Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

    

Mõtteliikumisi elulähisuse lipu all.

  

1.

Ideed meie päevil ei ela enam iseseisvat elu ega kibele nad levima Plato’ „puhta vaimu” kommetes.

Nüüd ideed murravad ellu mitte neis peituva „sisejõu” tõu­kel, isegi mitte nii väga võimaliku tõelähisuse tõttu, vaid esijoones tarbeväärtuse nõudel reaalses elus.

Juba Nietzsche julges lausuda, et võltsid tõed võivad viljakad olla, kui elu neid oma arenguks vajab. Elule on tähtis idee elu­jõulisus, tarbeväärtus. Bioloogilisest ja sotsiaalsest ringvoolust väljaspool seisev tõde on talle ülearune ning tarbetu.

Ameeriklane William James on hiljem täiendanud, et inime­sed omandavad filosoofiaid ja heidavad neid kõrvale oma tarvete ja temperamentide kohaselt, aga mitte vastavalt „objektiivsele” tõele.

Selles elule küpsolemises ja tulususes iga ajastut kogub ja valgustab mingi mõjuvõimsuse ja tarbeväärtuse omandanud ning üldsuse teadvusse tunginud doktriin, millest võrsub „ajavaimu”, s. o. hetkelise elutahte ideeline roostik.

Muiste valitsesid maailma usulised unistused, hiljem neid asendasid teaduste distsipliinid.

Tuletagem meelde Kant’i mõttelise süsteemi hiigelmõju möö­dunud sajandile, kus Königsbergi filosoof oma „Puhta mõistuse kriitikaga” maailma üles äratas ta „dogmalisest unest”. Kõige abstraktsem mõtleja osutub elule vajalikuks, kui ta oma mõttega maailma liigutab.

Schopenhauer’i filosoofia tõusis õitsele romantismi lainega. Siis pühkis arenemisõpetus kõik maha, mida evolutsiooni mõte ei tarvitlenud.

Sajandi lõppu värskendas Nietzsche oma aforismidega „keha filosoofiast”, „bioloogilisest eetikast” ja „dieteetilisest psühholoo­giast”, kui ta lausus, et „hing” ja „vaim” on ainult organismi funktsioonid, et riisisöömisest sünnib buddism, et saksa meta­füüsika ning idealism võrsuvad õllejoomisest, et väsimus on kõige lühem tee samasusele ja vendusele: mõned tunnid mäkke ronimist teevad lurjusest ja pühakust kaks üsna sarnast olendit…

Nietzsche elufilosoofia harrastas teutoonlikke, teraskiiverlikke sõdurivoorusi.

Samal ajal vitalismi pealetungi mehhanismile ja ratsionalis­mile juhib Bergson kujul ja viisil, mis ta teeb lemmikuks prantsuse daamidele.

Nietzsche mängis pateetlikku „vastukristlast” ning kuulutas elurõõmsat ateismi. Bergsoni vitalism seevastu ergutas inimese hinges vanu klassikalisi lootusi: kui kodanikud märkasid, et nad jumalat ja surematust uskuda võisid teaduse ja filosoofia ees punastumata, olid nad väga rõõmsad ja tänasid tarka, kes seda oskas võimaldada.

Ent samal ajal võrratust võrratuim on sotsioloogiliste ja ajaloofilosoofiliste õpetuste sissemurd ühiskonna ellu. Uuema aja suurimad voolud on arenenud neist valdkonnist laenatud tähiste tõmbel. Marx’i ökonoomiline ajaloovaade pääsis klassivõitluse praktikas juhtima rahvusvahelise sotsialismi hiigelliikumist. Marx’i „Kapital” evib töötavaile kihtidele moodsa piibli tarbetähtsust.

Sotsioloogiaga elumõjustuse mõttes võistlevad loodustea­duste süsteemid, mis noore ühiskonnaõpetuse distsipliinidelegi annavad alust ja eeskuju.

Ühiskonna arengus ja selle uurimise meetodites sotsioloogid Comte’ist saati püüavad näha „looduslugu”. Ja inimeste koos­elamise loodusteaduslik käsitus on Lamarck’ist, Spencer’ist ja Darwin’ist ülesehitatud arenemisõpetuses eriti tähtsustanud ühis­konnateaduse bioloogilisi aluseid.

Nagu 17. sajandil filosoofiat valitses matemaatika, andes maailmale Descartes’i, Spinoza’, Leibniz’i, Pascal’i jne., nagu 18. sajandil mõtteteadust juhtis psühholoogiline tunnetus (Berkeley, Humes, Kant jne.), nii oli 19. sajandil bio­loogia see ala, mis kujundas Schelling’i, Schopenhauer’i, Spencer’i, Nietzsche’ ja Bergson’i mõttesüsteemide tagaseina.

     

2.

Bioloogia ehk eluõpetuse sissemurd uuemasse filosoofiasse (ja sealt elutehnikasse) on eriti konkreetne ja viljakas olnud mõtte­listes süsteemides, mis kannavad teadusliku vitalismi nime.

Teadusiîk vitalism on hilisemal ajal seotud prantslase Henri B e r g s o n’i ja sakslase Hans D r i e s c h’i õpetus­tega, mis esindavad vaadet, et elavolendid pole ainult ainelised koostised, mille kuju ja eluavaldusi saab seletada tuttavate füüsikalis-keemiliste seadustega, vaid et organismide just olulisem külg seisab miskis mittematerialistlikus, miskis ainet läbistavas „elujõus”, mis Bergsonile on – élan vital, Drieschile – entelehhia.

Ehkki seda „elumeelt” kummastki mõtlejast eriti tuletatakse ja sisustatakse, kujundab see eluõpetus ometi ühise rinde mehha­nistliku materialismi vastu.

Elusisustuse mõttes Bergsoni süsteem on siiski kahvatu. Ehkki Bergsonil ei puudu loodusteaduslik koolitus, pole ta kutselt ometi bioloog. Ta kuulub veel kõvasti vanalaadilise spekulatiivse mõttetarga tüüpi, kes oma süsteemi niiöelda iseenesest välja aren­dab, alles tagant järele kogemusi ja tõiku kokku kandes, mis meel­divat teooriat peavad tõendama.

Tänapäeva huvidele ja tarvetele oleks märksa õnnelikum rõhutada Drieschi elufilosoofiat, mis lähemale pääseb realiteedile. „Minu filosoofia sünnib vajadusest bioloogilisi probleeme mõtte­liselt ühtsustada, sest ma olin kakskümmendaastat zooloog.” Enne tõsiasjad, siis alles tulemuste mõttestamine.

Enne Drieschi valitses bioloogias elavate organismide kuju­nemise kohta mehhanistlik vaade. Usuti, et täiskasvanud elavolendite üksikud liikmed juba idus peegeldavad sama ruumilist jaotust ning kõrvutiseisu. Nii et kui, näiteks, eluidu kaherakulises staadiumis teine rakk hävitada (nagu pealiskaudselt oli katsetanud Roux konnakudega), siis lootmest võrsub moonutis, äbarik. Driesch tegi põhjalikke katsetisi meresiili lootmega ja avastas hoopis vastupidist, vähemalt täiendavamat. Kaherakulise idustaadiumi eraldatud rakukestest võrsusid küll väikesed, kuid mitte moonutatud, vaid tervikulised meresiilid. Peenimaltki mõel­dud masin ei suuda tervikuks jääda, kui temalt osasid kõrvaldada. Elutung suudab seda. Driesch jõudis veendumusele, et „masina teooria” elust on puudulik ning kummutatud. Mis pidi aga nüüd vana teooria asemele astuma? Mehhanismi asemele teleoloogia, otstarbekohasus, mis osutab organismis eneses peituvat korral­davat tendentsi. See tarbekohasus ei ilmutu ainult staatiliselt, et materiaalseid osi reguleerida, vaid juhib dünaamilise teleoloogiana ka sünninähteid.

Seda elu ülesehitavat ajejõudu Driesch ühes Aristotelesega nimetabki entelehhiaks. Selle produktid – organismid – on „tervikud”, millede olulikum seisab selles, et nad alati rohkem on kui nende osade paljas kogusumma. Mehhanistliku õpetuse kummutamine bioloogias tühistas ühtlasi mehhanistliku süsteemi filosoofias.

Drieschi bioloogiliselt põhjendatud moraaliõpetuses langeb rõhk sisule.  Eetiliselt oluline on „mis”, mitte „kuidas”.

Üldist, objektiivset moraali ei saa olla. Otsustav tähtsus on veendumusel, s. o. bioloogilisel südametunnistusel. Aga on kord teatav veendumus omandatud, siis selle järele teotsemine on kohustav.

