Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

08 Jan

Rahvuslike ja kodumaiste teaduste arendamisest

 

(Kokkuvõte mag. R. Indreko poolt kitsamas ringis peetud ettekandest)

  

Nagu üldiselt teada, kuuluvad rahvuslike teaduste alla keeletea­dus, etnograafia, rahvaluule, ajalugu, muinasteadus, antropoloogia, genealoogia j. m. Ka kodumaiste teaduste haru on kaunis laialdane, nimetades tähtsamatena neist geoloogiat, botaanikat, maateadust, zoo­loogiat jne.

Enne Eesti iseseisvumist oli kodumaiste teaduste seisukord mitmeti parem rahvuslikest teadustest, sest kodumaiste teaduste alal töötasid ikkagi eriteadlased, kuigi ka neil aladel tuli ett vahest perioode, millal meie kodumaa ala jäeti päris sööti, kuna Tartu ülikooli juures ole­vaid eriteadlasi huvitasid enam kaugemad Venemaa alad. Peale selle asuvad kodumaised teadused nende uurimuste seisukohalt enam era­pooletumal pinnal.

Palju raskemas seisukorras on olnud aga rahvuslikud teadused, mil­lega tegutsesid peaaegu eranditult asjaarmastajad ja peale selle ka ena­masti kõik meile rahvuselt võõra päritoluga inimesed. Neist asjaoludest oli tingitud aine võlts käsitlus ja enamasti püüti eestlasi näidata täiesti kultuurilagedatena, kes kõik olulise on laenanud teistelt.

Otse piinlik on kuulda, kuidas mõned antropoloogid on eestlaste (umb. miljonilise rahva) hulgast võtnud võib ütelda üksikuid mõõtmisi ja selle najal teinud järeldusi terve rahva kohta, mis on sattunud kirjan­dusse ja seal seni püsinud teadusliku tõena, kuna need aga tegelikult on võltsitud ja koguni absurdsed.

Kuna meil endil seni antropoloog puudus, siis polnud ka võimalik neid väiteid maailma kirjandusest välja tõrjuda. Eesti iseseisvuse ajal algas selle tööga pihta mag. J. A u I, kes on suutnud seni uskumata töö ära teha ja eestlasi hoopis teise valgusse asetada, massiliste mõõtmiste ja püsiva uurimiste põhjal.

Muinasteadus on meil täiesti noor ala ja harrastatud enamasti asja­armastajate poolt. Enam teadusliku süsteemiga töötasid möödunud sajandi kesk- ja lõpuosas prof. R. Hausmann ja C. Grewingk. Uus järk Eesti muinasteaduses algab õieti selle õppetooli asutamisega 1920. ja 1921. a.

Kuna enne õppetooli asutamist tegutsesid muinasajaga enamasti meie rahvale sünnipäralt võõrad inimesed, siis ka nende huvi oli leida siin ennem võõrast kui eestlaste algupära. Nii tegutsesidki nad kaeva­mistel vale sugestiooni all, leides näit. kivikalmete ehituses Skandinaa­via, esijoones Ojamaa, algupära ja analüüsides oma töödes ainelise kultuuri jäänuseid, leidsid nad riistades tugevat gootlaste ja teiste rah­vaste omapära ning lõppeks jõudsid tulemuseni, et meie kodumaa oli asustatud võõrastest kuni pealekristliku aastatuhande teise pooleni või keskosani. Need tõed püsisid väga kaua meie kodumaa ajaloos ja võib kahelda, kas sellest vaatest ollakse veel lõpulikult lahti.

Need siia sattunud võõrad, kes tegelesid meie muinasajaga, leidsid nagu tröösti ja püüdsid koguni sisendada endisse uhkustunnet sellega, et võisid tembeldada meie kodumaa mineviku kultuuri võõrastele kuu­luvaks, kuna nad ei märganud endi jämedaid eksimusi. Eestlased ja nende sugurahvad olid kaugemas minevikus kultuurilt ja vaimselt kõrgetasemelised rahvad.

Uue ajajärgu tulekuga muinasteaduse alal tuli endised seisukohad, mis olid juba kirjandusse tunginud, võtta kiiremas korras revideerimi­sele ja ümberhindamisele, mida on tehtudki jõukohaselt. Kaevamiste otsemaks tulemuseks näit. kivikangrute (kalmete) suhtes, mida tembel­dati võõrapärasteks, osutusid need eestlasile kuuluvaiks ja täiesti omapäraseiks ehitisteks, mida ei tunta kusagil mujal peale suguvendade soomlaste. Nii selgus ka, et muinasaegsetesse kalmedesse ja asulatesse maha jäetud esemed kui dokumendid pole sinna kaugeltki võõra rahva maha pandud ega kantud, vaid eestlaste omad, mida nad muinasajal kalli hinna eest organiseeritud kaubanduse teel ostnud teistelt rahvastelt. Samal ajal leidub nende hulgas terve rida omapäraseid eestlaste endi poolt välja arendatud ja siin valmistatud vorme, mida siit kultuur­vormidena naabritele edasi anti. Lõpuks selgub ka kõigi tunnuste järgi eestlase, kui põlise peremehe pärisomanduse õigused praegu meie poolt asustatud maa üle, kuhu on vahetevahel tunginud sisse võõraid, need aga alati kui nõrgem ja elujõuetum element on siin välja surnud või eestlaseks ümber kasvanud.

