Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

03 Jul

Tütarlaste lugemisvarast.

 

    

Tütarlastele määratud lugemisvara moodustab vaevalt 10% meie laste- ja noorsookirjandusest. Seda pole just palju; vaevalt siiski tarvitseb kurta tütarlaste raamatute arvulise vähesuse üle: nii poiss- kui tütarlastest peavad ju kasvama inimesed, ühes ja samas maailmas tuleb elada nii poistel kui tüdrukutel, – igakülgselt peavad seepärast nii poisid kui tüdrukud seda maailma tundma õppima. Ei ole soovitav ega lubatavgi sundida tütarlapsi lugema ainult tütarlaste kirjandust: selline ühekülgsus oleks vaimselt niisama kahjulik kui ühekülgne toitlustus kehaliselt.

Raamatu ülesandeks on kasvavale lapsele anda elamusi, mis arendaksid fantaasiat, õilistaksid meelsust, edendaksid kõlblust, õpetaksid inimesetundmist ja elutarkust; hea raamat on seepärast hea nii poiss- kui tütarlastele. Sellest täiesti teadlik olles ei tohi kasvataja ometi tütarlaste (ega poistegi) puhul sattuda ühekülgsesse liialdusse teiseski suunas: ei tohi unustada tütarlapse loomupäraseid vaimseid ja hingelisi erinevusi. Arendamist ja õilistamist nõuavad need erinevusedki, – muuseas ka vastava lugemisvara abil. Tähtsam kui raamatute arvuline hulk on siin raamatute sisuline ja vormiline väärtus. Ja selles mõttes jätab eesti keeles praegu olemasolev tütarlaste kirjavara kahjuks küll veel mõndagi soovida. Kahetsusväärne on juba see, et tütarlastele määratud raamatud on enamasti tõlketeosed, milledest parimadki kujutavad võõraid olusid ja võõraid elutingimusi; eesti omad laste-ja noorsookirjanikud kirjutavad tütarlastele harva ja pooljuhuslikult.

Nagu lasteraamat üldse, nii peab ka tütarlaste raamat arvestama oletatava lugeja vanust; iga raamat ei kõlba igale tütarlapsele. Tarvidus oma eri raamatu järele kasvab ühes aastatega; kõige suurem on see murdeeas, et siis jälle vähehaaval kahanema hakata. Väikelapseeas huvitab tütarlast peaaegu kõik see mis poissigi: needsamad mängud, needsamad mänguasjad ja needsamad raamatud. Normaalne laps ei vaja selles eas palju mänguasju ega ka palju raamatuid; olgu ta poiss- või tütarlaps – neljast-viiest raamatust peaks talle jätkuma (muidugi tuleb neid raamatuid kinkida ükshaaval, mitte korraga). Kui oletada, et raamatud valitakse meie algupärasest väikelaste raamatute sarjast „Kuldne Kodu”, siis võiks väike-tütarlapse esimene raamatukogu sisaldada sellised raamatud, nagu: „Juss oli väike peremees” (tekst: E. Enno, pildid: R. Kivit), „Viisk, põis ja õlekõrs” (tekst: A. Piirikivi, pildid: R. Kivit), „Sõnakuulmatud karupojad” (tekst: „Laste maailmast”, pildid: H. Valtman) ja „Pereema Aino” (tekst: E. Treffner, pildid: R. Kivit), milledest ainult viimane on kirjutatud eriti tütarlastele. Tegelasteks on siin väike Aino, kaks nukku, mängukaru, koer ja kaks kassi; sündmustik riivab kõiki umbes nelja-aastase tütarlapse eri huvisid. Etteheiteid võiks teha vaid vormilisele küljele: raamat sisaldab liiga palju sõnu, mis on väikelapsele arusaamatud („askeldab”, „rahmeldab”, „võrratu”, „lakkab”; ka väljendus „tulist jalu” tekitab väikelapsele raskusi). Praegu olemasolevaist väiketütarlaste-raamatuist on see siiski parim oma konkreetse sisu ning asjaliku ainekäsitlusega.