Elu jaatamine, juba palja orgaanilise olemuse mõttes, siis vaimse arengu alusena, on Drieschi eetika esimesi eeldisi. Bio­loogiline eetika võrsub elutungist, instinktist, mis eneses peidab ja ilmutab „maailma suurte korravormide potentsiaalset teadmust”. Nii keha kui vaim arendatagu kõigekülgselt. Inimeste põhisuhe on suguline. Sugu peab tahtma, kui ollakse orgaanilist elu jaata­nud. Tungide minnalaskmise kvietism on ebaterve.

Drieschi eetika ideaaliks on keha-vaimu kokkukõlaline tervikinimene.

Teaduslik vitalism eitas mehhanistlikke õpetusi orgaanili­sest elust. Vitalismi mõningad süsteemid on vaenlikud ka „vaimule”. Driesch vaimu vastu eriti ei sõdi. Vaimul on oma piiratud osa inimesterviku koostamisel.

   

3.

Kui teotsemine ideede ja mõttesüsteemidega ei taha olla elu­võõras juurdlemine, vaid eluedendav mõttetöö, siis peab me tunnetus eraldatud vaatekohast loobuma ning püüdlema elu are­nemisprotsessina mõista, sundusena, mille taga seisab teatav loo­duslik seaduslikkus.

Bioloogilis-geneetilise suhtumuse paremus seisab selles, et ta inimest ei abstraheeri, ei karista eraldatud mõistetesse, vaid käsitab teda elava olendina, meeleliste tajumiste, tahteliste tung­lemiste ja mõisteliste mõtlemiste ühikuna.

Ent bioloogilisest minevikust inimese tahe tohib samuti pöör­duda tulevikule ning teha valiku ideedest, mis seda võiksid kujun­dada ja mõjustada.

Lähtudes äranägemisest, et euroopa kabinetifilosoofid liialt võõrdusid ja kõrvale ekslesid tõelikust maailmast ning elu tege­likest tarvetest, tulid sajandi lõpul mõned ameerika teadlased ket­serlikule mõttele järsult loobuda vanamaailma pärimusist.

Euroopa elatanud ja väsinud kultuurid, leidsid nad, on koor­matud mineviku tontidega. Pärimuse ja harjumuse snobism sunnib neid enese õlul edasi kandma mõttesüsteeme, mis igasuguse sideme on kaotanud elava eluga. Ameerika on noor ja vaba maa, ta tohib mõelda, tunda ja teotseda teisiti, terveloomulise elulähisuse ning praktilise elutarvitsuse kohaselt.

Inimene ärgu mõelgu mõtlemise enese pärast, vaid otstar­bega määrata oma tegevusele siht ja anda elule uus sisu.

Juba seitsmekümnendail aastail juhtis Charles Peirce tähele­panu sellele, et me otsustused ja veendumused õieti midagi muud pole kui reeglid me tegevusviisile. Idee tõelik sisu ja mõte avaneb alles, kui mõtte mõju selgub tegelikule elule. Pole ühtegi mõttekurdu, millest mitte poleks tingitud mingi praktiline muutus. Mis elus midagi ei liiguta, see pole üldse mõte, vaid ainult sõnade ühendis.

Sest põhiasendist arenes hiljem terve süsteem ameerika omalaadset elufilosoofiat, mis kannab pragmatismi nime. Prag­matism võttis enesele ülesandeks kõrvaldada probleeme ja „sõnaühendisi”, mille lahendamisel ja koostamisel polnud tähtsust jooks­vale elutegevusele. Pragmatist küsis iga probleemi puhul: mis tegelikult järeldub sest või teisest otsustusest? Kui igal juhtumil samuti peame toimlema, siis pole probleemi olemaski. Küsimus, kas maailm on ainult mu kujutlus, või on ta reaalselt olemas, prag­matismi, näiteks, ei huvita, sest välisilma vastu peab idealist end samuti ülal pidama kui realist, kui ta ei soovi otsa saada. See­vastu on küsimus, kas on maailm jumala loodud, või tekkis ta puhtmateriaalsest protsessist, suure tähtsusega eluviisile, sest et maailm inimesele jumala looduna hoopis muud pakub kui siis, kui mateeria või elujõud ise kõike on sünnitanud.

Seega on pragmatismile probleem see, mis e l u mõttes on mõtlemisväärt.

Pragmatism käsitab mõtlemist elu osana ja tegurina. Puht­teoreetilist tõde, mis tõsiasju ainult nendib, elu ei tunne. Veel vähem võib kõnet olla absoluutsest, kõigile ajule ja kõigile mõtle­jaile olendeile maksvast tõest.

Tõde on see, milles on midagi aktiivset, sihtiandvat, loovat käesoleval hetkel tuleviku kujundamiseks.

Skolastikat huvitas esemete „mis”, see uppus küsimusisse asjade olemusest. Darvinism huvitus organismide päritolust, ta ringles bioloogilises ürgudus. Pragmatism huvitub ideede vitaal­susest, asjade maksuväärtusest, otsustuste tagajärgedest, ta pöör­dub oma mõtlemise näoga tulevikku.

See uus tõemõistest arusaamine kõigutas sügavale juurdunud euroopalisi mõtteharjumusi ning kutsus esile maailmasõja eel kibedaid vastuvaidlusi. Lähemalt vaadates ameerikalise pragma­tismi juured peituvad Kant’i „Praktilise mõistuse kriitikas”, bioloo­gilises arenemisõpetuses ja euroopalises utilitarismis, mis väärtusi esijoones nende kasulikkuse seisundilt mõõdab.

Hilisema pragmatismi mõjukamaid esindajaid on William James, kes oma kuulsate teostega, nagu „Pragmatism” (1907), „Pluralistlik universum” (1909), „Tõe mõte” (1909), „Filosoofia probleemid” (1911) jne. maailmasõja eelse Ameerika vaimseks „lahtieuroopastamiseks” juhtiva tähtsuse omandas.

Erilist huvi siin võiks äratada James’i niinimet. „pluralistlik” maailmasuhtumus, juba seepoolest, et tutvuda, kuis pragmatism püüdleb seletust anda filosoofia vanimale probleemile, küsi­musele maailma loomusest.

Tähtsaks ja „tulutoovaks” pidades isikliku jumala olemas­olu, James ometi ei lepi dogmalise jumala absoluutsusega. Sest kui jumal on kõikteadja ja kõigeväeline, siis inimesed on marione­tid, kes midagi ei saa oma saatuse vastu. Fatalism on sellise jumalakujutluse loogilisimaid järeldusi. Samasse suundub ka mehhanistlik determinism. James selliseid „õudseid” filosoofiaid ei tunnusta. Elugi tegelikult ignoreerib determinismi ning voolab tast „elurõõmsalt” üle.

Mõttesüsteemid, ütleb James, võivad kõigiti laitmatud ja kokkukõlalised olla, see ei tähenda nende tähtsust ja vitaalsust. Elu asetab igale ideele kaks saatuslikku tingimust. Mõttelise süs­teemi ülim printsiip ei tohi me südame soovidele vastu käia, neid tühistada. Ja ta peab respektima me aktiivseid kalduvusi, ta ei tohi me tahte niite käristada. Seepärast materialism, arvab James, ei suuda eales omandada üldist tunnustust.

Ideede „minek” on tingitud „tarvitaja” laadist. James eral­dab inimeslikkude temperamentide kaht põhiliiki. „Habras” loomulaad on usklik, armastab lõplikke ja muutumatuid dogmasid ning aprioristlikke tõdesid. Ta nõudleb tahtevabadust, idealismi, monismi ja optimismi. „Sitke” temperament on materialistlik, ateistlik, empiristlik (asjasus!), sensualistlik (eelistab meelte abil tunnetamist), fatalistlik, pessimistlik ja skeptiline. Puhtaid tüüpe loomulikult ei ole, bioloogiline isend sisaldab vastuoksusi, leidub temperamente, kes oma teooriad mitmest süsteemist kokku lapivad. On inimesi (näiteks William James ise!), kes on „sitked” tõsias­jade suhtes ning kõige meelelise usaldamises, ent ometi „haprad” determinismi hülgamises ja oma usulistes tarvetes.

Tekib küsimus, kas on võimalik koostada filosoofia, mis need näilised vastuoksused seoks kokkukõlaliseks tervikuks? James katsub meile seletada, et see süntees on võimalik pluralistlikus teismis.

