Lääne-Euroopa kunsti tänapäev
lljärgnevais ridades tahame heita pilgu kolme suurriigi, Prantsusmaa, Inglismaa ja Itaalia tänapäeva kunstiloomingusse ja võimaluse piires vaadelda ka neid majanduslikke ja sotsiaalseid olusid, millel see kunst baseerub, kuna sellest oleneb sageli ka kunsti sisu ja vorm. Tahame ühtlasi jälgida, kas ja mil moel need Lääne-Euroopa kunstiavaldused on kajastunud meil. Meid huvitavad peamiselt need nähted, mis meie põhjamaalase vaimulaadile on lähedasemad ja meie omakultuuri väljaarendamisel kasulikud võiksid olla. Seepärast püüame võimaluse piires tuua näiteid ning võrdlusi ka omamaa kunstist, märkides sedagi, mida näiteks läänes ei leidu ja mis meie arvates võiks anda huvitavat lisa Euroopa kunstile.
Prantsuse kunst tänapäeval
Kuivõrd tähtsad on siiski kunsti traditsioonid ka uuele kunstigeneratsioonile, seda näitab väga kujukalt praegu Pariisis avatud kaks suuremat ülevaatenäitust. Esimene näitab meile prantsuse kunsti meisterteoseid kõige vanemast ajast kuni C e z a n n e’ini ja teine tituleerib end iseseisvate kunstnike ülevaatenäituseks ning on loogiliseks jätkuks eelmisele. Neid näitusi võiks viia isegi ühise nime alla, nii tihedalt on nad teineteisega seotud, olgugi et igaüks neist on eraldi hoones ja esitab üks vanemat, teine uuemat prantsuse kunsti.
Kujutavais kunstides näeme juba mitmete sajandite jooksul eesotsas sammumas Prantsusmaad. Ja polegi niipea ette näha, et Pariis kui kunstilinn kellelegi loovutaks oma senise tsentraalse positsiooni. Iga aasta rändab siia tuhandeid uusi kunstijüngreid, kes selles määratus keedukatlas kiiresti ümber küpsetatakse suupäraseks palaks Rue Poissy kunstikauplustele. Nii saab Prantsusmaa alati juure uusi loovaid jõude, kes toovad uut värskust ja aitavad hoida siinset kunsti kõrgel tasemel.
Siia kunstipaabelisse õppima tulnud noored kunstijüngrid võivad aga kergesti sattuda segadusse, kuna mitmesuunalised näitused ja kunstikaupluste rohkus ei võimalda saada selgust soliidse ja eputava kunsti vahel. Pole siis ka ime, et paljud uustulnukad hakkavad järele tegema seda, mis on sobiv Pariisis ja tema oludes, aga ümberistutatult mujale maale ei leia seal siiski küllaldast kõlapinda.
Praegu on prantsuse tänapäeva kunstist ülevaate saamine hoopis kergem, kuna maailmanäituse puhuks on siin korraldatud mitu suuremat ülevaatelist kunstinäitust, mis võimaldavad üksikasjaliselt jälgida prantsuse kunsti arenemist mitmete sajandite jooksul. Maailmanäituse ülesehitamisest on osa võtnud kõik Prantsusmaa andekamad kunstnikud, nii kannab ka enamik näitusel püstitatud ehitusi prantsuse kunsti pitsatit.
Uued teed ehituskunstis
Maailmanäituse hoonestik oma suures enamikus on ehitatud moodses vaimus ja pakub silmadele kõige julgemaid ideid kõige mitmekesisemas materjalis. See on moodse arhitektuuri uus võidukäik. Äratab tähelepanu, et nüüd ei püüta vaatlejat rabada suurte dimensioonidega, vaid ilusate kooskõladega. Kui 1889-nda aasta maailmanäitus üllatas oma kolossaalse Eiffeli torniga, siis 1937-nda aasta näitus jätab Pariisile ja kogu maailmale mälestuseks kaks väiksemat, aga väärtuslikumat ehituskunsti pärli: uue kunstipalee ja Trocadero lossi. Need kaks hoonet jäävad headeks musterehitusteks kõikjal püstitavaile uutele muuseumidele ja lossidele, just nagu seda oli’Versailles’ loss omal ajal.
