Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

       

I

     

liõpilaste selektsiooni ja arvu piiramise küsimused Tartu Ülikoolis, mis alates 1935. a. sügisest uute üliõpilaste vas­tuvõtmisel ka tegelikku ra­kendust leiavad, ei ole uued. Neid küsimusi on korduvalt esile toonud ja sageli väga üksikasjaliselt arutanud nii teadus­kondade kogud kui ka ülikooli valitsus ja nõukogu.

Missugustel põhjustel ja missuguses ulatuses need küsimused Tartu Ülikoolis käsitlemist on leidnud, selgitab alljärgnev ülevaade.

1926. a. kevadel tõusetab õigusteadus­konna dekaan konkreetselt üliõpilaste arvu piiramise küsimuse, juhtides tähele­panu asjaolule, et üliõpilaste arv selles teaduskonnas on aasta-aastalt sedavõrd kasvanud (1926. a. 1. dets. oli õigustea­dust õppimas 1204 üliõpilast), et üliõpi­laste osavõtt kohustuslikest seminarest raskendatud on. Seoses kavatsusega muuta ja täiendada õigusteaduskonna tolleaegset üldjoontes Vene ajast pärinevat õpetamisviisi, õigusteaduskonna kogu oma koosole­kul pidaski teaduskonda vastuvõetavate üliõpilaste arvu piiramise põhimõtteliselt soovitavaks, kuid ei teinud esialgu kon­kreetset ettepanekut ei üliõpilaste arvu ega ka piiramismooduse kohta, tehes need küsimused sõltuvateks ülikooli kõrgemate instantside seisukohtadest.

Ülevaate saamiseks, millisel määral meie ühiskond vajab juriste, pöördus õi­gusteaduskonna dekaan 1926. a. oktoobris vastavate küsimustega mitme asjakohase ameti- ja eraasutuse poole. Saabunud vas­tustest kohtuministrilt ja Riigikohtu esi­mehelt, ühes vastavate arvuliste kalkulatsioonidega, nähtub, et ülikoolis õppivate ja ülikooli lõpetajate õigusteadlaste arv on vajadustega võrreldes liiga suur. Riigi­kohtu esimees leiab, et õigusteadlaste iga­aastane juurekasv 60 inimese võrra oleks küllaldane ning sellest sõltuvalt ei tarvit­seks vastuvõetavate üliõpilaste aastane arv selles teaduskonnas tõusta üle saja. üliõpilaste vastuvõtmist õigusteaduskonda peab ta soovitavaks võistluseksamiga. – Rahaminister oma vastuses õigusteadus­konnale juhib otseselt tähelepanu ja kurdab üliõpilaste liiga suure arvu üle selles teaduskonnas.

Et õigusteaduskonda vastuvõetavate üliõpilaste arvu piiramise küsimus kui pa­ratamatu eeldus õppetöö ümberkorraldu­sele seal teaduskonnas vahepeal mitmeti oli selgitatud, võidi asuda õppetöö ümber­korralduse üksikasjalisele kaalumisele 1927. a. kevadel. 30. mail 1927. a. võe­takse õigusteaduskonna kogus vastu ja esitatakse ülikooli valitsusele põhimõtted õppetegevuse arendamiseks ja täiendami­seks ning ajutised määrused üliõpilaste vastuvõtmise kohta õigusteaduskonda, ühes mõlema otsuse kohta käiva põhjalikuseletuskirjaga. Nimetatud otsuste kohaselt peab õigusteaduskond tarvilikuks teha loengute kuulamine ja praktilistest töödest osavõtt üliõpilastele kohustuslikuks ning korraldada õppetöö ja eksamineerimine nõnda, et saavutada võimalikult paremat üliõpilaste ettevalmistust ning arendada üliõpilaste töökust. Et aga õigustea­duskonna õppejõudude arv ja kasutata­vad ruumid võimaldavad õppetegevuse uut korraldust rakendada ainult juhul, kui loengutest ja praktikumidest osavõtjate arv ei tõuse üle saja, peab õigusteaduskonna kogu tarvilikuks üliõpilaste arvu normeerimist selektsiooni kaudu. Selekt-sioonivahenditena esitatakse: 1) võistlus­eksamid sisseastujaile, kui nende arv üle­tab 150 ja 2) sisemine selektsioon ülikoo­lis endas teatava suurendatud eksamite tsükli ja eelõppeainete kaudu. Võistlus­eksami ainetena, juhul kui sisse astuda soovijaid on üle 150, esitab õigusteadus­kond: a) kirjand üldhariduslikul teemal,   b) suuline eksam I-ses võõrkeeles ja c) suuline eksam üldises ajaloos. – Õigus­teaduskonda vastuvõetavate üliõpilaste arvu piiramist ja võistluseksameid käsit­lev määrus leiab pooldamist ka ülikooli nõukogus ja esitatakse haridus- ja sot­siaalministrile kinnitamiseks, kuid otsus­tatakse tookord ministri poolt eitavalt.

Seega langes üliõpilaste arvu piiramise ja võistluseksamite küsimus mõneks ajaks päevakorralt. Aga juba järgmisel, s. o. 1928. a. sügisel kerkib teraval kujul päe­vakorrale ülikooli astujate puuduliku ette­valmistuse küsimus. Kuigi selle küsimuse tekkimine ei olnud tookord otseses seoses üliõpilaste selektsiooniga, kujunesid sel puhul avaldatud seisukohad peale haridus­poliitiliste kaalutluste kahtlemata täht­saiks tegureiks gümnaasiumi reformi teos­tamisel 1934. a. ja sisseastumiseksamite tarvitusele võtmisel 1938. a. Asja käik oli järgmine: 17. sept. 1928. a. pöördus Ha­ridusministeerium gümnaasiumide õppeka­vade väljatöötamise puhul ülikooli poole küsimustega, kuivõrd meie gümnaasiumi lõpetajad on ette valmistatud edukaks õp­pimiseks ülikoolis, missugused   puudused neil esinevad ja milliseid ümberkor­raldusi soovitab ülikool gümnaasiumi õppe-kasvatustöös nende puuduste kõrval­damiseks ette võtta, üksikute teaduskon­dade ja õppejõudude enamikus väga üksikasjalistest vastustest sellele küsimusele nähtub, et keskkooli lõpetajate ettevalmis­tust ülikoolis õppimiseks üldiselt võttes ei peeta rahuldavaks. Nii näiteks märgi­takse matemaatika-loodusteaduskonna me­morandumis: „Küllaldase ettevalmistuse puudumine ülikooli stuudiumiks avaldub ülikooli sisseastujate suures massis kõige­pealt üldise arenemise madalas tasapinnas. See nähtub eeskätt iga mõttelise ise­seisvuse puudumises ja naiivselt-primitiivses suhtumises töösse; viimast mõistetakse üldiselt ainult retseptiivsena; mitme se­mestri vältel ei suudeta harilikult ikka veel omandada mõõdupuud oma töö tule­muste kriitiliseks hindamiseks; õppejõududel tuleb sageli laskuda algkooli tase­mele, et õppijaga küsimusseades leida ühist keelt; suur protsent teaduskonna üliõpilasi tuleb ülikooli ilma kindla ette­kujutuseta oma võimetest. Kõige selle tagajärjena omandatakse suure massi poolt viimaks küll teatav hulk erialalisi tead­misi, kuid sedagi vaid memoreerimise teel ja ülemäära suure jõukulutusega.”