Seda on juba ammust ajast tähele pandud, et maailm tege­likult pole mingi suletud kokkukõlaline süsteem, vaid pigemini vastukäivate voolude ning vastastikku taplevate sihtide lahingu­väli. Maailm ilmutub nukras avameelsuses – mitte niipalju uni- kui m u l t i v e r s u m i n a! On mõttetu öelda, nagu oleks see kaos, milles elame ja liigume, mingi järelduskindla tahte teos, sest ta kannab eneses vastolu ja sisemise karistuse kõiki tunnuseid. James leiab, et vanade uskude paljujumala süsteem tabas maailma imestusväärset mitmekülgsust märksa õiglasemalt kui monoteism. Politeism on ikka olnud rahvausk ja on seda veel praegu. Monism on filosoofiline väljamõeldis, kes tõe asemel ihkavad ühtsust. Et maailm on „üks”, see valem viib ainult teatavale arvukultusele. Vanasti „kolm” ja „seitse” olid tõesti maagilised arvud. Aga liht­salt võttes, miks peaks „üks” tähtsam ja kõrgem olema kui kuus­kümmend kuus” või „kaks miljonit ja neli”?

Multiversumi paremus universumiga võrreldes seisab autori arvates selles, et kus vastu- ning ristivoolud käivad, kus palju jõude heitleb, seal maksab meiegi jõud ja tahe midagi. Multiversum oleks maailm, mis ealeski ei saa „valmis”, milles miski pole otsus­tatud lõplikult, mida me iga mõtte ning teoga võime parandada ja muuta.

Monistlik maailm on surnud maailm, lõplikus universumis on isiksus võimata. Mittevalmis maailmas me võime mõningaid ridu sest osast, mida mängime, ise kirjutada ning me valikust tea­tava piirini kujuneb tulevik, milles peame elama. Multiversumis oleme vabad, see pole mitte saatuse vaid juhuse maailm. Teorõõmus ameeriklane vajab universumi rohkem seiklusväljana kui plaanikindla lõpliku ehitisena.

     

4.

Tänapäeva Ameerikas pole sõna siiski enam James’il, vaid John Dewey’l. Niipalju kui pragmatismis leidubki ameerikalikku sirgjoonsust ning naiivsust, polnud see ometi mitte puhas ameerika filo­soofia, see võrsus Euroopast kaasa toodud puritaanlikest pärimusist.

Pragmatism alustas tervisliku vastasrinnaga metafüüsika ja tunnetusteooria vastu, temalt oodati uut looduse- ja ühiskonnafilosoofiat.   Selle asemel ta eksles religioossete mõistete rabas.

Alles John Dewey’ filosoofia teeb lõpparve kõigi nende iga­veste ideedega, mis on ankrustatud jumaliku põhiseaduse ürikus. Dewey tuleb Ameerika metsikust läänest, kultuurivabast ürgsusest, mis ta elutundmuse joodab tervisliku lihtloomuliku naturalismiga. Dewey kirjutab oma filosoofia sama maailmajaolise tundega, nagu Whitman kirjutas luuletisi.

Dewey on järjekindel vitalist: eluprotsess kui sarnane näitab, mis on õige, mis on võlts. Vitaalse korrakäigu lõpp-produktiks on edu. Elu tahab eel kõige elatud olla, pärast, kui tarvis, tehtagu kogemusist õpetusi.

Kogemuslik vitalism oli juba pragmatismis ette valmistatud, Dewey teeb viimsed järeldused. Elujõulisus, toimetulek elu üles­annetega, see on kõige alus. Dewey’ süsteem on puhtpraktilise elulahenduse õpetus, vaba Nietsche vitalismi tumestavaist kääri-misist.   Elu on heitlus mateeriaga – olgem võidukad!

Dewey tähtsamaid teoseid on „Demokraatia kasvatuses” („Democracy in Education”), milles ta oma vaated süsteemitab ja ülesande keskendab, paremat inimespõlve arendada.

Kõik edumeelsed pedagoogid tunnustavad teda juhina, pole Ühendriikides kooli, mis poleks ta ideedest mõjustatud. Dewey’d nähakse kõikjal ülesande kallal kogu maailma õppeasutisi ja kasvatusrakendisi uuesti kujundada. Türgi valitsusele koostas ta aru­ande riigikoolide ümberkorraldamiseks. Ja kaks aastat pidas ta Hiinas loenguid kasvatuse reformist, tõustes sealse revolutsioonilise noorsoo apostliks.

Dewey nõuab rohkem töökooli, vähem literatuuri. Kool olgu tööasutis ja sotsiaalne rakuke ühtlasi, elukool miniatüüris, kus kasvatus areneb tegeliku demokraatse elu tarvetel. Kasvatus ei lõpe „kooliga”, ettevalmistusega küpsemale eale, kasvatus on elupikkune vaimu arendamine, elu alatine katsetamine ja taasvalgustamine. Tõelik kasvatus algab alles peale kooli ja pole põh­just, miks see üldse enne surma peaks lõppema.

Dewey on naturalist ja vitalist, kes elu bioloogiliselt ja genee­tiliselt põhjendab ning kõik üleloomulikud tegurid hülgab. „Maailma idealiseerimine ja ratsionaliseerimine on võimetuse tunnistus valitseda nende asjade käiku, mis meid eriti lähedalt puudutavad”. Dewey ei hooli isegi ühiskonnafilosoofia elutungist” kui kosmilisest nähtest. Aristo­telese ja Drieschi „entelehhia”, Schopenhauer! „elutahe”, Bergsoni „élan” – need maailma energiad võivad olla, ent pole hädalik neid austada, sest nad lõhuvad sageli, mis inimene loob. Jumalus elab meis endis, aga mitte neis erapooletuis kosmilisis jõuduses. Intelligents peab oma üksildusest ja eraldusest („asjade kõige kaugemast otsast”!) alla laskuma, et juhtiva koha omandada inimeste vahelduvais eluülesannetes. Hea suund on mullale truuks jääda.

Euroopalise mõtlemise pahe on ekselda usuliste probleemide pärimustes. Eriti õnnetu on saksa filosoofia, kuna inglise mõt­lemine siiski on püüdnud lahendada sotsiaalseid ülesandeid.

Kaks sajandit vältas vanamaailmas võitlus idealismi ja sen­sualismi vahel, ühel pool feodaalse aristokraatia usulised jäänused, teisal progressiivse demokraatia liberaalsed nõuded. Dewey arvates see võitlus pole veel lõpuni võideldud, me vaimsus pole veel keskaja eelarvusist väljas.

Uus aeg, ütleb Dewey, tuleb, kui naturalistlik ja vitalistlik käsitus kõikidele elualadele tungib. See ei tähenda sugugi vaimu tagasi juhtimist mateeriasse. See tähendab ainult, et siit peale vaimu ja elu mitte enam teoloogilistes vaid bioloogilistes mõistetes mõeldakse, elunditena ja organismidena tõelikus ümbruses, mille mõjustuses nad elavad ja millest nad kujundatakse. Sotsiaalne on ainult bioloogilise jätk.

Vaimule tuleb õige koht kätte näidata eluvankri rakmetes. „Aju oli ürgoludes üsna kindla ülesandega elund, mitte aga organ maailma tunnetamiseks.” Mõtlemine on vahend, et inimene enese kohandaks elu muutlikele tingimusile. Ent Dewey ei jutlusta sugugi Spencer’i passiivset alistumist oludele.   „Täielik ümbru­sele kohanemine tähendab surma. Iga reaktsiooni tuumaks on soov oma ümbrust valitseda.” Filosoofia probleem pole mitte, kuidas välisilma tunnetada, vaid kuidas ja mis otstarbeks võiksime õppida maailma valitsema. See on tunnetise ja kirgede korralda­mine ja sünteesi otsimine.

Elu bioloogiliste aluste austamine ei takista sotsiaalset mõt­lemist. Dewey’le on indiviid sama hästi ühiskonna produkt kui ühiskond on indiviidi sünnitis. Sotsiaalse ümbruse mõju kultuur­ses ühiskonnas on otsustav. Sotsiaalse pärilikkuse mõju on teine­kord nii kiire ja põhjalik, et seda sageli vahetatakse bioloogilise pärilikkusega. Spencer uskus, et Kanti kategooriad ehk mõtle­mise harjumused ja vormid on indiviidile „külgesündinud”, ent Dewey kaldub arvama nende sotsiaalset päritolu.

Dewey kui pedagoog usub instinktide peenenemist. Peame loovutama vaate inimese loomu muutumatusest ja ümbruse kõik­võimsusest. Kõik liigub maailmas ja on hea tahte juures liigu­tatav.

Liikumine, areng on Dewey’le ülim printsiip, ta relatiivne eetika ei vaja mingit absoluutset ,,hea-mõistet”.

„Mitte täiuslikkus pole elu eesmärgiks, vaid täienemine, küpsmise, peenenemise igavesti kestev protsess ise. Halb on ini­mene, kes, ükskõik kui hea ta on olnud, hakkab halvaks minema. Hea inimene on see, kes, ükskõik kui ebaaus ta ka oli kõlblalt, hakkab paremaks kujunema. Selline käsitus teeb meid valjuks enesekriitikas ja inimlikuks teiste hindamisel.”

