Ühiskondlikkude mõtestikkude levitustegur
Kuigi ühiskondlikkude mõtestikkude ainelist tagapõhja juba üle poole sajandi armastab alla kriipsutada iga vähegi põhjalikum kirjeldaja, on tavalisti imelikult vähe tähelepanu leidnud probleem – kuidas neid aateid ja vaateid levitatakse rahvahulkades. Peetakse nagu endastmõistetavaks, et see tegur on konstantne ega vaja seepärast erilist käsitlemist.
Tõepoolest on olnud poliitiliste mõtete propagandameetodid pikki aegu võrdlemisi vähemuutuvad, kuid see sõltus peamiselt tehnilise arengu teosammust, mis muidugi ei võimaldanud poliitiliste värbimistehnikate silmatorkavaid ja järske muutusi. Nüüd, kus aga tehniline areng on tohutult kiirenenud, võib juba lühikestes ajavahemikkudes märgata olulisi muuteid juhtmestikus, mis edasi kannavad ühiskondlikke mõtteid. Kuna aga tehniline edu veel kaugeltki ei avalda stagneerimise tunnuseid, vaid vastupidiselt üha lisab kiirust, – siis ei ole mitte enam asjatu veidi üksikasjalikumalt silmitseda minevikust ühiskondlikkude mõtestikkude levitusteguri muuteid, ja püüda sealt leida mõningaid näpunäiteid uuenduvaks tulevikuks, mis meid ründab ikka suurema tempoga.
Kui tehniliselt vaatekohalt käsitada poliitilisi värbimismeetodeid, siis tuleb endale aru anda, et eriti kaugemas minevikus olid põhiliselt erinevad eeldused lokaal- ning suurema maa-ala üldpropaganda meetoditel. Kuna praegu kaugeliiklemist ja kommunikatsiooni võimaldavad tehnikad on teinud selle vahe võrdlemisi ebaoluliseks, oli see erinevus näiteks antiikajal sellise põhilise tähtsusega, et tolleaegse demokraatliku riigivormi piirdumist linnaühiskondadega tuleb suurel määral just sellega seletada.
Nimelt olid Kreekas ja Roomas juba enam kui kahe ja poole aastatuhande eest otse kõrgeima rafineerituseni arenenud igasugused l o kaalpropaganda võtted. Meenutagem vaid antiikset retoorikat, mis oskas meie aja demokraatlikkudest poliitikutest palju pateetilisemalt valetada ja tõusis julgesti kaasaja autoritaarsete riigijuhtide häbematu lausa-näkku-luiskamise tasemele. Tuletagem meelde protsessioone ja pidustusi, prii söögi-joogi jagamisi ning ähvardusi, millega antiikaja valimiskampaaniad ennetasid meie aja „kõrgemaidki” saavutusi. Nii individuaalsed kui ka kollektiivsed äraostmised läksid eriti kreeka türannise ja rooma keisrite ajastutel samuti hoogu, nagu nüüdsel „ideaalide” (=100 krooni kuus) ajajärgul. Kui veel lisada, et tollelgi ajal oli võimalik süstemaatiline valeinformatsioon valitsuse poolt kontrollitavas ajakirjanduses („acta diurna”), siis näib esimesel pilgul, et paar tühist aastatuhandet sugugi ei eralda sisuliselt tolleaegset ja praegust Ida-Euroopat.
