Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

24 Jan

Pilk Ungari kirjanduslikku tänapäeva.

 

  

1

Mitmel puhul olid kinnitanud meie kodumaa vaimustatud ugrilased daamid, et kaugelt kuulates kõlab madjari keel nagu meie emakeel. Olen Budapestis olles kuulanud seda keelt küll ligidalt, küll kaugelt, küll kõne­keelt, küll laulu, kuid kõlalist sarnasust meie keelega võib leida millises tahes keeles samal määral nagu madjari omas, ilma et need keeled meie omaga küüneväärtki sugulased oleksid. See keeleline sugulus on puht teaduslik ega küüni keele igapäevasel tarvitamisel kuigi tunduvalt nähtavale.

Kui meie soome kirjanduse tundmises oleme tavalise lugejanagi õige kaugele jõudnud, ei saa seda aga kinnitada ungari kirjanduses isegi nende kohta, kes tunnevad kirjanduse vastu erilist huvi: ungari kirjandus on meile kaunis seitsme pitseri taga seisev raamat. Eriti aga tuleb öelda seda luule kohta, sest kui on leidunud veel tõlkijaid ungari ilukirjandus­likule proosale, siis on jäänud luule päris vaeslapse osasse. Mõtlen siin muidugi eeskätt kaasaegseid poeete, kuna kaugemast minevikust on Sandõri Petöfi, – see rahvuselt slaavlane, kuid tänapäeval ungari rahvuslau-likuks tõusnud luuletaja, – meilgi paljude tõlgete kaudu õige populaarseks muutunud.

Oli vist saatuse tahtmine, et jõudsin täitsa juhuslikult Budapesti just ungarlaste tänapäeva suurema luuletaja Mihaly Babitš’i 25-aastase kirjan­dusliku tegevuse juubeliks. Seegi luuletaja, novellist ja esseist on rah­vuselt lõuna-slaavlane, nagu kinnitab seda juba tema nimigi. Kirjanikuna aga omab ta oleviku ungari kirjanduslikus elus sellise nii paremalt kui ka pahemalt poolt tunnustatud seisukoha, et see kultuurne inimene ja kirjanik seisab väärse sambana keset ungari kirjanduslikku loomingut.

Ungari oli nende ridade kirjutajale teiseks maaks, kus, keelt mitte mõistes, kirjandusliku eluga tutvunemisel tuli piirduda olemasolevate tõlge­tega ja kirjandustegelastee saadud isikliku informatsiooniga. Muidugi ei lase see tungida kuigi kaugele, kuid tänu sellele vastutulekule, mida osu­tas mulle just Mihaly Babitš, oli siiski võimalik saada väike läbilõige Un­gari tänapäeva kirjanduslikust elust. Babitš’i noor kirjanduslik sekretär otsis mu üles juba esimesel päralejõudmise päeval ja oli oma chefi üles­andel väga kasulikuks ciceroneks kogu mu Budapestis viibimise aja.

Üllatavalt mõjus minusse see sarnasus, mis avaldub käesoleva sajandi alguaastail nii Ungari kui ka Eesti kirjandusliku elu suundades. See sar­nasus ei üllatanud mitte üksi nende ridade  kirjutajat, vaid samal määral ka ungarlasi, kui kirjeldasin neile meie kirjandusliku elu uut suunda samast ajajärgust.

