Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

27 Jan

Lääne-Euroopa kunsti tänapäev

 

  

a.JPGlljärgnevais ridades tahame heita pilgu kolme suurriigi, Prantsusmaa, Inglis­maa ja Itaalia tänapäeva kunstiloomingusse ja võimaluse piires vaadelda ka neid majanduslikke ja sotsiaalseid olusid, millel see kunst baseerub, kuna sellest oleneb sageli ka kunsti sisu ja vorm. Tahame ühtlasi jälgida, kas ja mil moel need Lääne-Euroopa kunstiavaldused on ka­jastunud meil. Meid huvitavad peamiselt need nähted, mis meie põhjamaalase vaimulaadile on lähedasemad ja meie omakultuuri väljaarenda­misel kasulikud võiksid olla. Seepärast püüame võimaluse piires tuua näiteid ning võrdlusi ka omamaa kunstist, märkides sedagi, mida näi­teks läänes ei leidu ja mis meie arvates võiks anda huvitavat lisa Euroopa kunstile.

    

Prantsuse kunst tänapäeval

Kuivõrd tähtsad on siiski kunsti traditsioo­nid ka uuele kunstigeneratsioonile, seda näitab väga kujukalt praegu Pariisis avatud kaks suu­remat ülevaatenäitust. Esimene näitab meile prantsuse kunsti meisterteoseid kõige vanemast ajast kuni C e z a n n e’ini ja teine tituleerib end iseseisvate kunstnike ülevaatenäituseks ning on loogiliseks jätkuks eelmisele. Neid näitusi võiks viia isegi ühise nime alla, nii tihedalt on nad teineteisega seotud, olgugi et igaüks neist on eraldi hoones ja esitab üks vanemat, teine uue­mat prantsuse kunsti.

Kujutavais kunstides näeme juba mitmete sajandite jooksul eesotsas sammumas Prantsus­maad. Ja polegi niipea ette näha, et Pariis kui kunstilinn kellelegi loovutaks oma senise tsent­raalse positsiooni. Iga aasta rändab siia tu­handeid uusi kunstijüngreid, kes selles määra­tus keedukatlas kiiresti ümber küpsetatakse suupäraseks palaks Rue Poissy kunstikauplustele. Nii saab Prantsusmaa   alati juure uusi loovaid jõude, kes toovad uut värskust ja ai­tavad hoida siinset kunsti kõrgel tasemel.

Siia kunstipaabelisse õppima tulnud noored kunstijüngrid võivad aga kergesti sattuda se­gadusse, kuna mitmesuunalised näitused ja kunstikaupluste rohkus ei võimalda saada sel­gust soliidse ja eputava kunsti vahel. Pole siis ka ime, et paljud uustulnukad hakkavad järele tegema seda, mis on sobiv Pariisis ja tema oludes, aga ümberistutatult mujale maale ei leia seal siiski küllaldast kõlapinda.

Praegu on prantsuse tänapäeva kunstist üle­vaate saamine hoopis kergem, kuna maailma­näituse puhuks on siin korraldatud mitu suu­remat ülevaatelist kunstinäitust, mis võimalda­vad üksikasjaliselt jälgida prantsuse kunsti are­nemist mitmete sajandite jooksul. Maailmanäi­tuse ülesehitamisest on osa võtnud kõik Prantsusmaa andekamad kunstnikud, nii kan­nab ka enamik näitusel püstitatud ehitusi prantsuse kunsti pitsatit.

    

Uued teed ehituskunstis

Maailmanäituse hoonestik oma suures ena­mikus on ehitatud moodses vaimus ja pakub silmadele kõige julgemaid ideid kõige mitme­kesisemas materjalis. See on moodse arhitek­tuuri uus võidukäik. Äratab tähelepanu, et nüüd ei püüta vaatlejat rabada suurte dimen­sioonidega, vaid ilusate kooskõladega. Kui 1889-nda aasta maailmanäitus üllatas oma ko­lossaalse Eiffeli torniga, siis 1937-nda aasta näi­tus jätab Pariisile ja kogu maailmale mälestu­seks kaks väiksemat, aga väärtuslikumat ehi­tuskunsti pärli: uue kunstipalee ja Trocadero lossi. Need kaks hoonet jäävad headeks musterehitusteks kõikjal püstitavaile uutele muuseumidele ja lossidele, just nagu seda oli’Versailles’ loss omal ajal.

