Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

      

unstilise kujutuse esilekutsujaks ning algelemendiks on elamus. Millise näo võtab ja missuguse rakendusliku    ilme    või    mõtte saab elamus kirjanduslikus teoses, see sõltub sageli autori maailmatajust, elulesuhtumisest, east, temperamendist ja mitmest teisest inim­likust, olgu külgesündinud või külgekasvanud omadusest.

On kirjanikke õige kitsa elamuste resp. ku­jutluste amplituudiga. Isiklike omaduste eel­duste kohaselt ühtede võimed küünivad vaid nende eneste ühtsete elunähete valamiseks kunstilisse vormi, teised seevastu püüavad aga oma meeltega haarata terve maailma elu sisu ja mõtet. Teiselt poolt ühed kujunevad ja küp­sevad kaua, valmides oma hiliseluaastaiks. Teiste küpsus ilmneb jälle varakult, varieerudes ja täienedes vaid aegajalt.

Nende viimaste hulka meeleldi liigitaksil! ka A. H. Tammsaare, kes tänavu 30-ndal jaanuaril oma maisel eluteel astus mööda 60-ndast aasta tulbast; Tammsaare on meie tänapäeva kirjani­kest, eriti probleemirohkuse ja mõttekülluse poolest, ulatuslikema amplituudiga meistreid, kelle looming särab majakatulena isegi väljapoole keelepiire.

Kääkida Tammsaare puhul kirjanduslikest vooludest, uusromantismist, mille valitsusaega­dega umbes ühel ajal tema täht kerkis meie kirjanduse taevasse, realismist või naturalismist, millede kõige puhtamaid sugemeid leidub kül­luses Tammsaare loomingus, oleks tarbetu for­maalsus. Ta pole palju hoolinud voolude puhtu­sest ega moenõudeist, mis iseenesest ongi pea­miselt väliseks asjaoluks, omasemad vaatlejale klassifitseerijale, kirjandusajaloolasele kui loo­mingulõõmas põlevale autorile, kelle süsteem ja reeglid alluvad pigemini alateadvusele, vaistule kui arule ja kainele mõistusele, kes valab ja vormib ainult oma sisemiste, tema natuurist ja hingest võrsunud mõõtühikute järgi.

Üks uuemaid inglise esteetikuid Normau Hurst oma konspektiivses teoses „Four Elements in Literature” hülgab täiesti senise traditsiooni­lise terminoloogia ja liigitamise romantismi, rea­lismi või klassikasse, soovitades kirjanduse esteetilis-teadusliku vaatlemise aluseks võtta kir­janduses alalõpmata kas üksikult või kombineeritult esinevat nelja peaelementi ja tunnust, mida ta nimetab „Sisemine” (The limer), „Väli­mine” (The Outer), „Jõud” (Energy) ja „Tasa­kaal” (Balance). Autorid, kes tema liigituse järgi langeksid „Välimise” kategooriasse, oleksid vä­liseid elunähtusi jälgivad ja kujutavad, eritle­jad, tõsiasjadesse kiindunud, asjalikud, kained, traditsioone järgivad ja andunud kirjeldamisele. Need, kelle vaimne hoiak kalduks „Sisemisele”, oleksid sügavuste vaatlejad, müstikud ja roman­tikud, keda paelub minevik, kes tunnevad end oma keha vangina, usuvad ennem orgaanilisse kui konventsionaalsesse vormi, on idealistid, pigemini aimlemiste ja otsimiste kui veendu­muste tootjad. „Jõu” esindajaid karakteriseeriks Hurst’i arvates tugev individualism, spontaan­sus, loov või hävitav jõud, voolavus ja optimist­lik põhitoon. „Tasakaal” on „Jõu” täienduseks, kusjuures seda eriliselt ilmestavaks printsiibiks oleks suhtelisus. Selle kategooria kirjanike aval­dusis esineksid ülekaalukalt huumor, loogika ja metafoor, teiste sõnadega – eksperimenteeriv kujutluslaad, mis arvestab suuresti nähete ja objektide relatiivsust.

Kuigi pioneerlikud ja lähemalt süstematisee­rimata, tunduvad need Norman Hurst’i poolt

E. KOLLOMI PUULÕIGE

A. H. TAMMSAARE

  

soovitatud alused kirjanduse ja kirjanike liigi­tamiseks ometi mitmeti avaramaina ja mahutavamaina seniseist, eriti Tammsaare juures. Tah­tes liigitada, võiksime seal, kus meil raskeks osu­tuks rakendada mõisteid romantism või realism, ütelda peaaegu eksimatult, et Tammsaare kuu­lub „Tasakaalu” kategooriasse pluss täiendusjooni „Jõu” vallast. Ta on õige loogiline nii üksikasjades kui ka üldisis kompositsiooni arengu raames, tugevalt individualistlik, spon­taanne ja voolav, ennekõike aga relatiivsuse prohvet, intellektuaalne, huumoriküllane ja metafooriline. Tema teoseid ei kanna üksi kül­luslik kujutus, vaid niisama palju ka mingi suhteline tõde, idee, mõte, mis – kui ta on tulnud läbi autori elamuse sulatamisahju ja on vormi valatud – ei olegi enam üksik tõde või mõte, vaid mõni elu algjoon, ürgjõu kujukas esilemanamine kõiges selle sügavas suhtelisuses. Seepärast, vaadeldes Tammsaare mõtestikku, tema kõikehaaravat ning seejuures alati sädele­valt lehvivat vaimu ta töödes, jõutaksegi va­hest lähemale tema loomingu tunnetamisele ja mõistmisele kui rakendades tavalisi konventsio­naalseid meetodeid.

