Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

   

oore Metsanurga esimeste kirjanduslike katsetuste seas leidub jutustus „Pühade lõpp”, kus noor arst asetatakse lõbusasse seltskonda ja mees tunneb end selles nii toredasti, et sõbrad ei taha äragi tunda endist tagasihoidlikku ning morni seltsimeest. Põhjus on üsna asjalik. Üliõpilaspõlves oli töötatud väga kitsastes tingimustes, nüüd noore arstina on juba jõutud kindlustada majanduslikku sei­sukorda. Selle jutukesega Metsanurk tahab ütelda, et ainelisel olukorral on oma tem­perament ja maailmavaade. Rahapuudus teeb inimese kurvameelseks, tõsiseks, sapi­seks. Paranevad finantsid – kohe ilmub huumor, elurõõm, kergemeelsus, isegi vai­mukus.

Aga veel teine nähtus selgub: majan­duslik muretus ei tee noormeest sisemiselt rikkamaks. Karjärist kaotab oma kehvuseaja ideaalid. Temast saab egoist ja ühiskondliku tundeta elunautleja. Rikkusega haihtuvad vaimsed huvid.

Metsanurga eluloolistest andmetest sel­gub, et kirjanik on võrsunud kehvapoolseist talueludest. Juba lapsena on ta kan­natanud paljust kaotusi ja eluvintsutusi. Ta kooliaastad linnas ja esimesed leivateenistused sealsamas olid seotud kestva puu­duse ja alatoitlusega. Kui meenutada, et Metsanurk oma kasina koolihariduse suutis lõpule viia vaid koolisõbralt tehtud laenu­ga, et ta viletsa tasu eest küürutas kroonn kantseleides, eluteedes ja hingitsedes mööda poolkütmata räpaseid agulitoakesi, siis on loomulik ja arusaadav, miks tema tolle­aegne mailmavaade ja elusuhtumine on põhijoontes kehviku oma. Kui siia juure liita veel 1905. a. revolutsioon, siis on selge, missugustest eeldustest sündis M. esimene tähelepanu pälviv proosapala „Mistarvis?”, nagu ta ilmus Noor-Eesti albumis „Võitluse päevil” ning käsitles kellegi „alevielaniku” mässulisi tundeid.

„Mistarvis?” maalib sünge pildi sügisporri uppuvast agulitänavast, mille räpased majalogud varjavad enestes loendamatuid hädasid ja pahesid. Suur ühiskondlik vi­letsus kisendab siit üles taeva poole ja nä­rune peab jumal olema, kes kõike seda on lasknud sündida. Seda viletsust ei suutvat ükski võim parandada ega lunastada. Ai­nuke tee on – maha põletada need näotuse pesad kõigega, mis seal sees, et nad ei teotaks „igavese looduse suurepäralist ilu”. „Mistarvis?” on kääriva alateadvuse ürg­jõuline väljapurse. Selles ei leidu mingeid märke revolutsiooniaegsest teoreetilisest sotsialismist ega rõhutata ka kõikjal esile kerkivat klassivõitluse ideed. Kogu M. mässumeelsus selles kirjutises on subjektivist­lik ja anarhistlik.

Olgu otsemaid lisatud, et ülalkirjeldatud pateetiline sarkasm on noore Metsanurga toodangus erandlik. Tema teised lühijutud ja laastud samast ajajatkust, nagu nad hil­jem koondati kogusse „Jumalalapsed”, taot­levad rahulikumat, argipäevasemat, kergekäelisemat ja sageli humoristlikumat vaatluslaadi.

Kui „Jumulalapsi” maailmavaateliselt mingile ühisele nimetajale viia, siis võiks ütelda, et neis rõhutatakse miljöö saa­tuslikku mõju isiku kujunemis­se ja käitumisse. See motiiv on otse­selt puudutatud jutukestes nagu „Kuuval­gel”, „Pühade lõpp”, „Varane kevad” ja „Kunstnik”, paljudes teistes aga kaudselt.

Olud teevad inimesi. Ja kuna noor Met­sanurk tutvub esmajoones tingimuste kitsi­kusega, siis tema jututegelaste kohta võib ütelda, et väiksed olud teevad ka inimese väikseks ja väiklaseks. Metsanurk tavali­selt ei löö keema mässumeelsuses, ja kus lööbki, seal pole ta kuigi aktiivne. Aga ta suhtub elunähtustesse kohe algusest peale kriitiliselt ja sõna tema käes muutub salva­vaks relvaks.

Pikemas jutustuses „Isamaa õilmed” va­litseb samuti keskkonna mõju. Naiskange­lane hukkub väärkasvatuse tagajärjel, mis talle ei annud elu ideaali. Siin kerkib kir­janiku vaatepiiri ette sisu ja vormi küsimus ühiskondlikus ja isiku hingeelulises mõttes. M. veendumuseks on, et kui elul puudub sisu ja mõte, siis ka palja traditsiooni ja stiiliga ei pääse kaugele. „Isamaa õilmete” Luisele on võõrkeelses koolis küll õpetatud peeneid kombeid ja haritud käitumist, kõi­ke seda, kuidas elada. Aga mis ots­tarbeks elada, seda pole üteldud. Ent inimene, kel puudub elu eesmärk ja mõte, see on nagu laev merel, mil pole tüüri: teda kantakse lainetest ja tuultest.

«Isamaa õilmetega” taotleb M. ütelda, et ainult mõtestatud elu on inimesväärne elu, mis rajab ühtlasi ka ühis­konna eetilised alused. Aus inimene mõtel­gu ka üldsusele, ta olgu rohkem kui see, kes elab vaid oma väikest „eraelu”, oma zooloogilist „äraolemist”. Neil tõekspida­mistel tolleaegne M. idealiseerib seltsitegelase tüüpi. Novellis kergemeelsele Luisele seatakse eeskujuks haritud naine, kes tege­leb kooliõpetajana maal, peab kõnesid, võ­tab seltsielust osa ja tõstab oma ümbrus­konna vaimset ja kõlbelist taset. Ja tema armastatu on samuti „agar seltskonnatege­lane”.