Käesoleva maailmanäituse arhitektuur ba­seerub Corbusier’ poolt viljeldud konstruk­tivistlikul ehituslaadil, mis aga viimaste aasta­kümnete jooksul on mitmeti täienenud, rikas­tudes igasuguste reljeefide, skulptuuride ja ar­hitektooniliste detailide lisamise teel. Uue ja vana ehituslaadi selgituseks olgu siin üteldud, et barokseid ja klassikalisi hooneprojekte valmis­tati nii-ütelda väljastpoolt sisse: enne kõike joonistati hoone fassaad kolonaadi ja trepistikuga, ja alles siis asuti lahendama sise­ruumide sobivust. Selle tulemuseks oli aga sa­geli ruumide ebaratsionaalne jaotus, halb val­gustus ja muud hädad. Säärase näitena võiks siin nimetada Tartu ülikooli peahoonet.

Elektri- ja raadioajastu nõudis uut ehi­tusvormi. Noored elulähedasemad arhitektid eesotsas ülalpool mainitud Corbusier’ga pöö­rasid selja vanale ilutsevale ehitusviisile, nõu­des kõigepealt hoonete otstarbekohasust. Õh­ku, valgust ja mugavust! – sai arhitektide uueks hüüdlauseks. Hoonete projekteerimist ei ala­tud nüüd mitte fassaadist (väljast sisse), vaid vastupidi – seest välja. Ennekõike püüti la­hendada maja sisemus ja alles siis ning sellest tingituna tuli lahendamisele maja väline vorm. Loomulik, et säärane käsitluslaad tõrjus aju­tiselt tagaplaanile ka nõndanimetatud süm­meetrilise fassaadi, mis oligi juba muutumas igavaks. Seda pidi asendama uus, proportsioonide mängule ja ehitusmasside kom­binatsioonile rajatud hoonesiluett. Kui sää­rasele majale lisati mõni kuju või reljeef, siis pidi see olema orgaaniliselt seotud hoone üldise tervikuga ega tohtinud tunduda külgekleeb i t u n a, nagu enamik barokkehituste orna­mente. Akende, uste ja karniiside vormid pi­did ise täitma ornamentide kaunistavat üles­annet. – Pärastsõjaaegses olustikus hakkas see lihtsustatud ehituslaad väga laialdaselt levima, andes paremaid tulemusi muidugi seal, kus ehitajad olid parema kunstimaitsega. Palju se­da laadi maju näeme nüüd isegi Tallinnas ja Tartus. Kahjuks aga ei ole see ehituslaad meil alati annud häid tulemusi. Ehitada lihtne kuu­bikujuline maja ja torgata selle külge mõni kandiline aken, ei näita veel alati arhitekti vaimukust ja head kunstimeelt. Lihtsuses on küll mõnikord rohkem ilu kui ornamentide ülikülluses, kuid ei tohi unustada, et üks lihtsate pindadega ja kaunistusteta maja nõuab endale raamiks rohelist metsa ja ilusat muruvaipa, ainult siis pääseb see lihtsus mõjule ja laseb end vaadata. Kui aga püstitatakse sää­raseid kaunistusteta kastmaju Tallinna kivisesse kesklinna, siis tunduvad nad igavad ega paku silmale midagi head.

Prantsuse arhitektid on sellest aru saanud ja hakanud moodseid maju kaunistama orna­mentide, kujude ja sammastega, kuid see kõik sünnib moodses vaimus.

Avenue Tokio’le püstitatud uus kunstipalee võiks olla ilusaks eeskujuks meilegi. Hoonel on kaks eriilmelist fassaadi, kuna ta on ehita­tud kahe tänava vahelisele maa-alale. Kunstipa­lee koosneb kahest sümmeetrilisest külgtiivast, mis on teineteisega ühendatud lahtise sammasgaleriiga. Maja seintest ja selle sammastikust moodustatud kandilisele platsile on püstitatud hiiglasuur kullatud kuju. Peafassaadi kaunis­tab suur purskkaevudega varustatud bassein, mida palistab kümmekond mitmesugust mood set skulptuurteost. Akende paigutus, suured seinareljcefid, tiibhoonete painduv vorm – kõik see annab hoonele palju sulavust ja ele­gantsi.

