Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

20 Jan

A. H. Tammsaare naiskujud.

 

   

Tammsaare psühholoogilisi novelle ja külaelu käsitlevaid teoseid omaette tervikuna eraldi vaadeldes selgub, et autor naist kujutades kum­maski teosterühmituses erisuunas liigub: ühelpool ilmne areng idee juurest reaalse naise kujutamiseni, teiselpool areng reaalsete naiskujude juurest neis kujudes kehastuvate ideedeni.

Tammsaare esimese psühholoogilise novelli Uurimisel tähtsam nais­tegelane Juuli pole mingi reaalne naiskuju, vaid malend – kogu teos sarnaneb hästi kavatsetud malepartiile, mis muide lõpeb viigiga, ei milles­segi suubudes – malend, mis oma iseelu ei ela, mida vajatakse vaid vahendina, et selle varal väljendada teatavat ideede kogumit. Novellis Uurimisel on Tammsaare eesmärgiks valgustada inimhinge sügaviku keeru­kaid ja läbinägematuid koobastikke; tungaldeks, mis neid koobastikke peavad valgustama, on teose tegelased – reaalsed inimesed vaid osali­selt, kaugelt suuremal määral aga valemid, inimkujudesse kehastatud abstraktsed mõisted. Sellastena ei jäta nende enamik – ja see maksab eriti Juuli kohta – mitte eluliste, igapäevaste inimeste muljet, vaid mõjub materialiseeritud mõtteauranduste koguna. Nagu ei saa me aimet Juuli füüsilisest olemusest, nii ei saa me selget pilti ka tema hingelaadi isepära­susest: kuna ta ei esine individuaalse olendina, puuduvad tal ka individuaalomadused, asendudes oletatavate üldinimlikkude, üldnaiselikkude omadustega. Üldnaiselikku, ürgnaiselikku peab osutama Juuli kahekülgne tundeelu, kiindumus kahesse mehesse, kellest ta isegi ei tea, kumba rohkem armastab: surnut või elavat.

Nagu puudub Juuli kujus isiklik, nii puudub temas ka tüüpiline: oleks mõttetu otsidagi tüüpilisi jooni kujult, keda autor käsitleb üksiku erakorralise situatsiooni osisena. Tüüpidena võib kohelda novelliga Uurimisel ligikaudu ühel ajal kirjutatud jutustuse Kaks paari ja üksainus Tiinat Viiut, keda autor ilmselt kujutab omalaadsete isikutena; Juuli see­vastu on nähtud puhtkompositsioonilise tegurina, keda pole vaadelda tahetudki tema isikliku siseilma seisukohalt. Täitsa loomulik seepärast, et pikemat aega meeles püsida võivad küll Juuli kujuga seotud situatsioonid, kuju ise aga ununeb niipea, kui raamat käest pandud.

Ligikaudu sama vähe isikupäraseid jooni kui Juulil novellis Uurimisel leidub järgmise psühholoogilise novelli Pikad sammud naispeategelasel Olgal. Olgagi ei esine iseenesena ega iseenese pärast, vaid osutub teose mehhaaniliseks sõlmeks: keskmeks, millest küll sündmustik oleneb, ilma et sel keskmel endal mingit iseelu tarvitseks olla.   Ei saa siiski möönmata olla, et Olgal tundub olevat Juulist natuke rohkem isiklikku – kuigi embrionaalset – iseseisvust autori kompositsioonilise tahte kõrval või selle kiuste. Olga kui tegelase ülesandeks on kahe meestegelase, Otto ja Heinrichiga suhtudes autoril võimaldada igakülgselt valgustada mehe egoismi mitmesuguseid faase: mehe iseka edevuse, enesearmastuse ja endassekiindumuse sügavust ning ulatust mitmesuguseis tingimusis. Seda ülesannet otstarbekohaselt täites väljendab Olga kuju enda olemasolu õigustavate joonte kõrval mõningate erijoonte kaudu teose kompositsiooni­lise loogika seisukohalt liigseid või tarbetuid isiklikke jooni enda hinge­listes kannatustes. Valu, pettumust, viha ja meeleheidet tundes on Olga enam kui abstraktne malend autori juurdleva mõtte kombineeritud partiis: on elav inimene, vaimline – kui mitte füüsiline – olend; reaalne naine reaalsete omadustega. Mitte stiliseeritud ega abstraheeritud naiskuju, vaid üksikolend oma isiklikkude pahede ja voorustega, mis erilaadset sise­ilma lubavad eeldada, – vähemalt eeldadagi.

