Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

ui imelikud on sageli need arva­mised, mis andekad inimesed avaldavad teise andeka inimese kohta, keda nad isiklikult kas sugugi ei tunne või jälle ainult vaevalt nähtu-kuuldu järgi arva­vad tundvat! Kui imelikud ja väärad on need arvamised selgi juhul, kui neid arvamisi pole ka suunamas mingi viha ega pahatahtlikkus! Kuis ei suuda me olla küllalt kontrollivad oma otsuste langetamisel!

Elamuslikult teravamalt kui kunagi varem tundsin ma seda vesteldes paar aastat tagasi nüüd juba surnud kunstnikuga A. H. Tamm­saare üle. Kadunu oli suur kunstnik. Ta ütles end isiklikult mitte tundvat Tammsaarel, kuid ta olevat enesele loonud kuju tollest kirjani­kust selle kõige järgi, mis ta kunsti-kirjanduse ringkondades Tammsaarest oli kuulnud. Jah, see ont dit… Kuis see jälgib kõiki, eriti aga neid, kes pole kõikjal ja igal ajal igaühele kättesaadavad, kes elavad tagasitõmbunult enesele ja oma tööle.

A. H. Tammsaare on erak, on jäle egoist, on enesesse tõmbunud, on suur lobiseja, on ahnepäits, kes pistaks kogu kultuurkapitali üksi kinni, – kes meist pole seda kõike A. H. Tammsaare kohta kuulnud? Aga kui sa Tamm­saare sellaseid omadusi loetlejalt küsid – kas ja kui palju ta ise Tammsaarel isiklikult tun­neb, siis kuuled tavaliselt: tunnen teda vaid näo järgi, kuid räägitakse… Räägitakse ja kirjutatati isegi, et Tammsaare on Bauman, kes sai „Kolmanda tee” eest III auhinna. Ja ometi oli see „räägitakse” kontrollitav kõigile, kes Tammsaare senist loomingut arvasid tundvat. Ja siiski räägiti ja koguni kirjutati.

Kogu viga seisab selles, et A. H. Tammsaare ei lase enesele igaüht õlale patsutada, ei ava end igaühele, kuid ta pole kaugeltki erak, pole egoist selle sõna vastikus mõttes, pole ahne­päits, nagu puuduvad tal inimesena need muudki, eespool loeteldud omadused.

Kui võib inimest tundma õppida kolme­kümne tutvusaasta kestel – mida on küll kat­kestanud neli-viis sõjaastat, – siis julgeb nende ridade kirjutaja oletada, et ta on võinud nende aastate jooksul Tammsaare hinge mõnegi pilgu heita ja kuuludes nende väheste hulka, kes, olles tavalisest sagedamini Tammsaarega kok­ku puutunud, võiksid siis ka oma Tammsaare paremat tundmist jagada meie avalikkusega.

Kui a. 1907 A. H. Tammsaare ajakirjaniku­kutsest loobudes Tallinnast Tartu asus, areneski meie sagedam kokkupuutumine, kuna isiklikult olime küll juba aasta või kaks varem Tallin­nas tutvunud. See oli meile, Tartu nooreestlas­tele, kaunis võõras maailm, mis ..Teataja” ja selle lehe järglaste toimetustes oli Tammsaarele ümbruseks olnud. Küll mitte nii vaenuline meie suhtes kui «Postimehe” ringkond, aga veidi umbusaldades piiluti nii ..Teataja” ringkonnast meie suunas kui ka meie poolt nende perre. Aga Tammsaare, olgugi et ta tuli „Teataja” perest, oli meile siiski oma inimene ja nimelt tema kaastöö tõttu „Kiirtes”. Kuigi ma „Kiirte” toimetamise ajal veel väljaspool Tartut asusin, oli Gustav Suits mulle vist juba a. 1906 üles­andeks teinud Tallinnast läbisõidul Tammsaa­rega tutvuneda ja ta „Noor-Eesti” kaastööliseks tagasi võita. Küll aga olid teised „Noor-Eesti” juhtivad inimesed sellele vastu – mõned lausa, teised passiivsemalt.

