Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

     

Ettekanne Tartu Ülikooli aulas korraldatud Vabaduspäeva aktusel, hiljem täiendatud.     

    

1.

Juba 19. korda peame rõõmupüha oma riikliku iseseisvuse kätte­võitmise auks. Juba 19. korda peatume hetkeks oma argitöös, et lasta pääseda oma isiklikku teadvusse mõtteid ja tundeid sellest suurest üldrah­vuslikust mõtte- ja tundemaailmast, mis puhkavad harilikult ainult meie alateadvuses.

See on kõigepealt sügava tähtsuse, kindluse ja rõõmu tunne, „soe vaikne vool, mis läbistab me rinna”: me oleme ainult meie enda päralt! Meie kõik, niipalju kui argipäeva töö ja võitlus meid ka lahutavad üksik­asjus, kuulume oluliselt siiski kõik ühte, oleme üks suur ja igavene meie! See tunne on rõõm, mis pühendab igaüht, kes seda jaksab tunda.

Aga selle püha pühitsemine sünnib alles siis õieti, kui see on mitte ainult ilusate fraaside, vaid ka tõsine aruande päev, tagasi- ja edasivaate, oma ühise seisukorra üle järelemõtlemise ja üldiste ülesannete tähistamise päev.

Oleme oma Vabariigi aastapäeva harjunud nimetama ka vabaduspäevaks või koguni vabaduspühaks – muidugi sellepärast, et meie riik on nimelt vabariik, et tema poliitiline iseseisvus on ja peab olema identne ka kõigi tema kodanikkude vabadusega (niipalju kui viimane ei käi ühiskonna ja riigi sihtide vastu). Aga just vabaduse probleem on praegusel ajal üks kõige põlevamaid päevaprobleeme. Eriti selle tõlgit­sus, selle lahendus ja selle lahenduste rakendus kutsub esile lõpmata palju vaidlusi ja tülisid. Nii peaks seepärast temaga seotud ideoloogi­lised küsimused väga lähedal olema ka just ülikooli ringkondadele ja üldse intelligentsile. Sest me ju vist kõik pooldame, et teadusliku mõtle­mise ülesanne pole mitte ainult uurida seda, mis o l i ja mis o n (nagu on vahel väidetud), vaid ka seda mis antud sihtide saavutamiseks peaks olema ja mis antud olukorras võiks olla.

Kui me tänase pidupäeva pühitsemisega taas kord kinnitame, et meie kõigi töö ja elu suurimaks sihiks on „iseseisva ning kõrgekultuurilise Eesti Vabariigi” kindlustamine ja arendamine, siis kohustab see eriti meid tõsiselt mõtlema ja analüüsima ka selle sihi sügavamat sisu, selle iseseisvuse, selle vabaduse ja kultuuri tähtsaid päeva­probleeme. Lubatagu seepärast siingi peatuda lähemalt just prae­gusaja vabaduse ja selle kriisi küsimusel, peamiselt niipalju nagu see puudutab praegusaja kirjandust ja muu vaimse kultuuri ideoloogiat. Ruumi puudusel peame seejuures muidugi loobuma ligemaist tsitaatidest ja suuremast põhjalikkusest.

     

2.

Jah, kes tahaks iseloomustada kogu maailma ja eriti Euroopa kul­tuuri praegust seisukorda, see peaks ühe tähtsa tunnusena mainima küll eriti isikuvabaduse vähenemist kõigil aladel – vabaduse kriisi. Näib nagu hakkaks üldse jõudma lõpule see suur indiviidi vabanemise arengukaar, mis algas Itaalia renessansiga, saavutas oma tähtsaima võidu Prantsuse suures revolutsioonis, andis oma parimad viljad ehk 19. saj. liberalismis, osalt isegi veel Maailmasõjale järgnenud demokraatia võidu­käigus ja tõi ka väikerahvuste vabanemise.

Nagu teame kõik, varises see Maailmasõjale järgnenud vabadusdemokraatia kokku ühes riigis teise järgi, mõnes riigis eriti poliitilise, aga väga paljudes ka majanduslikul ja kultuurilisel alal. Uuesti on enam kui pooles Euroopas isiku tegevuse-, sõna- ja mõttevabadus pandud selliseisse kütkeisse, kus nad ei ole olnud enam aastakümneid või isegi aasta­sadu. Uuesti on iga üksiku isiku vaimu asemele ja üle astunud ühe isiku või partei võim, „vaba isiksuse” „igakülgse väljaarendamise” ase­mele riiklik massinimese dressuur, isikliku arvamiseavalduse ja kriitika asemele ainult „riiklik” parteipropaganda ning militaristlik massisuges­tioon otse kolossaalsete vahenditega.

Kui keskaja kirik oma jõu demonstreerimiseks ja masside vallutamiseks ehitas katedraale saja ning kahesaja meetri kõrguste tornidega, siis ehitati näit. Nürnbergi rahvussotsialistlikel parteipäevadel 1936 hiigla kiirteheitjate abil valgustempel, mille hari ulatus 14 kilomeetri kõrguseni, s. o. stratosfäärini! Ja selle templi täitjaks oli kokku toodud umb. pool miljoni univormis partei­sõdurit löögirühmlast, kes, nagu kõnelevad pealtvaatajad, kuulasid oma Juhti otse religioosses harduses, ajuti hüsteerilises vaimustusekstaasis. Samataolisi, kuigi ehk vähem kolossaalseid massivallutamise demonstratsioone peetakse nii mitmel teiselgi maal. Ja igatahes eksib see, kes arvab, et need massid oleksid kokku tulnud ainult võimu survel, või nagu valitsetaks n. n. autoritaarseid dik-tatuurimaid üldse ainult vägivalla abil, suurte enamuste tahte vastu. Palju olulisem on, et neil mail ka masside tahe ise on väga suurel määral tasalülitet, et vastaspoolse kriitika puudusel need isikud lepivad oma vabaduse kaotu­sega, jah, et osa neist peab otse vajaliseks pimedat sõnakuulmist oma Juhile!

On öeldud ja võibki kindlasti ütelda, need pole ainult uued riigi- ja majandusvormid vaid ka uued religioonid oma uute dogmade, uute „müütide” ja kultustega, mis on vähem kui paari aastakümnega kerkinud senise kristlik-individualistlik-humanistliku religiooni ja kultuuri ase­mele, nii Idas kui ka Läänes. Lõppeks iga päris sügavale ulatuv maailma­vaade saab ka usundiks, eriti aga siis, kui ta muutub massiliseks ja afek­tiivseks. On küllalt iseloomulik, et nad mõlemad, nii kommunism kui fašism, on mitte ainult fanaatiliselt sallimatud üksteisele vaid ka nii tera­valt sõjajalal endise religiooni, oma olemuselt ju individualistliku ja (eriti renessansist peale) humaniseerifud kristlusega: selle rist on juba peaaegu täiesti hävitet Idas ja kõigist oma harudest haaki käänatud Lää­nes. Mitte põhjuseta pole natsionaalsotsialismi suhtumist tõelise kristluse olemusele võrreldud muhameediuse või siis judaismi omaga: nagu vii­mastele on temalegi kristlus liiga pehme ja naiselik, mõlemad püüavad asetada esikohale maskuliinseid voorusi, sõjalist, aktiivset ja julma hero­ismi ning vallutusvaimu.   Jah, võib ütelda, et oma sünnipärase hierarhia, ebavõrdsuse jne.   toonitamisega fašismi olemus on koguni veel vähem kristlik kui kommunismi oma.

Kuid edasi: mitte ainult religioosne dogmatism, vaid ka reli­gioosne messianism kihutab kumbagi, nii praeguse Ida kui ka Lääne „usku” kogu maailma vallutusele: üks et päästa maailma kapitalismist, teine et seda päästa – kommunismist. Kuigi tegelikult nende sisuline vahe on võrdlemisi väike, ja nad õigupoolest on sama kollektivismi kaks haru, nad püüavad jagada kogu maailma kahte vaenulisse ja oma mes­sianismi tõttu äärmiselt sõjakasse leeri, eitades üldse kolmanda tee või­malust. Nagu apokalüptlised metsalised, nagu Ilmutusraamatu Gog ja Magog kuhjavad nad kumbki üles oma viha ning oma jõu sõjatorne. üksteise võidu uniformeerivad nad sõdureiks nii väliselt kui ka seesmiselt miljonid, kümned ja ehk sajadki miljonid kodanikud ja harjutavad neid marssima üksteise vastu – nagu viimse, maailmalõpetava „jumalate võit­luse”, germaani Ragnaröki jaoks! Juba kajastub see börsilgi: tõusevad taas kuulmatult hinnas teras ja raud, odavnevad inimelud. Ja ragnaröklik surm ja hukatus ähvardab eriti neid väiksemaid rahvaid, kelle kohal need miljonite leegionid võiksid kokku põrkuda.