Vaba tahe ei tähenda bioloogilise tingituse ja sotsiaalse mõjustuse eitamist. Me teadvuse ja intelligentsi kaudu pääseme ometi maailma kaasa ehitama. „Arst või insener on oma mõtle­mises ja teotsemises niipalju vaba, kui ta teab, millega tal on tegu.” Elu bioloogilistes alustes juhib meid instinkt, sotsiaalses elus esi­joones intellekt.

Euroopaline vaimsus hoiab vanapiigaliku hirmuga kinni aja­loolistest kujutlustest ning jätab tegeliku elu askelduse ja silma­pilgu rakendused politika ja kirjanduse mureks. Ja see politika ning kirjanduski vaevleb eluvõõraste ideoloogiate küüsis. „Need vanad probleemid on meile oma mõtte kaotanud: me ei lahenda neid, me astume neist üle.” Nad haihtuvad ühiskondliku hõõrumise ja elusa muutumise kuumuses.

Filosoofia peab, nagu kõik teisedki alad, reaalistuma ja maailmastuma, maamullal elutsema, elu läbivalgustamisega omale ülalpidamist teenides.

„Mis tõsiselt mõtlejad inimesed, kes kutselt pole filosoofid, eel kõige teada ihkavad, on see, milliseid muudatusi ja tühistusi me vaimseis pärimusis nõuavad uuemad tööstuslikud, poliitilised ja teaduslikud liikumised… Tulevikufilosoofia ülesanne on ini­meste meelekujutlusi ühiskondlikkude ja kõlblate päevavõitluste sooritamiseks selgitada. Ta eesmärgiks on inimese kõigis võimalusis vahendit leida nende kokkupõrgete lahendamiseks. Filosoofia on üldine ja kaugelenägelik teooria vastuoksustesse sattunud elujõude tasakaalustada.”

Ühe sõnaga: mõtlemise tõelik ülesanne on luua tarbetark eluideoloogia.

     

5.

Teooriaid ja süsteeme ei saa kunagi valikuta kogu ulatuses vastu võtta. Iga süsteemi taga seisab selle looja isik oma loomulaadi ja temperamendiga, oma pärimuste ja harjumustega, oma rassi ja rahvusega, oma geograafilise ja sotsiaalse asendiga.

Ameerika on kauge ja võõras maa, tema lahtieuroopastamise idee oma kujult ja ulatuselt tohib meile olla vaieldav. Aga me võime teotahtelise elulähisuse lainest ameerikalises mõtlemises mõndagi õppida, kui me tarvet tunneme oma oludes vabaneda teatavat liiki vaimsusest, mis oma ajaloolise osa on etendanud.

Pragmatismis tegi ameerikaline vaimsus naiivseid katseid iseseisvaks uuemailmliseks mõtlemiseks. Ent John Dewey mõtte­lises süsteemis juba on ühe värske natsiooni ja noore maailmajao realistlik ning demokraatlik elutundmus leidnud oma mõttelise rakenduse. Selles suhtumuste süsteemis ilmutub ameerikalik sirgjoonsus ning järjekindlus vaimu alla tuua „asjade kaugemast otsast” ning seda rakendada tegeliku eluvõitluse – loova evo­lutsiooni – teenistusse.

Ameerika mitte ainult ei püüa vaimsele iseseisvusele, ta omalt poolt on tugevalt asunud mõjutama euroopalist elupilti. Euroopa selja taga on aastatuhanded kultuuri ajalugu, vaimsuse kroonikat. Ameerika oma naiivse murdumata optimismiga elu nagu ta on haarata ja oma tahtega kujundada, näib seda vitaalsem, mida tähtsusetum on ta vaimne minevik. Miks ei peaks me sest ergutust ja elujulgust saama oma kultuurilisele nooruslikkusele? Miks ei peaks meiegi sedavõrt „barbariteks” jääda tahtma, et me maitseõilsuse snobismist kultuuriliseks paratamatuseks ei pea kõiki euroopalisi vigu ja pahesid tingimata jäljendada. Eriti ta ajaloolist pärispattu, vaimu „pudelis” ja kunsti „triiphoones” arendada.

Euroopa pole talle enesele ega teisetele enam tingimatu norm, ainus tee. Nii vaimu kui võimu maakaart on märksa muu­tunud.  Mitte ainult Euroopa, kogu maailm on meile lahti.

Ameerikastumise hädaoht on tekitanud euroopalises vaimu­elus paisuva paanika. Kultuuriline noorus lubab meil „uue maa­ilma” sissemurdu mitte sugugi nii traagiliselt võtta kui ta seda on euroopa „pärismaalastele”. Me võime siia ja sinna rahuliku krii­tikaga suhtuda. Me ei tarvitse tingimata kaasa väriseda ajaloo­liste süsteemide ja vormide pärast, mis enam elujõulised pole otsustama saatusi.  Miks ebauski ja eelarvusi üksi seepärast iga­vesiks pidada, et neid kord sünnitas vaim või mida siis vaimsuseks peeti? Pole mingit abstraktset „vaimu”, on ainult vaimsuse aja­likud tüübid. Vormid on kaduvad, igavene on kujunemine, elu protsess. Kui teatav liik vaimsust evolutsiooni tarberingist välja langeb, ei aita mingi autoriteet.

Mis ameerikalise elufilosoofia meile sisuliseltki huvitavaks teeb, on see, et ta vitalistlikud tungid seob ja tasakaalustab sot­siaalse momendiga: lähtudes bioloogilistest alustest luuakse intelligentsist juhitav ühiskond. Nende õpetuste üksikud laused võivad vaieldavad olla ajas ja ruumis, ent sünteesi tee on nähtud nii, nagu universaalselt käärib homne vaimsus ja elutunne.

Bioloogiline elufilosoofia, tempereeritud sotsiaalse demokraatsusega – selles peituvad kõik evolutsiooni võimalused, isegi tarbe­kohane metafüüsika. Elutungis on antud kõik dünaamilised printsiibid, vitalism saab olla nii revolutsiooniliselt lammutav kui ehitavalt loov. Ja demokraatsusega astume ühiskondlikku reali­teeti, ühistunde põhilisse eetikasse, et rahvaid ei ohverdata üksi­kute eesõigustele.

Vitalismi sidumine demokratismiga tähendab isiksuse sidumist ühiskonnaga, bioloogilise eetika tasakaalustamist sotsiaalsete tarvetega, s. o. poliitilise momendiga.

On tähtis rajada, korraldada ja rakendada elu üldised alused, koostada bioloogilis-sotsiaalne sün­tees. Selle sündides automaatselt on määratud teaduste ja kuns­tide suund, uue vaimsuse siht ja sisu.

     

6.

Rahvavalitsuse varjukülgedest ja parlamentarismi abitusest hoo­limata demokratism eetiliselt on meile verre läinud. Miski ei suuda elulisele tähtsusele tõusta, kui ta ei rahulda kollektiivseid tarbeid. Nii on lugu teaduse ja kunstiga, mõtte ja pildiga: ellu murrab ja elu viljastab idee või sümbol alles siis, kui ta ulatub võhiku teadvusse, saab keskmise inimese veendumuseks, otsus­tab kodaniku ülalpeo argielus.

On tänapäev veel vastuvõetav ja viljakas Nietzsche vitalistlik kasvatus, ta „hinge” ja „vaimu” rakendamine bioloogiliselt. Aga eluvõõrdunud on ta „üliinimese” ideaal, milles inimkonnal muud teenet ja mõtet ei jää, kui olla „sõnnikuväljaks” geeniusele. Tun­neme hoopis vastupidiselt, et geeniuski oma õige koha ning mõtte omandab alles inimkonda teenides. Suurimgi diktaator ei julge nüüd öelda, et rahvas on tema isiku pärast olemas.

Nietzsche on niipalju hea, kuipalju ta on vitalist. Ent tema junkurlik aristokraaditsemine, mille ohvriks sajandi algul meil langesid mõned noored talupoisid, on ammu väljaspool tegelikku eluarengut. Me tahame tänapäevgi olla head vitalistid, kuid mitte seks, et tõusutada uut ülemkihti, vaid et klasse ja kihte üldse üle­aruseks teha. Darwin purustas liikide muutumatuse, Dewey ei tunnusta seisuste suletust. Ameerika demokratism nõuab ühe­suguseid aluseid ja tingimusi kõigile, tagajärjed otsustagu anne ning võime. Bioloogiliselt inimesed ei ole ühesugused, kuid need vahed, ütleb Dewey, ei tohi seista vaatluste algul, ei teoorias ega tegelikus elus. Ühiskond ehitatakse sellele, mis inimestes on ühist. Kasvatus ei pea kihistama, lahutama, kasvatus liitku, ühtlustagu, kooskõlas demokraatsuse vaimuga: üks on teise seltsimees. Dewey pole sotsialist, aga ta pedagoogika võtab midagi omaks, mis seni oli sotsialistliku suhtumuse monopoliks.

