Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

A. H. TAMMSAARE

Kirjanik A. H. Tammsaare – kodanikunimega Anton Hansen – sündis 30. (18.) jaanuaril 1878. a. Järva-Madise kihelkonnas Albu vallas Tammsaare-Põhja talus põllumehe pojana; õppis Sääsküla, siis Prümli vallakoolis, Väike-Maarja kihelkonnakoolis ning astus 1898. a. edasi õp­pima – sest et kroonukeskkoolidele liiga vana oli – Tartu Hugo Treffneri gümnaasiumi, kus nii paljud kodu­maa silmapaistvamad tegelased keskkooli – hariduse on omandanud. Juba kooliõpilasena tegi noormees esimese kirjandusliku katse aastal 1900 „Postimehes” ilmunud jutukesega „Kilgivere Kustas”, millele järgnes teisigi jutu­kesi samas lehes ning värssi pikemaidki teoseid: jutustus „Vanad ja noored” ja visand „Kuresaare vanad”, milledes juba tundub Tammsaare – tol ajal alles Anton Hanseni – erilaadilist omapära: sündmustiku taga kangastuvaid ideesid. Ideeline tagasein vajutab teostele nukra resignatsioonipitseri, mis hiljemini osutub kirjaniku toodangu ala­liseks tunnuseks: ei saa kujutella Tammsaare teostekogu resignatsiooni vaikse alatoonita.

Keskkooli 1903. aasta kevadel lõpetanud, asus noor kirjanik suveks sugulaste juurde Piirsalusse Läänemaal; ümbruskonna muljete all tekkis siin kolmas kogukam toode: „Kaks paari ja üksainus”, kodumaa vaesema ning arenematuma koiga kehvade elanikkude viletsat elu-olu kirjeldav jutustus, – sündmustikult ja tegelaskonna laadilt masendav, autori võrdlemisi päikesepaistelise ellusuh tumise tõttu siiski lepitavalt mõjuv teos. 1903. aasta sügisel läks kirjanik – nüüd juba paljutõotav noor jõud – Tallinnasse, radikaalse „Teataja” toimetuseliikmeks; ajakirjanikuna – alul „Teataja”, siis „Sönuraete” ja „Vaatleja” toimetuses – töötas ta 1907. aasta sügi­seni, mil  ta astus Tartu ülikooli õigusteadust õppima.

Ajakirjanduse alal tegeldes kirjutas Tammsaare lehe joonealustena hiljemini ka eritrükis (1907) ilmunud jutustused „Rahaauk” ning „Uurimisel”, – ligikaudu ühel ajal kir­jutatud, kuid sisult ja laadilt põhjalikult lahkuminevad teosed. Kui „Rahaauk” äreva politilise radikalismi pee­geldusena katsub anda läbilõike teatava ühiskonnakihi – maakehvikute – püüetest ja taotlustest, väljendab „uuri­misel” poliitikast pettunu ning reaktsiooni – õhkkonnas endassesulgunu otsinguid ja juurdlusi hingeteaduslikul alal. Sündmustikult mitmekesisema „Rahaaugu” kõrval mõjub „Uurimisel” kahvatumana, selle eest veedeldes vormilise külje täpsuse ja koondumuse ning kompositsioonilise tihe­dusega.

Hingeelulisi probleeme käsitlevale külajutule „Uuri­misel” järgneb Tartus üliõpilase põlves uusi, veel abstrakt­semasse vormi suletud katsetusi samal alal; seekord juba uuest keskkonnast – noorte haritlaste seast – valitud tegelastega. Erilist tähelepanu tekitab ses psühholoogiliste novellide sarjas esimesena (1908) ilmunud, omal ajal kui uue kirjandusliku suuna teerajaja vaimustusega tervitatud novell „Pikad sammud”. See teos, mis mõjus otse stiili­lise ilmutisena, mille omapärast ainekäsitlust imetles tolle­aegne lugejaskonna noorpõlv, on veel praegugi nauditav: kuigi stiil enam ei üllata ega imponeeri noore kirjaniku julged paradoksid, siis huvitab ikka veel autori oma­pärane, viimseid sügavusi taotlev „inimese otsing”.