„Isamaa õilmetes” hukkub talulaps sel­lest, et tal sidemed isakoduga katkevad ja et ta väljas maailmas elumõtet ega üles­annet ei leia. M. järgmises romaanis „Va­hesaare Villem” sünnib vastupidine: kange­lane murdub seepärast, et ta kramplikult oma isakodust ja selle heaolust kinni hoiab. Villemil on suur ja sisukas ülesanne oma isatalus peremehena elada ja surra. Ent ühiskondlikud tingimused kujunevad sel­listeks, et kodutalu muutub ta pärijale ja pidajale needuseks.

Ka „Vahesaare Villemis” võimutseb mil­jöö ning romaan osutub tuliseks süüdistuskirjaks ülekohtuse olukorra vastu. Aga ühtlasi on kirjanik ka Villemi karakterit sellisena kujutanud, et see teda ta võitlus­tes ei soodusta. Romaanitegelase ebaõnnes­tumistes mängib teatavat osa ka ta torma­kas, räpakas ja ebaseltskondlik laad. Vil­lem ei ole ainult olustiku ohver, ka tema iseloom on talle saatuslik, ehkki kirjanik seda teadlikult ei rõhuta.

„Vahesaare Villemi” esiküljel seisab moto Hiiobi raamatust: «Vaata, ma kisen­dan: vägivald sünnib mulle, aga mulle ei vastata, ma hüüan ja ep ole kohut. Oh, et mu kõned saaksid üles kirjutatud! Et need raamatusse saaksid üles pandud! Et need raudoraga tina sisse ja igavesti kalju sisse saaksid raiutud.”

Eks see ole terve programm, usutunnis­tus! Maailmale hüüda ülekohtust, mitte vaikida vägivalla puhul. Inimese kannatusi lugudeks põimida: kas see pole kirjaniku kutsumus? Ja selle „mis” kõrval ka kunsti­loomingu „kuidas”: raudoraga tinasse tor­gata, igavesti kai jusse raiuda.

Metsanurga järgmine romaan „Orjad” (1912), mis tegeleb Tallinna lehemeeste ja politikategelaste keskuses, tähistab kirja­niku maailmavaatelises ja huvialalises aren­gus suurt murrangut. M. toodangus esma­kordselt miljöö taandub huvide põletuspunktist, kuna pearõhk langeb isi­ka hingeelulisele eritlusele. „Orjad” sisustuvad esmajoones psühho­loogilistest ja karakteroloogilistest probleemidest. Ja uudse nähtusena kerkib üles pärivuse küsi­mus.

Rõhu langetamine olustikult isiksusele ei tähenda siin, muide, miljöö mõjukuse alahindamist. Otse vastupidi, pärivuse mo­tiivi juurdetoomisega isegi suurendatakse selle mõjukuse ulatust. Pärivus osutab mineviku miljööde kogumõjule, mis imbu­nud iselaadi ning kandub edasi vere kaudu. Sest orjavaim ja orjameelsus, mille nähtusi „Orjade” peategelane Märt Klaos jälitab, tähendab ju seda, et teatud liiki püsiv olus­tik sajandeid läbi on inimpõlvkondi kasva­tanud ja kujundanud. Pole küllalt miljöö ja pärivuse seikade registreerimisest, tuleb võitlusse astuda nende allakiskuvate mõju­tuste vastu.

Ka Vahesaare Villem peab meeleheitlik­ku võitlust teda ümbritsevate ühiskondlike tõkestustega. Aga ta teeb seda antud juhul kitsa konkreetse eraelulise ülesandega. Märt Klaus „Orjades” tõstab põhimõttelist mässu miljöö võimutsemise vastu. Siiski ta teeb seda peamiselt endakaitse ülesandega. Klaos tajub, nagu oleks tema mina lagunemas ümbruse mõjude ja muljete uputuses ning vajaks teadlikku sisemist kindlustust. Ta andub enesetunnetamisele, et välja sel­gitada isiksuse aluseid, mis antud juhul, nagu teame, osutusid uduseiks ja vankuvaiks.  Romaan lõpeb miljöö võiduga.

Ent sellest pessimistlikust lõpust hooli­mata on ometi tähtis, et kirjaniku mõlte- ning tahtemaailmas isiksus hakkab end sirgu ajama, endale suveräänsust nõudma ja et ta seda teeb kõrgemate väär­tuste nimel. Metsanurk on üsna varakult sattunud Ibseni draamadele (arvatavasti -„Niva” kaasannete näol venekeelses tõlkes) ja hiljem ta on tutvunud Nietzsche õpetu­sega. „Orjad” on „Zarathustrast” ideeliselt mõjutatud. Nietzsche näitas, muuseas, teed kõrgema tõu, õilsama tüübi, üliinimese poole, mis teatava piirini vastas M. eetilis­tele nõudlustele. Nii on Metsanurk eruta­tud euroopaliku individualismi probleemidest ja teeb sealt endale maitsekohase valiku.

Isiksuse säilitamine, eneseteostamise mo­tiiv on igavesi küsimusi individualistliku kultuuri ideoloogias, mis ikka jälle uute variatsioonides esile kerkib. Loetagu näi­teks, kui sarnane on Wells’i 1915. a. ilmu­nud romaan „Suurejooneline otsiskelu” Märt Klaose otsingutele.

Kui personaalsust võtta üksikisiku hin­geelu tervikuna, siis Metsanurk „Orjades” esitles selle tegumoodi tolleaegse staatilise psühholoogia arusaamades, mis idealiseeris stabiilsust ja muutumatust. Ja tõepoolest tunneb Märt Klaos „ajakohast” hirmu oma hinge dünaamika ees. Kui aga hiljem hin­gelist elu on hakatud vaatlema jõudude väljendusena, mis igal hetkel midagi hävi­tavad ja midagi loovad, isiksusepsühholoogiat dünaamilise psühholoogiaua, siis „truu­duse” küsimus enda isiksusele, s. o. šabloo­nile, muutub lahtisemaks ning teisenduvad ka arusaamad isiksuse eetilistest alustest. Loetagu selles mõttes kas või Andre Gide’l „Valerahategijaid” (1927).

Asetades isiku kõrgemale ühiskonnast ning suhtudes alahindavalt massisse, pidi Metsanurga moodne individualism loomuli­kult revideerimisele võtma oma senise ideaali „agarast seltskonnategelasest”. Ja tõepoolest ongi „Orjades” lõplikult maha kistud see rahvavalgustaja tüüp, mis ene­sest midagi ei anna, vaid ainult levitab teis­telt laenatud varasid. Ühiskonna juhi kohale ei kerki enam „vahetalitaja”, vaid kujun­daja ja looja, kes leiutab idee ja teos­tab selle. Et antud juhul Klaos oma suure mõttega midagi korda ei saada, see ei kum­muta veel ülesseatud kultuuriaate õigustust.