Me ei tarvitse eriti vaimustatud olla ei vene sajaprotsendili­sest kollektivismist, ei ka ameerika radikaalse keskpärastamise ja tasandamise praktikast. Need nähted on suurte maade, suurte mõõtude ja masside sünnitised. Meie mõõdud on väikesed, sot­siaalne rõhk nõrgem, isikuline lääne pärimustes ning kohaliku tingimustes teravam ning nõudlikum. Meie sotsialismil ja meie amerikanismil peab isikuõiguste rõhutamine loomulikult tugevam olema. Ent niipalju on selge: vana individualism ning sest tuletatud eetika ja esteetika ei lahenda enam tänapäeva elu, temas kängub ka vaim. Kollektivism sotsiaalse elu aluspõhjana – määra üle võime vaielda! – on saanud möödapääsetamatuks.

     

7.

Mis võhikule hetkel silma paistab maailma seisundis, see on katastroofiline vastolu varade tootmise ja saaduste jaotamise, maitsmise vahel. Loodusteadused ületavad võrratult kõik vaimu­teadused. Loodusteadused on meid teinud maailma isandaiks, vaimuteadustes kobame abitult ümber, nad osutuvad peaaegu kasutuiks elu ülesandeid lahendama. Vaim kui maailma ülim printsiip ei suuda oma enese „kultuuri” korraldada.

Oleme füüsilis-tehnilise masinavärgi täiuslikult vallutanud, võime igasugu varasid toota ei tea mil määral. On tohutult kas­vanud võim looduse üle. Oskus looduse seadusi ning kombeid inimese teenistusse aheldada on teinud võrratuid edusamme.

Aga nende nii kergesti ja hästi toodetud kultuurivarade kättesaadavaks tegemine ja maitsmine muutub järjest kõikuva­maks ja kahtlasemaks. Ehkki inimene öeldakse olevat „ühis­kondlik loom”, ilmutab ta kohutavat andetust oma kooselu korraldada.

Tegelikult on praegu nii, et kõige raskemat kriisi pöetakse tsivilisatsiooni tippudel. Mida edenenum kultuur, seda viletsam elu. Mida rohkem varasid, seda suuremad hulgad nälgivaid ning katmatuid olendeid. Mida lopsakamalt õitseb majandusteadus, seda kriitilisemaks muutub majandus. Mida toredamad sotsiaal­sed teooriad ja uhkemad ühiskondlikud unistused tegeliku elu teadvusse murravad, teotahet liigutavad, seda segasemaks muu­tuvad inimlikud vahekorrad, seda narrimaks inimese elu. Pole midagi iseloomulikumat ja moraalselt hävitavamat maailma täna­päeva korrast, kui neid ridu kirjutades lugeda ajalehest, kuis Ameerika valitsus kaalub trustide ja pankurite esitist – tootmise huvides ning tulunduse tervendamiseks üht kolmandikku kogu puuvillasaagist hävitada! Igasugused kommentaarid on siin üle­arused.

Majanduslikud teooriad ja ühiskondlikud süsteemid on harul­daselt loogilised ning usaldust äratavad raamatuis. Aga kui me neid võluvaid unistusi hakkame ellu rakendama, kui hakkame vaimudistsipliiniga elu juhtima, siis selgub pea, et teooria meid ei lunasta, et kultuur meid pole õnnelikuks teinud.

Pole ime, kui Carlyle või Ruskin needust kuulutasid kogu tööstusliku tsivilisatsioonile, kui Tolstoi üldse lõi käega kultuurile ning hakkas „kõrbeminekut” jutlustama. Pole ime, kui vaimu­teaduste abituses langeb ühtlasi ka vaimu enese kurss.

Seda probleemi on arutlenud ka John Dewey, ameeriklase optimismiga. Me teadmed, ütleb ta, on liig nõrgad, me teadused võltsis ja eluvõõras suunas arenenud. Me ei tunne veel küllal­daselt tõelikku maailma ja tõelikku inimest. Teadused peavad veelgi arenema ja nende aregut juhitagu eluküsimuste lahenda­mise suunas.

Siis jõuab kord aeg, kus teadus meid ometi lunastab ning meid juhatab ühiskondlikke vahekordi rahuldavalt korraldama.

     

8.

Kui võtta metallist pulk ja seda otsast soendada, siis levib soojus pulka mööda järjest edasi. Väike soojuse üksus soendab keha vähesel mõõdul, suur üksus suurel mõõdul. See on püsiv seaduspärasus: väike põhjus kutsub esile väikese tagajärje, suur – suure.

Materialism ehitas maailma püsivale, matemaatilise täpsu­sega mõõdetavale põhjus-järelduse alusele.

Mehhanistlikud teooriad lõid eriliselt õitsele möödunud sajandil. Aga juba Spinoza oli oma filosoofia üles ehitanud geo­meetriliselt.

On siiski huvitav Goethe’ kui bioloogi umbusk arvuteaduse kõikvõimsuse kohta, kui ta ühes artiklis kirjutab „matemaatikast ja selle kuritarvitusist”. Ta arvustab ka Pestalozzi’ pedagoogilise meetodi mehhanistlikku laadi ning propageerib vastukäivaid ideid „Wilhelm Meister’i” „pedagoogilises provintsis”. Teadlaste püüd­lemiste vastu, keemilisi protsesse mehhaniseerida, on Goethe kir­jutanud isegi terve romaani („Wahlverwandtschaften”).

Ent matemaatilise täpsusega mõõdetud seaduspärasused pole ainsad seaduslikkused maailmas. Püsivate seaduslikkuste kõrval leidub veel teisi seaduslikkusi, mis sugugi ei püüdle harrastada arvulist seaduslikkust põhjus-tagajärje ketis. Otse vastupidiselt, nad teevad üllatuslikumaid ja ettearvutamatumaid hüppeid.

Mida rohkem eemalduda mitteorgaanilisest, mida enam lähe­neda „elule” (olgu bioloogilises, olgu sotsiaalses mõttes), seda abitumaks ja kasutamatumaks muutuvad materialistlikud ning mehhanistlikud õpetused.

Püsiv seaduslikkus valitseb ainult üldiseid füüsika­lisi protsesse. Seevastu hüppelised seaduspärasused iseloomustavad keemilisi, füsioloogilisi, psühholoogilisi ja sotsio­loogilisi muutumisi. Siin võivad üsna tähtsuseta põhjused teki­tada tohutuid katastroofe. Väike sädemeke laseb õhku suure püssirohulao. Üks sõna annab maailma arengule pöörde. Vastu­pidiselt – teoreetiliselt vormitäiuslik kunstiteos ei liiguta ega muuda midagi maailmas. Kord mägi sünnitab hiire, kord hiir mäe.

Võhikule näib, et nagu muiste maine elu aheldati teoloogi­listest arusaamadest, idealistlikest eelarvusist, nii on hiljem elu arengut pidurdatud materialistliku dogmaga. Nii idealistlikud kui mehhanistlikud õpetused osutusid eluvõõraiks ning seega kohatuiks realiteeti juhtima ning viljastama. Püsivaist seaduspärasusist ilmselt ei jätku ei elu seletamiseks, ei ka normimiseks. Vaimu loogika ilmselt ei satu ühte elu kommetega.

Ja tõepoolest, me näeme iga päev, kuis matemaatilised arvu­tused ja mehhanistlikud kalkuleeringud, nii täpsad taevakehade suhtes, jooksevad ühiskondlikus elus karile mingi „irreaalse”, tõe­poolest psühholoogilise momendi otsa. Teoreetilisi maailmakordi leiutame häid, ainult inimene ei suuda neis elada. Sest elu nii ta bioloogistes alustes kui ka sotsiaalses pealeehitises areneb hüp­peliste seaduspärasuste korras, milles meil praeguste teadmete põhjal ei jätku küllaldast ettenägevust.

Sotsiaalse tehingu hüppeliseks suuruseks on psühholoogiline moment, mis parimadki arvutised viib rappa. Senine hingeteadus on olnud kui mitte võlts, siis vähemalt poolik.

Näib, et sügavama psühholoogilise analüüsita sotsioloogial osutub võimatuks ühiselu nähteid mõista ja sotsiaalseid liikumisi tarbeliselt normida. Rahvaste- ja massipsühholoogial seisavad ees realiteedi vallutamiseks suured ülesanded, et uurida ühiskondlik­kude nähete hüppelisi seaduspärasusi.

Nagu Driesch bioloogilises organismis ümber lükkas elu „masinateooria”, nii tuleb ka sotsiaalses rakenduses edasi ehitada samale põhilausele, et ühiskond, mass psühholoogilise tervikuna alati rohkem on kui matemaatiline kogusumma üksikuist indi­viididest.