XX sajandi esimesel kümnel tekib ungari kirjanduses vastuvool sellele rahvuslik-konservatiivsele suunale, mis oli valitsenud kogu XIX sa­jandi, ulatudes vast kaugemalegi minevikku. Tekkinud uus rühm juhib oma pilgu läände, pöördudes ära ungari mineviku traditsioonidest. Uue rühma suuremaks püüdeks on ligendada ungari kirjandust Lääne-Euroopa omale. Selle uue kirjandusliku voolu kandvateks jõududeks osutuvad kaks luuletajat : Ady ja Babitš. Uus kirjanduslik vool leiab enesele ka metseeni, rikka juudi, kes, olles ka ise suurte kirjanduslikkude huvidega, on jätkanud tänapäevani oma kirjanduslikku kaastööd I g n o t u s e varjunime all, kuigi elab praegu teise riigi pealinnas: Viinis. Nimetatud kirjandus­lik rühm, millel on nii palju ühtlust oma püüetes meie „Noor-Eesti” nime­lise liikumisega, asutab oma ajakirja „Nyugat”, mille nimi („Lääs”) mär­gib juba rühma suuna. Algab elav kirjanduslik võitlus, mis kannab sama teravat ja ägedat iseloomu, nagu on kandnud sellised võitlused mujalgi. Ajakirja „Lääne” ümber koondunud luuletajad, prosaistid ja esseistid tõstavad oma kilbile sümbolismi, eriti prantsuse kirjandusest. Uue suuna poeet Ady, keda peetakse tähtsamaks peale Petöfi, on ligidalt vaimu­sugulane Baudelaire’iga, kes oli meilgi noil aastail paljude juhtivaks vai­muks. Luuletaja Ady, kes elas ise Pariisis ja andus seal oma vaimusugu­lase prantsuse luuletaja eluviisi välisele jälgimisele, jõi väga palju ja suri varakult, nimelt 1919. aastal, puretuna haigustest.

Uue voolu juhtiv töö jäi pea kogu ulatuses Babitš’i õlgadele, kes ajakirja „Nyugat” toimetajana jätkab seda tänapäevani, olles teatud mää­ral oma kirjandusliku kaasvõitleja ja sõbra antipood: suur töömees ja teadlane oma kunsti alal, kes on ühtlasi loov kirjanik ja kirjanduslik teoreetik. Väliselt tuletab see väikesekasvuline, mustade lühikeste vurrudega, elav, aga siiski enesesse süvenenud mees meelde meie Gustav Suitsu. See sarnasus ulatub vast veelgi kaugemale. Ka Babitš on oma hariduselt filoloog, kuid klassi­kalise filoloogia alalt. Oma poliitilisegi ilmavaate poolest kuulub Babitš pahempoolsete hulka, kuna tema esitatud puhas kirjanduslik uuendussuund oli ligidalt seotud poliitilise pahempoolsusega, sest võitlus rahvusliku konser­vatismiga kanti peagi üle puhtpoliitilistele aladele, kus jätkus sama ägedusega.

Babitš’i kui luuletaja kohta kuulsin tähendusi, et ta luuletavat roh­kem peaga kui südamega, aga eks ole need etteheited juba tuntud nii paljude teistegi rahvaste kirjandusloost.

Kõlab ehk veidi võõrastavalt, et Babitš luuletajana leidis tunnusta­mist nimelt tõlketeosega, milleks oli Dante’ „Jumalik komöödia”. Selle klassikalise luulepala meisterlik tõlge on sundinud vaikima parempoolsetegi etteheited ja oma kirjandusliku tegevuse 25-aastaseks juubeliks leidis 46-aastane poeet väärika tunnustuse ka parempoolsetelt, nagu oli ta saa­vutanud selle juba märksa varem oma kaaslastelt ja pahempoolsetelt mõttevendadelt. Kui Babitš’i kirjanduslikud teened ei leidnud väliselt hinda­mist diktaator Horthy’ poolt mõne ordeni näol, nagu ta jagab neid ka vaimutegelastele, siis tuleb sedagi võtta nimetatud luuletaja aina suurema ja puhtsisemise väärikusena.

Babitš’i suurus seisab kirjandusliku loomingu kolmel alal ja oleks raske öelda, kas ta on suurem luuletajana või jälle prosaistina ehk koguni esseistina. Tema romaan „Surma pojad”, mis on ilmumas kõige ligemal ajal  prantsuse  keeles, on  autobiograafiline  teos, mis kujutab õieti seda, kui raske oli uue kirjandusliku rühma võitlus algaastail, kui surmaähvardavad olid need valud, mis tuli läbi teha kõigil neil kirjanikel, kelle nimi on seotud „Lääne” kirjandussuunaga. See romaan on samal ajal silmapaistev oma analüüsi osavuselt, millega autor käsitleb uue kirjan­dusliku voolu sünnitusvalusid, ning oleks teatud muutustega ülekantav pal­jude teistegi rahvaste kirjanduse uute voolude tekkimise valgustamiseks. Muidugi on tänapäeva Ungari kirjanikkude sellel põlvel, kelle kõik esinda­jad on praegu 40-50 eluaasta vahel, need võitlused juba ammu kaugel selja taga ja nad võivad vaadelda neid juba nii erapooletult, nagu teeb seda Babitš oma ülalnimetatud autobiograafilises romaanis.

