Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

    

1

irjandus ühiskondliku nähtusena on kõige tihedamas seoses ideestiku ja mõttestikuga, mis iseloomustab teatud inimrühma vaimuelu mingil ajajärgul. Too seos on nii tihe ja need kaks tegurit – teatud ühiskonna vaimuelu ja kirjandus – näivad koguni sel määral ühtlikena, et raske on otsustada, kumb on a priori tegur ja kumb mõjustab, seega kujundab tõhusamini teist. Kuigi need kaks tegurit näivad olevat ühtlikud ja väga lähedased mõisted, ei kattu nad ometi täielikult teineteisega, ei kvantitatiivselt ega kvalitatiivselt vaatekohalt. Nende kahe teguri omavaheline seotus ei ole rajatud mitte üksnes aktiviteedi ja passiviteedi, s. o. vaimse mõju ja vastuvõtuvõime lihtsale vahe­korrale, vaid pigem aktsiooni ja reaktsiooni vastastikule printsiibile. Kirjandus – l’art pour l’art kujulgi – mõjustab ühiskonna vaimuelu ja avaldab tõhusat toimet selle sisule. Vastupidi ka ühiskonna vaimuelulaadi muutumine mingil sotsiaalsel põhjusel võib tekitada kirjanduselus revolutsiooni nii väljenduslikes vormides kui ka sisus, s. o. temaatikas ja problemaatikas.

Just selle pärast, s. t. ühiskonna ja kirjanduse nii tiheda seotuse tõttu panevadki uuemaaegsed kirjandusloolised uurimused üha roh­kem rõhku ühiskondlike nähtuste jälgimisele seoses kirjandusega. Vanem arusaamine kirjandusest, mis valitses läbi terve XIX sajandi, uuris alati osa terviku asemel, nagu teisedki teadused sellal, nõnda siis kirjanikku, tema elulugu, kirjandusteoste juhtmõtteid ja nende väljenduslikku vormi kirjanduse kui terviku asemel. Kuid ideede- ja stiililugu on ainult üsna väike osa kirjandust kujundavaist tegureist. Kirjandusteose funktsioon, s. o. kirjanduse ja ühiskonna vahekord, on aga samuti väga tähtis tegur kirjanduse elus. Mõnede kirjandus­like väljendusvormide domineerimist näiteks põhjustavad puhtühiskondlikud olusuhted. Erinevate kirjandusžanride – eepika, lüürika, draama, romaani – aegajalist vaheldumist selgitavad teiste tingi­muste kõrval sotsiaalsedki olud. Kui keegi tahaks uurida romaani – kaasaja domineerivat žanri – tema domineerimise seisukohalt, siis peab ta sellele probleemile lähenema sotsiaalsete tegurite ning pub­liku psühholoogia uurimisega. Nõnda kujuneb kirjanduselu uurimisel uue vaatekohana kirjanduse sotsioloogia, s. o. kirjanduse ja ühiskonna vahekorra uurimine, mis  kollektiiv- ja  individuaalpsühholoogiliste

vaatekohtade jälgimisega suurel määral avardab kirjanduskäsituse seniseid piire.

Ungari kirjanduskäsitus, s. o. ungari kirjanduse olemuse, tegu­rite, avaldumisvormide ja sihtide uurimine ning tunnetamine – oma ligi sajaaastase arengu jooksul – hõlmab endasse kolm arenemis­järku. Möödunud sajandi esimeselt poolelt on pärit rahvusroman­tismi romantiline kirjanduskäsitus, sajandi lõpult positivistlik, s. o. võrdlev kirjanduslooline kool, ja viimaks kõige uuemast ajast vaimu­looline suund. Romantismiaegne kirjanduskäsitus mõistis kirjandust ennekõike rahvusliku eluavaldusena. Seega lisandus kirjanduse esteetilis-kunstilisele iseloomule veel tähtsam otstarve: rahvuspedagoogiline vaatekoht, rahvusliku iseteadvuse ärkvelhoidmine, hoolitse­mine rahvusliku iseseisvuse tähtsaima tingimuse – keele eest, ühe sõnaga rahvuse kasvatamine pärisungarluse kirjeldamise ja säilitamise kaudu. See kollektiivne otstarve surus viimaks täiesti tagaplaanile esteetilis-kunstilised, niisiis puhtkirjanduslikud vaatekohad, eriti kui kirjandusteoste hindamisel loomulikult ka eetika hakkas mängima väljapaistvat osa. Sellisele kirjanduskäsitusele annab õige seletuse ungarluse ajalugu XIX sajandil. See oli rahvusliku ärkamise aeg ungarlaste, nagu paljude muudegi Euroopa rahvaste elus. Roman­tilise rahvusiseteadvusega kaasus niisiis loomulikult romantiline kirjanduskäsituski. Positivistlik kirjanduslooline kool aga käsitas ungari kirjandust juba pisut avaramas raamis: võrdleva kirjandusloo meetoditega. Vaimsel alal aga ei märgitsenud selle voolu töötule­mused mingit silmaringi laienemist. See takerdus filoloogia meetodeisse. Kirjanduse tuumolemusest oma erilist käsitust evimata analüüsis see teiste teaduste eeskujul kirjandusteoseid, pühendades kogu oma anduva töökuse „kirjanduslike mõjude” väljaselgitamisele, kuid sünteesini, kirjanduse filosoofilise mõistmiseni see ei jõudnudki.

Kõige uueaegsem vaimulooline vool ilmneb reaktsioonina eel­nenud voolude pärimustele. See vool jälgib kirjanduslikke nähtusi üksteisest mitte isoleerituna, vaid sünteetiliselt ja püüab uurida ning selgitada ungari vaimueluavaldusi alati ühenduses Euroopa vaimsete liikumistega ülalnimetatud kirjanduskäsituslike meetodite, vaimuloo, psühholoogilise analüüsi ja kirjandussotsioloogia simultaanse rakendamisega. Neil kirjanduskäsituslikel vaatekohtadel on ungari uuema kirjanduselu nähtuste uurimisel ja mõistmisel eriti oluline tähtsus, kuna uuemat kirjandust eraldab eelmisest ajajärgust igas suhtes kuristik, mistõttu selle uurimine ei saa toimuda lähtudes neilt seisukohtadelt, mis eelmine ajajärk endale rajas ja kust sellal lähtuti.

    

2

Rahvuslikuks klassitsismiks nimetavad ungari kirjandusloolased XIX sajandi kirjandust, ja seda täie õigusega, sest ungari vaim lõi tollal need surematud kirjanduslikud teosed, mis on ühenduses Vörösmarty, Petöfi, Arany’i, Jókai ja Madách’i nimedega. See klassitsism oli juba sajandi algul romantismi näol olemas, kuid pärisungarluse olemus avaldus kõige täielikumalt sajandi keskmisil aastakümneil rahvapärasesse rahvuslikku suunda kuuluva kirjanike põlvkonna teoseis, kõige iseloomustavamalt János Arany’i luules.

Rahvusliku klassitsismi kirjandus, nagu terve XIX sajandi ungari kultuurgi, pole üksnes ungari, vaid ka üldkirjanduse seisukohalt huvipakkuv nähtus. Selle suure ja sügava vaimuelu vooluga, mida Euroopa kultuuriloos ratsionalismi nime all tuntakse, seondus ungarlus Saksamaalt tulnud vararomantilise liikumise kaudu. Ratsionalismi kannul käiv vararomantiline ja romantiline aeg andsid ungarlusele iseseisva rahvuskultuuri loomiseks esimesi õhutusi. Ungarlus avas­tab end, nagu Euroopa muudki väiksemad rahvad, ja asub suure innuga iseseisva rahvuskultuuri loomisele. Romantilise ajajärgu mõju avaldub esmalt mineviku ihalemises ja siis rahvuslikus sentimenta­lismis, mis hiljem sajandi jooksul küpseb teadvuseks eksklusiivsest rahvuslikust kutsumusest ja tugevaks rahvuslikuks endausalduseks. Selt seisukohalt vaadates toimus ungari vaimuelus kõik samal viisil nagu mujalgi Euroopas. Erinevus võrreldes muu Euroopaga ja ungari romantilise ajajärgu spetsiaalne iseloom avaldub milleski muus.

