Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

10 Jan

Iginaiselikust A. H. Tammsaare käsitluses

 

           

nl.JPGaisi kujutades ütleb Tammsaare sageli oma suurimad tõed. Ja naisi kujutab ta väga meelsasti, – meelsamini kui ehk ükski teine meie meeskirjanikest. Vist selle­pärast, et ta naises näeb kaugelt rohkem kui enamik meie – ja muudegi maade – meeskirjanikke; ta näeb naise sisima olemuse varjatumat ja salajasemat külge; näeb seda ürg­naiselikku, seda puhtnaiselikku, mis küll sageli pole kuigi meeldiv ei naiste endi ega meestegi meelest, kuid mis ometi on ülimal määral iseloomustav naise kui naise kohta.

Tammsaare silmapaistvamaid tippsaavutisi naiselikkuse kujuta­misel on Karin Paas, Tõe ja õiguse IV köite naispeategelane: elus vaevalt mõeldav sajaprotsendiline, äärmusse viidud sooesindaja. See kuju on vapustav, põrutav, kohutav, meeleheiteleviiv ja vihastav oma ligipääsmatus ebainimlikus ülivaimlikkuses, oma naiseliku piiratuse õhukindlas suletuses. Nagu vang umbsesse kivikongi, nii on Karin lootusetult suletud oma naiselikkusesse, – õnnetuseks enesele ja teis­tele. Jube on see kuju oma vaimse kitsuse ning tardumusega, õudne oma taipamisvõimetusega kõiges selles, mis seisab väljaspool tema enda tühist ja kaikuvalt t ü h j a mina . Absoluutse seesmise tühju­sega on Karin kõiki kujuteldavaid võimalikkuse piire ületav hiigelnull, – oma tohutu suurusega masendav, lausa monumentaalne null. Paiguti veetlev, mõneti hämmastav, sageli ärritav null. Mõistusele sootuks arusaamatu, loogiliselt mõtlevale inimesele pentsik ja võigas, kõlbelist mõõdupuud käsitlevale kõrvaltvaatajale vastik ja taunimis­väärne null.

Vastandiks Karini kergele ja kerglasele, tühjale ja tühisele naise­likkusele on Tammsaare loonud (Tõe ja õiguse II, IV ning V köites esineva) Tiina, – ka läbi ja läbi naiseliku, väga piiratult naiseliku, kuid Karinist ometi diametraalselt erineva kuju: Tiina on vaikne ja tasane, ennastsalgav ja vähenõudlik, ustav ning andumisvõimeline naine-ümmardaja, naine-koduhoidja, naine-majalukk.

Ettevalmistavaks visandiks Karini suurekaustalisele kujule on Ramilda Maurus (Tõde ja õigus II); iseloomustavaid sugemeid nii Karini kui Tiina vastandlike kujude erilaadist aga sisaldab Kristi Lohk (Tõde ja õigus III) : mõlemad alles noorukesed tütarlapsed, mõlemad alles kujunemisjärgus olevad, elust peaaegu puutumatud ja sellepärast võluvad oma nooruse veetlusega, kuid mõlemad juba tüüpiliselt naiselikud kõigi naiselike omapärasustega.

Eriti Ramilda puhul rõhutab autor korduvalt tema tütarlapselikku nooruse veetlust, mis õnnestab isegi naisi, sisendades naistessegi mulje, et „mõni inimene kohe o n niisuke, et sa t a h a d, et t a elaks ja oleks” (361).

Kaugelt suuremal määral muidugi õnnestab Ramilda olemasolu härra Mauruse poisikeseohtu kasvandikke; on ju Mauruse peen tütar „ainuke naistäht” selle „meespere pilvises taevas”, ja kui ta meestele suurest igavusest „ette siristab” oma eesnime ühamuutuvaid variatsi­oone, siis armuvad nad temasse paratamatult. Ainult mõne aastailt vanema ja kogemustelt küpsema härra Koovi silmis pole Ramilda muud kui hellitatud edev preilike, tavaline „kisseinaja barõšnja” (181). Tegelikult Ramilda seda romaani algul ongi; hellitatud ja elu eest hoitud jõuka tütarlapse igavusest – „hirmsast” igavusest, nagu ta ise ütleb – edvistleb ja vadistab Ramilda, lükib sõnu ritta lihtsast huvist iseenese vastu (181), lobiseb tüütavalt, pikalt ja lapsi­kult, vahel ka lapselikult (191), ilma et sel oleks kuigi suurt mõtet. Loomult pealiskaudne ja tujukas (179, 460), otsib ta meelelahutust süütult mulisevast, sageli enam kui väheütlevast sõnade korrutami­sest; nagu enamasti igas nobekeelses tütarlapses, nii peitub temaski juba vatrav vana naine, üha suud liigutav lobamokk ja tatraveski. Arvatavasti kujunekski Ramilda tavaliseks tühja-tähja lobisejaks, laskuks aina sügavamale labasesse jutueietamisesse, kui mitte kuri haigus vähehaaval ei teeks lobisejast mõtlejat, olgugi tüüpiliselt naiselikku mõtlejat, kelle mõttekäik on hüplev, ebaloogiline, kaksi­pidine   (246).