Olgugi et Olga siseelu väljendub ühekülgselt, ainult kannatustes, jääb temast tänu sellele osaliselegi isikupärasusele tihedam ja kestvam mulje kui Tammsaare kolmanda. psühholoogilise novelli Noored hinged kandvaist naiskujudest Ainost ja Õiest. Need kujud pole ülesandelt jälle muud kui meeskujude eneseväljendustele ergutajad; see vähene, mis neis ongi enesepärast, ilmneb jällegi kannatuses, – mõlemad viimse võima­luseni kahvatud abstrakt-kujutelmad, inimskeemid omandavad isikupära­sema värvingu kannatuste mõjul: isegi Õie, kahest kahvatum ja ebamäärasem, ise vaid vari, Ainole vastandiks ja täienduseks esitatud. Teose naiskujudest – arvestades ka Hilda vanapiiga kuju – on Aino kahtlemata tähtsaim; nagu kõik seni mainitud naiskujud, on Ainogi võetud ühekülgselt, valgustades temas peamiselt ühtainsat joont: meestesse suhtumise viisi. Ainot veetleb sugupooltevahelises suhtumises esikätt mäng, veel täpsemalt väljendudes: tige ja kuri mäng. „Piinata”, „nina­pidi vedada”, „nagu titekest niidiga tõmmates tantsima panna” tahaks ta mehi, tahaks, et iga mees oleks „haledate silmadega eesel tema suures karjas”. Nagu Aino füüsilist olendit iseloomustades autor rõhutab üht­ainsat detaili – siniseid silmi, nii valgustab ta ka Aino hingelist mina ühe teatava joonekese varal: Aino armastab naerda. Ta tahaks ikka ainult naerda, – naerda meestel „hing seest ja pea otsast”. Seni kui ta ainult mängib, moodsas keeles: flirdib – pole Aino kuigi huvitav, jääb ebamääraseks kujutelmaks; alles omaväärilise vastase ja kaasmängija kohanud ning mängitava armatsemise „okaste” haavatuna kannatades ilmneb temas huvitavamaid, omapärasemaid jooni: hingelist visadust, vaim­ust üleolekut, otsustamis- ja tahtevõimet, – ilmneb abstraktses kuju­telmas inimlikke jooni, kuigi ähmaselt ja ebamääraselt.

Mis Olga ja Aino kujus vaevalt märgatavalt, aimamisi tundus – inimlik-isikupärane -, see osutub Hedvigi kujus (Üle piiri) oluliseks ja teadlikult rõhutatud peamotiiviks. Hedvigi kaudu esmakordselt väidab Tammsaare, et „ka” naine on inimene: esimene samm sel teel, mille lõppsaavutiseks veendumus, et naine mitte üksi ei ole „ka” inimene, vaid on inimene samal määral kui mees ja samade õigustega olla omapärane, olla individuaalne oma erilaadi piirides ning erilaadile vastavalt. Hedvig on eelmainitud kujudest elulisem juba sellelt, et ta sündmustiku kestel areneb; kohtame teda sündmustiku alul noore, väheste kogemustega tütarlapsena, – sündmustiku lõpul lahkub ta meist eluküpse naisena.   Kui novellides Uuri­misel, Pikad sammud ja Noored hinged pearõhk langes meestegelastele, naiskujudele vaid kaasrõhk, siis koondub novellis Üle piiri tähelepanu rohkem Hedvigisse kui Robert Muidu katkendlikule kujule või doktor Kalamaa ebamääraselt antipaatlikule isikule. Meestegelased esinevad kogu sündmustiku jooksul ühesuguses valgustuses kindlapiiriliste kujudena, kes ei arene; Hedvigi isikut seevastu valgustab autor aina isekülgedest, laseb teda esineda aina isesuguses valgustuses ning mis peaasi, ta laseb teda lugeja nähes vaimliselt kasvada. Kui sündmustiku alul Hedvig tütarlapseliselt igatseb, ootab, – unistab mehest kui millestki „suurest ja ilusast”, mille poole tahaks ning võiks aukartlikult „üles vaadata”, siis näeme teda sündmustiku lõpul mehest kui unistuste esemest ja ülevast elusisustajast pettununa, mehe armastusest loobuvana, iseseisvust ning oma jõule tugenemist taotlevana. Vastupidi novellidele Pikad sammud ja Noored hinged ei esine novellis Üle piiri naine stabiilse mõõdupuuna, mille varal meeste hingeelu faase jälgitakse, vaid mehed on seks teguriks, mis arendab naise seesmist küpsmisprotsessi, mehed on vahendiks, millega mõõdetakse naise hingelist ulatust.

Hedvig ei rahuldu armastuse aistilise küljega: mehega suhtuma sunnib teda peamiselt vaimlise osasaamise igatsus, eneseväljenduse ja vaimlise arengu võimaluste otsing. Ta esikarmastatu Robert Muidu, isegi alles aastailt noorem, vaimult kujundumatu otsija ning ebamäära­seid kaugusi ja kõrgusi taotleja, ei suuda Hedvigi vaimliselt kuigi kaua rahuldada. Suuremat, sügavamat loodab ta leida võivat eluküpses, rikka­likkude kogemustega doktor Kalamaas. Ent näiliselt üleolev doktor Kalamaa ei paku sedagi, mis anda suutis nooruke Robert Muidu: küpsus osutub tahkeks kuivuseks, kogemused on õpetanud vaid silmakirjalist seltskonna-moraalile alistumist ja isekat omakasupüüet. Hingele ja vai­mule pole doktor Kalamaal midagi anda peale edeva teistest üleolutunde, mis Hedvigi kuigi kauaks ei rahulda. Seda, mis mehed seni anda või­nud, arvab ta mehes teist korda pettudes leida võivat nendetagi; usub üksinduses enam rikastuda võivat kui meestega suhtudes, – meestega, kelledest ta kohanud vaid enesele mittekõlvulisi, mis muidugi ei tarvitse tähendada, et üldse olemas ei oleks ka kõlvulisemaid sooesindajaid. Kuid autor ei näita kõlvulisemaid, lastes naispeategelast rahuldust otsima jääda enesest ning – lapsest: esimene viibe osisele, mis hilisemate teoste  naiskujude  arengus  esile  kergib  esmajärguliselt  tähtsa tegurina.