On ju teada, et nagu humanismil oli vastavaks kollektiivmõisteks rahvus, nõnda sai romantika kollektiivsuseks rahvas. Nii vahetati senine väärtustekogu rahvalikkude väärtuste vastu: loomulik lihtsus, südameheadus, otsekohene lihtsameelsus ja kombeline puhtus said kultuurilisteks ja seega ka kirjanduslikeks väärtusteks, s. t. kirjan­duse temaatika tuumaks. Selle ajajärgu kõige karakteersemaks tun­nuseks on ungari kirjandusele eriti iseloomulik rahvalikkus (tendance populaire). Kuid mida enam kaugeneme sellest ajajär­gust, seda selgemaks saab, et ungari vaimses elus just noil ülitähtsail ajul ilmnes vältimatu kultuuriline kallak, millel olid süga­vad ajaloolised ja kirjandussotsioloogilised tagajärjed. Nimelt sellest kultuurielu tõusust, mida märgitses terves Euroopas romantism, jäi Ungaris ilma just too romantika kollektiivsus – rahvas, niihästi aktiivse, kui ka passiivse kultuuritegurina. Sest sellal kui romantika vaimse liikumisena mujal, peamiselt läänes – Inglismaal ja Prant­susmaal, lõi aluse püsivale kodanlikule kultuurile ühenduses kirjan­dusloolasele hästi tuntud inglise ja prantsuse romantismi ja realis­miga, piirdus ungarluse elus too romantika mõju kitsa alaga.

Ungaris ei olnud ju XIX sajandil läänemaist kodanikkonda, vaid kodanluse osa etendas hoopis piiratum ühiskonnakiht, nn. kesk- ja väikeaadel. Ungarluse poliitilises ja vaimses elus olid möödunud sajandeil rahvusmõtte kandjaks just need kesk- ja väikeaadlike kihid. See oligi see rahvas ise – nende enda käsituse, kui ka üldise aru­saamise järgi. Ungari aadel oli laiaulatuslik, mitmekihiline, komplit­seeritud eluvormidega ühiskonna osa, mis aristokraadist kehva prole­tariaadini mitmesuguseid ühiskondlikke eluvorme peegeldas. Nagu üldiselt teada, oli XIX sajandil Ungaris iga kahekümnes isik mingil moel aadlik ja möödunud sajandil esines selliseidki juhuseid, et ku­ningate poolt terve küla elanikkond aadeldati. Ungari aadlit võiks niisiis läänemaise aadliga võrrelda üksnes ses mõttes, et see oli samuti eesõigustatud kiht, poliitiliste ja ühiskondlike privileegidega, mitte aga ainelise seisundi ja ühtluse poolest. Näit. kõige madalamal ast­mel olev aadel – nn. „pastla aadel” ei erine peagu üldse mitte tavalisest talupojast. On raske otsustada, kuidas peaks õigemini nime­tama seda ühiskonnakihti sajandi hilisemate aastakümnete jooksul – kas aadeldatud kodanluseks või kodanlikustatud aadliks. Selle kihi ühiskondlikku ja kultuurilist osatähtsust vaadeldes selgub, et ungari ühiskonna areng erineb küll vaevalt lääne riikide demokratiseerumise protsessist. Erinevus on vaid selles, et too demokratiseerumine Un­garis oli kitsama mõjualaga kui läänes, sest see piirdus ainult ühe rahvakihiga, mis olgu ühel või teisel viisil ikkagi oli eesõigustatud olukorras.

Nõnda siis siirdubki Ungaris ratsionalismi mõjul juhtimine seniste kultuurikandjate – aristokraatia ja kiriku – käest pikkamisi tolle kodanlikustatud kesk- ja väikeaadli kätte, ja sellal kui romantika, too Euroopa uus vaimne liikumine, oma rahvapärase motiivistikuga Ungarisse saabus, võttis n. n. „rahvana” selle vastu just too kesk- ja väikeaadlik kiht. Ungari aadel seondus tihedalt selle liikumisega ja läbi terve XIX sajandi mõjustab just tolle kihi vaimulaad ungari vaimuelu iseloomu. Ungari omandab prantsuse kodanluse vabadusaated ja liberalismi. Kuid vabadusaade Ungaris puudutas kaht eri asja: rahvuslikku vabadust, mida taoteldi Habsburgide ülemvalitsuse alt vabanemispüüetega, ja talupoegade vaba­dust, mida aristokraatia ja aadel praeguste sotsiaalsete mõistete järgi hoolimatult kitsendas. Loomulikult käsitas aadel vabadust esi­meses mõttes, Euroopa suurte vabadusliikumiste vaimus. Ning edasi omandas väikeaadel saksa kodanluse idealismi ja veel palju muudki sealseist biedermeierlikest eluvormidest. Kuna aga ungari kesk- ja väikeaadel, hoolimata omandatud kodanlikust mentaliteedist ja ühevõrdsuse ning vabaduse kultusest, jäi ungarluse tervikus eesõigus­tatud seisuseks, siis vajutab see asjaolu kogu ungari XIX sajandi kultuuri ja kirjanduse elule oma pitsati. Esiteks kujuneb välja uus ungari inimideaal: härrasmehe ideaal. See uus inimideaal andis piir­jooned ungari XIX sajandi vaimuelule ja kirjandusele, sest kirjan­duse loojad ja lugejad kuulusid enamasti sellesse seisusesse. Seda inimideaali taotsetakse kõrvutada inglise džentlmeni ideaaliga ja mõned uurijad peavad seda üheks tähtsamaks lääneliseks kultuuri­mõjuks, kusjuures selle mõju tähtsust kõrvutatakse humanismi ja reformatsiooni mõjuga ungari kultuurielule. Nii kujunes ungari vaimuelus XIX sajandi jooksul maailmavaade, mida võib nimetada klassitsistlikuks ungari maailmavaateks. See sai moraalseks aluseks ungari rahvuslikule elule läbi terve sajandi. See oli olemuselt posi­tiivne maailmavaade, olles vahekohal optimismi ja pessimismi vahel. Sügavate inimlike probleemide suhtes asus see kompromissi seisu­kohal. Usulisi ega moraalseid lahkhelisid sel ajajärgul ei olnud.

Kirjanduses iseloomustab seda aega algusest peale teatud teemastiku ühtlus ja suletus ning äärmuslike tunnete vältimine. Armas­tuslüürika tunneb ainult puhast, perekondlikku armastust. Heroismi ja legendaarse rahvusmineviku ülistamine on aga igas kirjandusžanris üldine. Seda väljendusviisi võiks nimetada ideaalrealismiks, mis kõige silmapaistvamalt teostus Arany’i luules. Rahvuslikud ja valitseva kihi vaatekohad ühtisid siis ühiskonnaelus ja kirjanduses. Üle nende piiride ei tohtinud kirjanikud astuda. Aadli kihihuvide vastu sotsiaalses mõttes ei põrganud isegi need kirjanikud, kes juhus­likult ei olnud selle seisuse liikmed, sest aadli inimideaali eluvormid olid ühteviisi kohustuslikud kõigile. Sellest kitsendavast piirist üle astuda püüdsid sajandi jooksul ainult kaks kirjanikku: alati mässu­meelne Sándor P e t ö f i ja sügavhingeline kultuurpoliitik József E ö t v ö s. Kolmandaks võiks siia võtta veel Imre M a d á c h’it oma üldinimliku, ajaloofilosoofia probleemistikuga Inimese tragöödias.

Kirjanduslikes tooteis rahvas esines kirjandusliku teemana vas­tavalt kaasaja moele, kuid mitte kunagi oma tõelisel kujul. Sajandi algul pärisorjuse ajal esineb näit. talupoeg kirjanduses koomilise tüübina, vabadusvõitluste aastakümneil aga ajaloolise ülekohtu eest kättemaksuhimulise kummitisena, kuna alles Arany ja temas täius­likuks arenenud ungari klassitsism lõi talupojast õilsat ungarlust kandva idealiseeritud kuju.

Rahvuslik klassitsism tootis XIX sajandi jooksul palju kirjan­duslikke tähtteoseid, mida ungari kirjandusloos uhkusega esile tõs­tetakse. Peagu iga kirjandusžanr leidis endale surematu suuruse, lüürika – Petöfi (1823-1849), romaan – Kemény (1814-1875) ja Jókai (1825-1904), eepika – Vörösmarty (1800-1855) ja Arany’i (1817-1882), draama – Katona (1791-1830) ja Madách’i (1823-1864) jne. Ungari rahvusideoloogia väljakujunemine ja kristalliseerumine selleaegses kirjanduses sai teoks.

