Tšaikovski ja Skrjabin.
Kant nimetas kunsti elu kõige peenemaks ekstraktiks. Seda, millest lähevad mööda keskpärased inimesed osavõtmatult ja ükskõikselt, paljutki märkamata, seda oskavad võimsad ajud ja erksad südamed näha ja tähele panna selles tüüpilist ja karakterilist, leida analoogiaid ning järeldada seadusi, mis siis korrapärase ja loogilise süsteemina annavad tõuke ning algatuse inimkonna uuele ilmavaatele. Kunsti suur jõud seisabki selles, et geniaalne luuletaja, kunstnik või komponist ühesainsas konkreetses kujus keskendab kõik tüüpilise ja karakterilise ning täidab liigutusega inimmiljonite südameid, mõjudes võimsamalt ja otsekohesemalt kui kõik sõnarohked targutused.
Iga aasta ilmub sadade kaupa filosoofilisi töid, kuid neist jäävad ajalukku ainult need, millel on kõige rohkem elulisi mahlasid ja mis kõige rohkem vastavad ühiskondliku vaimu seisukorda käesoleval silmapilgul, olles enamuse salatute, poolteadlikkude ja tumedate soovide ja mõtete reaalsed ning selged väljendused. See sureb, mis pole eluline ega vasta aega, ja alles jääb ainult see, milles mängib värvirikas, kiirteküllane elu ise.
Kui sarnane hingeline murrang juba on sündinud, siis reageerivad sellesse kõigepealt kirjandus ja kunstid ning siis saavad oma abstraktsuse tõttu laiadele massidele arusaamatud suurte mõtlejate suurejoonelised ideed kokkusurutud ja geniaalse väljenduse konkreetsetes kujudes, mis mõjuvad maagiliselt kogu inimmassi hingeellu. – Kui poleks olnud Spinozat ja Kanti, poleks Beethovenit; kui poleks olnud Schopenhauerit ja Hartmanni, ei oleks Wagneri ning Tšaikovskit; poleks Friedrich Nietzschet, ei oleks ka Skrjabinit. – Geniaalse inimmõtte geniaalne kehastumine kirjanduses või kunstis ei sünni kaugeltki mitte otsekohe, vaid sarnane kehastumine kordub vahel alles paljude aastate pärast ja hoopis teise rahvuse keskel. Mõte ja kunst on üleilmsed ning rahvusvahelised ega kuulu üksikuile rahvaile, vaid kogu ilmale.
Kahe saksa suure filosoofi Schopenhaueri ja Hartmanni pessimistlik õpetus ta pettumusega elu kohta, isikliku tahte ja edunaudingute väärtuste eitamisega ja lootuseta meeleheitega üldiste kannatuste ning surma palge ees avaldus Richard Wagneri loomingus hardumusena Parsifali sünge ja askeedilise ideaali ees, milles kehastus kogu ristiusu õpetus ta kaastunde ja armastusega, vaeste, tõbiste ja tagakiusatute eest hoolitsemisega ning maise egoistliku „mina” unustamisega igaveste taevarõõmude nimel, mis väljaspool keha. Ja kui ristiusu kolm peaideed – kurjus, armastus ja ilmapõlgus – avaldusid Schopenhaueril kehalise ja kõlblise kannatuse idees ning püüdes ilmast taganeda, siis avaldusid nad Wagneri loomingus tõusus tähetaguseile maile askeedilis-kehatu ideaali poole, ning kostsid Tšaikovski juures veristatud hinge valulise oigena üldiste kannatuste ning surma palge ees.
On olemas imeväärselt häid, õrnu ja erksaid hingi. See kurjuse, tooruse ja ülekohtu hiiglalaine, mis täidab ilma ja on paljudele ainult kurb tõsiasi, – see on neile täielik meeleheide. Nad tõstavad enese vastu kogu ilma kurjuse ja elavad oma üksiku hinge sügavuses selle algusest lõpuni läbi. Ja hinged on neil haavust verised. Üldine kannatus saab nende eraomanduseks ja kui nende hingevalu tõuseb väljakannatamata ulatuseni, siis muutuvad need pehmed, erksad, õrnad, musikaalsed hinged liikumata-pingulolevaiks. Sarnane kaunis, õrn, veristatud hing oli luuletaja Nadsonil, sarnane oli see ka Tšaikovskil.