Iga laps võtab eeskuju oma vanematelt, nii peab ka kasvav rahvas tundma omi esiisasid. Kuna meie ajalugu kirjalike dokumentide põhjal ulatub vaid umb. 700. a. tagasi, siis on muinasteaduse kohus anda rahvale tema ajalugu, võimalikult täielik, mis seni oli hämaruses ja mida püüti võõra vaimu poolt moonutada ning kõverpeeglina meile ette seada.

Nagu varem nimetatud, oli sama lugu ka antropoloogiaga. Ka ajaloos ja etnograafias on varematest aegadest kirjandusse sattunud vaa­teid, mida isegi parema tahtmise juures ei saa eestlastele külge pookida. Vist on ju kõigil teada, et eestlasi seoti tõuliselt mongoollastega. Viimaste tõulised tunnused on aga sedavõrd spetsiifilised ja erinevad, et säärasest võrdlusest ei saa juttugi olla, aga siiski on see küsimus kirjan­dusse sattunud. Sellest nähtub, kuivõrd pealiskaudselt ja hoolimatult on tööd tehtud.

Mida peame siis tegema kõigil neil aladel?

Nagu iga päev selgub, teaduslikku tööd ja nende arengut tähele pannes, kerkib ikka uusi küsimusi päevakorda. Vaatamata sellele, et kõiki teaduseharusid on vanemates kultuurriikides arendatud juba sadu aastaid, leidub veel lõpmata palju tühikuid, mida tuleb täita.

Eestlaste seisukohalt peame esijoones ümber lükkama meie kulul kirjandusse sattunud võltsid seisukohad ja käsikäes sellega kaasa aitama üldise teaduse arengu hüvanguks. Peale selle ilmneb nüüd ka mitmete teoreetiliste teaduste juures, et neid saab rakenduslikult kasustada meie rahva hüvanguks, näit. antropoloogia alal, kus keha mõõtkõverad anna­vad väga terava pildi inimese füüsilisest olukorrast, mille väljaarenda­misel oleks tulevikus suur rakenduslik tähtsus õppiva noorsoo kasuks.

Botaanika alal on prof. T. Lippmaa juhatusel Eestis praegu käi­mas suurejooneline taimkatte kaardistamine üle terve maa, mis oleks üks põhjapanevamaid töid. Kahjuks on jällegi selle töö suureks takistuseks tööjõudude puudus ja ka majanduslikud võimalused. Sellel tööl on väga suur tähtsus, mida meie oleks pidanud tegema kõige esimesena, veel enne kui alustati ühegi maareformiga. Alles taimkatte kaardistamisega saame teada missugune on pinnas ja mis ühes või teises kohas kasvab ning võib kasvada.

Kvartaargeoloogiliselt on meie maa peaaegu nagu uurimata, kuid tegelikult pakub Eesti ala väga suurepäraseid võimalusi, kas või uute meetodite leiutamiseks, nagu on sel alal tehtud väga palju Rootsis ja Soomes. On päris kindel, et ka siin oleks võimalik teadust mitme sammu võrra edasi viia. Ka rakenduslikult oleks hädavajalikud geoloogilised sügavpuurimised, millest võiks loota riigile ja rahvale majanduslikke tulusid.

Zooloogia alal on uurimata seni mitmesugused kahjurid ja nende tekitajad, mistõttu on ka meil teadmata nende vastu võitlemise abinõud. Kahjurid sünnitavad aasta-aastalt üle riigi hiigla kahjusid, mida meie igpäevases elus tähelegi ei oska panna ega hinnata, kuna puudub ter­vikuline ülevaade.

Etnograafia alal paneme tähele päris hädaohtlikku seisukorda. Kuigi Eesti Rahva Muuseumi on kogutud ja suuri varandusi kokku pan­dud, selgub aga nüüd jõudude järjekindla spetsialiseerumise ja täiene­misega, kuidas senised materjalid ei vasta enam teaduse nõuetele. Kogumisi ja kirjeldamisi tuleb uuesti teha. Igaüks meist aga teab ja näeb, kuidas hävineb ja ununeb minevik nüüd moderniseeruval aja­järgul päris silmanähtava kiirusega. Nõuetavad täiendused tulevad aga päästa veel enne lõplikku hävingut.