Vahepeal paelub autorit – kes pikemat aega kirjanduslikust tege­vusest haiguse tõttu loobuma sunnitud – naiskuju, mil pole eel­dusi ega võimeid rahuldust leida lapses: tiisikushaige, surmalemääratud neitsik Sonja novellis Varjundid. Sonja on jällegi võetud esikätt mees­tegelase (Thomanderi) siseilma valgustusvahendina, esineb aga ühtlasi selgeltpiiriteldud ja tunduva hellusega käsiteldud isedusena. Sonja hapra kuju käsitluses esmakordselt hõõgub seda poolehoidvat, hella soojust, mis hiljemini nii heleda pärja punub Tiksi kergejalgse kuju ümber novellis Kärbes.

Olles Hedvigist novellis Üle piiri annud vaid hingeelulise läbilõike, pakub autor novellis Varjundid kujuka pildi ka Sonja füüsilisest olendist: õpime teda tundma hääbuva ja närbunu, haiguse mõjul kidurdunud kehaga mng hellunud närvega neitsikuna lapse- ja neitsiea vahelmisis aastais, oaame kindlailmelise kujutluse tema nukrustav-kinnisest näoilmest, roi­dunud kõnnakust, väsinud kõneviisist;   saame võrdlemisi täpse üldpildi tema kehakujust, näojoontest, käte saledusest, riietuse üksikasjust. Sonja välimusest antakse isegi selgem ning- üksikasjalisem pilt kui peategelase Thomanderi füüsilisest minast. Ka Sonja hingeelu, peamiselt tunneteelu paljastub üksikasjaliselt ja selgejooneliselt: jälgime tema virila armas­tuse arengut tärkava huvi staadiumiga alustades kuni traagilise lõpuni. Päästmatult haige inimese intuitiivse selgenägelikkusega aimab ta Thomanderis sugulashinge lahutava vahemaa taha; midagi liigutavat on tema sõnatuis poolehoiu väljendusis, midagi abitult lootusetut tema helluses, midagi haaravalt kurba tema loobuvas alistumises: ahistavalt mõjub enne­aegu närbunud neitsi meeleheitlik veendumus, et tema iial ei saa anduda tervete ja tugevate kombel ega tohi oma rinnal hellitada andumuse vilja – last!

Nii rauge ja väsinud kui oli Sonja, nii virge ja nobe on novellis Kärbes ainus naistegelane Tiksi. Oli Sonja nii õrn, et armastatu vaevalt julges teda puudutada, siis on Tiksi nii eluküllaselt tugev ja kergejalgne, et Lutveil vahel tuju tuleb teda pihu peal tantsitada. Sonja elujanu muutus paratamatult meeleheitlikuks loobumuseks; Tiksi ülekeev eladatahtmine otsib ja leiab järjest uusi väljendusvõimalusi.

Ka Tiksi – ainus naiskuju mitmekesiste meeskujude seas – on mõeldud seks tõukejõuks, mis meestes tekitaks elamusi, mehed paneks liikuma, väljenduma ning isekeskis võistlema. Kuid selle kompositsiooni­liselt mõeldud ülesande lisaks on Tiksi temperamendilt, iselaadilt ja seesmiselt pingelt nii tüse kuju, et ta oma eriülesandest üle kasvades osutub teose loogiliseks keskmeks: mitte meeste hingeelule enam ei lange pearõhk (nagu esimestes psühholoogilistes novellides), vaid Tiksi kuju, Tiksi elamused asetuvad esikohale. Kärbes on kaugelt suuremal määral jutustus Tiksist kui lugu Lutveist, Kulnost ning Meriheinast, – need kolm (muist, kõrvalisemaist meestegelasist kõnelemata) on vaid raamiks ja taustaks Tiksi elavhõbedana vilkale kujule. Tammsaare psühholoogi­liste novellide seesmine balanss on seega lõplikult endise vastandiks muutunud: naiselement, enne kõrvaline – puhtformaalne tegur, on muu­tunud raskuspunktiks, mille ümber muud osised liiguvad kergete lisan­ditena. Novellis Kärbes pole naine mitte ainult peategelaseks; Juuli (Uurimisel) ning Olgaga (Pikad sammud) alustatud abstraktsete nais­kujude rida on järjest enam reaalsuse poole tendeerivate esindajate kaudu jõudnud Tiksis täitsa reaalsesse naiskujju kehastatud puhtnaiseliku esindajani.