Tema laul oli XIX aastasaja 80-te aastate Venemaa sünge languse aja laul; tema muus oli kogu vene intelligentsi muus, sama pinnatu ja nõrga, tahte ja vaimu poolest haige, halastamatu saatuse löödud intelligentsi oma, keda nüüd kõik nii südametult arvustavad, kuid kes oli erksameelne ja humaan, peen ning hingeline, nagu mitte ükski teine intelligents kogu ilmas. Keegi pole väljendanud geniaalsemalt seda vene hinge sisemat hirmu – „saatuse” ideed: pimedat, halastamatut fatumi, mis masendas kõik paremad lootused ja püüded ning taltsutamatu armastusjanu, mattis verises unenäos just siis, kui „õnn oli nii lähedal, nii kättesaadav. . .”
Kõige sagedamini on Tšaikovski muusika täis raffineeritud vene baarini unistavat, pehmet nukrust maailma kurva tõelikkuse ees, hoolimata nukrustaja enese isiklikust hääolust. Kui Tšaikovski kujutab „rahvast”, siis pole see loodusjõuliselt vägev vene rahvas, kes üheainsa lükkega pööras pahupidi oma põlised riiklusevormid, kelle puht kosmilisis tahteavaldusis pole veel suutnud kristalliseeruda hää ja kurja mõisted ning kelle paremadki instinktid ja hingekalduvused on peidetud eemalelükkava rumaluse, häbematu tooruse ning muretu vägivallatsemise katte all, – millisena esitas teda geniaalse realismiga Mussorgski omis musikaalsetes draamades. Tšaikovski rahvas edustab poetiseeritud külamehi, nagu neid kujutleb enesele läbi rikka mõisahärberi akna sentimentaliseeriv vene baarin, kes haritud Läänest on toonud oma austustunde iga üksiku isiku tahteavalduse vastu. Tšaikovski helides on igaveseks põlistatud vene vana härrasluule, vanade aadelispesade vaikne poeesia varjuliste sajaaastate pärnaalleede, paksude sarapikkude ja sammastega kaunistatud mõisamajadega. Nagu Turgenjev, nii joonistab ka Tšaikovski helides erilise armastuse ja peene kunstiga poeetilisi naiskujusid.
Kuid Tšaikovski geniaalsetes sümfoonilistes teostes esinevad juba harva need heledad nägemused ja pildid. Tema sümfooniad – eriti IV, V ja VI „Pateetiline” – need on üksiku, kõigele elavale võõra hinge lootuseta meeleheite poeemid. Ja kui siin ka silmapilguks meid väidabki mälestus heledast minevikust või unistus õnnest, õrn kui hingus, kui uni, kui naeratus, siis masendab need otsekohe halastamatu jõuga vägev, sõge saatus ning kõik hele ja rõõmus uppub ääretus meeleheite koleduses. Ma ei tunne õudsemaid helisid, kui VI, „Pateetilise” sümfoonia muusika. Hoolimata oma kannatusrikka isikliku elu valusamaist punust ja valjuist kogemusist, leidis tuli- ja terashiiglane Beethoven eneses titaanilist jõudu selleks, et oma viimast, „Üheksandat” sümfooniat lõpetada – „Rõmuhümni” ja üleshüüdega miljonite poole, et nad üldises vennalikus kaisutuses ühineksid; kuid Tšaikovski pühendas oma luigelaulu, VI sümfoonia surma ülistuseks, milles põrutava otsekohesusega jutustas oma veristatud ja käristatud üksiku hinge suremist selleilma võitjate võidukäigu raudsete sammude ning hõiskavate hüüete saatel, milles peegeldub sõge ja enesegarahulolev ning tömp tuimus (3 j. „scherzo”).
