Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

28 Jan

A. H. Tammsaare tee ja töö.

 

  

TEMA VIIEKÜMNE AASTA PUHUL.

     

Tammsaare tähendust saab täielikumalt hinnata muidugi alles siis, kui ta oma elutöö on täitnud. Alles siis on võimalik aru anda ta pikal­dase kirjandusliku arengu lõppjäreldustest. Veel ei tea meie ju oma tänavuse juubilari viimset sõna. Meil on rõõm teda parajasti näha tema mehiste aastate hariastmel. Üliviljaka Ed. Wilde 50-dal sünnipäeval kõneldi tema uuestisünnist, ja ilmuski täisvalminud ande meisterteos „Mäeküla piimamees”. Vähem tootlik A. H. Tammsaare on just viiekümne eel jõudnud oma võimiste tipule, ja eks tohi meie „Tõe ja õiguse” autorilt oodata veel uusi kaaluvaid lisaväärtusi.

Aga juba tänapäev tunnistame Tammsaare loomingut niivõrd tähenduspidevaks, et see meid kutsub ta seniste saavutuste ülevaatlikule ja kokkuvõtlikule hindamisele. Aimame tema arengu astmevaheldustes üht­lasi sellaseid käändusid ja keerundeid, et see meid kohustab mõtlikule sissetundmisele.

       

1.

Mis paistab meile enne kõike silma Tammsaare kuju meelde tule­tades? See on autori kadumine oma püüete ja teoste taha. Sõnatark, meie nimekaimaid, kodumaal elanud ja töötanud, viiekümneaastane, aga kui vähe teame tema isikust! Oleme oma muid kirjanikke nii mõnigi kord kuulnud ja näinud avaliku elu näitelaval, kõnetoolis, kirjanduslikel ringreisidel, üksikult ja rühmiti. Kord hea, kord kurja sulega on meie viimaste aastate kirjandusliku boheemkonna kirevast eraelust paberile pis­tetud liiginimlikkegi pisiasju. Tammsaare tagasihoidlik isik selle vastu on peitunud laialisele üldsusele ligipeasematuks. Tema palgest palgesse nägemine on suletud olnud väheste lähedate sõprade kinnisesse usaldusringi. Tammsaare kirjanikunime varju on jäänud Anton Hansen.

Kes Hansen-Tammsaare eneseteostust tahab mõista, see ei saa hoopis küsimata jätta, kust ta on tulnud ja missugustes tingimustes pead tõstnud.

Teame hädavaevalt, et ta on sündinud 18. jaanuaril 1878. aastal Järva-Madise kihelkonnas, Albu vallas, Tammsaare-Põhja talus. Sealt, rabadega ümbritsetud väljamägede, männijändrikkude ja vaevakaskede, madalate taluhoonete ja alateadlikkude maainimeste vaatenurgast, on esile kasvanud Tammsaare põhilised elamused. Selle Järva-Madiselt kerkinud elukäigu umbsed andmed piirduvad esiotsa ainult mõne hõreda tõsiasjaga. Ei ole meie soodetaguse talunikupoja tung valguse poole igatahes mitte hõlpsasti pääsenud linnatee otsale: tema alaea visalt otsustatud haridus­likke väljavaateid märgib eri maakoolides käimine kõrvuti  vähejõukate vanemate kodus peatatud viivitustega. See pikaldane talutöö nõuetest ja maapoisi määrustest vabanemise protsess, mis algas Sääsküla vallakooli astumisega 1886, vältas kuni hilinenud edasiõppija keskkooli jõudmi­seni 1898, Hugo Treffneri eragümnaasiumi Tartus. Tähelepandavaks vahejaamaks on olnud kolm aastat Väike-Maarja kihelkonnakoolis, kus siis toekas luuletaja Jakob Tamm õpetas ja juhatas. Küllap vast noisse Väike-Maarja aastaisse näitabki vastuvõtliku kasvandiku poetatud pärastine mälestuskilluke: „Kord lugesin ma õige palju Jakob Tamme „Ärganud hääli” neid suurte osade kaupa peast mäletades. Mulle meeldis selle luuletaja lihtsus, otsekohesus, sõnakehv ja maamehelik kohmakus, mille taga peitub soe tundmuste allikas. Need jooned valdavad mind veel praegugi . . .”   (A. Hansen, „Keelest ja luulest”, 1915, lhk. 15).

Avalikust etteastumisest hoidunud A. H. Tammsaare on väga kinnine olnud ka teadete andmisega oma elukäigust. Tema viimane suur tagasivaateline romaan „Tõde ja õigus” põhjab ometi üsna lähedalt ja vastuvaidlematult Anton Hanseni noorepõlve kogemustesse. Selles oma tänises peateoses on autor tõeliselt läbielatut vist küll seganud kujutletuga. Aga juba „Tõe ja õiguse” arvustus on seletanud: kellegisse oma rahvarohke romaani tegelastest ei ole autor sulgenud nii intiimset iseennast kui Eespere Andrese nooremasse pojasse Indrekusse. Nimi on muudetud ühes teiste romaani võimalikkude algkujude nimedega; kirjeldatud olukordades ja jutustatud tegudes on mälestusosa enam-vähem teisendatud mõttekujutluse ja kunstikavatsuse sugemetega; kommete kujutamisest ja karakterjoonistusest jääb see mulje, et siin midagi olulist ei ole ümbermoondatud. Väike Indrek aitab nii siis vähemalt kaudset pilku heita ala- ja murde­ealise Antoni kaetud hingeellu.