    

3

Sajandi vahetus toob ungarluse ellu suuri ühiskondlikke muutusi. Kultuurielus hakkab langema aadli mõjuvõim ja arenema uus kodanlus laiemas mõttes. Kapitalism teisendab riigi senist puht agraarset iseloomu, tööstus ja kaubandus hõivab ikka laiemaid ja laiemaid alasid. See majanduslik ümberkujunemine toimub peamiselt Austria-Ungari dualismi sünniaastate ja millenniumi vahel (1867- 1896). Riigi pealinn Budapest hakkab arenema suurlinnaks ja saab kodanlikustuva elu keskuseks. Aristokraatia võtab endale tööndusettevõtteis ja pankades uuesti juhtiva osa. Kesk- ja väikeaadel ei suuda end kapitalismi sobitada. Pikkamisi minetab ta oma jalge­aluse, hakkab vaesestuma, muutub varanduseta aadliks – gentry’ks. ja et kindlustada oma senist osa, tungib riigiameteisse. Senine kultuurikandev kiht kaotab niisiis oma majandusliku kaalu, muutudes bürokraatseks ametnikekihiks. Rahvuse elus hakkavad nüüd osa mängima senini hoopis tundmata ühiskondlikud jõud ja tegurid. Laiades kihtides, pärisorjusest vabastatud talupoegkonnas, hakkab esinema proletariseeruvaid tendentse ja kujunema agraarproletariaat, kes tänapäevalgi on suurimaks probleemide tekitajaks Ungaris. Üha suureneva kriisi ainsaks lahendamisvõtteks oli omal ajal riiklikultki toetatud väljarändamine Ameerikasse, mille tõttu terved külad elani­kest tühjusid, kuna sajandi vahetuse aastakümneil rändas välja umbes poolteist miljonit ungarlast (a. 1866 kuni 1913).

Riigi rajamail aga ärkasid vähemusrahvused rahvuslikule isetead­vusele. Riigi ametkondlik juhtimine jäi ikkagi aadli kätte, nii et mõjuvõimsamaks teguriks ungarluse elus oli edasigi gentry, kelle eluvorme ja ideoloogiat püüdsid omandada ka teised. Nii arenes välja spetsiaalne, gentry kergemeelsust ja välist sära jäljendav ühiskonna­kiht. Nende eluvormidel puudus aadli sügav vaim, mis oli võrsutanud eelmise ajajärgu rahvusliku klassitsismi.

Kirjandus aga nimetatud muudatusi ühiskonnaelus ei kajasta­nud. Kirjanduslikul ühiskonna kajastusel olid samad värvitoonid, mis rahvalikul rahvusklassikuilgi, Petöfil, Jokail, peamiselt aga Arany’il. Talupoja heaks ei astutud ühtki reaalset sammu, seda enam kõneldi temast kirjanduses, loomulikult idealiseerivalt, nii et talupoja tõeline olukord jäi selle idealiseerimise varju. Ungari talupoja kai­nuse, tubliduse, huumorimeele, ühe sõnaga kogu tema tervikliku karakteri kujutamine ja ülistamine algas kirjanduses Petöfiga, kuid sa­mal ajal tahtsid niihästi Petöfi kui ka tema kaasaegsed talupoja heaks ka tegelikult midagi ette võtta. See oligi rahvaliku kirjandusvoolu peamisi programmipunkte. Arany vaikis talupoja tõelistest hädadest, kuid tema käsitus talupojast ei olnud seepärast veel väär, vaid üksnes äärmiselt idealiseeriv (Toldi-triloogia): ungari talupoja olukord tollal ei olnud veel nii raske ja lootusetu kui hiljem.

Sajandi lõpu kirjanikkude põlv koosnes enamikus epigoonidest, eriti lüürikas, kus valitsesid nn. petöfitsejad ja arany’itsejad. Too aeg võttis peagu kaanonina üle rahvusklassitsismi teemad ja fraseo­loogia, ilma et sel oleks olnud oma originaalset vaimu. See ebanor­maalne olukord tekkis ungarluse vaimuelus seetõttu, et kirjanduse ja ühiskonna vaimusisu ei katnud teineteist. Talupoeg kirjandusliku teemana muutus sajandi lõpu poole klišeeks. Tema mõistust, huumo­rimeelt, kainust ja tublidust ülistati vanade eeskujude järgi nii, et ungari talupoega hakkas sel viisil idealiseerima kogu rahvas. Sellises vääras talupojakujutuses domineeris rahvatükk, mis oma tipu saavu­tas E. Tóth’i (1844-76) ja F. Csepreghy’ga (1842-80). Selles kir­jandusliigis puuduvad täiesti demokraatilis-sotsiaalsed tendentsid. Siin tantsib talupoeg oma pidulikus rahvariides tšardaši ja laulab sentimentaalseid kunstrahvalaule kirjule linnapublikule, nagu ei olekski tal muud ülesannet kui käia kirevas rahvariides ja demonst­reerida külaelu idülli võltssentimentaalsete armastusintriigidega. See väär talupojakujutus juhtis kauaks ajaks kõrvale teiste ühiskonna­kihtide huvi kõige akuutsemaist ungarluse päevaküsimustest – ta­lupoja sotsiaalsest seisundist – ja see on imbunud niivõrd sügavale kirjanduse üldkäsitusse, et see romantiline kuju kollitas kuni Maail­masõjani. Kuid mida hiilgavamaks ja idealiseeritumaks muutus talupojaelu kirjanduslikul laval, seda kõledamaks muutus see tegelik­kuses raskete agraarolude tõttu, eriti Alföldis, Dunántúlis ja Erdély’is, kus rumeenlased plaanikindla rahanduspoliitika kaudu said jär­jest rohkem maad oma kätte. Samuti läks kirjandus mööda teisestki ungarlust sügavasti puudutavast probleemist, vähemuste küsimusest.

Lüürika aineala jääb kitsaks, ajajärgu päevaküsimustest kaugele. Lauldakse sünnikohast, lapsepõlvest, armastusevalust, usulistest tun­deist ja perekonnast. Ajajärgu lüürilise luule esindajaks on Petöfi ja Arany’i epigoonid, teisejärgulised luuletajad.

Rahvusliku klassitsismi elukäsitus teeb läbi oma esimese mur­rangu János Vajda (1827-1897) luules, keda just seepärast pee­takse Ady eelkäijaks. Vajda seisis oma murrangulise hingega kibes­tunult keset sajandi lõpu muutunud maailma ja oma tähtsuseta kaas­aeglasi. Ta ei suutnud ei kohaneda ega leppida oleva maailmakor­raga. Ta purustas klassitsismi traditsioonid kahel alal: armastuses erootika luulendamise ja metafüüsikas elu ja surma ürgküsimuste sügava läbitundmise teel.

Sellega patustas ta lepitamatult kehtivate kirjandustraditsioonide vastu väikekodanluse ja väikeaadli idüllilistesse eluvormidesse tar­dunud kaasaja silmis. Vajda loobumine biedermeierlikust armastuskäsitusest, mis Petöfist saadik oli olnud seaduseks, tundus pühaduse rüvetusena. Armastuse kehaline külg, sensuaalsed kired ja jõuline nautimine leidis temas osava kujutaja (Gina-laulud). Kuidas suutnukski vastu võtta neid kirglikke armastuslaule Petöfi süütu mait­sega aeg! Ja mis ta oma vitalistliku elukäsituse kohaselt väljendas elu ja surma kohta, see oli teravas vastuolus kaasaja elumõistmisega. Teda ei tunnustatud, tema luulet peeti patoologiliseks nähteks, dekadentismi kajastuseks. Alles uuemaaegne kirjanduslugu hüvitab te­male tehtud ülekohtu.