Millisena väljendub puhtnaiselik element Tiksi kehastuses? Millised naisuse algosad ja tunnused ses kujus? Tiksi kuju üksikasjaliselt eritledes tundub iseäranis rõhutatud olevat selle kuju impulsiivne tundeelu, – esikohal on Tiksil meeleolud, kuna mõistus ning tahe tagaplaanile surutuna vaevalt mingit osa etendada tohivad. Tiksi „ei taha otsustada, ei armasta kaaluda, sest vististi talitab ta lõpuks ometi kõigi otsuste ja kaalumiste vastu. Ta teeb nagu tuul puhub; ta toimetab nagu tuju tuleb.” Mida vähem Tiksi spekuleerib mõistusega, seda muretumalt andub ta ebateadlikule tunneteelule; tema ellusuhtumises on midagi naiiv-algelist, midagi lillelist: „paistab päikene, paitab leige tuul, niisutab soe vihm, mis jääb siis muud üle kui aga õilmitseda ja lõhnata….” Tiksis on kõik animaalselt naiseliku eriomadused: tal on kerge meel, hea tuju ja pehme süda; mingi seesmine tarve sunnib teda aitama, hoolitsema,   ümmardama. Mitte   aistiline   nautimisiha ei   kihuta  teda mehele anduma, vaid hingeline vajadus: „Meeldis talle Lutvei? Tema juures oli hea olla. Himustas ta teda? Võimatu oli talle keelda, kui ta midagi palus,” – üheltpoolt loomusunniline pelgupaiga-, sooja pesa igatsus; teiseltpoolt sügavale loomusse juurdunud iha – olla armasta­tule heameele allikaks, rõõmu astjaks. Füüsiline meeldivus ei mängi kuigi suurt osa, veel vähem füüsiline himutsemine: mõlemaiks on Tiksi alul veel liig noor, liig lapseline. Alles hingelised kannatused, armastatu ilmne ülekohus ning isekas hoolimatus, oletatava peatse lahkumise eelvalu kuumutavad Tiksi hella andumuse kirglikumaks endaunustuse otsinguks. Kuid uude keskkonda paisatuna ja märgates, et Lutvei kaugeltki pole ainus, et on huvitavamaid, väärtuslikumaid, mehisemaid mehi, kaineneb Tiksi valu mõjul tekkinud joobumusest; märgates, et Lutveis juba on midagi „kulunut, iganut, ammunähtut”, märkab ta ühtlasi, kui palju vastset ning varemini nägematut sisaldab äsja tundmaõpitud uus meestemaailm. Tiksi hakkab võrdlema Lutveid ja noid uusi: tahtmata toi­muvad vaimus kõrvutused, hinnangud, kaalutlused. – Tiksi leiab äkki, et naine on võim, et naine on seks keskmeks, mille ümber mehed tiirlevad: tarvitseb vaid valida nende seast väärtuslikum. Väärtuslikum on Tiksile see, kellelt võib loota väärtuslikke lapsi; lastes Tiksit Lutvei hüljata lõplikult seepärast, et Lutvei juure jäädes poleks lapsi loota, rõhutab autor veel kord Tiksi ürgnaiselikku omapära, – tema naise­likkust par excellence. Tiksi on – säärasena nagu ta novellis Kärbes esineb; võib-olla, pole autor teda just sellasena kavatsenud – Tiksi on kõigi ürgnaiselikkude instinktide kvintessents. Seega siiski abstraktkuju? Ometi mitte: autor on suutnud kõik Tiksi ürgnaiselikkust osu­tavad jooned ühendada tervikuks, mil ei puudu reaalsus soo- ning liigi- (noore, vaevalt küpsenu, alles tütarlapselise naise) esindajana: Tiksi on eluline, kuigi mitte just tüüpiline naiskuju.

Kärbes on õieti viimne Tammsaare psühholoogiliste novellide sarja kuuluv, puht psühholoogilisi probleeme käsitav teos, – viimne noist Tammsaare tooteist, kus ta „otsib inimest” enam-vähem abstraktsete kuju­telmade kaudu. Juba seski novellis on tegelaskond abstraktsete vahen­dite kogust – et endist võrdlust korrata – muutunud võrdlemisi väga reaalseteks olenditeks, eriti naispeategelane Tiksi. Järgmisis tooteis asenduvad abstraktsed kujutelmad lõplikult reaalinimestega: autor ei otsi enam „inimest” kui mingit üldmõistet, vaid kujutab üksikinimesi nende isikupäraste eriavaldustega ning noist eriomadusist – mitte üldinimli­kest üldomadusist – oleneva saatusega. Sellasteks teosteks on draama Juudit ja külaelu taustal hingeelulisi probleeme käsitlev jutustus Kõrboja peremees.