Umbes samasuguse hinnangu keskkoo­lide lõpetajate kohta võime leida ka filosoofiateaduskonna õppejõududelt prof. P. Põllu kokkuvõttes: ,,Kuigi ei eitata seda, et on hästi ettevalmistatud üliõpilasi ja et üldareng ühel osal on täiesti nor­maalne (-), leitakse, et „umbes pooled” (-) või „võrdlemisi suur osa” (-), „võib-olla isegi suurem protsent” (-) ei kuulu oma võimete poolest ülikooli. Nende üld­areng ei paista küllalt rahuldavana (-), või pole kõrge küllalt (-). Ainult väikene osa ilmutab tarvilikku küpsust (-). Selle põhjuseks arvatakse üldise andekuse vä­hesust, mis ei võimalda kõigist isiklikest pingutustest ja professori toetusest hooli­mata pikemagi aja jooksul tagajärgi saavutada (-), peamiselt aga teadmiste ja os­kuste puudulikkust, mille pärast tuleb toi­metada õpetamist elementaarsemalt kui see ülikooli seisukohalt soovitav on. Mit­med ei ole võimelised loogiliselt mõtlema ja mõtteid väljendama. Suure vaevaga suudetakse loetud mõtete korralikku eda­siandmist saavutada (-). Ei osata lugeda antud teksti ja sealt tähtsamaid punkte välja leida (-). Kirjutades puudub dispo­sitsioon (-), või valitseb hoolimatus, jär­jekindlusetus (-).”

Peale eestoodud kahe teaduskonna leia­vad ka usu-, õigus- ja arstiteaduskond, et osal keskkooli lõpetajatel ettevalmistus ja üldine areng ei võimalda neil tarviliku arusaamise ja edasijõudmisega ülikoolis töötada. Sellane üldiselt mitterahuldav hinnang paljude keskkooli lõpetajate kohta, mis enamikes esitustes rikkalikult fak­tilise materjaliga illustreeritud, pidi para­tamatult paljudes ülikooli õppejõududes ja teistes asjale lähedal seisvates tekitama küsimuse, kas ei tuleks ülikooli astujate hulgas teostada juba ülikooli vastuvõtmi­sel teatav selektsioon. Sellekohast kon­kreetset mõttealgatust ülikooli instantsi­des ei järgne aga enne, kui rektor 1931. a. kevadel tõusetab ülikooli nõukogus küsimused haritlaste üleproduktsioonist ja üli­õpilaste ettevalmistusest edukale teadusli­kule tööle. Samal ajal esitab ka filosoo­fiateaduskond ülikooli nõukogule motivee­ritud ettepaneku filosoofiateaduskonda vastuvõetavate üliõpilaste arvu piirami­seks ja võistluseksamite sisseseadmiseks. Nimetatud vahendite kasutamisele võt­mise soovitust põhjendas filosoofiateadus­kond 1) liialt suure üliõpilaste arvuga ük­sikutel teaduse aladel, mis takistab edukat õppetööd, 2) teaduskonna lõpetajate üle­produktsiooniga ja 3) ülikooli astujate puu­duliku ettevalmistusega, missugune asja­olu samuti mõjub takistavalt õppetöö edu­kusele, üliõpilaste ettevalmistamise asjus edukale teaduslikule tööle leidsid ülikooli valitsus ja nõukogu (7. märtsil 1932. a.), et teatava osa üliõpilaste ettevalmistus ülikooli tööks on mitmeti puudulik ja ei ole oluliselt muutunud võrreldes 1929. a. seisukorraga, nagu see on kirjeldatud prof. P. Põllu memorandumis. Vahendina üliõpilaste puuduliku ettevalmistuse kõr­valdamiseks ülikooli instantsid arvasid olevat võimaliku soovitada selektsiooni teostamist ülikoolis endas, käsitlemata vastavaid võimalusi väljaspool ülikooli, nagu keskkooli tasapinna tõstmine jm. Sei­sukoha võtmine võistluseksamite suhtes aga lükati edasi.

Mis puutub haritlaste üleproduktsiooni küsimusse, siis tegi ülikooli valitsus 1. juu­nil 1931. a. teaduskondadele ülesandeks hankida andmed ja esitada vastavad põh­jendatud kalkulatsioonid ülikooliharidusega erialaliste tööjõudude vajaduse kohta. Teaduskondade kogud, saades andmeid väga mitmesugustelt kompetentsetelt asu­tustelt ja isikutelt, esitasid oma seisuko­had ülikooli valitsusele 1931. a. sügisel. Nende seisukohtade kohaselt riiklikke ja ühiskondlikke vajadusi rahuldada võiv ülikooli lõpetajate arv teaduskondade ja erialade järgi aastas on järgmine: usutea­duskonnas 15-20, õigusteaduskonnas um­bes 60, majandusteaduse osakonnas – andmeid ei ole esitatud, arstiteaduskonnas 25-30, rohuteaduse osakonnas umbes 15, filosoofiateaduskonnas kuni 27, matemaa-tika-loodusteaduskonnas 17-22, looma­arstiteaduskonnas 10, põllumajandustea­duskonna agronoomia osakonnas 15-20 ja metsaosakonnas 10-15.

15. nov. 1933. a. saabus ülikoolile Hari­dus- ja Sotsiaalministeeriumi teaduse- ja kunstiosakonna kiri, milles teatati, et Va­bariigi Valitsuse poolt on moodustatud ministrite vaheline komisjon, kellele on tehtud ülesandeks lahendada tööta intelli­gentsi küsimus. Selles komisjonis võeti kaalumisele ka küsimus, kuidas vältida akadeemilise haridusega isikute ülepro­duktsiooni, ning asjaomastelt asutustelt palutakse andmeid, kui palju on meil tar­vis akadeemilise haridusega isikuid üksi­kutel aladel ning kuidas neid ette valmis­tada ainult sel määral, nagu neid elus tar­vis on. Kuna kõik need asjaolud toovad uuesti päevakorrale üliõpilaste vastuvõt­mise piiramise või  selektsiooni korraldamise ülikoolis, palub teaduse- ja kunstiosakond ülikooli saata neis küsimustes seni võetud seisukohad. Vastuses sellele kirjale esitas ülikooli valitsus need and­med ja seisukohad, mis kogutud resp. väl­jendatud ülikoolis 1931. a. ja 1932. a. ha­ritlaste üleproduktsiooni ja üliõpilaste edukale teaduslikule tööle ettevalmistust käsitlevate küsimuste arutamisel. Lisaks eestoodule märgib ülikooli valitsus, et üli­õpilaste arv on Tartu Ülikoolis aasta-aastalt järjekindlalt vähenenud, langedes 4714-lt 1926. a. 2841-le 1933. a., mistõttu ülikool vähemalt esialgu piirdub selekt­siooniga ülikoolis endas.

1934. a. märtsis kutsutakse ülikooli rek­tor kõnelusele haritlaste üleproduktsiooni ja üliõpilaste arvu piiramise asjus Riigi­vanema ja haridus- ning sotsiaalministri juure. Varsti pärast neid kõnelusi teatab Haridus- ja Sotsiaalministeerium, et Vaba­riigi Valitsusel on kindel kavatsus vähen­dada üliõpilaste arvu, ning küsib: 1) kas võib vastuvõetavate üliõpilaste arvu pii­rata 200-ni, 2) kui palju võiks sel puhul vastu võtta iga üksik teaduskond, 3) kui­das korraldada üliõpilaste vastuvõtmist pii­ratud arvul ja 4) kui seda teha võistlus­eksamite kaudu, siis kuidas neid korral­dada? Vastuse andmiseks teaduskondadelt hangitud seisukohad väljendavad kokku­võttes järgmist:

1.  Usuteaduskond: üleproduktsiooni usuteadlaste alal märgata ei ole, mistõttu üliõpilaste arvu piiramine usuteaduskonnas ei oleks tarvilik. Sisseastujaid usuteaduskonda on olnud seni 20-30 aastas, mis on normaalne. ülikooli astujate arvu vähendamine seniselt 800-lt 200-le oleks liiga radikaalne ja tekitaks alaproduktsiooni. Usuteaduskonda vastuvõetavate üliõpilaste ülemmäär ei tohiks olla alla 30. Sisseastujate arvu piiramise puhul tuleks korraldada võistluseksamid juhul, kui sisseastujaid on üle 30.