Käesoleva maailmanäituse arhitektuur baseerub Corbusier’ poolt viljeldud konstruktivistlikul ehituslaadil, mis aga viimaste aastakümnete jooksul on mitmeti täienenud, rikastudes igasuguste reljeefide, skulptuuride ja arhitektooniliste detailide lisamise teel. Uue ja vana ehituslaadi selgituseks olgu siin üteldud, et barokseid ja klassikalisi hooneprojekte valmistati nii-ütelda väljastpoolt sisse: enne kõike joonistati hoone fassaad kolonaadi ja trepistikuga, ja alles siis asuti lahendama siseruumide sobivust. Selle tulemuseks oli aga sageli ruumide ebaratsionaalne jaotus, halb valgustus ja muud hädad. Säärase näitena võiks siin nimetada Tartu ülikooli peahoonet.
Elektri- ja raadioajastu nõudis uut ehitusvormi. Noored elulähedasemad arhitektid eesotsas ülalpool mainitud Corbusier’ga pöörasid selja vanale ilutsevale ehitusviisile, nõudes kõigepealt hoonete otstarbekohasust. Õhku, valgust ja mugavust! – sai arhitektide uueks hüüdlauseks. Hoonete projekteerimist ei alatud nüüd mitte fassaadist (väljast sisse), vaid vastupidi – seest välja. Ennekõike püüti lahendada maja sisemus ja alles siis ning sellest tingituna tuli lahendamisele maja väline vorm. Loomulik, et säärane käsitluslaad tõrjus ajutiselt tagaplaanile ka nõndanimetatud sümmeetrilise fassaadi, mis oligi juba muutumas igavaks. Seda pidi asendama uus, proportsioonide mängule ja ehitusmasside kombinatsioonile rajatud hoonesiluett. Kui säärasele majale lisati mõni kuju või reljeef, siis pidi see olema orgaaniliselt seotud hoone üldise tervikuga ega tohtinud tunduda külgekleeb i t u n a, nagu enamik barokkehituste ornamente. Akende, uste ja karniiside vormid pidid ise täitma ornamentide kaunistavat ülesannet. – Pärastsõjaaegses olustikus hakkas see lihtsustatud ehituslaad väga laialdaselt levima, andes paremaid tulemusi muidugi seal, kus ehitajad olid parema kunstimaitsega. Palju seda laadi maju näeme nüüd isegi Tallinnas ja Tartus. Kahjuks aga ei ole see ehituslaad meil alati annud häid tulemusi. Ehitada lihtne kuubikujuline maja ja torgata selle külge mõni kandiline aken, ei näita veel alati arhitekti vaimukust ja head kunstimeelt. Lihtsuses on küll mõnikord rohkem ilu kui ornamentide ülikülluses, kuid ei tohi unustada, et üks lihtsate pindadega ja kaunistusteta maja nõuab endale raamiks rohelist metsa ja ilusat muruvaipa, ainult siis pääseb see lihtsus mõjule ja laseb end vaadata. Kui aga püstitatakse sääraseid kaunistusteta kastmaju Tallinna kivisesse kesklinna, siis tunduvad nad igavad ega paku silmale midagi head.
Prantsuse arhitektid on sellest aru saanud ja hakanud moodseid maju kaunistama ornamentide, kujude ja sammastega, kuid see kõik sünnib moodses vaimus.
Avenue Tokio’le püstitatud uus kunstipalee võiks olla ilusaks eeskujuks meilegi. Hoonel on kaks eriilmelist fassaadi, kuna ta on ehitatud kahe tänava vahelisele maa-alale. Kunstipalee koosneb kahest sümmeetrilisest külgtiivast, mis on teineteisega ühendatud lahtise sammasgaleriiga. Maja seintest ja selle sammastikust moodustatud kandilisele platsile on püstitatud hiiglasuur kullatud kuju. Peafassaadi kaunistab suur purskkaevudega varustatud bassein, mida palistab kümmekond mitmesugust mood set skulptuurteost. Akende paigutus, suured seinareljcefid, tiibhoonete painduv vorm – kõik see annab hoonele palju sulavust ja elegantsi.