Noore Metsanurga eetiline temperament ja ideeline paatos olid liiga ebamaised ja eluvõõrad, et mitte varem või hiljem halli äripäeva kogemuste otsa karile joosta. Sellest katastroofist jutustavad „Orjad” nukrameelse eneseirooniaga. Variseb kok­ku noore Metsanurga liialdatud optimism vaimsuse kõikvõimsusest. „Orjade” teise trüki lõpus paneb autor oma kangelasele arvesse järgmise kokkuvõtte. „Ammu see oli,  kui ta kodulinnast välja oli sõitnud, pea täis suuri ideaale, hing täis kangelasmeelsust. Ta uskus siis, et ilma oma suurte ideaalidega hämmastab, et kõik teda au­kartlikult varsti kummardavad. Nüüd on ta elu ja inimestega kokku puutunud, on oma suurust mõista ja tugevust proovida saanud. Ja erapooletu olles peab ta enese pankrotiks tunnistama.”

1914. a. sügisel puhkeb suur Maailma­sõda, mis oma sündmuste ja tagajärgedega paiskab segi senise kodanliku maailma­korra, luues ühtlasi uusi olukordi ning arenguvõimalusi. Võtab aega, enne kui see uus kääriv maailm hakkab kajastust leid­ma loovas kirjanduses. Ka Metsanurgalt saame enne veel kaks teost vanamaailma elust ja olustikust. Need teosed on: novell „Tohooja Anton” (1916) ja „Taavet Soovere elu ja surm” (1922). Mõlemad teosed kor­davad ja teisendavad „Orjades” algatatud motiive.

Kui „Orje” nukrustas puudujääkide ki­bedus, inimmaterjali alaväärsus, siis „Tohooja Antonis” esineb hoopis vastupidine kal­lak luua tõsiselt positiivseid kujusid. Ergutatud Nietzsche tõuõilistamise motiividest, otsib Metsanurk üllast rassi ning avastab selle talupojas, kes juba mitmendat põlve on ostukoha omanik. Anton ja Truuta, üks Tohooja arukas perepoeg ja peakohtunik, teine vallavanema – Tulba Tõnise – uhke tütar: mõlemad on meile antud teadlikult ülimuslike joontega. Nad armuvad ükstei­sesse, nad väärivad üksteist nii eneste kui teiste silmis. Ja ometi sunnib saatus neid üksteist loovutama: Antoni kosjasaanile ei leidu seisusekohaseid küljepuid! Isegi „üli­inimesed” ei saa midagi traditsioonide vastu ning peavad alistuma.

Ühest küljest on see traagikoomiline, kuidas elusisu ohverdatakse „stiilile”. Aga kui me süveneme Antoni motiividesse, siis märkame, et kaalul on märksa sügavamad probleemid. Anton võitleb autoriteedi pärast, esimese koha pärast oma ümbruskon­nas ja ta ei tohi üheski pisiasjas kaotada väärikust. Nõnda kosjasaani küljepuu paine muutub kangelase sisetundes kardinaalseks küsimuseks: kas inimesed on ühetaolised või mitte? Anton plaanitseb, aga küla val­vab ja varitseb: kuidas ta toimib, ons ta erisugune või on nagu kõik teised? Kas „üliinimene” või lihtsalt tavalik surelik? Siis Metsanurk laseb novellikangelasel hoia­ku võtta, mis demokraatliku maailmavaate otsustab eitavalt.

„Taavet Soovere elu ja surm” on ehita­tud tüübikujutusele. Nagu Klaoski on Soo­vere puhta Inimsuse esindaja. Romaan il­mutab täie teadvusega puhta vaimsuse, puhta fantastika, puhta idealismi traagikoomilist kasutust inimlikus ühiskonnas ja selle kolgata saatust idealistile enesele. Isiklikuks hingelunastuseks sel võib olla oma osa. Kes unistama peab ja kellele unis­tusest piisab, see tegelgu selle peitemän­guga. Kes aga oma unistuste ning fantaseeringutega tõelusse astub, maailma nägu muutma ja parandama tõttab, peab tõsiasju arvestama. Puhtal vaimsusel, mis kunagi lihaks ei saa, pole sotsiaalset väärtust ning tal ei ole mingit osa inimlikus ühiskonnas.

Metsanurk on varem põlastanud inimesi, kes elavad oma kitsast eraelu, tundmata inimkonna ideid, mõtlemata suuri mõtteid. Taavet Sooveres näeme, et veelgi hirmsam on, kui inimene ainult ideedest elab, kui väike vaim hakkab mõtlema suurtes kujut­lustes.

Inimene unistab ja igatseb, nagu on ta hing, aga elab ja sureb, nagu on ta karak­ter. Hing on eraasi, karakter – sotsiaalne tegur.

M. järgmine, seekord suurekaustaline romaan „Ennäe inimest!” ilmus Saksa oku­patsiooni päevil. Ta annab avara ühiskond­liku maalingu Maailmasõjataguse kodan­luse apetiitidest, milles peaosa etendavad ärimehed ja boheemlased. Romaan on pü­hendatud ühe spekulandi vaimsele ärka­misele.

Elu mõtestamise küsimused on Metsa­nurga tegelasi ikka erutanud. Käesoleval juhul elumõtte motiiv muutub peateemaks. Martens on tõusikmiljonär sõjataguses Tal­linnas, kellele ta rikkus ja positsioon koor­mavaks muutub, kes tülgastub ajajärgu rikastumismeetoditest. Eriti raske hoobi an­nab rikkale mehele asjaolu, et naine talt ära jookseb päris palja boheemlase juure. Üksik mees hakkab tajuma, kuidas süga­val hinge põhjas tärkab aimus teistsugusest eluideaalist. Ta loeb inglise romaani India elust, kus riigimees oma au ja võimu tipul kõigest taandub, et pühakuna üksindusse minna. Ja see saab Martensile kiusavaks eeskujuks.