Veidi võõrastav oli seegi, et Tammsaare hakkas õigusteadust õppima, kuid peagi veen­dusin, et Tammsaare vähemalt samal määral kui ta tegeles oma juuraga, huvitus ka kirjan­dusega seoses olevaist küsimusist, kui milte isegi rohkem. Ja see juba lepitas „Noor-Eesti” filolooge Tammsaare juuraõpingutega.

Kohtamised Tammsaarega Tallinnas olid olnud pealiskaudsed, pea alati teiste juuresole­kul – kas toimetustes või sageli ka teatris. Aga juba noil vähestel kohtamistel olin ma näi­nud Tammsaaret lõbusalt vestlemas naistega. Kuigi mulle mõnelt poolt püüti seletada, et Tammsaare moodustab vaid täiendi pidusaalide ukse teisele piidale toetuvale August Hankole – „Teataja” järglaslehtede toimetustes tol ajal töötavale ajakirjanikule, kellega Tammsaare siis kõige enam sõbrustas. Aga tõeliselt oli vägagi suur vahe nende kahe vahel. Juba oma kõne­lustes oli Tammsaare märksa elavam, sädele­vani kui vaikimist ja vaatlemist harrastav A. Hanko.

Tallinnas ajakirjanikuna töötades jäi Tamm­saarel kui nooremal mehel oma kutselisest tööst vähe vaba aega üle püsivamaks lugemiseks. See, mis ajast üle jäigi, kulus tal Tallinna laiema seltskondliku elu keerises. Seepärast ongi arusaadav, kui Tammsaare, tulnud Tartu, otse näljasena lugema asus. Kuna need inime­sed, kellega ma tol ajal kokku puutusin, kõik innukad lugejad olid, ei olnud just kerge panna imestama lugemise rohkusega. Aga Tammsaare puhul olin ma siiski päris tõsiselt üllatatud. Ikka jälle kohtasin teda kas ülikooli raamatu­kogus või sealt väljumas, kaenla all suur, hoo­likalt paberisse mähitud ja nööriga korralikult kinni seotud pakk raamatuid. Raamatuid han­kis Tammsaare tol ajal kõikjalt ja luges ning luges. Kui ta nad tagasi tõi, siis olid need alali jälle ilusasti paberisse pakitud ja nööritud, ise avas ta siis paki, pani paberi ilusasti kokku, samuti ka nööri ning pistis need tasku: teine­kord jälle vaja.

Juba tol ajal hoidus Tammsaare suurema­test koosolekutest, peale üliõpilasselts „Ühen­duse” koosolekute, kuid sealgi on ta minu teada ainult paar korda mingi kõnega esine­nud, küll aga on ta läbirääkimistest mõne üksiku tabava lausega osa võtnud, kui mõni seisukohavõtt osutus talle täitsa vastuvõtma­tuks. Üldse on Tammsaare koosolekutest alati kõrvale hoidnud ja ma ei tea meie kolmekümneaastase tutvuse kestel teda ühelgi veidi arvurikkamal koosolekul viibinud olevat, peale Eesti Raamatukoguhoidjate Ühingu ühe koos­viibimise Tallinnas, kui muidugi mitte arves­tada „Ühenduse” vilistlaste Tallinna koondise koosviibimisi, millistest Tammsaare vahetevahel osa võtab.

Kuid oleks ekslik oletada, nagu ei mõistaks Tammsaare kitsamas seltskonnas lõbus olla. Selleks kitsamaks seltskonnaks on Tammsaarele temaaegseist „Ühenduse” vilistlasist mõned ük­sikud, kellega ta juba üliõpilaspõlves enam on sobinud, kelle perekondlikes ringes Tammsaare viibib ja just mitte väga harva. Tammsaare esprit lööb aga täielisele õitsengule, kui selts­konnas on kaks-kolm vana ja head tuttavat. Nende hulgas võib siis viibida kasvõi mõni võ­hivõõras, kui Tammsaare aga teab, kes see on ja kui ta sellega kontakti leiab. Meenutan vaid Juljusz Kaden-Bandrowski Eesti viibimist. Kuna Tammsaare keeldus osa võtmast suurematest vastuvõttudest, mis Poola kirjaniku Eestis viibimise puhul korraldati, J. Kaden-Band­rowski aga kindlasti soovis Tammsaaret kohata, siis jäi iile vaid korraldada see kohtamine minu pool, kuhu palusin siis ainult Tammsaare ja Kaden-Bandrowski. Viimane on teatavasti samal määral šarmantne seltskonnainimene kui ka esprit’ist sädelev loov kunstnik. Oli otse nauding kuulata ja vaadelda, kuidas need kahe rahva suurimad prosaistid teineteist oma vai­mukusega üle trumpasid, kuidas nad, kuigi võhivõõrastena kohates, juba algusest peale teineteisega hoogsasse vestlusse sattusid, siis tuld võttes tutvunesid ja peagi juba nagu kaks ammust sõpra oma sõnalise kunsti mõõgad kokku lõid, kuigi kõnelus ise pidi sündima mõ­lemale võõras saksa keeles. Kui nad veel oleksid võinud igaüks oma emakeelt kasutada!