2.  Õigusteaduskond pooldab põhimõtteliselt üliõpilaste arvu piiramist, lisab aga, et alates 1927. aastast on uute sisseastujate arv märksa vähenenud – 1929. a. – 162, 1932. a. – 311 ja  1933. a. – 256. Alates 1920. aastast kuni 1933. aastani on olnud uusi sisseastujaid õigusteaduskonda 3663, kuid teaduskonna on lõpetanud vaid 1057 isikut, s. o. 14 aasta jooksul läbistikku aastas mitte üle 75 isiku. Lõpetajate suhe sisseastujatega (silmas pidades teaduskonna nelja-aastast kursust, on arves­tatud sisseastujaid kuni 1929. a. 2667 isi­kut), on seega 39,3%. Nendest arvudest on näha, et suurem hulk sisseastujaid (60%) ei lõpeta teaduskonda; sellega on õigusteadlaste üleproduktsiooni oht – kui mitte päris olemata, siis küll mitte ähvar­dav. 75 lõpetajat aastas on üsna lähedane arvule 60, millega Riigikohtu esimees 1927. a. hindas aastast õigusteadlaste tar­vidust. Siiski tunnistab õigusteaduskond, et pole normaalne, kui 60% sisseastujaist stuudiumi ei lõpeta; üldsuse huvides oleks tarvis seda protsenti tunduvalt vähendada. Et teaduskond ei või oma nõudmisi alandada, vaid peaks neid isegi intensii­vistama, oleks võimalik lõpetajate prot­senti tõsta ainult selektsiooniga sisseastu­jate suhtes, missugune peaks toimuma peaasjalikult keskkoolis, ja ainult täien­davalt võiks ülikool ka vahele astuda. Teaduskond pooldab üliõpilaste arvu vä­hendamist õigusteaduskonnas põhimõtteli­selt ainult sedavõrd, kuivõrd selektsiooni kaudu keskkoolis nõrgema elemendi kõr­valdamine võimalik on. Õigusteaduskonda sisseastujate arvu lõplikult fikseerimata, arvab teaduskond esialgselt vastuvõeta­vate üliõpilaste sobivaks arvuks 150, nagu see teaduskonna kogus kindlaks määrati 1927. a., olgugi et olustikus on vahepeal olnud muutusi, mis võivad põhjustada ka väiksema arvu. Kuna 1927. a. õigusteaduskonna kogu pooldas uute üliõpilaste vastuvõtmist võistluseksamitega, arvab ta nüüd, et see võiks toimuda keskkooli lõ­putunnistuste paremuse ja esitamise järje­korra põhjal, kusjuures õigusteaduskonna seisukohalt tuleks eelistada neid, kes võõr­keelte ja ajaloo tundmises on edukamad.

3. Õigusteaduskonna majandusteaduse osakond tähendab esituses, et eesti ülikool on annud seni 510 majandusteadlast, kes peaaegu kõik on leidnud teenistuse, mille tõttu majandusteadlaste üleproduktsioo­nist kõnet ei saaks olla. Pealegi õpib osa majandusteadlasi selleks, et hiljem oma isiklikes käitistes tegutseda.

Majandusteaduse osakonda sisseastu­jate arv kasvas kuni 1923. aastani, jõudes mainitud aastal 377-le; siit peale hakkas see arv järjekindlalt vähenema, langedes 1933. a. 167-le. Lõpetajate arv oli 1933. aastal 54, seega umbes 32% sisseastujaist. Kui ülikooli teistes teaduskondades mää­ratakse kindlaks vastuvõetavate arv, siis valguks majandusteaduse osakonda palju neid, kes hiljem võimalikul korral teis­tesse teaduskondadesse üle lähevad. Sel­lane seisund ei oleks soovitav ja seepä­rast tuleks paratamatult ka majandustea­duse osakonda vastuvõetavate arv fiksee­rida vastavalt tegelikult väljakujunenud arvule, mis võiks olla 160 inimest aastas. Juhul, kui sisse astuda soovijaid on roh­kem, tuleks korraldada keskkooli lõputun­nistuste võistlus, mis ka kogu ülikooli sisseastujate arvu reguleerimisel tundub kohasemana kui võistluseksamid, mis en­daga kaasa tooksid teatavaid pahesid.

4. Arstiteaduskond. Tegelikult arstide arv väheneb umbes 16 isiku võrra aastas. Selletõttu võiks arstiteaduskond igal aas­tal välja lasta umbes 15-20 uut arsti. Et umbes 30-50% langeb välja juba esime­sel kahel kursusel, tuleks arstiteadus­konda vastu võtta 40 uut üliõpilast aastas, kuna rohuteaduse osakonnas võiks see arv olla 25-30. – Arvu piiramine võiks toi­muda võistluse teel, vastavate eksamitega ülikooli sisseastumisel, sest meie kesk­koolid on väga erineva tasemega selleks, et lõputunnistuste põhjal vastuvõtmine ar­vesse võiks tulla.

5. Filosoofiateaduskond pooldades üldi­selt üliõpilaste arvu piiramist, ei pea ko­haseks seda teha arvu liiga järsu vähen­damisega, sest see võiks põhjustada osa­lise välismaale valgumise, mis aga nii ma­janduslikel kui ka mõningail üldkultuurilisil kaalutlusil soovitav ei oleks. Ka peaks jääma võimalus stuudiumi kestel teostada sisemist selektsiooni, et vältida vastuvõtueksamite juhuslikkusest tingitud nõrgema elemendi läbipääsmist. Tulevikus aga, kui kavatsetav keskkoolide reform peaks teos­tuma ses mõttes, et ainult piiratud arv ülemastmelisi keskkoole valmistaks ette ülikoolile – niisugusel korral peaks pii­sama ainult seesmisest selektsioonist üli­koolis, et reguleerida kõrgema haridusega isikute arvu meie vajaduste kohaselt.

Mis puutub filosoofiateaduskonda en­dasse, siis ei tohiks ka siin liiga järsk sis­seastujate arvu piiramine aset leida. Nime­tatud teaduskond ei rahulda ainult vasta­vaid vajadusi kutseliste keskkooliõpetajate järele, vaid peab oma ülesandeks edendada üldist ja eriti Eesti elu käsitlevat teadust, viia teadust rahva keskele ja valmistada ette vastava haridusega jõude mitmesu­guste kultuurialade ja asutuste jaoks. – Kooskõlas ütelduga näitavad andmed, et seni filosoofiateaduskonda astunud üliõpi­laste üldarvus on 15% neid, kes juba al­gusest peale ei taotle keskkooliõpetaja kutset. Sellele lisaks tähendatakse, et filo­soofiateaduskonna õppivas koosseisus on umbes 70% naisüliõpilasi, kelledest üks osa, kuigi taotleb kutset, tegelikult siiski kutsetöösse ei rakendu. Teaduskonna lõ­petajaid on aga üldse 28% sisseastujaist. Kogutud andmetel, arvestades tegeliku elu vajadust, võiks olla lõpetajaid keskkooli­õpetaja kutse aladel iga aasta 16. Kui sel­lele arvule lisada veel kutset mittetaotlejad, siis tohiks selle teaduskonna lõpeta­jate aastane üldarv lähemas tulevikus olla 19. (Ajavahemikus 1931-1933 oli lõpeta­jaid iga aasta 70-ne ümber). Arvestades ühelt poolt stuudiumi kestel eemale jää­jate %-ti, teiselt poolt aga eksamite kaudu vastuvõetavate üliõpilaste kõrgemat taset, peab teaduskond kohaseks fikseerida filo­soofiateaduskonda vastuvõetavate üliõpi­laste arvu 60-le. Kogu ülikooli kohta filosoofiateaduskond peab kohaseks vastu­võetavate üliõpilaste arvuks 450, kuid vas­tuvõtmine selle arvu ulatuses peaks toi­muma proportsionaalselt eesti ja vähemus­rahvuste arvulisele koosseisule.