Mida tõsisemaks muutub Ramilda haigus, seda enam küpseb ta seesmiselt; haiguse mõjul avastab ta oma suure hingelise üksinduse (460), ning üksindus ühes järjest läheneva surma aimdusega tõstab ta välja naiselikkuse kitsaist piiridest, kõrgemasse vaimsesse õhk­konda. Surma lähedusest kasvanud üksindustunne teeb ta targaks, kibedalt targaks, üleolevalt ning alistuvalt targaks, pannes teda pea­aegu avameelselt tunnistama oma poolehoidu kohmaka maapoisi vastu, kelle kiindumust ta ilma surmaläheduseta iialgi poleks julgenud ega tihanudki vääriliselt hinnata oma lihtsameelses kõrkuses. Ramilda kerge ja isekalt pealiskaudne meeldumus Indrekusse muutub haiguse mõjul tugevaks, usaldusele rajatud ja seepärast julgustavaks ning lohutavaks armastussõpruseks, mis ehk ei aita vähendada surmaeelset kibedust ja surmanukrust, kuid aitab seda võita (534), jagades seda sõbraga ning jättes selle osaltki sõbra kanda, – tänulikkusest sõbrale ta lohutava olemasolu eest (545) … Seesmiselt kauniks ja õilsaks teeb surma lähedus tuisupäiselt lobiseva, tühise preilikese; inimeseks teeb surma lähedus pealiskaudse ja tujuka naisehaka-tise. Nii jääb lõpuks liigutav mulje Ramilda haprast tütarlapsekujust, mille kõrval seisab vikatimees, – nii liigutav mulje, et Indrekul tun­dub õigus olevat, kui ta oma noorukest armastatut võrdleb kodutalu põhukuuris nähtud hilise pääsukesepesaga: õige naiivne, kuid oma naiivsuses kuidagi tabav ja härdust tekitav võrdlus (472-473).

Liigutavaks teeb enneaegne surm ka Kristi märksa robustsema kuju. Hellitatud preilist, liigse kaitstuse pärast igavust tundvast Rimaldast-Ramildast robustsem on Kristi juba koduste elutingimuste tõttu: ta on vaeste inimeste laps ja peab maast-madalast tugevamini oma jalule toetuma kui härrastelaps Ramilda; igavust tunda pole Kristi! võimalust ega aega. Väike lobasuu on küll Kristigi, kuid elu sunnib teda varakult lobisema suurist asjust, otse peadpööritavalt suurist asjust: elu on teda paigutanud võimsate sündmuste keskele, – Kristi poollapselik, poollapsik vadistamine keerleb mässu, keerleb revolutsiooni ümber, mis temale on „suurimaks pühaduseks” (414) ning millele ta meelsasti valmis on ohverdama iseennast ja kõike, mida ta armastab. Revolutsiooni keerulised ja karmid tõed kihutavadki surma seesmiselt paindumatu ja tervikliku Kristi, kes korraliku koolilapse usinusega harjutab „vabalt mõtlemist” (61, 239), kuid mur­dub tegeliku elu veel suurema vabalt-mõtlemise ees.

„Nutikas” nagu kitsaist oludest võrsunud laps kunagi, kipub Kristi hingeliselt enneaegu küpsema erakorraliste sündmuste mõjul, mis teda pidevalt ärevil hoiavad. Revolutsiooni, oma pühaduse, hõlma meelitab teda eeskätt varavalminud naiselik sensatsioonijanu: „teda kõditas, võlus ja ahvatles see keelatud ja teatud mõttes hädaohtlik saladuslikkus. See oli omasugune retk tundmatuile, elukardetavaile maile, see oli sõit väikese, munakoorena õhukese lootsikuga sügavale järvele või merele, see oli ronimine kuhugi kõrgele, kust võib kukkuda, kui pea hakkab ringi käima ja kui käed ei hoia enam hästi kinni” (57). Teda vaimustab salakoosolekute meeleoluline külg, põrandaaluse või poolpõrandaaluse tegevuse romantika (66), ja kui Kristile endale usaldatakse väikesi mässumeelseid ülesandeid, las­takse teda lendlehti levitada või muud sarnast, siis suhtub ta selles­segi tunnetega: osalt on ta uhke – „mina näitan neile, et olen nende usalduse väärt” -, peamiselt aga tunneb ta, et „on ilus nõnda minna ja midagi teha, mis on keelatud” (148). Kristi suhtumine revolutsioonisse on üsna naiivne; mässuline tegevus on talle mäng, vara­küpse lapse mäng ohtlike mänguasjadega, – mäng, mis võib veriselt ja valusalt haiget teha (159).