Martensisse on voogama pandud sõja ja revolutsiooni jõledustest masendatud hing, kes otsib teed välja rüvetatud olekust ning kelle kannatustel on puhastustule lunastust. Välja põlenud teda ümbritsevast rämpsust, seisab ta lõpuks kuskil kalarannas, erakuna, kes loeb raamatuid, kuulab mere kohinat ja otsib oma isiklikku tõde. Ja kui ta selle kord peaks avastama, siis pööraks ta tagasi ellu, et „uuesti kiusatustes, veetlustes ja kannatustes jõudu katsuda”. Äriringkon­dade kõrval on M. selles romaanis kujutanud ka tolleaegseid boheemlikke tüüpe, kes samuti kui spekulandid ilmutavad ajajärgu tõusiklikku hingeelu.

Kui M. oma romaanis esitab haruldase kangelase, haritud spekulandi, kes armub pühakuisse ja otse religioosse kirega siir­dub elumõtte otsinguisse, siis on arusaa­dav, et selline idealism ja optimism kaunis visalt sobib realistliku meetodiga. Sisult „Ennäe inimest!” pakub üldse väga rabava kontrasti tolleaegsele materialistlikule ja loomusunde vabastavale elutehnikale, ja seda mitte ainult ühiskondlikus, vaid ka kirjanduslikus praksises. Samal ajal kui ümbrus nautleb ja laseb käia (pidu katku ajal!), otsib M. rahuldust kõrgema mina aatelises põlemises, elumõtet jälgivas haru­kordses kujutluses.

„Ennäe inimest!” lõppes kõrgekõneliste tõotustega Andreas Martensi tulevase uue elu kohta. Võis tekkida uudishimu: kuidas kujuneb see ümbersünd, mis on kangelase uus tõde, kuidas toimub vastse Martensi taastulek Kormitsate ja Püstkukkede maa­ilma. Ometi M. sellele romaanile järge ei kirjutanud. Oli tollal kerge taibata, mis vanast variseb. Ent maailma uus nägu oli alles tume ning raske oli esineda prohve­tina. M. ei asu uutest tendentsidest sünteesi kujundama, ta taganeb veel kord vanadele positsioonidele, et selgitada mõningaid inim­likke voorusi. Nõnda ilmub temalt jutustus „Epp” (1920), sisaldades kellegi vanamoe­lise ja lihtsameelse majateenija eluloo.

Märt Klaose, Taavet Soovere, Andreas Martensi kaudu oli M. end küllalt pinguta­nud tühja jooksva pateetilise idealismiga. Nüüd on tal tunne, nagu peaks midagi uuesti ja otsast alustama, suurte sõnadeta, vägevate liigutusteta. Ärgu väidelgu inimene midagi näida, ta olgu see, kes on, täitku kohusetruult oma ülesanne, ka siis, kui see oleks tilluke. Epp on vabatahtlik ümmar­daja oma südame küllusest, siira teenimise moraaliga. Üliinimese ideaal, mida M. üksvahe harrastas, ei saa olla sotsiaalne aade. Kuid ustavas töökuses oma kohal seista kui paratamatu ja asendamatu rattake maailma suures masinavärgis, see on väärtus igas maailmakorras, milleta üldse pole mõeldav ei ühiskondlik heaolu ja edu ega ka ük­siku hingerahu. Missugune tasakaal valit­seb Epu südames, võrreldes Taavet Soovere suurustleva kärsitusega! Taaveti auahnus kihutab teda prohvetit ja rahvavalgustajat mängima, saamatu reamees olles unistab ta kuulsast juhikohast. Epp ei taha midagi muud olla kui seda, mis on. Aga seda ta on siis ka kogu hinge innuga, ta on õnnis oma tarbekuse ja tulukuse teadvusest. „Epp” on südamelihtsuse poeem kõrkuse ja upsakuse ajajärgul, töökuse ja usinuse ülistus lõtvuse ja looderdamise päevil. Ajal, mil moodne oli andekas parasiit olla, Met­sanurk hakkas rõhutama töökuse, usinuse, lihtsuse, tasanduse ja südamepuhtuse väär­tusi.

Kui romaanis „Ennäe inimest!” kange­lane heitleb vastsünni vaevades, siis «Epus” Metsanurk võtab enesele väikse hingepuhkuse sel teemal. Ent mitte kauaks. Juba järgmises jutustuses „Jumalata” (1921) ta seisab taas keset elumõtestamise küsimusi ja need otsingud sünnivad veelgi kirgliku­mal kujul. Kui Martens oli „rikas mees”, siis on Vaaren „vaene Laatsarus”, hall ja madal talupoiss. On antud „rahuliku orja” tragöödia, kellelt haruldane aeg ja erakord­sed ülesanded nõuavad „kangelase elu ja surma”. See on aeg, mis läbilõikeinimesele üle jõu käib.

Epp polnud ainult kohusetruu tööloom, temal oli oma kõrgem elumõte, uskliku kristlasena tema hing oli ankrusse heide­tud jumalasse. Vaarenil ei ole jumalat ega ideed, ei kristlaste, ei ka sotsialistide oma. Oma igapäevast „koeraelu” elades pole tai tarvidustki olnud kõrgema mõtte järele. Aga kui ühiskondlikud lainetused ta pih­tide vahele võtavad, tõukab loomalik hirm vägivaldse otsa ees temagi elumõtte otsi­misele. Mõttetult elada veel kuidagi saab. Aga jumalata surra on hirmus.

Vaarenis näitab M. meile tüübilist mass­inimest, kes ainult karjas midagi on. Kui mass liigub, lendab ka Vaaren. „Ta lendas kui tolmukübemeke uute ilmade sündimise keerises.” Aga üksi jäädes haihtub karjavaimustus. Tal pole isiklikku tarvet nende „suurte asjade” jaoks, mille eest kuulsal ajal võideldakse ja surrakse. „Suured ilu­sad õpetused olid ta kõrvu kostnud ja hin­ge lainetama löönud. Nii hea oli neil lainetel end tüki maad kanda lasta, ükskõik kuhu. Siis aga tuli kahtlus, ta heideti uskumatuse kuivale kaldale.”

Taavet Soovere on oma lendava fantaa­sia, Vaaren oma kõhklemise ja südame „kuivuse” ohver. Mitte ainult sooverelik kujutluselt! vesivõsustumine, ka vaarenlik umbusk on meie ajaloost tingitud tõulisi pärimusi. Usuta ja eneseusalduseta pole võimalik mingi ümbersünd. Massinimene võib kaasa lennata mitmesugustes vooludes, kuid ta ei muutu sellest oma seesmises ole­muses. Isiksuse tuumata pole mullapinda, kus seeme võiks tärgata ja uut vilja kanda.