Nii „Pikad sammud” kui ka järgnevad novellid: «Noo­red hinged” (1909) ja „Üle piiri” (1910) on võrsunud kirg­likust ihast, lahendada inimesprobleem, valgustada inimhinge sügavikkude pimedad koopad. Teoste tegelaskond on seks tungaldekoguks, mille varal need valgustusekatsed peavad toimuma; sellest on tingitud kõigi kolme teose tegelasi iseloomustav ebareaalne abstraktsus: Tammsaare ei esita tõelisi inimesi, vaid tahtlikult ühekülgsetena nähtud inimskeeme, peaeesmärgiks üksikute hingeeluliste nähete ja võimete – mitte inimese kui mitmekesistest hingeelulistest nähetest ning võimeist koosneva terviku – kirjeldus.

Aastal 1911 katkestab kirjaniku õpingu raskekujuline tiisikus. Arstide soovitusel sõidab ta tervise paranduseks Kaukasusse, viibib siin mõni aeg eesti asundustes, terveneb niipalju, et kodumaale tagasi võib pöörduda; ei tohi aga enam õppimisele anduda, vaid asub arstide nõudel sugulaste juurde maale – kaunile Koitjärvele. Siin kirjutab ta – alles õige haiglasena – kopsuhaigete sanatooriumi elu käsitleva novelli „Varjundid” ning selle järele elujanust ning elurõõmust helenduva novelli „Kärbes”, mis mõlemad trükis ilmusid aastal 1917. Kummagi novelli keskuseks on noor neitsik: esimeses surmalemääratud, haiguse mõjul enneaegu närbunud vene neiu Sonja, teises tantsujalgne, elujõust ning elujanust pakatav eesti neiu Tiksi. Mõlemaid tütarlapsi veetleb armastus, mõlemad unistavad mehest ning lapsest; Sonja hellik-haiglane armumine lõpeb erutuse mõjul enneaegse surmaga; Tiksi leiab pärast mõningaid ekslemisi elukaaslase, kellelt loo­dab saada palju lapsi – „suure karja lapsi”. Nii Sonja kui Tiksi käsitluses tundub sooja poolehoiet; Sonjat närtsiva, Tiksit õilmitseva lillega võrreldes kätkeb autor kum­bagi neiukujusse palju luulet: Sonja kujusse loobuvat ja nukrutsevat kaduvuseluulet, Tiksi kujusse rõõmsat ning jõuküllast elujaatamisluulet. Ideede rohkuselt ning stiililt ületavad novellid „Varjundid” ja „Kärbes” kõik autori eel­mised tööd.