Samas talupoegsuses sündinud kui teisedki ta ümber, samas olustikus kodune, on väike Indrek kehalt nõrgukene, meelelaadilt tasane, unistustes oma ette. Tugevate tooreste jõudude ja karmide kommete keskel iseloo­mustab seda areldi kaasaelavat poisikest sünnipärane hellus kaasinimeste, loomade ja looduse kohta. Mõni täiskasvanute mõttetu julmus nagu metsik kassitapmine võib tema närvierksat kaastundmust nii hirmsasti erutada, et öösiti hakkab jampsima. Säärasele ülihellale lapsehingele oli kirjanik juba 1902 ilmet annud visandis „Vastukaja”. See oli siis väikene Innu, „haiglane, kõhn, suure peaga poiss”, kes mahalastud jänese silmi vahtides haledalt nutma puhkes : „Jänese . . silmad . . . jänes . . . on . . .ju surnud . . .” Nagu „Tõe ja õiguse” täisealiste vastaspooled on ja võimu pärast alalõpmata protsessivad, nii satub ka noorukene Indrek pahatihti vastamisi oma teistsuguse tõe ja õiguse loomusundide pärast. Seda noorukest ja nõrgukest haarab juba varakult valguse valu, uimab kooliskäimise iha, kisub raamatulugemise kirg, mille teiseks pooleks on tegelikust maaelust eraldumine. Eks ole ju ülikooli hariduse osaliseks saanud Tammsaare ise oma esimeses isikus ilukõnelist tunnistust annud oma raamatuvaimustusest: „Ma armastan raamatuid kevadel, kui kõik loob lokkama, õilmitsema ja kui mesilased sumisedes mett korjavad: mina otsin mett raamatutest. Ma armastan raamatuid lugeda oja kaldal istudes, kuulates möödavulisevaid laineid nagu oleksid nad elutunnid: raamat päästab nii mõnegi silmapilgu kaduvusest. Ma armastan raamatuid sügisel, kui vihma padiseb tinasist pilvist ja tuul hulub toanurgal ja korstnasuul: on raamatuid, mida lugedes isegi taevatähed pisaratena paistavad!” (Ühes raamatuarvustuses, „Vaba Sõna” nr. 1, 1914). Ei olnud Tammsaare noorepõlve kirjanduslik teisik „Tões ja õiguses” veel linnakooli jõudnud, kui ta juba armunud oli raamatuisse nagu oma hingeõnnistusse. Veel algelises kirjatarkuse omandamise õhinas maal viibides on see raama­tute kallal istuja kord kooliõpetaja vennalt saanud võõraste nimede ja sõnadega raskendatud teose. „Kui ometi kord sinnamaale jõuaks, et seda võiks lugeda arusaamisega ja et sellest, mis oled lugenud, oskaks ka teistele jutustada”, õhkas Indrek.   („Tõde ja õigus”, lhk. 522).

Teistele jutustada! Umbes niisugune salatung pidi küll kätketud olema ka Tammsaare talu nooremasse pojasse. Lähem ligipääsemine ta kasvuea videvasse isikuloosse näidaku võimalikult edaspidi, millal meie saabuvas jutustajas käärivad külaelamused ja raamatumõjud hakkasid taot­lema kirjanduslikku väljendust.

Hansen-Tammsaare on oma varasemas nooruses maitsnud tüseda kihelkonnakoolmeistri Jakob Tamme õpetust ja luuletusi. Kas on ka tema kirjanikutungi ärkavad hääled värsis õnne katsunud? Küsitagu seda Tammsaarelt eneselt. Sestsaadik kui ta sulelükked ja mõttenükked on avalikuks saanud, on ta teatavasti proosat eelistanud värsile. Tema enese­määramine on lähtunud lihtloomulikust, tema elamuslaad on peesinud argipäevases: tema omapära on sobinud hõlpsamini sidumatusse sõnava­badusse kui mõõdetud rütmis ilutsema ja kunstlikke häälikkavatsusi instrumenteerima. Aga teiselt poolt on siiski tähelepandavad ka ta värsimaitse taolised puhangud. Tõsi küll, need on keelmatult ilmsiks pääsenud alles ta täitsa eneseteadlikul arenemisastmel. Igatahes ei ole sõna „kandlemängija” mitte ainult omandanud ta proosameeleolude lüürilist tõusu tõlgitseva tähenduse. Käesoleva sajandi teisel kümnel on nii mõnigi kord märgata olnud Tammsaare lauseliikumise luulelist rütmistumist peaaegu värsikõnele liginevaiks võrranditeks ja kõnehäälikute puhtilukõlalises mängus, ja seda liiatigi ta proosaminiatüüride kogus „Poiss ja liblik”.