Novellikogu „Viimne päev” (1927) toob kirjanduslikku reportaaži iseseisvusaegse elu nähtustest ja probleemidest. Nende no­vellide peamine suund on sihitud kas ühis­kondliku ülekohtu vastu, mis töötavaile kihtidele sünnib, ehk nad paljastavad tõu­sikute sisemist roiskumist. Ei jätku pal­jast rahvuslikust idealismist, ka ühiskond­likke vahekordi tuleb normeerida. Alates „Jumalatest” võtab M. ideoloogia üldiselt tugeva radikaalse kallaku. Selle arengu­astme tippteosed on ühelt poolt näidend „Kindrali poeg” (1925), teiselt poolt ro­maan „Jäljetu haud” (1926).   Neis teostes M. rohkem kui kuskil varem asub juurd­lema sotsialismi ideoloogiat ja kujutab selle mõtte kandjaid.

„Kindrali pojas” ristlevad kolm liiki mo­tiive: fašistlikud, kommunistlikud ja krist­likud. Kindral ise tüürib diktatuurile. Tema poja kasvataja professor õpetab: „Küllalt demokraatlikust jandist, küllalt parlamen­diga mängimisest, küllalt sõnadest ja kõnedest! Meil on tegusid tarvis. Aga selleks peab riigitüüri hulga käest ära kiskuma ja ühe, kõige andelisema, julgema ja tuge­vama mehe kätte andma, keda rahvas usal­dab ja kes tema usaldust väärib.”

Kindrali poeg oma loomulaadilt on läi­nud emasse, kelle pärandusena ta oma tas­kus kannab Uut Testamenti. Kindrali poja suur eluvõõrus ja maailma tõsiasjade mitte­tundmine on selle evangeelse kasvatuse tu­lemuseks. Ta on seesama idealist, mis Märt Klaos, tema kurblugu areneb samu pettu­muste teid ning lõpeb samuti nurjumisega. Aga kui palju on maailm vahepeal avardu­nud, kui määratumalt on elumõte võitnud sügavuselt! Kindrali poeg on noormees, kel­lest isa tahab kuulsat valitsejat teha. Ja kes selle karjääriga ei sobi. Ema pärimus­tes ta harjutab kristlikke voorusi ja on oma ankru heitnud „teisele kaldale”. Elu viib ta kokku koormatute ja rõhututega. Sotsiaalne viletsus ja õiglusetus lõikavad ta südamesse. Nii sigineb ta põuetasku Uue Testamendi kõrvale Kommunistlik Aabits. Ja Kristuse pildi kõrvale revolutsionääri Spartakuse kuju. Ta reedab oma isa ja saab Spartakuse käsilaseks. Ent ta pole õnnelik selles uues võitluses, mille vahen­did talle on vastikud ja võikad. Punased väed saavad lüüa, kindrali poega tabab kuul. Surres ta pöördub tagasi ema päri­mustele. „Vägivallaga ei looda uut maa­ilma.” Võitlema peab, aga mitte «nende sõjariistadega”. „Looge uus maailm… või­deldes vaimu … ja sõna abil…” Selle re­volutsioonilise idealismiga lõpeb draama.

„Orjadega” algas Metsanurgal kirglik eneseotsimise periood. Paljusid aastaid ta katsetab ideede ja inimestega, otsib oma tõde, taotleb leiutada elu mõtet. Ent kujud, mis ta vaimusilma ette kerkivad, lubavad ainult osalist eneseväljendust. Ka kirjanik ise pole veel küps suurteks sünteesideks.

Alles „Jäljetus hauas” kirjanik on leid­nud sobiva, metsanurgaliselt positiivse ajakangelase kuju, väärika mahutama endasse kogu sotsiaalset probleemi, kajastama aja mõtet nii selle saavutustes kui ka kriisides. „Jäljetus hauas” on Märt Klaose suure mõtte auahnust ja trotslikku võitlust päri­vuse tontidega. Siin on soovereliku fantaa­sia traagilist erksust ja lüürilise hinge mo­raalset igatsust puhtama elu ja parema maailma järele. Siin on ümmardaja Epu ohvrimeelt ja ustavust „asja” vastu, aga ka Martensi südametühjust ja ahastust. Siin on Vaareni surmahirmu, võimetust oma ju­malat leida ja talle usus anduda, aga ka enesearvustuse halastamatust ning kisa ka­ristuse ja lunastuse järgi. Siin on lõpuks „Kindrali poja” traagilist sissisõda isa ja ema päranduste vahel, kõikumist maise ja Ulimaise, kommunistliku ja kristliku elumoraali vahel.

Lutsiferliku vastuhakkaja kuju ja asend kapitalistlikus ühiskonnas osutus vahendiks võimaldada Metsanurgal äärmise teravusega välja kisendada oma protesti vana vägival­la ja ülekohtu vastu, aga sama hingetõmbe­ga väljendada ka usku ja uskmatust uuele, mis on küll ideeliselt veetlev, aga mille tegelik kuju veelgi pimedamalt ahastama pani. M. leiab teatavat religioosset sidet Kolmanda internatsionaali ja Kalilea partei vahel. Ja ei ole ime, kui romaani kestes käriseb ja tuhmub Baudma lutsiferlik mask ja kommunistliku Mefisto asemele meile hakkab viirastuma naatsaretlase kannataja nägu.

Kristjan Raudma revolutsionäärikuju võimaldas Metsanurgal anda suure sotsiaal­se läbilõike ajajatku ageerivast ideestikust. Ent see kuju andis ühtlasi ka läbilõike M. enese vaimsest, hingelisest ja karakterilisest sisearengust, sisevõitlusest ja kriisist tea­taval astmel. „Jäljetu hauaga” viib M. ka­tuse alla oma „Orjadega” alustatud subjek­tivistliku loominguperioodi, täis ägedaid siseotsinguid ja käredaid proteste. Siit pea­le M. tähelepanu suudab rahulikumalt vä­lisilma nähtustele pöörduda.  Seda rahuli­kumat ja objektiivsemat suhtumislaadi M. toodangus juhatab sisse juba tema romaan „Valge pilv” (1925), millele hiljem järgneb teine köide nimega „Punane tuul” (1928).