Konkreetsus, range asjalikkus peab valitsema igas lasteraamatus, eriti aga tütarlaste raamatus, kuna tütarlapsed juba loomult kalduvad unistlema, tõsielu oma kujutlustes ilustama. Õige varakult on tütarlapsed huvitatud muinasjuttudest, millede sugemeid nad meelsasti üle kannavad oma isiklikku ellu. Muinasjutu asjalik väline vorm olgu sillaks tõelise ja ebatõelise vahel, kaitstes last uppumise eest tõsielu halvustava või vihkava fantastika sohu. Ãœleminekuajal väikelapseeast lapseikka kipub sageli mõni üksik muinasjutt saama lemmikuks, millesse end nii sisse elatakse, et meelsasti asetatakse iseennast selle peategelase kohale. Kuna see aeg ühte langeb esimeste lugemiskatsete ajaga, siis on lemmik muinasjuturaamat väga sobivaks esimeste lugemisharjutuste raamatuks, eriti kui see on meeldivalt ja lapse ilutunnet rahuldavalt illustreeritud. Selliseks raamatuks võiks kuue- kuni seitsmeaastaste tütarlaste puhul olla näit. „Piibelehe neitsi” (tekst: A. Kitzbergi järgi, pildid: R. Kivit), õige paljude eesti väike-tütarlaste armastatuim raamat.

Mida enam väike-tütarlapsele meeldivad muinasjutud, seda vajalikum on leida talle mõjude tasakaalustamiseks mingi sisult ja vormilt hea tõsielu käsitlev lemmikraamat, mis üsna lihtsalt, kuid ilma labasustesse laskumata või kuivusesse kaldumata kirjeldaks temaealiste igapäevast elu ja tavalisi toiminguid. Oma otstarvet täidab tõsielu kujutav raamat vaid siis, kui ka selle peategelane on seevõrd meeldiv ja huvitav, et laps hakkab iseennast temaga identifitseerima – et ta peategelase tõmbab oma mängudesse ning unistustesse. Selliseid raamatuid on kogu maailma väiketütarlaste-kirjanduses kahjuks üsna vähe; sisuliselt päris häidki väiketütarlaste-raamatuid rikub harilikult vildakalt kujutatud elupilt või magus-lääge jutustuslaad, tütarlaste-kirjanduse suurim ja soovimatuim ebavoorus. Ãœks lausa ideaalne raamat kuue- kuni kaheksa-aastasile, väikelapse- ja lapseea piiril seisvaile tütarlastele on eesti keeles õnneks olemas: Joyce L. Brisley „Miia-Milla-Manda”, tõlkinud G. Pärn. Raamatu autoriks pole küll eestlane, kuid see on nii hästi eestindatud, et selle võõras päritolu last ei sega. „Miia-Milla-Manda” taoline värske raamat on positiivne tütarlaste-raamat parimas mõttes oma meelsuselt ja põhitoonilt – raamat, mis lapse siseilma peab rikastama, kui see õigel ajal tema kätte satub.

Väikelapse-east lapseikka jõudnud tütarlaps kiindub harva ühesse või kahesse lemmikraamatusse. Mida rohkem ta lugemiskunstis koduneb, seda enam igatseb ta vaheldust raamatuist saadavais muljeis. Selles eas loetakse võrdlemisi palju ja valimatult; valikutegijaks peab olema kasvataja, kelle ülesanne selleealiste tütarlaste juures on väga vastutusrikas, kuna ses eas hakkab kujunema noore lugeja maitse ja suhtumine kirjandusse. Raske on kasvatajal kontrollida kõike, mida selleealised, juba koolis käivad tütarlapsed loevad; palju kergem ja otstarbekohasem on arendada laste endi kriitilist meelt vastavate vestluste varal, õpetades neid varakult vahet tegema lihtsa ning usaldatava väärtkirjanduse ja sihilikult ühekülgse, liialdava ning ülespuhutult magusa kirjandusliku surrogaadi vahel. Kui lapse arvustusvõimet on õiges sihis arendatud, siis ei tee suurt kurja ka juhuslik halva kirjanduse lugemine noorusliku uudishimu tõukel.