Kui Babitš seisab praegugi juhina kirjandusliku „Lääne” eesotsas, siis moodustab sellele kirjanduslikule suunale juba ajaloolise vastasrinna „Ida” rühm oma samanimelise ajakirjaga, kes valis enesele nime juba täies ise­teadvuses vastandina „Lääne” rühmale ja ajakirjale. Tänapäeval on võit­lused nende kahe rühma vahel juba väga palju kaotanud oma esialgsest teravusest ja tekkinud isikliku sõprusegi vahekorrad kahe vastandliku leeri inimeste vahel, nagu võisin selles veenduda isiklikultki, leides vastasleerigi kirjanikke Babitš’i raamatu- ja kunstiküllases kodus, kuhu järgmisel õhtul peale tema juubeli ametlikku pühitsemist oli kogunud väike kirjanduslik pere. Võib-olla tekib ehk selline sümpaatlik tolerantsus selle tõttu, et „Lääne” kirjanduslik vool tunneb ennast oma vastastest kõigiti üle olevat. Sest seda tunnistasid nende ridade kirjutaja vastu hilisematel kohtamistel „Ida” („Napkelet”) voolu esindajad isegi, et kõik silmapaistvamad kirjanduslikud jõud on koondunud „Lääne” rühma ajakirja ümber.

Babitš’i noor abikaasa Sophie Török on samuti luuletajanna ja novel­list. Vaadeldes koduses miljöös seda äärmiselt elavat, elurõõmust otse üle­keevat daami, oletad tahtmata, et tema luuletused peavad olema midagi Marie Under’i sonettide taolist, ja oled väga üllatatud, kui kuuled, et luules ja proosaski on see isikuna nii lõkendav daam filosoofiliselt pessimistlik, kelle pea kõik luuletused on mähitud nukruse linikusse. Luuletajana kur­dab pr. Babitš naise saatust, nähes selles mingit kurbloolust, olgu naine veel neiu või abielus. Nii lahkuminev on teinekord luuletaja inimesena ja loojana. Kurb ja pessimistlik luuletajanna oli aga eraelus õnnest sädelev nii kirjanduslikus vestluses kui ka oma emauhkuses väikese tütrekese üle.

Babitš on ungari kirjanduselus samaks keskkohaks noortele, nagu olin leidnud luuletaja ja ülikooli professori Šalda’ tšehhi tänapäeva noorte pat­riarhina, ainult selle vahega, et esimene oma ealt siiski veel noor võrrel­des 63-aastase tšehhi luuletajaga. Aga noorema generatsiooni austus ja lugupidamine oli sama kõikumata ja kindel nii siin- kui ka sealpool piiri neis suures vaenus ja alalistes piiritülides elavates naaberriikides. Kuid on siiski väga suur ja erinev see vahe, mis lahutab neid kahte kirjanikku teine­teisest, kui võtta neid inimestena: Šalda on nähtavasti päris iseteadlikult alati modern, alati nagu kardab, et ta maha jääb nooremast generatsioonist, ja püüab siis neil alati kannul olla, kuna Babitš’i juures näeme iseenesesse läinud, kuid nii sisemiselt kui ka samal määral väliselt väga diskreetset vaimuinimest, kelle mõtteilm on välja töötunud mingis omapärases solip­sismis. See tema tagasihoidlikkus mõjub alguses koguni mingi argusena, kuid väljendub hiljem just erilises südamlikkuses, mis köidab võõragi juba mõne koos veedetud tunni kestel. Siis alles märkad, et alguses oletatud tagasitõrjuv jahedus polnud muud midagi kui ainult väline koor, milles asub pea iga hingelise solipsisti sisemine mina.

