Põhjasõja-aegsed operatsioonid Liivimaal 1707. a. lõpul ja 1708. a. I poolel.
Põhjasõda tõi Eesti alale väga suuri raskusi, eriti aastail 1701-1704, kui maa kannatas korduvalt vaenuvägede laastamise tõttu. See rüüstamine oli seda raskem, et kannatada said enamasustatud ja majanduslikult tootvamad alad. Rüüstatud aladel hävis palju külasid, üksiktalusid ja mõisu. 1701.-1703. a. vene rüüstetegevus tabas praegust Võru- ja Tartumaad, Viljandi- ja Kagu-Pärnumaad, seega siis Lõuna-Eestit peaaegu täies ulatuses, Põhja-Eestist kannatasid Šeremetjevi rüüstetegevuse tõttu 1703. a. sügisel Viru- ja Järvamaa, osalt Harjumaagi, seega siis võrdlemisi jõukad alad. Laastamata jäi ainult osa Harjumaast ja täielikult Läänemaa.
Laiade alade laastamine raskendas ka tugevasti maakaitse olusid, takistades välivägede ja kindluste moonastamist. Laastamise tõttu ei saanud välivägi enam baseeruda maa kesk- ja idaosadele, ka lääneosad olid nii kehvad, et nad ei suutnud väikesearvuliselegi väele anda vajalikku moona. – Rootsi kätte jäänud maaosade kaitse oli seda raskem, et 1704. a. Vene oli vallutanud Tartu ja Narva, omades seega nende kahe kindluse näol tugevaid tugipunkte maal enesel, kust venelastele avanes suurem võimalus veel Rootsi kätte jäänud alade tülitamiseks ja rüüstamiseks.
Sõjategevus a. 1705-1707 kujunes sääraseks, et venelastel teotsemise tõttu mujal peasõjategevuse alal polnud võimalust avaldada suuremat aktiivsust Eesti ja Põhja-Läti alal. Seda enam, et peale Murumuiža lahingut (1705), kui venelased kasutasid uusi sõjajõude Rootsi Kuramaal asuva sõjaväe vastu (kindral Adam Ludwig Lewenhaupti juhatusel), Lewenhaupt tõmbus venelaste eest Riia kindluse piirkonda ja detašeeris oma väest suuremaid osasid Tartu piirkonda venelaste vastu. Kõige selle tõttu Liivimaal 1705. a. peale kuni 1707. a. lõpuni ei toimunud suuremad sõjalised aktsioonid.
1707. a. sügisel muutus olukord. Selle põhjuseks oli Karli lahkumine Saksist ja suundumine itta. Kui Poola kuningas August Altranstädti rahuga oli loobunud Poola troonist, oli selge, et nüüd on Karli eesmärgiks tsaari vastupanu murdmine. Kus see pidi toimuma, polnud Vene väe juhatusele selge, aga nagu hiljemini näeme, kartis tsaar pidevalt Rootsi pealetungi venelaste vastu esijoones põhjasuunast.
Tegelikult jäi aga see hädaoht ära, olgugi et sellesuunalisi kavatsusi oli kuningas Karlil. Tsaar oli küll juba varemini õige tõsiselt kartnud rootslaste pealetungi põhjasuunast, Soome lahest lõunapool. See oli a. 1701, kui Karl võitis Väina jõe liinil kuningas Augusti ja seejärel okupeeris Kuramaa. Tookordses ärevuses koondati tsaari vägede enamik Pihkvasse, mille vastu tsaari arvates pidi suunatama Rootsi kuninga peavägi, nagu tõeliselt Rootsi väejuhatusel säärased kavatsused olidki. A. 1707 oli tsaaril juba enam huvisid hädaohus kui a. 1701, kui veel oli Ingeri vallutamata, Peterburi asutamata ja Eesti ala idakindlused Tartu ning Narva võtmata. Vahepeal aga tsaar suurte pingutustega asutas kindla keskuse Soome lahe ääres.
See keskus oli nüüd hädaohus. Kui kuningas Karli vägi oli saabunud 1707. a. sügisel Saksist uuesti Poolasse, näis tsaarile Karli retk Pihkva suunas kõige tõenäosemana, seda enam, et seega oleks annulleeritud Vene saavutused sõja esimestel aastatel ja tulemuseks oleks olnud ka enne Rootsile kuulunud alade taasvallutamine.
Jälgigem 1707. a. lõpu ja 1708. a. üldist seisukorda peasõjaväljal, niipalju kui need mõjutasid olukorda Balti rindel, ilma et seejuures süveneda operatiivsetesse üksikasjadesse peasõjategevuse alal, riivates neid ainult niipalju, kui need tekitasid tsaaris kartusi, et kuningas Karl suundub Liivimaale ja sealt edasi Vene alale.
Kui kuningas Karl suundus Poolas läänest ida poole, pidi ta forsseerima mitu jõeliini, mis pakkusid venelastele ohtrasti pidurdavaid vastupanuvõimalusi, kõigepealt Visla jõe. 1./2. oktoobril arvas tsaar, et on vaja viia Vene tõkkeliin Tikoczyni, et Rootsi vägi ei pääseks läbi, tulles otsekohe Preisi lähedalt või Preisi kaudu Kuramaale (kus tol ajal paiknes kindralmajor Adam Ludwig Lewenhaupti juhatusel eriline välivägi), ja venelaste vägesid ei eraldaks. Tsaari arvates pidi ka Šeremetjev Vilnole lähenema, et Karl ei pääseks Liivimaale. 2./3. oktoobril sai tsaar Menšikovilt kirja, et rootslased on Torni juures tulnud üle jõe. Menšikov pidas vajalikuks Narevi jõe liini kaitsemist. Tsaari arvates pidi ala Narevi jõe ja Preisi piiri vahel rüüstatama. Samal päeval pidas tsaar vajalikuks kindlustada Kopõsi, kuna aga Šeremetjev pidi suurema väega taganema Minskisse või Borissovi juurde. 7./8. oktoobril oli tsaar arvamisel, et kuningas Karl ei suuda halva aastaaja tõttu venelastele läheneda. Soodsamat aega sõjategevuseks polevat enam üle kolme madala. Kui aga Karl tahtvat sõjaretke sügisel jätkata, siis ei saavat ta aru, miks kuningas nii kaua viivitab. Tsaar soovis nüüd tungivalt Menšikoviga kokkusaamist Meretšis.
Tsaari kasu järgi 12./13. oktoobrist pidi sel juhul, kui Rootsi vägi ei tule üle Visla jõe, kindralleitnant John Chambers talvitama jalaväega Vilnos, kindralleitnant Rudolf Felix Baueri juhatusel olev jalavägi Drujas, seejuures olema aga väga valvel juhtumiks, kui Lewenhaupt suundub Kuramaalt üle Väina jõe Liivimaale, et siis teda ennetada Pihkvasse saabumisega. Baueri ratsavägi pidi paigutatama Braslavist Kovno suunas. Repnin ise pidi viibima Kovnos ja olema valmis talvesõjaks. Moon Sebežist pidi esimese talveteega viidama Pihkvasse ja suurendatama Polotski ja Kopõsi moonamagasinide tagavarasid. Üldse pidi neid kui kaht tähtsamat Vene ala kaitsepunkti arvestatama. Juhul, kui Rootsi vägi tuleb üle Visla jõe ja läheneb Leedule, pidi kindralleitnant Rudolf Felix Baueri jalavägi Drujast minema Sebeži ja silmas pidama rootslaste liikumist. Kuid kõige rohkem tuli arvestada seda, et vajaduse korral vaenlasest enne jõuda Pihkva juurde. Sinna pidi minema Bauer ratsaväega ja vaenlast tülitama, või jälle ühinema jalaväega Pihkva juures, kusjuures ta pidi olema alalises kirjavahetuses Vene ülemjuhatajaga Ingeris admiral F. Apraksiniga ja Tartu ülemkomandant A. Narõškiniga. Sõjategevuseks pidi alaliselt valmis olema ka kindral Anikita Repnin.