Aastal 1919 asub Tammsaare Koitjärvelt Tallinnasse, kus ta tänini on elanud vabakirjanikuna, ilukirjandusliku tegevuse kõrval vaimukaid artikleid kirjutades ning tõlketöid tehes. Tallinnas ilmub 1921. a. trükist Tammsaare – senini ainsaks jäänud – dramaatiline teos, kurbmäng „Juudit”, mille kujundamine ja viimistlus on kestnud ligi neli aastat. Ka „Juuditi” peakujuks ning keskuseks on naine: kangelaslik juuditar, kelle algkuju kõigile Piiblist tuntud. „Juuditi” peamotiiviks on naise ürginstinkt: iha elu edasi anda, lapsi sünnitada. Juba novelli „Kärbes” lõpetas Tammsaare sama motiivi viitava paatosliku mõtisk­lusega, võrreldes naist sigitust igatseva maaga; „Juuditis” areneb eelmise teose lõppakord vapustavaks kurbmänguks. Draama sünge ekspositsioon kujutab peategelast kangelaslikult energilisena: kuuleme, et noor Juudit on lasknud tappa oma mehe Manasse, veendunud, et lapsi ei või saada mehelt, kelle „ihurammu Jehoova oli puutunud iga­veseks ajaks”. Kuna Juudit küll järeletulijaid ihkab, kuid mitte ükskõik missuguseid, siis otsib ning ootab ta kaua, enne kui leiab mehe, kellesse armub kõige oma kirgliku hinge ägedusega. Et see mees on ühtlasi Juuditi rahva vaenlane, kodulinna piiravate Assuri vägede ülempealik, siis toimub Juuditi alateadvuses kaval motiivide vahetus, mis talle võimaldab armastatu väeleeri pääsemise: näiliselt läheb Juudit Jehoova käskjalana, tegelikult iseenda igat­suste ajel. Assuri leeris leiab Juudit „armu Olovernese ees”; ent Olovernese suursugusest mehelikkusest vaimus­tudes muutub Juuditi armastus leegitsevaks auahnuseks: „kuningatütreid ja -poegi” tahaks ta ilmale kanda, kuningaemandana maid valitseda Olovernese kõrval. Kuuldes Juuditit kõnelevat „kui mees”, möödub Olovernese üürike eneseunustus; ta kaineneb ja hülgab Juuditi. Haavunud enesetunde mõjul raiub Juudit magava Olovernese pea.

„Juudit” on Tammsaare ideerikkamaid teoseid: naise emainstinktist võrsuvate probleemide kõrval käsitellakse siin patriootilisi ja usulisi küsimusi, mehe tunde- ning armuelu valgustavaid probleeme, auahne ja iseteadliku naise erootika mitmekesiseid keerdküsimusi. Lühikeses juubeliartiklis pole muidugi võimalust sellist ideederohkust pealiskaudseltki eritella; piirdugem märkusega, et üks „Juuditi” kõrvalprobleemidest – naisearmastuse mõrudust käsitelev – edasi kandub järgmisse teosesse: jutus­tusse „Kõrboja peremees”, mille peateemaks on „Kõrboja Anna isemeelne kiindumus Katku Villusse.

„Kõrboja peremehega” pöördub Tammsaare tagasi maaelanikkude ja maaelu kirjeldamise juurde. Kuna vahepeal autori vormikäsitlus on võrratult peenenenud, aine kujundamise võime arenenud ja kogemuste hulk suurenenud, siis ületab „Kõrboja peremees” muidugi noormehepõlised esikteosed tunduvalt. Stiililt täiuslik, aine­käsitluselt meisterlik, inimhinge mõistmiselt üllatav jutustus jätab lugejasse unustamatu mulje, mis teis- või kolmandakordsel lugemisel aina tiheneb ning süveneb.

„Kõrboja peremehes” puudutab Tammsaare esmakord­selt maaga võitluse, maasse kiindumuse ja maainimese tüüpilise ellusuhtumise küsimusi; ühtlasi osatab ta siin riiva­misi eesti maainimese kui tõuesindaja omapärasusi ja kodu­maa looduse ainulaadset veetlust, – motiivid, mis 1926. a. ilmunud suurteoses „Tõde ja õigus” mitmekülgsema, viim­sete sügavikkudeni ulatuva väljenduse leiavad. „Tõe ja õiguse” tegevuspaik Vargamäe oma Ees- ja Tagaperega on paljunõudlik, armutu ja kiusakas maalapp: tööd ja vaeva nõuab ikka ja alati, tasub vaeva eest kitsilt, sageli jätab hoopis tasumata. Tarvitseb suurt kiindumust maasse, suurt ja ennastsalgavat tööhimu, et nii tänamatu eseme kallal aastakümneid vaeva näha, ohverdades enese ja naise-laste tervise, elurõõmu ja kas või elu. Kuid veendunud põlluharijale on maa enam kui üksiku isiku eluküsimu­seks; maa nõudeid täites ei saa ta hoolida naise või ühe-teise lapse tervisest ega vastupanevuse nõrkusest; maa nõuded on talle, tähtsamad kui üksikolevuste tervis ning elu, sest inimene on kaduv ja inimese elu üürike, maa aga põline, heitlus maaga igavene. Kõrvale hoiduda võib ses võitluses ehk küll mõni ärpleja Tagapere Pearu, – tõsine ja mehine mees nagu Eespere Andres andub maale kogu isikuga, paneb maale pandiks kogu elu kõigega, mis sesse kuulub.