Skulptuur
Nagu eeltoodust nähtub, on skulptuur saanud hädavajalikuks lisanduseks tänapäeva moodses arhitektuuris. Prantsusmaal sammuvad praegu need kaks ala käsikäes. Kui dekoratiivülesannetega välisskulptuurile lisame ka kunstinäitustel ja muuseumides nähtud teosed, siis saame ilusa ülevaate Prantsusmaa tänapäeva tähtsamaist skulptoreist.
Moodsema raidkunsti esiisaks peetakse August Rodin’i (1840-1917), kelle enneolematult julge voolimisviis oli täiesti vastuvõtmatu vana kooli pooldavaile akadeemilistele ringkondadele. Näituste žüriid jätsid Rodin’i tööd sageli ukse taha kui „vääriliseta rämpsu”. Vahepeal aga on olukord muutunud: tema teosed on nüüd tunginud kõigisse maailma muuseumidesse ja tema nimi on kirjutatud maailma kuulsaimate skulptorite nimestikku. – Rodin’i teostest mainigem siin ta marmorgrupp „Suudlus”, siis „Calais’ kodanikud”, „Mõtleja” ja …Jumala käsi”, milledest viimane kujutab kahte armastajat inimlast, kes lebavad nägematu hiiglase soonelisel käel. On tundmus, et Suur Tundmatu võib oma võimsa käe igal hetkel kokku pigistada ning hävitada selle ilusa idülli. – Väga rabavad on ka Rodin’i skulptuursed orgiastseenid, kus otse elajaliku toorusega on esitatud armastuse momente. Bodin haarab brutaalselt kinni asjade peaideest ja alles siis otsib sellele vastavat väljendusvormi. Ta asub looma ainult siis, kui tal on midagi ütelda. Enne loob ta oma teosele südame ja alles siis asub ta vormima sellele välist kesta. – Paljud meie aja meistrid on aga sageli toiminud vastupidi, otsides vormilahendust siis, kui teose tuumgi veel pole selgunud. Säärane teos jääb loomulikult vaid sisutuks kestaks.
Rodin’i väärikaks järeletulijaks on tulivereline B o u r d e l l e. kes on loonud oma ülivõimsa „Vibulaskja”, palju mitmesuguseid dekoratiivseid reljeefe ja palju ülijulgeid mälestussambaid. Temaga algabki iseseisvate näitusel esinevate skulptorite rivi.
Pärast Bourdelle’i surma on juhtivale kohale asunud M a i l l o l ja Despiau. Ja nagu näha Trocadero lossi ja uue kunstipalee ette püstitatud ilusaist dekoratiivkujudest, on nendele järele rühkimas veel terve rida teisi andekaid jõude.
Huvitav on ära märkida, et Prantsusmaal pole näha niisugust skulptuuri, nagu seda tehti vabariiklikul Saksamaal, kus liialdatud vormide ja proportsioonidega püüti varjata teose ideelist tühjust. – Omalajal importeeriti meilegi seda laadi „kunsti”, kuid Eestis ei olnud sellel siiski suuremat kõlapinda, ühe säärase kuju olid prantslased asutanud naljanumbrina maailmanäituse Riietuspalee vestibüüli, selleks et väsinud näituse külastajat üllatusega ergutada. Ja tõepoolest, nähes seda lühikeste jalgadega ja kätega „kaunitari” tõmbus kõige tõsisemagi vaatleja nägu laiale naerule.
I osa Varamust nr. 1/1938
Inglise ja prantsuse kunsti erinevusi
uigi prantsuse tänapäeva kunsti väärtuslikumate omaduste hulgas mõnikord kerkib nähtavale ka mitmesuguseid eputamisi, sellele vaatamata on prantsuse kunst suutnud nakatada kaugemaidki maakera sopikesi. Igal pool, kus jutt keerleb prantsuse kunsti või kunstnike ümber, võib alati märgata teatavat hoogu ja elevust. Ühed kiidavad prantslaste värve, teised jälle ülistavad nende pintsli julgust, peent kunstimeelt jne. Olen vestelnud mitmesuguste kunstiinimestega poola, saksa, belgia ja teistest rahvustest, kõik nad rääkisid prantsuse kunstist teatava tulisusega, just nagu oleksid arutusel nende oma maa kunsti küsimused. – Niipea aga kui kõnelus siirdub inglise tänapäeva kunstile, on jutt varsti otsas. Siin muutuvad kõik sõnaahtraiks, kellelgi pole nagu midagi erilist ütelda, just nagu polekski inglastel oma tänapäeva kunsti.