Babitš’i kirjanduslikuks juubeliks ilmusid tema kogutud luuletused „Värsside” nime all, mis varem on kõik juba avaldatud eri raamatuina. Nendes luuletuskogudes vahelduvad klassikalised teemad olevikust pärit olevatega, nagu osalt näitavad seda Babitš’i luulekogude pealkirjadki: „Lehed Iirise pärjast”, „Rahutuse org”, „Prints, ja kui tuleb talv?”, „Retsitatiiv”, „Saar ja meri” ning kirjaniku kõige viimane luuletuskogu „Jumalad surevad, inimene elab”.

Pea sama rikkalik toodang on Babitš’il jutustava proosa alal. Juba tema kirjandusliku loomingu algpäevil ilmus romaan „Vilgil, Timari poeg”, kuna tema esikproosateos käsitles araabia muinasjuttudest tuntud ainet „Kurg-kaliif”. Nende proosateoste kõrval ei või vaikides mööduda ka Babitš’i romaanist „Kaardimaja” ja novellikogust „Jõulu madonna”, kuna aga tema kõige rohkem tähelepanu väärivaks teoseks jääb ülal juba mainitud „Surma-pojad”.

Babitš’i arvukad kirjandusloolised kirjutised on senini koondatult ilmunud kahes esseede kogus: „Mõte ja kiri” ja „Kirjanduslikud prob­leemid”. Viimase kahe raamatu artiklitest on mitmed ilmunud ka prantsuse ja teistes keeltes.

Ülal nimetasin juba, et Babitš saavutas üldise tunnustuse Dante’ „Divina commedia” tõlkega, kuid see pole ainuke silmapaistev tõlketeos selle kirjaniku loomingus, vaid sinna kuuluvad veel arvukad tõlked Goethe’st, valik kogu maailma erootilistest luuletustest, mis on ilmunud luksusväljaandena 200 eksemplaris Viinis ja on Ungaris keelatud raamat. Üldse on väga mitmed Babitš’i teosed ilmunud luksusväljaandes, mis on aga väga diskreedilt maitsekad. Sama peab kinnitama ka Babitš’i tõlgete kirjandusliku valiku kohta, eriti aga tahaksin ma öelda seda tõlkekogu „Paabulinnu sulgede” kohta.

Babitš’i luules leiate esitatud ainestikult eeskätt filosoofilised ja armastuse teemad, millede kõrval aga ei puudu ka elamuse ja mõned isamaalisedki laulud.

Kirjanduslik abielupaar Tivadar Redey ja Maria Redey, keda koh­tasin Babitš’ite pool vastuvõtul, oli lepitanud oma perekonnas kaks ülal­nimetatud kunstivoolu, „lääne” ja „ida”. Kuna mees on silmapaistev kriitik „Ida” ajakirjas, on tema naine aga kindel „Lääne” pooldaja ja kaastööline. Viimase pooldajaina olgu nimetatud veel kunstiajaloolane dr. Edith Hoffmann, kes juhatab Kujutavate Kunstide Muuseumi graafi­list osakonda ja on ka hõimuaadete pooldaja, kuna noor luuletaja György Sárközi on sama rühma linnalaulik, vaiksete ja lüüriliste meeleolude ülis­taja, kes tarvitab enamasti vers librei, nagu proua Babitški.

  

2

Meie August Jakobson võiks enesele eeskuju leida Ungari kirjanik­kude keskelt ja nimelt Deszö Szabõ’s, kellest on läinud aastal eestikeelses tõlkes ilmunud „Muinaslood naervast inimesest”. Nimetatud kirjanikul ilmus juba kolmeandeline romaan „Abi”, kuid praegu töötab ta kavat­suse järele mitte vähema kui 40-andelise romaani kallal, mille iga anne pidada tulema paraja romaani suuruses. Kuid selle kavatsuse lõplikku teostumisse ei ole Ungaris just palju usku, kuigi oletatakse, et kümme­kond annet ilmub päris kindlasti. Ungari kirjanduse õnneks ei olla aga selliste merimadude kirjutamine muutunud veel nakkavaks taudiks, nagu see meil osalt juba on levinud.