Sellest sisulisest sarnasusest hoolimata on antiikse ja kaasaegse propaganda erinevuseks üks põhiline moment – nimelt vana propaganda juba varem mainitud lokaalsus. Tõsi, küll on Pompei väljakaevamistel ka selles rooma supellinnas avastatud müüridel poliitilisi kihutusplakateid, kuid ometi ei saa veel sellest järeldada, nagu oleks tolleaegne poliitiline värbimine sihtinud mingile ülemaalisele mõjule. Selle tolleaegset võimatust taipasid eriti antiikaja poliitikud, kellel oli demokraatlikkusega tõsi taga; just selle pärast me näeme neid ka suurriigiks paisunud „urbs’is” järjekindlalt seismas poliitilise otsustamisõiguse piiramise eest emalinna elanikkonnaga. Oli ju tol ajal ainult niisuguse lokaalse piirdumisega võimalik säilitada rahvahulkade efektiivset osavõttu ühiskonna juhtimisest, kuna poliitiline organiseerumine ei saanud (rooma hiilgavast liiklemissüsteemist hoolimata) tolle aja tehniliste võimaluste tõttu kujuneda laialisemaid maa-alasid haaravaks. Olgu otse öeldud, et seda takistavate tehniliste võimaluste seas mitte esikohal ei olnud liiklemis- ja kommunikatsioonikiirus, vad teadete massilise paljundamise võimalus. Küll saadi tihedalt kooselava linna rahva seas kergesti levitada teateid suuliselt, kui ka müürilehtede ning (hiljem) käsitsi paljundatud diumal’idega, – kuid ülemaaliselt hajutatud kodanikkonna poliitiliseks kokkuhaaramiseks oleks olnud vajalik vähemalt trükikunst.
Trükikunsti leiutamine ongi poliitilise propagandatehnika uue ajastu põhjuseks. Paraku on rafineeritud antiikaja ja trükikunsti tingitud uueaja propagandatehnikate vahel keskaegne mõõnaperiood, kus värbamistehnikad ise suuremalt ei arenenud, küll aga neist üks eriharu elas läbi seniolematu rakendamisulatuse. Nimelt kiriklik organisatsioon suutis kokkukõlastatud jutlustajate ning misjonäride hulkade läbi mitte ainult ülemaalises, vaid koguni (tolleaegsetes mõõdetes) ülemaailmses ulatuses saavutada hiiglaslikku propagandamõju, mis pani varisema suurima maailmariigi, viis ühed rahvad teiste vastu ristisõdadesse ja vallutas ning allutas pea kõik põhjapoolse maailma troonid.
See oli tunnetele apelleeriva, hästi koordineeritud suulise propaganda ja sellisele propagandale järgn. hierarhilise organisatsiooni triumf.
Tõepoolest – ristiusk on huvitaval määral näiteks, millistele psühholoogilistele printsiipidele ehituvad 20. sajandi massihullustused – võrdselt kommunism, fašism, natsism ja meie vapsism; – kõik nad haarasid raskustes vaevlevaid ja pettunud inimhulki tunnete kaudu (ja tihti otse mõistust negeerides – natsism!) ja jäädvustasid siis oma mõju hierarhilise võimuvalitsuse läbi.
Ometi ei pruugi kristliku kiriku aastatuhandepikkusest püsimisest veel järeldada, et ka uudsetel lunastuspropagandistlikkudel inkvisitsioonirežiimidel on ees sama pikk eluiga. Siin tuleb ikkagi meeles pidada, et kristliku kiriku põhilise kontseptsiooni järgi „tema riik ei olnud siit maailmast”, ja et selle tõttu temal oli raskuste korral alati võimalik taganemistee „füüsikast – metafüüsikasse”, milline tagauks aga puudub uudsetel poliitilistel religioonidel. Kuna teatavasti: „Leicht bei einander wohnen die Gedanken, Doch hart im Raume stossen sich die Sachen”, – siis on poliitilisel religioonil kõigest misjonist ja inkvisitsioonist hoolimata väga raske elu siin uudses maailmas, kus leidub nii palju vastuolulisi „asju”, mida ei tule lepitada üksi mõtetes, vaid paratamatult ka ruumis ja ajas.
Küllap see oli üks peamisi põhjusi, miks esimese keskaja lõppedes meeled läksid nii ratsionalistlikuks, miks usust pettuti ja hakati abi otsima mõistusest.
Selle suunanihkumise üheks kaasnähteks oli suur leiutus – trükikunst, ja see omakorda aitas mõjusalt levitada usku mõistusse – muutus mõistuse misjonärina keskaja apostleid ja munkjutlustajaid nii fanatismilt kui ka mõjult ületavaks propagandistiks.