    

2

Moodne aeg tunneb probleemikirjanike kõr­val terve rea niinimetatud ideekirjanikke. Kui Emile Zola oma suurejooneliste sotsiaalseid teemasid käsitlevate romaanide kohta ise ütleb, et ta on need kirjutanud hoiatuseks maailmale, siis on see selgeks tunnistuseks autori püüdest peale kunstilise elamuse esilekutsumise lugeja juures taotella veel kõrvalsihte, mis seisavad autori maailmavaate sugereerimises, oma veen­dumuse kuulutamises, võitluses oma tõe eest. Fanaatilisuse piirini on siin läinud Upton Sinclair. Seda võiakse teha aga üksnes oma veen­dumuses kindel olles, täiesti uskudes, nagu usu­vad eestähendatud kirjanikud sotsiaalse üle­kohtu olemasolusse ja selle kõrvaldamise või­malusse teatavate ühiskondlike tingimuste ning korralduste muutmise läbi, saades selle usu kaudu ühtlasi elamuse ja inspiratsiooni oma kunstilis-kujutluslikuks tööks.

Piisab ainult ühe Tammsaare teose lugemi­sest, et veenduda tema mittekuuluvuses oma idee eest võitlevate ja jutlustavate kirjanikkude hulka. Liiga hästi näib ta selleks tundvat ini­mese ja elu algomadusi, mis suurel määral seisnevad kõhelevas kobamises ja otsivas vaimu­laadis, heade tõdede ning uskude vahetamises veel paremate vastu.

Mauruse poistest end Saksamaal täiendamas käinud Miilinõmm („Tõde ja õigus II”) targutab marksismist ja üliinimisest: „Inimene ei saa muidu, temal peab ikka midagi olema. Tema on niisugune loom, et otsib troosti. Teised loo­mad elavad muidu, aga tema ei ela.”

Sellega Tammsaare tunnistab idee või ideaali põhimõttelist vajadust inimese suhtes, tõstes tema vastu oma bioloogilist maailmavaadet kõr­gemale teistest elusolenditest. Ent pandagu tähele väljendust „otsib troosti”. Tähendab, inimene kõiges oma vaimses suuruses ja üleole­kus muust elavast vajab siiski enam pimedat ja seletamatut usku, veendumust kui mõistuse ja aruga ehitatud selget ning süsteemikindlat õpetust, mis mõnede kirjanike juures on kuju­nenud nende usuks. Liiatigi: „Mida rohkem tegelen loomadega, seda vähem armastan ini­mest: tema on ainuke elavate seas, kes vahetab usku ja arvamusi.” (Karjaülerna sõnad teoses „Kuningal on külm”) „Inimeine ei suuda ise­endagi hingepõldu harida, veel vähem teiste oma” („Tõde ja õigus V”), millest lohutamatu järeldus, et „õpetused ei mõju inimese peale kõlbliselt üldse nimetamisväärselt; muidu oleks inimene juba ammu siin maa peal õndsaks saa­nud ja tal poleks vähematki huvi ega tarvidust jumalate kolkunud nektari või pehkinud manna järele” („Sic transit…”).

Neis lauseis peaks väljenduma küllalt kuju­kalt Tammsaare suhtumine inimesele ja elule, andes ühtlasi meile kätte selle tugipunkti, aluse, millest ta lähtub oma mediteeringuis, seirates inimesi ja elusündmusi. Kindel olles inimese mitteõpetatavuses-õppivuses eetilisis (aga võib­olla ka sotsiaalseis) küsimusis, Tammsaare loo­mulikult ei saa omaks võtta mingit õpetust ega kinnisideed, sest õpetusi, ideid ja tõdesid võib olla niisama palju kui inimesi – eriti kui neil on usuline iseloom -, kuigi ta igas oma teo­ses ise ilmutab sügavat teadlikkust, suurt eru­ditsiooni. „Tasakaalu” üldreegli kohaselt aga näeb ta elu ja inimest kõigis ta avaldusis läbi relatiivsuse eritleva prilli.

Oma elulesuhtumislaadi ja mõtteviisi poolest läheneb Tammsaare kõige enam suurile anglosaksi skeptikuile, nagu näit. Bernard Shaw’le, sest temale nagu nondeiegi kõik inimlikud tõed on relatiivsed, kõik õpetused üheväärtuslikud eeldusel, et miski niikuinii inimest tema loomu­ses ei suuda muuta, et inimene igas olukorras ja igal ajajärgul jääb ikkagi peamiselt inime­seks kõigi oma vooruste ja pahedega, moraali tuse ja instinktideeluga.

„Halenaljakas ja õudne on inimsoo kõrgete ideaalide ajalugu. Salapärastena ja hulga tõo­tustega ilmuvad nad neitsiliku mõrsjana, kuid varsti, ennäe – juba kõnnivad nad nagu häbe­matud litad alasti lausa hulga keskel. Püha­duse kuulutajad ja kaitsjad on ka tema esime­sed rüvetajad.” Nii ütleb Tammsaare oma teoses „Sic transit” ja jätkab sealsamas: „Ristiusu evangeelium jäi ainult sõnaks, teod ühes ini­mestega astusid teist rada – loomusunni ja kirgede rada, hoolimata ilusaist sõnust.” Kui­das oleks siis autor võinud tugeva indiviidina ja kaine inimesena neist mõnesse armuda! Ta eelistas ise voolida enesele ideaali oma näo järgi, hoolimata sellest, et see teistele võib tunduda lohutamatuna, karmina, kõlbluseta ja niisama häbematu kui teistegi rüvetatud ja rüvetamatud ideaalid.

Säärane alastikiskuv ja karm toon ideaalide suhtes valitseb Tammsaare loomingus algusest tänapäevani nii- või teissugusel kujul. See vilksatab „Vanades ja noortes” Kaarli äratund­misele jõudes, et üks inimene on teise kurat; see kannab satiirilist näidendit „Kuningal on külm”, kus niihästi rahvas kui valitsejad lömi­tavad ime – kahcpeaga vasika – ees, nii et Ülempreester on sunnitud resiimeerima: „Meie kõik oleme siin ajalikus elus jumala narrid… Me teeme, mida naine himustab, ja sööme, kelle narr tapnud. Naisele ja narrile kuulub maa­ilm.” Mitte mõistusliku mehe, vaid vaistulise naise ja narri – kuigi ka ainult lapse ja narri suu üteldakse rääkivat puhast tõtt – tõde do­mineerib, juhib maailma. Inimese kaaluva­maks esinduspooleks osutuvad need kaks. See­pärast pole inimeses midagi idealiseerida, ja kui inimene ise idealiseerib, kõrgeid paleusi enesele püstitab, siis on see ainult naeruväärne, tühi usk, mis on elust kaugel ja võõras tege­likkusele, moodustav vaid umbsõlmi, mis mee­litavad autorit Makedoonia Aleksandrina lahti raiuma end vaheda paradoksimõõgaga.

