Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

19 Jan

A. H. Tammsaare: Juudit.

 

            

1

Huvitav seik: „Noor-Eesti” ratsionalistlik ja skeptiline kirjanikkude generatsioon on toonud piibliainete ja -stiili harrastuse eesti kirjandusse, mis pastorite ja köstrite eestkostetavana ei jõudnud nii kaugele. Mitte üksi Fr. Tuglase Allan ja Iris ei naudi peale Jens Peter Jacobseni, Gabriele d’Annunzio, Oscar Wilde’i, Georges Rodenbach’i ka Vana Tes­tamendi eepilisi lehekülgi: ka J. Randvere Ruthi raamatukogus on tähtsal kohal piibel esimesest eestikeelsest trükist. Ei muu kui Aleksander Tassa unistav kirjanikuanne istutas Eestisse katoliiklikkude legendide unelmlikud imitatsioonid ja isegi müsteeriumid. Ometi on mingi vahe­maa nende piibliharrastajate ja piiblisüžee esimese moderniseerija vahel Eestis – ja olgu kohe mainit, seda on A. H. Tammsaare oma „Juuditi” draamaga. Samal ajal kui „Noor-Eestit” üldse iseloomustab lausestiili harrastamine, siis ka huvi piiblile puhtstilistilisest küljest, muidu ana­lüütilise loomingumeetodiga A. H. Tammsaare ei ole lausestiili harras­tajaid. Kui Tammsaarel on oma stiil, siis see on realistlik-protokolliv, millele on raske leida paralleele piiblist.

Piibli stiil ei piirdu ainult arhailise ja primitiivselt maaliva sõna­tagavaraga ning iganenud vormidega. Igas vanemas piibli tõlkes on kujunenud oma väljendusviis, Eestis eriti suur hulk germanisme, aga enne kõike on iseloomustavaks Vanas Testamendis idamaade kujutava keele primaarsed stiilielemendid: loetelud ja parallelismid.

Vana Testament – see on kroonikate, eepiliste lugude ja lüürika kogu. Sellest ka piiblistiili on raske mugandada dramaatilisse vormi, eriti dialoogidevaeselt kultiveerit keel ei sobi moodsa draama nappidesse repliikidesse.

Selge on, et Tammsaare kuidagi ei võinud olla kutsut looma oma „Juuditit” stiiliharrastuse pärast. Piiblistiil siin ei ole pääsnud mõjule, ja seda vist polegi püütud.

Olgu näiteks „Juuditi” stiilist algus – Juuditi ja ta ümmardaja dialoog :

J u u d i t.   Käisid sa müüril ?

S usa nna. Tulen sealt, emand. Hommikuti on mu esimene teekond ikka müürile.

J u u d i t.   Mis teeb Assur ?

Susanna. Assur seisab nagu ikka. Hobuseid ja sõjavankreid on kõik kohad tais, piigi- ja ammumehed kõnnivad nende keskel.

Nii edasi kogu leheküljed. Need on realistliku proosa kuivad laused, millesse vahete-vahel on pistet piibli tsitaat või ühelauseline imitatsioon.

Oru Pearu „Tõde ja õiguses” kõneleb joobnuna tihtigi piiblistiililiselt. Ei Juudit ega ta kaaslased ole jõudnud – ega püüdnud – selleni.

„Juudit” pole loodud stiililisil, vaid puhtsisulisil tõukeil. Juuditi episoodi sisu on huvitanud autorit enam kui selle väljendusvorm.

Eesti riikliku iseseisvuse alul oldi paljugi mures kangelaste valmis­tamisega. Riik ilma riiklikkude kangelasteta, pühimusteta ei näinud mõel­davana. Seepärast asutigi leidma kangelasi ka sealt, kus neid polnud tõepoolest. Miks skeptiliste novellide ja veel skeptilisemate ajaleheartik­lite autor ei pidanud tulema mõttele kujutada kangelase teist palet ja „kangelasteo” sõltumattust teadlikest kavatsusist ?

Sest kangelastegusid ratsionaalsest lähtekohast on harva, või ei kunagi neil juhtudel, kui üldsus arvab seda.