Nagu juba algul nimetatud, ei ole kuidagi soovitav sundida tütarlapsi lugema ainult tütarlaste kirjandust; mida mitmekesisem on üheksa- kuni kaheteistaastase tütarlapse lugemisvara, seda paremat mõju avaldab lugemine tema vaimsesse arengusse. Eeskätt tütarlastele määratud raamatud olgu vaid täienduseks muule, üldisemat laadi kirjandusele. Arvesse tuleksid esijoones algupärased tütarlaste raamatud: umbes üheksaaastastele Agnes Kauts-Vesilo „Juss ja Maarja”, umbes kümneaastastele Valve Saretoki „Kiki suur suvi”, kümne- kuni kaheteistaastastele Helmi Mäelo „Salme astub ellu” ning „Soohüti Liine” ja Valve Saretoki „Sinistkirja nukulapp”. Neist on Tallinna linna keskraamatukogu juures oleva noortekogu andmeil esimene võrdlemisi väheloetav; teiste loetavus on keskmine; kõige loetavam on lapseealise tütarlapse raamatuist Irma Truupõllu muinasjutt „Rohelise päikese maa”, võrdlemisi rahuldav jutustus kahe nuku seiklustest. Erapooletult vaadates on „Kiki suur suvi” ja „Salme astub ellu” märksa paremad kui „Rohelise päikese maa”, mille kõrval muinasjutte eelistavate tütarlaste tähelepanu tuleks juhtida prantsuse lastekirjandusest laenatud muinasjutule „Juta tuhande soovi maal” (Andre Maurois’ järgi ümber töötanud H. Aspel), mis sisaldab ilusat huumorit, tavalises tütarlaste kirjanduses enamasti hoopis puuduvat, kuid just tütarlaste raamatus väga tervitatavat elementi.

Tugeva pöörde toovad tütarlapse tundeisse, vaateisse ja meeleoludesse murdeaastad; seni mõnuga loetud raamatute vastu muututakse äkki ükskõikseks või suhtutakse neisse üleoleva halvustusega. Murdeeale lähenevas tütarlapses ilmneb kõigepealt senisest veel tunduvalt suurem nõudlikkus sündmustiku suhtes: raamatus peab olema võimalikult palju tegevust ja juhtumusi; loetakse Johanna Spyri „Väikest Heidit” ja Karin Michaelise „Bibi”-sarja, milledest esimene siiski ei paku täit rahuldust oma vanamoelisusega (raamat ilmus algkeeles 1881. aastal), teine aga häirib hellaksmuutunud iseteadvust paigutise teeseldud lapsepärasusega. Mõnd aega ollakse huvitatud oma- ja välismaade koolielu kirjeldamist raamatuist: Helmi Mäelo „Teras”, Dorothea Moore’i „Fenella esimene kooliaasta” ja Evelyn Sharp’i „Noorim tüdruk koolis”, kuid sellisedki teosed ei paelu kaua. Ãœha enam kerkib esile huvi romantiliste seikade vastu, eelistatakse teoseid, mis nii või teisiti puudutavad armuelu: Louisa Alcott’i „Väikesed naised”, Eleanor H. Porter’i „Pollyanna”, Jean Webster’i „Pikakoivaline isa”.

Kergesti ärrituva, ülitundelise, sageli halemeelsusse ja enesehaletsusse kalduva, hõlpsasti mõjutatava murdeealise tütarlapse lugemisvara üldlaadist oleneb väga palju; asjalikul, tõetruul ja inimesetundmist ning elutarkust avardaval kirjandusel on just selles eas äärmiselt tähtis osa täita. Kuna ses eas tütarlapsele tema enda isik tundub ülitähtsana, siis peab kirjandus aitama tal leida õiget kohta teda ümbritsevas elus, äratades ja teritades ühtekuuluvustunnet kodu ning ühiskonnaga, pidurdades isekat nõudlikkust ja hellikut eneseülehindamist. Murdeeas kaldub tütarlaps rahuldamatusele ja tujukusele, kompenseerides endale tehtavat arvatavat ülekohut („keegi ei mõista mind, kõik on halvad, ma väärin kaugelt rohkem hüvesid, kui mulle osaks saab”) fantastiliste unistustega; mida vähemal määral selleealist tütarlast tema enda elukeskus rahuldab, seda suurema innuga sukeldub ta elupilti vildakalt ja võltsilt käsitlevate raamatute „ilusasse” maailma. Kasvataja kohuseks on selgitada, kui väheusutavat ja väheusaldatavat elupilti pakuvad sellist tüüpi „ilusad” raamatud nagu F. H. Burnetta „Väike printsess”, mis nõrga tahtejõuga, rahuldamatuis noortes kasvatavad kibestunud meelelaadi ja põgenemist tõsielust kujuteldavasse paremasse, unistuste maailma. Vastukaaluks elupilti vildakalt ja võltsilt kujutavaile raamatuile võiksid olla sellised usutavuse piiridesse jäävad, üldjoontes tragisid tütarlapsi kirjeldavad raamatud nagu Dorothea Moore’i „Kuus vaprat tütarlast” või L. Alcott’i „Väikesed naised”; viimane on küll natuke vanamoeline, kuid omab erilist väärtust seetõttu, et siin tähtsat, kuigi mitte esiletükkivat osa mängib kirjeldatavate tütarlaste tubli ema. Õigest perspektiivist nähtud positiivsel ema kujul on tütarlaste raamatus tohutu suur kasvatuslik tähtsus; muidugi ei tohi ema kuju sisaldada vähimatki tendentslikku kõrvalmaiku.