Oma võimistes teadlik, on Tammsaare „Noortest hingedest” (1907) saadik oma proosateksti siin-seal vahele lülinud koguni päris riimitud värsikatkeid. Täpsustan kohe: need on parajasse paika improviseeritud vemmalvärsid. Näib nagu ei taotlekski Tammsaare eeskujuliku värsi kirjutamist. Aga kui ta oma „Keelest ja luulest” essees küllalt erksat arusaamist on osutanud tõsise luulekunsti hindamiseks, siis oskab ta oma proosakunstis ise just vemmalvärssi hästi ehtsalt väärtustada. Selle võttega parodeerib ta peenelt mõne haleda olukorra mõttetust, see aitab ühtlasi kaasa eri tegelaste karakteristikale.

Paar tsitaati ütleb lühemalt ja otsemalt. „Üle piiri” kanguseta kangelane Robert Muidu luuletab oma taskuraamatusse, ei tea isegi kas Katale või Hedvigile:

    Su nina nii imelik nüsi,
    Kuid iial ma sinult ei küsi,
    Mispärast su nina nii nüsi

(„Üle piiri”, lhk. 83 – 84).

Aga veel veider-uudsemalt nukrustab ta:

    Küll väike on mu kambrio,
    Veel väiksem tema aknio,
    Pea peal mul madal lagio,
    Mis mustaks teinud nõgio.
  
    Mul väike, väike kambrio,
    Veel väiksem, väiksem aknio,
    Miks undab tormil merio?
    Miks valus vaevleb verio?

(Sealsamas, lhk. 104-105).

„Eesti kirjanikust” – selle pealkirja all mõlgutas kord autor ise oma esimeses isikus väherõõmsaid mõtteid. See oli maailmasõja ajal ja eriti raskeks muutunud suleteenistuse norus: „Te olete haige, rind rägiseb, meeleheide vahib silmist!” Ei ole tujule muud väljapeasu kui Siioni sihipüüdliku meelsusvärsi parodeerimises ja selle pühendamises tiisikuse haigetele, kunstnikkudele, kirjanikkudele:

    Vilista, vilista,
    Ara vilet unusta!
    Elutee käib risti-rästi
    Isa, Poja, Vaimu ees,
    Siiski maitseb elu hästi,
    Kui saab selle kurja ilma sees
    Vilista, vilista!

(Sic transit. . . lhk. 19).

Tammsaare värsijuhud ei ole arvukad, nende astmevaheldus ja kunstikavatsus teenib tähelepanu. Kel ei oleks veel „Tõest ja õigusest” värskelt meeles küla lorilauliku Lullu moodivemmaldatud värsid? Ehtrahvalikus algupärasuses on unustamatu seegi salm:

    Uuh kuuradi, Jussi juuradi,
    Rangjalgadi, kenuskaeladi,
    Kuuseoksas ta siis vaene kõlkus,
    Sest et Mari vahet Andres jõlkus.

(Tõde ja õigus, lhk. 241).

  

2.

Aga asusin ju kirjutama jutustajast ja mitte luuletajast. Hansen-Tammsaare esimesi valgele pääsenud jutustuskatseid võib tagasi jälgida ta õpilasaastaisse Tartus. 1900 sügisel ilmus vanas Tartu „Postimehes” väike uudisjutt „Kilgivere Kustas” tundmatu algaja sulest. A. H. nime­tähtedega märgitud autor alles Treffneri gümnaasiumi kuuendas klassis, aga muidu 22 aastat vana.

Tuletagem vähe lähemalt meelde seda lähtekohta. Vene hiiglaimpeeriumi, põliste feodaalhärrade ja võõrasrahvuslikkude linnakodanikkude võimu alla rõhutud Eestis ilmus siis üksainukene päevaleht. Sajandi vahetusel oli meie kirjanduses ja ajakirjanduse jutunurkades teretulnud õpetlikkude sihtidega külarealism. Uus juurdetulija oli veel küllalt noor külaharitlane. „Kas on noorus kunagi midagi uut leidnud”, küsis üks kaasaegne väliskirjanik, August Strindberg, keda meie siis küll veel vae­valt eemalt tundsime. Ka „Kilgivere Kustase” kirjutaja debüteeris olemasolevate nõuete vähenõudlikuna jätkajana.