Kui novellis Kärbes Tiksi vastu autori tahet, teose seesmise loogika sunnil asetus esiplaanile, siis on draamas Juudit teadlikult ja tahtlikult naiskuju peategelaseks võetud: Juuditi kuju on too lähtekoht, millest hargneb kogu sündmustik; ainult selle kuju pärast on teos olemas, ainult selle kuju tõttu mõeldav. Alustanud naiskujudega, kes olid vaid mees­tegelaste hingeliste elamuste uurimise vahenditeks, saabub autor draamas Juudit vastupidisele seisukohale: meeskujud – Olovernes, Osias, Nimetu – on muutunud naise hingeelu valgustavateks helgiheitjateks; neid vajatakse naise teotsemise ajedena, naise elamusi kirjeldada võimaldavate teguri­tena. Nagu Tammsaare esimestes psühholoogilistes novellides armastas varieerida kombinatsiooni – kaks meest, nende vahel  naine, siis esitab ta ka draamas Juudit sama kombinatsiooni: Osias ja Olovernes, nende vahel Juudit. Kuid seal oli naine teisejärguliseks kujuks; siin on ta peategelane, meeskujud välise sündmustiku kandjateks.

Juuditi peamotiiv on sama, mida osatab novelli Kärbes lõpp: naise elumõte ja olemasoluõigustus on laps; last ihkab ta üle kõige ja kõigest muust hoolimata; mida täiuslikum naine puhtnaiseliku seisukohalt, seda täiuslikumat meest tahab ta, et laps oleks täiuslik, – naise ülim ideaal on „kuningapoegi ja -tütreid ilmale kanda”. Kusjuures „kuningas” tähendab kehalise ning vaimlise täiuslikkuse tippu.

Sellase naise seisukohalt ei ole roim – tappa mees, kelle kõrval ta pettunud oma õigustatumais ning ülimais lootusis. Juudit tapab oma mehe Manasse, sest mehel, kellest ei saa lapsi, pole elumõtet draama arhailises õhkkonnas kasvanud naiste silmis. Draama ekspositsioon esitab Juuditi tarmuka, kangelasliku naisena. Temas pole midagi tollest naistüübist, mis moodustab niinimetatud kodukana; pigemini võiks temast kujuneda heroiline matroon, suure sugukonna ema ning valitseja. Juu­dit pole alistuv naiskuju: nagu ta ei alistu saatusele ega lepi mittesobiva mehega, nii ei suuda tema alistuda ka armastuses. Leidnud Oloverneses eneseväärilise mehe, ei suuda ta ometi alistunult anduda temalegi, vaid tahab üheväärilisena astuda mehe kõrvale; veel enam: ta tahaks, et mees tõuseks seniselt kõrgelt seisukohalt veel kõrgemale, ülimale kõrgusele,- ning sealt tahaks ta valitseda mehega koos: kuningaemandana kuninga kõrval valitseda rahvast ja kuninga tütarde ning poegade suurt peret. Kui Olovernes Juuditi kangelaslikku, pööraselt auahnet armastust mõist­mata nõuab vaid silmapilkset eneseunustust, et siis jälle minna oma teed, tekib Juuditis sellane haavunud iseteadvusest keev viha, et ta hävitab sellegi mehe, – oma igatsuste täiuslikuma kehastuse. Kahtlemata on ses teos midagi ülimäärast, äärmiselt erakorralist; ent Juudit polegi tavaline, igapäevane naissoo esindaja, vaid äärmiste konsekventsideni viidud sugupoole esindaja: mitte tüüpiline naise- ning emainstinktide kehastaja, vaid tüüpilise algosistest järjekindluse tipuni viidud omapärane erand. Kuid sellane reaalsusega veenav erand, millesse kogu soo omapära keskendub nagu tulipunkti; kuigi erand, on Juudit väikesemaiski üksikasjus usutav, eluline, isikuline, inimlik kuju: tõepärasust taotleva fantaasia õnnestu­nuim kuju.

Ka psühholoogilisi probleeme käsitleva külajutu Kõrboja peremees peategelaseks on naine, – kui ehk mitte vormiliselt, siis igatahes tege­likult, sündmustiku tõukejõuna. Oli Juudit peamiselt naine-ema, siis Kõrboja Anna on esikätt naine-armastaja: tütarlapsena kiindunud, on ta seega jäädavalt seotud, nii et aastapikkusest lahusolust hoolimata armas­tatut uuesti kohates valmis on temaga naituma kõigi näiliste takistuste kiuste. Realistlikum käsitlusviis teataval määral pehmendab Kõrboja Anna tunnete sitket ja visa sirgjoonelisust; oluliselt on ta samuti taltsu­tamatu, pimesi oma eesmärki taotlev instinktide-inimene nagu Juudit. Vahe on parimal juhul temperamendis; hingelaad on sama. Nii Juudit kui Kõrboja Anna lähevad isemeelselt otsejoonelises eesmärgile püüus nii kaugele, et taoteldu nende käes puruneb. Taotlusesemete iseeluga ja isiklikkude soovidega arvestamata kaotab kumbki oma armastatu: oluliselt hävitab Kõrboja Anna õnnetu Katku Villu just samuti kui Juudit Olovernese. Mõlemad naised tahaksid vägisi saada, mis nad ihkavad – Juudit kuningaemanda  istet   Olovernese   kõrval,    Kõrboja  Anna Katku Villut Kõrbojale peremeheks kas või Villu enesestlugupidamise kulul – ega taipa ette näha, et vägisi võtta saab vaid surnuid. Nii osutub nende ülemäära suur armastus viljatuks.