  

Skulptuur

Nagu eeltoodust nähtub, on skulptuur saa­nud hädavajalikuks lisanduseks tänapäeva moodses arhitektuuris. Prantsusmaal sammu­vad praegu need kaks ala käsikäes. Kui dekoratiivülesannetega välisskulptuurile lisame ka kunstinäitustel ja muuseumides nähtud teosed, siis saame ilusa ülevaate Prantsusmaa täna­päeva tähtsamaist skulptoreist.

Moodsema raidkunsti esiisaks peetakse August Rodin’i (1840-1917), kelle enneolematult julge voolimisviis oli täiesti vastuvõtmatu vana kooli pooldavaile akadeemilistele ringkon­dadele. Näituste žüriid jätsid Rodin’i tööd sageli ukse taha kui „vääriliseta rämpsu”. Vahepeal aga on olukord muutunud: tema teosed on nüüd tunginud kõigisse maailma muuseumi­desse ja tema nimi on kirjutatud maailma kuul­saimate skulptorite nimestikku. – Rodin’i teos­test mainigem siin ta marmorgrupp „Suudlus”, siis „Calais’ kodanikud”, „Mõtleja” ja …Jumala käsi”, milledest viimane kujutab kahte armastajat inimlast, kes lebavad nägematu hiiglase soonelisel käel. On tundmus, et Suur Tundmatu võib oma võimsa käe igal hetkel kokku pigistada ning hävitada selle ilusa idülli. – Väga rabavad on ka Rodin’i skulptuursed orgiastseenid, kus otse elajaliku toorusega on esitatud armastuse momente. Bodin haarab brutaalselt kinni asjade peaideest ja alles siis otsib sellele vastavat väljendusvormi. Ta asub looma ainult siis, kui tal on midagi ütelda. Enne loob ta oma teosele südame ja alles siis asub ta vormima sellele välist kesta. – Paljud meie aja meistrid on aga sageli toiminud vastupidi, otsides vormilahendust siis, kui teose tuumgi veel pole selgunud. Säärane teos jääb loomulikult vaid sisutuks kestaks.

Rodin’i väärikaks järeletulijaks on tulivereline B o u r d e l l e. kes on loonud oma üli­võimsa „Vibulaskja”, palju mitmesuguseid de­koratiivseid reljeefe ja palju ülijulgeid mälestussambaid. Temaga algabki iseseisvate näi­tusel esinevate skulptorite rivi.

Pärast Bourdelle’i surma on juhtivale kohale asunud M a i l l o l ja Despiau. Ja nagu näha Trocadero lossi ja uue kunstipalee ette püstita­tud ilusaist dekoratiivkujudest, on nendele jä­rele rühkimas veel terve rida teisi andekaid jõude.

Huvitav on ära märkida, et Prantsusmaal pole näha niisugust skulptuuri, nagu seda tehti vabariiklikul Saksamaal, kus liialdatud vormide ja proportsioonidega püüti varjata teose idee­list tühjust. – Omalajal importeeriti meilegi seda laadi „kunsti”, kuid Eestis ei olnud sellel siiski suuremat kõlapinda, ühe säärase kuju olid prantslased asutanud naljanumbrina maa­ilmanäituse Riietuspalee vestibüüli, selleks et väsinud näituse külastajat üllatusega ergutada. Ja tõepoolest, nähes seda lühikeste jalgadega ja kätega „kaunitari” tõmbus kõige tõsisemagi vaatleja nägu laiale naerule.

I osa Varamust nr. 1/1938

     

Inglise ja prantsuse kunsti erinevusi

kv.JPGuigi prantsuse tänapäeva kunsti väärtuslikumate omaduste hulgas mõnikord kerkib nähtavale ka mitmesuguseid eputamisi, sellele vaatamata on prantsuse kunst suutnud nakatada kaugemaidki maakera sopikesi. Igal pool, kus jutt keerleb prantsuse kunsti või kunstnike ümber, võib alati märgata teatavat hoogu ja ele­vust. Ühed kiidavad prantslaste värve, teised jälle ülistavad nende pintsli julgust, peent kunstimeelt jne. Olen vestelnud mitmesuguste kunstiinimestega poola, saksa, belgia ja teistest rahvustest, kõik nad rääkisid prantsuse kunstist teatava tulisusega, just nagu oleksid arutusel nende oma maa kunsti küsimused. – Niipea aga kui kõnelus siirdub inglise tänapäeva kuns­tile, on jutt varsti otsas. Siin muutuvad kõik sõnaahtraiks, kellelgi pole nagu midagi erilist ütelda, just nagu polekski inglastel oma täna­päeva kunsti.