          

2

Juuditi raamatu lõpplause järgi heebrea rahvas peab Juuditi mäles­tuseks suurt püha ja pühitseb seda „igavesti.” Juudit on heebrea Jeanne d’Arc. Tema võitlusviisid on küll puhtnaiselikud, ta ei asu juhatama sõjaväge, vaid võidab Olovernese isiklikult, kuid tulemus tema maale on sama kui Orleani neitsi vaprusestki. Ja kui Jeanne d’Arc’i seiklus juba mõnesaja aastaga on saanud täitsa legendiks, siis seda enam Juuditi lugu, millest juba vana Luther ütleb:

Aber es will sich schwerlich reimen mit den Historien der Heiligen Schrift, sonderlich mit Jeremia und Esra, welche anzeigen, wie Jérusalem und das ganze Land verstöret gewesen, und  darnach kümmerlich wieder erbauet worden sind.

Ajaloolist Jeanne d’Arc’i on käsitelnud hoopis iseviisi Schiller, Shaw ja Delteil ning mõnigi muu, igaüks on rajanud sündmuse ja neitsi isiku oma teose sisemisele loogikale, miks siis legendaarset Juuditi lugu pole võinud käsitella Hebbel, Georg Kaiser ja A. H. Tammsaare, igaüks hoopis iseviisi, kui mainida mõned nimed.

Juuditi lugu kogu oma ulatuses pole iganematu. Vastupidi, nüüdis­aegses sõjakorralduses ühe tähtsama juhi surmamine ei või olla võidu või kaotuse otsustajaks. Kuid sellegi peale vaatamatta naise erakordne tegu köidab tähelepanu igal ajal. Meieaegses ümberloodud kujus kogu Juuditi lugu ei tarvitse esineda enam rahvuslik-usulisena müsteeriumina, vaid juba psühholoogilisena draamana, mille poole kaldub Tammsaare teos.

Kogu esimese vaatuse kestes Juudit esineb Jeanne d’Arc’i parallee­lina. Siingi nägemus esineb esimesena tõukejõuna. Aga tähiseks Olo­vernese leeri poole on lapse karjumine, eelaimused on teised kui selged sõnad. Juudit kõneleb patriootlikuna prohvetina. Osiase, Petuulia peavanema, kosimise ta lükkab tagasi heroiliste sõnadega:

Kohatu aja valisid, Osias, et olla inimene. Tänapäev ei vaja Iisrael inimesi, vaid kangelasi, tänapäev peab mees ja naine kõik võima, kui ei taha, et hukka läheb Iisrael ja tema ise ühes Iisraeliga.

Aga juba esimene dialoog ümmardajaga toob varjat kaaskõla:

Jah, Olovernese nimi ei anna enam kellelegi rahu, varsti räägitakse temast müüri sees niisama sagedasti nagu müüri tagagi. Raske on inimestel Olovernese nimele vastu seista, kui nad kuulevad   teda   nii sagedasti.

See motiiv jääbki varjatuna helisema kogu vaatuses. Sõnad kõne­levad kangelastööst, Iisraeli päästmisest, püsib aga vihje Juuditi enda võidetavusest, alistumisest. Esimene, kes on langenud Olovernese nime maagilise kõla ees, on kangelanna ise. Lapse nutmine tähiseks ees, tahtmine sünnitada kuulsa isa suurt last. Ta kõneleb üsna avameel­selt oma Jehoovaga:

Vägede Jehoova, kes sa mind kutsusid, tee ilusaks mu silmade vaade ja himuäratavaks mu liikmete nõtkus. Anna mu häälele sulavus ja juhi mu sõrmi kandlekeelil, et mängiksin meeletuks Assuri leeri ja süütaksin armuihke Olovernese silma. Anna mulle tarkust ja kavalust, et mõistaksin õieti su salanõu ning et ma jällegi ei viiks oma neitsilikke kenadusi ilma naeruks.

Ja kes teab, kui Juudit tõotab, et tema rõõm peab olema ka Iisraeli rõõm, kas siin suure isa järeltulejast ei loodeta messiast – üks­kõik, mis ülesandes.