Keegi ei saa eitada, et need kaks uut usku põleksid seega nii otse­selt kui kaudselt kardetavad ka meile. Kuid vist paljud on teadlikud, et see pole ainult välis- vaid ka sisepoliitiline suur küsimus.

  

3.

„Pole enam suuremat vahet bolševismi ja fašismi vahel”, kurtis läi­nud suvel Nõukogude maalt tagasi tulnud André Gide. Selles väites on ju muidugi tublisti liialdust, kuid ei puudu teisigi vaatlejaid, kes radi­kaalses fašismis (rahvussotsialismis) näevad Lääne-Euroopa rahvuslikule mentaliteedile ja väikekodanlikule sotsiaalstruktuurile kohandet bolše­vismi. Igatahes on kumbki neist praegu saanud vastavate suurriikide ametlikuks usundiks ja nende suurem või vähemgi levik kuskil maal tähendab iseendast ka nende riikide poliitilist ja rahvuslikku ekspan­siooni.

Võiksime hästi võrrelda meie vabaduse praegust asendit meie muinasiseseisvuse omaga 11.-13. sajandil. Nagu siis kristlus nii ähvardab meid ka siis nüüd uus „kollektivistlik” usk kahel, väliselt erineval ja üks­teisele vaenulisel kujul, kuigi tegelikult suurem hulk olulisi jooni on mõlemal samad.

Nagu muiste tuli see rünnak meile ka nüüd esmalt ida poolt ja val­lutas osa maad. Nagu 11. ja 12. sajandil, nii lõppes see ka nüüd, a. 1919 ja 1924, täieliku tagasilöömisega, nii et praegu sealtpoolne hädaoht on võrdlemisi väike. Nagu siis, järgnes sellele aga nüüdki läänepoolne, Roomast lähtunud ja Saksamaa kaudu meile juhitud „katoliiklik” eks­pansioon. Kuid esialgu õnneks pole seda emamaa veel suutnud toetada relvastet jõul nagu Lembitu päevil. Ja nii on ta esimene suur ideoloo­giline rünnak löödud tagasi „vapsismi” allasurumisega – vähemalt väli­selt. Kuid igaüks teab, et tegelikult on sama „uue usu” ideoloogia meil paljudel aladel tugevasti levinud ka „vaikiva oleku” ajal.   Paljud esimese ekspansiooni tegelased on üle läind, on sündinud uued rinded. Ja praegu väidavad Rahvuskogus mitmed kõnelejad, et sellele esitet uue põhiseaduse projekt on mõneski suhtes veel „autoritaarsem” kui 1933. a. oma.

Olgu sellega kuidas on, nii mitmel alal näib, et seekord nagu olek­sime valmis oma demokraatlikku „vana vaimu” vahetama selle Läänest tulnud „uue usu” vastu vabatahtlikult. Nagu 13. sajandil, nii ongi nüüd­sele „saksa usule” kiiremini alistunud Läti, kus demokraatiast enam ei saa rääkidagi.

Tõuseb küsimus, niisama ajalooline kui aktuaalne, suur ja saatuslik: tõepoolest, kas poleks ka Muinas-Eesti teinud kõige paremini, kui ta vara­kult ja omal algatusel, ütleme näit. Sigtuna vallutamise päevil, oleks ise vastu võtnud kristluse ja siis muidugi ka sellega tollal kaasas käiva feo­daalse korra, umbes nii, nagu seda natuke varem olid teinud Skandinaa­via maad – ja nagu seda nähtavasti nõudis tolle aja olukord. Kui aga Muinas-Eesti saatuslik eksitus seisis selles, et ta liiga konservatiivselt hoi­dis kinni oma „isade usundist” ja sellega kultuuriliselt samal tasemel ole­vast lõdvast „demokraatsest” korrast, kas poleks siis just meie kohus aeg­sasti ise loobuda „pehkinud liberalismist”? Kas ei tuleks karta ka nüüd hilinemist ja omandada kohe see uus usk, mis on oma praegused kandjad teinud nii ähvardavaks ja vist ka tugevaks – vähemalt sõjaliselt? See on tõsine küsimus, mis teeb meie „vabaduse kriisi” eriti kriitiliseks just nüüd, uue põhiseaduse loomise ajal. Ja sellepärast peavad sellega tegelema kõik ringid, kaaluma uuesti läbi võibolla varem endastmõistetavakski peetud arvamised.

Meie 1936. a. rahvahääletus on otsustanud siiski oluliselt demo­kraatia kasuks – seda ei saa sellest otsusest enam „välja” seletada. Ja meie intelligentsi enamuse demokraatiasõpruses ei ole kahtlust. Kuid ka sisuliselt vaadates: veel pole kaugeltki kindel, kas kumbki praegus­test kollektivistlikest usundeist on nii paratamatult maailmavallutaja nagu nad seda ise usutavad ja nagu oli omal ajal kristlus.  Teisiti kui Lembitu ajal on meie „paganlikeks” kaaslasteks veel terve rida maailma vägeva­maid ja kultuursemaid riike, kelle sümpaatia ja toetus meile ka poliiti­liselt on soodsam. Ja kõigepealt kuuluvad nende laagrisse ka meile geopoliitiliselt, sotsiaalselt ja kultuuriliselt kõige lähemad „eeskujumaad” Skandinaavias, kus isegi väliselt leiame selliseid „kompromisse” nagu kuningavõim ja sotsialistlik valitsus jne.   Kui seal võib demokraatlik-parlamentaarne kord ja kultuurliberalism lokata veel päris elujõulisena, kas siis mitte ka meil?  Igatahes üks on kindel, et niikaua ja niipalju kui ise­seisvuse säilitamine seda lubab, meil tuleb säilitada ka isikuvabadust nii palju kui vähegi võimalik, sest lõppeks on see ju ikkagi suurimaid iseväärtusi ja teiseks vaba kultuuriloomingu suurimaid eeldusi.

Kuid niisama kindel on ka, et seda vabadust ei saa kaitsta ainult väliselt või mõne endise lööklausega, ilma suurema seesmise reformita. Mitte „vabadus” üldse pole meie aja hüüdsõna vaid „vabaduse õige määr”. Sest ärgu tehtagu endale illusioone: Vabaduse kriisi elatakse praegu enamvähem kõigil mail ja kõigil aladel, see pole kaugeltki ainult juhus, mõne üksiku ässitaja või võimuhaaraja ahnuse ning masside rumaluse tagajärg vms. Selle põhjused peituvad siiski üsna sügaval kogu senises liberalistlik-individualistlik-krisflikus korras ja kultuuris endas, selles pole kahtlust. Kui mingi uus liikumine on juba levinud nii laialiselt nagu praegu kollektivistlik autoritarism, siis peab vanas korras olema midagi väga halvasti. Seda ei jaksata parandada mitte ainult passiivse vastas­rinna vaid omapoolsegi reformi ja aktiivse vasturünnakuga. Sellist suurt liikumist saab pidurdada enim ainult sellega, et leitakse ja kaotatakse teda sünnitavad põhjused. Iga demokraatia kaotus ja vabaduse kitsendus peaks seega kõlama nagu alarmikell kõigile tema pooldajaile, nagu hädahüüd: mis olid sellegi kaotuse põhjused? Otsige, kas ka teis pole midagi, mis lubas teie vaenlase edasitungi?

Kõige üldisem iseloomustus „vabaduse kriisi” põhjuste kohta on teatavasti järgmine: Senine individualistlik kord on muutunud liiga anarhiliseks ja egoistlikuks, liiga kõhkle­vaks ja lõdvaks. Sellepärast on vaja uut kollektiivsema hinnangu läbiviimist kõigil aladel, „ühishuvi toonitust enne üksikhuvi”, ja selle abinõuna tugevat ja resoluutset keskvalitsust. Nagu näeme all­pool, mitmel üksikalal on need väited üldiselt täiesti õiged. Kuid nagu sageli ajaloo suurtel murdekohtadel, on ka siin tegelikult äärmuseni arenenud teesile järgnenud sama äärmuslik antitees, või õigupoolest kaks anti­teesi, üks kommunistlik, teine fašistlik, mis liberalistlikku teesi ainult pai­guti parandavad, teiselt poolt aga asja veel palju hullemaks teevad. On siis selge, et vähemalt neil mail, kus vana liberalistlik kord veel pole langenud või väga kidunend, endiselt otsitakse ja usutakse mõne kolmanda, reformistliku tee või sünteesi olemasollu. Vaatleme selt dialekti­liselt seisukohalt nüüdse murranguaja tähtsamaid elualasid.