Kitzberg, Ed. Wilde, Ernst Peterson käisid eel. Õnnetu Juhan Liivi „Vari” oli juba Väike-Maarja kihelkonnakooli kasvandikku sügavat mõju avaldanud. Aga ei ole neile eeskujudele järelepüüdmise suun „Kilgi­vere Kustases” veel hästi selginud, algeline on algaja oskus. Pärastine tammsaare ise ei ole enam hoolinud oma esimese joonealuse ega mitme jargnevagi meeldetuletamisest, üheski raamatulises väljaandes uuestitrükkimisest. Uurides tagasivaatavale pilgule on jutukese kompositsioonilises saamatuses huvitav seletada just eri sugemete algsegu. Vähese faabula sihiks on ja nagu ei oleks mitte ainult näidata Kilgivere kantniku jooma­pahesse langemist, ta perekondliku õnne lagu ja kraavi kukkumise surma. Õpetlik tendents sumbub kantniku, ta kodukondsete ja kõrtsiseltsilistegi vallalises karakteristikas, faabula juhtimine peatub meelsalt vaeserahva olustikuliste pisiasjade vahelekriipsutamises, kilke ja prussakaid unustamata. Ei puudu aga algajal ka haleduseni kaasaliigutatud meeleolude tsipakesi. Seda ebatasast tähendusliikumist väljendavad lamedavõitu kirjakeele harju­mused kõrvuti värskelt rahvalikkude kõnekäändudega (näit. „tõmba parem pool toopi va kõrihöövelt”). Huvitavamad kõigest sellest on jutukeses laialepillatud alatoonid. Need aimavad nagu ette hilisemaid ehttammsaarelikke juhtmotiive: elu näib hea ja see on halb; inimliku eluõnne tumedate sunduste vastu ei ole midagi parata; aga kõige madalamalgi on armastuse ja kaastundmuse silmapilgud kõige ülemad.

Oma ülesannet ei näe ma muidugi mitte tähelepanu peatamises Tammsaare Hanseni kõigil jutustuskatsetel ta õpilasaastailt. Aineline kehvus, jõukate vanemate poegi painamatud teenimisvajadused, Treffneri pansioni lauakatmine, tundide andmine tolle omapärase eragümnaasiumi alamais klassides ja väljaspool – kõik see ei koormanud mitte ainult ta kooliõpinguid ja koolilõpetamist. Õpperahade puudus pigistas ühtaegu tema isetegevusele ärganud kirjanikuannet. Teiseks kiirustas kitsikus ka suleteenistusele. Nende ebasoodsate tingimuste kiuste ja tõttu sigis tema sulest juba enne keskkooli küpsustunnistuse saavutamist rida uudisjutte ja vestlusi, mis ilmusid alguses „Postimehe”, pärastpoole enamasti „Teataja” veergudel, vahel „Noor-Eesti” eelsete „Kiirte” vihkudes. Ükski neist noore kirjaniku sõredamaist ja vähemaist esiktoodetest ei pääsenud veel iseraamatut moodustama. Üksikasjalisi bibliograafilisi andmeid Hansen-Tammsaare varasemast ajakirjanduslikust trükingust on märgitud B. Linde esseekogus „Omad ja võõrad” (1927).

Anton Hanseni õpilasaastail sündinud toodangust leiame Tammsaare nimeliste raamatute kaante vahel hiljem ainult kunstiliselt ja ideeliselt väärtuslikuma valiku. Mõtlen „Poiss ja liblik” kogu (1915) täiteks lisatud külarealistlikku järelpõimingut, eriti aga naturalistliku ülekaaluga novelli­kogu „Vanad ja noored” (1913). Viimatimainitud pealkirja kannab kooli lõpetamisele liginenud Hanseni kõige mahukam ja sihipüüdlikum jutustus, esmakordselt ilmunud „Postimehes” 1903. a. veebruarikuul (nrid 26-47). See teeminimetus „Vanad ja noored” on nüüdses raamatulises trükis laiendatud koostama lisaks veel kaht hästi vastupidavat õpilassaavutust: „Kuresaare vanad”, „Kaks paari ja üksainus”. Kummagi algtrükk oli aset leidnud omaaegseid noori ja vanu kutsuvate „Kiirte” koosseisus, esimene ja idüllisem „Kiirte” esimeses vihus (1901), teine ja varjupoolsem tolle Tartu koolinoorurite algatuse kolmandas albumis, mis oli ühtlasi nende liigvarase isekirjastuse viimane (1902).

Mälestus on õhuliseks sillaks möödunud päevade ja käesoleva silma­pilgu vahel. Sõnad nagu „Kuresaare vanad”, „Kaks paari ja üksainus”, „Vanad ja noored” tuletavad kaasaegsele tagasivaatajale elavalt meelde nende teoste ja autori esmakordsust.

Lubatagu neisse mälestustesse siin hetkeks kõrvale kalduda.