Need, kes on viibinud Inglismaal ja kellel on olnud võimalus heita pilku inglaste kultuu­rielule, teavad, et kujutavat kunsti on siin isegi liialt palju.

Ei ole vist kusagil mujal nii suurearvulisi ja väärtuslikke kunstikogusid kui näiteks Lon­donis. Siinsed moodsed kunstinäitusedki ei jää oma kunstitööde arvu poolest palju maha Pariisi suuremaist näitusist. Palju kunstikoole saadavad iga aasta uusi lõpetajaid avaliku elu areenile. See kõik näitab, et siin ei või juttugi olla kunsti või kunstnike vähesusest. – Kuid millest siis tuleb, et mandri rahvad nii vähe on informeeritud selle suurriigi tänapäeva kunsti saavutusist?

Lühemal tutvumisel inglaste kunstieluga sel­gub, et viga peitub nende kunsti iseloomus. Selle ebapopulaarsuse põhjuseks on nähtavasti mitte kvantiteet, vaid kvaliteet – me mõtleme siin mitte tehnilist oskust, vaid kunsti ideoloo­gilist külge. – Kui võrrelda inglaste tänapäeva kunsti prantslaste omaga, siis ei ole kahtlust, et viimane on oma olemuselt meile mitmeti lä­hemal, sest vaatamata mõningaile eputamisile. mis võibolla on tingitud Pariisi kui suurlinna erilisist omadusist, leiame prantsuse kunstis siiski palju üldinimlikke jooni, mis on oma sed kõikidele maailma rahvastele, vaatamata nende rassilisele erinevusele. Võib-olla see ongi prantsuse vaimuloomingu suurimaid ja väär tuslikemaid eriomadusi. Nende väärtuste kujunemisele on arvatavasti kaasa aidanud paljud teisedki rahvad oma emigrantide kaudu – ma mõtlen siin ennekõike neid lugematuid kunsti-, kultuuri- ja poliitikategelasi, kes on siirdunud elama Pariisi ning leidnud seal endale teise kodumaa. Kahtlemata on kõik need välismaa­lased toonud siia endaga kaasa teiste rahvaste vaimuraasukesi, mis aegade jooksul on kandu nud prantsuse organismi ning sulanud ühte selle maa kultuuriga. See kõik on nähtavasti omalt poolt aidanud kujundada prantslaste vaimu­laadi ning annud tema kunstilegi rahvusvahe­lisema ilme. Nii on kitsapiiriline rahvuskunst saanud juure uusi positiivseid omadusi, mis on teinudki ta mõistetavamaks ja kodusemaks teistele maakera rahvastele.

 georg.JPG

   Georg VI kroonimispidustuste aegne deko­ratsioon Selfridge’i kaubamaja seinal.

  
Inglaste kunstiga on lood natuke teisiti. Pä­rast Constable’i ja Turner’i maalikooli õitseajastut on inglaste kunst tõmbunud endasse. See tegeleb niiütelda oma koduste asjakestega ega pole enam mitmel ajal suutnud anda uusi üldinimlikke väärtusi, mis suudaksid pakkuda lisa maailma senistele vaimuvaradele. Inglased ise ei oska muidugi seda kõike tähele panna, kuid erapooletu vaatleja näeb siin nii mõndagi teises valguses. – Tutvunedes lähemalt mitme­suguste kunstiõppeasutuste ja näitustega, näeme ennekõike, et inglise kunstikoolides valitseb veel praegugi vana ja iganenud prant­suse rokokoo ajasin vaim. Londoni kunstiaka­deemia diplomtööde galeriis ripub lugematul arvul mitmesuguseid siledaks nügitud senti­mentaalseid portreid, maastikke ja žanripilte, mis ei suuda siiski rõõmustada meie aja ini­mesi, kuigi nad kõik on maalitud laitmatu tehnikaga. Olgugi et paljudes töödes võime näha head joonistamisoskust, mis peaks olema pari­maks aluseks heale pildile, ometi vahib meile siit vastu endiste aegade iganenud pruun kolo­riit, mida nüüd kõikjal tuntakse „pruuni sousti” nime all. Siinsete kunstikoolide iganenud struk­tuur ongi nähtavasti suretanud noorte Kunsti õpilaste loomingulise vabaalgatuse; viimasel ajal näemegi, et enamik inglise kunstinoori ei tegele julgemate otsingutega ning piirduvad vaid tagasihoidlike  stiliseerimisülesannetega.