Puhtakujuline bioloogiline vaatlusviis, kus peatähelepanu on pööratud inimelu põhiseadusile, nagu väidab K. Mihkla „Vanade ja noorte” eessõnas või thomashardylik moira-usk – kõik on inimolendi asjatu ning mõttetu heitlus eba­isikulise ja osavõtmatu saatusega? Siinjuures naine samastatakse tihti ebaisikulise jõu ning saatusega, samuti ka narr, tõelausuja, kandku ta siis teoses missugust tahes isiku- või kutsenime.

Inimene on loom nagu teisedki elusolendid. Ent ometi: inimene on loom, kes otsib troosti, lohutust, lunastust. Seda suudab pakkuda aga ainult usk, mitte mingi õpetus, teadlikult ja teaduslikult viimisteldud süsteem või süsteemi nõudlus, ühe sõnaga kaine aru produkt. Ning seepärast jõuabki Tammsaare, hoolimata oma bioloogilisusest, elu realiteedimotiivist lähtumi­sest, sagedasti välja irratsionaalse religiooni motiivini. „Tões ja õiguses” koguni niikau­gele, et inimene ise (Andres) tahab olla igavene, s. t. – jumal. Pettunud õpetusist, lohutamatu jäänud usust, tõstab inimene mässu religiooni ja jumalagi vastu. Jumal aga on Tammsaarele Dostojevski kombel saavutamatu, ülemõistuslik ja igasugune inimese titaanlik püüd jumala seletamisele, või koguni enda seadmine jumala kõrvale, enesejumaldamine, viib inimese veelgi suuremaisse sisemistesse vastuoludesse (E. Raud­sepp „Kuritöö ja karistuse” tõlke eessõnas.) Seal, kus aga Dostojevski lohutust ja uuesti­sündi näeb alistumises, ähvardab Tammsaarel tühjus tema ranguse ja allaheitmatuse tõttu. Seepärast piirduvadki ta mõttekäigud – õige­mini tegelaste arutelud – irratsionalismi valda peamiselt paradoksidega, milledes puudub püüe tungida viimseimate põhjuste seletamiseni, kõiksuse tunnetamiseni, ja ta pöördub taas inimese kui reaalseima objekti juure tagasi, ot­sima seda õiget „homo sapiensi”, koguni Eesti „homo sapiensi”, nagu väidab B. Linde „Oma­des ja võõrastes”.

Nii siis, ringkäik alastielu põrmust, instink­tide pulmapeolt – kosmosesse, inimese juurest jumala juure ja – tagasi. Täisring, mille kesk­punktiks on inimene kõigi oma pahede ja voo­rustega, algust ja lõppu aga ei kuskil. Lõpma­tuse tunne ongi see, mis näit. „Tõe ja õiguse” teeb nii ümaraks, kunstiküpseks, hoolimata ta paigutistest venimistest ja autori suurest huvist iga pisiasjagi vastu.

Ent sõna usk omab Tammsaarel veel tei­segi tähenduse – see on tal illusioon, argielu mõtestav viirastus, mida nõudleb iga üksik ja rahvas tervikuna. „Sagedasti palju tähtsam kui tegelik kasusaamine on usk kasusaamisse. Usu eest peakski iga valitsus kui kallima vara eest hoolitsema. Hoidku jumal aga, et rahva usk täitmist ei leiaks, sest mis väärtus oleks rahva silmis veel mõnel maa- või taevaliidul, kes ühel ilusal päeval maa või taeva igapäeva­seks elutarviduseks välja jagaks: väljajagamine hävitaks ju usu maa ja taeva sisse.” (“Sic tran­sit…”) Eks ole sellega mõttetuks tunnistatud igasugused lunastust tõotavad õpetused siin aja­likus elus? Evolutsionism ja reaktsionism – kas see pole ükskõik? Peaasi, et püsiks usk maasse ja taevasse, et elu jääks eluks, nagu ta igaühele antud. Välimised muudatused ei muuda veel inimest tema sisemises olemuses, nad ainult hävitavad usu ja – korra.

Samad mõtted korduvad, olgugi peidetumal kujul, lavateoses „Kuningal on külm”. Esi­mene pala on kirjutatud aastal 1919 artiklina, teine 17 aastat hiljem hoopis teises vormis. Ent autori arusaamistes pole pika aja jooksul midagi põhiliselt muutunud, pigemini on need aina süvenenud, peenenenud, sugestiivsema kuju võtnud, mis näitab, et kirjanik on varakult välja kujunenud, tema reageeringud teatavaile elunähteile ja -avaldustele on ühtlased ning pü­sivad, kõigutamatud ükskõik missugusest tuu­lest. Mõistetav see ongi, sest oma vaatekohta­des ja reageeringuis alalõpmata kõikuv, kuigi seejuures arenev, otsiv ja juurdlev kirjanik vae­valt osutuks võimeliseks kukerpallitama mõtete ja otsustustega sel kombel, nagu teeb seda sün­dinud skeptikuna igas oma järjekorralises teo­ses A. H. Tammsaare. Ainult spektiku vaim on vaba traditsioonidest ja konventsionaalsusest, vaba ja terav nagu puhastav tuli, mis enne­kõike lunastava puhastustulena mõjub loojale enesele, sest „loojale on kõik jumalad surnud, kelleltki ei ihka ta päästmist. Iseenda südames valmistab ta lunastusmüsteeriumi, iseenda nae­lutab ta risti, iseenda ohverdab ta iseendale magusaks haisuks Igavesest ajast igavesti.” („Sic transit…”) „Inimesele peaks aga ütlema: ei ole sul muud lunastajat kui sina ise, tahtes minna taevasse või maapealsesse paradiisi. Sest: ini­mene on edev. inimene on eblakas, inimene on upsakas, tema mõtleb, et peale tema enese veel kellelegi tähtis on tema lunastus…”

Säärane on Tammsaare lõplik veendumus ja tõde inimesest: karm, pessimistlik ja pisut nagu halvakspanevgi. Kui tema vaim oma mõ­tiskeludes suure täisringina hõlmab peaaegu kõiki elusmaailma probleeme, siis ta kunstnikuhinge kujutlus väikese sõõrina ümber ini­mese valgustab ikka ja jälle nagu päratu pro­jektoriga, kord ühest, kord teisest küljest seda upsakat kekatsit, tahtes nagu kelmikalt hüüda: ecce homo!