Oli Tartu eelrevolutsiooniliste keskkooliõpilaste keskel tekkinud väike omarahvuslikkude huvidega kirjandussõprade ring. See omandas pea­aegu esialalise aktiivsuse teiste samaealiste kogumises ja seltsimises: uue aastasaja valge hakul otsustati siin nimelt esile saata oma noorusliku sõnavaimustuse ja tegevusiha esimesed „Kiired”.   Selle taga oli hingeline protestitundmus venestuskooli kasvatuse vastu, ergutuseks ja julgustuseks vanemailtki tegelastelt saadud kaastöö lubadused, ebamäärane õhin vaimu­toitude ühendamiseks omas keeles ja meeles. Aga ühtlasi pakitses nende noorte elujõudude käärimises juba vabanemise tung kodustegi mõjuvõi­mude hooldamise alt. Olime küll veel üpris noored, aga küllalt ennast­usaldavad tulevikulapsed oma naiivsete kirjanduslikkude katsete ja isikumärkide pooldamiseks. Niisama vähe nagu meie tänapäevased noorkirjanikud tänulikud on oma käsikirjade tagasilükkamise eest olid seda ka need tunased juurdetulijad. Eriti aga ei meeldinud neile, et sihtimääravad ajalehetoimetajad nende trükitud ilukirjanduslikku kaastööd omamoodi ümber parandasid, harjunud maitse järele koolutasid „kõlbulisemaks ja õpetlikumaks”. Sellest sündisidki siis noorte vaba eneseavalduse taot­lused ja enneaegseks isetegevuseks kokkuheitmine. Sellest ka nende ridade kirjutaja esimesed isiklikud kokkupuuted noore Hanseniga Tammsaarelt.

Anton Hansen ei astunud ise ligi, teda pidi otsima. Küsisingi teda ühel sügisesel õhtupoolikul pärast tunde Treffneri gümnaasiumis. See oli siis tema, „Kilgivere Kustase” ja „Ärakadunud” poja kirjutaja, küsijaga võrreldes juba siis tüse poiss, lai otsaesine, lahke ja kinnine pilk ühtlasi. Mindi üheskoos välja, sees ei olnud oma jutunurka, jalutati mööda Emajõe kõnniteed. Ühel oli peas kulunud kaabu, teisel kroonugümnaasiumi vormi­mütsi odav loorberiraag noka kohal. Tulgu ometi ka nende ja nende kirjandussõprade salaseltsi! Ei tulnud. Ei tahtnud. Ei nähtud teda ka pärastpoole nende teiste kogumiskohas. Põikles kõrvale kahkleja ja kõhk­leja ilmega, ajapuuduse ettekäänete all. Tema naeratusi ja naljatusi võis aga seletada ka umbusklikuks üleolemiseks enesest nooremate rühma vaimustuse kohta. Tundus nagu kardaks ta kõiki liialdatud lootusi ja tõotusi, nagu elaks ta juba nurjunud unistuste õhkkonnas.

Niisugune oli ta juba tookord.

See esimene jalutuskäik ja mõttevahetus ei jäänud viimaseks. Ta oli iseennast oma suhtumuses elu ja raamatutega. Elus oli ta kalduv nägema enam argipäeva kui pühapäeva. Kirjanduses jagasime siiski ka mägiharjade ja päikesepoolte maitset. Aga inimese kujutamise ehtsus nõudis selle realistliku noorkirjaniku meelest meilgi muud kui katekismuse ja lauluraamatu tõdesid. Isamaalise taga ütles ta otsivat päriseestilist. Kui ta aktiivset seltsimist ülearuseks peab, andku vähemalt kaastööd teoksil oleva „Kiirte” väljaande jaoks. Sellega oli kõrvalehoidlik kaaslane nõus. Saime „Kuresaare vanad”, aasta hiljem „Kaks paari ja üksainus”, ja need ei osutunud mitte ainult Hansen-Tammsaare õpilasaastate väärtus­likumaiks saavutusteks. Uue kirjandusliku sugupõlve algelistest eesvõitlejaist ei olnud siis veelgi keegi võimeline looma nii lihtsat ja ehtsat väikest teost nagu „Kuresaare vanad”. A. Hansen ei olnud ju nende haljusest ees mitte ainult ea poolest. Loiu Kuresaare taadi ja ta vasturääkiva eide paaripanekus, nende vegeteeriva vaikelu, väikeste riidude ja lepliku unustuse leidmises võib vast olla omajagu Gogoli mõju. Isegi kui nende patriarhaalsete maakehvikute kujusid oletada starosvetskie_pomeshiki.JPG järglasteks, on meiemaa soosaarele asetatud taati eite omandanud täitsa eesti­lise tegumoe. Oma visandlikus kompositsioonis moodustab see teos juba tähelepandava kunstilise terviku. Humoristlikud ja karakterjooned sulavad hästi loomulikult ühte liigutavatega. Nii äratasidki algava kirjaniku külajut­tudest just „Kuresaare vanad” arvustuse esmakordset ja kiitvat tähelepanu.

I osa Loomingust nr. 1/1928

    

3.

A. Hansen Tammsaarelt ilmus meie lugeva üldsuse ette jutustajana, ja jutustajaks on ta ka peamiselt jäänud. Oli nagu oleks ta juba 1901 leidnud oma tee: tema „Kuresaare vanade” visand võistles juba Juhan Liivi ja A. Kitzbergi vääriliste külarealistlikkude lookestega (nagu „Punasoo Mari” või „Sauna Antsu oma hobune”). Kaasaegne arvustus hindaski seda väikest sündmuskehva ja katkelist maaidülli „väga kenaks”. Märgiti kiitusega uue juurdetulija iseloomude kujutamist, rahva elu ja keele tundmist. Märgati isesugust joonetõmbamist ta saunikpaari karakteristikas: „Kaks vanakest, mees ja naine, elavad alalises nägelemises. Aga see on harjunud asjaks saanud, see näib nagu nende elunõue olevat ja ei riku head läbisaamist teineteisega”  („Postimees nr. 80, 1901).