Milliste kuriooslikkude asjaoludeni on viinud ebaõige rahuleping, mis peale ilmasõda käristas Ungari küljest ära päris-Ungari maa-alad, viies need Rumeenia, Jugoslaavia ja Tšhehhoslovakkia riiklikkudesse üksus­tesse, seda kinnitab tänapäeval väga selgesti nõndanimetatud Transilvaania kirjandus ja eriti ühe teose hiline tuttavaks saamine. Kuud kolm tagasi sai alles tuttavaks Budapestis Rodion Markovitš’i romaan „Garnison Siberis”, kuigi see teos on ilmunud Rumeeniale kuuluvas Transilvaanias, mille elanikud on kõik ungarlased, juba aastat kolm või neli tagasi. Nii eraldatud elu elavad ühe ja sama rahva liikmed, kui nad kodanik­kudena kuuluvad teise ja vaenlikku riiki. Selliste eraldumisteni on viinud rahvad see rahuleping, mille peavalmistaja Wilson Euroopasse tulles pole teadnud, millise rahvuse liikmed asuvad Viinis. Kuid kui Wilson’i nimi on äärmiselt odioosne Ungaris, siis austavad teda tšehhid jälle nii, et on ristinud oma suurema raudteejaama Prahas Wilson’i ja alles teise väikesema oma presidendi Masaryki nimega.

Transilvaania kirjandus on aga tänapäeval Ungaris omandanud väga silmapaistva seisukoha. Kui palju selles on mingit romantikat, mis võis tekkida nende maa-alade tagasi igatsemise ilutsevas meeleolus, – on muidugi raske oletada võõral, kes ei tunne ungari kirjanduse avalduste üksikasju. Aga teisest küljest on vägagi tõenäoline, et neil maa-aladel, kus rumeenlased ungarlastelt on võtnud poliitilise elu väljendusvõimalused, kontsentreerub kogu rahva vaimuste jõudude tagavara puhtilukirjanduslikule loomingule ja saavutab selles suunas suuremaid tagajärgi kui päris-Ungaris, milles muud alad neelavad enesele ka hulga ilukirjandus­likke jõude.

Senini peetakse Transilvaania kirjanduse parimaks tooteks naiskirjaniku Iren Guläczy’ romaani „Mustad peigmehed”. Sellest romaanist on ilmunud juba kümme trükki. Nimetatud romaan on ajaloolise ainestikuga. Juba pealkirigi tahab kujutada Ungari saatust sümboolselt. Võimalik aga, et nimetatud teos peab loovutama oma esimese koha ülalmainitud Rodion Markovitš’i „Garnisonile Siberis”, mis kujutab Ungari sõjavangide vilet­susi Siberis, Koltšak’i valitsuse korruptsiooni päevi ja tšehhi leegionide toiminguid, viimaseid muidugi koguni teissuguses valgustuses, kui leiame seda nendest arvurikastest teostest, mis on kirjutanud samast ainest tšehhi kirjanikud. Huvitava kõrvalasjaoluna olgu märgitud siingi, et Rodion Markovitš on ümberrahvustatud lõuna-slaavlane. Nii suur on olnud mine­vikus ungarlaste agarus nende maa-aladel asuvate rahvuste enesesse sula­tamisel, mille juures meie suguvennad vähemusrahvuste vastu ei tarvi­tanud sugugi vähemaid surveabinõusid, kui teevad seda tänapäeval nende naabrid, kelle riiklikku üksusesse on vägivaldselt liidetud ungarlased. Need nähised minevikust ja tänapäevast on täiesti üksteisega võrduvad ja väärsed, millega muidugi ei taha öelda nende ridade kirjutaja, et ei tuleks võidelda käesoleva ülekohtu vastu.

Transilvaania kirjandus tarvitab küll oma murrakut, kuid see erinevat ungari kirjakeelest väga vähe. Märksa suurem olevat väljenduslik erinevus, ja selle väärtuslikumaks osaks omapärane ainestik ja maailm, millega Transilvaania kirjanduslikud tooted on rikastanud ungari kirjandust. Nähta­vasti on Transilvaania kirjandus mõjustamas õige suurejooneliselt kogu Ungari kirjandust, nagu on esimene ise vastu võtnud mõjustusi käes­oleva peatüki alul mainitud Deszö Szabõ’lt, omapärase stiiliga romanistilt, kes  tahab luua midagi  ürg-ungarlikku, kelle loomingut aga eitavad nii parem- kui pahempoolsed. Võib-olla on selles süüdi selle kirjaniku demagoo­gilised võtted, mille aga peaks üles kaaluma tema omapärasus ilukirjan­duslikus loomingus, mida ei saa siiski salata.