Mis puutub Kõrboja Anna isikusse, siis on temas kõigepäält tõu ning sugukonna omadused hästi tabatud: endamisi vaikivana, enesesse süvenenuna ja enesessesulgenuna on ta niihästi rahvuslike kui Kõrboja omade perekondlike iseärasuste edasikandjaks, kuna tarmukalt iseteadlik, isemeelsuseni ulatuv toimimisviis lisaks iseloomustab rikka talu ainsat pärijat. Isiklik omadus on näiliselt kuiva ja kaine, natuke meheliku väljendusviisi taga peituv, visa tahtejõuga seotud äge tunnete ilm. Kõiki noid põhiomadusi mahendab heldimuse hetkeil impulsiivselt välja paiskuv soojus ja nagu naljatlev õrnus. Tervikuna jääb Kõrboja Annast – idee­lisest küljest kõnelemata – huvitavalt omapärane, mitteigapäevase nais­isiku üldmulje: selgem ja kujukam vististi kui ühestki teisest Tammsaare psühholoogiliste novellide naiskujust. –

Kui Tammsaare psühholoogilisi probleeme käsitlevais teoseis otsib abstraktset inimest, inimese sisimat ning olulisemat, siis maaelu kujuta­vais tooteis kirjeldab ta inimelu üksikute erilaadsete inimolendite enese­väljenduste kogumina. Neis teostes ei tarvitse lugejal jälgida suuremal või vähemal määral abstraktsete kujutelmade – tahtlikult ühekülgselt vaadeldud olendite – siseelamusi; neis teostes askeldavad oma suure­maid või vähemaid askeldusi igapäevased reaalinimesed. Mitte enam idee pole see, mille nimel nad teotsevad, mitte idee pole sündmustiku tõuke­jõuks ega olemasolu õigustuseks; vaid inimeste elamused ning toimingud on lähtekohaks, millest väljudes kujunevad filosoofilised ideed. Peamiselt abstraheeruvad ideed inimese heitlusest igapäevase leiva pärast, esikätt inimese heitlusest maaga: jutustuses Kaks paari ja üksainus vaevalt aimatavalt, jutustuses Rahaauk teravalt rõhutatud kujul, jutustuses Vanad ja noored resignatsiooni linikusse summutatult, romaanis Tõde ja õigus elujaatava alatooniga. Maaelu kirjeldavais teoseis ei tee autor vahet mees- ja naistegelaste vahel: mõlema sugupoole esindajad tegelevad ühe­väärsetena. Kujude käsitlusviis on konkreetne, kujud tihedad, – tihedus ulatub paremail juhtudel tüüpilisuseni. Tüüpilised kumbki oma erilaadis on jutustuse Kaks paari ja üksainus naistegelased naabrid Tiinat Viiut: Viiu pehmeloomuliseni, leplikum, tundelisem; Tiina riiakas, kiuslik, aina tülitsev, ikka pealetungiv tulihark. Jutustuse Vanad ja noored traagilises õhkkonnas on meeskujude kõrval naiskujudel – tüüpiliselt sõjakal vana­perenaisel ja tasasema loomuga ning alistuvamal noorperenaisel – sama tähtis koht.

Tammsaare kogu senist toodangut tervikuna võttes pole kõik eelkäi­vad maaelu kujutavad teosed muud kui eeltööd kapitaalsele romaanile Tõde ja õigus; nende tegelased tunduvad sulejoonistena Tõde ja õiguse tegelaskonna monumentaalse maali kõrval, — ka naistegelased: kõik nood käbedad või kurjad vanaperenaised, lihtmeelsed noorikud, heasüdamelised külaneiud. Mis neis kujudes osutatud, väljendub Tõde ja õiguse nais­kujudes viimse konsekventsini, igakülgselt, kõigis erivarjundeis. Tähtsai­mad Tõde ja õiguse arvukaist naiskujudest on kahtlemata Krõõt ja Mari; Krõõda tütred Liisi ning Maret; mõningad teenijate tüdrukute kujud ning lopsakas, tüüpiline lobasuu ja keelekandja saunatädi.