        

3

Millised on siis lähemalt võttes need üksikud küsimused või küsimuste kompleksid, mis huvi­tavad Tammsaaret tema teostes, mis ta seab oma vaimuläätse fookusesse eesmärgil neid läbi valgustada, neid kaaluda ja vaagida ning anda võibolla vastuski? Rida Tammsaare teoste pisut irriteerivaid pealkirju juba nagu sunniks eeldama temaatilist arutelu ja ootama otsustki. Nii „Vanad ja noored”, „Sõjamõtted”, „Ma armastasin sakslast” või ennekõike „Tõde ja õigus”. Aga palju on oodatud otsuseid langeta­nud Tammsaare? Lõpmatu hulga, või teisiti võt­tes – mitte ühtegi, sest tema kui relativisti ja skeptiku vastus igale keerdküsimuselegi on paradoks. Mida rängem küsimus, seda rabavam paradoks. Kui keegi lihtsemeelne peaks tahtma Tammsaaret lugeda eesmärgil selgitada enesele autori seisukohavõttude najal mõnd küsimust, leida tema kaudu võib-olla kergemini oma suh­tumist ja tõde, siis ta võiks takerduda tõdedesse ja arvamistesse nagu kala võrgusilmadesse, aga – abi tuleks tal siiski otsida iseeneselt. Võib­olla küll autori eeskujul, kes iseenda ohverdab iseenesele, otsimata mujalt lunastajat kui iseenesest. Arusaadavalt ei saagi säärast tüüpi kir­janikult nõuda lausa väljaütlemist, arvamiste serveerimist lahtisel taldrikul suukiipselt nagu praetud kanapoega. Tema otsused ja hinnangud on peidetud hoolikalt soustide ja vürtside keskele, tihti nii sügavale, et nende olemasolu on vaid aimatav lugejapoolse edasiarenduse läbi. Või kui ta avaldabki oma tõe, siis on see kahe otsaga tõde, elutark ja ümmargune nagu vana­sõna, väärtus omaette, aga – praktiliselt tihti tarvitamiskõlbmatu, sest inimene suhtlemises oma kaasinimestega ei taha ega saagi ju tihti tunnistada end seesuguseks, nagu ta tõeliselt on oma omadusi? poolest, nagu teda sunnivad olema elu juhtivad jõud: nälg ja armastus.

Neist kahest tungist tunneb ja tunnetab Tammsaare kõigepealt inimest. „Inimene pole see, mis ta õpetab või mis ta räägib, vaid mis ta sööb… Kui tahetakse inimest altruistiks teha, siis pandagu tema nälg ja armastus ligi­mese külge. („Sic transit…”) Terve erilise pea­tüki „Instinktide pillerkaare” nime all pühendab Tammsaare tähendatud artiklite kogus sellele probleemile, tuues näitena esile muuseas ka Collette’i romaani „Cheri”, milles inimest analüüsitakse ainult kui erootilist looma, kui – inglise autori järgi enjoying life’i – nautlevat elu-harrastajat olendit. Ning raske oleks väita, et Tammsaare, vaatamata oma skeptilisele vai­mule, poleks selles veendunud, millest ta tolles fragmendis kirjutab – koguta hilisem looming tegeleb väga suurel määral inimese tolle enjoying life’i saavutamise ja maitsmise ihaga.

Võib tunduda vahest, et Tammsaare tegela­sist paljud on liiga juurdlevad ning elu (ideaalide suhtes) tõsiselt võtvad iseloomud selleks, et olla ainult rõõmutseva elu küttideks ja kand­jaiks. Ent süvenegem neisse, vaadelgem lähe­malt neid mitmesuguseid külapoisse ja -tüdru­kuid „Tões ja õiguses”, pidagem silmas tema linnanaisi samas teoses, aga ka mehi; eriti veel Juuditi! ja teose „Kuningal on külm” kangelasi – kas neid kõiki lõppude lõpuks siiski ei kihuta tegudele ning toiminguile ainult kaks suurt kirge: nälg ja armastus, olgu laiemas või kitsamas, sõna otseses mõttes. Indrek vastukaaluna igapäevastele inimestele jookseb oma ideaalide ja illusioonide järele ning – äpardub seni kõiges, kuni laseb end lõplikult allutada naise loomusunnil. Aga siis on temastki saanud igapäevase elu tavaline tüüp ja – autor lõpe­tab romaani.