       

4.

Vabaduse kriis, see on enne kõike vana liberalistlik-kapitalistliku tootmise ja vabamajanduse kriis, jah, nii krooniline kriis, mis juba laseb kõnelda süsteemi kõlbmatusest. Antitees sellele on muidugi tootmisaparaadi jne. täielik riigistamine ja bürokratiseerimine. Kuid on võrdlemisi häid majanduslikke tagajärgi andnud ka riigi kontrolliv ja reguleeriv vahelesegamine eramajanduse käiku, ainult mõnede tähtsamate majandusalade riigistamine, riiklik võistlus jne. Sel­lele teele pole asunud mitte ainult fašistlikud riigid vaid see näikse saavat ka liberaalseile maile ikka enam möödapääsmatumaks. Kui juba hiig­laslikud P.-Ameerika ühendriigid on otsustanud ses suhtes alustada sootu „Uut Mängu”, siis peaks sellega leppima ka teiste maade „eraalgatuse” rinne, eriti neil mail, kes asuvad täitsa või osaliselt riigistatud majandu­sega riikide kõrval. Vähemalt nõue, et eraomandit ei tohi kasutada ühiskonna üldhuvide vastaselt, peaks olema vastuvõetav ka igale demokraa­dile, kes pimesi vanast kinni pidades ei taha raskendada praeguse kriisi evolutsioonilist ületust. On selge, et juba kas või selle majandusregu-leerimise läbiviimiseks ka poliitiline võim peab olema senisest keskendatum, eri majandusrühmadest rippumatum ja pidevam.   Aga küsimus on, kas sellist võimu ja selle õiget sotsiaalset rakendust garan­teerib paremini mingi üksikisiku või partei ainuvalitsus, või tasakaalustet ja painduv demokraatia, kus võivad end maksma panna eriti need laie­mad – ja kehvemad – kihid, kes on kõige enam huvitatud kogu ühiskonna heaolust. – Kuid mitte majandusest ega üldpoliitikast ei taheta siin kõnelda pikemalt.

„Vabaduse kriis” – see on aga ka vaimse kultuuri alade põletavaim päevaprobleem ja peamiselt seda on põhjust tähele panna meil siin.   Individualistlik humanism ja temale toetuv kultuur on muu­tunud liiga subjektivistlikuks, ebariiklikuks ja ebaühiskondI i k u k s, väidetakse ikka jälle, ja mitte ainult kommunistlikus või fašistlikus kirjanduses. Ta on teinud üksikisiku ja tema soovid kõigi väärtuste mõõdupuuks, kuna seda peaksid olema ühiskond ja riigi vajadused.Ta on ka elutunde alal eraIdanud üksikisiku ja eriti intelligentsi teda kandvast ühiskonnast, resp. „maast ja verest” ja nii teinud ta „juuretuks”, egoistlikuks, ebakindlaks, rahulolematuks ja rahutuks või koguni neurootiliseks.   Praeguste autoritaarriikide meetod on täielik antitees sellele: üksiku selline sunniviisiline tasalülitus riigiga, et tal üldse kaoks isikliku elu tunne, et ta „minalisus” täiesti upuks „meielisse”, et ta teadlikult elaks ainult väikese rattakesena suures riigi masinavärgis, tahaks, vihkaks ja armastaks vaid seda, mida talle ette kirjutab riik ja selle Juht. Kui individualismi ajal riik nagu oleks ainult üksikute (lisaksime: päevapoliitiliste) tarvete jaoks, siis siin on üksik ainult riigi (siingi võiks lisada: päevapoliitiliste) tarvete jaoks, – iseseisva eluta funktsionäär, umb. niisama nagu sõdur kasarmus, halvemal juhul võiks aga ütelda ka robott. Muidugi seda täit uniformeerimist tegelikult vaevalt saavutatakse, küll aga iga isiku elu suurt ja piiravat kitsendust ja vaesustamist, – ja selle tõttu ka riigi ja kultuuri vaesumist.  Kõik need autoritaarriigid on nagu ühtmoodi suured kasarmud, nendivad ikka jälle sealt tulevad reisijad.

Riik on kõik, üksik vaid tema ori. „Selline [Hegelile tuginev] riigi-mõiste on briti mõtteviisile ja elumõistele äärmiselt antipaatne,” väljen­dab Briti siseminister S. Herbert ses suhtes küll vist kõigi demokraatsete kodanikkude seisukoha. Ja ta mainib ka sünteesi võimalust: „lnglased leiavad, et tähtsaim kunst on isikute mõttemaailma, iseloomude, vastutus­tunde ja eneseusalduse arendamine.” Kuidas aga seda demokraatset kodanikukasvatust edukalt läbi viia, selles sei­sab praeguse demokraatia elu või surma küsimus. Et ka vaba isiksus ise painutaks end alistuma praegusaja riigi õigustatult suurtele nõudmistele ja aktiivses kaasaelamises tervikule leiaks oma isiklikugi elutahte suurima teostuse – see on kahtlemata pääsetee nii ühe kui ka teise eelmainitu äärmuse pahedest. Aga just selle saavutuseks on vana liberalism osutunud sageli võimetuks, eriti neil mail, kus seda pole soodustanud sellised võimsad traditsioonid nagu Inglismaal. Eriti selt seisukohalt tuleb mõista praegusi autoritaarkordi, mis ju enamvähem kõik on suurte sise- ja välispoliitiliste kriiside lapsed, suurte ja hukutavate anarhiate ületajad. Seni oma demokraatiat enam-vähem rahulikult säi­litada suutnud maad ei tarvitse kaugeltki üle võtta kogu nende äärmus­ükke meetodeid. Küll aga peaksid nad võima mõndagi õppida just nende positiivseist kodanikukasvatuse viisidest. Kas tähendab see iga kriitika keeldu ja Couelikku sisendust, „kõik läheb ikka järjest paremini”, nagu seda harrastatakse autoritaarmail? See mõju on siiski küllalt küsitav, eriti siis, kui see kiitus ei vasta tõele. Küll võib sellega kannatajaid mõne aja rahustada, jah, neid õnnelikuks teha väikestegi saavu­tuste puhul. Inimesed keda näit. nende ridade kirjutaja kõnetles oma minevasuvisel reisil Nõukogude maale, olid enamikus (ja nähtavasti üsna siiralt) rahul oma olukorraga, sest nende arvates kapitalistlikes mais pidi kõik asi olema veel halvem. Samasugust rahulolu või otse entusiastlikku kaasaelamist oma „sotsialistliku” või natsionaalsotsialistliku ülesehitu­sega” on tähele pannud paljud teisedki reisijad nii Venes kui Saksas j. m. Aga on teada ju ka, millise määratu massisugestiooniga ja teiseltpoolt millise halastamatu kriitikakeeluga see rahulolu saavutatakse, niisamuti kui palju nõnda tõelisi puudusi, häda ja ülekohut surnuks vaigitakse jne. Ning juba vana Spinoza teab, et inimesed ei austa kaua seadusi, mida nad ei tohi arvustada.

Vaba kriitika esinevate puuduste kohta on kindlasti parem tee nende puuduste kõrvaldamiseks kui ka kodanikkude rahulolematuse ärareageerimiseks. Aga seevõrra kui need puudused teatud olukorras pole üldse parandatavad, on igatahes parem meeles hoida oma võimalikke ülesandeid ja positiivseid saavutusi kui ainult viljatu süüdistamise ja kritiseerimisega kibestada ennast ja teisi. Siingi oleks „pehkinud libera­lismi” tees: „sihitu ja ühekülgne arvustus”, autoritaarriikide antitees: „iga arvustuse keeld ja positiivne sugestioon”, uuendatud demokraatia sün­tees aga: „vaba kuid sihikohane arvustus, kus ikka ühtlasi peavad olema näidatud ka reaalsed parandusvõimalused.” Kuid peale selle vajab see süntees vist küll ka senisest palju suuremat riiklikult tähtsate (ühiskond­likkude, rahvuslikkude) ülesannete ja saavutuste esiletõstmist ja riiklik­kude sihtide sisendust ikka jälle ja ikka uutes teisendustes, kuni nad tõesti „kasvaksid sisse” iga kodaniku meelsusse. Mida parteilisem ja killustatum on mingi rahva parlamendi-esindus ja ajakirjandus, seda enam on vaja aktiivset riiklikku propagandatalitust. Kuid muidugi eeldab ka see tõesti ühiskondlikku, ühtlasi püsivamat ja kavakindlamat kesk­võimu teostust, mitte ainult mõne kiike või kapitalirühma „kollektiivset” saagitsemist. Selleks aga mandub liiga keskendatud võim varem või hiljem nähtavasti otse paratamatult, nii vanas kui uues absolutismis. . .