A. H. Tammsaare ja J. Kaden-Bandrowski kohtamise südamlikkusest andis hiljem tunnis­tuse viimane oma raamatus, mis on pühendatud ta Eesti sõidule, peatükis, milles ta kõneleb Tammsaarest kui suurest kirjanikust, millisele järeldusele ta jõudis vaid mõnetunnise isik­liku vestluse järel. Selle peatüki ülistav, tõeli­sest poolehoiust ülevoolav toon oli tingitud sellest, et kaks suurt vaimuinimest olid osanud teineteist leida. Meie kodumaine väiklus aga keeras sellest köit minu kägistamiseks, nagu oleksin mina J. Kaden-Bandrowskile sõnad suhu pannud. Nagu oleks üldse võimalik sõnu suhu panna sellasele suurmeistrile ja igas selts­konnas end kodus tundvale šarmöörile, nagu on seda J. Kaden-Bandrowski!

Pärast seda vestlust oli huvitav jälgida Tammsaare inimesetundmist. Tammsaare pol­nud tol ajal J. Kaden-Bandrowski rikkalikust kirjanduslikust toodangust midagi lugenud peale minu eestikeelses tõlkes ilmunud kolme lühinovelli ja teoses „Loova Kesk-Euroopa poole” esinevate J. Kaden-Bandrowski iseloo­mustuste, aga kui tabavaid oletusi tegi Tamm­saare pärast toda vestlust J. Kaden-Bandrowski loomingu kohta, tehes vaid ülekandeid kirja­niku isikult ta teoseile. Jälle võisin ma ime­tella Tammsaare läbinägevuse teravust, ta deduktsioonide loogilisust ja tabavust, olgu nende aluseks ka nii piiratud asjaolud kui vaid mõnetunnine vestlus. Samuti unustasin ma täieliselt, et Tammsaare olevat skeptik ja pessi­mist kogu oma olemises. Aga siiski: kuidas oskab just see skeptik ja pessimist vaimustatud olla, kui aga leidub, mille üle maksab tõeliselt vaimustuda!

Tammsaare hoidub muidugi kohvikute külastamisest ja seda juba oma tervisegi pärast, sest kuigi ta on oma tiisikusest nagu üle noatera Kaukaasia Eesti asunduste pehmes ja kontinentaalses kliimas pääsnud ja oma ter­vise maal elades näiliselt täiesti jalule sead­nud, on ta pidanud siiski kindla distsipliini järgi oma elu korraldama, hoidudes suitsustest ruumidest. Aga mõnes väikeses ja vaikses kohvikus oleme Tammsaarega tundegi vestelnud ja nii südamest naernud, nagu seda vaid Tamm­saare oskab. Jah, temaga vesteldes ei lõpe kunagi aine ja nii südamest pole ma oma elus kellegagi naernud, kui just Tammsaarega. Ja kui kaugel tõest olid ometi needki Tammsaare omaaegsed arvustajad, kes ta üliõpilasnovellide kohta väitsid, et nende autor olevat vaid lobi­seja!

Olles elurõõmus ja seltskondlik oma ini­meste keskel, on Tammsaare äärmiselt huumoririkas, kes mõistab ja armastab nalja, kes on alati löögivalmis oma vastustes, kellel on arusaamist ja meelt kõigele inimlikule, mõis­tes hästi lilletatult peita oma aforismidesse ka kibedat tõtt, kui ta seda aga tarvilikuks peab; kuid irooniasse ei kaldu Tammsaare pea kunagi.