Mitte vähem tähtis pole bioloogilise inimese tõeausam ja elulähedam enesetunnetis. Kui ühiskondlikud õpetused ei taha paberile jääda või nende teostamised inimkonda õnnetuks teha, peavad nad arvestama psühholoogilist realismi.

„Tunne iseennast!” on klassikaline kohustus.

Kuid ikka selgub taas, et tehnika ja teadmete hiigeledust hoolimata inimene vähem kui midagi muud tunneb iseennast, et tal isegi õiget tahtmist pole enese kohta reaalsele selgusele jõuda. Mõned psühholoogid isegi ütlevad, et inimene on välisilmas tun­netamise instrument, järelikult riist ise ei võigi enesest midagi teada. Kuid pole tarbekohane teha äärmisi järeldusi, kogemused siiski osutavad inimliku enesetunnetamise relatiivsust, mida hea ja ausa püüdlikkuse juures on võimalik tõusutada.

Inimlikkude elukorralduste teooriad pole seni tarbeväärtuslikud, kuni me vaevaks ei võta küllaldaselt mõista ja tunda ini­mest, kelle jaoks kõik korrad on mõeldud ja kes tegelikult neis korris peab elama ja õnnelik olema.

Ehkki me alles mõlema jalaga seisame sotsioloogiliste õpe­tuste lunastustõotusis, tundub ometi, et me homse ja ülehomse päeva otsustavad uued bioloogilised arusaamad.

Karakterlik selles mõttes on kas või Bernard Shaw’ elupikkuse sotsialistliku mõtlemise käänak bioloogilisse metafüüsikasse, ususse elujõu, elutahte kõigepõhjusesse, kõikvõimisse.

Sest kui inimene on tõesti võimetu korraldama mitte ainult suurt tsivilisatsiooni, vaid ta, nagu veendub Shaw, ei suuda isegi küla või suguharu korraldada vähegi hästi, siis sotsiaalne mõtle­mine, idee ja süsteem teda üksi ei lunasta, vaid siin peab paran­dama teatavaid vitaalseid aluseid.

Sotsialist Shaw „uusvitalistina” (loe tema „Tagasi Metuusala juurde”) jõuab oma „loova evolutsiooni” arendamises sel­listele tulemustele, et isegi usundeid ja legende asub hindama metabioloogilisest seisundist, ning asetab „elujou” nii kehalise kui vaimse evolutsiooni ülima mõiste astmele. Ehk nagu seda dünamistlikku eluvaadet väljendab bioloog Shaw’ näidendis: „Evolutsiooni taga seisev jõud, nimetage teda, kuis tahate, on määratud lahendama tsivilisatsiooni probleemi ja kui ta ei saa seda teostada meie kaudu, siis toodab ta mingisugused võimelised olendid.   Inimene pole jumala viimne sõna, jumal võib veel luua.”

Sama teose teisel kohal öeldakse: „Meie püüdeks on evo­lutsioon, mitte midagi muud. See on jumalusele viiv rada. Ini­mene erineb mikroobist ainult seega, et ta on temast sel jalgrajal ees.” Ja veel teisal: ,,Igavene elu kestab, ainult tema keha ja vaim kulub ära ning nende asemele tulevad uued, nagu uued rõivad.” Aluseks pole ei keha, ei ka vaim, ei mateeria ega idee, vaid „elujoud”, mis nii „kehi” kui „vaime” ikka paremini ja pare­mini kohandab elu igavest ülesannet kandma. Ja mis kõik tõed ja ideed, kõik vaimud ja vaimsused kõrvale heidab, kui need on kaotanud tähenduse loovale evolutsioonile. See on, „Vennaste Barnabas’te evangeelium” Shaw’ teoses „Tagasi Metuusala juurde” ja selles väljendatakse ka bioloogilise eetika loov optimism, kui teadlane valgustab oma sotsiaalses moraalis kinnisiplevat toa­tüdrukut: „Kulla tüdruk, kõik bioloogilised vajadused peavad olema viisakad, kas see meile meeldib või mitte, nii et selles asjas ärge tehke enesele muret.”

Shaw’ dünamistlik loova evolutsiooni usund teeb ainult kirjandus-fantastilisi järeldusi sest üldisest kallakust, mis teaduses ja üldse moodsas mõtlemises loovutab isoleeritud nii „vaimu” kui „mateeria” seisukohad bioloogilise terviku kasuks. Isegi Shaw’ taoline mõistusevaimsus on langenud vitalistliku elukäsi­tuse ohvriks. Ikka enam ja enam võtab võimust eluvaade, et maailma oluline ja eluline seisab rohkem liikumises kui asjade püsimuses ja „laiskuses”. Elektri- ja magneedijõudude uuringud on ammu isegi füüsikale andnud vitalistliku värvingu.

     

9.

Bergsonil polnud Nietzsche vajadust ja julgust öelda, et vaim on ainult keha funktsioon. Aga ta tegi moodsas arusaamas ikkagi tähtsa liigutuse, kui ta veendus, et vaimu ometi samas­tada ei saa ajuga. Teadvus on teatavas seoses ajuga, kuid see veel ei tähenda, et aju me teadvusele on paratamatu. Bergsoni arvates me mõistusega tajume ainult materiaalset, ruumilist maailma, kuna elu sügavam sisu ilmutub aja põhivormis, liiku­mises. Mõistusest tähtsam on ,,intuitsioon”, mis otseselt seisab „elan vital’i” käsutuses ning tähendab sügavamat sissetund­mist elule.

Võttes elu loova jõuna ja vaimu mitte ainult aju funktsioo­nina, Bergson taipas uue psühholoogia sündi, mis meis avastaks vaimse elu, võrdlematult avarama puhtast mõistuselust. „Uurida allteadvuse pühi sügavusi, töötada teadvushämaruse allkihtides, see kasvab psühholoogia peaülesandeks algaval sajandil. Ma ei kahtle, et hingeteadust siin imestust äratav areng ootab.”

Sajandi vahetusega psühholoogia tõepoolest elas üle täie­liku murrangu. Goethe psühholoogia arenes kõiksuse hingesta­mise tähe all. 19. sajandi põhiliikumist iseloomustab maailma vabastamine hingest, mis kandus ka psühholoogiasse. See hinge­teaduse „lahtihingestamine” vastab teaduste kolme põhivaadet: atomistikat, mehhanistikat ja intellektualismi.

Nietzschega algab psühholoogia bioloogiline fundeerimine, mis areneb mitmes suunas. Rõhutatakse isiksuse füsioloogilist aluspõhja, isendist tehakse bioloogiline idee. „Kirjuta verega ja sa näed, et veri on vaim.”

Nietzsche keha filosoofiast võrsub hiljem psühhoanalüüti­line kool: Freud – rõhuga seksusel, Adler – rõhuga võimutahtel, Jung – aktsendiga tasakaalustusel. Bioloogilis-geneetiline suh­tumus hävitab kõik klassikalis-histoorilised ideaalid – kuni reli­gioonini.

Tänapäeva moodsas karakteroloogias valitseb totaalsuse, kehavaimu üksuse vaade.

Hingeteadus pole enam peamiselt ajupsühholoogiline pro­bleem, hing mitte mingi mõiste intellektuaalseis süsteemides. Vana kool nägi ajukaoses teaduse ainukest kandjat. Usuti iso­leeritud hingelisi jõude, mis lokaliseeriti teatavate elundite piir­konda, nagu seda parajasti nõudis anatoomiliselt mõtlev bioloogia. Minevik oli konstruktiivse, mehhanistliku hingeõpetuse ajastu, kujundades teatud spekulatiivse mõtlemise psühholoogia, millest võhikud, näiteks kirjanikud ja kriitikud, veel praegu elutsevad.

1900 paiku algas mitmes harus vastuliikumine valitsevale anatoomilisele „kolgapsühholoogiale”. Uus liikumine võttis alu­seks naturalistliku inimese ta tervikus.

Psühhoanalüüs lõplikult lahutas isiksuse aju regioonidest ning sidus selle üldkehalise meediumiga. Drieschi kätes, nagu nägime, embrüoloogiale ei piisanud enam mehhanistlikust deter­minismist, ta asetas evolutsiooni teguriks tervikutahtelise elu­sünni. Vaimuteadustes pöördus Dilthey karakteroloogia uuele isiksuse õpetusele, mille aluseks on sundide mina. Primitiivseid rahvaid uurides sotsioloogid avastasid vaimseid rakendisi, mis ajust möödudes olid tuletatud mingi kogukehalise taibu abil.

Kõnelemata moodsast konstitutsiooni õpetusest arstiteadu­ses, on erilise pöörde toonud hormoonide ja näärmete uuring. Selgus verenäärmete süsteemi – sisenõristuse – otsustav mõju närvilisele keskaparaadile, millest järeldus, et mingi üle kogu keha ulatuv süsteem on isendi ülesehitamisel lahtilülitamata tegev. Sündis midagi, mis meid lähedale viis vanade rahvaste usule, et hinge asukoht on „veres”.