Transilvaanlastest olgu nimetatud veel noor Aron Tamásy andeka novellisti ja romanistina, kelle kaunis stiil päris üllatuslik.

Tänapäeva Ungari suurimate kirjanduslikkude nimedena mainitagu veel kolm: Dezsö Kosztolány, Zsigmund Móricz ja Lajós Zilahy, esimesed kaks edumeelsed läänlased, kolmas kalduv rohkem paremale poole. Meil on nendest kirjanikest ilmunud alles äsja Móricz’i „Mudakuld”, kuid teised kaks on täiesti tundmatud nimed meie lugejaskonnale.

Lajós Zilahy lahkel kutsel nägin tema draamat „Kindral” Rahvus­teatri laval Budapestis. Selle draama tegevus kuulub ilmasõja aastaisse ja hargneb osalt haigemajas, osalt jooksukraavides, kuid pean tunnistama, et mind vähem köitis näidendi sõnaline ülesehitus kui näitlejate hea mäng.

Kõigist käesoleval reisil külastatud maadest oli Ungari ainuke, kus kirjanduslikus elus näis olevat naistel õige silmapaistev osa. Mitte üksi Transilvaania kirjandusliku voolu tunnustatumaks esindajaks ei ole nais­kirjanik Irén Gulácsy, vaid ka esimeses peatükis mainitud noorkonservatiivide „Ida” rühmagi juhiks on umbes 50-aastane daam, romanist Cecil Tormay. „Lääne” rühma naiskirjanikest olgu nimetatud peale pr. Babitš’i, kes luuletajana-novellistina tarvitab Sophie Török’i nime, andekas novellist Margit Kaffka (jällegi slaavi nimi), kes nüüd juba surnud.

Tunnustatum kirjanduslik ja dramaatiline kriitik ja esseist, jällegi „Lääne” rühmast, on Aladár Schöpflin, kelle vaimukad kirjutised on huvi­tavad tõlkeski lugeda.

Eriline paik kuulub Ungari kirjanduslikus elus Frigyes (=Fritz) Karinthy’le. See neljakümneviie aastane kirjanik on ekspressionistlikkude no­vellide autor, kuid silmapaistvam on ta humoristina, satiirikuna ja parodistina; tema filosoofilised paroodiad on eriti tabavad ja lõikavad. Kuna selline kirjanduslik looming ei lase end pea sugugi tõlkida, jääb see kirjanik muidugi oma väikese kodumaa piiridesse ega suuda võita tähelepanu väljaspool ungari keele piirkonda.

Oleks ülekohus, kui vaikiksime kõige nooremast põlvest, kes on andnud ka juba oma, kuigi veel väikese lisanduse Ungari suurde kirjandusse.

Enne aga lubatagu märkida tähelepanu vääriva asjaoluna, et selle maa tänapäeva kirjandus ei ole kantud sellisest suurest kurbusest eba­õige rahulepingu puhul, mis omane kõigile poliitilistele erakondadele, ega ole ta ideaaliks Suur-Ungari ülesehitamine neis piirides, mille olid loonud ungarlased Austria-Ungari keisririigi päevil selle riigi teise valitseva rahvana. Tänapäeva kirjandus on jäänud eemale neist poliitilistest üles­annetest, teotseb oma kõige pahempoolsemas osas aga küll õige inten­siivselt sotsiaalse probleemiga, olles oma tendentsilt kindlalt sotsialistlik. Nimetatud voolu peaesindajaks ja juhiks on Lajós Kassák, poeet ja romanist, maalija ja plakatite valmistaja, kelle mitmekülgses loomingus aga tendents astub liiga esiplaanile ja hävitab sagedasti tema tööde kuns­tilise mõju. Kunstnikuna on nimetatud kirjanik õige silmapaistvalt mõjus­tatud saksa moodsast kunstist, olles kogu oma kunstilise loominguga saksa uue kunsti kõige andekamaks propageerijaks tänapäeva Ungaris.