..Valge pilv” on Erala küla kroonika, mis algab Maailmasõja puhkemisega ja lõ­peb märtsirevolutsiooni naiivse idealismiga. Maailmasõja palanguis, selle tulunduslikes kui ka kõlbelistes Iaostumistes on kõrvuti veerema pandud peremeeste ja popsnike, isandate ja sulaste saatused, mis 1917. a. paiku küpseks saavad sündmustele oma nägu ja tegumoodi andma.

Romaani keskkujuks on Alma Verihurm, sauniku tütar. Tema hinges murdu­vad kõik aja kiired, tulistuvad ajahinge sädemed. Selle romaani tagasihoidlikuks veetluseks on, et maailmasündmused las­takse nõrguda läbi metsataguse tüdruku südamekurna. Pole mingit ümbersündi ime läbi. Ainetevahetus Alma siseilmas on pi­kaldane, see on vagune ümberseedimise protsess. Almas on kõik eod olemas uueks tüübiks, ent see alles käärib, muheneb, nagu maailmgi ta ümber. Nagu Somba vana viimsepäeva nägemustes, nii tõuseb ka Alma südames üks „loom” teise järele ja murrab eelmise maha.

„Valges pilves” liigutakse halli argipäe­va, väikeste inimeste kitsa eraelu piirides. Ei ole siin ühtegi „juhti”, pole ainustki tegelast, kes kannaks ideed. Poodnik vahel lõugab leti taga. Puusepp Jakobil on oma maailmavaade, aga ta et agiteeri. Liinilt tulnud sõdurid on sõjast tüdinud ning räus­kavad. Ja nii saabub revolutsioon Eralas mingi loodusenähtusena. Pole juhte, pole ideaale, ainult tume aimus mingist „kohtupidamise” paratamatusest.

„Punane tuul” jätkab Erala küla kroo­nikat, maalides avara elupildi ühiskonnast, kes läbi elab Vene revolutsiooni, punaste valitsuse, Saksa okupatsiooni ja Vabadus­sõja raskused. Punased ja valged võitlevad kumbki oma leeris ja peategelane Alma, kes sauniku tütrena tallu mehele saanud, on oma hingeelus käristatud kahe vaenuliku maailma vahel. Ehkki ta poolehoid kuulub kehvikuile, ei ole ta mõtteviis kitsasparteilik, ta õiglane, rahulik meel teeb ta iseseisvaks ja vabaks oma otsustustes. Alma ei alanda end politiliste juhtlausete ohvriks. Ehkki temas on oma osa Metsanurga ini­meste siseheitlustest, on ta siiski märksa terveloomuliseni ja tublim kirjaniku tüüpilistest meeskangelastest. Ta on terve oma elujõu juurtes, tugev moraalses tahtes ja siiras oma südametunnistuse ees, meeldi­vate omadustega ehitud positiivne kuju.

Metsanurk on ka „Punases tuules” truuks jäänud oma juba nooruseast tuntud sümpaatiale kehvade ja rõhutute vastu. Ta ei varja oma meelsust ning kasutab juhust valitsevate kihtide arvustamiseks. Siiski ei tee ta seda enam nii teraval kujul, nagu see sündis „Kindrali pojas” või „Jäljetus hauas”.

Ehkki romaan lõpeb peategelase katast­roofiga, on põhjused siiski välised, mis kan­gelase veendumusi ei murra, ning romaani üldiselt kannab jaatav elusuhtumine ning usaldus inimesse. See optimism tekib veen­dumusest, et ühiskondlikud lainetused on ajalikud pinnanähtused, kuna igavene on bioloogiline alus, elu rahulik ja loomulik edasijatkumine põlvest põlve. See bioloogi­line mõtteviis immitseb Metsanurga inimes­tesse ning väljendub spontaanselt lauses, mil on tähendust kirjaniku edaspidisele loomingule: „Ei ole siiski midagi ilusamat maailmas kui rahulikult ja muretult magav laps. See on peagu ilusam kui kõik revo­lutsioonid ja rongikäigud.”

Bioloogiline kallak, mis hakkab pead tõstma „Valges pilves” ja „Punases tuules”, võtab eriti teadliku ilme novellidekogus „Elu murrab sisse” (1931). Metsanurk on siin asunud revideerima klassikalisi elu­ideaale nende elustvõõrdunud mõttetuses ja tarbetus ühekülgsuses. Ülepingutatud voo­rused takistavad ja moonutavad elu aren­gut rohkem kui väiksed loomulikud nõrku­sed. Parem oldagu hea „vares” kui halb Kristus. Elu suveräänsuse motiiv tähendab mõtteliselt relatiivsusetunde läbimurret dogmaatilistest seisukohtadest. Elutarkuse huu­moriga tunnustades „inimvarest” ta loomu­liku piiratuse paratamatuses, M. loovutab oma tavaliku ranguse ning võtab humaanse hoiaku.

Näidendit „Talupoja poeg” (1929) tuleb ideelises mõttes vaadata kui kõrvalseisvat episoodi, võib-olla väikse eelmänguna sel­lele, mis M. hiljem on annud romaanis „Kutsutud ja seatud”. Siin pilgatakse ke­dagi eesti soost praostit, kes akadeemilisest haridusest hoolimata end matsina tunneb ning endale seega suursuguseid elamusi hangib, et laskub tuhvlialuseks oma pee­nele ja euroopalikule naisele.

Järgnevate teostega, nagu romaan „Fr. Arraste ja pojad” (1930), näidend „Haljal oksal” (1931) ja jutustus „Taniel heitleb” (1932) Metsanurk kajastab kriisiaja nähtusi.

Romaanis meile näidatakse kahe sugu­põlve arengut kaupmehelikus miljöös. Va­na Arraste on enese külapoisi madalusest üles töötanud suuräri omaniku järjele. Küll kitsaste egoistlike huvidega, ent siiski oma­enda tehtud mees, kes oma arukuse, töö­kuse ja usinusega midagi korda saatnud ning sellega ühtlasi ka oma rahva ühis­kondlikku positsiooni kindlustanud. Poeg Max kuulub aga juba uude laiutavasse generatsiooni, kes orjab oma auahnust ja lõbumeelt, esindades mentaliteeti, mida al­gavast kriisist tugevasti karistatakse. Maxi kõrvale on asetatud vend Joosep, metsanurgaline tüüp vaimsete huvide, maailmavaateliste otsingute ning sisemiste kõikumistega kahe maailma vahel. Joosepis pee­takse võitlust tagasipöördumiseks perekon­na töökuse, usinuse ja aususe traditsiooni­dele, ainult avarama silmaringi ja kultuur­sema südameelu toetusel kui vana Arraste juures.