     

5.

Vaatleme edasi „vabaduse kriisi” põhjusi enam individuaalseil ala­del. Humanistlik individualism pole eraldanud isiku mitte ainult riigist vaid ka elu enda suurtest põhijõududest, kõlab kaebus. Ta on ta võõrutanud elu igavese jätkuvuse mõttest, perekonnast ja lastetahtmisest, on ta harjutanud elama ainult oma isiklikule hetkelõbule, viies väljasuremisele just kõige andekamad perekonnad ja nii siis vii­maks ka rahvad. See tuleb, peale muu, sellest, et see eluhoiak on jät­nud hooletusse elu füüsilised  ja  vitaalsed  alused ja energialätted,on lasknud degenereeruda kehal, ja sellega ühtlasi ka tahtel, isegi elutahtel. Just liigne humanism on teinud isiku liiga loiuks ja pehmeks, naiselikult kõigele kaasatundvaks ja kõikesallivaks, see­tõttu laialikistuks, energiatuks ja ebaproduktiivseks. Süüdi on siingi liigne mõistuse kultus, ühekülgne intellektualism, mis tahab kõiki tõdesid põhjendada oma isiklikust seisukohast, sumbutab nii elu dünaa­milised põhijõud ja põhitõed, „oma vere hääle”, ning mandub lõppeks ainult jõuetus intellektuaalses hedonismis ning neurasteenias.

Antiteesina viljelevad fašistlikud maad (teoorias siin erinedes bolševismist) kõigepealt n. n. intuitivismi, Bergsoni ja Croce, eriti aga Nietzche ja Spengleri õpetusel põhjenevat elu dünaamiliste tegu­rite ja tunnetuste kultust. Mitte üksikisiku individuaalmõistus pole tooni­andev vaid „elu enda” ehk „vere” hääl, s. o. üksikisikut ainult abinõuna kasutavad tõu ürgsed instinktid, kõigepealt võimutahe ning paljunemistahe, maa vallutamise ja täitmise ürgtung. On loomulik, et nende iha­lemisest, mõistuse tagasisurumisest ja „maailma lahtimõtestamisest” järg­neb eriti keha tugevuse idealiseerimine, igasuguse sigivuspropaganda abil sõdurite hulga suurendamine, suurte, lihtsate ja egoistlikkude (kuigi nimelt rahvusegoistlikkude) kirgede kultus, äärmise maskuliin­suse” ja militaarsuse, isegi tooruse, julmuse ja sallimatuse viljelus, kui see ainult on oma „vere” (tõu, rahvuse) teenistuses. Omaaegne Nietzsche, D’Annunzio, futuristide j. t. juures teatava teoreetilise või esteetilise kurioosumina esinev kultuurivaen ja barbaarse jõu ülistus on fašistlikus kirjanduses saanud peagu ametlikuks! „Kui ainult kuulen sõna „kultuur”, avan kaitse oma revolvrilt”, tsiteeritakse Saksas sagedasti natside juh­tiva kirjaniku Hans Johst’i sõnu. Näib nagu oleks nüüd lõplikult lahti pääsenud see „blond metsaline”, keda imetles „üliinimese” haiglane prohvet, see teutoonlik imperialism, mida läänepoolse demokraatse kul­tuuri teoreetikud (näit. ameeriklane Santayana) näevad mässavat palju­des saksa varemaiski filosoofides. Kuid sama kõige jämedam machiavellism ja antiintellektualism juhib teatavasti ka itaalia kultuuriteooriat. „Fašismi vaim on tahe, mitte intellekt”, ütleb G. Gentile, fašismi peateoreetikuid. Ja Mussolini ise teeb sellest otsese röövlifilosoofia: „Fašist on mees, kel on nuga hammaste vahel, pomm käes ja uhke hädaohupõlgus südames.”

Tõepoolest, näib nagu elaks Euroopa uuesti läbi samasugust „mõistuse enesetapmise” järku, nagu antiikse kultuuri hukkumise ja kristluse riigiusuks saamise ajal. Mõlemate sügavamaks põhjuseks kindlasti on eelneva mõistuse kultuuri mandumine individualistlikuks hedonismiks. Kui aga kristlus tookord oma intuitiivse ilmutusega väljapääsu näitas just liiga vitaalsete tungide ja nende kokkupõrgete julmuse maailmast, siis juhib fašismi „ilmutus” meid uuesti sinna tagasi! Kuigi see militaarne vitalism on riigikollektivistlik (umb. nii nagu Rooma varasemail sajan­deil) ja seetõttu võimaldab ajutist kodanikutublidust ja riigi militaarse jõu kasvu, on see seesmiselt ometi vähemalt niisama tühi ja ebakultuurne nagu vanaroomagi tsivilisatsiooni oma. See pole mingi süntees vahe­pealse kristluse vaimuga, vaid lihtne tagasilangus „röövloomade riigi” astmele, mille kohta isegi „keskaja vaim” on liiga hea iseloomustus.

On selge, et praegusaja eetika ja usk ei tohi olla ainult individua­listlik ega ka mitte ainult rahvusindividualistlik, vaid ta seadused peavad maksma niihästi üle isikute kui ka üle rahvuste. Kui mõned rahvad sel­lest uuest barbarismist juhituna enne oma seesmist kokkuvarisemist siiski ähvardavad alla suruda teisi, siis on loomulik, et nende vastu ühinevad ja relvastuvad kõik ülerahvusliku õigluse pooldajad nii demokraadid kui ka kommunistid – nagu seda praegu näeme Rahvasteliidus. See ühine-minegi on „elu enda seadus”, mis varem või hiljem ikkagi võidab – ja juba sellega kroonib viimase seisukoha moraalset kõrgemust ka tege­like tagajärgedega.

Aga milline oleks, tuleme tagasi oma dialektika juurde, süntees eelkujutatud „intellektualistliku” teesi ja „intuitiivse” antiteesi vahel? Muidugi loomulik koostöö niihästi elu vitaalseid sihte tajuva intuit­siooni ja neid reguleeriva ning kokkusobitava intellekti vahel, nagu igas terves inimeses ja kultuuris alati. Eelkujutatud intellektualismi äärmuse pahede vastu on ammu alanud võitlus ka demokraatlikel mail. Harmoo­niline kehakultuur, looduslikuni eluviis, keharõõmu viljelus, dünaamiline elukäsitlus, tõutervishoid, lastearmastuse propaganda jne. on võimalikud ka ilma fašistlike liialdusveidrusteta, ja kindlasti vajalised. Ja et ka sel alal neilt mailt võib õppida mõndagi üksikut menetlusviisi, kes seda võiks salata, eriti jällegi propaganda alal. Isik võib olla tugev ainult kontaktis oma bioloogilise ja sotsiaalse alusega, see on meieaegse inimeseteaduse suur tõde, mida tuleb levitada ja sisendada kõikjale. See aga ei tähenda oma ürgtungide sublimeerimatut väljaelamist ei individuaalses ega ka kollektiivses metsikuses, vaid nende kooskõlastamist ühiskonna ja tõeliselt ratsionaalse üld­kultuuri nõuetega.

Hitler peab oma üheks suuremaks teeneks, et ta saksa nooruse on teinud uuesti terveks ja rõõmsaks. Mis puutub füüsilisse inimesse, võib tal olla rohkesti õigust. Ta on saavutanud seda sellega, et ta on selle nooruse pannud kehalisse töhe, marssima ja matkama, elama kars­kelt ja kargelt, vähe hoolima igasugu „kodanlikest mugavustest”. Isegi üliõpilaselust on enamvähem välja pühitud vana korporatsioonlik pummeldusvaim. Umbes sedasama võib ütelda Nõukogude Liidu noorsoost. Olgu selle vaimse pealeehitusega kuidas on, kuid nii on diktatuurimail igatahes saavutatud nii energiarikas füüsiline alus, kellega demokraatsed maad vaevalt suudavad võistelda, ilma osalt samasugust elureformi läbi viimata. Ja ärgu arvatagu, et see ka siin sünnib ilma tugeva järeleaitamiseta riigi poolt, niihästi propaganda kui ka võimaluste andmise või tarbekorral otse surve feel. Fašistliku barbarismi j õ u vastu ei jaksa kau­geltki võidelda ainult vaim. Vana „puhas idealism” oma vaimu usuga sureb paratamatult. Isegi spiritistide vaimud ei jaksa muud teha kui koputada, suuremaks võitluseks on aga tarvis enne kõike sõnakuulelik ja tugev keha.