Üliõpilaste arvu piiramine filosoofiatea­duskonna arvates oleks võimalik ainult sellekohaste eksamite kaudu ülikooli juures. Et need on sisuliselt võistluseksa­mid, peaksid nad toimuma ühesugustes tingimustes ja ühes kohas. Edasi tähendab filosoofiateaduskond, et nende eksamite ülesandeks ei tohiks olla ainult üliõpilaste arvu piiramine, vaid esijoones teadmiste ja võimete kontrollimine selektsiooni ots­tarbel. Seepärast peaksid sisseastumis­eksamid, kui need juba kord on välja kuulutatud, leidma aset igal juhul – ka siis, kui sisseastumis-sooviavalduste arv ei ulatugi vastuvõetavate kindlaksmäära­tud normini. Samal põhimõttel ei tuleks ka neid keskkooli lõpetajaid vastu võtta, kes on eksamid mitterahuldavalt õiendanud, kuigi norm vastavas teaduskonnas pole täis. Seesugustel eeldustel korraldatud eksamid ei jätaks mõju avaldamata ka meie keskkoolile, sest need oleksid siis oma kasvandikkude ülikooli pääsmise hu­vides sunnitud enam tähelepanu juhtima nende ettevalmistusele.

6. Matemaatika-loodusteaduskond läh­tub asjaolust, et nimetatud teaduskond kuulub nende teaduskondade hulka, kes peale kutselise ettevalmistuse taotlevad suurel määral ka üldhariduslikke sihte, ja et üliõpilaste arv selles teaduskonnas niigi juba tugevasti on kahanenud viimase seitsme aasta jooksul. Et see lan­gemise tendents kestab edasi, ei pea ma­temaatika-loodusteaduskond vajalikuks ot­sida mingeid erilisi vahendeid sisseastujate arvu piiramiseks sinna teaduskonda. Kui on vajalik piirata ülikooli lõpetajate arvu, siis ei tuleks seda teha sisseastujate arvu piiramisega, vaid valjema selektsiooniga ülikooli stuudiumi esimesil õppeaastail. Juhul kui enamik teaduskondi peaks pii­rama sisseastujate arvu, siis matemaatika-loodusteaduskond oma õppeasutuste üle­koormatuse vältimiseks sel puhul määrab iga osakonna kohta (neid on kolm) nor­miks 25 uut üliõpilast.

7. Loomaarstiteaduskond üliõpilaste ar­vu piiramise suhtes kogu ülikooli ulatuses konkreetset seisukohta ei võta. Arvesta­des kogutud andmetel loomaarstide juure­kasvu vajadust ja stuudiumi kestel välja­langevate üliõpilaste protsenti, peab tea­duskond otstarbekohaseks igal aastal vas­tu võtta 15 uut üliõpilast, üliõpilaste vas­tuvõtmist arvu piiramise korral peab loo­maarstiteaduskond kohaseks toimetada keskkooli lõputunnistuste paremuse järjekorras, missuguse otsuse suhtes osa tea­duskonna liikmeid jääb eriarvamisele, soo­vitades vastuvõtmist toimetada võistlus­eksamitega.

8. Põllumajandusteaduskond peab otstarbekohaseks tegeliku elu vajadustest lähtudes vastu võtta agronoomia ja met­sateaduse osakonda kokku umbes 40 uut üliõpilast aastas. Vastuvõtmisel, kui sisse astuda soovijate arv selle normi ületab, tuleks korraldada võistluseksamid ülikooli juures, arvestades eksamitulemuste kõrval ka keskkooli lõputunnistusi.

Ülikooli valitsuses ja nõukogus, kus siin toodud teaduskondade seisukohad olid põhjalikult kaalumisel, leiti, et mitmesu­gustel põhjustel ei ole soovitav vastuvõe­tavate üliõpilaste arvu vähendada järsku 200-le. Kui peetakse tarvilikuks uute sis­seastujate arvu piirata, siis pole õige seda arvu vähendada alla 500, kusjuures need sisseastujad tuleksid jaotada üksikute teaduskondade vahel ligikaudu samas pro­portsioonis, nagu see elunõuete kohaselt on. vastuvõetav, üliõpilaste vastuvõtmist arvu piiramise korral otsustati teostada võistluseksamite kaudu. Viimatimainitud küsimuse arutamisel oli, nagu mäletan, üli­kooli valitsuses ja nõukogus pikki mõtte­vahetusi, mis puhul kaaluti niihästi võist­luseksamite puudusi kui ka teisi võimalik­ke selektsioonivahendeid; neid tuli aga kui võistluseksamitest puudulikumaid kõr­vale jätta. Eriti oli sel puhul kõne all atestaatide võistlus selektsiooni vahendi­na, kuid peeti paremaks sellest loobuda põhjusel, et meie keskkoolid ei ole kau­geltki ühesuguse tasemega, mille tõttu ka hinded atestaatidel pole üksteisega võrrel­davad. Atestaatide võistluse puhul lisan­dub veel pahe, et mõned keskkoolid hak­kaksid omi õpilasi kõrgemalt hindama, et võimaldada neile ülikooli pääsmist.

Ülikooli seisukohad üliõpilaste arvu pii­ramise ja selektsiooni küsimustes tehti ministeeriumile teatavaks 3. mail 1934. a. Aga samal kuul saabus juba vastus, et Haridus- ja Sotsiaalministeerium on jõud­nud otsusele – üliõpilaste arvu kõnesole­val aastal kunstlike vahenditega mitte piirata, pealegi võimaldavat kavatsetud keskkoolireform teostada selektsiooni pal­ju õiglasemalt kui seda pakuvad võistlus­eksamid ülikooli vastuvõtmisel.

Siis, 30. okt. 1934. a., teatab haridusmi­nister Tartu Ülikoolile, et Vabariigi Valit­sus on korduvalt avaldanud soovi võist­luseksamite kehtima panemiseks üliõpilas­te vastuvõtmisel Tartu Ülikooli. Haridus-ja sotsiaalminister on arvamisel, et sisse­astujate arv tuleb teha sõltuvaks mitte ai­nult sellest, kui palju ülikooli ruumid ja teised eduka töötamise eeldused võimal­davad üliõpilasi vastu võtta, vaid ka sel­lest, kui palju meil on vaja ja meie suu­dame ära kasutada vastava kõrgema hari­dusega jõude. Kuna tegeliku elu andmed annavad selge tõenduse sellest, et meie praegu produtseerime ülikooliharidusega jõude rohkem kui suudame kasutada, siis tuleks võtta tarvitusele abinõusid üliõpi­laste arvu piiramiseks, ühtlasi aga ka nen­de kvaliteedi tõstmiseks. – Võistluseksa­meid käsitleva määruse väljatöötamise teeb minister ülesandeks ülikoolile, ühtla­si tähendades, et võistluseksamid tuleksid korraldada ainult nendes teaduskondades, kus aspirantide arv on suurem selleks aas­taks teaduskonda vastuvõetavate normist.

Vastavalt ministri soovile Tartu Ülikool töötas välja uue määruse üliõpilaste vas­tuvõtmise kohta, nähes selles ette võist­luseksamid. Nimetatud määrus kinnitati ministri poolt 7. mail 1935. a.

Pärast korduvat seisukohtade nõutamist ülikoolilt ja selle üksikutelt teaduskonda­delt, määras haridus- ja sotsiaalminister kindlaks 1935. a. ülikooli üksikutesse tea­duskondadesse vastuvõetavate üliõpilaste normi ja võistluseksamite ained. Selle otsuse kohaselt võidi ülikooli vastu võtta usuteaduskonda 30, arstiteaduskonda 50, arstiteaduskonna rohuteaduse osakonda 30, õigusteaduskonda 150, õigusteadus­konna majandusteaduse osakonda 150, filosoofiateaduskonda 70, matemaatika-loodusteaduskonda 80, loomaarstiteaduskonda 20, põllumajandusteaduskonda 60 ja tehnikateaduskonda 50, seega kokku 690 uut üliõpilast.