Muidugi olid tsaari säärase kasu aluseks läbirääkimised Meretšis. Ka sellest näeme, et tsaar näib õige tõsiselt kartnud olevat rootslaste suundumist Pihkva vastu ja et ta innukalt hakkas tegema korraldusi Rootsi väejuhatuse kavatsuste nurjaajamiseks. Tegelikult aega veel jätkus, sest oli saabunud sügisene aeg, mis takistas suuremaid vägedeliikumisi. Rootsi vägi jäi Visla taga peatuma aasta lõpuni. Tsaari tähelepanu oli pööratud, nagu peagi näeme, Lewenhaupti juhatusel olevale väele, mis siis viibis Kuramaal. Seoses sellega kombineeritakse sõjaplaane, mille tallermaaks asjaolude tõttu saab kõigepealt Liivimaa. Tsaar ise pidas vajalikuks ette võtta reisu Pihkvasse ja sealt edasi Peterburi. Ka siin pidas tsaar eriliselt silmas Liivimaad ja Lewenhaupti väge Kuramaal. 21./22. novembril kirjutas ta Peterburist Menšikovile, et Menšikovi kavatsus teotseda Lewenhaupti ja Leedu hetmani vastu olevat väga hea. Selleks olevat saatnud tema, tsaar, 21./22. novembril Peterburist kindralmajor Otto Rudolf Schaumburgi viie polguga.
Nagu tsaari poolt Schaumburgile antud käsust näha, pidi la kõigepealt minema Tartu juurde, võttes kaasa vägesid Peterburist komandeeritiad kolmest polgust, Monastõrevi polk pidi aga kaasa minema terves koosseisus. Tartu juures pidid Schaumburgiga ühinema kaks Moskva, nimelt Gagarini ja Volkonski polk ja veel Tartust Murzenko polk. Peale ühinemist pidi Schaumburg suunduma vaenlase vastu Liivimaal ja nimelt kindral Stackelbergi vastu. Juhul, kui ta Stackelbergi lööks, või kui see ise lahkub, pidi Schaumburg minema Riia alla, teatades sellest enne Repninile ja Bauerile, kes viibisid tol ajal Kuramaa piiril, Drujas ja Keidanis, kuhu pidi saabuma ka Menšikov. Schaumburg pidi teotsema nendega käsikäes; Liivimaal pidi Schaumburg võimalikult põhjalikult rüüstama ja vaenlast kimbutama, kaasa võttes käärti. Ülemkomandant K. Narõškin sai tsaarilt kasu, et ta annaks käesolevaks sõjaretkeks Schaumburgile kasutamiseks Murzenko polgu. Peale retke sooritamist pidi see polk taas jääma Narõškini käsutusse. Vastavad käsud pidi ta andma ka Moskvast tulevaile vägedele ning Monastõrevi polgule.
Kavatsusel ja osalt juba teostamisel oli ulatuslik ettevõte Lewenhaupti peaväe ja tema väest Liivimaale detašeeritud väeosade vastu, kuid ühes sellega ka Liivimaa rüüstamine, mis oli suurim peale Šeremetjevi rüüsteretki 1702. ja 1703. a. See rüüstamine tõi kurbi tagajärgi ka Eesti alale.
Vaadelgem siis esmalt lähemalt kindralmajor Schaumburgi tegevust. Schaumburg saabus Tartu ja alustas 13./14. detsembril edasiminekut. Vastupanu võis olla ainult nõrk, sest Rootsi väed olid Tartu piirkonnas, nagu üldse Liivimaal, nõrgad. Tartust edela pool seisis (Sangastes, Nõos jne.) väikese väeosaga ooberstleitnant Magnus Brömsen, Tartust loodes Kaulbars, liikudes ümbruskonnas; novembrikuu alguses, kui saabus külm, oli ta Kursis, minnes sealt hiljemini Sadukülasse, et pidada valvet möödakulgeva talvetee üle. Hiljemini liikus ta ühes kui teises paigas ja detsembrikuu alguses siirdus ühe Tartust väljasaadetud Vene rüüstesalga tegevuse tõttu Põltsamaale. Schaumburg suundus Tartust kõigepealt Kaulbarsi juhatusel oleva väesalga vastu. Nähtavasti kujunesid Schaumburgi tegevuskava üksikjooned välja alles Tartus, kus ta sai lähemat informatsiooni seisukorra kohta Liivimaal. Nagu Bienemanni uurimusest näha, olid Brömsen ja Kaulbars olnud Tartu piirkonnale tülikad pikema aja jooksul ja nähtavasti peeti siis vajalikuks kõigepealt teha kahjutuks just ooberstleitnant Kaulbarsi juhatuse all teotsevat väge, enne kui suunduda Riia suunas edasi; pealegi oleks Kaulbarsi väeosa Schaumburgi suundudes Riia alla jäänud selja taha, mis võis tunduda Schaumburgile kardetavana. Suundumine Kaulbarsi vastu tõi aga kaasa Loode-Tartumaa ja eriti Viljandimaa kihelkondade laastamise. Pealetungiva jõu suure ülekaalu tõttu ei võinud Kaulbars mõelda vastupanule. Kaulbars tõmbus pärast seda, kui ta oli jätnud moonamagasini Kabalas saatuse hoolde, üle Navesti jõe Viljandimaale, kus ta kohtus Brömseni poolt appisaadetud major Rosenkampfiga. Nüüdki oli temal ainult 428 võitluskõlblikku ratsaväelast. Neist aga ei jätkunud selleks, et pidurdada vaenlase sõjategevust. Venelased põletasid kaitseta jäänud moonamagasini Navestis, samuti ka ümbruskonna külad ja mõisad. Kaulbars palus kiires korras abi Brömsenilt, kuid Brömsen kartis ise vaenlase pealetungi, mis asjaolu tõttu ta ei suutnud Kaulbarsi abistada seda enam, et saadi teateid venelaste pealetungist Tartust lõuna pool. Brömsen püüdis pidurdada siin vaenlase kavatsusi valvepostide abil levitatavate teadetega, et ta on saanud abi Lewenhauptilt. Tõeliselt oligi Lewenhaupt temale appi saatnud 1000 meest. See aga seisukorda ei parandanud. Schaumburgi väekorpus liikus Navesti jõest lõuna poole, siirdudes üle Viljandi, Holstre ja Tarvastu. Rüüstetegevuse all kannatasid Viljandimaa kuus kihelkonda: Põltsamaa, Pilistvere, Kolga-Jaani, Viljandi, Paistu ja Tarvastu. Kaulbars taganes kiires korras Apja ja Pornusesse. Vaatamata korduvaile abipalveile Pärnu, sai ta enne jõulu sealt lisaks ainult 200 meest. Schaumburg läks Suislepa ja Pikasilla kaudu Tartu piirkonda, tungides mõni päev hiljem Rõngu, Puka, Sangaste ja Antsla kaudu edasi. 1./2. I 1708 asus ta laagrisse Karula kiriku juurde. Veel samal õhtul saabus sinna 400 draguni ja 200 jalaväelasega Kaulbars ja 170 ratsaväelasega Brömsen. Tungiti venelastele peale. Rootsi väesalk, saades k. 7 õhtul jagu vaenlase piketist, tungis Vene laagrisse. Kui nüüd Kaulbars ja Brömsen tungisid peale peajõududega, leidsid nad vaenlase eest lahinguvalmina ja juba ise peale tungimas. Kaks korda suudeti venelaste pealetung tagasi lüüa, siis pidid aga rootslased kiiresti kasvava vaenlase ülevõimu ees taganema Lukesse. Võitlus oli kestnud umbes ühe tunni: jalavägi polnud üldse vaenlasega kokku puutunud, sest juba võitluse alguses oli ta, tõenäoselt eelväkke kuulunud dragunite salga poolt segadusse aetud ja relvad heitnud, jättes hätta ohvitsere ja saatuse hooleks moona ja käsigranaate. Alles 3./4. jaanuaril marssis Schaumburg Karulast Valka, pannes viimase põlema. Kokkupõrkest Karula kiriku juures kõnelevad ka Vene allikad. 2./3. jaanuaril kirjutas tsaarile Karulast Preobraženski polgu kaptenleitnant Bartenev, et lahing leidnud aset metsa läheduses, kus paljud on põgenenud metsa; metsas seisnud Rootsi peavägi. Venelased on kaotanud haavatutena 29 dragunit, rootslastest langenud vangi 14. Rootslased kaotasid haavatutena 70 meest, peale selle surnud.