„Veidi imelik oli see laps meil alati” (403), ütleb Kristi kohta pärast tema surma ta isa. „Imelik” on Kristi just oma üliarenenud tundeeluga; tema sensatsioonijanu – võiks ka ütelda: naiselik elamusteiha – on nii suur, et pikapeale igasugune tõelisus saab talle pettumuseks, kaugele maha jäädes kujuteldavaist võimalusist: „kõik asjad on ainult oodata ilusad,” kurdab ta Indrekule: „kuni neist unistad, aga kui nad on käes, siis nagu polegi neid enam, nii väi­keseks muutuvad nad” (212). Või kui mitte seda, siis igatahes läheb tõsielus kõik „teisiti” kui Kristi on „mõelnud” (248), ja ka see on valus, – teeb tundeile haiget. Kuna Kristi siseelu koosneb peamiselt tundeist, siis on ta mõtlemisviis väga kategooriline ja paindumatult-sirgjooneline (250-252) ; kompromisse pole tema jaoks olemas, tei­sesse inimesesse ei oska ta end sisse tunda, ei suuda mõista ega andestada: Kristi kas pooldab kirglikult või eitab järsult ja tau­nib seda, mida ta eitab. Kristi ei saa end seesmiselt jagada, pigemini ta keeldub ja loobub (314); ta ei jaksa paratamatusega leppida, pige­mini valib ta surma.

*

Äsjamainitud naiste välimusest teame võrdlemisi vähe. Ramildal on pikad, peened jalad (175) ja imeliselt suur suu (251); Kristil kaks ilusat patsi (55), sinised ..avameelsed ja rahulikud, pea­aegu mõtlikud silmad” (56) ning suurevõitu lopsakahuuline ja tugevahambuline suu (56). Karinil on moenõudeile vastavad sih­vakad jalad, ja kehalt on ta „nagu elus varras” (7) või „elus pilbas” (103), koguni „juba liiga pilbas” (171), – järelikult seski mõttes täiesti moepärane; Karini suu kohta ei ütle autor midagi, küll aga mainib ta korduvalt Karini vastandkuju Tiina („suurevõitu suud”), millest julgesti võib järeldada, et autori poolehoid kuulub Tiinale, kuna „suur” või „suurevõitu” suu on enamasti alati neil Tammsaare naiskujudel, kes temale on kuidagi südamelähedased. Karin seda ei ole, kuigi ta tegelikult on ju vaid Ramilda ning osalt Kristi pisut vanemasse ikka jõudnud järg: see kõik, mis Ramildas ja Kristis on eeldusena olemas, – see kõik on Karinis arenenud viimsete konsekventsideni. Ramilda ja Kristi puhul tuli surm oma õilistava ning leevendava mõjuga vahele, arengukäiku enneaegselt katkestades; Karin on see, mis vist saanuks nendestki, kui nad oleksid ellu jäänud ja lõplikult välja kujunenud.

Nagu Ramildale tema tujud ning meeleolud ja Kristile tema tun­ded, nii seisavad Karinilegi tema isiklikud tujud, meeleolud ja tun­ded alati esirinnas; vahe on vaid selles, et Karini arvates tema tunded ja tema isik on kaugelt suuremal määral maailma keskuseks. Oma „huvitavuses” on Karin palju tugevamini veendunud (7) kui Ramilda, – „mina ise maksan ometi ka midagi!” usub ta iseteadlikult (99) oma naiselikus edevuses. Nii lähtekohaks kui sihiks on Karinile igal sammul ta enda mina, ta ohjendamatu ja üksnes ennast arvestav mina, mille nimel ta endale kõike lubab ja kõike lubatuks ning õigustatuks peab, ilma teiste, lähimategi kaasinimeste soovidest või heaolust põr­mugi hoolimata. Tõe ja õiguse IV köite sündmustik algab peatükiga, mis tutvustab Karinit kogu ta naiivselt lopsakas piiripidamatuses; pealetükkivast ja tüütavast vatramisest kuni välkuvi silmi karjumi­seni ja küüntega silmnäkku kargamiseni on siin esindatud kõik naise­liku enda maksmapaneku vahendid; peatükk lõpeb sellega, et Karin toast väljudes tõmbab „ukse paukudes kinni” (15)…