Kuigi trükikunsti esimestel aastakümnetel nüüd juba tema kandel uuest ellu ärkas antiikaja „acta diurna” (ka sõna „ž u r n a a I” *~ Journal *~~ giornale on võrsunud ladinakeelsest diurnalis’est), oli ajaleht siingi esialgu ainult vähe tähtis poliitiline propagandavahend. Selleasemel tõusis aga keskaja lõppedes ühiskondlikkude mõtestikkude uue levitustehnikana esikohale – trükitud raamat.
Poliitilise raamatu tolleaegne eriline tähtsus jõuab oma kulminatsioonile küll vist reformatsiooniajastul, kus ükski teine värbimisvahend ei küündinud Piibli poliitilise rollini, Lutheri võitlusraamatuteni, Erasmuse foliantideni, Hutfeni pamflettideni, Calvini teosteni.
Reformatsiooniajastuga ei kadunud muidugi selle uue propagandavahendi tähtsus. Poliitiline raamat oli veel kogu 17. ja 18. sajandil olulisemaks ideede edasikandjaks. Vabamõtlemise ja vabamajanduse ideestikud viidi maksvusele just vastava raamatukirjanduse vahendusel, ja nii Inglise kui Prantsuse suured revolutsioonid valmistati ette raamatute poolt, mis sagedasti olid trükitud naabermail ja sisse veetud salakaubana.
Uus muutus poliitilises propagandatehnikas tuleb allas liberaalse ajastu saabumisega. Poliitilise raamatukirjanduse osatähtsus langeb tunduvalt 19. sajandil, ja see mõõnaaeg kestab kuni käesoleva sajandi esimeste kümnenditeni, sest raamatu poolt mängitud poliitilise rolli on võtnud üle ajakirjandus, mis nüüd saab „seitsmendaks suurriigiks”.
Kahtlemata on ka 19. sajandil valminud väga tähtsaid poliitilisi teoseid. Ometi on nad võrdlemisi vähe mõjunud otseselt raamatuna, seda enam aga ajakirjanduse kaudu populariseeritud. Näiteks üks kõige ulafuslikuma mõjuga 19. sajandi poliitiline teos, 1867. aastal esmakordselt avaldatud Karl Marxi „Das Kapital” saavutas kogu 19. sajandil originaalkeeles ainult 4 trükki, kuid tema kaudset mõju kandis sajandivahetuse aastail üksi Saksamaal juba paljudesse kümnetesse tõusev ajalehtede hulk.
Ajakirjandus mängis esimest rolli ka veel 20. sajandi esimestes poliitilistes suursündmustes.
Veel Lenini kui ka Mussolini propagandavahendite seas oli tähtsamaiks – ajaleht. Alates 19. sajandi 20-test aastatest võib aga kõikjal läänetsivilisatsiooni edasijõudnumates maades tähele panna ajakirjanduse poliitilise kaalu rapiidset langust.
Kuna Itaalia fašistliku revolutsiooni tegi ajakirjanik Mussolini, on Saksa natsismi juhil juba varjamatu põlgus „ajalehtnikkude” vastu. Hitler tunneb ennast eeskätt kõnemehena, ning tema revolutsiooni teevalmistajate seas jäävad tõepoolest ta „Beobachtend”, „Angriffid” ja „Stürmend” kaugele tagaplaanile massimiitingute -, ja raamatute propagandamõju kõrval. Hitleri „Mein Kampf”, Federi „Brechung der Zinsknechtschaft”, Rosenbergi ja teiste natsistlikkude juhtide teosed, ning terved sarjad selle voolu „teoreetilist” propagandaliteratuuri levivad nii lühikese aja jooksul säärastes hulkades, nagu selleks ajaloost ei ole võimalik leida paralleeli, ehk olgu siis, et ainult mõnevõrra juba mainitud reformatsiooniajastust.
Miks sellised muutused?
Kahtlemata on põhjuste seas esikohal tehniline progress. Kuna omal ajal raamatu propagandatähtsuse võimaldas trükikunsti leiutamine, siis trükikunsti täienemine ja samaaegne kiire levitusaparatuuri areng (raudteed) ning uudistehankimise täienemine (telegraaf) võimaldas 19. sajandil omakorda ajalehel raamatu tähtsust üle trumbata.