Meie ei hakka siin muidugi kellelegi soovi­tama mõnd teist äärmust: niisuguseid kunsti­koole, mis oma õpilastele jätaksid täieliku vabaduse. Oleme näinud, et säärased omapead töötavad kunstiõpilased langevad kergesti teise suuna ohvriks. Jäädes ilma kindlate juhisteta, on nad sunnitud hankima ise enesele tuge teisalt ja nii kipuvad nad kergekäeliselt järele aimama mitmesuguseid uusi kunstilainetusi, las­kuvad nii-ütelda libedale „trikitamise” teele püüdes kopeerida üldtuntud meistrite maneere, et oleks võimalik end näidata väljakujunenud kunstnikuna. Suurtest eeskujudest mõjutatuna ja heatahtliku trikkearmastava kunstiarvustuse õhutatuna satub nii mõnigi andekas kunstiõpi­lane säärasele libedale pinnale, unustades, et tõeline kunstnik peab eelkõige mõtlema oma teose sisule, sellele, mida ta oma teosega ütelda tahab. Töötades sisu kallal, valmib ka kunsti­teose v o r m, ilma et me selle eest peaksime eriliselt hoolitsema.

Siinsamas olgu märgitud, et viimasel ajal on Inglismaal ja mujal kerkinud nähtavale terve rida kunstitegelasi, kes on hakanud teadlikult kasutama mitmesuguseid tehnilisi trikke: nende maalinguisse või skulptuuridesse on püütud ma­hutada kõik kunstiteose välised tunnused efekt­sest piutslilõmbest kuni virtuoosliku allkirjani. Ja tõepoolest, lihtsemeelsele kunstiarvustajalegi jääb tihti mulje, nagu võiks siit edaspidi loota palju huvitavat. Kui aga järgnevail aastail kordub seesama, siis selgub vaatlejale, et teda on püütud vedada ninapidi. Igal juhul on see aga väga huvitav võte ning sellega näivad tegelevat peamiselt iisraeli soo esindajad nagu Epstein ja teised.

Kuigi inglise kunstikoolid pakuvad ohtrasti vana, alalhoidlikku akadeemilist vaimu, siis ei tähenda see veel sugugi, et kogu inglise täna­päeva kunst oleks selle mõju all. Meil oli juhus näha terve rida näitusi, mis otse särasid julge­test värvidest ja vormidest. Kahjuks aga ei oie inglaste moodne kunst veel suutnud tarvilikul määral vabaneda Pariisi voolude mõjutusist. Igal pool võime siin veel seintel näha prant­suse meistrite halvemaid ja kahvatumaid väljaandeid. Loomulikult ei saa me siin veel rää­kida inglise moodse kunsti iseseisvusest ega omapärast. Sellest kõigest näeme vaid seda, et vana akademism ega äärmine iiberalismgi pole suutnud viia inglaste kunsti avaramatele rada­dele. Paistab, et siin saaks vahest kaasa aidata vaid kunsti tarvitajaskond. Kuigi me püstitaksime ilusamaid teooriaid, ometi jääb kunsti­suuna lõplikuks määrajaks tarvitajaskond ise. Tema maitsest olenebki sagedasti mõne ajastu kunstiprofiil. Rahva kunstimaitset saab muidugi ka natuke teritada ja arendada mõnesuguste selgituste kaudu, kuid see küsimus nõuaks juba eri peatükki.