Pearu ning Andrese kujuga on Tammsaare eesti põllu­mehe kahe põhitüübi täiuslikumad kehastused loonud, milledega meie kirjanduses midagi nii põhjani ammu­tavat pole kõrvutada. Pearu kerglane, mõningaid mandumistunnuseid väljendav kuju ning Andrese jõuline, terveni ainsasse tahtesse koondunud kuju on suurejoonelisemaid tõu omapära kehastusi, mis eesti kirjandus tänini tootnud. Samaväärsete tõu- ning laadiesindajatena seisavad meeste kõrval naiskujud: pehmeloomuline, enneaegu nõrkev Krõõt; visahingeline, kuid raske töö- ja muredekoorma all ruttu vananev Mari; tüüakas ja tuimameelne Tagapere „eit”,- Pearu sõnakuulelik ning alistuv „lambasihver”. Värvikamais joontes kirjeldab autor noori tüdrukuid, nii teenijaid kui peretütreid, kelledest kirjaniku lemmik-kujuna tundub Andrese esiktütar: äge ja energiline Liisi; sooje varjun­deid leidub rohkeis laste-elu käsitlevais episoodides; koduloomadki pole eesti külaelu suures eeposes unustatud, vaid esinevad inimese väärikate ning väärtuslikkude kaas­lastena. Mis puutub loodusesse, siis pole loodusekirjeldused esteetilisi naudinguid pakkuvaiks vahepaladeks, vaid romaani oluliseks osiseks; on ju loodus maainimese toi­mingute ja teotsemiste alatiseks tagapõhjaks ning raamiks.

Tammsaare toodangu iseloomustavamaid omadusi on juurdlev mõtisklemine ning sündmustiku tagant ideede otsimine ja iseenesest, sündmustikust kui ka tegelastest üle olev resignatsioon. Neid isepärasusi ei peegelda mitte üksi eelnimetatud pikemad teosed, – need iseloomustavad ka pikemate toodete vahel kirjutatud lühemaid jutukesi, milledest suurem osa hiljemini koondatud koguteostesse „Poiss ja liblik” ning „Pöialpoiss”. Samad iseloomus ning temperamendis juurduvad iseärasused annavad oma­pärase varjundi Tammsaare sulest ilmunud artiklitele, mil­lede enamik on kogutud köiteisse „Sõjamõtted” ja „Sic transit…” Tammsaare artiklite suuremaks veetluseks on mõttesügavus ja mõtetekäsitluse erapooletus. Tammsaare ei taha nagu kedagi vägisi oma arvamisele sundida; ta koguni tundub õigekskiitvat poolehoiet pelgavat, olles veendunud, et „tark olla on veidi naljakas”. See veen­dumus on osalt tema noormehe-põlise paradokside harrastuse ja mõtete kukerpallitamise põhjuseks, nagu see on tema küpsemas eas valminud kapitaalteoste sügava isikupära­suse allikaks. Tänu endasjuurduvale, abstraktsuseni ulatu­vale erapooletusele on Tammsaare ikka algupärane, jäljen­damatu, isepäiniseisev.

Lootkem, et see ainulaadiline, viljakas anne kodumaa kirjandust rikastab veel paljude väärtuslikkude teostega, ja soovigem lugupeetud juubilarile edaspidiseks tegevuseks tervist, jõudu ning töötahet.

M. Sillaots.

Eesti Kirjandusest nr. 1/1928