Võistluseksamite aineteks määrati: I ai­ne – eesti keel (kirjalik): a) eestikeelsete gümnaasiumide lõpetajatele emakeele ja b) muukeelsete gümnaasiumide lõpetaja­tele I-se võõrkeele ulatuses; II aine – usu-, õigus-, majandus- ja filosoofiateadus­konnas – ajalugu; arsti-, rohu- ja looma­arstiteaduskonnas – loodusteadus; põllu­majandus-, tehnika- ja matemaatika-loodusteaduskonnas – matemaatika ja keemia osakonnas – matemaatika ning loodusteaduse osakonnas – füüsika.

1936. ja 1937. a. toimus uute üliõpilaste vastuvõtmine eelneva aasta eeskujul. Muu­tustena võiks märkida vaid, et tehnikatea­duskonna likvideerimisega Tartu Ülikoolis vähendati vastuvõetavate üliõpilaste nor­mi matemaatika-loodusteaduskonnas teh­nika osakonna arvel 80-lt 60-le. – Põllu­majandusteaduskonnas aga suurendati vas­tuvõetavate üliõpilaste normi 1937. a. 60-lt 75-le, (agronoomia osakonnas 50 ja met­sateaduse osakonnas 25). Seega oli vas­tuvõetavate üliõpilaste arvuks kogu üli­kooli kohta 1936. a. 620 ja 1937. a. 635. – Teiseks eksamiaineks mõlemail aastail oli matemaatika-loodusteaduskonnas kõigis osakondades füüsika. (1935. a. oli mate­maatika ja keemia osakonnas matemaati­ka ja ainult loodusteaduse osakonnas füü­sika.)

Suuremaid muudatusi üliõpilaste vastu­võtnusse tõi käesolev 1938. a. 1. jaan. hak­kas kehtima uus ülikoolide seadus, milles on juba ette nähtud üliõpilaste arvu nor­meerimine ning sisseastumis- või võistlus­eksamite korraldamise võimalus haridusministri vastava määrusega. Uus üliõpilas­te ülikoolidesse vastuvõtmise määrus hak­kas kehtima 25. apr. s. a. Selle määruse kohaselt määratakse igal aastal kindlaks üksikutesse teaduskondadesse ja osakon­dadesse vastuvõetavate üliõpilaste arv ning iga ülikooli astuja peab sooritama sisseastumiseksamid; kui sisse astuda soovijate arv mõnda teaduskonda või osakon­da ületab määratud normi, on sisseastu­miseksamid ühtlasi ka võistluseksamiteks. Erandi teatud reservatsioonidega moodus­tavad need isikud, kes kord juba on ülikooli vastu võetud, aga vahepeal õpingud kat­kestanud, samuti ka välismaa ülikoolides õppinud üliõpilased ja ülikooli lõpetanud isikud. – ülikooli võetakse vastu ainult need isikud, kes sisseastumiseksamid on sooritanud vähemalt rahuldavalt; kui sisseastumiseksamid on ühtlasi võistluseksa­miteks, võetakse vähemalt rahuldavalt ek­samid sooritanud üliõpilasteks vastu eksamihinnangute paremuse järjekorras.

Vastuvõetavate üliõpilaste normiks 1938. a. määrati haridusministri poolt tea­duskondade andmetel kogu Tartu Ülikooli kohta 645, kusjuures see arv jagunes ük­sikute teaduskondade vahel sarnaselt eel­misele aastale, peale arstiteaduskonna, kus vastuvõetavate arvu suurendati 10 üliõpilase võrra.    Ka määrati usuteaduskonnas eraldi norm evangeeliumiusuliste (25) ja ap. õigeusuliste (5), ja rohu-teaduse osakonnas mees- ja naisüliõpilaste kohta (kummalegi 15). Eksamiaineid oli 1938. a. samuti nagu eelmistel aastatelgi kaks: eesti keel ühises ulatuses ja ühistel alustel kõigile eksamitegijaile, ning teise ainena, vastavalt teaduskondadele, kas ajalugu, loodusteadus, füüsika või mate­maatika.

       

II

Nagu käesoleva kirjutuse esimeses osas tähendatud, toimus 1935., 1936. ja 1937. a. uute üliõpilaste vastuvõtmine neis teadus­kondades, kus sisseastumist taotlejate arv ületas vastuvõetavate normi, võistluseksa­mite kaudu. Kuigi ülikoolile esitatud sis-seastumis-sooviavalduste arv väga mitmes teaduskonnas ületas vastuvõetavate normi, ei toimunud neis kõigis ometi võistlusek­sameid, sest paljud sooviavalduse-esitajad eksamile ei ilmunud, milletõttu mõnes

Tabel I

Andmeid ülikooli astumise ja võistluseksamite kohta 1935., 1936. ja 1937. a.

     

teaduskonnas eksamid hoopis ära jäid. Eksa­mid toimusid komisjoni ees, mille juhata­jaks oli üks vastava teaduskonna määraline õppejõud ja kaks gümnaasiumi õpeta­jat. Eksamitest osavõtjate vastuvõtt üli­õpilaseks toimus eksamihinnangute pare­muse järjekorras, vaatamata sellele, kas nad eksamid õiendasid rahuldavalt või mitterahuldavalt. Mõningad andmed üli­kooli astumise ja võistluseksamite kohta kõnesoleval aastal on toodud tabelis I.

Nagu sellest tabelist nähtub, pole jät­kunud nimetatud kolmel aastal määratud normi saavutamiseks neist, kes sooritasid eksami rahuldavalt, vaid võrdlemisi suure protsendi (1937. a. koguni 60%) normist moodustavad ühes või mõlemas aines mit­terahuldava hinnangu saanud isikud. Kuigi eksamid ei toimunud kõnesolevatel aastatel kõigis teaduskondades, ja sellega ei anna kogu ülikooli kohta täielikku pilti, võib siiski küllaldase tõenäolisusega ole­tada, et üle 50% isikuid kogu sisseastu­jate arvust neil aastail ei oleks eksameid rahuldavalt õiendanud. Eksamid neil aastail jäid järjekindlalt ära matemaatika-loodus-, põllumajandus- ja loomaarstitea­duskonnas. Ka nendesse teaduskonda­desse ei valgunud kindlasti kõrgema tase­mega   gümnaasiumi-lõpetajaid, vaid  kok kuvõttes võis see tase neis teaduskon­dades veelgi madalam olla.

1938. a. toimus esmakordselt uute üli­õpilaste vastuvõtmine sisseastumiseksa­mite kaudu, kusjuures neis teaduskonda­des või osakondades, kus sisse astuda soovijate arv ületas vastuvõetavate nor­mi, sisseastumiseksamid olid ühtlasi ka võistluseksamiteks. Vastu võis võtta ai­nult neid, kes eksamid vähemalt rahulda­valt õiendanud, vaatamata sellele, kas määratud normid teaduskondades täitusid või mitte.

Tabel II

Üldisi andmeid ülikooli astujate ja sisseastumis- ning võistluseksamite tulemuste kohta 1938. a.

 

       

Sisse astuda soovijate arv on sel aastal paljudes teaduskondades ligemale poole võrra suurem eelmiste aastatega võrrel­des. Vastu võeti aga ainult eksamid rahul­davalt õiendanute paremik (mis on lige­male 70% kõigist eksamile ilmunuist) nor­mi ulatuses. Eksamid rahuldavalt õiendanutel ja siiski mitte ülikooli pääsnutel jäi võimalus astuda teistesse teaduskonda­desse, kus norm ei täitunud. Nii peaks olema vastuvõetute tase tublisti kõrgem eelmistel aastatel vastuvõetute omast.

