsemalt. Praegune aeg nagu oleks neist juba kasvamas üle. Meid nagu ei rahuldaks enam selle toodangu eluvõõrus, peenutsev iseäratsus ja haiglaselt „aristokraatne” ebasotsiaalsus. Ja samasse ritta võime lükkida ka „Siuru” elupõletamise palangu, mis on õieti loogiline noor-eestilise individualistliku estetismi tagajärg (või lõpptulemus).

Loomulikult, võttes kirjandust mingi abstraktse „ainult kunstiväär­tuse” seisukohalt, ei oleks meil selle voolu praegusegi jätkumise vastu teha liig suuri etteheiteid (peale võõrmõjude!). Ja laiemaski mõttes ei puudu neil väärtus, sest on hea kui kirjandus teeb ainult kitsa eliidigi maitse tõstuks ilusaid asjakesi, sest n. n. eliidi esteetiline maitsepeenus aitab ometi kaudselt kaasa ka kogu ühiskonna maitse tõusuks. Ei võigi olla midagi selle vastu kui osa kirjandust produtseerib asju, mis naudi­tavad ainult üksikuile, stilistilisi „nipp-sahhe’id” väheste kaaslaste riiu­leile pühapäevalõbuks. Kuid toonitan, ainult osa kirjandust ning see osa oma eluvõõruse, elutunde haigluse ja peenutsemisega ei tohiks olla kogu kirjandus, ei tohiks olla ainuvalitsev, mille tõttu elujõulisema ja sotsiaalsete ülesannetega kirjanduse peale hakatakse vaatama mingi juhmi ja kõrgi eelarvamisega, mingi kadakliku ülevalt alla pilguga! (Endastmõistagi ei tule pidada elujõulisemaks ja sotsiaalsete ülesannetega kirjandust kaugeltki seesuguseks, mida produtseerivad Mõtslased, Rohud ja nendetaolised!)

Kuigi keskmine põlv meie praegu tegutsevaist kirjanikest, n. n. „keskurid” on kirjanikkudena täisealisteks saanud just sõdade ja revolutsi­oonide kestel, kajastavad nende teosed imeväärselt vähe kaasaega selle jõulisemast, positiivsemast küljest. Nad ei ole loonud teoseid, mis vas­taksid ideeliselt aja psüühele ja nõudeile, nad pole kuigi palju ka siin teenäitajad, ja kuigi nad on püüdnud kinni naelutada mõnigi kord aja jõledusi, on see enamasti ebaõnnestund. Üliindividualistliku este­tismi mürk on sööbinud liig kõvasti nende verre. Ning seepärast, kas polegi neilt ülekohus nõuda võimatut, nõuda kirjanikult, et ta hakkaks võltsima? Teame, et nii mõnigi neist on katsunud lähemale astuda jõhk­rale ajale kas või ainult lause jõhkrustamisega, kuid sellegi tagajärjed on olnud kurvad, esteetilise peenuse asemel on saavutet mingi võimatu nigedus!

Kuid parem osa neist tunneb seda „Noor-Eesti” ja „Siuru” lõpu traagikat küllaltki selgesti. Sest millega seletada Tuglase siirdumist mo­nograafiate ja laiaulatuslikkude uuringute kirjutamisele? Millega Gailiti auklikku pinnasondeerimist realismis? Millega seletada Semperi otsiskelevat uue elutunde ammutamist väliskirjandusest? Millega Underi varjuhäälelist pessimismi ja ahastust? Ning kuigi Suits on olnud neist avarapiirilisem, ühiskondlikum, kas ei või osalt nii seletada temagi ülemi­nekut ainult akadeemilisele tegevusele. Kas on see mõistetav ainult „valge” Eesti reaktsiooniga?