„Sina oled vähemalt kolme naise eest” (228), ütleb Karini kohta tema mees Indrek, – nii väsitav on Karin juba ainuüksi oma naise­liku lakkamatu sõnaohtrusega: ta norib (7) ja iriseb (42), hakkab igast sõnast kinni, käänab selle mõtte hoopis teiseks ja norib ning iri­seb siis jällegi. Ramilda ootamatuid mõttekäänakuid ning sõnalisi uperpalle ja Kristi „vabalt mõtlevat” lobisemist sajakordselt ületades „käänab ja väänab” Karin kaaskõneleja sõnu (281) tundmatuseni. Tema sõnavoolu äkilised ja põhjendamatud pöörded (45), kõige algelise-matki loogikat mitte tunnustavad sõnadega tiritammitamised on hämmastavad oma lihtsameelse totrusega (nagu ütleb Karini lühiaja­line armuke Paralepp), – selle naiselik-süütu vaimulagedusega, mis nõutult seisab terve mõistuse arvustava abituse ees, oma rumaluses ikka ja ikka jälle kurvalt või kurjalt nentides: „mehed ei saa m.e ist aru!…”

„Et sul ka himu ükskord otsa ei lõpe tühje sõnu suust välja ajada,” lausub Karinile kord meeleheitele viidud Indrek (206).   Ja: „Issand, küll teie võite lobiseda!” hüüab Karinile piksevardaks ning abiventiiliks olev Rönee (402).  Kuid Karin ei väsi ega tüdine sõnu ritta lükkimast, on ju rääkimine ta tähtsamaid eluavaldusi, eneseväljendusvorme.   Mida naiselikum naine, seda suurem tung on tal rää­kida; naine „armastab sõnu, lootes nendega asendada mõtteid” (410) või lihtsamalt üteldes: naine armastab rääkida, sest rääkimine ker­gendab südant, rääkimise varal saab end tühjaks puistata, saab kõigest koormavast vabaneda.   Karini suur pihtimise- ja endapaljastamise stseen (peat. XVIII-XIX) on üksainus piinav „mustas pesus sori­mine” (198), häbitu ning halastamatu oma põhjalikkuses: see meenu­tab neid suurpuhastusi, mida naised aeg-ajalt armastavad korraldada oma kodudes, – mitte niipalju mustuse ja tolmu kõrvaldamiseks kui selleks, et oleks võimalus kõike segi paisata, pahurpidi pöörata ja siis nautida ses kaoses tuuseldamist, juuksed sasis, käed-jalad saastas solistamisest pondunud … Oma eksimusest saaks ju pihtida ka mõne vähese napi sõnaga; mees oma loomupärases kasinuses ehk teekski seda, – Karini-tüüpi naisele aga on tähtis just üksikasjus ladistamine, kogu oma räpasuste tagavara väljapaiskamine, igast sõnast mõnu tun­des ja lakkamatult iseennast haletsedes, ühtlasi aga uhke olles nii sel­lele, mis tehtud, kui ka sellele, mis tegu „pihtides” suust välja aetakse. Säärane naine ei pihi seda, mis teisi huvitab, mis kuulajale tähtis oleks, vaid ainult seda, mis „teda ennast huvitab” (198).   Ta ei küsi ka sellest, mida kuulaja seejuures tunneb; olgu kuulamine ükskõik kui valus ja tülgastav, – ta n õ u a b kuulamist, ta s u n n i b kuulama, sest temale on kuulajat vaja, tema ei saa end teisiti rahuldada kui teist kas või vägisi kuulama sundides.   Seda laadi pihtimine on rõve­dani kui ükski patustus: „sinu tegu on palju kergem andestada kui sinu rääkimist”, ütleb selle kohta Indrek (217) ja pisut hiljem: „kui saometi ise aimaksid, kui palju sa haiget teed!”, mispeale aga Karin rõõmsa valmisolekuga vastab:  „Tee mulle ka!” (218), sest  pärast pikka „puhastustööd” on ta rauge ja hell nagu saunaleilist tulles ning ihkab uusi sensatsioone, – mees peaks temaga nüüd „midagi tegema”: „Võta ja tee minuga midagi; tee, mis tahad.” – „Ma ei taha sinuga midagi teha,” vastab kuulamisest hingepõhjani tülpinud Indrek ja solvab sellega Karinit jällegi: „Sa oled hirmus nagu ikka!” kilab Karin, kes pärast nii põhjalikku enesetühjendamist usub endal õiguse olevat tahta, et mees ta „oma puutumisega puhtaks” teeks…   Ega möödu kuigi palju aega, ning juba tunnebki Karin end „pärast oma patutegu puhtama olevat kui oleks ilma tegemata” (227): sõnadesolin on tema arvates igaveseks kustutanud kõik olnu.