1938. a. sügisel sisseastumis- ja võist­luseksamitest osavõtjate gümnaasiumi lõ­petamise aja kohta annab ülevaate tabel III. Nendest eksamitest osavõtjate kogu­arv sel aastal on 894.   Sellest arvust 500 

Tabel III

1938. a. sügisel sisseastumis- ja võistluseksamitest osavõtjate gümnaasiumi-lõpetamise aeg ja selle mõju eksami sooritamisele.

  

inimest on lõpetanud gümnaasiumi samal, s. o. 1938. a.; 1937. a. gümnaasiumi lõpe­tajaid on sisse astuda soovijaist 154, ning ajavahemikus 1936-1922 on lõpetajaid 143.

Sisseastumiseksamid mõlemas aines ra­huldavalt õiendanute protsent on kõige kõrgem 1938. a. lõpetajatel, nimelt 76%; 1937. a. lõpetajatel langeb see 63,6%-le ning 1936. ja varemate aastate lõpetajatest on eksamid rahuldavalt õiendanud 59,6%. Seega langevad eksamitulemused gümnaasiumi lõpetamise aja kaugenemisega, kuigi mitte päris samas proportsioonis.

Mis puutub sisseastumiseksamite ai­netes saadud hinnete keskmistesse ülikoo­lis, võrreldes gümnaasiumi lõputunnistus­tel samades ainetes näidatud hinnete põh­jal arvutatud keskmistega, siis selgub, et hinnete keskmised on sisseastumiseksami­te tulemuste andmeil madalamad vasta­vaist gümnaasiumi poolt antud hinnan­guist.

Tabel IV

1938. a. sügisel Tartu Ülikooli sisseastumis- ja võistluseksamitel saavutatud tulemuste hinnete keskmisi,  võrrelduna  vastavate  keskmistega   gümnaasiumi lõputunnistuste põhjal.

Hinnete  keskmine

Kogukeskmine eesti keeles: sisseastum. ja võistl. eks. põhjal – 3,05, gümn. Iõput. andmeil 3,38. Kogukeskmine teises eksamiaines: sisseastum. ja võistl. eksam, põhjal – 3,24, gümn. lõput. andmeil – 3,70   

     

Eesti keele alal on see vahe 0,33, teises eksamiaines 0,46. Teaduskondade järele tuleb mõlema poole hinnangu erinevus kõige enam nähtavale järgmistes teadus­kondades: filosoofiateaduskonnas: vahe eesti keeles 0,71, ajaloos 0,84; õigusteadus­konnas: eesti keeles 0,41, ajaloos 0,72; majandusteaduskonnas: eesti keeles 0,76, ajaloos 0,45; matemaatika-loodusteaduskonnas on suurem vahe füüsika hin­netes, nimelt keskmiselt 0,6. Rohutea-duse osakonnas on mõlemate hinnangute keskmised peaaegu ühesugused. Põllumajandusteaduskonnas on eesti kee­le keskmine hinne sisseastumiseksamite andmeil gümnaasiumide omast mada­lam keskmiselt 0,25 võrra, kuid matemaatikas on ülikooli eksamite põhjal saa­dud keskmine hinne kõrgem gümnaasiumi­de omast 0,47 võrra. – Põllumajandustea­duskond oli teistega võrreldes erinevas olukorras selle tõttu, et eksameile ilmu­nuid oli vastuvõetavate normiga võrrel­des tunduvalt vähem (norm 75, eksamile ilmunuid 47.) – Gümnaasiumide lõputun­nistustel paremat eesti keele hinnet oma­jad on käesoleval aastal eelistanud astuda filosoofia-, majandus- või arstiteadus­konda.

Seda väidet, et meie gümnaasiumid on erineva tasemega, milletõttu gümnaasiumi lõputunnistuste võistlus üliõpilaste üli­kooli vastuvõtmise moodusena on puudu­lik, toetab osaliselt tabel V. Käesoleva aasta ühekordne vaatlus ei ole veel küllal­dane faktiline materjal, kuid ometi ilmneb selge vahe koolide tasemes selgi vaadel­daval aastal. – Vaatlusalustest koolidest moodustab nende koolide arv, kelle ülikooli astujatest õpilastest üle 80% sisseastumiseksamid rahuldavalt õiendasid, ai­nult Vs. Kui seda eksamid rahuldavalt õiendanute %-ti pidada normaalseks, siis madalama rühma moodustavad need koolid, kellede õpilasist eksamid rahuldavalt õien­dasid ainult umbes pooled, või need siin tabelis mainimata koolid, kellede õpilasist näiteks 7-st ainult 1 või 9-st ainult 2 jne. eksamid rahuldavalt sooritasid. Võrdlu­seks olgu näidatud, et neist gümnaasiumi

Tabel V

Ülevaade meie gümnaasiumide taseme erinevu­sest, aluseks võttes  1938. a. sisseastumis- ja võistluseksami  rahuldavalt  õiendanute  %> 

Märkus: tabelis esitatud andmed on ainult nende gümn. kohta, kust ülik. astuda soovijaid   on vähemalt   10   inimest.

      

õpilastest, kes käesoleva aasta kevadel ei suutnud gümnaasiumi lõpetada, vaid õien­dasid järeleksamid vastavates eksamiko­misjonides, said ülikooli sisseastumisel ra­huldava hinde osaliseks 56,7%, mis on suhteliselt suurem kui mõne gümnaasiumi kohta käiva protsendi määr.

Kas ja missugusel määral esineb erine­vusi mees- ja naiseksaminantide teadmis­te tasemes, näitab tabel VI. Kuigi suure­maid lahkuminekuid ei ole märgata, pais­tab siiski, et naisüliõpilased on eksameil osutanud pisut paremaid teadmisi kui me­hed, ja seda esijoones I-ses eksamiaines. Meesüliõpilaste  kogukeskmine  neil  andmeil

Tabel VI

Ülevaade mees- ja naisüliõpilaste taseme erinevusest vaadatuna 1938. a. sügisel Tartu Ülikooli sisseastumis- ja võistluseksamitel  saavutatud  tulemuste  hinnete  alusel. 

  

on alla rahuldava, 2,98, samal ajal naisüliõpilaste kogukeskmine ületab rahul­dava, olles 3,18. – II-ses eksamiaines pole vahe üldiselt nii suur (m. 3,23, n. 3,25). Eksamiaineid üksikult vaadates paistab silma meeste kõrgem keskmine naiste omast füüsikas ja matemaatikas, ning veel suuremal määral naiste kõrgem keskmine eesti keeles, välja arvatud filosoofiatea­duskond, kus see meestel on pisut kõrgem. Ka ajaloos on naiste hinne pisut kõrgem meeste hindest.

      

III

1935. ja järgneval kahel aastal toimunud üliõpilaste arvu piiramise ja võistluseksa­mite kasutamisele võtmise sihiks oli eel­kõige ülikooliharidusega tööjõudude arvu reguleerimine vastavalt riiklikele ja ühis­kondlikele vajadustele. Teises järjekorras pidid võistluseksamid seega, et eksamitel nõrgemateks osutunud gümnaasiumi lõpetajad elimineeritakse, kaasa aitama ka üli­õpilaste haridusliku tasapinna tõstmisele. Tegelikult aga võistluseksamid viimati ni­metatud ülesannet kuigi tähtsal määral ei täitnud, vaid võisid põhjustada neis tea­duskondades, kus võistluseksameid sisse­astujate vähesuse tõttu ei toimunud, hoo­pis vastupidist seisukorda. Teatavasti toi­mus üliõpilaste vastuvõtt eksamihinnangute paremuse järjekorras, sõltumata sellest, kas sisseastumist taotleja õiendas eksamid rahuldavalt või mitterahuldavalt. Vasta­vad andmed nimetatud aastail toimunud võistluseksamite kohta näitavad kujukalt, et umbes pooled vastuvõetud üliõpilastest õiendasid eksamid mitterahuldavalt, (tabel I). Seepärast osutus võimalikuks võistluseksamite abil neist teaduskondadest, kus eksamid toimusid, eemale hoida ai­nult kõige madalama hinnangu saajaid. Teisest küljest aga teaduskondades, kus sisse astuda soovijate arv ei ulatunud vas­tuvõetavate normini, komplekteeriti puu­duv arv suurel määral nende isikutega, kes võistluseksameil soovitud teaduskon­dadesse ei pääsnud, seega kõige nõrgema­teks osutunutega. Et sellane olukord vii­mati mainitud teaduskondade õpetamisnivood ja pikemaajalisel esinemisel kogu vastaval kutsealal tegutsejaskonna hari­duslikku ja kutseoskuslikku taset madalamale nihutab, on täiesti mõeldav, sest, nagu tähelepanekud näitavad, lõpetavad ka väheandekad üliõpilased pikemaaegse õppimise ja visa püüdlikkuse korral üli­kooli. Tublisid, organisatoorsete võime­tega töötajaid ja kutseala arendajaid neist aga tavaliselt ei saa.