Samuti on kerge leida ka tehnilisi põhjusi viimase kümnendi jooksul toimunud ajakirjanduse poliitilise tähtsuse langusele.
Esmalt on praegu juba vanurite ikka jõudvat „seismendat suurriiki” ületrumpamas uued ja edukamad konkurentstehnikad. Elav sõna on saanud elektrotehnika arengu läbi enneolematu ulatuse: häälekõvendajad võimaldavad massimiitinguid, millised varem loodus takistas; ringhääling võimaldab kõnemehel ületamatu kiirusega ja levikuraadiusega kogu rahvast mõjustada.
Kahtlemata vajavad aga lugedaoskajad inimesed pärast kui enne nende akustiliste muljete süvendamiseks, täiendamiseks ja seletamiseks nägemismeele kinnitust trükisõna kaudu, sest rõhuva osa inimeste juures annab abstraktseks mõtlemiseks (ja seda on poliitilises mõtestikus paratamatult vähemalt teatav osa) toitu enam visuaalne elamus kui hajuv heli.
Uudse ajakirjanduse tuleviku traagika võib peituda aga selles, et ta kuigi mõjusalt ei suuda anda vajalikku täiendust ringhäälingule ja kõnekoosolekutele. Seni igatahes on ajakirjandus pigemini võistelnud nende akustiliste teadete- ja mõtetelevitajatega paralleelteel, ja on pakkumas umbes sama, mis elav hääl. Isegi ajakirjanduse stiil ja keel on liginemas hooletule kõnekeelele rohkem kui seda peeti varem sündsaks.
Ometi tuleb endale aru anda, et pikapeale – kui raadiovastuvõtt veel enam levib ja ühtlasi ringhäälingute saatekavad sisuliselt tõusevad – ajakirjanduse mõju võistluses paratamatult jääb tagaplaanile, kui ta seda mõju püüab saavutada vaid samade vahenditega, mis elav sõna. Ainult siis, kui trükisõna annab midagi muud, ja midagi enamat kui raadioaparaadist kostuv hääl – ainult siis võib temal olla tulevikku.
Mitte nii ilma pikemata pole selge, milles see „e n a m” võib ja peab seisma.
Kõigepealt näib küll ilmse erinevusena, et trükitööde on raadiosaatest kestvam – seda võib igal ajal uuesti konsulteerida. Kuid ärgem ennast laskem eksitada sellest praegu nii põhilisena näivast vahest: see võib osutuda ainult üürikeseks, kui fonografeerimistehnika areneb samas tempos nagu ta seda on teinud viimastel aastatel, kus ta juba lääneeuroopa ärielus on stenografiste kui kutset asunud kahjustama. Ka ajalehe pildimaterjal ei eralda teda enam põhiliselt ringhäälingust, sest juba võib näiteks Londonis iga 60-naelase televisioonaparaadi omanik iga päev näha elavat „Picture Page’i”, mis on värskem päevalehtede omast, ja tuhat korda huvitavam.
Kui kõik see juba kehtib ajalehe uudiste- ja följetoniosade kohta, siis veel suuremalgi määral tema poliitilise propagandatähtsuse suhtes. Siin ei saa tavalise inimese juures lihtne juhtkiri kunagi võistelda poliitilise juhi magneetilise isiksuse elava mõjuga, eriti kui see mõju tema juurde ei tungi mitte ainult häälena, vaid ka (televisiooni läbi) elava pildina. Äärmiselt huvitav on praegusegi, kaugelt veel mitte täieliku televisiooniaparaadi ees tähele panna, kuidas inimesed oma koduse ekraani ees tühise esineja puhul suhtuvad temasse palju kriitilisemalt kui osa võttes avalikust ettekandest, – kuid kuidas neisse ka palju sügavamalt mõjub suure vaimse isiku (näilikult otse) vahenditu esinemine.
Siin ei saa ajaleht võita pealiskaudsusega võisteldes. Juba praegu, veel ilma (televisiooni taolise) tõsise võistlejata, on juba ajakirjandus ise oma poliitilist rolli asunud õõnestama selle pealiskaudistumis e g a, milleks teda on meelitanud tehniline progress.