Kaptenleitnant Bartenevi kirjade järgi tsaarile jätkas Schaumburg rüüsteretke, jõudes kuue miili kaugusele Riiast ja suundudes siis Daugavpilsi juurde. Kuskil ei leitud tõsist vastupanu. Lewenhaupt pidi ähvardava olukorra tõttu Kuramaal tõmbama väeosasid sinna ja Liivimaa jäi saatuse hooleks.
Rüüsteretkel said venelased vange ning neilt saadi teada, et Lewenhaupt astub Repnini väe vastu. Retkel ei teinud esialgu muret moon, seda oli algul külluses, kuid lõpupoolel hakkas tunduma puudus kaardist. Retke ajal oli vähe lund. Schaumburgi väeosa liikus Trikāte, Rauna, Džērbene ja Cesvaine kaudu Lubānani. Šeremetjevi poolt detašeeritud väeosadega oli rüüstatud ka Võnnu ja Volmari piirkonda.
28./29. jaanuaril seisid Schaumburgi väeossa kuuluvad polgud korteris 12 miili kaugusel Drujast. Bartenev soovis nüüd, et tsaar käsiks Schaumburgi saata teda, Bartenevit, Riia alla, kus paiknevat üks Rootsi ooberstleitnant ja major 400 mehega. Bartenev soovis kaasa saada Murzenko polgust major Okunevi 300 dragunit ja neljast teisest polgust komandeerituid 200 meest, kokku 500 meest. Nagu sellest näeme, pidas Bartenev vajalikuks rüüstata ka Riia, lähemat ümbruskonda, mis oli seni veel jäänud puutumata. Muide olevat tervel Liivimaal rüüstatud, kaasa arvamata maa-ala Pärnu juures.
Näib siiski olevat kindel, et Bartenev Liivimaa laastamist maa-alalises ulatuses kujutab liialdatult. Igatahes tundub põhjendatuna admiral Apraksini kirjas tsaarile mainitud teade, et Schaumburgi poolt täideviidud rüüstetegevus pole olnud täielik, retke kaasateinute jutustuse järgi ulatunud selle laius 2-3 miilini ja nii jäänud väga palju kohti hävitamata. Et rüüstamine polnud täielik, selle põhjusena mainib Apraksin asjaolu, et retkel pole kaasas olnud kasakaid ja kalmõkke.
Bartenevi kirjast 2./3. veebruarist näeme, et Schaumburg seisis siis Rezeknes, 14 miili kaugusel Daugavpilsist ja 12 miili kaugusel Sebežist 29./30. jaanuaril saatis Bartenev luureks Riiga ühe juudi. See käiski seal ja tagasi tulles teatas, et Lewenhaupti juurest Kuramaalt veetakse moona Liivimaale, millest tema – Bartenev – arvavat, et vaenlasel on kavatsus minna Tartu maakonda, kus temal jätkuvat moona kaheks ja enamakski kuuks, sest tema olevat näinud, et lätlastel (sic!) olevat seal küllalt vilja ja karja. Säärasel juhul polevat ainuüksi ratsaväega võimalik vaenlast kinni pidada, sest rootslased jõudvat oma jalaväega Riiast Tartu maakonda kolme päevaga. Ta küsib tsaarilt, kas polevat parem Tartumaa elanikkonnalt võtta ära vili ja kari, sest et eestlased hoiduvat enam Rootsi kui Vene poole. Tema ise oli selle asja pärast käinud koguni kindralleitnant Baueri juures ja viimasega nõu pidanud, kuid Bauer pole julgenud ilma tsaari käsuta asja otsustada. Bartenev pidas siis vajalikuks barjäärida Tartu piirkonda jalaväega; nagu hiljemini näeme, tehtigi nii. Niiviisi Schaumburgi rüüsteretk Liivimaal toimus üldiselt tulemuslikult, kuid Lewenhaupti vägi oli Kuramaal siiski hävitamata ja tundus tsaarile küllalt tülikana. Lewenhaupti väge võidi aga lüüa, lähendades sellele Vene väeosasid peasõjavägede juurest lõunast ja idast. Teotsemist Lewenhaupti väe vastu pidaski tsaar silmas, püüdes kasutada selleks esijoones kindral Repnini ja Baueri juhatusel olevaid vägesid, kuid siin tuli ette viivitus, ja kui Rootsi peavägi hakkas Visla jõe tagant kiires korras edasi liikuma, jäeti esialgu kavatsus kõrvale.
Tsaar kirjutas 2./3. jaanuaril Repninile, et Chambers ja Bauer pidavat nüüd valmis olema talveretkeks; edasi tsaar küsis Repninilt, kas ta on ühinenud Baueri polkudega, millest käskis otsekohe kirjutada. Repnin vastas tsaarile, et Chambers on valmis ja ka tema juures olevate polkude jaoks olevat küllalt moona. Kuid sõjategevust olevat takistanud sula ilm; niipea kui ta on käskinud tulla polke Keidanisse, on alaliselt sadanud vihma, mis on lume ja jõgede jää sulatanud. Kui külmemaks muutuvat, ühinevat ta kindralleitnant Baueriga ja marssivat otsekohe vaenlasele lähemale. 11./12. jaanuaril Repnin kirjutas tsaarile, et kindralleitnant Bauer 1800 dragimiga ja 100 jalaväelasega läheb Birži juurde ja et ta käskinud ühineda enesega Biržis polkovnik Fasmanil kahe dragunipolgu ja kolme rooduga. Repnin ise koos Preobraženski polguga, lisaks veel oma, Gasseniuse ja Šeremetjevi polk, oli kavatsenud minna Keidanist Nevjaži jõe kaudu Novoje Mesto juurde, et ühineda kindral Baueriga ja suunduda vaenlasele lähemale. Seda aga takistavat suured vihmad. Lewenhaupt seisvat endiselt oma korpusega Kuramaal ja Visnoviecki Kuramaa piiril Janisehkis. 18./19. jaanuaril kirjutas Repnin tsaarile, et ta on läinud Keidanist polkudega piki Nevjaži Novoje Mestoni, et asetuda vaenlasele lähemale ja et minna tarbe korral sinna, kuhu kästakse. Jalavägi marssivat jala, toidumoona ja käärti veetavat vankritel. Talvele polevat enam loota. Lewenhaupt olevat Miitavis, kogudes endale talvekorteritest väeosi. Visnoviecki olevat saanud Lewenhauptilt abivägesid jala- ja ratsaväe näol.