Karinit, kelle eluelemendiks on kestev „sõnademulin” (367), – Karinit vihastab ja pahandab teistes inimestes kõige rohkem nende vaikimine või sõnakehvus.   Eriti vihkab ta endale lähedalseisvate ini­meste – Tiina ja Indreku – vaikimist. Karin „räägib end kas või hullumajja” (364), et teisi rääkima panna, ning ägestub meeletuseni, kui nad kõigest noolimata ometi ei räägi. Põletav huvi kaasinimeste puhtisiklike asjade vastu on ju tüüpiliselt naiselikke omadusi; iginaiselikkust iseloomustab lakkamatu tung sorida kaasinimeste era­elus, tuhnida ligimeste hinge intiimseis nurkades, näppida ja sõrmitseda nende saladuste kallal. Naise hinge ei mahu teadmine, et teistel on tema ees „saladusi”; ta peab kõik teadma, kõik peab ta ees avali olema, – enne ei saa ta rahu. „Kuidas ma siis inimesega külg külje ääres elan, kui ma temast midagi ei tea”, hädaldab Karin Tiina sõnakehvuse puhul ega suuda mõista, miks peab teenijal õigus olema oma isiklikku elu elada. Veel rohkem kui Tiina eraasjad, painavad Kari­nit muidugi ta mehe Indreku asjad. „Sinul on pangas jooksev arve ja mina ei teagi!” (142), see hüüatus on väga iseloomustav selle kohta, kuidas Karin suhtub oma mehesse; see viibe ühes teiste selletaolistega aitab hiljemini mõista Karini raevutsemist, kui ta ootamatult avastab, missuguses ohus on Indrek olnud Meleski surmaeelseil het­kedel. Mitte see oht, mitte traagilise sündmuse Indrekusse puutuv osa ei vapusta Karinit, vaid vihastav teadmine, et Indreku elus on olnud hetki, milledest tema midagi ei tea: „t e i s e d teavad, teised kõik teavad, mu oma teenijagi teab, ainult mina üksi olen see loll, kes midagi ei tea” (362). See vihastav moment viib Karini täiesti tasakaalust välja, see põhjustab XXXII peatüki masendavat sõnadevalingut, mida oma jubeduselt ületab veel ainult lõpupeatüki pentsik vatramine ajakirjanikega: siin ilmneb oma viimses täiuslik­kuses kanapäiselt rumala naise edevus, tühjus ja tühisus, – „rääkides Karinil aeg kadus ruttu,” ütleb autor: „sest oli nii hea hulga aja tagant südame pealt midagi ära öelda, liiatigi veel lootusega, et see, mis sa ütled, läheb lehte, ja saab kõigile teada… Kahju oli ainult ühest: Karin ei jõudnud ajakirjanikele kõike öelda, mis tal südames kipitses, sest enne teatas kohtuteener, et kohus tuleb” (450). Stseen ajakirjanikega on i-tipu pähe panemine kõigele eelnenule; see on viimseks tõenduseks, et „naine teeb kõik pisikeseks ja näruseks” (372), ka kõige suurema ja õilsama, ka oma armastuse; kõigesse segab naine oma edevust ning alpust, oma väiksust ja madalust.

*

„Kas on midagi hirmsamat kui et pead ettevaatlik olema sõnades?” mõtleb kord Karin (400). Olla ettevaatlik, olla mõõdu­kas oma sõnades, olla vastutav selle eest, mis ta ütleb, – see on Karini meelest „maapealne põrgu”. Ei häbi- ega vastutustunne tohi Karini arvates naist takistada; „vabalt” peab ta tohtima ja võima kõik ütelda, mis keelele tuleb: ainult siis on tal hea ja kerge. Mitte mingi­sugused komplekside kammitsad ärgu takistagu teda enda (ja teis­tegi) kohta „kõike” ütlemast ükskõik kus või kellele, siis on ta „õnnelik”. Piinlikkust Karini tüüpi naised ei tunne, viigilehte nende sõnad ei kanna.

Vatramise kõrval on seda liiki naisel nutmine teiseks eluliseks vajaduseks ja kergendust-toovaks eneseväljendusvahendiks. Juba Ramilda „armastab nutta, sest nutu järele on hea ja kerge tundmus” (II 247); Karinit näeme korduvalt ja kõige mitmekesisemail puhkudel nutvat: pisarate valamine on talle „pühaks pesemiseks, mis puhastab tema hinge ja keha kõigest saastast” (350); ta „ei tea ilmas midagi paremat kui on nutmine” (449), ükskõik siis, kas ta nutab heldimu­sest, hardumusest, haledusest, jonnist, vihast või tigedast abitusest. Karini pisarad ei ärata peaaegu kunagi kaastunnet, pigemini halvaks­panu (146) või tülgastust (283), – liig sageli on nende lätteks isekas, taltsutamatu enesemaksmapaneku iha, mis ei põrka tagasi kõige laba­sema toorusegi eest ja milles kujukalt väljendub täiesti arenematu intellekti saamatus, – Karin ju nutab enamasti puru rumala olendi abitusest targema vastase ees.