Kuna me vahepeal ruttasime ette, osalt juba poliitilise propaganda arengu tulevikuperspektiividesse, siis viimane probleem on kahjuks liigagi tänapäevane. Tehnilise edu läbi on saanud võimalikuks ajalehe kausta paisutamine nii suureks, et lugeja sellest paratamatult ainult väikese osa saab läbi lugeda, kui ta just pole kutseline lehelugeja, ühtlasi on eriti suurlinnades ajalehe ilmumissagedus äärmiselt tihedaks tehtud ja et seda lugejale vajalikuks teha, ei korda uus väljaanne enam pikemalt eelmise teateid. Selletõttu peab suurlinlane ostma päevas kaks kuni kolm korda ajalehte, kui ta jooksvatest sündmustest tahab osa võtta. Kuna säärase tempo juures lugeja saab mahti lehes vaevu oma erihuviala jälgimiseks, on kõik ülejäänu talle tarbetuks ballastiks. Lugeja poolt ajalehele antud väärtushinnangu tabavaks karakteristikaks on Lääne-Euroopa suurlinnade tänavaraudteel loetud lehtedega ülepuistatud vagunipõrandad: loetud lehte ei võeta isegi koju kaasa, vaid visatakse ta lihtsalt maha. Siin on ajakirjandus küll veel inimhulgale vitaalseks vajaduseks, kuid temast ei otsita ega võeta midagi väärtuslikku ei pähe ega südamesse.
Arusaadavalt on niisugustes oludes ajalehe „juhtkirjal” õige vähe juhtivat mõju, isegi kui see juhtkiri oleks kirjutatud väga veenvalt. Sellest on muidugi žurnalistlikult „edasijõudnud” maades küllalt aru saadud, ja vastavalt oma taktikat muudetud. „Juhtkiri” on saanud vaid toimetuse esoteeriliseks kommentaariks, mida huvi ja tähelepanuga jälgivad küll teised ajalehed ning kutselised poliitikud, mitte niivõrd aga vastava lehe lai lugejaskond. Kui aga (selline moodne) ajaleht, omades teatava maailmavaatelise või ärilise seisukoha, püüab tõsiselt mõjustada oma lugejaid, siis ei tee ta seda erikirjutiste kaudu, vaid pigemini „v ä r v i b” teateid ja teisi näilikult objektiivseid artikleid.
Muidugi on see lausa röövmajandus, mida säärane „moodne” ajakirjandus toimib lugeja usalduse arvel. Tagajärjeks on juba praegu, et lugeja poolt ajalehele antud „moraalne krediit” näitab terava kriisi tunnuseid: ka lihtsameelne lugeja ei võta enam praegu ajalehe teadet puhta kullana.
Muidugi arvestab ka seda „moodne” žurnalist. Kuigi ta teab, et tema „värvitud” teateid (ja selliste, hullutamiseks karjutud „huntide” pärast ka päris tõsiseid „hundi”-hüüde) ei võeta lugeja poolt täiesti tõsiselt, – ometi ta arvestab seda, et midagi sellest tema poolt serveeritust jääb siiski lugejale „külge”. Kas või kahtluse varigi.
Kui ka see nii oleks, vaevalt aitavad need „varjud” tõsta usaldust ajalehe sisu vastu. Pigemini on selle hilisemaks tagajärjeks siiski lugeja nihilistliku ellusuhtumise süvenemine. Sellise nihilistliku lugejaskonna puhul aga ajalehel ei saa olla poliitilist kaalu.
Et siiski maksma panna oma mõju kõigil eelmainitud põhjustel indiferentselt disponeeritud lugejaskonnale, et isegi uudse elu ruttavas tempos töntsiks kiirustatud inimhulkadele „huvitav” olla, – seks on ajakirjandus viimase mõnekümne aasta jooksul oma stiili teritanud, on „amerikaniseerunu d”.