Muinasteaduse alal on muinsuste kaitse samavõrra tähtis kui teadus ise, aga ideaalne kaitse on ainult siis mõeldav, kui terve rahvas seda teadlikult teostab. Selleks tuleb rahvast kasvatada, mida aga ei suuda teha tsentraliseeritud jõud, vaid siin peab jällegi appi tulema teoksilolev usaldusmeeste võrk ja õpetajad, kelle kätest käib läbi meie noor­sugu. Kuna aga ülikooli kavas on seni muinasteadust liiga väikses ula­tuses ajaloo õpetajate jaoks ette nähtud, siis peab seda kui ajaloo olu­list osa palju rohkem õppima, et sellega kokku kasvada. Huvi tekib aine vastu siis, kui sellesse on süvenetud, siis oskab ka õpetaja siduda muinasteadust hilisema ajalooga ja näha selles ajaloo tervikulist osa. Kui õpetajaskond on juba niikaugele jõudnud, siis suudavad nad seda ainet ka õpilastele tarvilikul kujul ja määral edasi anda.

On ju väga mitmeid laiaulatuslikke küsimusi, mille taga on pidur­datud väga paljud teaduslikud ja ka riigimajanduslikult tähtsad ning kasulikud probleemid. Neid laiaulatuslikke probleeme ei saa aga läbi viia ülikooli kabinetid, kelle personal on seotud õppetegevusega. Kuigi nad teeksid selle läbi mitme aastakümne vältel, siis aga on kahtle­mata osa materjali vananenud ning seda tuleks uuesti alustada. Küll saaksid nad suurel määral kaasa aidata kui oleks nende käsutuses vaba teadlaste kaader, kelle juhtida oleks säärased küsimused. Selleks poleks mõtet luua mingit uut instituuti või muud asutust, vaid oleks täiesti mõeldav olemasolevate teaduslike kesk­seltside juurde viia teadlastekaadri võrk. Tea­duslikud seltsid, kus on kõikide alade esindajad olemas, aruta ksid ja otsustaksid hädavajalikumate suurprobleemide läbiviimise järjekorra ja suuna ning aitaksid kaasa tekkinud raskuste lahenda­miseks. Nii võiks mitmestki raskuspunktist üle pääseda, mille kallale ei julgeta praegu üldse asudagi.

Peatudes praeguse olukorra juures üldse ja vaadeldes meie töö­jõudude olukorda, kes peaksid nii laiaulatuslikke töid läbi viima, tuleb märkida, et vahest üksainus teaduslik probleem moodustab ühe tead­lase elutöö ja ei ole siin midagi imestada, kui see jääb veel teistele põlvedele lahendada. Eriti meil pole siin midagi imestada, kus vahest ühel erialal ainukeste spetsialistidena terve riigi kohta on professor ja abilistena tema kõrval üks kuni kaks assistenti. Aga ega nemadki pole täisjõulised uurijad, vaid esijoones õppejõud, peale selle on nende teha kõik kantseleitööd, majanduslikud asjaajamised ja muuseumide korraldamised, kui ka korrashoiud, juhul, kui eriala viimastega seotud jne. jne. Meil ei ole nii, nagu vanemates kultuurriikides, kus uurijal on tarvitada hulgalisi tööjõude ja suuri krediite, et vahest paari nädala jooksul võib säärase töö läbi viia (Rootsis tegelikult geoloogia alal), mida meil tuleks teha kümmekond aastat või rohkem. Meil jäävad varem nimetatud 2-3 isikut ikkagi üksinda tegijaiks ja öeldu järgi saavad nemadki ainult ühe murdosa oma ajast pühendada teaduslikule tööle.

Ei ole mingit mõtet teha etteheiteid meie hariduspoliitikale, vaid otsime pigem teid, kuidas seda suurt kaotust parandada, et tagasi jõuda sellele tasemele, kus meie peaksime juba seisma. Selleks peab meie terve rahva tahe kaasa töötama ja mõtlen seda nii vaimselt kui mate­riaalselt. Rahvas peab ka ohverdama oma teaduse jaoks. Ei tohi loota ainult riigi peale. See oleks meile väga tuntud moonaka iseloomu väljendus, kes on oma päevatöö ära teinud aga rohkem ta enam töö peale ei mõtle. Meie oleme siiski ise peremehed, kes peame juhtima oma majapidamist ise.