Tammsaare saunatädi – Kitzbergi Pibbu Kadri taoliste vanaei­tede väärikas järeltuleja; Tammsaare enda Kaasi Tiina täiuslikkuseni viidud ning mitmekülgsemalt käsiteldud teisend – on eesti kirjanduse parimaid vananaise kujusid. Kindlas veendumuses, et „miks see suu on siis mulle loodud, kui ma teda tarvitada ei tohi?” on saunatädi endale eluülesandeks teinud kaasinimeste asjus alatasa „suud pruukida”. Ilma et ta just paha inimene oleks, sossutab ja seletab, osatab ning ässitab saunatädi hommikust õhtuni, alatasa vimma, kahtlusi ning tuska külvates. Kõigega on tal tegemist, kõik teda huvitab, kõigest peab ta kõnelema. Ent kui tema torgete ning võrdamiste mõjul õnnetusi tekib, siis on saunaeit varmalt valmis õnnetutega kaasa nutma, – täiuslik kahekeelselt voorusliku külamemme kehastus!

Kui autor kahepaikse hingega saunatädisse suhtub muigava erapoo­letusega, siis teenijatüdrukute hinge- ja tunneteelu jälgib ta häätahtliku poolehoiuga. Ta kirjeldab neid kujult kui  hingelaadilt  mitmesuguseid, kuid üks huvipunkt näib kõigil olevat ühine: igaüht veetleb milgi kom­bel armastus. Seal on Eespere omade esimene naisteenija Mai – „matsakamaid naisi”, – kel „valge pea ja nii vaiksed ning sinised silmad, et poisid neist kohe marru läksid”.   Mai armub  Oru  sulasesse  Kaarlisse: on Mai „matsakamaid naisi”, siis on Kaarel „tugevamaid mehi”, – midagi matsakat ja tüsedat on ka armuloos, mis algab sõnnikuvankril  kojusõitmisega ja sõnnikuveo talgute klimbisupi söömisega. Tammsaare kujutus­viisi erilaad võimaldab luulelise alatooni leida isegi sellases klimbisupi söömises, – „Kaarli lusika pärast kippus Maie lusikas kaussi.   Juhtus nõnda, et Kaarli lusikas Maie lusikast klimbi nälpas.   Aga sest polnud midagi.   Mai oleks heameelega kõik klimbid kausist Kaarli lusikasse kor­janud …”Maie ja Kaarli lühike – ainsa suve pikkune – armulugu sisaldab kõik eesti taluteenija armastuse osised, et lõppeda poisi  hooli­matult ära kaugele minnes hüljatud Maie  mõrudate mõtisklustega oma­ette istudes ning vokki tallates, „nagu oleks tal süda tallalaua pääle täis”. Kuid autor oskab samu osiseid kasutades luua aina uusi variatsioone samale teemile. Hoopis isesuguses valgustuses esineb näiteks vanema, juba aastais teenija Miina armulugu külapoistest kallima akna taga tabatud ja  vaeseomaks  peksetud   noorukese  sulase  Jaagupiga,   kelle  ta omas sängis – oma särgigi  annab  vaesekesele  selga! – pikkamisi  terveks ravitseb,   tasuks poisilt  lapse saades.   Milline  ennastsalgav  hingesuurus kõneleb   Miina otsekohesest tunnustusest:   „ega  Jaagup  tulnudki minu juurde, vaid mina läksin tema juurde . . .”   Miina ei looda,   et poiss tema ,,ära võtaks”,  ei tahagi seda, ei ole mõtelnudki noort poissi enese, vanatüdrukuga siduda, – peaasi, et lapse saab: „et nõndagi laps tuleb!” Naise  emainstinktide ürgjõulise taltsutamatuse väljendusena  on vana­piigast Miina näiliselt kurb, tema enese teada õnnelik lugu varemkäsiteldud samalaadiliste probleemide kõrval uueks – lihtmeelselt kohtlaseks – lisandiks.

Huvitavamaid noore neiu kujusid Tõde ja õiguses on Eespere And­rese vanem tütar Liisi; põnevamaid ning luulelisemaid episoode ses suur­teoses Liisi romaan isa eluaegse vaenlase Tagapere Pearu poja Joose­piga: lapsepõlisest sõprusest tekkinud kiindumus on mõlemais nii tugev, et teineteise pärast ollakse valmis loovutama vanemate nõusolek ning õnnistus. Liisi lahkubki isakodust kui võõras, isa eemal viibides, et tütre pulmi – mida enam takistada ei saa – mitte segada.