See ajakirjanduse „amerikaniseerumine” saavutas algul muidugi teatavaid tagajärgi; kuid pikapeale osutus see võrdseks stimuleerivate droogide efektile – algul erutab küll, kuid hiljem tulevad reaktsiooninähted. Süveneb lugejaskonna umbusk lehe sisu tõepärasuse vastu ja väheneb seega ka tema poliitiline tähtsus.
Vististi on selles (nüüd ikka enam ilmsiks tulevas) tagajärjes rohkem süüdi moodsalt-„ameerikaliku” ajakirjanduse kõmuline stiil, kui kõmu kui säärane. Kahtlemata on ajakirjandus alati – juba esimestest „giornale’idest”, „gazette’idest” ja „relation’idest” saadik – tühja kõmu taga ajanud, kuid vähemalt ajakirjanduse poliitilise tähtsuse kulminatsiooniajastul oli see kõmu varjatud soliidse ja usaldustäratava stiili katte alla. Ameerikalik, ülepingutatud löökstiil on aga nüüd kõmu tühisuse alasti lugeja ette seadnud ja seega enda kui tõsise poliitilise propagandarelva võimatuks teinud. Nagu öeldud, tarvitab lugeja sellist ajakirjandust küll hääl meelel stimuleeriva vahendina, kuid ta ei usu teda enam kaugeltki. Sellest tulebki, et sagedasti just kõige loetavamad lehed on oma maa poliitiliselt kõige tähtsusetumad organid.
Kõigi nende muude momentide kõrval ei saa ajakirjanduse poliitilise tähtsuse languse ühe põhjusena jätta mainimata – liberalismi I a n g u s t. Oli ju ajakirjanduse poliitiline kulminatsiooniperiood identne liberalistliku ajastuga. Sai ju see kulminatsiooniperiood tekkidagi alles liberaalse mentaliteedi ja liberaalse ajakirjanduse korra tagajärjel.
Trükivabaduse tunduv tagasiminek ja valitsusvõimu tugevnenud püüdlus mõttevabadust mitte ainult piirata, vaid ka ajakirjandust järjekindlamalt enda teenistusse rakendada: need on kahtlemata mõjunud kaasa ajakirjanduse poliitilise kaalu vähenemiseks lugejaskonnas. Kuigi mainitud nähted veel pole õnneks kogu maailmas üldised, mõjuvad nad uudse maailma väiksuse juures ometi omal alal umbes sama laialiselt, nagu kõikide maade majanduselule mõjub juba krahh üksiku riigi majanduselus.
Võib-olla imestatakse, et siin alles pärast ajakirjanduse mõju tagasimineku tehnilisemat laadi põhjuste käsitlemist mainitakse sellist esmatähtsuslikku sotsiaalset ja poliitilist momenti, nagu seda on liberalistliku mentaliteedi ja riigikorra nõrgenemine. Ometi sünnib see teadlikult, sest nende ridade kirjutaja ei tea, kas ajakirjanduse poliitilise tähtsuse languse põhjuseks on rohkem liberalismi langus või on liberalismi langus rohkem sõltuv ajakirjanduse poliitilise tähtsuse langusest. Igatahes ei saa aga eitada mõlemate alanevate kurvide omavahelist seost. Ka võib päris kindlalt konstateerida fakti, et liberalistliku süsteemi täielik asendumine autoritaarse korraga viib vastavas riigis ajakirjanduse poliitilise tähtsuse päris nulli ligidale: tasalülitatud ajakirjandust ei usu ühiskondlikkudes asjades enam ükski arenenud inimene, ning ühtlasi (nagu osutavad näiteks Saksa kogemused) ei taha teda paljud enam lugedagi.
Kõige öeldu järgi võime kokkuvõtteks konstateerida esmalt, et ajakirjandus on viimasel ajal (nähtavasti väga mitmesuguste tehniliste, ajakirjanduslikult-sisuliste ja poliitilis-sotsiaalsete momentide kokkulangemise tõttu) palju kaotanud oma poliitilisest tähtsusest, ja et teiseks ka tehnilised tulevikuperspektiivid (ringhääling ja televisioon) ei ole soodsad ajakirjanduse poliitilise rolli väljavaadetele.