    

6.

Kuid „uute uskude” evangeelium seisneb peale elu vitaalse dünamiseerimise ja haiglusest vabastamise ka veel elu suures lihtsustami­ses ja ühtlustamises. Elu põhitungid ja tunded on kõigil ühi­sed, ainult igirahutu mõistuse toiming on püsivate kahtluste allikas üksikisikus, ja korduvate vaatekokkupõrgete ja tülide allikaks ühiselus. Intellektualism lahutab isikut teistest nagu klaasseinaga, näitab Huxley oma „Kontrapunktis”, umb. niisamuti D. H. Lawrence ja terve rida liberaalseid „elukummardajaid” nii luules kui ka filosoofias. Jungi psüh­hoanalüüsi arvates ongi just usu ja uskumise puudus peapõhjus meie aja inimeste rahutuseks ja neurasteeniaks.

See juba ammu küdenud vitalistlik vaen liiga keerulise, problemaa­tilise ja skeptilise elukäsituse vastu on olnud parimaks aluseks uuskollektivismi „rõõmsa uskuja” kasvatusele. Nõukogude maa noored naeravad välja kodanlis-humanistliku „isiku igakülgse väljaarenduse” nõude – on küllalt kui ta kasvab heaks parteisõduriks ja stahhaanovlaseks. Ning Saksas on just noorpõlve reaktsioon vastu varemat kahtlemist ja tuupi­mist viinud raamatupõletamisteni ning üldise kultuurivaenuni. Kuid ka uue entusialistliku juhikultuseni, töö, sõnakuulmise ja usu rõõmuni. „Rahvas ei taha vabadust vaid imet, müsteeriumi ja autoriteeti” – kunagi pärast keskaega ei ole see Dostojevski Suure Inkvisiitori vastus Kristu­sele saanud nii massilist tõestust kui praeguseil rahvussotsialismi ja sotsia­lismi ülesehituse mail. On tarvis nähtavasti ainult võita masside usal­dustel nende töö, kannatus ja võitlus läheb õige ühise asja jaoks, et neid ei ekspluateerita ega peteta kellegi üksiku poolt ja nad loobuvad rõõmsalt oma isikliku tõeotsimise ja – demokraatia raskest koormast.

Usaldus, see on iga usu ja iga töörõõmu alus. Mitte asjata ei võitle fašism kõige vihasemalt just marksistliku  ekspluateerimisteooria  vastu, mis õpetab kehvikule oma tööd tundma ja vihkama kui orjust teise heaks. Kui ja niipalju kui fašism suudab oma „reguleeritud kapitalis­miga” töölist uskuma panna, et tema toodetud lisaväärtus läheb ühiskonnale ja isamaale, kuna kapitalist isiklikuks tarvituseks saab ainult väikese murdosa, on marksistliku „vereimemise müüdi” jõud murtud ja tee lahti sotsiaalse tööentusiasmi propagandale niisamuti nagu kommunismi maal. Küsisin mullu suvel ühelt Leningradi vabriku naisstahhaanovlaselt, kelle teenistustingimused küllaltki kehvad, kas ta siis ei arva, et ka riik neid ekspluateerib.   Ta vastas: „Ei, ma pole kunagi sellele mõtelnud …   Mis me teeme, on ju kõik meile enestele.” „Meile” – 170 miljonile?!  Nii tugev on sugestioon, mis saavutatakse püsiva propagandaga, ikka ja ikka jälle ühiste riiklike ülesannete ja saavutuste esiletoomisega.   Fašist­likes mais püütakse sama efekti saavutada vähemalt n. n. ühiskondlik­kude tööde tähtsuse üleskiitmisega. Sunduslik „tööteenistus” peab Sak­samaale kuivatama määratud sood, viljastama nõmmed, looma 5 miljoni hektaari uut maad ja 400.000 uut talu, ehitama määratu hulga teid jne. On loomulik, et need numbrid oma kolossaalsusega äratavad entusiasmi niisamuti kui Venes. Need ongi ju Stalini ja Hitleri „imed”, kuigi ena­masti alles pooleli või kavatsusel. On loomulik, et peamiselt neil põh­jeneb ka nende autoriteet, mitte ainult teooriate „müsteeriumil” või vägivallal. Kuid tulemus on sellest hoolimata see, et ainult suurima vägi­valla ja karmusega tuleb ära hoida vaba kriitikat, mis nii kergesti selle „ime” sugestiooni murraks. Ja tulemus on esialgu see, et need uskli­kudki massid tegelikult ometi peavad elama peagu orja elutingimustes, liha asemel „närima suurtükke” ja – iga silmapilk olema valmis ise saama suurtükilihaks …

Ei, see uus „lihtsustus” ja „ühtlustus” on osalt väga veetlev ja võib ju olla õigustatud nende emamaade erakordseis „sõjaolukordades”, kuid mingi otseideaal see vaevalt on. Elu dünaamiline „lahtimõtestamine”, individuaalse mõistuse tagasisurumine iseendast tähendab anarhiat, seda ei saa salata ka ükski „elufilosoof”. Ta on võimalik ainult siis, kui teda reguleerib äärmiselt karm väline dressuur. Rõõmus kehaelu, pime usk, aga individuaalne mõttelagedus, uniformeeritud kõva välisdressuuriga – mis see on? See on kasarmu ideaal, punapõseliste robotite riigi ideaal, tõelisest isikukultuurist siiski veel õige kaugel. See võib anda häid välistulemusi küll tüki aega, selle järgi kui ettenägelik ja tark on juhtiv Caesar. Aga see sisaldab ometi endas neidsamu suuri tsesaristlikke kidunemisohti, mis hukutasid vana Rooma. Seegi on ainult anti­tees liberalistliku intellektualismi, rahutuse ja jõuetuks tegeva usupuuduse vastu, kuid vähemalt kõrvaltvaatajale siiski ainult äärmus. On küsi­tav, kas eelmisest teesist mingi uue sünteesi juurde jõuab ilma seda vahe­pealset järku läbi elamata. Kuid võime oma sihiks seada temast üle võtta ainult niipalju, kui see on paratamatu, et ä r a hoida tema äärmusi.

Kuidas siis? Võib-olla ainult nii, et demokraatlikelgi mail majanduse riikliku reguleerimisega luuakse suurem võimalus usaldada üksiku töö tulemuste ühiskondlikku kasutamist: sellise riikliku vahelesegamise suhtes ju pole fašistlikud teooriad kuigi kaugel ka näit. sotsialistide omadest. Kuid sellega peab siiski kaasas käima ka ühiskondliku tööpropaganda areng, enamvähem kõigile vastuvõetavate konkreetsete ühisideaalide ja sellest järgneva eetose massisugestioon. On vaja, et kõigepealt intelli­gentsi ja juhtide enamuse hulgas jõutaks kindlamaile ühisseisukohfadele igasugu teooriate rägastikus, et neis üksikud rühmahuvid või intellek­tuaalsed väikeprobleemid ei segaks suurte põhitõdede intuitsiooni ega sellest järgnevat usukindlust. Tavalise kodaniku jaoks tuleb neid aga muidugi tutvustada lihtsustatud kujul, konkreetselt ja tundetoonistatult. „juuretu intelligents” võib ju muiata kollektivistlike maade lugematute oraatorite paatose üle, aga on siiski kindel, et mitte ainult kuivad faktid vaid just vaimustatud usk ja s e d a väljendav sõna on peaasi suurte ühisjõudude äratamiseks.

Uuendatud demokraatia vahe kollektivistlike kordadega oleks pea­miselt selles, et küll senisest aktiivsemal kujul, nii vastavate organisat­sioonide kui ka keskvalitsuse abil levitatakse üht „riigiusku”, aga ilma et selle kõrval keeldaks ka teissuguseid arvamisi ja asjalikku kriitikat.

Erinevate seisukohtade sisevõitlus ei tohi segada riigi terviku toim-lemist niisamuti nagu üksikmõtete ja -tunnete erivus ei tohi üksikisikut teha jõuetuks kõhklejaks või siselõhestatud neurootikuks. Aga nii­sama tähtis on, et need üksikmõtted siiski toimiks neile määratud teoreetilises sfääris, sest just nende kaudu sünnib elu ja kultuuri tõeline rikastus, juurdelooming.