Loomulikult on Tammsaare mõne üksiku kujuga ka nii või teisiti üle astunud sellest reeg­list, pakkudes erandeid; ta tegelaste valdava enamiku juures jääb see aga algtõena maksma. Südamest ja hingest rääkimine ajab juba „Noorte hingede” ühel peategelasel naeru peale, eesti korporandi arukus ja kainus peletab teo­ses „Ma armastasin sakslast” saksa piiga eesti poisi juurest sakslase sülle, kuigi tõsisema armastuseta. Või paljuks on seda „südant ja hinge” muidu nii mitmekülgses „Tões ja õigu­seski”? Ainult Krõõt oma „heleda jaalega” suu­dab Pearule südameni tungida ja Tiina juureski ei puudu vastavad puhangud. Teiste tegude juhtmotiiviks jääb ikkagi peamiselt kirg ning loomusund, olgu nii- või teissugusel kujul. Samuti „Kõrboja peremehes”, kus taltsutama­tult, pimesi oma sihte taotlev vaistude inimene Anna viib Katku Villu hävingule niisamuti nagu Juudil Olovernese. (M. Sillaots, „Looming” 11/28. a.) Aru vaheleastumine elu juhtimisel nagu teoses „Ma armastasin sakslast” on veelgi rän­gem. Selle paratamatuks tagajärjeks on tragöö­dia või tragikomöödia. „Kõige suurem kurjus inimeses on mõistus”, ütleb Tammsaare oma ideestiku võtmeteoses „Sic transit…” Juba usuisa Martin Luther olevat ütelnud, et „mõis­tus on lõbunaine, keda peab jalgega tallatama.” Tihti tundub, nagu poleks Tammsaare isegi sää­rase otsuse langetamisest kaugel. Muidugi, ta lubab enesel kasutada harukordselt rikkalikult oma aru ja teravat mõistust, kuid ta tegelased suuremalt osalt siiski mõtlevad ja targutavad enam loomusundide, vaistude survel ja ajel kui kaine mõistusega. Tüühilisteks näideteks olgu mõlemad Vargamäe vanaperemehed, nii Andres kui Peani, kelle omavahelist võitlust juhib kirg ja usk, mitte aru.

Sotsiaalse vastuolu motiivile, mis valdavalt on esile kerkinud kaasaegses kirjanduses – ja seda peaaegu üle maailma – ei pööra Tammsaare eestäheldatud põhjusil arusaadavalt kuigi tühjen­davat tähelepanu. See kuulub tema ainevalda ainult riivamisi ja riivamisi tehakse ka skepti­lisi ääremärkusi. Ühiskond ja klass ei ole Tammsaarele midagi reaalset, küll aga inimene üksikult, sest Tammsaare kui vaatleja on arva­misel, et seni kui inimene jääb endiseks „va­naks Aadamaks”, ei muuda elu ega maailma mingisugune reform või revolutsioon. Tema silmis „iga revolutsioonikatse, olgu see põranda­alune või ilmne, pole muud kui lunastuskatse”. Seega jälle irreaalne, ebamõistuslik nähe. „Tões ja õiguses III” 1905. a. revolutsiooni taustal are­nev sündmustik ja tegevuskäikki kujuneb oma määravas osas pigemini massiliikumise ja selle juhtide psühholoogiliseks lahkamiseks, paiguti isegi väljanaermiseks kui uut nõudva jõu tun­nustamiseks või õigustamiseks. Võistluseks aja­loolise ülekohtu vastu kipub saama säärases käsitluses kaootiline instinktide mäss, hulkade ja üksikisikute hullustus, millest ei võiilagi mi­dagi reaalset ja mõistlikku oodata või loota.

Üteldust ei tule aga siiski järeldada, nagu mööduks Tammsaare ühiskondlikest küsimusist kauges kaares. Harva on keegi meil nii üleuju­tavas külluses just ilukirjanduslikus teoses sõnu kulutanud filosoofiliste süsteemide ja maailmavaateliste küsimuste sõelumisele kui Tammsaare. Ainult ta ei esine kellegi advokaadina ega ühegi idee või tõe eestvõitlejana. Temaga on lugu tihti nii nagu Miilinõmmega Mauruse koolist: küsimus, kumba rohkem, kas Marxi või Nietzschet, aga kindlasti mõlemat hea voos.

Lastes Miilinõmmel targutada üliinimese vajadusest, pöörab autor – kui eeldada, et iga tegelane teataval määral räägib autori eest – kogu probleemi järsku naeruks küsimusega, et ei tea, kui üliinimene peaks sündima, kas ta hakkaks ristitegijaks, luuletajaks või teadlaseks, millele oponeeriv Koovi vastab: „Noh, eks ta võta siis rikka naise ja ela niisama!”

Kristuse armuõpetuse ja marksismi üle filo­sofeerivad samad tegelased: „Kristusest oleme rääkinud oma kaks tuhat aastat, ja see hakkab juba tüütama. Siis räägime teine kaks tuhat aastat sotsialismusest, nii on neli tuhat aastat ilusasti edasi aetud. On see kasulik või ei ole? Mina arvan – väga kasulik. Sest Kristus oli juut ja ka Marx oli juut. Kristuse armuõpetus seisis selles, et hulka õpetada vahtima taeva poole, sest muidu poleks võinud isandad nii rahulikult oma leivakoti kallal nosida. Aga mis siis, kui marksismus on samaks otstarbeks mõeldud? Taevas ei tõmmanud enam. sest ta oli liiga kõrgel ja kaugel, sellepärast leidiski teine juut marksismuse, mis pole enam taevas, vaid siinsamas maa peal: oodake ainult veel kaks tuhat aastat, siis on kõik koondunud, siis on organisatsioon loodud ning siis läheb leivakoti-suu ka vaese mehe ees lahti. Kena, mis?”

Kui Miilinõmm julgeb väita, et me ju võit­leme ometi, siis küsib Koovi: aga milleks marksism? Kindlaks eesmärgiks inimesele. Ini­mese kindla eesmärgi arvab Koovi seisvat aga surmas, mispeale Miilinõmm kuulutab ta nihi­listiks. Härra Maurus ise lööb üliinimese roppu haigust põdeva ja sellest hulluksminemas oleva sakslaste väljamõeldiseks, aga arvab siiski, et parem üliinimene kui sotsialist, sest üliinimene pannakse hullumajja, kus on soe tuba, sotsia­listi võtab aga Siberis külm.

Ei vähimatki illusiooni! Ei kiibcmekestki respekti! Terve inimmõistus – instinkt! – ja galerii nihiliste. Aga liikugem edasi. Järgmises peatükis tuuakse vaatepiirile Mauruse uue õpi­lasena juut Solotarski, kes oma kujutluses loob enesest suuruste aruka järeletulija, ülistades seega Darwini ja arenemisõpetust. Nietzsche oma üliinimesega osutub talle lapsemänguks. Ent õpetuse evolutsioonistki ristib härra Mau­rus juudi viguriks. „Juut ainult õpetab teisi, kuidas peab maailma parandama ja inimest armastama. Ise teeb ainult sahkermahker. Ühed teevad ega saa midagi, teised ei tee midagi ja saavad ainult.”