Noorema generatsiooni kõige silmapaistvamaks esindajaks on kaht­lemata J. Jenö Tersánszky, romanist (jällegi selge slaavi nimega!). Ungaril on Nobel’i auhinna taoline  kirjanduslik,  Baumgarten’i  nimeline  auhind, mille viimaseks saajaks ongi nimetatud kirjanik. Selle auhinna sai noor kolmekümne aastane kirjanik oma romaani „Nägemiseni, armastus” eest, mida peetakse viimase aja parimaks teoseks.

Tähelepanu väärib noortest veel vast József Erdélyi, poeet, kes on tõusnud rahva keskelt ja kuulub sinna ka oma luule iselaadiga. Peale ungari keele ei mõista see noor ühtegi teist keelt, kuid luuletajana on ta pööranud tagasi oma rahva minevikku ja tema lauludes valitseb rahva­laulu laad, nii sisemiselt kui ka väliselt. Ungari rahvaluule leiab selles enesesse süvenenud poeedis võib-olla tulevikus uue renessansi. Kuigi Erdélyi’ luule on õieti tagasipööre minevikku ja seega kaugel läänluse nendest aadetest, millest eelpool oli kõne, kuulub ka nimetatud kirjanik uuenduste nõudjate hulka.

Ungari valitsuse haridusministeeriumi juures leidub samuti nagu meilgi oma kirjanduse ja kunsti departemang, kuid sellel on maa kirjan­duse ja kunstide arenguga sama vähe ühist nagu meiegi Haridusministee­riumi vastaval osakonnal. Siiski ei tohi jätta mainimata, et praegune haridusminister krahv Klebesberg teeb õige tunduvaid pingutusi, et soetada silda parem- ja pahempoolsete kirjanduslikkude voolude vahel ning need katsed pole just tagajärjeta jäänud, nagu tunnistasid kirjandustegelased nii ühest kui ka teisest leerist. Mingisugust toetust aga kirjanduse- ega kunstitegelased valitsuselt ei saa, vaid on jäetud täitsa oma käele, see on oma kirjanduslikkude honoraride lootustele.

Tavaline honorar aga olla 10°/0 raamatu hinnast ja ainult üksikutele kuulsustele tegevat kirjastused erandeid ning siis tõusvat nende honorar haru­kordadel kuni 15% nimihinnast. Kirjastused olevat aga õige visad uudis­teoste kirjastamisel, küll aga maiad avaldama teoste kogusid, mis äriliselt tasuvat end märksa paremini kui mõne romaani, novelli või koguni luuletuskogu esiktrüki väljaandmine. Protsentuaalse kõrval olla sama tavaline honorar 60 pengöt trükipoognast, mis on alla 40 Eesti krooni, kuna prae­gune kurss on 66 senti pengöst. Ajakirjad aga maksavad 4-8 pengöt lehekülje eest, kuna ajalehed ilukirjanduslikkude följetonide eest tasuvad 12-30 pengöt tükist; kirjandusloolised följetonid käivat märksa kõrgema tasu alla ja nimelt 30-40 pengöt tükist. Reahonorari, nagu see on tar­vitusel meil kõigi ajalehtede toimetustes väliste kaastööliste kohta, Ungaris peaaegu ei tuntavatki.

Raamatute tiraažid on aga võrreldes kaunis suured. Nii kinnitati mulle mitmelt poolt, et luuletuste trükk algavat 2000 eksemplarist ja ulatuvat kuni 5000 eksemplarini, kuna aga romaanid algavat 6000 eks. ja tõusvat kuni 10.000 eksemplarini, mis ei ole kaugeltki madal arv võrdlemisi väikese­arvulise ungari rahva kohta, kellest pealegi väga paljud on tänapäeval veel kirjaoskamatud, kõnelemata nendest 3 1/2 miljonist ungarlasest, kes elavad kolme eelpool mainitud riigi piirides.

Bernhard Linde.

Loomingust nr. 3/1929

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share