Teine vaatus teeb avalikuks vihjed. Ei mingit muud kangelastööd Juudit taha sooritada, kui jäljendab kindlalt:

Siis pean ka mina temalt lapse saama.

Ja kui kolmanda vaatuse pidutsemisel Olovernes tahab olla ise lapseks Juuditile, see lükkab tagasi Shaw’ Candida osa, ja tema ainsaks tahtmiseks jääb kanda ilmale kuninga poegi ja tütreid. Jehoovagi nee­takse ära, kui ta ei soodusta seda. Oma kohuseid eelistav Olovernes maksab oma pääga.

Juudit „kangelasena” ei eraldu palju Heroodiast.

Kangelase au on kindlustet oma linna võitlussekihutuses :

–    Kas pole mina, naine, oma töö juba teinud ja kas ei kanna mu käed veremärke?

Sest kõige kergem on saada kangelaseks veretööga ja sõjakangelased on ikka hinnas.

Hiljem ta võib paljastada oma „kangelasteo” motiivid ja pihtida oma muud patud säädusliku mehe tapmiseni – kangelase patud on vabandetavad.

Kuid see ongi naise traagika: ta tahtis olla kangelase naine, sai aga ise kangelaseks.

     

3

Olovernes on mees, Juudit naine.   Aga mõlemad on kangelased.

Esimene teotseb kindla kava järgi, ta on kangelane seepärast, et ta maadevallutamised on suuremad kui varem tunti. Olgugi, et ta kangelastöö on ainult vallutamises, seega ebaproduktiivne, autor on ehtinud ta mehekuju sisukate omadustega.

Juudit teotseb ainult tunnete, impulsside mõjul, Olovernes aga teostab kindlas korras oma kavu.

Sel Olovernesel on hoopis vähem ühist piibli Olovernesega kui Juuditil piibli Juuditiga. Tema suggestioonivõimet ja samal ajal avarat hinge demonstreerib stseen Nimetuga. Tema tammsaarelikult intellektu­aalne maailmasuhtumine olgu märgit mõningate aforistlikkude repliikidega:

–    Naised aga armastavad igast asjast saladuse teha ja tühiseist asjust teevad nad suure saladuse.

–    Hüüab teie jumal ööseti naisi ja ajab nendega juttu ?                                                                                     .

–    Naised on ikka maised, naised on ikka halvad, sest nõnda meeldivad nad meile kõige rohkem.

–    Paljuke on pühadus väärt, mis himu ei ärata või millest osa ei saa!

–   … naised mõtlevad põgenemise peale ainult luku taga, vabana igatsevad nad ikka orjaelu järele.

–    Jumalad on väga tüütumad loomad, kui neid ustakse.

–    Naise kartus on tarkuse hakatus. Elagu naised !

–    Kardan, et naised kunagi ilma jumalateta läbi ei saa, sellepärast tõstan karika jumalate terviseks.

Ja olgugi, et impulsiivne Juudit surmab mõistusliku Olovernese, kogu draama üle hõljub Olovernese ironiseeriv ja kõikemõistev vaim. Pärast Olovernese tapmist Juudit isegi põhjendab mõistuslikult oma tegevust.

Olovernest mõistame täieliselt alles Nimetu kaasabil. Mitugi korda lugedes seda draamat Nimetu tundub olevat ülearune. Sest milleks tapmiskatsed kuulsusekadedusest – ja naiste pärast:

–     Kõik räägivad ainult sinust.

–    Olin kuulus sõjamees omal maal ja ümberringi, minu nimi käis suust suhu vanade ja noorte keskel, meeste ja naiste seas, aga nüüd räägitakse minu kodus ja mujal ainult sinust ning rahvaste kenamad tütred ehivad end ainult sinu pärast.

Tegevuseks see on otsit kuju.   Ent ideeselgituseks ei.

Mees armastab suurt meest. Nimetu tuleb Olovernese juurde tapmismõttega, aga pärast hakkab armastama teda. Juudit ei saa Nimetut sun­dida tapma Olovernest – Nimetu tapab enda.