Ja just selle pessimistliku elueitamise asemele tuleb pimestavalt sätendav nietzscheaanlus. „Elu on kaunis!” hüüab Friedrich Nietzsche. Hoolimata kannatusest ja koledusest, haigustest, piinadest ja surmast – elu võidab ometi igalpool ja tormab rõõmuga vastu uutele kannatustele ja uutele piinadele. Need vastolud rõhutavad omapoolt ainult veel selgemalt üldist harmooniat. Hoolimata mure üliküllusest, on elu ometi rõõm. Tervele ja jõulisele inimesele saab isegi see mure rõõmu allikaks, sest valu võitmises avaldub eriti täielikult ta tahe. Elu on võitlus ja elus pole kohta kaastundele. „Häving nõrgale!” hüüab Nietzsche ja näeb oma ideaalina „üliinimest”, kes ammu on astunud „sinna poole head ja kurja” ning pärast põlglikku „kõigi väärtuste ümberhindamist” uhkelt kuulutab oma võimast, egoistlikku „mina”. Ristiusk oma armastuse, haleduse ja kaastunde jutlustusega on Nietzschele ainult „orjade usk”, kes seda kõike ainult sellepärast vooruseks peavad, et see on „liig paljudele” mugav. Need kahvatud voorused peitsid eneste varju õitseva elu. Häälekais hümnides ülistab Nietzsche looduse seadust – sitke, armuheitmatu, halastamatu võitluse seadust, milles kõik on lubatud ja milles võit langeb kõvemale. Kannatus kalestab kangeid, nõrgad on hukatusele määratud. Nietzsche asetab Jumala mõiste asemele füsioloogilise ja bioloogilise kosmose mõiste. Nietzsche püüab praegusele hellitatud inimkonnale tagasi tuua endist olemasolu rõõmu: „joovastus võitlusest”. Sellepärast ülistab Nietzsche sõda ta võimsa pingutusega valitsemise ja enesearmastuse poole, kinnitades, et elu ning kultuuri viivad edasi ainult suured maadesõitjad. See kannatuste kuristik, mis harilikult sõjaga kaasas käib, on kultuuri peategur. Kui tahetakse inimkonda kannatustest vabastada, siis tuleb ta vabastada kultuurist. Ilma piinata pole naudingut. Nauding ilma ta antiteesi – kannatuseta pole mõeldav. Kannatuste suurendamise kaudu suureneb nauding. Sadism ja masohism on kaks looduse seadust. Mida teravamalt nad esinevad, seda „üliinimlikuni” on inimene. Mida suurem on kannatus, seda suurem on reaktsioon, suurem jõudude ja oskuste pingutus, mis kõrgemale arenemisastmele viivad. Iga suur idee sünnib valudes ja inimkond on omi paremaid poegi ikka saatnud tuleriidale, rattale, piinapingile või tapalavale. Armastusest inimkonna vastu tärkasid kristlaste ja juutide tagakiusamised, inkvisitsioon ning vääruskujate põletamine. Armastus inimkonna vastu püstitas ristipuu Kristusele, süütas tuleriidad Hussile, Giordano Brunole, raius tükkideks Thomas Münzeri, giljotineeris Ludvig XVI-da. Iga edu inimliku kultuurialal saavutatakse lugematute ohvrite ja kõige koledamate kannatustega. Orjamiljonite üliinimlikud kannatused lõid Egüpti, Assüüria, Paabeli, muistse Hellase ja Rooma kultuuri. Kõige koledamate sünnitusvalude – orjamässude, talupojasõdade ja revolutsioonidega vabastas inimkond enese feodalismi koorest, et võiks sündida kapitalism – see uus miljonite proletaarlaste hirmsa ekspluateerimise ja kurnamise võimalus üksikute harvade poolt. – „Oo sina halastamatu Kolgata filosoofia,” hüüab Nietzsche „sina jääd igavesti püsima!” „Tehke inimestele enam kurja, kihutage nad vihale! siis tõuseb reaktsioon, mis neid edasi lükkab.” „Ma imesin endasse kõik inimkonna rõõmud ja kurbused. Supelda miljonite kannatustes, joobuda himuruse tundest, nähes kuis inimesed meeletuse krampides üksteist kiusavad, uppuda ta valudes ja ometi kirglikult armastada seda kaunist inimkonda, kes nii palju on kannatanud oma elu jooksul.” – Niisugune on üldistes joontes Friedrich Nietzsche, selle nüüdisaegse sadistliku Zarathustra õpetus, mis õudselt kõmas inimkonna kõige suurema draama künnisel – oma koledusilt ennekuulmatu ilmasõja eel.