Kui inglaste moodses kunstis võisime mär­gata teatavat kalduvust dekoratiivsusele, siis on seda võib-olla osaliselt põhjustanud ka teatav ajanõue: mitmesugused dekoratiivset laadi telli­mised. Tuletame siin näiteks meele äsjamöödu­nud kroonimispidustusi, kus maalijaile ja skulptoreile oli antud lahendada laiaulatuslikke dekoratiivseid ülesandeid. Nii oli näiteks Selfridge’i kaubamaja lasknud oma hiiglasuure hoone külgedele maalida ja voolida terve Briti impeeriumi ajaloo, milleks oli kulutatud väga suuri summasid. Seda suurt ja võimsat deko­ratsiooni võisime nautida veel mitu kuud pä­rast impeeriumi pidustusi.

Demokraatliku struktuuriga maades nagu Prantsus- ja Inglismaal on kunst jäetud enam­vähem enda hoole. Kuigi neis mõlemais mais erakunstikoolide kõrval funktsioneerivad riik­likud akadeemiad, kes määravad iga-aastasi kunstipreemiaid ja välismaa stipendiume oma andekamaile õpilasile, ometi pole see suutnud vähimalgi määral mõjutada nende maade kunstisuundade kujunemist. Kui inglaste juu­res nägime, et tänapäeva elunõuded on viinud nende kunsti dekoratiivsemaile radadele, siis ei ole lugu prantslastegi juures palju teissugusem. Kõike seda kinnitab Pariisi vastlõppenud maa­ilmanäitus. Prantslaste andmete järgi nn seal olnud ametis 1500 kunstnikku, kellele on kogu­summas maksetud 41 miljonit franki, mis meie rahas teeb välja kaunis aukartustäratava summakese. Et arhitektid ei kasutaks kõiki sum­masid ehituste arvel, siis oli näituse toimkond määranud selle summa eraldi, ainult dekoratiivülesannete jaoks. Nii saidki umbes 450 maa­lijat, 350 skulptorit, 700 dekoraatorit, keramisti jne. siia tööle asuda. Enamik nendest ei kuulunud sugugi ametlikkude ringkondade poolt tunnustatud kunstnike hulka, vaid olid siia valitud oma julgete algatusvõimete tõttu. Ja prantslased ei hakka seda vist kunagi kahet­sema, sest nii nägime Pariisi näituse kaudu, kui hästi võib tänapäeva moodsematki kunstiloo­mingut rakendada tegeliku elu ülesannete täit­misele.

    

Itaalia    kunsti    tänapäev

Sellal kui mõned teised nooremad rahvad teevad suuri pingutusi, et suuta järele aimata Itaalia vanameistrite kunsti, on itaallased ise läinud hoopis isesugust rada. Väga tähelepanu­väärne on see asjaolu, et suur kunstitraditsioonide maa Itaalia pole jäänud puhkama oma endistele loorberitele, vaid ta ehitab oma kunstihoonet edasi sealt, kuhu renessansimeistrid ta pooleli jätsid: meistrite sügav kunstimeel ja kultuursus on jäänud alles – muutunud on vaid ehituse kivikeste värv, väsinud vana kunsti asemele on asunud noor, värske ja elurõõmus vorm ning värv.

Itaalia tänapäeva kunstikultuuri kujunemi­sel on olnud määrava tähtsusega riigi uus sees­mine struktuur, mis mitmeti on aidanud kind­lustada ka kunstnike sotsiaalset olukorda ning aimud laiematele massidele uut elurõõmu ja töötahet. Näib, et Itaalia uus ühiskond on hakanud ühtlasemalt hoolitsema kõikide koda­nikkude eest. Suured klassivahed on natuke haaval kadumas; nii aadlik kui talupoeg peavad nüüd töötama kõrvuti uue isamaa hüvanguks. Kujutavgi kunst ei orja enam üksikuid isan­daid nagu doodžide või Medieite ajastul – nüüd on ta rakendatud kogu rahva teenistusse. Kõik­jal on kerkimas uued rahvamajad, staadionid ja teatrihooned, mida kaunistavad suured, seinamaalingud või dekoratiivsed skulptuurid. Itaaliaski on aru saadud, et maaling teeb ruumi suuremaks, skulptuur aga vähendab seda; nii on siseruumid kaunistatud peamiselt maalinguiga, kuna skulptuur on viidud vabaõhu kätte. Maaling, skulptuur ja arhitektuur on siin jälle leidnud täieliku kooskõla. Terve leegion