  

7.

Lõppeks seisnebki „vabaduse kriisi” peaprobleem just õige vahe­korra leidmises elu kestvuse ja rikastuse, elu säilimise ja hetke intensiivistamise tarbe vahel. Liberalistlik individualism soodustab küll mõningate üksikisikute suurt elamusrikkust, aga ka nende kiiret läbipõlemist ja ker­gesti kogu ühiskonna kidunemist ja hajumist. Ajalooski on päris „kultuuriliberalistlikud” ajajärgud olnud võrdlemisi lühikesed, kuigi väga loomingurikkad (näit. Periklese aeg, Itaalia renessanss, 19. sajand jm.), kuna puritaansed või militaarsed, roomaliselt või „hiinaliselt” regulee­ritud korrad on küll võrdlemisi kaua püsind, kuid olnud võrdlemisi kultuurikehvad. Näib nagu isikus ja riigis valitseks sama tsentrofugaalse üksikosade iseseisvumise püüd kõrvu tsentropetaalsega nagu „surnudki” aines, ja ripuks vaid olukorrast, kas on üks või teine ülekaalus ja seega ainel „rikka” kuid haihtuva gaasi, „koos liikuva” vedeliku või „tardund” kõvakeha kuju. Ja nagu taevakehades nii näikse üksikuis tsivilisatsioonideski vahelduvat liberalistlikud vabaduseplahvatused ning järkjärgu­lise taltumise ja tardumise „autoritaarsed” ajad. Teatava kompromisliku sünteesi moodustab siingi teatav „vedeliku” astmel reguleeritud vaba­dus, umb. nagu Inglise puritaanlik-hierarhilises liberalismis, mis on nii­sama hästi kestevõimeline kui ka võrdlemisi rikas.

Kõige kardetavam on autoritaarkorra vabadusekitsendus neil aladel, kus just individuaalne looming, isikliku tõe leid moodustab olulisima osa – kunsti ja teaduse alal. Ei saa salata, et siingi liberalistlik „atomiseering” on sageli viinud anarhiani ja ühiskonnale tarbetu pro­dutseerimiseni. Need on mõlemad alad, kus intellekt otse peab end eraldama elu ürgseist tungidest, et asuda teadliku vaatleja ossa, olevat objektiivselt tunnetada ja kujutada. On loomulik, et ta nii võib kergesti üldse unustada oma elulise lähtekoha, hinnata nähteid ainult omade konstruktsioonide, mitte enam elu põhitarvete seisukohalt ja lõp­peks viia üldisse skeptitsismi. See käib eriti tahte- ja hindamiselemente sisaldavate maailmavaateliste ja normatiivsete teaduste kohta nagu filo­soofia üldse, eetika, esteetika, religioonifilosoofia, aga ka sotsioloogia, õigusteadus, ajalugu, kirjandusteadus jm.

Eriti nende teaduste alal on uuskollektivism maksma pannud oma uue dogmatismi. Kui liberalistlik teadus kipub kahtlema igas ainult intuitiivselt tajutavas väärtusaksioomis, siis siin kirjutatakse „riigiusu” poolt ette juba terved valmisteooriad otse aksioomidena (nii klassivõit­luse teooria” Venes ja selle eitus Saksas, natslik tõuteooria jne.). Nende üle enam ei tohi vaieldagi, neid võib ainult vaevalt eri „kallakuis” tõl­gitseda. Kõigepealt aga peab teadus nende kehtivust demonst­reerima ikka uutel aladel ja uutes olukordades, kas nad siis sisuliselt sinna sobivad või ei – umb. nagu keskaja teadus pidi kõikjal demonst­reerima Jumala olemasolu, kõikvägevust ja teoditseed.

On arusaadav, et nii on peagu keskaegsesse olukorda pandud ka nende teaduste areng üldse. Koos teatava demokratiseerumise tendent­siga muil aladel on praeguses Venes küll juba hakatud arvustama ka seda „vulgaarset sotsioloogiat”, kuid nii seal kui ka Saksas on tõelise vabaduseni veel küllalt maad. Uue sünteesi saavutab teadus nähtavasti alles siis, kui ta jaksab end kohandada üldisele dünaamilisele ja sotsiaal­sele elukäsitlusele ja sellest järgnevaile põhihinnanguile, kui ta ehk otsesemalt kui seni rakendab end ühiskonna teenistusse, kuid selle juures ometi säilitab vabaduse kriitiliselt käsitleda kõiki alasid ja teooriaid, mis üldse on intellektuaalselt käsiteldavad.

Liberalistlikule kunstile ja kirjandusele on kollektivismi peamine etteheide, et see väljendab ainult naudinguhimulise indiviidi egoistlikku elutunnet ja kitsalt subjektiivseid seisukohti, asjatut juurdle­mist või muid „ühiskonnale kahjulikke” eluhoiakuid.

Antitees sellele on muidugi kirjanduse nagu teadusegi täielik tasalülitus kollektiivi otseste, n. ü. päevapoliitiliste sihtidega, üks Vene juhtiv kirjanik kõneleb otse mõnitavalt kirjandusest kui t õ e otsijast: „tõe” eest hoolitseb juba partei keskkomitee, kirjanduse asi on seda levitada ning selle teostamist kujutada. Nii siis kuulemegi seda kirjandust raadios las­telegi laulvat oma riigi aeroplaanide kiiirusest, laskurite tabavusest jne. Ja sakslased mitte ainult tegelikult ei põletanud avalikult oma parimat kirjandust, vaid ka teoreetiliselt õigustavad seda. Ei olevat üldse väärtkirjanik see, kes asetub „rahvustervikust” s. o. Hitleri dogmadest väljaspoole. Rootsi kirjanik Sven Stolpe jutustab Bonnier’i „Magasinis” huvi­tavalt, kuidas tuntud saksa kunstiloolane dr. Wismann talle nii on „tõestand”, et Thomas Mann lihtsalt ei ole suur kirjanik sellepärast, et ta on asunud oma rahvusterviku saatusvõitluses tema vastu. „Meie ei tarvitse Kolmandas Riigis neid dekadentlikke tundmusi, mida ta kujutab. Meie ei tarvitse tema pessimismi ja melanhooliat.”

Tõepoolest, kui inimesed elavad piiratud sõjalaagris, on igapäev näljas ja võitlustes, on neile vist hädaohtlik kõnelda elu tõsipalgest ja melanhooliast isegi kunstis. Sinna tarvitsetakse ainult uimastavaid sõjamarsse, tõelisust unustamapanevaid müüte ja operette. Aga küll oleks kehv see kultuur, kes alati tahaks läbi ajada ainult nendega, ebatarvilisena eemale tõrjudes kõik muud. Kui sellelt seisukohalt hakkaksime mõõtma maailmakirjandust, kui palju jääks seal järele kas või saksa enda suurustest, jah, isegi apoliitilisest ja ebamoraalsest Goethest, kõnelemata Heinest j. t. On unustatud aastasadade ja tuhandete õpetus, et heal kunstfeosel on rahvuslik väärtus ka siis, kui ta raskuspunkt on sootu teisel, ütleme puht elukujutaval, psühholoogilisel või ka lihtsalt tabava enda-väljenduse alal. Ka nii ta ju avardab meie elutundmist ja ta pakutav esteetiline infensiteet on igal juhul elu rikastus. Seda kõike mitte nägev või mitte tunnustav juhtkirjapoeetika, mis võidutseb praegu autoritaarmail, on kogu „uue usu” üks hädaohtlikemaid kaasnähteid.

   

8.

Küll ei pääse me ka sellest mööda ainult palja eitusega, süvenemata selle põhjustesse. Mõistame, et see on reaktsioon vastu omaaegset „boheemitseva” ja erootilise passiivse „naudingukirjanduse” uputust, mis koos kõikjalt ründavate muude mõjudega lõdvendas iga nõrgema lugeja eluhoiakut, erotiseeris liiga varakult noorsugu jne. Mööname, et umb. ühesuguste kunstiväärtuste juures endastmõistetavalt väärtuslikum on see teos, mis toetab ka isiku ja ühiskonna ideelist eluvõitlust. Jah, ei saa salata, et v õ i b kirjutada ka väga kunstiväärtuslikku „juhtkirjaluulet”, kui viimasega mõista autori tõelise ideelise elamuse sisendusvõimelist väljendust, olgu siis see idee kas või üsna „päevapoliitiline”. Kui peagu kogu arhitektuur on rakenduskunst, miks seda ei võiks olla ka kirjandus, see kunstidest vaimseim ja seega ühiskonna vaimsele elule lähedasem! Just ümberpöördult, nii loojale kui ka vaatajale annabki suurima rahul­duse just tunne, et ka kunst nii omalt poolt teenib ühiskonna ülesehitust ega ole ainult tühine ajaviide. Selles mõttes on ju vene moodne väljen­dus „kunstnikud on hinge insenerid” otse suurepärane ja vastuvõetav kõigi aegade idealistidele. Jah, just vene kogemusest näeme, et mõni n. n. tendentsnäidend või „propagandafilm” näit. „Tee ellu” mõjub kunstiliselt pareminigi kui osa vene uuemast toodangust oma operetlike elementidega.