Nietzscheaanlusel oli hiigla mõju kõigil kirjanduse, kujutava kunsti ja muusika aladel. Ibsen, Hauptmann, Strindberg, d’Annunzio, Huysmans, Przybyszewski, Artsõbašev – need on nimed kirjanduses, aga Böcklin, Stuck, Klinger, Beardsley, Rops maalikunstis, mis nii või teisiti enese peal tundsid ja enesest vastupeegeldasid nietzscheaanluse mõju. Muusikas püüdis nietzscheaanlust otsekoheselt peegeldada Richard Strauss, kes lõi isegi poeemi „Also sprach Zarathustra” ja poeemi „Heldenleben”, püüdes selles ülistada üliinimliku jõuga kangelast, kes tallab jalge alla moraalsete väärtuste seadused, et uhkelt väljendada oma egoistlikku „mina”. Kuid Richard Straussil, keda üks teravamõtteline kriitik nimetab „geniaalseks klouniks”, kes hiilgavalt ja suure oskusega andis helides edasi kõik keskaegse tigedapoolse narri Tyll Ulenspiegeli vigurid ja Don Quijote humoristlikud juhtumused, – sel Straussil puudus täielikult jõud, et väljendada Nietzsche satanistlik-amoraalset õpetust. Arnold Schönberg on juba lähemal Nietzschele ja tema helides on juba palju puht nietzschelist anarhistlikku julgust.
Kuid nietzscheaanlus leidis muusikas oma prohveti Aleksander Skrjabini isikus. Sellega on ka seletatud see seniolematu, üleloomulik huvitus Skrjabini loomingu vastu, mis tegi temast tõelise XX. aastasaja Messiase. Nietzsche anarhistlikult hoolimatu mõte ei võinud kergesti avalduda lääneeuroopa inimese hinges, mida taltsutas kindel distsipliin ja põlised kultuuri harjumused. Selleks tarvitseti vene hinge, looduslikult vägevat, laia natuuri ta anarhistliku luule, mässulise filosoofia ja revolutsiooniliste otsingutega. Skrjabini muusikas pole ühtainustki eht venelist ja rahvalikku meloodiat, kuid ta hing on puht veneline, laia ulatusega, laialivalguv nii mõtetes kui tegudes, ilma mingi sisemise või välimise taltsutusjõuta. Selleks tarvitseti seda venelase haiglaselt katkikärisenud hingeelu, mida nn teravalt oli rõhutanud Dostojevski – nimelt ta omadust oma südames halastamatult kaevelda ja nii enese kui oma ligimese hinge kõige pühamate tundmuste üle hoolimatult mõnitada. Sellepärast loobki Skrjabini muusika disharmooniline ebakõlastus häältes enneolematu kirglikkude ja sügavate muljete täiuse.