Nagu neist andmeist näeme, takistas tsaari poolt kavatsetud sõjategevust Lewenhaupti vastu esialgu suur sula ja sellest ei tulnud ka hiljemini midagi välja, sest sündmused mujal mõjusid pidurdavalt. Kuningas Karl XII, kes seisis Poolas Visla jõe taga, läks aasta lõpul üle Visla ja suundus venelaste vastu. Ja juba 20./21. jaanuaril kirjutas tsaar Repninile, kui viimane saavat kasu taganemiseks, ta pidavat igal pool põletama toidumoona ja käärti, nii et vaenlasele midagi ei jääks. See tsaari käsk oli mõjutatud kuningas Karli edasitungimisest. 21.-/22. jaanuaril kirjutas tsaar Repninile, et on saadud kindlaid teateid vaenlase sõjavägede üle, kes on peale tungimas; ta ei käsi Repninil nüüd enam kaugemale minna, kui see aga lootvat millegagi hakkama saada, siis tehku seda Jumala abiga. Tema teise kasu peale pidavat Repnin otsekohe minema Polotski juurde, põletades seejuures igal pool toidumoona ja käärti, kasutades selleks kõigepealt kalmõkke ja tatarlasi. Kui Repnin taganevat, saatku ta siis Bauer Liivimaale, käskides viimast ainult ratsaväega ühineda kindral Schaumburgiga ja venelast igapidi takisdada. Von Werden pidi asetuma Polotski ja Druja vahele. Ka Chambers pidi Vilnost lahkuma ja asuma soodsasse paika Polotski ja Minski vahele. Šeremetjevi väest need polgud, mis asusid lähemal Minskile, pidid minema Minski, ja need, mis lähemal Slutskile, Slutski. Kindral Ludwig Nikolaus von Hallart pidi hoidma korras vajaliku arvu küüte, et neid vajaduse korral kasutada Kopõsi moonamagasini tagavarade veoks Polotskisse. Järgmisel päeval käskis tsaar Repnini ratsaväega minna Vilnosse. Kui aga Vene vägi taganevat Grodnost Polotski ja Vilno vahele, vajatavat moona ja seetõttu keelatakse Vilno ja Polotski vahelise maa-ala rüüstamine. Šeremetjev pidi saatma pagasi otsekohe Borissovisse. Tsaar kartis nüüd, et Karl suundub Riia kaudu Pihkva alla, ja käskis Pihkvamaalt koguda toidumoona Pihkvasse. 23./24. jaanuaril käsib tsaar asjaolu tõttu, et vaenlane olevat Grodnost ainult kuue miili kaugusel, taganeda Šeremetjevil Polotskisse ning saata kahurväge Kopõsi ja Polotski vahele. Neemeni jõel polevat nimelt võimalik pidurdada vaenlast venelaste vähesuse tõttu, pealegi olevat Neemeni jõe ülemjooks kinni külmunud. Kuid 24./25. jaanuaril käskis tsaar jälle Repninil sinna, kuhu ta saabunud, seisma jääda, sest vaenlane, kes olnud juba kuue miili kaugusel Grodnost, olevat tagasi läinud. Tagasimineku põhjus polevat küll teäda, kuid see võivat olla väga tähtis. Analoogilise kasu peatumiseks sai ka kindral Chambers ning veel 25./26. jaanuaril Šeremetjev, ja nimelt nii, et polgud, mis käsutatud Minskisse ja Borissovisse, jääksid peatuma seal, kus käsk neid tabab. Kuid samal päeval veidi hiljem muutis tsaar jälle oma arvamuse ja kirjutas Repninile, et ühelt vangilt saadud teate alusel rootslased saabuvad öö jooksul Neemeni jõele; seepärast pidavat Repnin taganema. Admiral Apraksini käskis ta aga kiirustada Ingerimaalt Vilnosse, et nõu pidada, kuidas pidurdada Karli pealetungi Liivimaa suunas. Tsaari kartus teostuski ja rootslased tungisid ööl vastu 26./27. jaanuari Grodnosse.
25./26. jaanuar oli põnev päev. Tsaar oli arvamisel, et kuningas Karl suundub Liivimaale ja sealt Vene alale. Tartu ülemkomandant Narõškin sai kasu saata otsekohe Tartu elanikud Vologdasse, nende vara pidi pandama varjule raekoja keldrisse, peale raha, mis kuluvat neile toitmiseks; ka pidi Narõškin Tartu müürid mineerima. Tartu ja Pihkva pidi ta seadma võimalikult paremasse kaitseseisundisse. Ingeri maakohtunik Jakov Rimski-Korsakov sai kasu, et ta otsekohe kasutaks pihkvalasi ja novgorodlasi kaitseks kolme punkti: Narva, Pihkvasse ja Velikije Lukisse. Maal asuvad elanikud pidid viima oma vara kindlustesse.
Nüüd taganesid venelased tervel rindel. Šeremetjev sai 27-/28. jaanuaril uue kasu, et ta taanduks Borissovisse, et võimalikult kiiresti jõuda Kopõsi, veel parem oleks aga, kui ta läheks Polotskisse. Vaenlane olevat 26//27. jaanuaril saabunud Grodnosse ja liikuvat kiiresti edasi30. Juba järgmisel päeval käskis tsaar Šeremetjevit minna 15 miilini Polotskist. 29./30. jaanuaril käsutas Peeter I kindral Baueri koos ratsaväepolkudega Daugavpilsi juurde, kus ta pidi ühinema Schaumburgiga, kes oli peale Liivimaa retke sooritanud käigu Latgalesse. Kolm jalaväepolku pidi Šeremetjev saatma kiiresti Polotskisse, teised aga Sebeži, olles seejuures alaliselt valmis Pihkvasse minekuks. Sebeži pidi koonduma ka oma polkudega kindralmajor Nikolai von Werden, kolm polku aga saatma Polotskisse. Samal päeval kirjutas tsaar Menšikovile, et pole teada, kust kohalt vaenlane kavatseb tungida Vene alale, kuid ta arvavat kindlasti, et ta suunduvat Pihkva alla, ning siit, jättes Pihkva paremale ja Tartu ning Narva vasemale, minevat Peipsist üle Mehikoorma kohalt, tungides niiviisi Novgorodi alale, et ära lõigata Ingeril ühenduse Venega. Kõik see võivat tõepoolest kergesti toimuda, kui rootslasi ei ennetata. Kevadel võivat vaenlane seal vajalikul määral saada toidumoona ja kaeru hobuste jaoks. Tema pidavat seepärast vajalikuks Kopõsi moonamagasini viia üle Polotskisse, kuhu ta on käskinud koonduda ka jalaväel, et sealt kui lähemast paigast jälgida vaenlase liikumist ning vajaduse korral ennetada teda.
Kui aga vaenlane minevat üle Velikije Luki ja Toropetsi või Smolenski Vene riigi südamesse, olevat vajalik Pihkvast Smolenskini kõik Venesse kulgevad teed sulgeda maharaiutud metsaga, peale seik tee, mis kulgeb Pihkvast Smolenskisse ja Kiievisse. Pihkva tee tulevat barrikadeerida. Admiral Apraksin ja Menšikov said 3./4. veebruaril tsaarilt punktid, mille järgi nad pidid toimima. Narva elanikud pidi saadetama Vologdasse, kuna Tartust vägi ja moon pidi viidama Pihkvasse. Tartu kindlus pidi purustatama ja elanikud saadetama ühes Narva omadega Vologdasse. Teed Pihkvast Smolenskisse tuli sulgeda maharaiutud metsaga peale Lutski, Pihkva ja Smolenski tee. Kindral Bauer, kes pidi ühinema Schaumburgiga nagu ülemkomandant Narõškingi, pidi kuuluma admiral Apraksini käsutusse. Kõigil elanikel tuli viia oma vara, toidumoon ja käärt kindlustesse, ja nimelt Smolenskisse, Velikije Lukisse, Pihkvasse, Novgorodi ja Narva, sest vajalikul korral taheti maal kõik maha põletada. Kui saabuvat viimne korraldus, siis tulevat kõikidel talupoegadel minna metsadesse ja kindlaisse paikadesse; iga seesugune kohalik komandant pidi määrama, kuhu kellelgi tuleks minna. Selleks pidi komandante valitama mõisnikkude ja teiste seisuslikkude inimeste hulgast, kes teaksid kõiki teid – suuri ja väikesi, samuti ka läbipääsukohti metsades.