Sajandi vahetusel kodanlikustunud aadli kultuur ja ühiskond esineb kõigi oma vooruste ja pahedega, oma inimtüüpidega ja ise­laadsete eluvormidega reaalselt kujutatuna Kálmán M i k s z á t h’i (1847-1910) teoseis. Mikszáth oli aadlik ja sellisena oma seisuse viimne silmapaistvam esindaja ungari kirjanduses. Jókai kõrval oli ta kõige menukam ungari proosakirjanik. Tema terav tähelepanu koos satiirilise huumoriga loob kaasajast vägagi tõetruu pildi. Ta teoseis leiame kaasaegse ühiskonna objektiivset kriitikat ja sellega koos ka aadli enesekriitikat. Hoolimata oma kriitika teravusest ei sattunud ta siiski vastuollu ungari lugejaskonnaga. Ta oli üle ühis­kondlikest pahedest ja ta avaldas oma kirjanikuelamusi kerges satii­rilises, tihti ka küünilises toonis. Oma romaanide ja novellidega esindab ta daudet’likku realismi, milline vool on enim kooskõlas tema skeptilise ja positivistliku maailmavaatega. Ta nägi väga hästi, et aadli aeg on juba möödas. Oma kibestuse ja kokkupõrked ühiskonna tõekspidamistega uputas ta pehmesse huumori ja anekdoodilikkusesse. Mikszath’i temaatika hõlmab kolm ühiskonnakihti: talupoegkonna (teosed nagu A tót atyafiak – Slovakkia veiled, A jó palócok – Hüvad palootsid jne.), Põhja-Ungari väikelinnade kodanluse (Szent Peter esernyöje – Püha Peetruse vihmavari, e. k. 1930, jne.) ja väikeaadli (Nemzetes uraimék – Kulla aadlihärrakesed, A vén gazember – Vana kelm, e. k. 1924, jne.). Talupoeg ei esine temal mitte seoses sotsiaalsete probleemidega, vaid kui kultuurist puudutamata primitiivne inimlaps sobiva novelliainena. Mikszáth nägi allakäinud gentry’s rahvuslikku hädaohtu ja tema traagikoomilise kujutusviisi tagant paistabki selgesti selle omal ajal suurt osa mänginud seisuse vaimne ja majanduslik kokkuvarisemine.

Aga järeldusi ta sellest terve ungarluse seisukohalt ei tee, ta jätab selle lugejate teha, kuna ta ise jääb lõpuni truuks puhtkirjan­duslikele sihtidele.   Sellega seletub tema suur menu publiku hulgas.

Sajandivahetuse aastakümneiks on Ungaris vaesestunud gentry’st, lihtrahvast ja assimileerunud muulaskihtidest välja kujunenud uus juhtiv keskkiht oma iseseisva maailmavaate ja eluvormidega. See juhtiv keskkiht oma kirevuses paikneb eraldiseisva aristokraatia ja liikumatult vaikiva talupoegkonna vahel. Selle keskkihi vaimulaad määraski XX sajandi esimeste aastakümnete vaimuelu raamid ja ise­loomu tuuma. Ideoloogias ja elukäsituses omandasid need kodanli­kustunud kihid snobistlikult eelmise põlvkondade vaimusisu ja elu­vormid.   Sellest segandumisest areneski uus ühiskonnavorm: ungari härraskihi, kes varsti lõi oma kirjandusegi, kus tuli täielikult nähtavale loojate vaim ja maitse. Selle uue kihi esindajatena teotsenud kirjanikud ei olnud oma enamikus mitte endise juhtiva kihi liikmed, vaid põlvnesid uustulnukaina vastsest kodanlusest. Nendega liitus veel ungaristunud juudi kirjanike üha kasvav rühmkond. Tõu­sevad esirinda Ferenc H e r c z e g, Gyula P e k á r, Jenö R á k o s i, Viktor R á k o s i, Géza Gárdonyi, Zoltán A m b r u s ja Gyula Krudy ning ungaristunud juudid Jósef K i s s, Sándor B r ó d y, Jenö H e 1 t a i  jt. Nad elustasid endise juhtiva kihi ideoloogiat ja vaimuelu sisu enamasti väga vaimustatult ja programmaatiliselt, et sel­lega saavutada kodanikuõigusi uues ühiskonnas. Juudi kirjanikud aga läksid vastupidisesse äärmusse, teatud suurlinlikku kosmopoliitsusse – üldtuntud juutliku ebatraditsionaalsuse tõttu – millel peale keele on väga vähe ühist ungarlusega.

Saksa päritoluga tulihingeline ajakirjanikust ungarlane Jenö Rákosi (1842-1929) oli sajandi algul ärganud ungari imperialistlike püüete kirglikem õhutaja. Tema eesmärgiks oli ungaristamine igal võimalikul alal ja viisil. Viktor Rákosi (1860-1923) elustas oma teos­tes 1848./49. aastate vabadusvõitluste sündmusi romantilise paatosega. Romaanis Elnémult harangok (Tummaks jäänud kellad) osutab ta Erdély’i ungarlaste raske olukorra kirjeldamisel reaalset probleemide mõistmist. Ferenc Herczeg (s. 1863) on jäänud ungari uue keskkihi ideoloogia ja vaimsuse andeka esindajana kuni tänaseni ametlikultki ülistatud ja ohtrasti loetud ungari esikirjanikuks. Uustulnukana imetleb ta gentry’t, mida näitavad tema romaanide ja novellide teemadki. Herczeg peab toda uut keskkihti ungarluse kandjaks ja see­pärast loebki too kiht püsiva huviga tema arvukaid teoseid, milledest on kõige väärtuslikumad tema ajaloolised romaanid ja näidendid (Pogányok – Paganad, e. k. 1933, Az élet kapuja – Elu värav, e. k. 1931, Bizánc – Bütsants jt.) herczegliku käsitusega ungarlusest, kir­jutatud aja vaimus. Oma novellidega on ta istutanud maupassantliku novellivormi ungari kirjandusse. Herczegi laadi jäljendab kitsamas raamis Pekár (1867-1937). Gárdonyi (1863-1922) kirjanduslikus toodangus ei ole poliitilisi tendentse. Ta on alalhoidliku hingelaa­diga kirjanik, tema teemadealaks on peamiselt küla, mitte aga niivõrd talupoeg ise kui just elu külas (Az én falum – Minu küla). Ungar­luse kõige iseloomustavamaid tunnuseid näeb ta alati talupoegades. Isegi tema ajaloolistes romaanides kajastub nimetatud käsitusviis (Láthatatlan ember – Nägematu inimene, e. k. 1929, Isten iabjai – Jumala orjad, e. k. 1932). Tema talupojad ajaloolistes romaanides ei ole aga oma kihi õiged esindajad, vaid üksnes vahendid primitiivse hingeelu kujutamiseks keset elu raskusi. Eelnenuist seisab eraldi Zoltán Ambrus (1861-1931), kelle romaanidest leiame ühiskondlikku elukäsitust ratsionalistlikus väjendusviisis prantsuse eeskujudel. Impressionistlikul proosalgi on oma esindajad – Gyula Krudy (1878-1933) ja Dezsö S z o m o r y (s. 1869) isikutes.

  

I osa Loomingust nr. 1/1938

    

4

evolutsiooniliste muudatuste ja teravnenud kirjanduslike võitluste käras muutus ungari kirjanduslik elu sajandi esimesest kümnendist alates üha hoogsamaks. Pöördeks andis tõuget Endre A d y isik ja tema kirjan­duslik tegevus. Tihti taotsetaksegi seepärast ungari kir­jandusloos nimetada XX sajandi kaht esimest kümnendit Ady ajaks, Ady vaimseks revolutsiooniks, tema poolt pühitsetud luu­let aga moodsaks ja läänemaiseks, mille all tuleb mõista ungari vaimu­elu uut euroopalikku suunda. Teiselt poolt on uute radade otsing ungari kirjanduses tihedalt seotud Nyugat (Lääs) nimelise kirjandus­liku ajakirja asutamisega (1908) ja viimase ümber koondunud uue kirjanikupõlvkonna agarusega.