Juba omil esimestel esinemistel 90-dail aastail, oma väikeste klaveritükkide, etüüdide ja prelüüdidega äratas Skrjabin suurt sensatsiooni. „Laegas Chopinilt varastatud meloodiatega,” nagu siis komponist Cui tigedalt tema kohta tähendas. Kuid juba neis esimestes töödes, hoolimata Chopini mõjust, avaldus Skrjabini enese tõeline individuaalne, omapärane kunstniku ilme. Pärast tiisikuliselt kirglikku Chopini mõjub Skrjabinisse deemoniline Liszt ja lõppeks müstiline Wagner. Üle elanud selle kolmekordse vaimu emanatsiooni, saavutab Skrjabin oma individuaalse „mina”. Kunstnik leidis enese geniaalses III sümfoonias, nii nimetatud „Jumalikus poeemis”. „Mina olen !” hüüab ta uhkelt selle poeemialguses ja jutustab oma hinge saladuslikest protsessidest, otsinguist, võitlusist, joovastusist, mis olid enne rahulik-meditatsioonilist mänglemist jumalikkude kujudega (3 osa). Sarnastes töödes nagu „Poéme Satanique” ja „Ironiesu pilkab Skrjabin krampliku sarkasmi, virildunud himura grimassi ja halastamatu irooniaga inimkonna väikekodanlikke ideaale, joonistab inimese joovastav-magusaid unistusi ja õhulosse, muinasjutulisi õnne viirastusi, mis kohe varisevad mõnitavate saatanlikkude naeruplahvatuste all. Väikene „Desir” (Soov) on erootika kvintessents, täis kehalisi igatsusi, kirglikult visklevaid himuraid hoogusid.
Beethoven tegi oma juhtmõtteks per áspera ad astra – kaudu tundmuste tähtede poole. Skrjabin valis endale „Üheksanda sonaadi” (op. 68) muusikaga deviisiks Huysmansi A rebours (pahupidi) ja oleks võinud öelda: per astra ad áspera – tähtedest kuristikkude poole. Teose nimi on tagasihoidlik, peaaegu klassikaline: „Üheksas sonaat”, kuid tema ettekande varjundi kohta leiduvad märkused: perfide (truudustmurdvalt), avec une doucer empoisonné (mürgise magususega) osutavad deemonilisi põhimõtteid. Kuulates neid kramplikult meeletuid helisid, seda verejanuselt halastamatut harmooniat, võtame osa otsekui alasti hinge saladuslikust müsteeriumist, hinge omist, mis krampides vingerdab, kesk piinasid ning hoigeid, et kustutada keha igavesti kasvavaid nõudeid. „Ma olen kõik ainult keha,” ütleb Zarathustra, „ja minus pole midagi peale tema. Keha, see on suur mõistus, aga vaim, see on ta väikene mõistus, väikene sõjariist, väike mängukann suure mõistuse käes.”
Neile keha rõõmudele on pühendatud geniaalse IV sümfoonia – „Ekstaasi poeemi” (Le Poeme de l’Extase) ja „Viienda sonaadi” muusika. Hinge pimedaist sügavusist purskavad välja need karjatused, mis sümboliseerivad meie tormitsevat, laavasarnast lihalikkust. Pärast saladuslikku fantasmagooriat, mingisugust lummutuslikku nõidumist, kesk meeletut himukisa, kramplikult vingerdavaid kehi, mis haaratud täitmatu himuruse marust, kesk taltsutamatut lihaorgiat, milles isegi närvid kärisevad, sünnib – ekstaas: see kõrgem hinge seisukord, millest oleneb elu igavene uuestsünd ning looduse uuenemine.
Nõnda on kaks vene kunstnikku, Tšaikovski ja Skrjabin, XIX aastasaja kahe kõige suurema inimkonna mõtetevalitseja, Schopenhaueri ja Nietzsche, mõtetele ja tundmustele kõige lähemale tulnud ja neid muusikalises kunstis kõige geniaalsemalt peegeldanud. See osutab vene hinge võimsat ja haruldast geniaalsust, mis on väärt allakriipsutada eriti selle suure rahva kõige raskemate kannatuste aegadel.
Tartus, 6. VI. 1923. Alfred Frankovsky.
Loomingust nr. 4/1931