Nii pole õiget au ja tunnustust jäetud ka arenemisõpetusele. Ükski tõde ei või säilitada oma absoluutsust säärase kriitika all – kõik muutub küsitavaks ja tumedaks. Või nagu Indrek Paas arvab: inimene hindab ainult seda, millest ta jagu ei saa, mis üle ta aru käib. Kõige kaugemalt üle aru käib aga muidugi jälle usk (ka armastus), mille otse imetegeva mõju esiletõstmisega lõpebki „Tõe ja õiguse” II köide.

Individualismi rõhutamise näiteks olgu toodud sellest köitest veel Schulzi õpetus kodumaa ja iseenese armastusest. Ent seegi niinimetatud positiivne õpetus kaotab oma väärtuse, tulles peaaegu segase mõistusega „koopula-hullult” vanalt õpetajalt. Missuguse reaalsusega õigupoolest suhtutakse kodumaa-armastusele, selle selgituseks lisavihje V köitest, kus üteldakse, et „õige isamaaarmastus ja luule on see, kui soode ja rabade asemele tekivad laaned, niidud ja nurmed.” Ideaalide püstitamisest või pakkumisest sõna kaunimas mõttes on see sootuks kaugel. Suhteline tegelik kasu võib igas tões, teos ja toimingus peituda, aga üldiselt joostakse ikka tühja, nagu tunnistab Pearu „Tõe ja õiguse” V köites Indrekule: „Meie mõlemad, need kaks kanget Vargamäe vanameest, oleme tühja eland ja protsessind, sest meie rehtnutipidamised ei ole piisand Jehoova ees. Ja sinugi mõtlemised ei ole piisand, sest ega sa muidu poleks tulnud siia Vargamäe soosse õndsa Madise asemele…”

Kurb, aga ometi ülimalt veenev – säärane on elu oma täies karmuses. „Tulid ei tea kust, miks või milleks, ja kaod samuti. Ühel ilusal päeval sind ei ole enam ja see on kõik” – nagu mõlgutab Indrek. Lohutagem igaüks end oma usuga ja tundkem rõõmu tegudest. Õnnetud on need, kes ei tee midagi ja kes ei saa midagi. Kogu elu polegi lõpuks muud kui mälestus või mälestuste mälestus, kõik ülejäänu on nii tü­hine, et võiks selle rahulikult loovutada. Kogu inimkond, terve oma elu ja hädadega, võitluste ja valudega on pisitilluke täppeke mälestuse kõrval…

„Maailmas kannab nõrgem tugevamat. See maksab üksikute inimeste, kihtide, rahvaste ja rasside kohta ja seda peetakse kultuuriks. Kul­tuur on see, kui istud nõrgema kukil. Midagi röövtaime taolist, mis elab teisest taimest. Ning ometi usuvad kõik edu ja inimessoo paremat tulevikku kultuuri nimel. Ja kui see ei teostu, siis ütlevad targad inimesed, kes juhivad rah­vaste saatust: kultuuri puudus! Ükski inimene, kiht, rahvas või rass ei istu veel küllalt kindlasti mõne teise kukil, sellepärast ei teostu inimessoo parem tulevik…”

Edu ja evolutsiooni pilget kohtame puhtai­mal kujul „Tõe ja õiguse” IV köites, kus Indrek targutab ühestainsast mees-naisest maailmas, mille saavutamise puhul kaoksid kõik inimlikud saladused ja too ainuke inimene võiks Sahaaras põldu harida ning Vaikses ookeanis heina teha, sõita veealusel raudteel, ehitamata jätta dreadnoughtid, valmistamata laskeriistad, seevastu aga konstrueerida prillid, millega näeb kõikjale, mis avastab kogu silmakirjalikkuse ja kurjuse; kuid mitte iseenese juures, sest inimene näeb oma kurja himu eelkõige oma ligimese küljes…

Ristiusu „pind ligimese silmas” ja moodne igivana paganluse juhtmotiiv „hammas hamba, silm silma vastu” põimuvad siin suurepäraseks lokkavaks väänkasvuks. Palju ei puudu, et evolutsionäär peaks tunnistama Tammsaare tagur­likumaks, tagurlane aga revolutsioonilisemaks kaasaja kirjanikuks! Enesestmõistetavalt mo­raalsel pinnal.

Illustratsioonina sotsiaalselt pinnalt võiks olla Otstaveli tõekspidamiseavaldus Indrekule, kui see tuleb temalt raha laenama: „Sina räägid revolutsioonist, nagu oleks see mõni heategev ettevõte, aga õige inimene küsib kõige pealt: kas ta kannab protsenti? Protsent, see on kogu küsimus    revolutsiooniga…”    Ning    motiiviga jõudes revolutsioonitegija, inimese juure lisab sellele Kröösus: „Mis on revolutsioonil tegemist inimesega? Inimene on revolutsioonis ainult materjal ja sellepärast ei loe üldse kaasa. Sest kus on inimene, seal on ka varsti tõde ja õigus, aga niipea kui saabuvad need, on revolutsioonil jaig kõril.” Eks taheta nende paradoksidega sel­gesti mõista anda, et inimene oma loomuse poo­lest ei olegi mingi revolutsionäär. Veel enam, revolutsionäärgi pole viimaks muud kui närune inimene, nagu väidab Viljasoo, sest kui temal ideed ära kuluvad, võtab ka tema tasu sula­rahas. Ta saab kahekordset tasu: esiteks pistab pintslisse ideaalid, teiseks nõuab muud tasu ja jääb lõpuks ootama ausammast. Nende abil, kes kannatanud kogu maailma valu, pole maailm kunagi õnnelikumaks saanud.”

„Kõik, kõik on kõndimine pimeduses, silme ees mingi petlik või kohutav kuma, mille ümber liiguvad pisitillukesed mustad kujud” – jõuab veendumusele Indrek Paas.