Selles ongi sümboliterikas ideeline käik, mis, muide, mitmelgi korral kaob liigseisse sõnadesse. Paljukõnelemine, filosofeerimised, lõikavad aforismid ei aita hoida dramaatilist selgust, vaid segavad seda.

Juuditi kahekordne pealetung Olovernesele ja selle tapmine, Nimetu kohtamine, kahekordne Osiase vältimine ja varem toimit Manasse tap­mine – see kõik kokku annab armastuse ja surma müsteeriumi, ainult modern-skeptilises käsitluses.

        

4

Kui sel draamal pole selget joont päätegelaste kokkupuuteis, siis draama selgub üldolukordi kirjeldavais stseenes. Tavalise draamakäsitluse järgi kõrvalised stseenid – esimeses vaatuses viletsuse, viimases juubeldamise – võivad saada esmajoonelisteks tõlgitsuselt.

Juuditi eestuppa on koondet esimene vaatus, draama paljulubav eks­positsioon. Aga siia on mahutet enam kui tavaliselt näitelavatoa kolme „seina” vahele. Siin esineb näljas ja janus vaevlev linn alul ümmardaja Susanna kõneluse järgi, siis oma esindajate kaudu: 1) naine, kes palub vett oma lapse elu säilitamiseks; 2) Siimeon, kes palub võtta laps hoiule, sest „prohveti sõna on tänapäev tõeks saanud: liisku heidavad nad oma laste peale”; 3) pärast saatkonna ilmumist veel naine, kes kaebab enda häda linnas valitsevas näljamässus.

Selgitavad need Juuditi iseloomu, suhtumist oma ligimestesse ? See aga pole tähtis Juuditi traagikas. Sama vähe tähtis Juuditi tegevuse mõistmiseks võiks olla linnas valitseva viletsuse demonstreerimine. Need pildid enne kõike võiksid olla elupildid omaette, mille ülesanne on tõlgit­seda Juuditi varanduslikku hüvangut ja üleolu teistest. Ei ole võimatu leida Juuditi tegevusmotiive just kuuluvusest ülimusse: Juuditi erootiline rahulolemattus, eneseanalüüs ja vaimne flirtimine kuulsustega on pärit esmajooneliselt ta pidutsevast tegevusetusest.

See ülimusliku Juuditi lähtekoht rõhutub veel enam Petuulia vägevate, rabi, peavanema, vanemate tulekuga Juuditi eestuppa tema kuu­lamiseks. Sest mitte igale Petuulia inimesele nad ei oleks nii vastutule­likud. See vaatus, kooskõlas muide piibliga, annab nii ideoloogilise kui optilis-lavastusliku lähtekoha. Eriti Juuditi kuju tõlgitsemisel: kogu draama on ülimusliku naise pettumustragöödia, Juuditi kujutamises tugev irooni­line joon, mis hiljem on rõhutetav Olovernese ironiseerivate repliikidega.

Ja esimene vaatus algab kontrastidega, mis kestavad lõpuni. Juuditit ja muud tegelaskonda eraldav distants kandub edaspidi teistelegi tegelasgruppidele ja -paaridele.

Kui üks Petuulia naine on hädas oma nälgasureva lapse pärast, siis Juudit alles tahab last. Ei ole kaaluv ta piibellik repliik: „Õndsad on tänapäev need, kel pole isa ega ema ja kelle lapsekoda Jehoova pole avanud.” Kui teine naine kaebab oma mehe tapmist, siis Juudit on surmanud ise oma mehe; nutab see naine enese äranaermist, siis Juudit oma neitsilikkust, mis on saanud naeruks.

Ja juba siin on tegemist verega: Juudit soovitab naisele päästa laps näljasurmast oma verega.

Teise vaatuse alul võitlevad Olovernes ja Akior (juutide Jehoova esindaja!), siis Olovernes ja Nimetu ja lõpuks Olovernes ning Juudit. Olovernes kolme vastu: esimene võitlus jääb otsustamatta, teises Olo­vernes jääb võitjaks, aga kolmandas on eeldusi Olovernese allajäämiseks. Kui ainult Juudit ise ei oleks liig sõnakas! Aga neljas võitlus – Juudit ja Nimetu – on otsustet ette Nimetu langemiseks.