Liisi kuju tundub Tõde ja õiguse autori lemmikkujusid olevat, mida arvata ei luba üksi sellele kujule pühendatud suur tähelepanu, vaid ka Liisi kujuga seotud mitmekesiste huvitavate episoodide rohkus lapseelu pildikestega alustades ning sellaste armuelu kujutustega lõpetades, nagu suveöised istungid palgivirnal, varrusaia viimine Joosepile välja alla nii­dule, jõuluõhtune kirikusse sõit Joosepi kellade helinal, nukra kõrvalmai­guga lõbus kosilaste jant, kui Liisi juba isakodust äraaetuna saunarahva juures uluall elab . . . Nagu kõigil sääraseil juhtudel väljendub Liisi südamlik-soe, emaliku helluseni ulatuv tunnetelaad, nii kokkupõrkeis isaga ilmneb tema iseloomu tugev ja paindumatu aluspõhi: vankumatu tahtejõud, sihikindlus ning iseseisvus. „Joosepile lähen ka siis, kui terve ilm vastu on . . . Ja kui mind ka luku taha pandakse, siis lähen talle läbi luku augu”, kinnitab Liisi esimese kokkupõrke lõpul; ning läheb Joosepile tõepoolest „läbi lukuaugu”, – nii et isagi enam keelata ei saa, paratamatusele alistudes. Hoolimatult, kas või jõhkruseni minevalt järjekindluselt ning tarmukalt iseteadlikkuselt sarnaneb Liisi Kõrboja Annale: Tammsaare üldse tundub eelistavat sellast ühesseainsasse tah­tesse ja selle teostamispüüusse keskendunud naistüüpi; sellaseid armas­tusse pimesi kiindunud sooesindajaid. Ka Liisi õde Maret – kuigi loo­mult teist laadi – kuulub samasse liiki; kui Liisi toimis avaliku vastu­panu ning murdumatu tahtejõuga, siis näib Maret välispidi taltsama, järele­andlikuma ning vormiliselt alistuvamana, et lõplikult ikkagi sedasama saavutada pikameelse visaduse, vaikse ja kannatliku sitkusega. Isa taht­mist vastu ta mehele küll ei lähe, kuid valitud mehest loobuda ka ei mõtle, on vaid valmis ootama – ükskõik, kui kaua. „Alandlikult ja vaik­selt”, kuid paindumatult jääb Maret oma tahtmise juure ning – võidab muidugi isa vastupanu, kergemini ja ruteminigi veel kui Liisi oma kange­kaelse isemeelega. Nii Liisi kui Mareti iseloomus on tõupäraselt tüüpilisi põhiomadusi, pikameelses ning vähemsilmapaistvas Maretis võib-olla roh­kemgi kui tulisemas, ägedamas Liisis.

Vaikselt ning nukrutsevalt meelelaadilt tuletab Maret mitmeti oma ema, Andrese Vargamäele asumise raskete aastate vaprat kaaslast Krõõta meele. „Küll meie siin kahekesi sinuga päivi saame näha!” ohkab Krõõt uues kodus esimest ööd magama heites. Ning saabki noorik siin näha päevi, milliseid ta isakodus poleks kujutella osanud: mis aasta edasi, seda rängem on Krõõda elu Vargamäel. Kui meestel on õigus vähemalt õhtuse ning öise puhkuse pääle, siis ei tunne noor perenaine mingit puhkeaega. Tal pole ainsatki heledamat silmapilku, isegi püha­päevad – meestele hingamispäevad – on temale vaid seks, et «hoogu võtta uutele töödele ja vaevadele, uutele muredele.” Krõõt ei kaeba: silmapisarad on ta ainsaks lohutuseks, – lapsedki toob ta silmapisaratega ilmale; nutab aidas ning laudas, väljal ning heinamaal, söögilauaski teenijate nähes. Alles surmavoodil tekib Krõõda enneaegu vana­nenud näole naeratus – nagu oleks tal surmast heameel.

Nii raske on naiste põli Vargamäel, et ka Mari, kelle Andres võttis just rõõmsa iseloomu ning laulusuu pärast, vaevalt perenaiseks saanud, kaotab rõõmsa meele ning unustab laulud ja varsti muutub sama vaiki­vaks ja nukrutsevaks, nagu kadunud Krõõtki oli. Vargamäe õhkkond on säärane, et seal küll mehed vahel võivad vallatada ja rõõmutseda, naised aga muud ei saa kui mures ja nukrad olla, nii et Vargamäe lastele eluotsani mulje jääb, et „emad ei rõõmusta ega naera kunagi”. Raske otsustada, kummal selle juures rohkem süüdi: kas tõesti Vargamäel või Vargamäe   meestel,  esikätt Andresel.   Tundub,   et ühtviisi hoolimatud ja halastamatud on mõlemad: Vargamäe tapab tööga, mil iial lõppu ei näi; Andres painab tüdimatu sundimisega, veel enam aga hingelise kaledusega, endamisi isepäinis elamisega. Vargamäe Eespere perenaiste elu jälgides tundub viimaks, et nad nagu kääbused mägede alla mattuvad, töö ning murede koorma alla; kõik naise-elu raskused ja vaevad tundu­vad nende kahe naise turjale kuhjatud olevat: Krõõda abitud pisarsilmad, Mari laiguliseks peksetud pihad kisendavad taeva poole kogu naissoo hädade nimel, vastust ja lohutust saamata. Nagu kaks tähist omanda­vad Krõõda ning Mari kujud lõpuks kolossaalsed dimensioonid, mahu­tades endisse kõik naise-ümmardaja, naise-koormakandja rõõmutu ja loo­tusetu elu inetuse, mannetuse ja viletsuse. Mulje oleks masendav, kui mitte Krõõda tütreis poleks esitatud sirgema selgroo ja isemeelsema tahtejõuga sooesindajaid: paremat tulevikku ennustavaid saledajoonelisemaid ning värvikamaid sümboleid.

M. Sillaots.

Loomingust nr. 1/1928

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share