       

4

Jääb järele heita põgus pilk veel Tammsaare niinimetatud elutarkuse tõeteradele, milledest ülirikkad on kõik ta teosed. Enesestmõisteta­valt ei pääseta siingi mööda paradoksaalsusest. Romaan „Ma armastasin sakslast”, mille kohta autor ise ütleb: „Mina olevat enamasti ikka armastust kujutanud ilma tervendava kõlbelise aluseta, nagu oleks ta mõni nähtus looduses. Sellest raamatust võib aga igaüks lugeda, kuidas armastuski hoidub kõlbelistesse piiridesse, kui ta on see õige” – kogu see romaan tervikuna on nagu mingi kaunisti sõnastatud paradoks. Armastus, muidugi, 0li siin peateemaks, aga aru vaheletuleku tõttu naeruvääristub kõik: saks­lasest plika, selgrootu korporant ja tema rivaal. Isegi vana parunitudi, kelle pea on püsti sellest õigest balti vaimust, balti dispositsioo­nist, mis suundub eraldamisele igas mõttes, andes seega asjadele ühiskondlikult, tõuliselt ja seisuslikult erilise ilu ja sära, kes tõstab rumalu sedki ihaldatavasse kõrgusesse – mõõdab ene­sele oma jao tunnustamisega, et ta vaheleastu­mine noorte armastusele tuli vanaduse mitte­mõistmisest, arusaamatusest.

Möödaminnes vihjatagu sellele, et ülaltähen­datud teos haarab õige sügavalt päevaprobleemidessegi, kriipsutades alla, et tänapäeval kõik on juhuslik armsal Eestimaal – vana paruni arvates – et korporatsioonitaminegi, kui seda ei kanna endine valitsemisele rühkiv vaim, pole muud kui tühi laul ja jooming ning vaimunäri­mine. Kes hoolitseb selle eest, et lauldes otsitaks vaimu? Kuid parunit lohutab siiski teadmine, et sisuliselt vanal Baltimaal hoopis vähe on muutunud: „Mõisade asemel on asunikud, aga mõisade vaim ja hing, nende kõrged paleused löövad uuesti õitsele…” Muret tekitab talle eesti korporandist kosilase puhul ainult see, et nende seisuses, mis peaks vanade mõistete kohaselt olema äravalitute seisuseks, midagi ei ole püha, et nad ei oska uskuda pühadusse mingisugusel kujul, et nad ei tunne eneses midagi igavest ja ilmatu suurt. Sääraseil väljavalituil ei usu parun olevat mingit tulevikku.

See on üks neid harvu kordi, kus Tamm­saare romaanis püstitatakse mingi niinimetatud ülesehitav, positiivne, kuigi oma vaimult kon­servatiivne idee; sündides maailma aga paruni suu kaudu – mõjub seegi pigem kummalise nükkena kui mingi tõsiselt võetava juhtlausena või ideena. Järjekindlus on täielik.

Õige väljapaistvat osa etendab Tammsaare elukujutuses naine, ürgjõuliseni ja enam vaistude meelevallas elav inimene kui mees. Nagu tunnistab Pearu enne oma surma „Tões ja õiguses”, on kogu selle Vargamäe kangete vanameeste võitluse, mis nad eluaeg peavad teineteisega oma tõe ja õiguse eest seistes, alg­põhjuseks – ei keegi muu kui „heleda jaalega” Krõõt. Poleks olnud Andresel säärast naist, ei oleks ka meeste vahekorrad võtnud seesugust kuju. Mehe suhtumist naisele, naist kui tegurit mehe elus ja meeste omavahelist suhtlemist väga sageli valgustab Tammsaare naise kaudu teisteski teostes. Kuningas, kellel on külm, saab ainult noore naise kaudu, kes veel mehest ühtegi ei tea, tagasi oma elujõu ja -soojuse. Ainult mees peab oskama naist kohelda. Indrekule õpetab naiseema: „Naist peab pidama nagu noort hobust – ohjad pingul ja valjad peas. Kangvaljad, need on naisele kõige paremad. Usu väimeespoeg, naine ei tunne muidu oma väär­tust, ei usu, et mehel temast midagi on, ei usu sedagi, et mees teda armastab. „Ning kui Indrek arvab, et nüüd pole enam endine aeg ega ole naisedki endised, lisab ämm: „Ja sina usud, et naine muutub sama ruttu kui aeg. Ei lapsuke, meeski ei muutu nii ruttu kui aeg. Vahetavad ainult teised riided, muud midagi. Sina otsustad Karini kleitide järele, see on kõik.”

Nietzsche ütles: kui lähed naise juure, ära unusta piitsa. Tammsaare elutark vana naine soovitab ise kangvaljaid. Paljuks on siin vahet? Naine ei ole moraalne ega arukas selgi määral kui on mees, sest naine „muudab kuriteo kohe kangelasteoks” („Tõde ja õigus IV”), ning tahab, et mees temaga talitaks nagu asjaga, võtaks ja talitaks ühtselt („Ma armastasin sakslast”). Ta on aga kohe pettunud, kui mees seda ei taipa teha, kui ta viisakus ja austus osutub liiga suureks naise vastu, kui ta käitub, nagu oleks naine ei tea mis, sest „naisel pole iseloomu, vaid ainult loomus („Tõde ja õigus”). „Iseloomu saab kasva­tada, loomust mitte. See on kahekümnendaks eluaastaks küps nagu telliskivi, mis ahjust välja võetakse. Seda ei muuda miski. Niisugune tel­liskivi lase või kümnel mehel kümme korda sada aastat olla, ikka tuleb ta muutmatult abi­elu praeahjust välja. Ta ei muutu põrgutuleski…” Oma väärtust mõõdab ta ainult sel­lega, mis ta enesele külge riputab, ja õnnelik on ta ainult siis, kui saab oma õnne jagada. Ainult armastada ta oskab, ning selles on ta halastamatu nagu Kõrboja Anna ja Juudit (M. Sillaots, „Looming” 1928), sest ta täidab armas­tades oma pühalikku kohustust elu vastu.