Bioloogiline hingeõpetus mitte ainult ei degradeerinud aju tähtsuse isendi koostamisel, ta on ka suuraju enese osa vähen­danud ajutüve, s. o. ürgsemate ajukihtide kasuks. Suurajul on nüüd psüühilisele isiksusele sekundaarne tähendus. Primaarselt otsustab isiksust tungelu, mille motoorne osa on seoses aju bio­loogiliselt varemate kihtidega.

Kokkuvõttes saame moodsa karakteroloogia silmaringist järgmise pildi. Isiksuse bioloogiliseks aluseks pole mitte, nagu uskus vana kool, suuraju, vaid kogu organism – keha-hinge tervik. Mõjurid tähtsuse järjekorras on: verenäärmete süsteem, vegetatiivne ergukava süsteem, eelkõige ajutüvi, alles siis tuleb – suuraju. Samal ajal kui sisenõristuse kõikumised kutsuvad meis esile katastroofilisi ümbersünde, ei muutu miski me iseloo­mus – maailmavaadete vahetamisel!

Kõik need bioloogilis-karakteroloogilised avastused, mis on saanud moodsa psühholoogia aluseks ning mille üldine kallak on rõhutada allteadvuse otsustavat mõju inimeselises hingeelus ning tungelu saatuslikku juurt inimese tahtes, on pöördelised teadusliku maailmavaate ümberkujundamisel ning seega ka sot­siaalselt revolutsioonilised, eriti hädaohtlikud ratsionalistlikele pärimustele.

Moodsa hingeteaduse tulemused muu seas kutsuvad esile põhjalikuma revideeringu kõige suhtes, mida me oma senise silmaringi kitsuses pidasime vaimuks ja vaimsuseks. See elust võõrdunud ja elutungist eemaldunud, iseenese õilsusse kinnikülmanud vaimsus, milles eriti kunstirahvas nägi elu eesmärki ja arengu ülimat astet, on oma luigelaulu lõpetamas.

Ludwig Klages oma moodsas karakteroloogias vaatleb vaimu kui midagi, mis juba oma loomult on Jumalavastane” ning „eluvaenlik” võim. Sellest peale, kui vaim maailma tekkis ja ini­mene vaimu võimusesse langes, on elu käristunud. Vaim ei tõsta ega elusta elu loomulikke jõude, küll aga takistab, õõnestab ja nõrgendab neid.

Max Scheler’i filosoofiline antropoloogia ei ütle otse, et vaim oleks „kuradist”, tal on vaimu ja selle ülesande kohta eluprotsesis teatav respekt. Kuid ta ütleb siiski, et eluarengus on vaim „võõras printsiip”, mida küll elule võib teatava piirini „lähendada”, kuid mis eluga kunagi ühte ei sula, mis üldse polegi bioloogilis-geneetiliselt tuletatav. Ehkki vaim kustki tühjast maailmaruumist tuleb ning seega kõrgema paistuse omandab, on ideed omast väest steriilsed, vaim ebavitaalne ning ei suuda elujõududega võistelda. Ideed ainult juhivad, aga ei teosta ise midagi. Elu loob, vaim ainult näitab tuld.

Meid ei saa käesoleva kirjutise raamis huvitada vaimu degradeerimise üksikud õpetused, vaid see bioloogilistest ja psühholoogilistest teadmetest võrsuv üldine skepsis vaimu võimete ja ulatuse kohta elu loovas evolutsioonis. See näib praegu kõigilise tahte üldsuund olevat, mõelda ning tegeleda bioloogilistes normides, isegi tõdesid hinnata esmajoones nende vitaalsuse ja viljakuse seisundilt.

Vanakooli „vaimuinimesi” ei häiri ega ei ohuta praegu mitte ainult see, mida nad nimetavad „vaimliste huvide” puudumiseks tänapäeva ühiskonnas, vaid vaimu ja vaimsuse mõiste ise on muutunud ning avardunud uuemas bioloogias, sotsioloogias, filo­soofilises antropoloogias, karakteroloogias, psühhoanalüüsis. Vaimu taga, nagu seda mõistavad „endised” vaimuinimesed, ei seisa enam ei teaduslikku autoriteeti, veel vähem tegelikku elutarvet.

Vaimu mõiste reformeerub. Vaim pole enam niipalju mõistus ja tunnetis, kui bioloogiliselt sublimeerunud ja mõistuselt valgus­tatud elusund, taip ja tahe.

Selle muutumuse otseseks tulemuseks ongi vitaalsete sfää­ride võidulepääs puhtmõtteliste üle.

     

10.

Ainult mõtte lihtsustamiseks – meetodi tarvetel – me kõne­leme ,,elufilosoofiast”, mis vaimu vastu revolteerib.   Tegeli­kult vaim ise on see, kes oma kujutelme iseenesest revideerib. Elu kui selline on suletud ja selles suletuses tumm. Elul pole mingit keelt kui see, mis vaim talle annab. Tõelik draama ei mängi praegu mitte elu ja vaimu vahel, vaid vaim ise on enesega riius.

Kõik kirglikud kaebused vaimu ja ta eelarvuste vastu, mis ikka jälle kostavad moodsast filosoofiast ja uuemast kirjandusest, näitavad ainult, et vaimule ta senine kuju ja riietus enam ei meeldi, et ta pettunud on oma kuulsaist unistusist ja mitte rahul oma tegelemise tagajärgedega. Vaim on väsinud ja nõtrunud eneseimetlusest pudelis ning sisemise elulähisuse tungis ta ihkab laskuda elu imettegevaisse allikaisse, et taas sündida ja noorenduda. Vaimu eneserahulolu esindavad tänapäeva intelligentsed filistrid. Seevastu vaimu süüdistajad, eitajad, arvustajad on vaimu uuendajad, homse vaimsuse loojad. Skepsis pole ainult väsimus ja ots. Uue ajastu lävel skepsis on usk elu igavesse noorusse ning ta võtab Herkulese kuju, et vaimu talle kasida ajaloo sõnnikust.

Ausa ning vägimeelse skepsisega algas ometi kord uuema Euroopa lahtimõttestamine keskaja pärimustest. Salgame, et maa­ilm on niisugune, nagu ta mulle näib, soovitab Descartes. Sal­game, et on jumal, et on asjad väljaspool mind, et mul on keha, et kaks kord kaks on neli. Ei mingeid tõdesid pärida, kõik ise läbi katsuda, kõiges uuesti veenduda. Ainult ühes mitte kahelda: et mina, see kahtleja, olen. Kõik olgu salatud, ainult salgaja, s. o. mõtleja olend, on jäänud. Sest kõik mis mõtleb, on olemas. Mõtlemisega algab inimene. Mõelda tähendab aga kahelda, maa­ilma ta neerudes läbi katsuda tahta. See juurteni ulatuv skepsis lõi uue, noore, värske maailmapildi, mis oma ajaloolise osa nüüd on lõpetanud.

On jälle aeg suureks, loovaks skepsiseks, nagu seda praegu propageerib Bertrand Russel, inglise hilisemaid ja mehekamaid mõtlejaid. Russel on vaimustuses skepsise viljakusest matemaa­tikas. Selle tulemuseks on, et tühistati Eukleidese geomeetria, mis kakstuhat aastat oli püsinud matemaatika kantsina. Nüüd võrsu­vad selle varemeil uhked ja viljakad relatiivsuse õpetused. Tead­lastel jätkus julgust ketserluseks: nad hakkasid kahtlema aksioo­mide endastmõistetavuses”. Kaheldi kõiges ja nõuti, et ka „silmnähtavaid” tõdesid peab tõendama.

See matemaatikute skepsis on üle kandumas kõigile vaimu­elu aladele.

Tänapäeva progressi kannab arusaam, et maailmasuhtumuste ja süsteemide ümberkorraldused ei muuda midagi oluliselt, seni kui teoreemide ja teooriate võltsid alused – aksioomid – jäävad puutumatuks.

Nagu kord Descartes’i päevil, on taas saabunud aeg kõiges kahelda, aga eriti inventuuri teha me mõtlemise „külgesündinud”, pigemini küll harjumuseks saanud „aprioorseile” tõdedele. Tuleb revideerida kõiki „endastmõistetavaid” nii eetilisi kui esteetilisi voorusi.

See inventuur on ammu alanud, see revideering on mitmes harus käimas. Ja ta liigub teistel tähistel, hoopis vastupidiselt mõistuse jumaldamisele. Moodne skepsis ei liigu niipalju loogilise mõtlemise, kui tahtelise ning tungleva vitaalsuse teed.