Hädaohuks saab propagandalise või „positiivse” kunsti nõudmine alles siis, kui ta viimast ülehindab ja eitab ka teissuguse kunsti vaja­dust – nagu asi tegelikult enamvähem on kõigis „uue usu” mais. Ehtsa „rakendusluule” kirjandus on võimalik ikkagi ainult siis, kui autor vas­tavat ideed kaasa ei ela ainult pinnaliselt või näideldes, vaid kui kogu vastav eluhoiak o n temale juba varem nii omane, et ta see „sotsiaalse tellimuse” täitmine täiesti kattub ka autori isikliku sügava emotsionaalse väljendustarbega. Nii on arusaadav, et parimad sotsiaalsed „tendentsluuletused” nagu näit. Petöfi, või Koidulagi isamaaluule on sündinud just vastava liikumise alguses, kui kõik on veel elamusvärske ja tundeline. Mida enam idee „vananeb” seda enam „kulub” ta tundetoon, seda enam ta intellektualiseerub, seda vähem ta „inspireerib”, s. o. paneb liikuma fantaasias uusi kujutlusühtumeid. Pole ime, et ajal kui mingi suur polii­tiline idee on saanud juba praktiliste teoinimeste asjaks või koguni teostund, on poeedid sellest juba alateadlikult ammu „tüütund”, kui mitte koguni „pettund”. See oli nii meie ja iga teise rahva „ärkamisaja” luu­lega, see kuulub juba ükskord luulepsühholoogia seaduste hulka, seda ei saa muuta ühegi palja intellektuaalse sooviga, veel vähem riikliku tel­limise või varjatud käsuga. Kui seda ometi tehakse, sünnib sellest ainult ebaehtsaid ja „tehtud”, s. o. tundetoonituid, ebaühtlasi värdjaid.

Mingi riiklik, rahvuslik, ühiskondlik idee võib ainult siis saada luu­lestki endale ehtsa propagandavahendi, kui ta loovaid autoreid tõesti suudab vaimustada, s.o. kogu nende eksistentsiaalseid väärtustundeid, soove, ja kartusi liikuma panna umb. samasuguse intensiivsusega, nagu teeb seda näit. sugupoolte vaheline hingeline noorusarmastus. Jah, võime mingi idee või liikumise tõelist emotsionaalset kandejõudu hinnatagi umb. selle järgi, palju ta on suutnud inspireerida tõeliselt ehtsat aateluulet. Ses mõttes meie rahvusliku liikumise emotsionaalsed kõrgtipud on olnud varasemal ärkamisajal (Koidula) ja n. ü. teisel 1905. a. ärkamisajal 1900-1910 (Juhan Liiv, G. Suits). Isegi Vabadussõja ajal see näib olnud nõrgem, nähtavasti selle sõja kodusõjaliste elementide, rah­vusliku ning sotsiaalse aate vastakluse tõttu.

Tavalisel, arigpäevasel eluvõitlusel ei ole harilikult sellist vaimusta­vat omadust – ei üksikelus ja veel vähem riigi elus. Riik ja selle „rahvustervik” on jaksanud tõelist luulet inspireerida üldse ainult äärmiselt harva, enamasti ainult siis kui teda ähvardab mingi saatuslik hädaoht või tal ees või käsil on mingi täitsa erakordne, revolutsiooniline ümberehitus. Sellepärast on uute uskude mail kõige rohkem hea „sihtkirjanduse” too­teid siiski annud Venemaa (Majakovski ja t.), kuna Itaalias ja Saksas on see juba üsna mannetu. Kuid ka neil mail on autoritaarkord siiski maksma pandud õige laialdaste masside liikumise abil, see on kantud eriti noorte vaimustusest ja ka tõesti vabastanud mitmel alal hea hulga noort energiat, kuigi see pole just vaimne ega kultuuriline. Mis siis veel kõnelda neist maist, kus „fašismgi” on õigupoolest ainult järeleahvitud lööksõna ja võimuhaaramise meetod (nagu näit. omaaegses Hispaanias või Austrias), kus koondatud võimuga sotsiaalselt peagu midagi uut ega positiivset ei looda ega muudetagi, peale töölisliikumise vägistamise, kus kogu „autoritaarsus” toetub peagu ainult politseile ja sõjaväele! Aga eriti sellised „isehakand” diktatuurvalitsused sooviksid enda ja oma reformikeste puu­duvat populaarsust parandada propagandaluule abil!

Muidugi, see on lootusetu jant ja näib nagu ei maksaks seda palju tähelegi panna. Aga kogu see hoiak on ometi äärmiselt hädaohtlik sel­lega, et taesiteks mitmed loovadki anded hukutab enda muusat vägis­tama selleks, kuhu see sugugi ei kõlba. Ja teiseks sellega, et ehtse endaväljendusluule otsese või kaudse allasurumise läbi kogu maa kirjandus ja vaimne kultuur paratamatult peab jääma kängu. On arusaadav, et sel humanitaarsel alal loov intelligents kõigil maadel on autoritaarkorra suurim vastane – ja selle võidu korral ka tema esimene ohver. Eriti teda on tabanud sel puhul kui mitte kuul, siis ometi vangistus, maapagu või vähemalt suu sulgemine. Just selle vaimse vabaduse vägistamine on pannud näit. Venemaalt pettununa tagasi pöörduma tema innukamad sõbrad nagu äsja A. Gide, varem Panait Istrati, G. B. Shaw, H. G. Wells j. t., – kõik kirjanikud, kes olnud ägedamaid liiga liberalistliku korra pahede paljastajaid, ja Nõukogude majandusegi riigistamisega ja parteidiktatuuriga võrdlemisi hästi leppind. Saksa, Itaalia j.t. vaimset tasalülitust pole aga olnud õigustamas selli­sedki sotsiaalsed suurreformid nagu Venes ja sealse kirjanduse, kunsti ning vaimukultuuri allakäigu suhtes on üksmeelsed peagu kõik erapoo­letud asjatundjad. Kasarmuväljal ei õitse kunstililled ega saa kahuri ette rakendet Pegasus sõita pilvedesse – see vana tõde tõestub ikka jälle otse me silmade all. Ja see ju on suurim hoiatus uute uskude eest eriti väikerahvaile, kelle peamine elumõte ja suurekssaamise vahenud on just vaimne kultuur.

  

9.

Ja nüüd lõppeks religioon, see milles, kui teda tõsiselt võtta, liituvad kõik teised hinnangud, see mis moodustab iga kultuuri teadlikuks saanud hinge. Kui kristlus on pidanud läbi elama sellise enneolematu krahhi mitte ainult Idas vaid ka Läänes, siis igatahes mitte sellepärast, et ta põhjeneb müüdil ja nõuab uskumist – seda teevad ka uued usud. Kaotuse põhjus on see, et tema müüt on praegu raskemini usutav ja ellurakendatav, tal pole enam seda värsket löögijõudu mis uutel. Bolševismi jaoks on ta liiga spirituaalne, kuulutades just hinge päästmist ja tasu pärast surma. Fašismi jaoks aga on ta liiga vähe „bioloogiline”, vähe „maaga ja verega” seotud, liiga demokraatlik ja „naiselik”, vähe­malt oma puhtal kujul. Mõlemaile aga on ta liiga individualistlik, hoo­litsedes vaid üksikhinge õndsuse eest, kuna tõenäolisem on uus õpetus, et üksikisik endale surematuse ja õndsuse võidab ainult koos kollektii­viga, oma ühiskonnas ja lastes. Ja nii ongi jumalaks tehtud ainult kollek­tiiv, kuna üksikisiku kannatused ja üksikisiku uniformeeritud elu seesminegi vaesus nagu ei tähendaks midagi. Ainus rikastus on temale jällegi ainult kaudne: nagu varem sissetundmise kaudu pärastsurmasesse õnd­susse, nii nüüd sissetundmise kaudu oma kollektiivi, s. o. oma riik- kasarmu vägevusse ja edusse. Nagu varem jumalateenistused, nii peab seda nüüd võimaldama osavõtmine võimalikult imposantseist paraadi­dest, s. o. võimalikult paljude sõdurite, kahurite ja tankide nägemine.