Need, kes on viibinud Inglismaal ja kellel on olnud võimalus heita pilku inglaste kultuurielule, teavad, et kujutavat kunsti on siin isegi liialt palju.
Ei ole vist kusagil mujal nii suurearvulisi ja väärtuslikke kunstikogusid kui näiteks Londonis. Siinsed moodsed kunstinäitusedki ei jää oma kunstitööde arvu poolest palju maha Pariisi suuremaist näitusist. Palju kunstikoole saadavad iga aasta uusi lõpetajaid avaliku elu areenile. See kõik näitab, et siin ei või juttugi olla kunsti või kunstnike vähesusest. – Kuid millest siis tuleb, et mandri rahvad nii vähe on informeeritud selle suurriigi tänapäeva kunsti saavutusist?
Lühemal tutvumisel inglaste kunstieluga selgub, et viga peitub nende kunsti iseloomus. Selle ebapopulaarsuse põhjuseks on nähtavasti mitte kvantiteet, vaid kvaliteet – me mõtleme siin mitte tehnilist oskust, vaid kunsti ideoloogilist külge. – Kui võrrelda inglaste tänapäeva kunsti prantslaste omaga, siis ei ole kahtlust, et viimane on oma olemuselt meile mitmeti lähemal, sest vaatamata mõningaile eputamisile. mis võibolla on tingitud Pariisi kui suurlinna erilisist omadusist, leiame prantsuse kunstis siiski palju üldinimlikke jooni, mis on oma sed kõikidele maailma rahvastele, vaatamata nende rassilisele erinevusele. Võib-olla see ongi prantsuse vaimuloomingu suurimaid ja väär tuslikemaid eriomadusi. Nende väärtuste kujunemisele on arvatavasti kaasa aidanud paljud teisedki rahvad oma emigrantide kaudu – ma mõtlen siin ennekõike neid lugematuid kunsti-, kultuuri- ja poliitikategelasi, kes on siirdunud elama Pariisi ning leidnud seal endale teise kodumaa. Kahtlemata on kõik need välismaalased toonud siia endaga kaasa teiste rahvaste vaimuraasukesi, mis aegade jooksul on kandu nud prantsuse organismi ning sulanud ühte selle maa kultuuriga. See kõik on nähtavasti omalt poolt aidanud kujundada prantslaste vaimulaadi ning annud tema kunstilegi rahvusvahelisema ilme. Nii on kitsapiiriline rahvuskunst saanud juure uusi positiivseid omadusi, mis on teinudki ta mõistetavamaks ja kodusemaks teistele maakera rahvastele.
Georg VI kroonimispidustuste aegne dekoratsioon Selfridge’i kaubamaja seinal.
Inglaste kunstiga on lood natuke teisiti. Pärast Constable’i ja Turner’i maalikooli õitseajastut on inglaste kunst tõmbunud endasse. See tegeleb niiütelda oma koduste asjakestega ega pole enam mitmel ajal suutnud anda uusi üldinimlikke väärtusi, mis suudaksid pakkuda lisa maailma senistele vaimuvaradele. Inglased ise ei oska muidugi seda kõike tähele panna, kuid erapooletu vaatleja näeb siin nii mõndagi teises valguses. – Tutvunedes lähemalt mitmesuguste kunstiõppeasutuste ja näitustega, näeme ennekõike, et inglise kunstikoolides valitseb veel praegugi vana ja iganenud prantsuse rokokoo ajasin vaim. Londoni kunstiakadeemia diplomtööde galeriis ripub lugematul arvul mitmesuguseid siledaks nügitud sentimentaalseid portreid, maastikke ja žanripilte, mis ei suuda siiski rõõmustada meie aja inimesi, kuigi nad kõik on maalitud laitmatu tehnikaga. Olgugi et paljudes töödes võime näha head joonistamisoskust, mis peaks olema parimaks aluseks heale pildile, ometi vahib meile siit vastu endiste aegade iganenud pruun koloriit, mida nüüd kõikjal tuntakse „pruuni sousti” nime all. Siinsete kunstikoolide iganenud struktuur ongi nähtavasti suretanud noorte Kunsti õpilaste loomingulise vabaalgatuse; viimasel ajal näemegi, et enamik inglise kunstinoori ei tegele julgemate otsingutega ning piirduvad vaid tagasihoidlike stiliseerimisülesannetega.