Võistluseksamite aastail tekkis ka veel see ebatavaline nähtus, et sisseastumissooviavalduste esitamise lõpptähtpäeva eel hakati hulgaliselt põgenema teaduskonda­dest, kus ette näha oli võistluseksamite toimetulek, teaduskondadesse, kus soovi­avalduste vähesuse tõttu neid karta ei ol­nud või kus loota võis väiksemat võist­lust. Võib arvata – muidugi on see vaid oletus, – et „põgenikkudeks” olid peami­selt kartlikumad ja oma võimeis vähemkindlad isikud. Kui see nõnda on, siis as­tus muidu vähemotsitavatesse teaduskon­dadesse eksamite kartusel osa inimesi, kellest arvata võib, et nad oma võimeilt ei seisa eriti kõrgel. Kui siis hiljem, parast eksameid, komplekteeriti neis teaduskon­dades veel puuduv osa normist teistest teaduskondadest eksamite tulemuste põh­jal väljajäänutega, s. o. tegelikult kõige nõrgemateks osutunutega, siis paratama­tult pidi see mõningal määral mõjuma kõ­nesolevate teaduskondade õppijaskonna üldisele tasemele, üksikult võttes on siin muidugi ka erandeid, sest ka vähemotsita­vatesse teaduskondadesse astus ja astub ikka küllaltki gümnaasiumi lõpetajaid hu­vist vastava teadusala vastu, ning nende hulgas ka vägagi andekaid.

Arvestades eestoodud asjaolusid, ei saa võistluseksameid, sel kujul nagu nad toi­musid 1935-1937. a., pidada kohaseiks va­hendeiks üliõpilaste selektsiooniks ja ar­vu piiramiseks. Neid pidi asendatama, ja käesoleva aasta sügisel asendatigi, sisse­astumiseksamitega, ülikooli seisukohalt on need palju vastuvõetavamad, sest nad võimaldavad vastuvõetavate üliõpilaste selektsiooni igal juhul, ja nende puhul ei ilmne mitte sellaseid puudusi nagu eelne­vail aastail toimunud võistluseksameil.

Eri küsimus on muidugi, kas meil Eestis üldse tarvis on üliõpilaste arvu piirata ja ülikoolidesse vastuvõtmist korraldada täiendavate eksamite kaudu. Mis puutub esimesse küsimusse, siis olen kuulnud mõ­nelt poolt arvamist, et kõrgema hariduse omandamine olgu vaba, sest nii õppimine ülikoolis kui ka elu ise pärast ülikooli lõ­petamist selekteerib need, kes on kohased ja võimelised haridust omandama ning ra­kendama, ja just üleprodutseerides olevat võimalik vabas võistluses kätte leida ning esile tuua kõige tublimaid ja andekamaid. — Tegelikult ei lahene see küsimuste kompleks küll kaugeltki nii ühtselt, sest oma olemuselt on see vägagi komplitsee­ritud. Et meie rahvas ei ole kuigi suur, peaks riigi ja rahva huvides iga töövõime­line inimene leidma maksimaalselt võimete ja vajaduste kohast kasutamist. Selletõttu ei oleks õige ühelgi vaimsel või füüsilisel tööalal produtseerida sellasel rohkel mää­ral toöjõude, et tekiksid suured reservid ja jääksid kasutamatult seisma, kuna mõ­nel teisel alal on tõotajatest puudus, välja arvatud need juhud vaimsetel tööaladel, kus ülikooli või mõnda teise õppeasutusse astutakse hariduse omandamiseks huvist kõrgema üld- või erihariduse vastu, ilma et taotellaks seega teenimisvõimaluste loomist; suhteliselt see arv on aga väike.

Ka kõrgema haridusega isikute endi sei­sukohalt oleks ebaratsionaalne, kui nad pika aja kestel või üldse ei saaks oma jõudlusvõimet rakendada sellel tegevus­alal, millele valmistumiseks on kulu­tatud palju energiat, kohanemis- ja õppimisvõimelisemaid eluaastaid ning mater­iaalseid vahendeid. Õigem oleks kõike se­da kulutada mõne teise võimetekohase elukutse omandamiseks, kus töötamisvõi­malused olemas.

Juba üksi neil motiividel, peale paljude teiste, arvan, on hariduspoliitiline juhtimi­ne kõrgema hariduse andmisel õigustatud.

Ülikooli lõpetajate arvu reguleerimine ülikooli vastuvõetavate arvu piiramise teel, arvestades sealjuures selektsiooni ülikoolis endas ja teisi väljalangemise põh­jusi stuudiumi kestel, peaks toimuma sel­lastes optimaalsetes piirides, et täiel mää­ral  rahuldataks  kõik  riiklikud ja  ühiskondlikud vajadused kõrgema haridusega tööjõudude suhtes, andes üksikutel eri­aladel vaid tööjõudude väiksemaulatusliku ülejäägi. See viimati mainitu on sageli vä­gagi soovitav, sest võistluspinge kui im-pulseeriv ja täiuslikkuse poole püüdmist ergutav vahend on mõningal määral tingi­mata vajalik.

Teine küsimus – kuidas teostada üli­kooli vastuvõtmist üliõpilaste arvu piira­mise korral – on sama hell kui eelmine. Vaidlematuks põhinõudeks on siin, et ülikooli peaksid pääsma eeskätt kõige andekamad ja edukamad gümnaasiumide lõpetajad. Seda eeldab esiteks juba üli­koolis toimuv töö oma loomult. Teiseks oleme meie sunnitud väikerahvana kultuu­rilisel ja teaduslikul alal suutma anda suhteliselt mitme- kuni mitmekümnekordselt rohkem kui suurrahvad, meie juhtkond igal tegevusalal peab oma andekuse ja ha­ridusega, s. o. kvaliteediga, saavutama niisama palju või rohkemgi kui suurrahvad kvantumiga. Seepärast tohiks ka „juhtkonna kandidaatide”, s. o. üliõpilaste valikul arvesse võtta ainult andekust ja edukust. Kui toimetada aga üliõpilaste vastuvõtmist mõne muu printsiibi alusel, kõrvale jät­tes andekust, või kui jätta ülikooli astu­mine kõigile soovijaile täiesti vabaks, siis pärastises võistluses ametitesse (tähtis on siin vaid juhtivatesse ametitesse) pääsmisel väheandekad ühtselt tõrjuks suure osa andekaid eemale, n. ü. lämmataks nad ära. Tegelik elu näitab, et ametisse võt­mine ja ametikohtadel edutamine igakord kaugeltki ei toimu ideaalse printsiibi – an­dekuse ja edukuse põhjal, vaid määrava tähtsusega on sageli teised tegurid, nagu tutvus, organisatsiooni kuuluvus, sugulus jt., ning võimete tublidus, andekus tuleb arvesse ainult sedavõrd, kuivõrd valikut tuleb teha kandidaatide hulgast, kes ühele neist tegureist vastavad. Ka tuleb mainida, et sageli ametikohtade täitmisel väheandekas või keskpäraste võimetega ametkonna juht võib võtta ametisse ainult keskpära­seid isikuid ning hoida eemale endast andekamaid, eriti veel kui tegemist on järel­kasvu küsimustega.