Kauasest ühtekuuluvusest ja võrdsest meelelihtsusest hoolimata kaks ebavõrdset sugupoolt, nähtud lepliku karakterhuumori episoodilises valgus­tuses, väikesed inimesed, kellest palju muud ei või ütelda, et nad on olemas, niisugused on need „Kuresaare vanad”. Eriliselt tähelepandud on nende kahestumise ja ühtekuulumise liigutav lõpplahendus. Kui Kuresaare mats hakkab surema, siis lausub ta sõnakas eit härdaks heldides: „Või pole meie hästi läbi saanud? Oleme meie iial teineteisele halba sõna öelnud?” Nägelemine paratamatuna elunõudena, pahanduste muutu­mine kalliks mälestuseks teineteisest lahkudes – eks juhata juba selle kaksiksaatuse idüllisedki murdjooned Tammsaare inimkujutuse põhilisse problemaatikasse?

Madalas tõsielus püsivate hingeliste antinoomilises paaripanekus oli nii siis Hansen-Tammsaare leidnud oma algelise proosakunsti lähtekoha. Selle vaatenurga omandanud, ei andunud noor kirjanik mitte taltsat abi­elulist leppimist või härrast meeleliigutust ülendava külarealismi epigooniks. Tema järgmine etteküündiv külasüžee osutab juba jõhkramat, tumedamat ja keerukamat kooselu mitmuses. „Kaks paari ja üksainus” on kasvanud materialistlik-deterministliku ilmavaate karmuses. Need A. Han­seni „kriipseldused Läänemaalt” – 1902. a. suvevaheajal paberile visatud metsaülemast õemehe juures Piirsalus – esindasid ta ilutsemist vältivat tungi allapoole, armetu kehvuse ja vaimuvaesuse varjupooltesse, pimeda metsanurga mõisakantnikkude majja. Otsekui protokollipidava külanaturalisti sulega on siin kirjeldatud kahe proletaarse perekonna vaevalist ja vaenulist olemasoluprotsessi, viletsaist viletsam üksik vanarauk Taidi-Laidi kodakondsena nende Kaaside ja Laiade vahel.

„Kahe paari ja üheainsa” taga ei tarvitse otsida mingit kirjandus­likku eeskuju. Need fabuleerimisest hoolimatud kirjeldused ja kõnelused näikse siin pigemini taotlevat lähedamalt vaadeldud ja kuulatatud vaese rahvaelu kopeerimist. Aga „Kahe paari ja üheainsa” sündimise tõukeks on siiski olnud meie noore kehvikkirjaniku ligidane kokkupuude idealist­likku realismi tagasitõrjuva mõtteliikumisega. Ei ole ligemat kohta tiiba­deta kahejalgsete tõsiloomuse paljastamiseks, nende vajaduste ja hädade alastikiskumiseks kui ühiskonna põhjas. Sellele suunale olid eesti kirjanduseski teed avanud Ed. Wilde „Külmale maale” ja E. Petersoni „Paised”. Ei puudunud ehtimatule elutõele kutsuva mõtteradikalismi otsematki propa­gandat Tartu-Jurjevi ülikoolilinnas. Eesti rahvusliku ärkamise aadete lippu uuesti kergitava „Postimehe” kõrval püüdis siin omamaalaste keskel loodus­teaduslikku ilmavaadet levitada, ühiskonna majanduslikke aluseid selgitada ja ideloogilisi pealeehitusi ümber hinnata liiatigi see pahempoolsete eesti intelligentide ja üliõpilaste ring, mis 1900-1901 välja andis Hermannilt ülevõetud „Rahva Lõbulehte”. Mitmed selle ringi tegelastest olid endised treffneristid ja andsid samas koolis õpetust (J. L. Jürgens, J. W. Weski j. t.). Uue proosavaimu omandamiseks oli Treffneri eragümnaasiumi õppiv noorus üldse vastuvõtlikum kui kroonugümnaasiumis teisel pool jõge, vanade keelte ja klassikute kultuse õhkkonnas Koolilõpetamises hiljaksjäänud treffneristi A. Hanseni kaastöö „Rahva Lõbulehes” piirdus küll H. Sudermanni tõlkimisega. Aga tema kooliealise sugupõlve „Kiirtes” avaldatud „Kaks paari ja üksainus” pimedast mõisakantnikkude urkast – see võistles juba meie külanaturalismi ehtsamate saavutustega.