Meie ei hakka siin muidugi kellelegi soovitama mõnd teist äärmust: niisuguseid kunstikoole, mis oma õpilastele jätaksid täieliku vabaduse. Oleme näinud, et säärased omapead töötavad kunstiõpilased langevad kergesti teise suuna ohvriks. Jäädes ilma kindlate juhisteta, on nad sunnitud hankima ise enesele tuge teisalt ja nii kipuvad nad kergekäeliselt järele aimama mitmesuguseid uusi kunstilainetusi, laskuvad nii-ütelda libedale „trikitamise” teele püüdes kopeerida üldtuntud meistrite maneere, et oleks võimalik end näidata väljakujunenud kunstnikuna. Suurtest eeskujudest mõjutatuna ja heatahtliku trikkearmastava kunstiarvustuse õhutatuna satub nii mõnigi andekas kunstiõpilane säärasele libedale pinnale, unustades, et tõeline kunstnik peab eelkõige mõtlema oma teose sisule, sellele, mida ta oma teosega ütelda tahab. Töötades sisu kallal, valmib ka kunstiteose v o r m, ilma et me selle eest peaksime eriliselt hoolitsema.
Siinsamas olgu märgitud, et viimasel ajal on Inglismaal ja mujal kerkinud nähtavale terve rida kunstitegelasi, kes on hakanud teadlikult kasutama mitmesuguseid tehnilisi trikke: nende maalinguisse või skulptuuridesse on püütud mahutada kõik kunstiteose välised tunnused efektsest piutslilõmbest kuni virtuoosliku allkirjani. Ja tõepoolest, lihtsemeelsele kunstiarvustajalegi jääb tihti mulje, nagu võiks siit edaspidi loota palju huvitavat. Kui aga järgnevail aastail kordub seesama, siis selgub vaatlejale, et teda on püütud vedada ninapidi. Igal juhul on see aga väga huvitav võte ning sellega näivad tegelevat peamiselt iisraeli soo esindajad nagu Epstein ja teised.
Kuigi inglise kunstikoolid pakuvad ohtrasti vana, alalhoidlikku akadeemilist vaimu, siis ei tähenda see veel sugugi, et kogu inglise tänapäeva kunst oleks selle mõju all. Meil oli juhus näha terve rida näitusi, mis otse särasid julgetest värvidest ja vormidest. Kahjuks aga ei oie inglaste moodne kunst veel suutnud tarvilikul määral vabaneda Pariisi voolude mõjutusist. Igal pool võime siin veel seintel näha prantsuse meistrite halvemaid ja kahvatumaid väljaandeid. Loomulikult ei saa me siin veel rääkida inglise moodse kunsti iseseisvusest ega omapärast. Sellest kõigest näeme vaid seda, et vana akademism ega äärmine iiberalismgi pole suutnud viia inglaste kunsti avaramatele radadele. Paistab, et siin saaks vahest kaasa aidata vaid kunsti tarvitajaskond. Kuigi me püstitaksime ilusamaid teooriaid, ometi jääb kunstisuuna lõplikuks määrajaks tarvitajaskond ise. Tema maitsest olenebki sagedasti mõne ajastu kunstiprofiil. Rahva kunstimaitset saab muidugi ka natuke teritada ja arendada mõnesuguste selgituste kaudu, kuid see küsimus nõuaks juba eri peatükki.
