Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

23 Jun

Individualismist ja demokraatiast.

 

       

Prantsuse kirjanikult Andre Maurois’lt ilmus hiljuti raamat pealkirjaga Mes Songes que voici, millest mõned huvitavamad väljavõtted.

Mõni päev tagasi külastas mind keegi vene kirjanik. Ta oli tulnud otse Moskvast. Varsti võrdlesime oma kodumaid.

„Teie teete ülekohut,” ütles ta, „kõneldes kommunistliku katse ebaõnnestumisest või vastupidi. Sellest ei maksa rääkidagi. Meie oleme Venemaal kasvatanud uue generatsiooni, ja te peate mõistma, et meie noortele on prantslaste ja inglaste individualism kuritegu riigi vastu, jah, isegi meie arusaamised kõlblusest on hoopis teised kui teie omad. Üksainus näide: teie juures on salakuulamine põlastatav, kommunistidele aga on see kohustuseks.”

„Denuntsiatsioon,” vastasin mina, „oli kohustuseks 1793. aasta jakobiinlastele ja inkvisitsiooni käsilastele. Igasugune fanaatiline mõtlemisviis on vaimlik marurahvuslus ja teeb äraandja rahva sõbraks. Selles ei ole midagi uut.”

„Võib olla, kuid jakobiinlased võitsid Euroopa, mida varem valitses kirik. Inimsugu elas kristlikul ajastul. Kuid Prantsusmaa algas oma uut ajaarvamist revolutsiooni esimese aastaga. Meie seisame praegu uue ajastu lävel.”

Kui ta läks, mõtlesin ma kaua järele ta sõnade üle. Kas tõepoolest seisame praegu uue ajastu lävel, küsisin ma endalt.

*

Kas on inimkonna ajaloos „uusi ajastuid”? Näib nagu järgneksid faktid üksteisele vahetumalt. Kaasaeglane ise ei suuda märgatagi üleminekuid. Sündmused, mis saavad hiljem ajaloo verstapostideks, jäävad talle märkamata. Ikka ja alati võib märgata ajaloo jões kaht lahkuminevat voolust. Ajuti johtuvad sündmused aeglaselt, puudutades ainult pealispinda, sealsamas aga ühe sammuga hüpatakse kaugele edasi. Diocletianuse kaasaeglane võis väga hästi mõista roomlaste mõtlemisviisi Augustuse ajast, hoolimata vahepeal möödunud sajandeist. Kuid mis on seitsmenda sajandi inimesel ühist neljanda sajandi inimesega? Keel ja maailmavaade on täiesti muutunud. 1660. aasta prantslasele oleks kuninga loss ja hoovkond ning muugi elu Pariisis paistnud täiesti kodusena ja kaasaegsena, kui ta oleks surnuist ärganud 1788. aastal. Sada aastat hiljem oleks ta aga seisnud sealsamas Pariisis täiesti nagu tundmatus maailmas. Uue ajastu saabumiseks võime nimetada igat epoohhi, mis kas mõne uue õpetuse, suurte leiutiste või mõne geniaalse inimese energia, tahtejõu ja ideede maailma kaudu muudab inimessugu lühikese aja jooksul põhjalikult. Kas seisame tänapäev ühe säärase uue ajastu lävel?

*

16. sajandil rikastasid suured reformaatorid, eelkõige Calvin, inimvaimu uue ideega. Nad jutlustasid usuvabadusest ja valmistasid pinda poliitilisele mõtlemisviisile. Reformatsioonis hakkas idanema moodsa individualismi seeme. Huvitav on märkida, et sama reformatsiooniga sai alguse ka vastupidine suund – riiklik mõte. Nad ihkasid vabadust, kuid võitlus õpetas neile distsipliini. Oli aga maa, kus despotism ei olnud tarvilik ja õpetus kandis ilusat vilja – see oli Uus-Inglismaa. Siin arenes protestantlik individualism enda loomuliku vormini – demokraatiani. Suurtelt protestantlikkudelt maadelt, Inglismaalt ja Ameerikast, ja lõpuks kalvinistlikust Genfist levis pärast prantsuse revolutsiooni ka õpetus inimõigustest. Rousseau, Calvini õpilane, kandis endas kaht eriseeinet: individualismi ja kollektivismi. Ta jutlustas rahvariigi mõistest, kus valitseja on piiramata võimuga, sest rahvas ise omas kollektiivses isikus on valitseja. Ta ei tunnusta vastuolu riigi suveräänsuse ja kodaniku vabaduse vahel, sest vabas kooselus ühtub indiviid üldsusega sel määral, et tema tahte ja üldsuse tahte vahel ei või tullagi mingit konflikti.

*

Sada aastat pärast prantsuse revolutsiooni tuli aeg, mis viis individualistliku eluvaate tipule. Rahvad nõudsid oma „õigust”, eelkõige valimisõigust kui üheõigusluse sümbolit ja vabaduse tagatist. 1900. aastal võis arukas mõtleja järeldada, et inimsool algab nüüd uus ajastu, vabaduse ajastu. Suur maailmasõda näis olevat liberaalsete jõudude triumf, mis paljud rahvad viis demokraatsele teele. Kuid mõni aeg hiljem mineeris ülespuhutud individualism demokraatia ja see muutus demagoogiliseks ja plutokraatseks.

Näib võimalik, et valitsusviiside reformid oleksid püsinud mõne sajandi, kui mitte sõda ja sellele järgnenud majanduslik kriis ei oleks maailma paisanud kaootilisse korralagedusse. Demokraatia oleks vajanud õpiaega, mis aga oleks olnud võimalik ainult rahulikul ja stabiilsel ajal. Korralagedatel aegjärkudel rahvas eelistab julgeolekut vabadusele. Prantsusmaal ja Inglismaal, kus liberalism on juurdunud sügavamalt, elab veel demokraatia, paljudes muudes maades aga, kuhu liberaalsed institutsioonid võeti üle hiljem, lõi demagoogia ja plutokraatia säärase olukorra, et rahvas individualismi hüvedele sülitab. Venemaal kasvab praegu uus põlv, kellele lääne liberalismi põhinõuded on tundmatud, kes otse usulises kindluses on valmis ohverdama oma elu riigi heaks. Sipelgapesa ehk mesipuu on neile eeskujuks inimeste kooselus. Kas peab arvama, et individualism oma liialdustega on enda surmanud ja uus ajastu algab sääraste sipelgapesa-riikidega?

Loomingust nr. 7/1933

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share