Häda mehele, kes seda ei taipa, häbi sellele, kes ei oska naistega midagi peale hakata („Tõde ja õigus III”), sest säärane „laseb kohe raha lendu, arvates, et see tasub tema oskamatuse”. Ent elus kujuneb siiski sääraselt, et armastus, nii mehele kui naisele, osutub ainsaks asjaks, mille pärast maksab joosta („Kuningal on külm”). Armastus on vägivaldne, samuti kui valitsemine: ühel pool loodusjõudude, teisel pool inimeste vägivald. Rahvas aga armastab vägivalda, sest ta arvab, et vägivallas on jõud. Miski ei meeldi rahvale rohkem kui jõud. Ning seepärast ongi maailm nii seatud, et kuningas on rahva kukil, naine kuninga kukil. „Naine on mehele sama hea kui tapakirves, sest mees, olgu ta kuningas või ori, on nõnda loodud, et naise käes on ta häda ja õnn, rõõm ja mure, pettumus ja lohutus, põrgupiin ja taevaõndsus.” Vormel üldjoonis on lihtne: naine juhib ja valit­seb oma loomusunniga meest, mees elu ja ühis­konda – ühiskonda ja kogu elu juhivad vaistud, loomusund. Vaistude pillerkaar – nii ühiskondlikus elus kui kirjanduses. Selle piller­kaare suurejooneline prohvet ongi Tammsaare.

        

5

Summeerida teatava autori ideestikulisi aval­dusi ja kokku võtta need ühise üldnimetaja alla ei ole kerge ega tänulik ülesanne, tihti isegi sootuks võimatu, liiatigi juhul, kui autor seisab alles oma parimais loomisvõimeis. Seepärast ei taha ka käesolevad read olla mingiks üldiseks hinnanguks, vaid ainult tagasihoidlikuks ning subjektiivseks iseloomustusekatseks.

Tammsaare puhul tema skeptilis-negatsioonilise põhielemendi tõttu võib jõuda vastupidis­tele arusaamistele temast, nagu nähtub seda ka üksikute arvustajate hinnanguist (Aavik ja Vile), sest inimene hindab ju kõike eeskätt oma mõõdupuu järgi. Toodud näidetest ja kokku­võtetest peaks siiski üldiselt ilmnema see, et Tammsaare oma hingelaadilt ja elulesuhtumiselt kuulub kirjanike hulka, kes ei näe inimeses mõistuslikku olendit, aruga loodusest ja looma­dest kõrgemal seisjat, vaid eeldab temas valitse­valt kaasa mõjuvat samasugust instinktideelu nagu mujal eluslooduses. Seepärast ei leia tema poolt otsest tunnustust ka edu ja kultuur, need on vaid inimese kujutluseks, sageli enesepetteks. Tunglemine ja püüdlemine muudatustele, suurte sihtide seadmine ja taotlemine võrdub sageli vaid sõnadetegemisele. Arukas analüüsimine lõpeb tühjusesse, iga õpetus osutub ümberlükatavaks järgmise õpetusega. Elu ja inimene jääb selleks, mis ta on. Igavene ringkäik – see on salapäraseks vormeliks, millel kõik baseerub.

Koos Nictzschega nagu igatseks ta kohati tagasi hallide aegade rüppe, et leida vahest sealt kõige algust, koos Bergsoniga tunneks ta nagu hirmu voolavuse ja arenemise ees („Sic transit…”) ja näib, nagu oleks ta kahel käel valmis alla kirjutama Spengleri filosoofiale jõu ning vägivalla probleemist. Kuigi taas loomulikult oma skeptiliste nüansside lisamisega.

Mis ütleb aga säärane hoiak tänapäeva mõistuseinimesele, kes on kogenud, et ometi kõik õpetused ei jää kaugeltki raamatukaante vahele, vaid et just viimaseil aastakümneil tehakse kor­duvalt jõulisi, seejuures muidugi ka vägivald­seid katseid nende ellurakendamiseks? Seda eeskätt arvatavasti, et õpetuste mõju ei tule siiski alahinnata, et nad inimkonda teatavaid jälgi jätavad – olgu õnnelikumaks või õnnetu­maks tehes üldsust, olgu arukust või vaiste pingsemale tegevusele õhutades antud hetkel.

Moodne, viimsete konsekventsideni viidud natsionalism, näiteks, ei tunnista mingit aja­loolist arenemist ega edu inimeses ja inimeste kooselu vormides, ühiskondlik elu pidavat selle arvates liikuma samasuguses täisringis omaenese telje ümber nagu Tammsaare vaistuinimeste oina. Mõistust ja aru eluvormide korraldamisel ei hinnata, seda peetakse targemaks kasutada ainult vastase hävitamiseks, tõhusamate vahen­dite väljamõtlemiseks ja omaenese elu muga­vaks tegemiseks. Paistab, nagu rühitaks sel printsiibil tagasi ürgaegade ja Urgpaganuse juure!

Niisamuti kui pärast Maailmasõda neegrimuusika, loodusrahva kire hääl, vallutas kultuur­maailma, nii näib tänapäeval kogu elu ümber korraldumas olevat aru ja mõistuse printsiibilt kire ja vaistu printsiibile. Ühiskondlikult, aga ka üksikisikute juures, ja järjest enam hooguvõtvalt. Sellane pilt avaneb meile vaistu pri­maati vaadeldes laiemas perspektiivis.

Kas Tammsaare oma loominguga selles prot­sessis on osutunud eel-, kaas- või järelkäijaks – ons sel mingit tähtsust? Loovad isikud sageli omavad võimeid ettenägemiseks ja mineviku lahtimõistatamiseks, kuid paratamatult alluvad nemadki ennekõike oma aja üldisele suurele ning kaasakiskuvale voogamisele.

Nii ka Tammsaarega, kes kõike eitades on jõudnud välja vaistu primaadi jaatamisele. Ainsale, mida ta on leidnud tõesti olevat ehtse, tõelise ja väljaspool kahtlusi; terviku, millele tugineb elu kogu oma mitmekesisuses.

Rudolf Sirge

Varamust nr. 2/1938