See Nimetu alistumine Juuditile aga äratab kesk draamat rohkesti põnevust.

Sest peavastased, Olovernes ja Juudit, ei ole veel astunud kokku.

Alles kolmanda vaatuse pidusööming ja Olovernes – Juuditi tete-a-tete jätab kaotajaks Juuditi: ta ei ole leidnud armu Olovernese silma ees. Ja sellest võitlusest tuleb välja kaks kaotajat: Olovernes surnuna, Juudit hüljatuna.

Kui teine ja kolmas vaatus on erootiline võitlus, mis ei salli näite­laval paljusid inimesi, siis neljandas vaatuses jällegi – ja enam kui esi­meses – kogu Petuulia on saetud vastamisi Juuditiga. Kuid jällegi: Juudit on kindel ja julgustav senni, kui rahvas on saanud tuld, et siis ise langeda ahastusse. Draama pikk lõpp teostub küll Siimeoni salomonliku diagnoosi all Juuditi tunnustuse peale:

Juudit.   … Ära puutu mind, olen roojane: tapsin ainukese, keda armastasin.

Siimeon. Siis pidi see armastus suur olema, sa pidid teda väga armastama. Meie ikka tapame neid, keda armastame, sest armastus toob viha ja suur armastus toob tulise viha.

See kõik aga ei keela lubamast tähtsale kohale viimases vaatuses Petuulia rahvast.

Juuditi isiku tragöödia on suur ja mitmekordne. Kui rahvas märat­sedes rüüstas Juuditi koja, tal oli seks õigus. Juudit polnud midagi Petuuliale, künni ta polnud hirmutanud Assuri sõjamehi kaevude juurdest ja oma leerist.   Ja sellepärast viimase vaatuse juubeldus on suur.

           

5

Draama, nagu seda on „Juudit”, lasub oma pearaskuses sõnalises osas. Ent siingi, nii tähtis kui ka ei oleks iga lause kuuldavakstegemine, häälelised vihjed sõnade vahelt, ei ole ainuline lavastamisvõimalus lausete häälestamine. Siingi on väga suur osa näitlejate  plastikal,  eriti   m i i m i k a l, mis enne teisi nimikangelase juurdes peab täitma sõnul väljenda­matud vahekohad.

Kuid selle draama konstruktsioon võimaldab palju välist lavastust, dekoratsiooni ja dekoratiivse massilavastuse mängu.

On mainit olevat selles draamas hoopis enam kaasaegset kui piibel­likku. Ei ole siis paratamatu ajaloolis-etnograafiline dekoratsioon ega kostümeeria. Igatahes on eksinud need lavastajad, kes on annud Juuditi eestoa kehvana, Olovernese telgi aga toredana.

Tähtis moment Juuditi psüühhika mõistmiseks, ta varanduslik muretus, on rõhutetav dekoratsiooneski. Naised ja Siimeon loovad kontrasti rikkale ümbrusele ja Juuditile enesele. Sama kontrasti aga loob toredus-pehme Juudit Olovernese karmis telgis, ainult Nimetuga tal võib olla sarnasust – sest mõlemad on võõrad ses karmi eluga harjunud miljöös. Viimases vaatuses hüljat Juudit võib sarnelda kehvale ja kurnat linnale, kuid siin rahvas ise loob uue meeleolu.

Kriipsutan alla mõnud grupplavastuse momenti: esimeses vaatuses peavanemad, nende juurde jooksev naine; Olovernese sõjaleer miniatüüris teises vaatuses; kolmanda vaatuse sööming – see kõik on staatiline plas­tika. Neljas vaatus pea tervena aga moodustab dünaamilis-plastilise deko­ratiivse stseeni, mille esiplaanil areneb Juuditi draama.

Lavastusvõimaluste lähtekohast peab sümpatiseerima „Juuditit”. Siit peale algab loobumine kuivast realistlikust draamakäsitlusest Eestis.

Nigol Andresen.

Loomingust nr. 2/1928

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share