Teame, et pole vist suurt põhjust rõõmustada tänapäevade ummi­kute, lingude ja reaktsiooni udude üle, kas aga nutetakse ainult seks, et pole võimalusi enam siuruliste pilgarite pidamiseks või on see ainult pohmelus siurulisest elupõletamisest? „Pill pika ilu järele”? Aga vist igal juhul on see selle esteetitseva nokitsemise, liigse peenutsemise ja siurulise elupõletamise agoonia, mida praegu nii selgesti võime näha viimaste aastate puhtavereliste  noor-eestlaste ja täishingeliste   „Siuru” edustajate tooteis. Kas lõpeb see enesetappega – või järgneb sellele uuestisünd ?   Loodame, et see oleks elulisem eelmisest.

Aga kui meile kõik nende „keskurite” ahastused, pessimism ja elust pöördumine on mõistetav, jääb see veel vähem õigustetuks nooru­rite juures. Milleks siis nemad õieti nutavad ja ahastavad, pole nad ju veel tunnud estetismi liigmürgitust ega ole nende hingel ka veel siurulisi surmapatte? Aga elu on neile vastik, tülgastav! Sel eal kui Gustav Suits lõõtsus oma „Elu tuld”, kui Tuglas noorutses „Liivakellas” – meil ahastab terve rida murtud noorursüdameid, teeb tosinalisi enesetappeid, muudab isegi elujõulise maatüdruku pussnäpuks-enesepoojaks, kõneleb haiglastest kalduvustest juba laste juures, mängib hullumeelset ja siurutseb „punaste liiliatega” jne. Kas on see ajanähtus või on see ainult epi­goonide järelkäik meistreile, kellelt nii tihtigi on laenatud ka stiili- ja vormi-võtted ? „Ilus on sulla kui oled nool.” Kumba siin lõpuks süüdis­tada, kas küllalt nii ühelt kui teiselt poolt vitsutada saanud noorureid, või teha etteheiteid keskureile, kelle elujõuetu, eluvõõra ja läbipõlenud kirjanduse mõju on levinenud nooruses juba otse kohutaval kombel?

Õhus aga on tunda juba teisi tuuli. Sest millega seletada Tamm­saare „Tõe ja õiguse” ning Jakobsoni „Vaeste patuste alevi” hiiglamenu? Kas ainult nende romaanide mitmesajaleheküljelise mahutusega? Usun ei, seda ei tõenda ka lugejailt saadud ankeedid ega avalik kriitika. Lugejaskond ootab oma kirjandust ega rahuldu kaugeltki Mõtslase, Rohu ja kriminaalromaanidega. Ta ootab kõrgeväärtuslikumat kirjandust, mis aga käsitaks tema elu, luulendaks ja dünaamistaks tema igapäevased võitlused, tõstaks teda üle argipäeva halluse ja selle väsimuse. Teda ei rahulda ainult puhas sõnamäng, vormivirtuositeet, ta ootab, et kirjan­dus annaks ka midagi sügavamat ja tähtsamat kui ainult sõnastusvormi.

Ainult moraliseeriv ja vormitu teos pole muidugi mitte üldse kunst. Ja mitte midagi tähtsat, vaid tühist elamusekest vormiv kunst on tõesti kunst, aga ka ainult kunst – ja see unub imeliselt ruttu, see on ainult kena ajaviide, mis oleks peaaegu võinud olla olemata. Ja kuigi ta pimestaks meid oma stiilisädelusega, rabaks vormivirtuositeediga, peame siiski küsima: milleks see kõik, mis on siis selle otstarve? Suur kunst, suur kirjandus on aga kahtlemata ainult see, kus tähtis aine ja selle taga olev autori elamusjõud on vormitud nii hästi, et ta mõjub kui uimastus, kui ilmutus, kui vahest kogu elus pööret tähendav suursündmus. Kuid seda ei looda mitte ainult vorminikerdamisega, ega ka tahtliku rahvapäratsemisega.

Alb. Kivikas.

Koguteosest „Dünamis I”

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share