gina-ventura.JPG

Gina Ventura                                            Portree
 

arhitekte, skulptoreid ja maalijaid on raken­datud uue ja ajakohasema fassaadi loomisele. Siin ei jõuaks loetella ega kirjeldada kõiki neid uusi kunstiüritusi, mida juhtusin oma silmaga nägema. Igal pool, kuhu aga silm ulatab, näed suuri ümberkorraldusi: lõhutakse inetuid maju, rajatakse uusi tänavaid ja parke, ehitatakse sildu, püstitatakse uusi losse jne. Sellejuures väärib märkimist, et kõik see sünnib moodses vaimus: energiliste, ülijulgete joonte ja vormi­dega. See on sama vaim, mida võisime näha Pariisi maailmanäituse moodses arhitektuuris, ainult natuke ümber kohandatud vastavalt siin­setele oludele. Meile põhjamaalastele, kelle silm on harjunud suurepinnalisemate, lihtsemate ehitustega, pakub erilist huvi jälgida, kuidas itaallane oskab suure kümnekordsegi maja fas­saadi teha elavaks mitmesuguse kattematerjali osava kombineerimise abil. Mitmevärviline marmor, graniit, krohv, raud ja õhuke telliskivi on pinna kaunistamise alal annud siin väga häid tulemusi. Eriti meelepäraseid pinnamust­reid võisime näha Milaano moodsetel majadel. Siin olid mitmed suuremad fassaadid saavuta­nud oma efekti õhukese, vanade roomlaste ees­kujul valmistatud telliskivi ornamentaalse ladumise teel. Tallinnaski on Pärnu maantee ja Roosikrantsi tänava nurgale ehitatud maja juu­res püütud kasutada mitmesugust kivide ladumisviisi. Siinsed klinkerkivid on aga kahjuks liiga paksud ega võimalda kombineerida peene­maid mustreid – nii tundub see maja kuidagi igavavõitu ja natuke karm.

*

Itaalia skulptuuri ja maalingut võisime näha juba Pariisi maailmanäitusel, kus itaalia kuju­tav kunst oli küllaltki väärikalt esindatud. Hiljem võisime sellega lähemalt tutvuneda ka itaalia moodse kunsti muuseumide, näituste, kalmistumonumentide ja mitmesuguse dekoratiivkunsti kaudu. Kõigest sellest nähtub, et itaalia raidkunst on vägagi elujõuline ning või­mas. Väga originaalseid skulptuurmonumente võisime näha Milaano suurel kalmistul (Cimetro Monumentale). Mõnikord ehivad seal kalmukünkaid tantsivad aamorid, siis näed mitmesuguseis asendeis üksikuid unistajaid, mitme­suguseid passiooni stseene ja isegi suuri skulp­tuurseid žanrigruppe, kus talumees künnab härgadega põldu. Iga uus monument pakub siin jälle midagi uut ja huvitavat. Eriti võimsaiks tuleb aga pidada Rooma ligidale rajatud Forum Mussolini suuri dekoratiivseid marmor­skulptuure. Neid on arvult 52, sest iga Itaalia provints on nimelt lasknud valmistada ühe kuju ning kinkinud siis selle Benito Mussolinile staadioni kaunistamiseks. Selles hiiglasuures skulptuuride rivis näeme kõigepealt üht fašistlikku üliõpilast püssi ja rinnal rippuva gaasi­maskiga, siis märkame võimsat kettaheitjat, väga ekspressiivset kiviviskajat ja paljude teiste spordihallide esindajaid. Neis teoseis on väga palju julgeid ja edasiviivaid jooni, kuigi nende vormid ei kaldu kusagil äärmuslikesse liialdusisse.