Vaevalt oskavad need, kes Tammsaarega ongi kokku puutunud kord või paar, kes teda kas intervjueerides või muidu on tülitanud, või kes muidu temalt on saanud järsu palve jätta teda rahule, vaevalt suudavad need kuju­tellagi, milline mõnus seltsimees ja kaaslane on Tammsaare kitsas ringkonnas ja seda isegi võõraste inimeste suhtes, kui ta aga neist teab, et need talle tagamõtteta liginevad. Et talle aga ka tagamõttega liginetakse, sellest on Tamm­saarel ta möödunud 50 a. sünnipäeva puhulgi küllalt kurbi kogemusi: mõneski lehes ilmusid sel puhul „intervjuud”, kus ridade vahelt oli nöökamine selgesti tunda igaühele, kes ka ridade vahelt oskab lugeda. See asjaolu on põhjustanudki Tammsaare umbusu igasuguste usutlejate vastu. Ja seda ka õigusega!

Kui lõbus aga Tammsaare mõnikord mõis­tab olla! Mulle meenub episood, kuidas me kahekesi pühitsesime Jaan Tõnissoni 60 a. sün­nipäeva. Kohates tol päeval päris juhuslikult, jutustasin ma Tammsaarele, et olin koostanud Haridusliidu poolt J. Tõnissonile tol päeval antava auaadressi teksti. Olin seda teinud sise­mise huumoritundega (mäletades mu kokkupõr­keid Jaan Tõnissoniga E. Ü. Seltsis!) ja juba sellest faktist kuuldes sattus Tammsaaregi kõige lõbusamasse tujju, oli ju Jaan Tõnisson olnud Tammsaaregi esiknovelli kaasautor. Otsusta­sime siis kahe tegeliku karsklasena minna – veinibaari ja veendunud karsklase Jaan Tõnis­soni sünnipäeva puhul juua klaas veini. Tamm­saarele oli see kindlasti pärast üliõpilasaastaid esimene kord minna kuhugi kõrtsi ja ma ei usu, et ta pärast seda on oma jalga üle kõrtsi läve tõstnud ja veini joonud. Aga siis jõime mõlemad oma klaasid tühjaks ja veetsime kõige ülemeelikumas vestluses paar ülimõnusat tundi.

Aga Tammsaare võib olla äärmiselt jutukas, lõbus ja mõnus ka täitsa võhivõõraste inimes­tega. Käies sageli turul enesele ja oma pere­konnale toidupoolist hankimas, võite Tallinna turul leida nii mõnegi mees- ja naiskaubitseja, kes Tammsaaret tervitab kui ammust head tuttavat ja sõpragi, ilma et need ühtsed inime­sed ise sageli teaksid, kes see sõbralik ja jutu­kas härra tõepoolest on, kuigi ta juba aas­laid on nende alaline „kunde”, kelle sakvojaaži nad on sajad korrad oma kaupa asetanud. See oli vist kohe pärast Tammsaare 50 a. sünni­päeva, kui üks turukaupmeestest avastas oma kauase „kunni” inkognito: „Kuulge, teie olete ju kirjanik Tammsaare ise. Eile nägin lehes teie pilti ja me tundsime naisega teid kohe ära.” Seal polnud siis enam pääsu: Hansen pidi oma liferandile tunnistama, et ta on tõepoolest Tammsaare. Igatahes osutus see kirjandusehuviline turukaupmees märksa kirjandust tundvamaks kui meie sõjaväekomisjoni härrad, kes omalajal märkisid Tammsaare sõjaväest vabas­tamise tunnistusele selle omaniku elukutsena: „kirjutaja”, kuigi tolles ametlikus asutuses Tammsaare on nimetanud end kirjanikuks, kuid ametiasutuse sekretär parandanud teda: „tähen­dab – kirjutaja”, millele kirjanik vastanud ..jah, kirjutan ikka kah”. Ja nii jäigi sõjaväest vabastamise tunnistusele Tammsaare elukutsena „kirjutaja”.