See on muidugi kõik väga palju „elulähedasem” kuid ka pealis­kaudsem kui kristlus. Ses suhtes humanistliku  kristluse antud  indivi­duaalne kontaktitunne elu kandvate jõudude ja moraalsete seadustega on siiski mitte ainult elamusrikkam ja sügavam vaid ka eetiliselt mõjukam. Eriti on ta aga seda väiksemail rahvail, kus oma „rahvusliku jõu müütosesse” uskumine oleks veelgi raskem, et mitte ütelda naeruväärsem, kui Itaalias või Saksas. Väide „igal rahval on oma jumal” on ju mõnevõrra õige – aga ainult samas mõttes, nagu iga üksikisiku „jumala” või „deemoni” kohta käivana: kui ta tähendab teatavat vitaalset energiat ja isikupärast sihipüüdlust. Aga nagu iga isik, nii vajab praegu iga rahvas siiski usku ka mingeisse universaalseisse normidesse, mis reguleerivad tema läbikäimist teistega – s. o. siis universaalsesse juma­lasse, kelle seadusega ta võib õigustada omi tegusid ja kelle poole apelleerida naabri ülekohtu vastu kaitset otsides kogu maailma ja ajaloo kohtu ees.   Ja seda usku ei jaksa iialgi anda fašistlik tagasitulek eelkrist­likkude rahvus-Jehoovade ja -Moolokite juurde. Ka mitte Taarade. Kui­das kristluse  müüte,  norme ja  vorme tõlgendada või kohandada meieaegse elu tingimustele  vas­tavalt, nii et nad võiksid endiselt mõjuda reaalse jõuna – see on üks suurimaid kultuuriprobleeme just demokraatseil mail, kus nähtavasti pole lootust tema aset täita ühelgi teisel usul. Nähtavasti aga jõuab uute uskude vastu võidelda kõige tõhusamalt siiski teine samasugune usk, kel oleks mitte ainult oma kindel üldine elukäsitlus, veendunud võitlustahe, vaid ka kõigepealt suur psüühiliselt seotud organisatsioon mas­side hoidmiseks ja kasvatamiseks. Midagi sellist ei evi liberaalseil mail ükski partei, kõnelemata üksikuist intelligentsi vaaterühmadest, mida iga uueusuline „rahvaliikumine” võib laiali pillutada kui laaste.

On suur demokraatia võit seegi, kui saab ära hoida vähemalt kiriku fašiseerumist, milleks sel välistel, eriti majanduslikel põhjustel on sageli kalduvust, hoolimata sellest, et fašismi eetika iseendast on veel palju ebakristlikum kui sotsialismi oma. Aga oma positsioone püsivalt kaitsta jaksab demokraatia vist küll ainult siis, kui ta embkumb kas kiriku v a I I u t a b ja reorganiseerib oma aktiivseks kaastööliseks või jälle selle kõr­vale loob teised universaalsemad ja sugestioonivõimsamad, n. ü. „usu­lised” organisatsioonid, kes üksikasjus küll lahus käivad, kuid peaasjus siiski koos löövad. Kui kristlust ei ole võimalik kokkukõlastada nüüdis­aja teaduslike ja sotsiaalsete ja eetiliste nõuetega sel määral, et ta tõesti rahuldaks ja aktiveeriks ka näit. intelligentsi, siis peab selle intelligentsi humanism ise muutuma võitlevaks humanismiks, organiseeritult ja aktiivselt ründavaks „usundiks”.

Varem või hiljem peab tema käes siiski olema võit ka praegustes autoritaarriikides. Reaktsioone, vastureformatsioone j. m. „vabaduse kriise” on olnud küllalt ka enne – lõplikult pole nad isikut siiski suutnud teha robotiks. Inimsugu on juba oma olemuselt määratud elama isiksus­tena, distsiplineeritud vabaduse riigis, mitte sipelgapesas.

      

10.

Püüdsime saada üldjoonelise, kuid just selle tõttu mitmekülgse üle­vaate mõnest neist keerulistest küsimuskompleksidest, mis on seotud kogu maailma ja nii ka meie „vabaduse kriisiga”. Võtsime seda enam­vähem teoreetiliselt, et mitte segada oma objektiivsuse tahet meie olude liigse lähedusega, isikliku sümpaatia või ebasümpaatiaga. Arvan, et just nii laiemas perspektiivis asja vaadeldes näeme, kuivõrra ülemaailmsed, sügavad ja tõsised on need probleemid, mida argipäeva detailküsimustes kipume võtma nii kergesti, ja nii sammsammult ja märkamata siirdume uue – ja nimelt just saksapärase „usu” kammitsaisse. Võib-olla just nii märkame, millega meil on tegemist, kui loobuksime „vabade põhja­maade” kultuuriühtlusest – ja sellega ühtlasi ka oma mineviku neist tra­ditsioonidest, mis on võimaldanud meie iseseisvuse, maareformi ja senise üllatavalt kiire kultuuritõusu.

Just maareform on ikka jälle heaks väliseks näiteks selle usu teos­tamisest, mis kõige paremini sobib meie oludele ja meie hingelaadile. See on näide, et meil on juba varakult asutud sellele sünteesi teele, sellele kolmandale teele, mida me oma vaatluses pidasime parimaks pääseteeks nii liberalistlikust anarhiast kui ka kollektivismi kasarmust. Sama õige ja omakohase kesktee oleme ka leidnud peajoontes muil aladel, kuigi siin-seal pole puudunud algaja komistusi. Meil on igatahes juba palju elavam näit. see kontaktitunne intelligentsi ja rahva, vaimu ja keha vahel, mida praegu Saksas nii kramplikult taotellakse. Meie kirjan­dus on oma täiesti valdavas enamuses ikka olnud terve ja rahvuslik, kuigi seda ei taipa need, kes selle all mõistavad ainult üldfraase a’la „lsamaa üle kõige / ilus ja igapidi” või juhtide ülistusi „sul on lõvi samm ning pantri ramm” – nagu neid saadeti meie hiljutisele hümnivõistlusele. Kuid, eks ole, selline „rakendusluule” teeb koomiliseks, mitte suureks!

Meil ei ole aega kõnelda sellest meie kirjanduse ja kultuuri rahvalähedusest ligemalt – see oleks teema omaette. Ma ainult mainin seda kui üht näidet, et me ka ilma mingi uue usuta võime olla küllalt rahvalähedased ja et meie vaimukultuur üldiselt on terve ja jõuline ka vabana.

Ei, meie ei tarvitse mingit uut usku, mis ikka val­mistab ette ka uut ekspansiooni. Meie ei tarvitse ega taha seda nagu ei tahtnud ka Lembitu 700 a. eest, kuigi seda talle pakuti nii Idast kui ka Läänest. Aga meie tarvitseme küll, et saaks enam jõudu ja kindlust, meie endi usk, meie vana ja proovitud usk, meie vabaduse ja vaim­suse usk, meie iseend kohustava isiksuse usk.

Meie e i tarvitse seda uue keskaja vaimu, mis ähvardab kogu meie vaimset kultuuri, röövides temalt kõige tähtsama eelduse, ta vabaduse ja endamääramise. Meie kõik peame astuma aktiivsesse võitlusse selle vaimu vastu, sest ähvardades meie kultuuri, ähvardab see ka meie iseseisvust.

Aga selleks võitluseks on tarvis kinnitada kõigepealt meie enda usku ja kohusetunnet, teha see meid ikka juhtivaks reaalseks jõuks. Ja selle usu peanõue on: meie ei ela mitte ainult endale, meie ei sure mitte ainult endale, meie elame või sureme ka meie i s a m a a I e ja inimlikule kultuurile. Meie tahame jääda vabadeks ja iseseisvaiks nii riigina kui ka isiksustena – kuid meie teame, et isiksuski võib oma kõrgeimat elu elada ainult siis, kui ta end kõigi oma südame soontega liidab oma rahva suure südame külge ja sellega aktiivselt kaasa elab elu igaveste seaduste järgi. Selles usus kinnitagu meid ka meie praegune püha, meie iseseisvuse kui ka meie vabaduse suur pidupäev!

A. Annist.

Akadeemiast nr. 1/1937