Kõrvuti romaaniga ka näidend „Haljal oksal” kirjeldab tõusiklikku laiutamist ja lõbutsemist pehkinud moraalseil alustel, kitsast egoistlikku „halja oksa” eluideaali, mida äkki kõigutatakse alanud majandus­kriisi pankrotilainest. Selle teema ja probleemi võtab M. veel kord üles jutustuses „Taniel heitleb”, tehes seda nüüd juba üsna kindla käe, selge pilgu ja suuremate koge­mustega. Taniel on kodanlik tüüp, kes oma eluõnne ehitab isiklikule tõusule ja kes usub, et konjunktuurid ja kättevõidetud positsioonid on igavesed. Siis aga tekib kriis ja Taniel „koondatakse” ära. Ta heitleb ja rabeleb neil tööpuuduse ja väljalüli­tamise päevadel ja käib alla. „Taniel heit­leb” annab tõsielulise pildi tolleaegsest ühiskondlikust tänapäevast. Ta toob kõik varjuküljed esile, nii tüübis kui ka olusti­kus, ideelist lahendust siiski leidmata. Lõpp toob tegelasele küll meeleolulise leppimuse, ent ei mingit asjalikku pööret.

„Fr. Arraste ja poegade”, „Haljal oksal” ja „Taniel heitleb” lehekülgedel tajume kir­janiku veendumust, et kodanlik kiht on moraalselt lagunemas ja kodanlik majan­dussüsteem ei saa enam toime heaolu ülesannetega. On käimas terav kriitika ja pro­test, ilma et siiski suudetaks näidata lahen­dust. Metsanurgal pole ka kuskil kindlat veendumust sotsialistliku süsteemi paremu­ses ega julge ta seda propageerida. Hoia­kud, mis M. kangelased neil kriisipäevadel võtavad, on subjektiivsed ja individualist­likud, nad kas takerduvad mingisse silma­pilksesse meeleolutsevasse idülli või pöör­duvad tagasi värskendatud töösangarluse motiividele. Pärast auahnusi, kõrkusi ja „halja oksa” rebenemist näivad üsna hästi sobivat kristliku tasanduse ja alandlikkuse meeleolud.

Novellikogu „Maine ike” (1933) jutustab inimeste saatustest, kes kannavad oma ise­laadi ja eelarvuste koormat ning mürgita­vad sellega iseendi ja teiste elu. Ühe mai­seks ikkeks koormub tema tühine elusisustus („Maine ike”), ent teisele kujuneb kam­mitsaks just parem inimene temas („Reservkapten ja saatus”). Ühtedele osutub mai­seks ikkeks pärus, olgu kehaliku puuduse näol („Kingsepp Siimeon ärkab”), olgu tegelase kuuluvuse poolest elnarengust ületatud ning naerustatud vaimkonda („Ühe suvise seikluse lõpp”). Teistele kasvab saatuseks mingi ekslik samm minevikus, mingi enese müük läätseleeme eest, nende sisetundele mittevastav kaos oma elu rakendamisel („Andres”, „Vabadusepüha õhtul”).

Erilist tähelepanu teenib siin talupoiss Andres samanimelises novellis oma erilise hingerahu, tasakaalu ja muretusega. See on „õnnelik inimene” tolstoilikus lihtsameelsu­ses. Metsanurga kangelased taotsevad õn­nelikuks saada ikka „suurte mõtete” toetusel. Andresel pole aimugi, et tal võiks olla ka mingi „maailmavaade” või et seda oleks kellelegi tarvis. Tema rahulolu ja õnnetun­ne peitub tema bioloogilises olemuses.

Romaan „Ümera jõel” (1934) kujutab episoodi vanade eestlaste võitlustest välise vaenlasega, mis käesoleval juhul lõpeb või­duga sakslaste, lätlaste ja liivlaste üle Üme­ra jõel a. 1210. Oma aine ja kujundusliku võime poolest kaalukamaid teoseid M. too­dangus, ei evi ta kirjaniku maailmavaateli­ses arengus erilist tähtsust, sest kogu tähe­lepanu on pöördud mineviku kujude ja olustiku elustamisele. Asudes juba „Valge pilve” ja „Punase tuule” üritustega kujun­dama elujõulisemat ja teovõimelisemat tüü­pi, see positivistlik tendents saab veelgi eru­tust sündinud ühiskondlik-poliitilisest mur­rangust, mis Metsanurka eemale kisub ta külgesündinud kompleksist. Meid viiakse piirilähedasse väiksesse Mägiste kihelkonda, mille noor vanem Vello ei ilmuta erilist geniaalsust ega kangelaslikkust, kuid oma püsiva enesekasvatuse ja aruka ettenägelik­kusega lõpuks siiski kasvab meheks, kelle isiklik arenemislugu on tugevas seoses üld­suse heakäekäiguga ja selle korraldava käe all küpseb rahvuslik võit. Vello kuju ja eneseteostus on väga eestipärane, see on see­sama pilt, milles mõni meie väiketalu pere­poeg oma avarama silmaringi ja teadlikuma visadusega isatalu õitsele viib ning oma ümbrusegi loovale tööle äratab.

Analoogia on nii ilmne ja kirjanikule endalegi sedavõrd sugestiivne, et üsna endastmõistetav tundub, kui „Ümera jõele” järgneb romaan „Soosaare” (1936), taluelu pilt autori lapsepõlvelt möödunud sajandi lõpult. See romaan kordab teadlikult klassikalist oma toa ja oma loa motiivi, kuid mitte enam ärkusaja romantilises ilutsemi­ses, vaid tõsielu karmuses, meeleheitliku võitluse näol raskeis ühiskondlikes tingi­mustes. Kuu Soosaare Juhan nagu Lahvardi Kristjangi pääseb võidule, kuid see võit pole pidulik rongkäik, vaid raske heit­luste tee alandlike tulemustega. Ent kui vähenõudlikud need tulemused olidki, oa nende esimeste pioneeride saavutused siiski eelastmeks olnud meie majanduslikule, kultuurilisele ja politilisele iseseisvusele. Töö, teokus ja vaimne erkus on see, millele me oma edu eest tänu võlgneme ja need voo­rused olgu ka meie tuleviku pandiks.