Alul pole mitte see, et keegi „mõtleb”, vaid et miski elab, sest ka mittemõtlevad olendid elavad ning olelevad. Me ei ela, et mõelda, vaid mõtleme, et elada. Kõik on tõde, mis on elu pärast. Teadus, kunst – kõik on elutarvete rahuldamine. Elu elatud saada on tähtsam kui elu mõista. Elu „lüli” mõte on elu „ketis”.  Elutahe tunnetab ainult seda, mida eluks tarvis.

See pole mitte ainult „naturalistide” veendumus, see on nüüd ausatele idealistidelegi kohustav, kui, näiteks, kirjutab Unamuno: „lnimene näeb, kuuleb, tunneb, maitseb ja haistab kõike, mis ta enese elualalhoiuks ja maksmapanekuks nägema, kuulma, kompama, maitsma ja tahtma peab.”

   

11.

Teatava teisendi sest üldisest murrangust ja revisjonist pakub saksa kirjanik ja mõtleja Alfred D ö b l i n, kes praegu kodumaist vaimuilma liigutab oma raamatuga „Wissen und Verändern”, mille kriitilised otsingud on mitmepalgse poleemika esile kutsunud kõigil rinnetel. Probleem on: mida peame teadma ja tundma maailmast, loodusest, inimesest, eluõpetusest? Ja milleks see teaduslik silmaring inimest kohustab tegelikus elus?

Döblin on vitalist, loomulikult oma temperamendi erisustega. Ta põhitundmuseks on bioloogiliste teadmetega varustatud natu­ralistlik maailmamõte, millest tehakse kõik järeldused.

Maailma taga, milles elame, pole mingit „teist maailma” ega „teist elu”. Ei tarvitse tulla kelleltki üliolendilt välispoolset „hingeõhku”, et põrmust elavaid olendeid teha, sest tõepoolest pole ei „jumalat” ega ka „põrmu” olemas. Nii võlts kui on teise maailma kujutlus, sama võlts on ka ta vastumõiste „mateeria”. Nende sisutute sõnadega ainult alandatakse maailma ta tugevas ja loovas realiteedis.

Maailm Döblini järele on mitmemõõduline olemasolu, milles kõik, mis ta vajab, on temas eneses ja ta enese läbi. Ja et see maailm iseenesest on ning ikka uuesti sündiv oma enese „tuhast”, sel on hingeliselt ja praktiliselt määratu tähendus. See tõstab võrratult kõige olemasoleva enesetunnet, annab eluelamisele ta loomuliku uhkuse ja vägimeelsuse, eetilise kohustuse igal juhul elule ja olemisele tungida, elu loovast evolutsioonist osa võtta. Pole enam „teise maailma” pelgupaika, kuhu elust põgeneda, kuhu kohustusi edasi lükata, kuhu elukoormat maha poetada. Kõik peab tehtama sellessamas maailmas ja nüüd kohe, mis siin tegemata jääb, mõjule ei pääse, jälgi ei jäta, seda pole üldse olnudki.

„Teise maailma” salgamine tähendab Döblinile teoloogiliste mõistete hülgamist, kuid mitte seda, et inimesel täielikku ülevaadet oleks kogu kosmosest. Inimene ulatub tajuma ja tunne­tama ainult osa kosmosest, ent see inimesele kättesaadav fragment on igas killus sama reaalne kui kogu kosmos. Iga tolmukübemeke on osa kosmose „täisrealismist”.

Döblini vitalistlik arusaam on juhitud nii materalismi kui ka „vaimu” vastu. Ühes Nietzsche ja Freudiga ta veendub, et intel­lekt on ainult instrument tahte käes. Kõik inimesed mõtlevad mõtlemise ühise loogikaga ning nad peaksid tulema ühisele otsus­tusele.  Ent tahted viivad lahku.

Uuest naturalistlikust maailmasuhtumusest teeb Döblin oma subjektiivsed järeldused sotsiaalsesse ellu. ühiskondlikus suurvõitluses seisab Döblin töötavate kihtide poolel, kuid ei saa nen­dega ühte sulada valitsevate arusaamade pärast. Ametlik sotsia­lism, eriti Saksamaal, mõtleb liialt majandusmaterialistlikult, tal puudub eluterviksuse tunne, „naturalistlik-sotsialistlik impulss”. Döblin nõuab marksismi revideerimist naturalistliku eluõpetuse uutelt seisukohilt. Tuleb luua uus „naturalistlik-sotsialistlik kindraljoon”, uus süntees, milles bioloogiline idee põimub sotsialismiga.

Märkame, et Döblini „naturalistlik-sotsialistlik kindraljoon” oma põhialustes tuletab meelde John Dewey’ sünteesi vitalismist ja demokratismist.

   

12.

Füsiognoomilised uurimused taotlevad jutustada põhimõttelisest muutumusest inimesnäo arengus. Inimesnägu vanemal ajal, veel keskajal oli esijoones frontaalnägu, mis puhkas enese olemu­ses. Nüüd inimesnägu on peamiselt profiilnägu. Kõik näo kompo­nendid tõtlevad ettepoole, kõik on näos kuhugi liikumas. See üle­minek staatilisest dünaamilisse pole inimesnäos erikaldumus. See profiilisse kiputlev inimesnägu peegeldub ühtlasi põhimurrangut inimlikus kultuuris.

Maailm kui substants kaotab pinevuse. Rõhk ei lange nii­palju asjade olemusele kui elu loovale evolutsioonile. Me koht­leme universumi nüüd esijoones kui maailmaprotsessi, kui lõp­matut sünnisündi ajas.

Vanad klassikalised kujutlused igavikust on – ruumikujutlused. Igavik polnud mitte lõpmatult palju kokkukuhjatud aega (sündi), vaid „puhas ruum”, kust aeg üldse oli kõrvaldatud.

Nii kujutleb kristlane enesele taevast: igavese (väljaspool aega seisva) ruumina, muutumata kujude muutumatult püsivas olu­korras. Hingeõnnistuse pärimustel oleme taotlenud ka oma tegusid jäädvustada „teostena”, nähtavate märkidena nägematust elu­energiast, pidades neid märke, vorme kõrgemaks elutungist enesest.

Kogu kunstilooming oli suunatud staatiliselt: luua püsivaid vorme. Estetism on puhtruumiline materialism. Klassitsism on ruumi türannia aja üle.

Profiilvaimsusega teoinimesele võib „puhas ruum” (igavene lamesklemine oma olemuses!) veel ainult mitteolemisena tunduda.

Kineetiline vaimsus teotseb ajas. Ruumiigaviku asemel ta andub sünniigavikule.

Ajata pole sündi, sünnita pole edu, mis on lakkamatu taassaabumine.

Puhas ruum on igavene surm. Elav, tuksuv, sünnitungides pulbitsev olend asetada ,,puhtasse ruumi”: see on kristlik põrgu!

Seepärast olgem skeptilised ruumiidealistide hädaldusile, et dünaamika tapab „vaimsuse”, et nüüd kõik upub „mateeriasse”.

Otse vastuoksa – vitalismi dünaamiline printsiip meid vabastab mateeriast. Maailm elektrifitseerub. Nägematud elutungid läbistavad nähtava mateeria – see on uus hingelisus. Kui vähe mateeriat vajame tänapäev, et elujõu lainetusi saata maailmaruumi!

Usk igavesse elusünnisse, maailma põhijõu lakkamatusse loomingunoorusse… kuis see võib „materiaalsem” ja „madalam” olla usust vormiliste tarretiste igavikusse ruumis!?

See, mida ruumiidealism intelligentsiks peab (esteedi vaen ajadünaamika vastu!), see pole midagi muud kui elustatud olluse tagasipüüd tardumusse. Muld tahab saada taas mullaks. Mateeria ülim õndsus on rahu: oleskleda väljaspool elutungi.

Muutumatult oleskleda muutumatus olemuses, kõrvaldatud igasugusest sünniahelast: sellise jumala, absoluudi, paradiisi võis enesele mõelda ja idealiseerida ainult materialistlikult tundev raskusemaailma laiskuse vaim…

Ruumivaimsuse märgusõnaks oli – kõik püsib! Ajavaimsuse märgusõnaks on – kõik liigub!

Ruumioptimism laimas aega ta ,,kaduviku” pärast. Sest mis te ütlete, ajahamba all tegelikult ei kestnud ükski ,,igavene vorm”. Ent elu sisim tuum seisab ajas. Ja aja sisim tuum on sünd. Kaduvik on ainult igavese taassündimise vari.

Sünnist – biogeenetilisest protsessist – peavad selguma dünaamilise maailmasuhtumuse eneseomased normid: uus ühiselu, uus usund, uus eetika, uus ilumõiste, uus teadus, uus elutehnika.

See alus siin olgu ühine, ehitised erinegu, tuletised teisinegu!

Elvas, VIII. 31.

Hugo Raudsepp

Koguteosest „Põhjakaar”