Seega jäi siis Vene vägede üldjuhatus Väina jõest põhja pool admiral Apraksini kätte. 9./10. veebruaril kirjutas tsaar Apraksinile, et ta peaks silmas Lewenhaupti tegevust ja et ratsavägi tulevat hoida Riia lähedal, jalavägi aga Tartust mõne miili kaugusel. Kui aga Lewenhaupt suunduvat kuninga vägede juurde, tuli temale peale tungida seljatagant. Tõeliselt polnud Karli pealetungi otsekohe karta. See sai teatavaks ka Vene väejuhatusele. 12./13. veebruaril kirjutas tsaar admiral Apraksinile Menšikovilt saadud teate põhjal, et vaenlane läinud Grodnost edasi, olles Vilno ja Minski vahel. Sinna teatavasti rootslased jäidki pikemaks ajaks. Kuid nüüd kartis tsaar, et rootslased lähenevad Dneprile, ja ta tahtis, et Menšikov takistaks vaenlase liikumist, nii et see ei saaks läheneda Dneprile vähemalt enne kolme nädalat. Maastik olevat selleks soodus: Minskist Borissovini ja Borissovist Dneprini olevat laialdased tühjad alad ja kui vaenlasel pole lähemaid ümberhaaramise võimalusi, võidavat talle metsa maharaiumisega teha suurt kahju, teda kinni pidades. Kuid tsaar ei suutnud siiski loobuda mõttest, et kuningas Karl läheb edasi põhjasuunas ja ühineb Lewenhauptiga. Seda osutavat tsaari arvates ka asjaolu, et Rehnsköld suunduvat oma vägedega vasemale; ühtlasi olevat kindral Bauer kirjutanud, et Lewenhaupt laskvat palju moona ja käärti koormaisse laduda. Kui aga vastu ootust Karl siiski liikuvat Pripeti jõe taha, siis ei minevat ta Kiievi alla, sest seda takistavat halb aastaaeg ja kaalutlus, et venelased võiksid teda seal ennetada. Lõppeks mainib tsaar, et ta peab enese juures Tšašnikovis jalaväepolke, kuni saab Menšikovilt kindlad teated vaenlase üle, sest ta kartvat väga, et Lewenhaupt väiksemate teede kaudu edasi läheb ja venelasi Ingerist ära lõikab. Olles jätkuvas kartuses Lewenhaupti kavatsuste pärast, kirjutas tsaar 2S./26. veebruaril Apraksinile, et Tartust tuleb ära viia kahurid, kuna püssid, kuulid ja pommid, kui neid pole otsekohe võimalik ära toimetada, tuleb visata kas või vette. Samuti käskis ta kindlustada Pihkva bollvärke. Polevat halb, kui suurem osa moonast viidavat Tartust Pihkvasse, siiski aga mitte kõike. Kindral Werdeni polke võidavat asetada kaitseks Tartu taha, ratsavägi nihutada ka ettepoole; need väed peaksid toidustuma võimalikult niipalju kui võimalik vaenlase maa-alalt, tekitades sellega rootslastele kahju ja säästes oma moonamagasinide tagavaru. Sõjaväelastel polevat mingit mõtet seista Sebežis, sest see linn asetsevat peavägede seljataga, ka olevat ta Lewenhauptist kaugel. Kui nad oleksid aga Lewenhauptile Liivimaal lähemal, võiksid nad tema vägede eest kõik põletada ja rüüstata. Muu jätvat ta Apraksini enese otsustada. Kuningas Karl olevat Smorgonis ja Rehnsköld Dsentsolas; polevat teada, kas nad lähevad edasi või mitte.
Tsaari kasu järgi hakkas nüüd Vene vägi koonduma Tartu piirkonda. Admiral Apraksin, kes oli käinud tsaariga kohtumas, kirjutas 14./15. veebruaril tsaarile, et ta Bauerilt, kellele Narõškin kirjutanud, saanud teada, et üks vaenlase rügement on asetunud Tartu juurde, kuna jalavägi ja mõnevõrra ratsaväge seisvat Narva ja Tallinna vahelisel teel. Tema, Apraksin, tahtvat saata sinna kindralmajor Schaumburgi, ka jalaväge käskinud ta minna Tartu ümbrusse vastupanuks vaenlasele. 15./16. veebruaril saabus Apraksin Pihkvasse, kus ta ei leidnud ülemkomandant Narõškinit eest, kes sel ajal viibis Tartus; ka Apraksin tuli siia, saabudes 17./18. veebruaril ja teatades Narõškinile tsaari kasu Tartu kodanikkude väljasaatmise kohta Vologdasse. Narõškin asus otsekohe korraldust täitma, mille läbiviimisel oli suuri raskusi küütide puudumise tõttu.
Miine Tartu õhkulaskmiseks võidavat korda seada kahe nädala jooksul. Kahurväge olevat küllalt, kuid seda polevat võimalik teeolude tõttu ära saata. Tema ootavat kindral von Werdenit, kelle saabumisel Pihkva polgud, mis nüüd asetsevat Tartus, võiks ära saata ja saabunud polke asetada kindlusse.
20./21. veebruaril lubas Apraksin sõita Sebeži kokkusaamiseks kindralleitnant Baueriga. Apraksin pidas ühtlasi vajalikuks saata Schaumburgi 2000 ratsaväelasega rüüstama Soomet, v. Werdeni saatis ta aga Sebežist Tartu. Samuti hakati Sebežist saatma moona Pihkvasse. Kahurväe äravedu Tartust oli vahepeal alanud. 6./7. märtsiks oli Tartust juba palju kahureid ära viidud, laskemoona äraveoga oli aga raskusi. Ka Narva elanikele oli 1./2. märtsil välja kuulutatud käsk, et nad läheksid valitseva sõjalise olundi tõttu Vologdasse, andes neile ettevalmistusteks aega kaheksa päeva.
Tsaar soovis nüüd, et Eesti- ja Liivimaal toimuks põhjalik rüüstamine. 2./3. märtsil kirjutas ta Apraksinile, et oleks hea, kui saadetaks terve ratsavägi välja ja see rüüstaks kõik kohad Tallinna, Pärnu ja Riia vahel. Saadavaid härgi pidi kasutatama vilja transportimiseks Pihkvasse ja Narva. See pidi toimuma mitte liialt kiirustades. Tartuga käsib ta veel viivitada (arvatavasti Tartu kindluse õhkulaskmisega), ta tulevat ise sinna.
Jälgigem nüüd teoksil olevat väekoondamist Tartu piirkonda ja sellega seoses olevaid sõjasündmusi. Kindralleitnant Bauer läks Apraksini käsul Drujast edasi 22./23. veebruaril, minnes kõigepealt Sebeži, kus oli nõupidamine. Sinna polnud saabunud kindralmajor Stoltz, kelle mehed seisid endistes korterites. Bauer kavatses saata Sebežist luursalku Rezeknesse ja Lubana järveni; oli kuuldusi, et vaenlased olnud seal liikvel. Riia alla saadetud luurajate abiga saadi teada, et rootslased on jala- ja ratsaväega tulnud Uus-Riia (Dünamünde?) juurde ja et neil olevat kavatsus minna Vilnoni. Et saada kindlamaid andmeid, saatis Bauer tugeva, 300 dragunist ja 600 kalmõkist ja tatarlasest koosneva luuresalga Krustpilsi juurde. Bauer küsib tsaarilt, mis teha siis, kui Lewenhaupt läheb Väina jõe taha, et ühineda kuningaga, temal olevat säärasel juhul vähe mehi. Schaumburgi väeosal olevat halvad hobused ja need vajavat kolme nädala pikkust puhkust. Bauer viibis Sebežis kaua. 19./20. märtsil kirjutas ta Sebežist, et alustab edasiminekut 23./24. märtsil ja et tal olevat ainult 5000 meest.