Kui inglaste moodses kunstis võisime märgata teatavat kalduvust dekoratiivsusele, siis on seda võib-olla osaliselt põhjustanud ka teatav ajanõue: mitmesugused dekoratiivset laadi tellimised. Tuletame siin näiteks meele äsjamöödunud kroonimispidustusi, kus maalijaile ja skulptoreile oli antud lahendada laiaulatuslikke dekoratiivseid ülesandeid. Nii oli näiteks Selfridge’i kaubamaja lasknud oma hiiglasuure hoone külgedele maalida ja voolida terve Briti impeeriumi ajaloo, milleks oli kulutatud väga suuri summasid. Seda suurt ja võimsat dekoratsiooni võisime nautida veel mitu kuud pärast impeeriumi pidustusi.
Demokraatliku struktuuriga maades nagu Prantsus- ja Inglismaal on kunst jäetud enamvähem enda hoole. Kuigi neis mõlemais mais erakunstikoolide kõrval funktsioneerivad riiklikud akadeemiad, kes määravad iga-aastasi kunstipreemiaid ja välismaa stipendiume oma andekamaile õpilasile, ometi pole see suutnud vähimalgi määral mõjutada nende maade kunstisuundade kujunemist. Kui inglaste juures nägime, et tänapäeva elunõuded on viinud nende kunsti dekoratiivsemaile radadele, siis ei ole lugu prantslastegi juures palju teissugusem. Kõike seda kinnitab Pariisi vastlõppenud maailmanäitus. Prantslaste andmete järgi nn seal olnud ametis 1500 kunstnikku, kellele on kogusummas maksetud 41 miljonit franki, mis meie rahas teeb välja kaunis aukartustäratava summakese. Et arhitektid ei kasutaks kõiki summasid ehituste arvel, siis oli näituse toimkond määranud selle summa eraldi, ainult dekoratiivülesannete jaoks. Nii saidki umbes 450 maalijat, 350 skulptorit, 700 dekoraatorit, keramisti jne. siia tööle asuda. Enamik nendest ei kuulunud sugugi ametlikkude ringkondade poolt tunnustatud kunstnike hulka, vaid olid siia valitud oma julgete algatusvõimete tõttu. Ja prantslased ei hakka seda vist kunagi kahetsema, sest nii nägime Pariisi näituse kaudu, kui hästi võib tänapäeva moodsematki kunstiloomingut rakendada tegeliku elu ülesannete täitmisele.
Itaalia kunsti tänapäev
Sellal kui mõned teised nooremad rahvad teevad suuri pingutusi, et suuta järele aimata Itaalia vanameistrite kunsti, on itaallased ise läinud hoopis isesugust rada. Väga tähelepanuväärne on see asjaolu, et suur kunstitraditsioonide maa Itaalia pole jäänud puhkama oma endistele loorberitele, vaid ta ehitab oma kunstihoonet edasi sealt, kuhu renessansimeistrid ta pooleli jätsid: meistrite sügav kunstimeel ja kultuursus on jäänud alles – muutunud on vaid ehituse kivikeste värv, väsinud vana kunsti asemele on asunud noor, värske ja elurõõmus vorm ning värv.