Sajandilõpu kirjanikud säilitasid muutmatult eelmise sajandi vaimu. Kõige rohkem vahest laienes ainult nende teemade ja ainete ala, vastavalt tolleaegseile maitsesuundadele, kuna kirjanduslikud käsitused ise ei muutunud. Eranditult kõik jäid truuks valitseva sajandilõpu kodanlikule maailmavaatele. Selle raamides käsitleti siis probleeme inimesest ja inimelust, kusjuures aga too traditsionaalne eluvaade rahvusliku klassitsismi üha laguneva pärandina polnud enam katkestamatult ühtlane ega kindel. Rahva ellu polnud see kuigi süga­valt juurdunud. Dualistlikule riigivormile rajanev võimuidee ja ühiskondlik korraldus lõi ikka rohkem ja rohkem vankuma. Juhtiva härrasklassi rõhutatud klassiteadvusele vastukaaluks kujunes pikka­misi välja sotsialistlik käremeelne vasak tiib, kes pidevalt ründas valitsevat ühiskondlikku korda. Juhtivad ühiskonnakihid loomulikult asusid kaitsele nende hoolimatute rünnakute vastu. Teiselt poolt aga olid algul nende radikaalsete ideede levitajaiks enamikus vabamõtlejad juutluse ringidest, kelle vastu ungarluse laiemais kihti­des juba ennakult tunti umbusaldust. Avalik arvamine pidas neid ideid ungarlusele ohtlikuks ja seadis vastukaaluks kindla rahvus­ideoloogia. Nõnda sattusid ungarluse elus teineteisega silm silma vastu rahvuslik ja edumeelne mõte, juhtiv intelligents ja pahempool­sete poolt organiseeritud tööliskond. See vastuolu lõi välja Maa­ilmasõja lõpul, sõjakaotuste ajel veelgi teravnedes, poliitilises revo­lutsioonis, mille juhtideks olid valdavas enamikus juudid ja vaimu­keskpärakud – poliitiliste ülesannete teostamiseks jõuetud elemen­did, kes ei suutnud võidelda olukorra äkiliste raskustega.

Kõik need ühiskondlikud probleemid ja võitlused kajastuvad sel­gesti kirjanduslikuski elus. Lugeva publiku enamik, nn. haritud keskklass, oli ennegi protesteerinud iga uue mõtte vastu, mis ei olnud kooskõlas kaasaegse vaimuga. Ametlik kirjandus rahuldaski kõigiti kaasaegsuse väikekodanlikke nõudmisi. Kuid nende kirjanike kõrval hakkas peagi välja kujunema uus kirjanike põlvkond, kellel oli elust hoopis teine arusaamine. Nende maailmavaatelised seisukohad erine­sid järsult ühiskonna arvamistest. Nad tahtsid lahti mõistatada ning uuesti üle mõõta inimest ümbritsevat ajalikku maailma ja sealpoolsust igiotsiskleva inimvaimu rahutusmõõtudega, aga juba hoopis teiste maastaapide järgi kui seni. Selle uue kirjanike põlvkonna kasvami­sega eraldub kirjanduslik elu pikkamisi ühiskondlikust elust. Õigu­poolest oli nüüdsest peale tegu kahte laadi kirjandusega; ühelt poolt valitseva ühiskondliku maailmavaatega kooskõlas olev ametlik kirjan­dus positiivse hoiakuga ja teiselt poolt teine äärmus – vastuolus valitseva maailmavaatega, seda mitmeti eitav ja ründav, seega siis negatiivse hoiakuga, mida omal ajal nimetati modernseks, dekadent­seks, internatsionaalseks jne. Pärast mitmeid luhtunud katseid õnnes­tus tol uuel voolul luua endale püsiv ja iseseisev kirjanduslik organgi, ajakiri Nyugat (Lääs). „Uute aegade” uue vaimu kirjanduslikuks kehastajaks sai Endre Ady.

Nyugat oli puhtnegatiivse vaimuga kirjanduslik ajakiri, mille nimestki aimatav lääneline orientatsioon märgitses seda, et ta loobus ungari kirjanduse minevikulistest traditsioonidest. Euroopaliku elu­käsitusega ja igal alal vaimse vabaduse kuulutamisega katsus ta teed rajada uuele, euroopalikumale, sügavamale ja üldinimliku Ungari vai­muelule. Materialistliku ja skeptilise usundi- ja ühiskonnakriitikaga purustas see vool senised traditsioonid, et saavutada eesmärgiks sea­tud sügavamat vaimsust. Eeskujudeks olid : Anatole France, vaimukas Alfred Kerr, naturalist Gerhard Hauptmann ja iroonik Bernard Shaw, kuigi tollal läänes hakkas juba maad võtma reaktsioon dekadentsusele André Gide’i ja valju katoliiklase Claudeli tooteis, George ja Gundolfi uusidealismis ning Yeats’i müstitsismis. Nyugat’i ümber koondunud kirjanikud ja luuletajad olid mässulised „vaimuhiiglased”, mitmesuguse kasvatuse ja eluvaatega noorukid, üliõpilased, ajakirja­nikud, keskkooliõpetajad, arstid jne., kes tõstsid mässu eelmise põlve ning härraskeskklassi vaimuhoiaku ja konservatiivsete kirjandus- ning ühiskonnatraditsioonide vastu. Nooruslikult tormaka isetead­vuse ja pimeda vaimustusega kuulutasid nad, et ungari kirjandusloos algab uus epohh.

Lausa sõda vana ja uue kirjanduse vahel puhkeb Endre Ady (1877-1919) isikuga. Endre Ady põlvnes vanast protestantlikust keskaadli perekonnast ja oma kirjanduslikku tegevust alustas ta provintsi ajakirjanikuna. Oma esimese Veisek (Värsid) nimelise teose avaldas ta a. 1899 Debrecenis, millele paari aasta pärast Még egyszer (Veel kord) nimeline luuletuskogu järgnes (1903). Esimeses teoses vaevalt leidub midagi hilisemast Adyst. Siin ja seal välgatab Arany’i ja Petöfi kaugeid heike, mis ikka veel ristlesid sajandi lõpu kirjandustaevas, ning teiste luuletajate kaudu saadud Heine mõjusid. Teises kogus aga ilmendub juba tõeline Ady. On saanud kombeks pidada seda teost tema luuletajategevuse lähteks. Ady luule laseb end jäl­gida kolmes arengujärgus. Mässulise ja üliinimliku vitaalsuse järgu võib piirata kogudega Új versek (Uued värsid, 1906), Ver es aiany (Veri ja kuld, 1908), Az Illés szekeren (Eeliase vankril, 1909) ja Szeretném, ha szeretnének (Tahaksin, et mind armastataks, 1910). Teise, väsinud keeldumuse järku kuuluvad A minden-titkok verseiböl (Ürgsaladuste värsse, 1911), A menekülö Met (Paosklev elu, 1912), A magunk Szerelme (Meie eneste armastus, 1913), ja Ki látott engem? (Kes on mind näinud?, 1914) ning lõpuks viimaste aastate tooted – ungarluse saatust käsitlevad A Halottak élén (Surnute eesotsas, 1918) ja posthuumne Az utolsó Hajók (Viimsed laevad, 1923).

Kogu Ady luule oli lausa kokkupõrge tolleaegse ungari vaimu­maailmaga, poliitikaga, ühiskonna komblusega ja kodanliku elukorral­dusega. Iga tema värss oli julge rünnak ungarlust valitsevate isikute ja jõudude, kitsarindluse ja alalhoidlikkuse vastu. Ady terve isiksus oli protest, suisa mäss ungari eluvormide konventsionaalsuse ja traditsionaalsuse vastu.

Tema luule on ühiskonna vaimuga igati kokkupõrkava revolutsi­oonilise hinge impressionistlik eneseavaldus ja reageering elumuljeile – ilma vähimagi teeskluse ja luuletajapoosita. Tema hingeliigu­tuste väljendumine luules on vahel niivõrd siiras, et see muutub tõe­liseks ekshibitsionismiks. Ady filosoofiline maailmavaade seisab risti vastuolus ungari rahvusliku klassitsismi loodud eluvaatega – nn. un­gari idealismiga. Tema luules avalduv elufilosoofia on oma juurtega kinni Bergsoni ja Nietzsche filosoofias – vitalismis, mis tema ajal hakkas tõusma inimelu vormivaks teguriks Euroopas. Ady keskseks mõtteks on elu terviklik elamus ja selle elu kui ülima hüve enda pärast tõe austamine ja hindamine. See piiritu elu jumaldamine ja elujanu tõi tema luulesse loomulikult vastuolulise metafüüsilise mõttesfääri, surma igikorduva kultuse ja alati piinava surmahirmu (näit. „Surma hobused”, Looming nr. 5, 1927). Seda inimelu traagilist tõde, igiähvardavat hauatagusust elas ta läbi viirastusliku koledustundega. Oma nägemusi väljendas ta järsu otsekohesusega viimaste äärmusteni, tuues nõnda ungari luulesse päris tõelise surmamütoologia.

Tema religiossus on jumala igavene otsimine. Tema nägemus ja kahtlused jumalast on müstitsistlikud. Näriv süütunne ja patukahet­sus, vaen ja lepitus jumalaga ning kõrgeima ürgjõu ülistamine ja needmine vahelduvad tema luules. Ses mõttes sarnleb ta teiste suurte patustpöördujatega – Verlaine’iga, Huysmansiga, Bourgefga ja Claudeliga, kuigi ta neist tundis üksnes Verlaine’i.