Tsaari erutas muidugi Baueri teade, et Lewenhaupt läheb Vilno juurde, kuid ta arvas siiski, et see ei või nii olla; ka aastaaeg ei sobivat selleks. Kui see aga vastu ootust siiski toimuvat, tulevat Lewenhaupti takistada.
Ka Menšikov kirjutas, et ta imestuvat, miks Lewenhaupt on läinud säärasesse ebasoodsasse paika kui Uus-Riia. Tema arvavat nüüd, et Lewenhaupt suunduvat Kokenhuseni, see koht asetsevat Pihkva suhtes väga soodsas kohas. Kui vaenlane kavatsevat Pihkva alla minna, minevat ta Kokenhuseni juures üle Väina jõe. Ja võib-olla sellepärast on Lewenhauptil käsk, teha säärases kohas sild, ja minnes üle jõe, jääda seisma üleminekukoha kaitseks, kuni saabub Rootsi peakorpus. Menšikov küsib, et kui Lewenhaupt läheb Vilno alla, mispärast peaks ta kõrvale jätma otsese Samogiitia tee. Kui siiski olevat tõsi, et Lewenhaupt on Uus-Riias, tulevat teda kahelt poolt silmas pidada, eriti Baueri poolt. Igaks juhuks tulevat Polotski juures teha hea sild ja valmistada võimalikult enam parvi, et juhul, kui sild rikutakse, väed ei jääks jõe taha.
Tõeliselt sääraseid kavatsusi Rootsi peakorteril polnud ja Lewenhauptile ei antud käsku Kuramaalt Liivimaale tulla. Oli ettevalmistusel sõjategevus tsaari väe vastu hoopis teisal kui Liivimaal. Lewenhaupt sai peakorterist kasu tulla sinna nõupidamisteks ja käskude saamiseks.
Baueri saabumine Liivimaale viibis, saabus aga kindral Nikolai v. Werden, kes, nagu nägime, Apraksini poolt oli Sebežisse edasi saadetud veebruarikuu lõpul. Werden saabus kuue polguga, tulles läbi Daugavpilsi piirkonna Petseri kaudu Tartu juurde 2. 3. või 3./4. märtsil. Vene ratsaväge oli Tartumaal vähe, ainult 800 Murzenko polgu meest seisid Tõraveres oodates lisa. Werden asus Tartu juures 12./13. märtsini, läks siis Kambjasse, kindlustudes siin laagris ja muidugi pidades silmas Lewenhaupti.
Uus olukord tekitas muidugi ärevust siinseis Rootsi võimukandjais Riias ja Tallinnas, seda enam, et nendeni olid jõudnud ka teated Tartu kindluse õhkulaskmise kavatsuste kohta. Pealegi oli karta maa laastamist. Püüti teha raskes olukorras, mis võimalik. Eestimaa kuberner Nils Stromberg andis Eestimaa aadlilipkonnale ja Kaulbarsile kasu kõige kiiremas korras läheneda lõunast ja põhja poolt Tartule, paludes ühtlasi, et Lewenhaupt saadaks selleks mõnevõrra jalaväge, et seda paremini õnnestuks vaenlaste kavatsuste ja eriti Tartu õhkulaskmise segamine. Kaulbars, kes seisis Helmes Kärstna mõisas, oli juba isiklikul algatusel kavatsenud minna oma rügemendiga üle Emajõe. Teated suurte vene jõudude saabumisest hirmutasid aga teda. Ta oli märtsi alguses kuulnud, et Tartus on kolm polku jalaväge ja et arvukas Vene ratsavägi, kelle hulgas palju tatarlasi, olevat saabunud Petseri juurde ning tungivat Tartumaale. Ka oli kindralmajor Schlippenbach teda manitsenud, et ta ei läheks enne üle piiri, kuni pole saabunud lähemaid teateid vaenlase üle, et vaenlast mitte asjata ärritada, et see uuesti Rootsi alale ei tungiks. Pöörduti abipalvega ka kuninga poole (nii Stromberg, Kaulbars kui ka Liivimaa Eesti osa majandusasehaldur Strömfeldt); Lewenhaupt oli vahepeal kuninga juurde läinud. Tartu juurde koondunud Werdeni väe üle sai Kaulbars kindlaid andmeid väljasaadetud luurajate abiga. Kui teated Werdeni väeosa saabumisest jõudsid Riiga, andis asekuberner Funcken 19. 20. märtsil ooberstleitnant Brömsenile, kes seisis Evele juures, Zögele (Riia juures), Skoghile (Skriveri juures Väina jõe ääres) ja 20 mehele Tiesenhauseni rügemendist kasu otsekohe ühinemiseks Kaulbarsiga. Ka oli nõrgast Pärnu garnisonist käsutatud Kaulbarsi juurde 300 jalaväelast ooberstleitnant Magnus Friedrich von Wolfeldti juhatusel, kokku kõik veidi alla 700 mehe.
Zöge saabus Burtnieki 30./31. märtsil, neli päeva hiljem tuli major Kosküll ühe Skoghi väeosa eskadroniga. Kaulbarsiga olid ühinenud Volmaris ka teised väeosad. Sinna oli muuseas saabunud ooberstleitnant Zöge 170 ja Skogh 160 ratsaväelasega, kuna Brömsen teatas, et ta ei saa anda üle 100 mehe. Needki mehed olid viletsas seisukorras ja hobused olid kurnatud, puudus üldse moon. Moonastamiseks suutis midagi ära teha veel ainult Strömfeldt, kuid sedagi suure hilinemisega. Niiviisi sai Kaulbarsi vägi moona puudusel tugevasti kannatada. Loomulikult ei saanud säärane väikesearvuline ja halvasti moonastatud väeosa vaenlase suhtes midagi tähtsamat ette võtta.
Sel ajal kui maakaitse oli nii halvas seisukorras, toimus uus Vene retk, mille tulemuseks oli hirmus rüüstamine. See retk algas aprillikuu lõpul. Juba kuu alguses oli kindral Schaumbürg oma väeosaga Krustpilsi maha põletanud. Vahepeal pidurdas vaenlase sõjategevust kevadine suurvesi, aga kui see alanes ja võimalus avanes peale tungida, tuli Vene vägi üle piiri kindral Baueri, Stoltzi ja brigadir Monastõrevi juhatusel. Rootsi andmeil oli venelasi 9000 meest 16 kahuriga. Puudusid jalavägi ja raske moonavoor, millega vaenlasel võimalus avanes kergeks ja kiireks edasiliikumiseks. Selle väe ülesanne oli, nagu varemini tsaari käsust nägime, Liivimaa põhjalik rüüstamine. Mida ei saadud kaasa võtta, see hävitati. Baueri väeosa pidi ühinema Tartu piirkonnas seisva Werdeni väeosaga, kust saadetigi vastu 3 polku, kuna osa Werdeni meeskonnast asetati Emajõe suudmele. Selle otstarbeks oli, et Tartu evakueerimine moonast Emajõe kaudu võiks toimuda segamatult.