Nagu itaalia skulptuur nii on ka tema maa­likunst väga palju õppinud prantsuse moodsatelt meistritelt, kuid selles kõiges on siiski näha püüdlikkust vaimsele iseseisvusele. Külastades Itaalia kunstinäitusi ja mitmesuguseid kollekt­sioone jääb mulje, et moodsel maalingul on siin väga sümpaatne koloriit ja väga peen joonestik, kuigi kohati võime näha Pariisi kooli mõjutusi. Kui seda kõike võrdleme oma põhjamaa mo­numentaalsema kunstiga, siis tunduvad itaal­laste maalingud kuidagi hapramaina – just nagu mõni siiruviiruline Veneetsia veiniklaas. Juhti­vamate jõudude hulgas näeme siingi üksikuid nõrgemaid kunstnikke, kuid kunstiga eputa­mist ei puutunud kusagil silma, Kõikjal näeme vaid lihtsust, otsekohesust ja distsipliini. Sel­leks on arvatavasti kaasa mõjunud ka kunst­nikkonna enese seesmine distsipliin. Kõik Itaa­lia kunstnikud on nimelt koondunud sündi kaati, millel näivad olevat kutseühingutaolised funktsioonid. See ühing tegeleb kunstipropagandaga, organiseerib kunstivõistlusi, korraldab näitusi ning püüab muretseda kunstnikele kutsealalist tööd. Vastuvõtt sellesse sündikaati toimuvat kindla selektsiooni kaudu.

  

Meie   ja   teised

Kui elad pikemat aega liiga lähedal oma kunstile, siis kipud sagedasti oma teoseid kas liialt maha kiskuma või jälle natuke ülehin­dama. Me jääme sagedasti rippuma mõne pisi­asja külge ega oska näha tervikut, sest puudub tarvilik distants. Niipea aga kui peaseme natuke kaugemale, on võimalik vaadelda kunstiaval­dusi pisut objektiivsemalt.

Kui tuhnid välismaal võõraste rahvaste kunstisalvedes, tekib alati tahe võrrelda seda kõike omamaa selle ala saavutustega. Igal võõ­ral kunstinäitusel või kunstimuuseumis seab kujutlus vaadeldavate teoste kõrvale ka oma­maa meisterteoseid. Ning ma arvan, et pole sugugi tarvis siin veel kord korrata, et meie kunstil tundub juba olevat põhja all. Seda on meile mitmel korral üteldud meie välisnäituste puhul. Ma julgen isegi uskuda, et hästi korral­datud valiknäitusega oleksime võinud üle trum­bata isegi kuulsusrikka Norra ja mõne suure­magi riigi, sest meil on välja panna hea kogu tüsedaid, isikupäraseid maalijaid ja skulptoreid.

Muidugi tuleksid siin kõne alla ainult sää­rased teosed, mis on nii ütelda välja kasvanud meie põhjamaa kargest vaimust. Võõramaiguli­sed teosed ei huvitaks läänemaade inimesi.

Kui me aga vaatleme oma kunsti terves ulatuses, siis peame otsekoheselt tunnistama, et meiegi pole jäänud puutumata Pariisi kooli mõjudest. Eestigi noored kunstijüngrid on sealt importeerinud mitmesuguseid moodseid voole. Kui me aga säärast laadi teosed Lääne-Euroopasse kord jälle tagasi saadaksime oma nime all, siis võiksime seal kergesti sattuda epigoonide nimestikku. Kindlasti ei vääriks tä­helepanu ka säärane kunst, mis on rajatud ainult välisele trikitamisele ja millel puudub oma sügavam mõte. Säärane pinnapealne kunst jääb ikkagi võltsiks, sest tal puudub seesmine vaimsus.

Me võiksime koguni ütelda, et tänapäeval ei tule kunsti klassifitseerida mitte halbadeks ja hüüdeks teosteks, vaid ausaks ja võltsiks kuns­tiks. Viimase all me mõtleme neid kunstnikke, kelledel ei ole enda poolt midagi uut lisada senistele väärtustele. Need on inimesed, kel pole midagi ütelda, kuid kes vaatamata kõigele kipuvad siiski kateedrile kõnelema. Et keegi nende tühjust ei märkaks, siis varjavad nad seda teistest kunstiteostest laenatud väliste tunnustega.

Lääne-Euroopa riigid näeksid meeleldi meie ausat kunsti, mis on võrsunud meie omadest oludest, olgu ta siis tehniliselt nii primitiivne kui tahes. Pariisi kooli peenutsevale kunstiparnassilegi oleks meie tüse põhjamaa uusrealisin küllaltki teretulnud uudispalaks.

Eduard Ole

II osa Varamust nr. 3/1938

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share