Armastus on Ady järgi kurja ennus, saatuslik, paheline kirg, ohjeldamatu ja julm heitlus kahe sugupoole vahel. Naine on huka­tuslik, tunnetamatu saatan. Selline armastuskäsitus ja -kujutus, keha­likkuse esikohalolek, oli risti vastuolus ungari kirjanduse seniste häbelike ja idülliliste traditsioonidega ning kogu ungari idealismi kui rahvusliku maailmavaate iseloomuga.

Ady käsitus ühiskonnastki on revolutsiooniline. Tema materia­listlik eluvaade tõstab raha kui inimelu tähtsaima teguri ja mõjuri – tolle valusa elutõelisuse, kõige inimliku edu ja võimu saladuse – val­davaks luuleteemaks, vastupidi senisele traditsioonile. Siingi ilmneb tema luules kaks traagilist äärmust: võitlus raha eest ja vastu, mis kihutas teda looma ühelt poolt omapäraseid rahamüüte ja teiselt poolt sügavamõttelist ühiskonnaluulet. Oma avara ühiskonnamõistmise kaudu jõudis ta ungarluse uuele endatunnetusele. Rahvusliku klas­sitsismi romantilist tõuülistamist ja optimismi pidas ta ungarlusele hukatuslikuks. Sellisest asjamõistmisest sündiski tema süngetooniline rünnak luule võltsungarluse vastu. Ta kuulutas ungarluse kui idast läände paiskunud üksiku ja nõutu rahva mahajäetust ja kõneles ungarluse traagilisest saatusest”. Tema esimestes luuletuskogudes kajastub Mina ränk võitlus keset metafüüsika käsitamatuid tõdesid, kuna kahes viimases kogus on valusaks teemaks „minu tõu saatus”. Süngleva ja hämara prohvetlikkusega kuulutas ta nagu Kassandra ette ungarlust ootavat hukatuslikku tragöödiat.

Ady luule on ülimal määral sümbolistlik luule. Ta on surmahõimlane, surm on talle: Hea Vaikuse Hertsog, Uinuv Suudlustepalee, Valge Vaikus, Suur Sedaküll (A Nagy Bizony), Kindel Huk­kumine, mis Surmaratsude seljas või mürisevail Taevavankreil meile vastu kihutab ja mida me „ülbleva pelgamisega” ootame. Jumal on talle Parim Kiusatus, kurb ja ärakulunud Vana-Issand, Saladus, Puh­tus, Süütus, Isandate Isand, jne., kuna ta ise on jumala ette „maha langev vari”. Armastus on „ülim ootus”, iga inimese „viimne pagu”. Elu on Must klaver, mida pime taidur taob, rebib ja kisub, me istume Tumedate Vete rannal, Mure kaldal. Raha on Seapeaga Suurnik, mate­riaalsed võitlused – Veri ja Kuld ning selles heitluses kannatav ini­mene on Inimene Ebainimlikkuses. Ungari maa on tema järgi Ungari Kesapõld ja Hingede Kalmistu, ta ise on Surnute esiratsanik, ungar­luse püüd läänemaisusele aga – õhku visatud kivi. Enamik tema luu­letusi koosneb ühest ainsast pildist, mis õigupoolest on luuletuseks avardunud mõttekas võrdkuju.

Ady luule oma ainevallas, elufilosoofias ja väljendusvormis oli revolutsioon ungarluse vaimu ja kirjanduslike traditsioonide vastu. Pole siis ime, et tema isik andis kohe tõuget vastasleeri tekkimisele. Nende kahe suuna, modernse ja konservatiivse, ikka jälle ägedalt esile puhkevad võitlused ja kokkupõrked on viimaste aastakümnete ungari kirjanduselule kõige iseloomustavamad. Selle heitluse tulemused olid algul kaheldatavad, kuni see viimaks – ligi aastakümme pärast Ady surma – lõppes tema luuleande tunnustamisega.

            

5

Ungari uuemas kirjanduselus tõusid Ady kõrval – temast aga täiesti sõltumatult – esile mitmedki märkimisväärt nimed, niihästi lüürikas kui proosas, nagu – kui mainida ainult kõige välja­paistvamaid – Mihály Babits, Dezsö Kosztolányi, Gyula Juhász, Árpád Tóth, Zsigmond Móricz, Margit Kaffka jt., kes kõik on pärit Nyugat’i ringidest. Eraldi peab aga käsitlema neid kirjanikke, kes ei kuulu oma maailmavaateliste lahkuminekute tõttu Nyugat’i rühmkonda, kuid kellede osatähtsus ungari kirjandses on sellest hoolimata küllaltki suur, nagu Cecile Tormay, Kálmán Csathó, Miklós Surányi, jne. Ühiskondlikul draamalgi on arvukalt esindajaid.

Mihály B a b i t s i (s. 1883) luule märgitseb ungari kirjanduse kristalliseerunud sünteesi euroopaliku vaimuga. Babits on luuletaja, jutustaja, tõlkija ja kriitik ühes isikus. Luuletajana võib teda võr­relda tema kinnise tundemaailma, värvikuse ja nukrameelsuse suhtes moodsate inglise lüürikutega. Oma esimesest luulejärgust pärinevais teoseis kõneleb ta fin du siecle’i traditsioonide kohaselt üldinimlikust patutundest. See luule on süütu inimhinge sisepiin ja preventiivne endakaitse patuse eluga kokkupuutumise vastu. Babits on endasse süüviv, suletud hing, moodsa üksinduse luuletaja. Ta on passiivne mõtteinimene, kes kannatab alatist rahuldamatust. Hilisemais teoseis asendub tema vaimse individualismi jäikus osalt üldinimlikkusegagi ja too seob tema luulet rahvusühiskonna saatusega. Tema luule on puhtfilosoofiline, ta ise on puhtalt intellektuaalne luuletaja ja tema luuletused on ülimalt abstraktsed. Ta kuulutab vaimu ülevõimu ma­teeria üle. Oma väljenduslikus vormis ja luuletuste välises kujuski on ta märgatavalt individuaalne – ta lausesead on tihe ja kujukas. Nõnda sai ta uuemate euroopalike stiilitaotluste võltsimatuks esinda­jaks ungari kirjanduses. Tema sügav huvi ühiskondlike elunähete vastu ja tema isiklike elamuste rikkus juhtisid teda jutustava proosa ja kirjandusliku kriitikagi alale. Tema romaanides (A gólyakalifa, 1916 – Kurgkaliif; Timár Viigil Ha 1922 – Virgil Timári poeg; Halálfiai, 1927 – Surma lapsed) moodustavad maailmavaatelised konfliktid ja ungari ühiskondlikud probleemid selle ainestiku, mida ta sügava psühholoogilise taibuga analüüsib. Tõlkijana õnnestas ta oma rahvast kogu Dante ungarindamisega.

Dezsö Kosztolányi’t (1885-1936) peetakse ungari moodsa lüürika kõige sugestiivsemaks esindajaks. Tema luule on meeleolu­luule. Meid ümbritseva esemelise maailma juhuslikud muljed mahenduvad tema hinges lüürilisteks meeleoludeks. Nõnda saab objektiivne luule tema juures kõige sügavamate hingeliigutuste väljendajaks, õigupoolest ongi ta impressionistlik luuletaja. Traagiliselt läbib kogu tema luulet vältimatu mõte surmast. Ta on ungari värsi ja luulekeele suurim meister, tema keeleline väljendusvalmus on arenenud imestel-dava virtuooslikkuseni. Ungari keele klassiline paindlikkus, selgus ja ilu sädeleb vastu igast tema värsireast. On tähelepandav, et Kosztolnyigi leiab tõelisema sideme ühiskonna ja selle probleemidega just oma proosas. Peale värsikogude on ta loonud neli suurt romaani, üle kahesaja novelli ja arvukalt kriitilisi artikleid. Proosas on ta psüh­holoogilise analüüsi esimesi kohaldajaid. Psühholoogilist analüüsi on ta edukalt rakendanud suures Néro, a véres költö – Neero, verine luuletaja (1921) nimelises ajaloolises romaanis, millega ta suuresti erineb Bulweri ja Sienkiewiczi laadist. Kõige märkimisväärseni tema proosateoseist on Édes Anna – Anna Édes, psühholoogiline romaan, kalduvusega sotsiaalsete probleemide valda. Tõlkijana suundub ta huvi Euroopa moodsate luuletajate ja Shakespeare’i poole.