Kõige selle juures, et oleme iseseisvund ja paljude aastate jooksul on katsutud sisendada isamaaarmastust ja rahvuslikke ideaale meie noorsoosse, peab kahjuks tunnistama, kuidas meie noorsugu muutub aasta-aastalt materialistlikumaks ning ideelist suhtumist elu ja teaduse vastu pole enam üldse märgata, üliõpilased tulevad ülikooli ja nagu võitu joostes lõpetavad kõrge kooli seks, et silmapilk kohapeale saada. See ongi meid ummikusse viinud ja selle tõttu on tekkinud reservid haritlaskonnas, mida meie nimetame üleproduktsiooniks (kahtlemata on selleks ka teisi põhjusi, mis aga käesoleval juhul pole arutamiseks olu­lised).

Teisest küljest, kui on tarvis mõne laiaulatuslikuma töö jaoks spetse, neid, kes mõnd eriala tunneksid, siis põrkame kokku selle kurva tõsi­oluga, et ei leidu nende suurte haritlaste reservide hulgas ühtegi täiejõulist usaldatavat abi ja seda võiks ütelda peaaegu kõigi alade kohta. Nii imelik kui see pole, on meil sel juhul „haritlaste” puudus. Asja sisu peitubki meie üliõpilaste tormamises ideede lagedalt ilma eriharrastus­teta läbi ülikooli, ülikooli üldkursus annab ju ainult spetsiaalala üle­vaate, niiütelda konspekti või juhised, kuidas õppida ja süveneda välja­valitud ainesse, aga mitte midagi muud, sest 4 või 5 aastaga ei suudeta rohkem.

Kui säärane materialistlik mentaliteet edasi kestab, mida kantakse koolidesse õpetajaskonna kaudu, kellel endil pole sisendunud sügava­maid huve oma eriala vastu, vaid on tööl rohkem leivaküsimuse pärast, kui see vaade viiakse ametkondadesse, äridesse jne. jne., siis muutub see viimaks sedavõrd hädaohtlikuks, et meie oleme rahvana väljasurev teaduse maailmas ning lõpuks võivad ka kujuneda sellest palju traagi­lisemad tagajärjed.

Kuidas suudaksime endid praegusest raskest seisukorrast päästa? Seda küsimust ei saa muidugi ühekülgselt lahendada, aga kui see suur õpetajate kaader, kes meil olemas, suudaks osaliseltki kaasa aidata tea­duslikule tööle ja edendada seda (on ju erandeid, kes seda teevad praegugi), siis võiks ütelda, oleks teaduse mõttes lahendatavad mit­medki suurprobleemid. Aga need vaesed õpetajad on ju praegu üle­koormatud õppetöö, koosolekute ja kursustega. Päris võimatu on neilt praeguses olukorras veel lisaks midagi nõuda. Selles küsimuses tuleb meil leida soodustusi neile õpetajatele, kes teeksid teaduslikku kaas­tööd. Säärane väljavaade võib-olla looks uusi värskeid tööjõude laial­dase võrgu näol üle terve maa, kellel on huvi teha teaduslikku kaas­tööd, tema poolt valitud erialal põhjalikumalt ettevalmistades, et ta oleks suuteline seda valitsema. Ja võib loota, et need õpetajad, kes on ideeliselt oma eriala eest väljas ning küllalt laialdaste teadmistega, need suudavad ka palju rohkem õpilastele pakkuda ja huvi äratada.

Kahtlemata kerkib küsimus, et kuidas õpetajaskond saab teadus­likku tööd teha, kui puuduvad vastavad raamatukogud, aparaadid jne. Aga ei tohi olla nõudlik, vaid tehakse seda, mida lubavad kohalikud olud. Need õpetajad oleksid kaastöölised tsentraliseeritud jõududele. On küll raskusi mitmete teoreetiliste aladega ja ka ajalooga, kuid selle­vastu loodusteadused, etnograafia, ka osalt muinasteadus j. m., pakuvad suuri võimalusi kaastööliseks olla ilma suurema raamatukoguta ja teiste abinõudeta. Samal ajal kasvataks õpetajaskond ka terve rahva mentali­teedi teisesuunaliseks.

Säärase suure ülesehitava töö juures, nagu see meie noorel riigil on teha, peab rahvas ise kaasa aitama terve oma tahtega ja arusaami­sega. Kui vaatame mõne vanema kultuurrahva ülesehitavat tööd selles suunas, siis võiks märkida, näit. Rootsit, kus Stokholmi ülikoolis on suur osa professuure ülalpeetavad seltskonna ja üksikute jõukamate isikute poolt. Meie oludes on säärane kinkimine palju raskem, kuid tahaksin siiski meelsasti seda ajaloolist päeva näha, millal selleks tehakse esimene samm.

R. Indreko

Akadeemiast nr. 1/1937

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share