Tammsaare veendumuste tugevaks küljeks on nende loogilisus ja kindel tahe kooskõlas­tada oma sõnu tegudega. Aga kahjuks suude­takse just meil kõige vähem sellest viimasest aru saada. Kui Knut Hamsunist loeme, kuidas ta teda külastavaid ajakirjanikke kõige bru­taalsemalt välja viskab, kuidas ta toimis oma juubelisünnipäeval ajakirjandusliku austus­avaldusega, siis oskame meie sellest lugedes seda ehk mõistagi, aga kui Tammsaare talitab samasuunaliselt, aga äärmiselt viisakalt, siis ei taha me näha neid psühholoogilisi põhjusi, kõnelemata nende respekteerimisest. Oma veendumusi pole aga Tammsaare kunagi maha salanud, ka siis mitte, kui ta on pidanud sellepärast majanduslikult kannatama. Meenutagem vaid, kui omalajal Eesti Kirjanduse Selts mää­ras Tammsaarele mingi rahalise auhinna ühe tema teose eest ja jättis täiesti tähele panemata Gustav Suitsu samal aastal ilmunud „Tuulemaa”. Mäletan veel selgesti, millises rahapuu­duses tol korral Tammsaare oli ja kuidas talle marjaks oleks kulunud auhinnaks määratud vist sada vene rubla. Mul oli sel puhul Tamm­saarega pikemaid kõnelusi ja ma püüdsin teda veenda, et ta raha siiski vastu võtaks; teatasin talle ka, et olen Helsingis asuvale G. Suitsule teatanud Tammsaare sõbrakaitselisest aktsioo­nist ja et Suits, teades Tammsaare rahalisest viletsast olukorrast, ei pane sugugi pahaks, kui Tammsaare rahalise autasu vaid majanduslik­kudel kaalutlustel vastu võtab. Aga Tammsaare jäi kindlaks: „Ma ei suuda, ma ei või ega tohi talitada oma kirjanduslike veendumuste vastu. Suitsu „TuuIemaa” ületab minu auhinnatud teose oma väärtuselt ja tähtsuselt ja sellest mindi mööda. Ma ei suuda ega või sellest möödaminekust protestimata mööduda,” – kinnitas Tammsaare mulle, – „jonnakalt”, oleksid vististi lausunud pealiskaudselt küsi­musele suhtujad, – ja loobus auhinda vastu võtmast. Nii talitas prosaist oma luulevennale osaks saanud ülekohtu puhul! Kas õilsamaga oleks võimalik seda kõrvutada?

Sama loogilist järjekindlust võime meie Tammsaares leida, kui tulevad küsimusse tn demokraatlikud veendumused. Ka varases noo­ruses pole Tammsaare kunagi olnud sotsialist­likkude voolude pooldajaks ega ole temast ka hiljem saanud mingi ühiskondliku ega muugi voolu õigeusklikku järgijat. Aga sellest hooli­mata või ehk just selle kiuste on ta sotsiaalne õiglustunne kuni äärmuseni arenenud, mis aga sugugi ei takista teda ühiskondlikkudeski vahekordades vajaliselt arvustuslik olemast. Teisal on mul olnud juba juhus kõnelda, kuidas Eesti kommunist H. Pöögelmann pahandas „Tõe ja õiguse” puhul ja tõkestas selle teose ilmumist venekeelses tõlkes, milline soov oli tulnud just venelaste poolt. Aga mitte parem polnud ka meie vapside suhtumine Tammsaa­rele. Vapside õitsepäevil ilmus nende esindaja Tammsaare juure ja nõudis „Võitluses” kaasatöötamist. Sellele härrale vastas Tammsaare ühtselt ja selgelt: „Teie võite küll selle oksa mulle kätte näidata, kuhu teie pärast või­mule tulekut mu tõmbate, aga kaastööle „Võitluses” te mind küll ei suuda sundida.” Ja nii see jäigi!

Ja see näide pole ainuke, mis võime tuua Tammsaarest ta veendumuste teostamisel. Võik­sime kõnelda veel nii mõnestki kasulikust kaas- ja koostöö ettepanekust loobumisest, kui need ei sobinud Tammsaare veendumustega, aga vähemalt esialgu oleks neist rääkimine veel varajane: jäägu need kirjaniku 75 a. sünni­päevaks.