Árpád Tóth’i (1886-1928) ja Gyula Juhász’i (1883-1937) luule on samuti intellektuaalne, see on filosoofiliste väärtuste otsi­mine elus ja väljendamine lüürikas. Nemadki tarvitavad rikast, vär­vikat ja tihedat keelt, riimi ning rütmi, mis on ungari uuema lüürika väärtuslikemaid iseloomujooni.

Ungari uuemas kirjanduses on Zsigmond M ó r i c z’il prosaistina juhtiv koht. Móriczi tegevus märgitseb ungari talupoja elu kujutamises suurt pööret. Ungari keskklassi ja talupoegluse uuel käsitusel rajaneb tema arusaamine ungarlusestki. Ses mõttes on tal sugulust Adyga. Ungarluse elus kas möllavad – üksteist laastava kirega hävi­tades – või jälle uinuvad tohutud jõud, mis avaramais raamides olek­sid võimelised suurteks tegudeks. Móriczi talupojaromaanid ei ole idüllilised nagu Mikszáthi ja Gárdonyi samaainelised teosed, vaid sei­savad oma Strindbergi meenutavate süngete piltide, talupoeglike tun­gide ja kihkude, meelelikkuse, maanälja, klassiupsakuse ning toore kehajõu naturalistliku kujutamisega lähedal vene romaanide laadile. Kohe oma esimese maaainelise romaaniga (Sárarany, 1910, e. k. Mudakuld, 1929) asetus ta revolutsiooniliselt vastasrinda seni moes olnud idealiseeritud talupojakujutlusega, kutsudes nõnda enda vastu välja terava kriitika. Kõige enam rünnati tema romaanide ülesköetud erootilisust. Nagu Ady, nõnda seab Móriczki inimelu keskmeks armuelulised kihud. Mehe ja naise vastastikku külgetõmbava ja eemaletõukava seksuaalsuse, abielupoolte igavese tülitsemise ikka ja ikka korduva kujutamise ja psühholoogilise eriteluga heidab ta val­gust inimhinge kõige salajasemaisse soppidesse. Peab möönma, et alles Móricz avastas ungari tõelise talupoja, pääsedes oma arvukais romaanides ja novellides talle lähemale kui keegi enne teda. Samuti annab ta üsnagi naturalistliku kujutuse oma teisest probleemide vallast – härrasklasside elust (Urimuri, 1927, e. k. Härrasmürgel, 1930; Kivilágos kivirradtig, 1926 – Kuni koidupuhteni). Põlvnedes talupoegkonnast, elas Móricz tõeliselt sisse oma tüüpide ellu. Tema psühholoogilise analüüsi oskus peaseb maksvele ta ajaloolises romaanitrioloogiaski (Erdély, 1935), mis oma kunstiväärtusega mõjub kui elav elu. Tema lavateosedki osutavad samasugust rühti. Móriczi teo­seis puudub poliitiline tendents, kuigi ta on kaasaegses ungari kir­janduses teravamaid kriitikuid. Selle iseloomujoonega käib kaasas tema ekspressionistlik ja purskeline stiilgi. Tema kirjanduslikku too­dangut peetakse tänapäeva ungari proosa kõrgeimaks saavutuseks.

Margit Kaffka (1880-1918) on läänemaise stiiliromantika tõe­line esindaja nii proosas kui värsis. Terase elunähete tähelepanijana on ta esimene tegelik naiskirjanik Ungaris. Tema romaanide ainesti­kuks on konfliktid ühiskonna elust. Ka teiste stiiliromantikute – Jenö Tersánszky, Géza Laczkó ja Ernö Szep’i – teoseis käsitellakse samu probleeme naturalistliku kujutusviisiga, kuna humorist Frigyes Karinthy oma satiirilise ühiskonnakriitikaga neist märgatavalt erineb.

XX sajandi algul tõi uuemate kirjanduslike hoovustega kaasas käiv realistlikum elukäsitus muudatuse teatriellugi. Lavakunsti oli kodunenud naturalistlik mängustiil prantsuse näitekirjanduse ja Ibseni, Strindbergi, Hauptmanni ning Shaw lavatükkide mõjul. Lava­lise kõnekeele muutus lähendas teatrit publikule, mille loomulikuks tulemuseks oli teatrielu hoogus tõus. Budapesti elanikkonnale sai teatrikülastamine tähtsaks kultuuriteguriks, mis pani aluse lavakultuuri jõudsale arengule.

Sellega ühenduses kerkis ungari näitekirjanduseski esile lubavaid nimesid. Nõnda on Ferenc H e r c z e g i toodangus romaanide ja eel­pool mainitud ajalooliste draamade kõrval üsna tähtis koht ühiskond­likel komöödiatelgi, milleks ta ainet leidis prantsuse lavakirjanduse eeskujudel ungari enda ühiskonnast. Neis osutab Herczeg tabava karakteristika ja ladusa dialoogi annet. Tema lavatükke läbib vaimu­kas iroonia, üleolev seisukohavõtt ühiskondlike ebakohtade vastu. Selles žanris on Herczegki ühiskonnakriitik. Tema satiirilistel lust­mängudel, nagu A kék róka, 1917, e. k. Sinirebane (Draamateater) ja autori enda poolt dramatiseeritud A Gyurkovics-lányok, e. k. Gyurkovicsi tütred (Vanemuine jt.), oli välismaistelgi lavadel suur menu.

Ungari näitekirjanduses aga märgitseb Ferenc Molnár’i, Menyhért Lengyel’i, Lajos Biró, Dezsö Szomory ja Jenö Heltai tegevus toodangulist rekordi ja osatähtsuse tõusu Euroopa lavadel. Tõeline draamatoodang maailmakirjanduses langes sellal. Teatrite elus suru­sid ärilised huvid kunstilise huvi tagaplaanile. Kassamenu eeldab suurt publikut ja nõnda pidi lavakirjandus kohanema laiade hulkade nõudmistega. Tehakse järeleandmisi kunsti arvel keskmise publiku maitse järgi. Peasihiks said tõmbavus, huvitavus, lavaatraktsioonid ja lavaline žongleerimine, s. t. suurlinna keskmise publiku vaimsete nõudmiste rahuldamine. See žanr on harilik rahvusvaheline kauba­artikkel ja täie õigusega nimetatakse seda kommerts- ja eksportnäidendiks. Kummatagi osutab too näidend vahel lavaliste probleemide huvitavat lahendamist ja tõsiste ühiskondlike keerdküsimuste osavat käsitlemist.

Ungari kirjanduses on too uus lavažanr seotud esijoones Ferenc M o 1 n á r’i (s. 1878) nimega. Molnár on lavavirtuoos. Tema näiden­did on kirjutatud ainuüksi laval tarvitamiseks. Need puudutavad küll vahel eetilisi probleeme, kuid leiavad tavaliselt väikekodanlikult happyend’liku lahenduse. Tema parimaks lavateoseks peetakse näi­dendit Az ördög, 1907, e. k. Kurat (Estonia, 1924) oma psühholoogiliste konfliktide ja kombeeluliste kompromissidega, mis kogu Molnári toodangut iseloomustavad. Näidendeis Liliom, 1909 (Draama­teater), Égi es földi szerelem, 1922 – Taevane ja maine armastus („Võitleja”) ja A vörös malom – Punane veski (Estonia) kaldub ta fantastikasse. Tema muud arvukad draamatooted paistavad välja oma võrratu lavalikkusega. Menyhért L e n g y e l käsitleb oma näidendis Tajfun (Estonia) üldhuvitavat teemat, rasside ja erinevate kultuuride kokkupõrget, üle maailma ulatuva lavalise menuga. Ka Bródy huvi­alaks dramaatikuna on ühiskond, kuna Szomory liigub ajaloos. Jenö Heltai tõstis oma näidendi Néma levente (Tumm rüütel) menukusega uuesti ausse värsskõnelise komöödia.