Vaese Karini kurblooluseks on liiga tark mees, liiga tugevalt are­nenud intellektiga eluseltsiline. Kuigi küll Kariniga võrreldes iga mees tundub tark (isegi tühine ning väheütlev noormees Rönee), tor­kab Karini vaimne piiratus Indreku kõrval ometi eriti silma. Indrek on juurdleja ning mõtiskleja, Indrek elab peaga; Karini pea on aga tühi nagu õõnes kuul, kõik vaimne on talle vastik, kõike mõistusega taibatavat ta vihkab. Mis Karinit huvitab ja tema silmis tähtis on, sellest ei oska Indrek lugu pidada; Karini ebajumalat – „seltskonda” – ja selle arvamisi ei pea Indrek mikski. Karinile on äärmiselt täh­tis, et ta igapäev õigeks ajaks kohvikusse jõuaks (50), Indrek aga kohvikus ei käi; ülimat õnne näeb Karin auto omamises (71), Indre­kut auto ei huvita, temale teeb Karini autoigatsus nalja; Karin vajab „ajaviidet” (23), Indrek ei hooli ajaviitest ise ega oska seda pakkuda Karinile; Karin „armastab lõbu” (447), Indrek peaaegu vihkab seda. Pole seepärast ime, et Karin kestvalt halvustab oma meest, põlgab ning alahindab teda: „Küll oled sa rumal!” (10) … „Mis mees sa ka oled, kui sa sedagi ei tea…” (85). „Sind ei arvesta ma üldse mitte” (144). Karin tahab, et mees kogu oma aja pühendaks temale (23); tahab, et mees igal sammul oleks temast sõltuv, oleks tema omandus, tema asi, – seda nimetab ta siis „armastuseks”. Kuna Karini armas­tus on õige suurelt osalt omanikutunne ilma seesmise ühtekuuluvuse tundeta, siis on see mõne aastaga tugevasti luitunud, – „oma on ju oma; sellest tüdineb” (68).

„Võrdlemisi väga suurel määral sisaldab Karini armastus ka sen­satsioonihimu : Karin tahaks üha, et mees „tema pärast midagi teeks” (96), elamusi andes kaasinimestele ja seega Karinilegi, sest Karin ammutab elamusi kaasinimeste elamustest. Iseenda tühjusest vähemalt poolteadlik olles ihkab ta oma olemasolule ja tundeile tun­nustust mehe üleolekust; kuna ta vaimset üleolekut kuigi kõrgelt ei hinda, siis igatseb ta mehe puhtkehalist üleolekut: Karinile meeldib „pisut hirmu tunda” (382); ta naudib meelsasti mehe „kõva kätt”, – kui mees kannatuse kaotab ja tema vaoshoidmiseks kehalist jõudu tar­vitab, siis on Karinil „süda küll hirmus täis”, aga „mida kõvemini sa hoidsid, seda parem mul oli” (285) … Siin ilmneb sama sensatsioonijanu, mis Kristit paneb armastama saladusi ja saladuslikkust, – siin ilmneb iginaiselik iha judinaid tekitavate elamuste järele, olgu need ükskõik mis laadi. Kuna Karin on abielunaine, siis otsib ta sääraseid elamusi muuseas ka teiste meestega seiklemisest. Seda enam, et „tei­sed” mehed ja nende arvamine Karinile ta edevuse tõttu alati väga tähtsad on (374); teadmine, et võõras mees teda ihaldab, ajab Karini südame rõõmu pärast värisema (399). Mitte sellepärast, et ta armunut ise vastu armastaks; ei, tegelikult armastab Karin siiski vaid oma meest, – niipalju kui ta üldse suudab armastada. Karini tunded ei lähe kuigi sügavale; võõraste meeste juurde ajab teda kas uudis­himu (Paralepp) või soov oma mehele haiget teha (Rönee). See­juures võtab Karin alati rohkem kui ta annab; ta laseb end suudelda, tunneb sellest edevat rahuldustki, kuid mõtleb endamisi: „mis sest, et sa mind suudled, ega ma sind ikkagi ei armasta” (129).