Itaalia tänapäeva kunstikultuuri kujunemisel on olnud määrava tähtsusega riigi uus seesmine struktuur, mis mitmeti on aidanud kindlustada ka kunstnike sotsiaalset olukorda ning aimud laiematele massidele uut elurõõmu ja töötahet. Näib, et Itaalia uus ühiskond on hakanud ühtlasemalt hoolitsema kõikide kodanikkude eest. Suured klassivahed on natuke haaval kadumas; nii aadlik kui talupoeg peavad nüüd töötama kõrvuti uue isamaa hüvanguks. Kujutavgi kunst ei orja enam üksikuid isandaid nagu doodžide või Medieite ajastul – nüüd on ta rakendatud kogu rahva teenistusse. Kõikjal on kerkimas uued rahvamajad, staadionid ja teatrihooned, mida kaunistavad suured, seinamaalingud või dekoratiivsed skulptuurid. Itaaliaski on aru saadud, et maaling teeb ruumi suuremaks, skulptuur aga vähendab seda; nii on siseruumid kaunistatud peamiselt maalinguiga, kuna skulptuur on viidud vabaõhu kätte. Maaling, skulptuur ja arhitektuur on siin jälle leidnud täieliku kooskõla. Terve leegion
Gina Ventura Portree
arhitekte, skulptoreid ja maalijaid on rakendatud uue ja ajakohasema fassaadi loomisele. Siin ei jõuaks loetella ega kirjeldada kõiki neid uusi kunstiüritusi, mida juhtusin oma silmaga nägema. Igal pool, kuhu aga silm ulatab, näed suuri ümberkorraldusi: lõhutakse inetuid maju, rajatakse uusi tänavaid ja parke, ehitatakse sildu, püstitatakse uusi losse jne. Sellejuures väärib märkimist, et kõik see sünnib moodses vaimus: energiliste, ülijulgete joonte ja vormidega. See on sama vaim, mida võisime näha Pariisi maailmanäituse moodses arhitektuuris, ainult natuke ümber kohandatud vastavalt siinsetele oludele. Meile põhjamaalastele, kelle silm on harjunud suurepinnalisemate, lihtsemate ehitustega, pakub erilist huvi jälgida, kuidas itaallane oskab suure kümnekordsegi maja fassaadi teha elavaks mitmesuguse kattematerjali osava kombineerimise abil. Mitmevärviline marmor, graniit, krohv, raud ja õhuke telliskivi on pinna kaunistamise alal annud siin väga häid tulemusi. Eriti meelepäraseid pinnamustreid võisime näha Milaano moodsetel majadel. Siin olid mitmed suuremad fassaadid saavutanud oma efekti õhukese, vanade roomlaste eeskujul valmistatud telliskivi ornamentaalse ladumise teel. Tallinnaski on Pärnu maantee ja Roosikrantsi tänava nurgale ehitatud maja juures püütud kasutada mitmesugust kivide ladumisviisi. Siinsed klinkerkivid on aga kahjuks liiga paksud ega võimalda kombineerida peenemaid mustreid – nii tundub see maja kuidagi igavavõitu ja natuke karm.
*
Itaalia skulptuuri ja maalingut võisime näha juba Pariisi maailmanäitusel, kus itaalia kujutav kunst oli küllaltki väärikalt esindatud. Hiljem võisime sellega lähemalt tutvuneda ka itaalia moodse kunsti muuseumide, näituste, kalmistumonumentide ja mitmesuguse dekoratiivkunsti kaudu. Kõigest sellest nähtub, et itaalia raidkunst on vägagi elujõuline ning võimas. Väga originaalseid skulptuurmonumente võisime näha Milaano suurel kalmistul (Cimetro Monumentale). Mõnikord ehivad seal kalmukünkaid tantsivad aamorid, siis näed mitmesuguseis asendeis üksikuid unistajaid, mitmesuguseid passiooni stseene ja isegi suuri skulptuurseid žanrigruppe, kus talumees künnab härgadega põldu. Iga uus monument pakub siin jälle midagi uut ja huvitavat. Eriti võimsaiks tuleb aga pidada Rooma ligidale rajatud Forum Mussolini suuri dekoratiivseid marmorskulptuure. Neid on arvult 52, sest iga Itaalia provints on nimelt lasknud valmistada ühe kuju ning kinkinud siis selle Benito Mussolinile staadioni kaunistamiseks. Selles hiiglasuures skulptuuride rivis näeme kõigepealt üht fašistlikku üliõpilast püssi ja rinnal rippuva gaasimaskiga, siis märkame võimsat kettaheitjat, väga ekspressiivset kiviviskajat ja paljude teiste spordihallide esindajaid. Neis teoseis on väga palju julgeid ja edasiviivaid jooni, kuigi nende vormid ei kaldu kusagil äärmuslikesse liialdusisse.