        

6

Maailmasõjale järgnenud välis- ja sisepoliitilised sündmused vapustasid ungarlust eriti sügavasti. Sõja rängad kaotused, sisepoliitiline revolutsioon, mille ajendid ei juurdunud ungarluse mentaliteedis, Trianoni leping ja viimasest tingitud uued välispoliiti­lised, majanduslikud ja riiklikud olusuhted kannustasid ungarlust uuele endatunnetusele. Sellised üheaegsed ja mitmepoolsed hoobid oleksid kõigutanud mõne suuremagi rahvuse eluusku. Ungarlus tundis end äkki olevat Euroopaga mitmeti vastuolus. Nõnda siis tuli tal asuda selgitama enda ja Euroopa vahekorda, tuli asuda arvustama oma vaimuelu ja terve kultuuri õigustust Euroopas uue valju sünteesi kaudu. Selle vastutusrikka ülesande võttis enda peale vastne pärast-sõjaline põlvkond, tuues ungari vaimuellu uute puhangutena uusnatsionalismi, uushumanismi, uusspiritualismi ja uusrahvaliku suuna.

Sõda ise – arvestamata efemeerse iseloomuga sõjaluulet – ei kajastu kaasaegses kirjandustoodangus. Ei ole loodud peagu ühtki püsiva kirjandusliku väärtusega sõjaoodi ja -laulu. Küll aga õhkub mõnegi juhtiva luuletaja ja kirjaniku teoseist inimkonna raske saa­tuse pärast kurblevat humaansust. Ungari sõjaaegses kirjanduses puudub teiste rahvaste vihkamist õhutav toon. Ungari sõjaaegne kirjanik ei paiskunud alla oma kõrgelt estraadilt, nagu seda juhtus mõ­negi silmapaistva esindajaga Lääne-Euroopa kirjanduses. Ungarluse džentlmenlik mõtteviis kannatas välja põrgulikud sõjakatsumisedki. Géza Gyóni (1883-1917) sõjaluule, loodud rindel ja Vene vanglais, märgitseb selle ajajärgu väärtuslikemat saavutust.

Kirjanduse kahestumine pärastsõjalisel kümnendil kaotas pikka­misi oma teravuse. Kirjanduselu juhtideks on eelmiste aastakümnete veel elavad suurused nagu Herczeg, Móricz, Babits ja Kosztolányi, kelle kõrvale on kasvanud vastuolude tasandumist tähistav mõjukas uuem kirjanike põlvkond. Uusnatsionalismi tekkimine on ühenduses Cecile Torrnay (1876-1937) asutatud (1923) Napkelet (Päikesetõus) nimelise kirjandusliku kuukirjaga. Cecile Torrnay kirjanduslik tegevus algas juba enne Maailmasõda, tema tähtsamad teosedki on pärit sest ajast, kuid tema kirjanduslik kaalukus tõuseb alles pärast sõda. Ta toodangu tippu märgitsevad mõned õnnestunud psühholoogilised romaanid ja üks tema surma tõttu lõpetamata jäänud ajalooline romaanitriloogia, mis käsitleb tatarlaste sõjakäike Ungarisse. Eel­misist aastakümneist ulatub läbi Kálmán Csathó, Miklos Surányi ja Ferenc Móra kirjanduslik tegevus. Kaks esimest, kuigi neil on täiesti iseseisev kirjanikurüht, meenutavad kõigiti Mikszáthi ja Gárdonyit, kuna viimane oma maneerilt sarnleb Herczegiga. Trianoni lepinguga killustatud Ungari esimese kirjanike põlvkonna loomingus leiab ela­vat vastukaja kogu pärastsõjalise Ungari probleemistik. Selle ajajärgu tüsedamaks kirjanduslikuks kujuks on Dezsö S z ab ó, kes oma romaa­nides, arvukais kriitilistes artikleis ning poliitilistes pamflettides võitleb uue ungarluse, s. o. talupoeglusel põhineva ungari elu välja­kujundamise eest. Sellesse mõttesfääri viib ta lugeja juba oma esi­meses menukas suurromaanis – Elsodort ialu, 1919 (Ärauhutud küla). Tema proosas võidutseb siiani tundmata rikas ja jõuline ungari keel. Praegu arendab ta võitlust täielikult iseenda poolt sisundatud ja väljaantud kuukirjaga (Dezsö Szabó vihud nr. 1-35 (a. 1934-37). Mihály Földi on kodundanud ungari kirjandusse puhtmaailmavaatelise ja Sándor Márai memuaarromaani.

Tänapäeva ungari kirjanduslikus loomingus on Lajos Z i l a h y romaanid ja draamad kõige enam seotud kaasajaga. Tema romaanid on tõelised ajaromaanid. Realistliku kirjanikuna kritiseerib ta aja­järgu üldise maailmavaate kaudu kaasaegset ühiskonda. Tema romaa­niloomingu tippu märgitseb pärast sõda ilmunud suurromaan Ket iogoly, 1926 (e. k. Kaks vangi, 1936-37), mille peen psühholoogiline analüüs on paelunud kõikjal lugeva publiku huvi.

Ungarluse tänapäev loomulikult on äratanud uuesti ellu ajaloo­lise romaani. Sel alal jätkab Irén G u 1 á c s y Jókai traditsioone. Peale Ferenc Herczegi ja Zsigmond Móriczi ülemalnimetatud romaa­nide on nimetamisväärt veel János Kodol á nyi ajalooline suurteos tatarlaste sõjakäikudest, kuna Zsolt H a r s a n y i lõi uue žanri un­gari ajalooliste suurmeeste (Petöfi, Madách, Liszt, Zrinyi jt) elulu­gude novellistliku kujutamisega.

Huvitava nähtena ungari tänapäevases kirjanduses võib esile tõsta n. n. autodidakte, nagu linna töölisklassist põlvnevat Lajos Kassá k’i, talupoega Pál S z a b ó’t ja maatöölisklassist pärit olevat Peter Veres’it. Need kirjanikud ei ole katkestanud sidemeid oma ühiskondliku päritolukihiga ka pärast kirjanduslikule alale siirdumist. Kassäk on ainuke sügavamõjulisem sotsialistlik kirjanik ungari kir­janduses. Kaks viimast on jäänud tänasenigi oma sünnikeskkonda – Pál Szabó on lihtne talupoeg, sotsialist Peter Veres aga päevatööline. Nende kunstiliselt kõrgeväärtuslik toodang on üllatav.

Uuem ungari lüürikagi häälestub ikka rohkem sotsialistlikult, eriti Lörinc S z a b ó ja Gyula Illyés’i luules. Viimane on pärit talu­poegade seast, kes oma sünnikaaskondlasist lahku läheb ainult oma hariduse ja elulaadi poolest, kuna kogu tema tundeilm on seotud talupoeglusega. Nõnda erineb ta niihästi oma luuletoonis, käitumises kui ka stiilis kõigist teistest ungari lüürikuist. Too ilukirjanduse sotsialistlik suund Ungaris on juhtinud ungari vaimuelu huvid liht­rahva probleeme nägema, välja arendades spetsiaalse teadusharu – ungari sotsiograafia.

Tänapäeva draama silmapaistvamaid esindajaid on Lajos Z i l a h y, László L a k a t o s, Miklós K á l l a y ning Ferenc Molnár’i jäljenda­vad Imre F ö l d e s, Laszló F o d o r ja Adorján B ó n y i.

Kuigi vastuolud ungari kirjanduses pärastsõjaaastail kahe erineva suuna vahel on märksa tasandunud, ei ole ungari kirjanduselu kau­geltki ühtlane. Ungarlust laostanud ajalooliste sündmuste kurva tulemusena võidakse tänapäeval kõnelda viiest ungari iseseisvast kirjanduskonnast: emariigi, Trianoni rahulepinguga emamaast eraldatud Transilvaania ja Tšehhoslovakkia, Jugoslaavia ning Ameerika ungar­luse kirjandusest huvitavate kirjanduselu nähetega ja väärtteostega. Neist on kõige hoogsam Transilvaania ungarluse kirjanduselu Rumee­nias (proosa alal Áron Tamási, József Nyirö, Sándor Makkai, Maria Berde, Géza Tabery, Aladár Kuncz, krahv Miklós Bánffy, lüürikas Lajos Áprily, Sándor Reményik jt.) oma iseseisvate vaimsete taot­lustega, n. n. transilvanismiga Erdélyi Szepmives Ceh’i (Transilvaania Kaunikunsti Liiga) hoolekandel. Tšehhoslovakkiast mainitagu lüüri­kut László Mécs’i.

J. Fazekas

II osa Loomingust nr. 2/1938