Karini kiindumus Indrekusse on küll visa, kuid armastuseks seda õieti nimetada ei saa, – sisaldab ju armastusemõiste alati suuremal või vähemal määral vaimset poolehoidu (mida Karin pole suute­line tundma), eelkõige aga sooja südamlikkust, mida Karinis ei leidu. Oma meheski armastab Karin peamiselt iseennast; see selgub eriti kujukalt romaani lõpul. Karini „armastuse” suurus oleneb sellest, kui suur on tema arvates Indreku armastus tema vastu või veel täp­semalt üteldes: kui sensatsiooniliselt Indreku armastus väljendub. Mõistnud pole Karin Indrekut kunagi; kõige vähem küll mõistab ta Indreku traagilist peakaotust XXXVII peatükis: Karin usub üsna lihtsameelselt, et Indrek tulistas teda „armastusest”; Indreku meele­heitest ei saa Karin oma algelise mõtlemis- ja mõistmisvõimega aru, nagu ta üldse aru ei saa ühestki komplitseeritumast, kitsa naiselikkuse silmapiiri ületavast hingeelulisest nähtest.

Huvitavalt selgitavad Karini armastuse erilaadi Meleski surmale järgnevad „kättemaksu”-katsed: naiselikust nördimusest ja vihast hukutab Karin noormehe Rönee ennast kaelustama, nii et „selja kondid rägisesid”, ja mõtleb seejuures parastades Indrekule (324) ; pisut hiljem kujutleb ta end mõne sõiduki alla jäänuna ning surnuna ja mõtleb jällegi parastavalt Indrekule: „küll sa siis teaks!” (326). Selle asemel, et rõõmus olla mehe õnneliku pääsmise üle, mõtleb Karin aina kättemaksule ja kaalutleb, kuidas ja millega „rabada” meest kõige enam (331). Abituks ja haletsusväärseks osutub tema armastus: haletsusväärsed on ennastrüvetavad kättemaksukatsed süüdlasele, kes milleski süüdi pole; kõige haletsusväärsem on piinav teadmine, et kättemaksu katsed on asjatud. Nii panetanud sisetundega ju Karin siiski pole, et ta ise ei kannataks oma väärkäitumise all; aga ka nii arusaaja ta ei ole, et mõista Indreku suhtumist sellesse.

Nagu algelise hingeeluga olendid kunagi, tunneb Karin oma võrdlemisi ükskõikset abielulist vahekorda äkki tekkinud armu­kadeduse mõjul märksa vahedamaks ja põletavamaks muutuvat. Kujuteldavat võistlejat on ta valmis kas või rotimürgiga hävitama, et siis Indrekule ütelda: „Säh, võta ta nüüd; nüüd on ta sulle paras!” Selleski jälle väljendub iseka sooesindaja enesearmastusega segatud omandusetunne, ebavaimse kallakuga piiratud olendi madal kiivus, mis küll igasuguseid õigusi ja vabadusi nõuab enesele, kuid vähimatki õigusekübet ei taha loovutada oma elukaaslasele.

Hoopis teisiti armastab Tiina. Tema armastuses on vaikset, alis­tuvat ning hoolitsevat soojust, väga ühetasast ja ühtlast, püsivat soo­just. Tiina näol on „omapärase armsuse ja truuduse ilme” (IV, 26), tema tähtsamaid iseloomujooni on suur lihtsus (IV 141), – mitte ahta silmaringiga inimese kohtlane lihtsus, sest loomu poolest on Tiina „nutikas” niisama kui Kristi, kellega tal üldse on rohkesti sarnasust, peamiselt oma suure andumusvõimega ja tunnete sirgjoonelisvega. Mida Kristile revolutsioon, seda on Tiinale tema tunded Indreku vastu; erandlik nagu nende tunnete sünd, on ka nende sitke visadus ja vaikne endassesuletus. Tiina on neid väheseid naisi, kes oskavad vaikida (IV 139, 256), kes oskavad hoida enda ja tarbekorral teistegi saladusi. Seejuures on Tiina ennastsalgavalt abi- ja teenimisvalmina malbe, töötab meelsasti ning jõudsalt ega pea ühtki tööd alandavaks. Seda tüüpi töö- ja teotsemisrõõmsaid naisi tõepoolest ei alanda ka ükski töö; nad jäävad ümmardaja seisundiski väärikaks, enamasti üle­tades oma väärikusega Karini-tüüpi naiste tõusiklikku edevust ning upsakust ja rumalat kõrkust. Nood Karini-tüüpi naised (Tõde ja õigus kujutab neid mitmes teisendis) on erikaalult nii kerged, et nad meenutavad laste õhupalle või seebimulle, mis alati kipuvad õhku tõusma ja seal tasakaalutult hüplema; Tiina-tüüpi naisi seob nendes peituv kaalukas tuum maa külge, nad on ehk esimesel pilgul näiliselt proosalisemad, kuid osutuvad selle eest raskeis olukordades alati usal­dusväärseiks.