Minnes üle Cesvaine ja Piebalga, ilmus Bauer 16./17. aprillil Rauna juurde, suundudes siit Smiltenesse ja Trikātesse. Jaunmuiža juures mindi parvel üle jõe. Üks suurem väeosa seisis pikema aja jooksul Rauna piirkonnas, hävitades ja rüüstates ümbruskonda, otsides üles ka metsadesse peidetud vilja ja takistades külvitöid. Kui Riias saadi teada vaenuväe saabumisest Piebalgasse, kästi Kaulbarsi takistada Vene vägede ühinemist Tartu juures seisvate vägedega. Kooperatsiooniks, et ette võtta diversiooni lõuna poolt, saadeti Riiast ooberstleitnant von Becker 600 jalaväelasega Erglisse. Kuramaalt detašeeriti Beckerile toeks ooberstleitnant von Löschern 400 ratsaväelasega. Suuri raskusi oli nende moonastamisega.
Kaulbarsi käsul tuli major Kosküll Puhjast 24./2B. aprillil Volmarisse ja valvas Koiva jõel kuni Võnnuni; Kokmuižast Eveleni teostas valveteenistust Zöge, kuna Evelest Koikülani ja edasi valvas Brömsen. Kaulbars ise ei suutnud nende salkadega ühineda, sest tema väeosa hobused olid liiga kurnatud. Nimetatud väeosadega loomulikult ei suudetud vaenlaste vägede ühinemist takistada ja seetõttu Stromberg andis rootslastele kasu, et nad koonduksid Emajõele ja vähemalt siit takistaksid venelaste edasitungi. Eesti- ja Liivimaal kutsuti kokku ka maaelanikud, lootes, et see võiks toimuda maikuu keskel Pärnu piirkonnas. See kutse jäi peaaegu tulemusteta, sest häda ja puudus olid liiga suured.
Enne, kui väeosad Emajõe liinile suutsid kokku tulla, purustati Eveles Brömseni väeosa. Baueri enese relatsiooni järgi toimus see järgmiselt. 2./3. mail oli ta Koiva ääres ühinenud kindralmajor Stoltziga; tehes silla üle jõe, saatnud ta luuresalga välja, kuid see ei saanud teateid ega vange. Vastu 6./7. maid on ta õhtu paiku ise 2000 mehega väljunud. Järgmise päeva hommikul saatnud ta välja kasakad ja kalmõkid, kes on löönud vaenlase valveposti, tuues kaasa vange 12 meest. Ohvitseridelt saadi teada, et Brömsen seisab Evele mõisas. Bauer suundus nüüd Brömseni vastu, lüües viimast. Brömsen ise langes haavatuna vangi. Rootsipoolsete andmete järgi kasutanud venelased rootsi eelvahipostide spiooni juhtimisel salateed üle soo ja nimetatud valvepost piiratud sisse ja hävitatud; nii pole saanud Brömsen andmeid vaenlase lähenemisest. Brömsen saatnud välja teise leitnandi 30 ratsaväelasega, et muretseda andmeid vaenlasest ja oma eelvahtkonnast. Pealetungiv vaenlane hävitas ka selle salga ja saabus Brömseni väeosa juurde nii kiiresti, et seal ei suudetud asuda hobustegi selga, kes vahepeal olid pandud sööma. Algul löödi küll pealetungiv Vene eelsalk tagasi, kuid peajõu peale tungides püüdis end igaüks päästa, põgenedes Pärnu. Brömseni väeosa põgenemisele järgnes kohapeal üldine kabuhirm. Põgenesid nii maaelanikud kui sõjaväeosad. Ooberstleitnant Wolfeldt taganes väikese jalaväeosaga Pärnu, samuti Kaulbars; Beckeri jalaväeosa tõmbus Funckeni käsul Erglist Riiga. Nüüd oli maa täiesti kaitsetu. Vaenlane põletas Evele ümbruses, koondus siis Valka ja läks sealt 12./13. mail Mõnistesse, kust kulges maantee Pihkvasse. Siin toimus osaline ühinemine Tartu juures seisvate vägedega, kuna teine osa neist oli okupeerinud Emajõe liini.
Kui Kaulbars märkas, et pole enam otsest hädaohtu, asetas ta riviteenistuseks kõlbmatud mehed Pärnu ümbruskonna mõisadesse ja läks ülejäänutega Karksi piirkonda. Sealt edasi ei usaldanud ta aga minna, kartes äralõikamist Peale seda kui ta sai kasu ühendada oma väeosaga Brömseni eskadroni, läks ta Pärnu, jättes mehed major Rosenkampfi juhatuse alla.
Nelipühade ajal lahkus Bauer Mõnistest, minnes ida poole, kuna rüüstesalgad tee ääres jätkasid oma hävitustööd. Talupojad põgenesid ikka suuremates salkades, asudes võsastikus ja mujal sobivais paikades vaenlasele vastupanuks. Bauer peatus Rõuges, minnes juunikuu alguses Tartu juurde Tähtveresse. Admiral Apraksin küsis tsaarilt nähtavasti juba maikuus, kuhu peab Bauer minema peale seda, kui ta oma retke, Liivimaal on sooritanud, samuti kunas Tartut õhku lasta. Tsaar ei vastanud nendele punktidele. Kuid 12./13. juunil kirjutas ta Bauerile, kes vahepeal oli saanud kasu Menšikovilt ühineda peavägedega, et ta seda nüüd ei tohiks teha, sest olevat suur vajadus jääda Liivimaale, et jälgida Lewenhaupti tegevust. Ainult siis, kui Lewenhaupt läheb oma korpusega Vene peavägede vastu või saadab sinna oma ratsaväe, võis Bauer ühineda peavägedega. Veel 23./24. juunil kirjutas tsaar Peterburist Menšikovile, kes oli arvanud, et kuningas Karl peale Berezinast üleminekut suundub Ukrainasse, et see võivat nii olla. Kuid tema, tsaar, arvavat, et Lewenhaupt ja Yrjö Lybecker eraldavad kahelt poolt Ingeri Vene alad, milleks olevat ilmseid tunnuseid. Menšikov oli tsaarile kirjutanud, et rootslased kavatsevad minna Bõhovi juures üle Dnepri, kuid Peeter I kardab, kas siin pole samane kavalus nagu Berezinalgi, kus rootslased venelasi petnud (tsaar mõtleb siin Karli ümberhaarangut). Tsaar arvab, et säärase operatsiooniga kisuks Karl venelasi Dnepri äärde, ise aga suunduks üle Väina jõe Velikije Lukisse ja, ühendades kõik oma väed, eraldaks Ingeri. Ja veel 28./29. juunil kirjutab Peeter Narvast Menšikovile, et Rootsi vägi tulevat Ingerisse, mitte aga Ukrainasse. Polevat vaja uskuda spioone ja vange, sest vaenlane levitavat meelega ekslikke jutte. Seepärast peab ta paremaks, et Vene jalavägi läheks Vitebskisse. Repnini asukoht Mogilevis polevat sugugi hea, sest seega olevat jalavägi väga eemaldatud Väina jõest. Kui jalavägi tuleks Vitebskisse, siis ei suutvat vaenlane teda ennetada Polotskisse või mujal Väina jõe liinile minekuga. Kui aga Karl XII läheks Ukrainasse (mida ei võiks tõenäoseks pidada), siis olevat võimalik teda Vitebskist Starodubi suundudes ennetada. Kuidagi aga ei võivat lubada seda, et Bauer läheks Väina jõele, sest sel juhul eraldaks Lewenhaupt teda Ingerist, kuna aga kuningat ta ainult ratsaväega ei suudaks kinni pidada. Ta on siiski käskinud Baueril ratsaväega valmis olla. Ka Šeremetjevile kirjutas samal päeval tsaar, et rootslased suunduvad Ingerisse, mitte aga Ukrainasse, ja sellepärast peab ta paremaks, et Šeremetjevi jalavägi tuleks Vitebskisse.