„Kahes paaris ja ühesainsas” on selle omatee otsija aje nii siis pöördunud meil alles uudsesse naturalismi. See ilmub teose pisiasjus ja tervikulises kokkupanekus. Armetu tõsielu paljastamistahe ei jaga siin kaasaegse E. Petersoniga mitte ainult satikamotiivide moodsust. Motiivide ja sõnaleidude aksessuaarid viitavad üheskoos naturalistlikule põhivaatele. „Kahe paari ja üheainsa” pahased tegelased võrdlevad üksteist „putu­katega”, kooselu „hundipesaga”, vihastavad „tolavasika” ja „vaskussi” nimeandmistega. Pisut, paremas tujus võrdleb Kaasi naisepeletis Tiina vana Taidi-Laidit sigadega seletades: „Ootab ja ootab ning kögiseb, ei lähe magama enne kui suutäie saab.” Selle loomulik-loomaliku elust arusaamisega on ka Laia eit heatahtlikult nõus: „Jah, mis see inimenegi targem on, ühte moodi tahab igaüks süüa saada. Näe, va koerakutsikaski ehk kanapojad – ei lähe ukse alt ära, kui sa neile midagi ei anna” (kogus „Vanad ja noored”, 1913, lhk. 135).

Taidi-Laidi alanduse määrab leivapaluke peaaegu samuti nagu Tug-lase Popi suhte ta hea ja halva isandaga. Esineb Tammsaare enese „Uurimisel” (1907) haritlane-arst kõhuõpetusega („iga looma hing on ta kõht”).

„Kahe paari ja üheainsa” ühiskondlikuks tagapõhjaks on veel möödumatu mõisaorjus. „Orja kisaks” nimetab autor oma Laia Viiu ilmalekantud üheksanda lapse häälitsemist. Varastab tusaste mõisa alamate pea paljastamine ja selja küürutamine armulise härra ees. Aga kui Ed. Wilde ja E. Petersoni kujutatud maakehvikute ummikus esialal on majanduslik paratamatus ja ühiskondlik ülekohus, siis ei lange „Kahes paaris ja ühes­ainsas” rõhk mitte sotsiaalsete vastolude esiletõstmisele. Pilk on siin pöördud enne kõike kantnikumaja vabaduseta olevuste ürgloomusele, nende perekondlikule sigivusele ja  kodusele  kimplemisele, nende  vastastikuse naabruse leppimatuse ja leppimise vahejuhtudele, nende hämarate sisesundide vastutamatusele. Selle jälgimise kõrval on jäänud hõredaks nii ühiskondliku olustiku kui ligioleva välise looduse kirjeldus.

Nende oriinimeste sümpaatiate ja antipaatiate esilekriipsutamises on erilist tähelepanu äratanud riidlevad naised. Tõepoolest, haugutav Kaasi Tiina sünnitusvaludes vaevleva Laia Viiu akna taga see on põru­tavamaid ja meeldesööbivamaid tigeduspilte. Aga „Kahes paaris ja ühes­ainsas” ei tülitse mitte ainult naised isekeskis: vaenulised loomusunnid satuvad kähku kihku, naiste, meeste ja laste vahel. Hüvasti tagasihoid­likult torisevad eesti eided ja taadid, kui ka seitsmekümneaastane vana­poiss närudes keppi tõstab teist kiusava poisikese karistamiseks ja seda vannub „saadana hingeks”! Hilisema Tammsaare „Sõjamõtete” tunnistust mööda on inimese loomus kuri („kuri on inimene algusest saadik”). On nagu oleksid juba ta „Kahe paari ja üheainsa” kodusõjad selle tunnetuse eelkajastuseks. Me võime ta kantnikumaja massinimeste karakteristikas küll eraldada meelevaldseid ja vagusaid, vaevajaid ja vaevatuid. Aga neid kõiki haarab hooti meeletu kurjuse vimm, mis neid vihatujudes teeb üksteise taoliseks. Ei kordu mitte ainult tüüpilised sõimusõnad eri vane­mate tegelaste suus („nirakad”, „kurat”, „tola”). Sääraste sõgedate loomusundide võimuses ei tähenda ka lapsed mingit olulist paremuse tõotust: noored kordavad vanade vandumist ja üksteise kiusamist. Muidu on selle paigaltammuva sunnielu kohta tüüpiline, et kodusõja äritustele järgneb leppimine ja kestmatule vaherahule uus tasakaalu kaotamine – paratamatu ringikäik.

Kus ei ole tahtevabadust, seal ei ole aru ega otsa sihitult sigiva sunnielu vastamisi tõuklemisel. On nagu oleks „Kahes paaris” ülirea­listliku erapooletusega tahetud kirja panna mõningaid vallalisi episoode sellasest arutust olemasoluprotsessist, ja muud midagi. Kangemate ja vähemperekate Kaaside lahkumisega kantnikumaja tegelaste koosseisust lõpevad need ühest vahejuhust teise ekslevad „kriipseldused”. Lõpevad ilma mingit põhjuslik-ajalist sihti tuletamata, ilma mingi koospüüdliku tegevuse arenguta, ilma suletud lahenduseta.