Juba täpne toodavate ja viidavate raamatute pakkimises, on Tammsaare sama täpne ka kõi­ges muus. Ta on vist küll ainus meie kirjan­duse kunsti maailma inimestest, kel on iga väljaminek märgitud taskuraamatusse, milliste järgi võiks Tammsaare kogu majapidamise rekonstrueerida. Meil on püütud kas meelega või teadmatuses muljet tekitada, nagu oleks kultuurkapitalist peasaajaks Tammsaare, aga tõeliselt ei ole Tammsaare sugugi rohkem saa­nud kui teisedki esimesse liiki kuuluvad kirja­nikud. Tammsaare on Akadeemilise Kirjandusühingu liige ja Eesti Kirjanduse Seltsi auliige. A. H. Tammsaare kustutati Eesti Kirjanikkude Liidu liikmete nimestikust liikmemaksu mitte­maksmise pärast.

Oma veendumuste teostamisel on Tamm­saare ainuke lapsevanemaist, kes Lenderi güm­naasiumis ei lase oma tütrel osa võtta usuõpe­tuse tundidest, nagu oli autori ainsaks sooviks ta ausamba avamisel, et see sünniks pastori ja preestrita, millisel tingimusel üksi nõustus ka Gustav Suits kõnelema mälestussamba avamisel. Seegi järjekindlus veendumustes, eriti praegusel ajal, on respekteeritav.

Kuigi üliõpilaspõlves Tammsaare luges pea­miselt ilukirjandust, oli ta huvialade ulatus juba tol ajal õige laialdane. Ta armastab iga küsimusega, millega ta mingil põhjusel kokku põrkab, põhjalikult tutvuneda, sellesse süveneda. Toon selle väite kinnituseks vaid paar näidet ligemast minevikust. Kui paar aastat tagasi kerkis üles Tammsaare „Tõe ja õiguse” saksakeelse tõlke kirjastuslepingule sõlmimise küsimus, oli Tammsaare rea kirjastusküsimusi käsitlevaid teoseid läbi lugenud, mis võimaldas talle anda mulle rea õige tõhusaid näpunäiteid, kuigi olen nende küsimustega nii teoreetiliselt kui praktiliselt üle veerandsajandi teotsenud. – Jaapani-Hiina konflikti tekkimise puhul avaldas Tammsaare ajalehes paarist numbrist läbi käiva kirjutuse Jaapani ja Hiina kohta. Selleks oli ta üle kümne põhjapaneva teose läbi lugenud. Nüüdki veel aegadel, kui Tammsaare ei tööta ilukirjanduse alal, andub ta otse noo­rusliku innuga lugemisele, suhtudes loetule teravkriitiliselt.

Olen Tammsaarega õige sageli arutelnud mõne loetud teose üle ja alati imetelnud ta kriitilist meelt. Tihti Tammsaare, olles mõne raamatu lugenud, juhib mu tähelepanu teose väärtustele ja puudustele ning asudes siis selle lugemisele veendun, kui tabavalt on iseloomus­tatud raamatu positiivsed ja negatiivsed kül­jed. Samad on olnud tulemused, kui olen varem lugenud mõnd raamatut ja annan selle siis Tammsaarele lugeda, paludes teda avaldada oma arvamist. Olen nii teinud mitme poola kirjaniku teosega, kellest meie kirjanik varem midagi pole lugenud ja siis imetelnud, milli­seid kaugeleküündivaid ja tabavaid iseloomus­tusi Tammsaare on langetanud, kuigi loetud teoses teatud omadused on õige algeliselt esi­tatud, aga märksa selgemalt leidub neid oma­dusi sama kirjaniku teistes teostes, milliseid Tammsaare aga pole lugenudki.