Nähtavasti oli tsaaril tõsisemalt kõne all sõjategevus just Narva ja arvatavasti ka Peterburi juures. 18./19. ja 20./21. juunil oli ta käsutanud sinna nii kindralleitnant Baueri kui ka ülemkomandant Narõškini. Arvatavasti viibis seal ka Apraksin. Nii Apraksin kui Bauer said oma esitistele tsaari poolt resolutsioone. Apraksin pidi tsaari korralduse järgi kaitsema Ingerit, Pihkvat ja teisi alasid, kus see soodsam, ja vahepeal ka ise vaenlase vastu aktiivselt välja astuma; kindralleitnant Bauer ja kindral Werden pidid kuuluma tema ülemjuhatuse alla. Bauer pidi Apraksinile alluvusest siis ära võetama, kui Lewenhaupt ühineb kuningaga. Pihkvasse pidi jääma kolm regulaarpolku, peale selle neljandaks kodanikkudepoik. Ülemkomandant Narõškin pidi alluma Apraksinile. Apraksini küsimusele, kus ta peaks asuma, kui Rootsi vägede ülemjuhataja Soomes Yrjö Lybecker läheneb Peterburile ja Lewenhaupt Pihkvale, arvas tsaar, et siin on tarvilik veel kaaluda; ta võivat asuda ehk keskele, et anda käske mõlemale poole.
Bauerile antud korraldustest näeme, et Bauer oli saanud teate Lewenhaupti kavatsusest 15./16. juunil suunduda Riiast Tartu juurde. Ta küsib nüüd tsaarilt, kas siis, kui Lewenhaupt läheb Tartu, Pihkva või Narva juurde, ta peab Lewenhaupti vastu talitama defensiivselt, või kui jõud lubab, ka ofensiivselt. Tsaari arvates pidi Bauer astuma lahingusse ainult siis, kui on kindel lootus võiduks; olevat siiski parem sagedamini pidada kirjavahetust peaväega, sest kui ühel kohal on lahing, tuleb teisel kohal talitada defensiivselt. Bauer pidi teotsema Lewenhaupti vastu defensiivi korral terve väega, aga kui ta saab käsu minna kaugemale, pidi ta jagama jalaväe linnade vahel ja edasi minema ainult ratsaväega. Säärasel juhul pidi ta saama Peterburist täienduseks kaks ratsaväepolku. Baueri isiklik arvamine oli, et tal kõige parem oleks jääda koos vägedega Tartu juurde, sest siit saavat ta kõige paremini teada, kuhu kavatseb minna Lewenhaupt. Tartut ei võivat ta veel õhku lasta vilja pärast, mis kasvavat ja mis võivat valmida kahe nädala jooksul. Vajaduse korral suutvat ta Tartu poole päeva jooksul õhku lasta.
Tsaar jättis Tartu õhkulaskmise aja Baueri otsustada. Kuid ta pidavat väga selle järele valvama, et vaenlane seda kavalusega, ei võtaks, ja kui pealetung toimub väljaspool Liivimaaa, ka sel juhul kindlus õhku lasta.
7./8. juulil oli tsaarile Bauer kirjutanud, et temale saabunud teate järgi Lewenhaupt terve oma korpusega on edasi läinud ja et rügemendid Tallinnast olevat laevaga Riiga viidud. Et saada kindlaid andmeid, on ta saatnud ühe polkovniku Riiani, et saada mõnd teadlikumat vangi. Apraksin vastas Bauerile 15./16. juulil, kui teade õige olevat, siis ühinegu Bauer terve oma diviisiga peavägedega, pidurdades võimalikult Lewenhaupti tegevust. Tartus olevat ta käskinud juhul, kui Bauer lahkub, talitada tsaari kasu järgi. Bauer läkski, kaasas 14 000 meest, jättes Pihkva ja Narva juurde 300 dragunit.
22./23. juulil kirjutas Apraksin tsaarile, et Bauer on lahkunud Liwimaalt esimeste teadete saabumisel Lewenhaupti siirdumisest Rootsi peavägede juurde. Tartu olevat õhku lastud ja polevat alles enam ühtki bollvärki ega torni.
Meie ei peatu lähemalt Baueri lahkumisel Tartu juurest, samuti ka Tartu kindluse ja linna hävitamise juures, sest seda küsimust käsitleb Bienemann oma uurimuses. Lisaksime ainult niipalju, et Bienemanni andmeil algas Tartu hävitamine 11./12. juulil, kusjuures purustati kindlustise müürid, kuna muldmikud jäid enamasti purustamata 67.
Eesti ajaloo seisukohast on sõjategevusel 1707. a. sügisel ja 1708. a. esimesel poolel suur tähtsus. Maa sai jälle raskesti kannatada. Kui Eestivastane operatsioon a. 1700-1704 oli seotud tsaari püüdega pääseda Läänemere äärde, siis olid 1707. a. lõpu ja 1708. a. sõjasündmused tugevasti seoses Karli peaväe tegevusega, kus tsaar püüdis aimata kuningas Karli sõjalisi kavatsusi, arvates, et peaeesmärgiks kuningal on Ingeri ja teiste Läänemeremaade taasvallutamine. Siin püüdis tsaar takistusi luua nende sammudega, mis Liivimaal ja mujal Lewenhaupti vägede vastu olid kavatsusel ja teostamisel.
Kuid samal ajal jälgis tsaar eriti kuningas Karli peaväge, sest tõeline hädaoht ähvardas just selle poolt ja Lewenhaupti käsutuses oleva Kuramaa väliväe osatähtsus võis suureneda selle kaudu, kui ta oleks kas ühinenud Rootsi peaväega või Rootsi peaväe suundumisel Liivimaale teostanud iseseisvaid operatsioone. Kõiki sääraseid võimalusi pidas tsaar hoolega silmas. Nägime ju eespool, kuidas tsaar oli pidevalt, 1708. a. kesksuveni, peaaegu painajaliku surve all, kartes, et Rootsi vägi suundub Loode-Vene alade vastu, kusjuures pinevus jõudis haripunktile 1708. a. jaanuarikuu lõpul, kui Rootsi sõjavägi forsseeris suure kiirusega Poola jõgede liine, liikudes idasuunas edasi. Tsaari kartus Loode-Vene alade pärast mõjutas tugevasti Liivimaa saatust 1707. a. lõpul ja järgmise aasta esimesel poolel.
Tsaarile kangastusid mineviku kurvad sündmused, nagu kaotus Narva all, kuigi tsaar võis nüüd juba arvestada oma väe suuremat vastupanuvõimet, kui a. 1700, mil Vene sõjaväe reorganiseerimine oli veel algastmel. Kuid siis seisis tema kõrval kuningas August, nüüd tuli tal võidelda kardetava vaenlasega üksi.
Tsaar oli siiski väsimatu, omades palju suuremaid kogemusi kui a. 1700, samuti oli nüüd Vene väe juhtkond kõrgemal tasemel kui nimetatud aastal. Raugematu tahtejõuga oli Peeter I nüüd valmis vastu võtma seda, mis oli tulemas, olgugi et vastase samme juhtis samuti raudse tahtejõuga ja kogenud isik. Kuningas Karl suundus Dnepri jõe liini vastu, mis vabastas tsaari alalisest kartusest Loode-Vene alade ja Ingeri pärast, tuues talle uusi suuri ülesandeid Vene ala kaitsemisel teisal. Uues piirkonnas vastasel oli aga ääretu suuri raskusi juba looduslikkude tõkete tõttu, kõnelemata tagavarade baasist isoleerumisest. See viis küll võitluse Liivimaast kaugemale, kuid ka võitluse tulemused teisal mõjutasid Eesti ja Läti ala edaspidist lõplikku saatust.
H. Sepp.
Ajaloolisest Ajakirjast nr. 1/1939