Mida järjekindlam naturalist, seda objektiivsem ilme jäljendatava tõsielu tõlgitsusel. Kõrvaldades olemasolust vaba vaimsuse on meie vanemad kirjanduslikud naturalistid oma ülesannet näinud sotsiaalse ten­dentsi rõhutamises, protesti või üleskutse avaldamises („Tulge appi!”). On kulunud aastaid „Kahe paari ja üheainsa” ilmumisest ennekui on leitud: „See teos esitab eesti naturalismi iseloomulisemat saavutust” (Fr. Tuglas, „A. H. Tammsaare toodangu piirjooned”, „Vaba Sõna”, lhk. 200, 1916). Harva vilksatab selle kitsikusest tulija enese kaastundlik vahelerääkimine oma kehvikute troostitusse („Jah, magage, magage magusasti, isad ja pojad!”). Vaevalt märgatav on ta muigamine oma jonnakate tegelaste juhmi vaenujahmu üle (vihane Kaasi eit ja taat teineteist sängist välja pugimas).

Ei ole selle masendava madaluse kopeerimises siiski väljatõrjutud „kriipseldaja” sisemgi hingeteadlik iselaad. Noore jutustaja antinoomiline elukäsitus näikse küll väheleidlik olevat, kui ka ta kahe tülitseva paari ruum-ajaline lahkuminek tagasi kutsub „Kuresaare vanades” leitud lõpp­lahenduse. Peaaegu samade sõnadaga kordavad Laia Viiu ja Kaasi Tiina teineteisest lahkudes: „Või me siis riielnud oleme, alati ilusti läbi saanud.” Aga kummagi pisaraid valava eide muljesugulus teineteisest kaugenedes omandab siin „naturalistliku iroonia” tähenduse. Kõige inetuma tõsielu teisiti nägemine ja ilusaks kujutlemine mälestuses – see on tahes või tahtmata naturalismi vastumänguks, see on unenäoliste hingeliigutuste tunnistamiseks ka kõige argipäevasemas inimsuses, see on vaevalt tähele­pandava salaukse lahtijäämiseks romantikasse. Mitte ainult iseloomuliseks, ka aegumatuks visandiks oleks „Kaks paari ja. üksainus” võinud saada meie naturalismi ajaloos. Kui tänapäev iga jutustus aastasaja algusest kannab aegumise märke, siis mitte sellepärast, et inimlikud sundused ja suhted oleksid uues ühiskondlikus korras hoopis teiseks muutunud. Maha­jäänud on „Kahe paari ja üheainsa” kirjeldavais osades keel ja stiil, väheilmekas, lihtlabane proosa liiatigi sissejuhatavais „kriipseldustes”. Vananematud selle vastu on dialoogid elavat rahvakeelt tabavas lopsa­kuses ja täpsuses.

Kui „Kahe paari ja üheainsa” vastolulises ühtekuuluvuses ja ühis­kondlikus apaatias puudub igasuguse sihipüüdliku tegevuse ülesehitus, siis on aasta hiljem ilmunud „Vanad ja noored” uueks tähiseks Tammsaare Hanseni arenguteel. Nüüd kergitab ka meie noornaturalist juba esile jutustuse ideelise juhtimise. Selleks ideeks on paratamatu vastolu vana ja uue sugupõlve vahel – nii siis jällegi mitte sotsiaalselt, vaid bioloogiliselt rõhutatud põhivaade. See „vanade ja noorte” antagonism, mis siis pakitses kaasaegses intelligentses liikumises, on Tartu koolilõpetaja samanimelises pikemas külajutustuses ümberkujutatud madala talupoegse tõsielu protsessiks. On nagu oleks A. Hansen kõige tõsielu põhjas näinud seesmist kahestumist ja lõhestumist.

Mitte sotsiaalsed vastolud ei kisenda A. Hanseni „Vanades ja noortes” reformide järele. Mitte põlised küla kurnavad võimupidajad ei ole siin oma eesõiguste ja eelarvuste rahus eksitatud. Ei, soo ja rabaga ümbritsetud Kadaka talus püüab koduväi Kaarel peremeheks, et mõisavõla tasumiseks põldusid seada paremini ja ehitada uued eluhooned, kus oleks korstnaga ahi, suuremad aknad, kambrites enam valgust järeltulijate jaoks. Selle tahtejõulise argikangelase kannatlikuks kaasvõitlejaks ja vagusaks pooldajaks on noorik Tiina. Aga noorepaari edumõtet tõkendab Kadaka vanapaar, kräbe vanaperenaine Mari oma nohiseva taadiga, visad loobuma oma peremeheõigustest ja sissejuurdunud harjumustest. Sünnivad aru­saamatused, sõnavahetused, tülinorimised, vanal ja noorel paaril on kum­malgi oma tõde ja õigus: kohta enese kätte püüdes jõuab Kaarel veendu­musele, „et võimata on noor olla ja vanadega mitte riielda.” Kahetsuse asemel hakkas ta tundma, „nagu peituks nendega nääklemises iseäraline elunähtus.”

Gustav Suits

II osa Loomingust nr. 3/1928

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share