Pärast seda kui M. oma romaanides „Ümera jõel”, „Soosaare” ja dramaatilises visandis „C. R. Jakobson” oli minevikku siirdunud, et sealt tegelasi esile tuua, kel on elujõudu, arenemisrõõmu ja võitlushimu millegi kordasaatmiseks, pöördub ta oma viimases suures romaanis „Kutsutud ja seatud” (1937) jälle tagasi oleviku kriiside, konfliktide ja siseheitluste juurde. M. teo­sed riivavad korduvalt usulisi motiive. Ent käesolevas romaanis on käsile võetud kogu kirikliku kristluse probleem ta mandumise ja allakäimise traagikas. Murtud oma abi­elu nurjumisest võtab pastor Harald Päevil revideerimisele enda kui hingekarjase käi­tumise ja hoiaku ning tuleb otsusele, et kirik on kaotanud oma loova ja juhtiva tähenduse. Ta hoidub kõrvale elu problee­midest, sahkerdab kompromissidega ning ühiskondliku elu kriitilistel silmapilkudel ei julge hinnata eluküsimusi igaviku õigustun­des. Nii kaugele kui Päevil end ka iganud tõdedest lahti rabeleb, ei tõsta ta siiski ava­likku mässu kiriku vastu: temas ei ole teo­võimet usupuhastaja kutsele. Romaanile varsti järgnenud kirikuvalitsemise ummik näitas, kui valusat küsimust M. oma teoses oli puudutanud ja kui õigustatud oli tema analüüs.

Metsanurk alustas oma kirjanduslikku tegevust käesoleva sajandi künnisel ja on seda väsimata innukusega jätkanud läbi nelja kümnendi. Alates 1905. a. revolutsi­ooniga ja lõpetades kõige hilisemate kriisi­dega, see on meie rahva elus olnud sündmusterikkamaid ja saatuslikemaid aegu, mil oleme läbi elanud tohutuid muutumusi ning korda saatnud uskumatuid tegusid. Kogu sellest kiirustatud arengust on M. ühiskondlike huvidega eepiline talent andnud meile nii rikkaliku kujutluse, et võttes M. toodangut ainuüksi ajaloo tagaseina kroonikana, see omab esmajärgulist kohta ning tähendust. Kuid M. romaanid, novel­lid ja dramad ei paku ainult pidevat filmi aastakümnete ühiskondlik-ajaloolisest olus­tikust, selle muutumustest, vaid on rikkad ka tüübistikus, valgustades nii väliseid kon­flikte kui ka oma inimeste siseheitlusi nende ideede sissemurrul, mis parajasti aktuaalsed olid ning oma ajajatku viljastasid. Nende ideede ja veendumuste ristlemisi suurtes põhijoontes ongi meil ülesandeks olnud jälgida kirjaniku teoste kronoloogi­lises järjestuses.

M. kangelased kõnelevad meelsasti „suurtest mõtetest” ning nende ideaaliks on isegi oma väikseid tegusid toimetada kõr­gete aadete helenduses. Ent ega nad see­pärast veel midagi uut ja algupärast ei leiu­ta. M. ainult proovib valitsevaid ideid oma kirjanduslikus laboratooriumis, järele kat­sudes, kui palju neil ideedel ja süsteemidel on praktilist kandvust ja moraalset tõhu­sust. Ideedel M. teostes ei ole iseseisvat väärtust, nende tähtsus sõltub sellest, kui kergesti nad on rakendatavad M. standardtüübi konfliktide leevendamiseks ning ta komplekside mahareagcerimiseks. M. teos­tes ei jutlustata ideid, vaid teostatakse neid teatava inimtüübi võimaluste piirides. M. püüdleb vabaneda inimesest, kelle sün­nitanud pärus ja olustik, et saada inime­seks, keda kujundab idee. M. teoste kunsti­line terviklikkus tekib sellest, et ideed seal ei uju lahtiselt, vaid on orgaaniliselt seo­tud inimese ja isiksusega.

Nii dünaamiliselt muutlik kui ongi aeg, milles M. elanud, tegelnud ja mida ta kaas­aegsena kirjeldab, tema tüüp, tema lemmik­kangelane on osutunud pidevaks, püsivaks ja passiivseks. See on mees talupoeglike pärimustega, kes on kõvasti kinni oma kõr­re küljes.

Metsanurga mõtteprotsesse erutavad kaks suurt ideederühma: religioossed motii­vid ja ühiskondliku heakorra paranduse õpetused. Ja selle keskel seisab isiksuse endateostuse probleem. M. ainult mõtleb sotsiaalselt, aga tema tundeelu on erand­liku individualisti oma, kes hoiab eemale massist ning kuulatab oma südame häält. Ent see hääl, mida M. eneses kuulatab, on harva selge, sest siseelu on käristatud konf­liktidest ja vaevatud kompleksidest.   See tõstab Μ. inimeste vastu psühholoogilist huvi.

M. esimesed teosed rõhutasid olustiku primaati. Siis algas kirglik ringlemine isik­suse probleemide ümber, mis erilise tera­vuse omandas „Jäljetus hauas”. Siit peale nõrgeneb individualistlike probleemide pinge ning ühiskondlikud küsimused leiavad rahulikumat ja iseseisvamat käsitust. See ei tarvitse muidugi tähendada, nagu oleks nõrgenenud M. individualism. Ent elu õpe­tas ja kogemused kasvasid.   Inimesel on õigus ära reageerida oma komplekse. Kuid neid pole võimalik välja juurida. Nõnda ka M. on pidanud leppima oma karakteri ja hingelaadiga ning ei võta enam ette noore­ma ea metsikuid rabelemisi „Ümbersünni” sooritamiseks.

Ka meie lepime metsanurgalise kange­lase muutumatusega ning jääme huviga jäl­gima, kuidas see rahutu mentaliteet vahel­duvas olustikus ikka jälle võitleb oma tõe, uue selguse ja kooskõla poole.

Hugo Raudsepp

Varamust nr. 9/1939