Andekuse ja edukuse hindamist güm­naasiumide lõpetajate vastuvõtmisel üli­kooli oleks mõeldav korraldada kas küpsustunnistuste või sisseastumiseksamite põhjal. Et aga meie gümnaasiumid omasid seni väga erineva taseme, mille tõttu nende lõputunnistuse hinded oma­vahel kuigi võrreldavad ei ole (see nähtub ka teataval määral tabel V) ei saa see või­malus praegusel ajal selektsioonivahendina kõne alla tulla. Ka on tõsiselt ja põh­jendatult karta, et selle selektsiooni viisi kasutamisele võtmisel mõned gümnaasiu­mid hakkavad omi õpilasi lõputunnistustel kõrgemalt hindama.

Jääb järele teine võimalus – sisseastumiseksam. Kahtlemata ei ole ka eksam ideaalne vahend õpilase võimete ja ande­kuse hindamiseks, kuid hea korralduse ja küllaldase põhjalikkuse korral võimaldab ta siiski saada kaunis tõetruud pilti õpilase võimetest. Ma ei taha sugugi väita, et ülikool oleks seni sisseastumis- ja võist­luseksamid väga hästi korraldanud. Kind­lasti on tarvis siin mõndagi muuta ja pa­randada, mis võimaldaks eksaminandi pa­remat tundmaõppimist ja tema võimete täpsemat hindamist. Ka võiks mõningaid muudatusi ette võtta eksamiainetes. Eriti tarvilik oleks eksamiülesandeid korralda­da nõnda, et selgemini esile tuleks ja oma­ette hindamist leiaks ülikooli sisseastu­mist taotlejate üldine areng ja andekus ning võimaluse korral ka organisatoorsed omadused. Kuid organisatoorsete võimete hindamine on juba märksa raskem, sest et sageli see omadus või selle puudumine alles tegelikku kutsetöösse rakendumisel avalikuks võib tulla.

Nagu käesoleva kirjutuse esimeses osas näidatud, tekkis üliõpilaste arvu piiramise ja sisseastumis- resp. võistluseksamite va­jadus kolmel põhjusel: 1. üliõpilaste üli­suurest arvust mõnes teaduskonnas, 2. üle­produktsioonist mõnel erialal ja 3. güm­naasiumi lõpetajate puudulikust etteval­mistusest. Teatavasti kasvas meil güm­naasiumide ja teiste gümnaasiumi õigustega koolide arv Vabariigi algusest peale väga kiiresti.

I osa Varamust nr. 9/1938

     

Gümnaasiumide ja teiste gümnaasiumi õigustega koolide arvuline juurekasv, sa­muti kui klassikomplektide ja õpilaste ar­vuline suurenemine neis, oli Eesti iseseis­vuse algusaastail palju kiirem, kui ülikool suutis anda vajaliselt ettevalmistatud õpetajaid või algkool küllaldaselt teadmisi evivaid õpilasi. Pealegi toimus õpilaste vastuvõtmine gümnaasiumidesse ilma täiendava selektsioonita, ainult algkoolide lõputunnistuste põhjal. Need asjaolud koos, aga ka vajalike õpperaamatute ja teiste õppevahendite puudumine või puudulik­kus, õpperaamatute sagedane vahetamine ning teede ja kogemuste otsimine õpeta­mises paratamatult ei võimaldanud güm­naasiumidel kiiresti tõusta ühtlaselt sta­biilsele tasemele. See võis toimuda vaid pikkamööda ja alles siis, kui eespool mai­nitud pidurdavad tegurid või puudused kadusid.

Ülikooli astujate osalt mitterahuldav ettevalmistus pidi mõningal määral kah­justavalt mõjutama ka õpetamistaset üli­koolis ja ülikooli lõpetajate ettevalmis­tust, millele lisandub veel asjaolu, et ka ülikool ise oli mõnda aega ülesehitamise ajajärgus. Sellega tahaksin ütelda, et üli­kooli ja gümnaasiumi tase on teineteisega küllalt tihedasti seotud ning mõjuavaldus on siin vastastikune.

Mis puutub gümnaasiumide ja nende lõpetajate arvulistesse muutustesse, siis oli meil juba 1922. aastal 85 gümnaasiumi või gümnaasiumi õigustega keskkooli, ning nende lõpetajate arv oli juba 1926. a. um­bes 2500. Alates 1930. a. hakati gümnaa­siumide arvu vähehaaval koondama. 1938. a. kevadel oli endisi 1922. a. seaduse alu­sel tegutsevaid gümnaasiume 58, kes and­sid pisut üle 2000 lõpetaja. 1934. a. teos­tatud gümnaasiumide seaduse põhjal te­gutses möödunud õppeaastal 45 uut güm­naasiumi, kust 1940. aastal on loota nende esimesi lõpetajaid 900-1000 inimest. – Et reformitud gümnaasium on mitmeti põh­jalikum õpetamises, üks aasta pikem ja tu­gev selektsioon juba progümnaasiumi võt­misel ning sealt gümnaasiumi viimisel teostatud, võib loota, et tulevased güm­naasiumid tunduvalt paremaid, ja loodeta­vasti ülikooli soove rahuldavaid lõpetajaid annavad.

Ülikooli sisseastumiseksamid on prae­gusel kujul tarvilikud endise gümnaasiumi lõpetajate suhtes, kas neid aga enam tar­vis on reformitud gümnaasiumi lõpetaja­tele, näitavad tähelepanekud tulevikus.

Viimaseil aastail toimunud ümberkor­raldused ja täiendused hariduse alal on suunatud sellele, et tõsta koolide lõpeta­jate üldist hariduslikku taset, s. o. kvali­teeti. Kuigi see paratamatult teataval määral peab toimuma kvantumi arvel ja puudutab mõndagi õpilast, tohiks see olla tulevaste tööjõudude juhtimiseks võimete kohastele aladele ja üldise rahvaharidus­liku tasapinna tõstmiseks vajalik.

Meie kasutada olev inimmaterjal on pii­ratud. See ei ole nii suur, et selle hulgast võiks lubada kadu kasvõi selgi teel, et osa suundub kõrgema hariduse saamisele ilma vaimsete eeldusteta ja küllaldaste võime­teta. Nagu näitab ülikooli lõpetanute prot­sent, ei küüni see mitmes teaduskonnas isegi 50-ni. See tähendab seda, et umbes pooled ülikooli astujaist ei suuda seda lõ­petada. Nad on läinud Eesti rahvale kaduma selle eriala jaoks, milleks nad ka­vatsesid end ette valmistada. Kuid nad on läinud ühtlasi kaduma ka nii mitmele muulegi alale, kuhu nad oma võimetelt oleksid võib-olla palju paremini sobinud. Meie ha­riduspoliitika peab olema suunatud sinna, et kõik haritud jõud leiaksid maksimaalset kasutamist. See on iga väikerahva üks si­semise tugevuse ja jõu eeltingimusi. Ka sellelt seisukohalt on vajaline teostada se­lektsiooni ülikooli astujate suhtes.

Kui praegused kogemused selle selekt­siooni teostamisel sisseastumis- ja võist­luseksamite kaudu ei suuda veel anda nende lühikese kestuse tõttu lõplikku vas­tust, kuivõrd otstarbekad nad on olnud ülesseatud sihi saavutamisel täies ulatu­ses, siis ometi on näha juba nüüdki siin positiivseid tulemusi. Pikemaaegsete ko­gemuste puhul suurenevad need tulemu­sed aga kindlasti juba niivõrd, et nad muutuvad tajutavaiks ka laiematele hul­kadele ilma üksikasjalisema analüüsita.

Elmar Roots

II osa Varamust nr. 10/1938