Kriitiline meel on Tammsaarel õige tunde­line ja teritatud, ütleksin koguni, et sellest ei jää midagi tähele panemata. Tammsaare on omagi tööde suhtes nii kriitiline, et ta ise pä­rast oma teose käsikirjas valmimist lausub tavaliselt: „Praegu on raske ütelda, kuidas see õnnestus. Kui hiljem suudan oma tööst eemal­duda, küllap siis alles näeb.” Ja vaevalt teavad vähesed, kuidas Tammsaare on hiljem oma töid ümber töötanud. Toome sellest vaid paar näi­det. Kõik meie ajalehed kirjutasid näiteks, et „Tõde ja õigus” on soome- ja lätikeelseks väljaandeks lühendatud ja parandatud, ning mõneski arvustuses oli märgitud, et teos ise selle tõttu aina on võitnud, nagu kirjutas seda arvustaja Urgart „Eesti Kirjanduses” Tamm­saare novelli „Pöialpoiss” saksakeelse tõlkegi puhul. Kõik need lühendused ja parandused väliskeeltessc tõlgitud teoseis on aga Tammsaare enese tehtud, sama Tammsaare, keda meie oma arvustuste järgi kui lodeva ja veniva kompositsiooniga teoste autorit tunneme.

Aga Tammsaare tagasihoidlikkuse peamised põhjused peituvad küll eeskätt tema iseloomu

rahvuslikus joones, mis eitab üldse poseerimist, ette- ja pealetikkuvust. Kui aga Tammsaare on aastatega ikka enam ja enam avalikkusest ta­gasi tõmbunud, siis oleme ise selles süüdi, kuna mc oleme teda sellaseks kasvalanud, oleme ta ise sinna tõrjunud. Nõndanimetatud üliõpilasnovellide („Pikad sammud”, „Noored hinged” ja „Üle piiri”) autor Tammsaare ilmus veel Tartus Eesti Kirjanduse Seltsi koosolekuile, kus sarjati tema teoseid. Ei olnud tal seal just palju head enesest kuulda. Meele kerkib sel­gesti, kuidas ühel sellasel koosolekul, kus ka Tammsaare ise kuskil saali tagumistes ridades istus, Jaan Tõnisson Tammsaarele eeskujuks seadis Johannes Üksit, kes eestivärvilise kravatiga nähtaval kohal seisis. Õnneks ei saanud Tammsaarest Joh. Üksit, aga Tammsaare tagasi­tõmbumist aitasime ja aitame veel tänapäe­valgi väga palju sellelaadsega aina kasvatada ja suurendada.

Et aastate jooksul Tammsaare võõrastele suletumaks on muutunud, selle tõendusi leiate kasvõi sellestki, kuidas meie romaani suurmeis­ter suhtus võõraile jutlejaile oma 50 ja 60 a. sünnipäeva eel.

Aga 60-aastaselt ei sünni inimene enam tei­seks. Pealegi sellane oma inimlikult kui ka kir­janduslikult põhiloomult   vähe   muutlik   ini­mene, nagu on seda Tammsaare, mille tõendu­seks olgu väliselt kasvõi asjaolu, et Tammsaare käekiri pole viimase 30 a. kestel pea sugugi muutunud: kõrvutades la 1910. a. kirjutatud kirju tänapäevastega, näeme, et ta käekiri on sama peenselge ja pildilt ühtlane nii ta üliõpi­laspäevil kui ka olevikus.

A. H. Tammsaare tagasihoidlikkuse puhul olgem uhked, et meil leidub sellane kirjanik, kes oma isikule vajab sama vaikust, mis on hädavajalik ta loominguliseks töökski. Pealegi kui see Tammsaare tagasihoidlikkus ei ole poos, vaid tema loomupärane omadus, mille kasvatamiseks meie ühiskond on nii tugevasti kaasa aidanud.

Seepärast kuulugu kogu see austus, mis kõik Tammsaare geeniuse pooldajad tahavad sellele meistrile inimesena avaldada, kuulugu kogu see tõeline lugupidamine täiel määral ta kunsti­lisele loomingule, ja siis oleme meie Tammsaa­rel temale enesele kõige meelepärasemalt aus­tanud. Ja teile kõigile on nii Tammsaare kui Anton Hanseni, kes inimesena oskab ja suudab püsivam sõber olla kui vaevalt keegi teine, püsiv poolehoid kindlustatud, kuna olete tali­tanud tema mõtetele, soovidele ja tahetele vastavalt.

Bernhard Linde

Varamust nr. 3/1938