Karin vajab ise tuge, millest kinni haarata ja mille külge klammer­duda; Tiina on teistele toeks. Karin nõuab alati endale ajaviidet, rõõmu, vaheldust ja lõbu; Tiina hoolitseb lakkamatult kaasinimeste eest, leppides ise üsna vähesega: armastatud inimese olemasoluga, tema lähedusega, tema nägemisega. Rõõmuerutust tekitab Tiinas paljas teadmine, et armastatu on „teda tähele pannud” (IV 330); Tiina on „piskuga harjunud”, tal pole kuigi palju rõõmu tarvis, et õnnelik olla (V 361). Tiina pole hellitatud Ramilda, kes alles naiiv­selt arvab, et „õnn olgu ikka kas pööraselt suur, nii et ta hulluks ajab, või teda parem ärgu olgugi” (II 252); Tiina oskab rahulduda üsna vähesega, ta koguni leiab, et „Õnn on nagu arstirohi: mida kibedam, seda parem” (IV 309). Tiinale on kibegi magus küllalt, kui see on seotud tema suure saladusega.

Tiina armastuses on vagurat austust, väga habrast delikaatsust ja hella häbelikkust (V 254), on usaldust, mis alati nõus on pimesi alis­tuma igale armastatu soovile ja nõuandele (V 144, 257), on loomuli­kult ka natuke naiselikku edevust (V 143) ega puudu süütu kavaluski, mis oskab end maskeerida rumaluseks või lihtmeelsuseks (V 137).

Indrek nimetab Tiinat kord „täiskasvanud lapseks” (V 234); kui lapselikkus tähendab alandlikku enesesalgamist ja kaasinimese õiguste respekteerimist, siis on Tiina laps. Aga need pole lapse omadused, sest need omadused eeldavad küpsust ning jubavalminud isiksust. Laps on enesearmastaja, laps on muretult isekas olend; Karinit võiks ehk ennemini nimetada lapselikuks, kui ta leiab, et „pole ilmas midagi ilusamat kui kelleltki naiselt tema mees üle lüüa” (IV 104). Tiina suhtumine armastatu naisesse on alistuvalt lootev (V 386), kui nii võib ütelda; see on peaaegu filosoofiline oma lihtsas komplitseeri­tuses. Tiinal on alati kõik selge, nii palju kui asi puutub temasse endasse; ainult ehk teiste pärast, kaastundest või peenetundelisvest teiste vastu on ta sunnitud sõnadesse takerduma. Karin vigurdab ise­endagi ees, puistab endale puru silma (IV 88-89), varjatud eesmärke taotledes.

*

On väga paljuütlev, et Karin samuti lõpetab surmaga nagu Ramilda ja Kristi. Nad kõik on liiga ühekülgselt naiselikud, algeliselt naiselikud, ja sellepärast praktilise elu seisukohalt vaadates ebasoo­vitavad olendid. Ramilda-Karini-tüüpi naine on väsitav ja koormav luksusese, mis ainult iseenda pärast on olemas ja millest ühiskonnal pole mingit kasu, on üksnes kahju. Karin ei oska ega taha end ühis­kondlikku ellu sisse lülitada; ta ei taha midagi teada tööst ükskõik missugusel kujul, isegi oma lapsi ei viitsi ta kasvatada, neist on ta alati „tüdinenud” ja jätab nad võõra hooleks. Karin nõuab elult sen­satsioone; abielu olgu tal vahendiks, mis tekitaks temas „häbi” või „hirmu” ja võimaldaks tal ennast igapäev uuesti „tühjaks” rääkida või „tühjaks” nutta, et aina värskena ja kergelt muretuna lipata oma kodunt välja kohvikusse või „seltskonda”. Karin on kurnav parasiit oma kodu ja kogu ühiskonna organismis; eluloogika nõudel ta peab hävima, – kui ei hävi tema, siis hävib kodumõiste, hävib mees, hävi­vad lapsed. Kodu, mehe ning laste pärast on tähtis ja tarvilik, et Karinit ja temataolisi asendaksid tugevamad, elujõulisemad, praktiliselt positiivsemad Tiina-tüüpi naised.

Muidugi: kitsalt-naiselik ja ühekülgne on Tiinagi; vaimselt on ta vähe arenenud, inimesena pole ta nii väärtuslik kui naisena. Kuid ei saa salata, et Tiina tundub arenemis võimeline: temast võib mehele ajajooksul saada kaaslane igal alal. Tiinast võib tema head tahet, nutikat pead ja suurt kohanemisvõimet arvestades kujuneda edasiviiv, tiivustav ja ergutav tegur oma mehe elus ja elus üldse; temataolised võivad kasvada tollele kõrgusele, kus enam pole sooesindajaid, pole naisi ega mehi, vaid on  inimesed. Karin aga tähendab ummikut, millest välja ei vii ükski rada.

M. Sillaots

Loomingust nr. 1/1938

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share