Nagu itaalia skulptuur nii on ka tema maalikunst väga palju õppinud prantsuse moodsatelt meistritelt, kuid selles kõiges on siiski näha püüdlikkust vaimsele iseseisvusele. Külastades Itaalia kunstinäitusi ja mitmesuguseid kollektsioone jääb mulje, et moodsel maalingul on siin väga sümpaatne koloriit ja väga peen joonestik, kuigi kohati võime näha Pariisi kooli mõjutusi. Kui seda kõike võrdleme oma põhjamaa monumentaalsema kunstiga, siis tunduvad itaallaste maalingud kuidagi hapramaina – just nagu mõni siiruviiruline Veneetsia veiniklaas. Juhtivamate jõudude hulgas näeme siingi üksikuid nõrgemaid kunstnikke, kuid kunstiga eputamist ei puutunud kusagil silma, Kõikjal näeme vaid lihtsust, otsekohesust ja distsipliini. Selleks on arvatavasti kaasa mõjunud ka kunstnikkonna enese seesmine distsipliin. Kõik Itaalia kunstnikud on nimelt koondunud sündi kaati, millel näivad olevat kutseühingutaolised funktsioonid. See ühing tegeleb kunstipropagandaga, organiseerib kunstivõistlusi, korraldab näitusi ning püüab muretseda kunstnikele kutsealalist tööd. Vastuvõtt sellesse sündikaati toimuvat kindla selektsiooni kaudu.
Meie ja teised
Kui elad pikemat aega liiga lähedal oma kunstile, siis kipud sagedasti oma teoseid kas liialt maha kiskuma või jälle natuke ülehindama. Me jääme sagedasti rippuma mõne pisiasja külge ega oska näha tervikut, sest puudub tarvilik distants. Niipea aga kui peaseme natuke kaugemale, on võimalik vaadelda kunstiavaldusi pisut objektiivsemalt.
Kui tuhnid välismaal võõraste rahvaste kunstisalvedes, tekib alati tahe võrrelda seda kõike omamaa selle ala saavutustega. Igal võõral kunstinäitusel või kunstimuuseumis seab kujutlus vaadeldavate teoste kõrvale ka omamaa meisterteoseid. Ning ma arvan, et pole sugugi tarvis siin veel kord korrata, et meie kunstil tundub juba olevat põhja all. Seda on meile mitmel korral üteldud meie välisnäituste puhul. Ma julgen isegi uskuda, et hästi korraldatud valiknäitusega oleksime võinud üle trumbata isegi kuulsusrikka Norra ja mõne suuremagi riigi, sest meil on välja panna hea kogu tüsedaid, isikupäraseid maalijaid ja skulptoreid.
Muidugi tuleksid siin kõne alla ainult säärased teosed, mis on nii ütelda välja kasvanud meie põhjamaa kargest vaimust. Võõramaigulised teosed ei huvitaks läänemaade inimesi.
Kui me aga vaatleme oma kunsti terves ulatuses, siis peame otsekoheselt tunnistama, et meiegi pole jäänud puutumata Pariisi kooli mõjudest. Eestigi noored kunstijüngrid on sealt importeerinud mitmesuguseid moodseid voole. Kui me aga säärast laadi teosed Lääne-Euroopasse kord jälle tagasi saadaksime oma nime all, siis võiksime seal kergesti sattuda epigoonide nimestikku. Kindlasti ei vääriks tähelepanu ka säärane kunst, mis on rajatud ainult välisele trikitamisele ja millel puudub oma sügavam mõte. Säärane pinnapealne kunst jääb ikkagi võltsiks, sest tal puudub seesmine vaimsus.
Me võiksime koguni ütelda, et tänapäeval ei tule kunsti klassifitseerida mitte halbadeks ja hüüdeks teosteks, vaid ausaks ja võltsiks kunstiks. Viimase all me mõtleme neid kunstnikke, kelledel ei ole enda poolt midagi uut lisada senistele väärtustele. Need on inimesed, kel pole midagi ütelda, kuid kes vaatamata kõigele kipuvad siiski kateedrile kõnelema. Et keegi nende tühjust ei märkaks, siis varjavad nad seda teistest kunstiteostest laenatud väliste tunnustega.
Lääne-Euroopa riigid näeksid meeleldi meie ausat kunsti, mis on võrsunud meie omadest oludest, olgu ta siis tehniliselt nii primitiivne kui tahes. Pariisi kooli peenutsevale kunstiparnassilegi oleks meie tüse põhjamaa uusrealisin küllaltki teretulnud uudispalaks.
Eduard Ole
II osa Varamust nr. 3/1938