Varem kui poeglapsi võib tütarlapsi juhtida noorsookirjanduse juurest täiskasvanutekirjanduse juurde, algust tehes maailmakirjanduse mõnede klassikutega. Ideaalseks lektüüriks 14-15-aastastele tütarlastele oleks Charles Dickens’i „ David Copperfield” oma üliarvuka ja väga mitmekesise naistegelaste galeriiga ja haruldaselt puhta armuelu kirjeldusega. „David Copperfield” ei paku arenevale tütarlapsele mitte ainult väärtuslikke elamusi, vaid on väga sobivaks teejuhiks naiselike tunnete ja naiselike kohuste erimaailma, käsitelles kõiki naiselikkusega seotud nähtusi väga mitmekesiseilt vaatekohtadelt. Ãœhtlasi tutvustab „David Gopperfield” oma üliarvukate meestegelaste kaudu ka meestemaailma häid ning halbu külgi, avardades kodu kitsas ringis saadud kogemuste tagavara ning avades hoopis uusi vaatevälju.

Murdeealised tütarlapsed kalduvad sageli liig lugemisele, nn. Raamatute neelamisele; pole seepärast soovitav suuri, mitmeköitelisi teoseid neile korraga kätte anda. Kui pealiskaudne lugeda ahmimine kord harjumuseks on saanud, siis on enam kui raske seda välja juurida; maast-madalast peab tütarlaps õppima raamatusse süvenema, iga lehekülge ja peatükki läbi mõtlema, – muidu võib lugemishimulisest arukast lapsest kasvada pinnapealne ja ebamõistlik naine: üks neid lugemismasinaid, kes tühjust ja rahutust tajuvad, kui neil mitte viit-kuut romaani kodus varuks pole, kuna nad 400-500-leheküljelise raamatu paari tunniga taotsevad „läbi lugeda”.

Kasvaval tütarlapsel peab vaba aja täiteks peale lugemise muudki huvitavat tegevust olema, kõige loetu üle aga peab ta varakult harjuma üksikasjaliselt mõtteid vahetama, – ainult siis on mehaaniline liiglugemine välditav. Mõnel määral aitab liiglugemise ohu eest hoida ka isikliku raamatukogu omamine, mis võimaldab heade ja tuumakate raamatute juurde korduvalt tagasi pöörduda, neist üha uusi väärtusi leida. Et isiklik raamatukogu tõesti kasvatavalt ja harivalt mõjuks, selleks peab raamatute valik isiklikku raamatukogusse olema otstarbekohane ning asjatundlik. Ajaviiteraamatuid ei tarvitse isiklik raamatukogu üldse sisaldada; ka liiga suur ei tarvitseks see olla. Nagu iga isiklik raamatukogu, nii peaks tütarlapsegi isiklik raamatukogu sisaldama neid teoseid, mis raamatukogu omaniku isiklikke huvisid ja vaimseid erivajadusi enim rahuldavad.

Proosateoste kõrval peaks tütarlapse raamatukogu tingimata sisaldama ka emakeelseid luuletuskogusid (alates Koidula ja Anna Haavaga, lõpetades Kersti Merilaasiga); veelgi tähtsam kui proosateoste puhul aga on siin raamatute asjatundlik ja hea valik. Lubatavad on vaid sellised luuletuskogud, mis tütarlapse tundeelu õilistavad ja maitset arendavad; keelatud on igasugune sisutu sõnakõlin ja laialivalguvalt mulisev meeleolutsemine. Laitmatu vormi tähtsust ei saa kasvatuslikust vaatekohast iialgi ülehinnata – tähendab ju vorm distsiplineeritust, ranget eneseohjendust, isiksuse kujunemise paratamatut eeltingimust. Iseseisvalt mõtlev, tugev isiksus on ju kasvatustöö eesmärgiks; lugemisvaragi peab olema vahendiks selle sihi taotlemisel, olgu siis tegemist poiste või tütarlastega.

M. Sillaots

Eesti Kirjandusest nr. 6/1939

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share