Kahtlemata on ajalehtedel enda poliitilise kaalu suurendamiseks veel võimalik mõndagi teha. Ometi on ajakirjandusele isegi lugejate poliitilise usalduse tagasivõitmine õige keeruline probleem, sest umbusalduse mürk ei ole mitte ainult laialt levinud, vaid on iseloomult ka üldistav – vahettegematult umbusaldafakse kõiki ja igaühte. Sellest olukorrast väljarabelemine on üksikule lehele võimatu juba võistlejate valvsuse tõttu, kui mitte seda katset ei kanna mingi tõesti jõuline poliitiline liikumine. Kuid et siingi ähvardab kujuneda nõiaring, seda tõestavad kõik äsjased ligemad ja kaugemad näited. Kogu ajakirjandust usaldustpälvivaks ümber suunata saab aga muidugi vaevalt keegi peale riigivõimu; kui aga see just pole platooniliste filosoofide käes, siis tuleb kõlbelisest „ümberlülitusest” tegeliku teostamise juures vaevalt välja midagi muud, kui ainult poliitiline „tasalülitus”, mis muidugi ei võida ega pälvi usaldust.
Muidugi ei tule sellest nii aru saada, nagu kuulutaksime meie ajakirjandusele kadu. ümberpöördult – tema levik ja majanduslik tähtsus võib veelgi tõusta, kuid tema poliitilise kaalu suhtes tuleb paratamatult olla seisukohal, et see kaldub languse poole. Et ta aga „mõnevõrra teguriks” jääb, selle vastu muidugi ei taheta vaielda. Igatahes endiselt aga ei saa meie ajakirjanduse poliitilisele osale panna ligemas tulevikus väga suuri lootusi. Kuid nende negatiivsete arutluste järgi peaks nüüd olema õigus küsida: milline on siis see kaasajale sobiv ühiskondlikkude mõtestikkude levitustegur?
Ei saa vist olla suurt kahtlust, et uute tehniliste leiutuste tõttu elav sõna (ja varsti ka elav pilt) on tõusmas tähtsamate poliitiliste propagandavahendite esiritta.
Ometi sobivad need tehnikad eeskätt aktuaalsete elamuste andmiseks, milliste süvendamiseks aga on vaja täiendavaid meetodeid. Et poliitilist veenet tõesti sügavale istutada, on paratamatult vajalik sellist veenet põhjendavaid kaalutlusi veel esitada ülevaatlikul ja veenval viisil. Kui juba esimeste poliitiliste stiimulite andjaks on selline üliaktuaalne tehnika nagu elav sõna, siis selle täiendavaks väljakujundajaks on vaja konstantseid vahendeid. Seni sobivamat selletaolist ei ole avastatud kui seda on raamat, poliitiline raamat.
Võib-olla arusaamatuste vältimiseks on siinkohal soovitav selgitada, mida me siin nimetame „raamatuks”. Et see tingimata ei pruugi olla foliant, tohiks olla pikematagi selge. Just ümberpöördult on võimalik, et parima propagandistliku tagajärjega poliitiliseks raamatuks osutub väga väikene brošüür. „Poliitiliseks raamatuks” nimetame siin üldiselt poliitilise teema igat tõsisemat käsitlust, mis ulatub üle žurnalistliku artikli raamide, olgu see trükitööde siis tehniliselt esitatud ükskõik millisena. Isegi ajakiri, mis probleemide kallale asub küllaldase põhjalikkusega, ei ole kaugel „raamatu” sellisest mõistest. – üldse ajakiri, kui teda vaadelda ainult poliitilise propaganda instrumendina, seisab ajalehe ja raamatu vahepeal, kusjuures osa ajakirju rohkem ühte, ja teine osa teise liiki kuulub. Seepärast pole meil mõtet siin pikemalt käsitella ajakirja probleeme.
Poliitiliste raamatute peamiste ülesannete seas torkavad silma kahesugused: informatiivsed ja ideoloogilised. Paraku vähesed ideoloogilised käsitlused loobuvad teat. informatsiooni esitamast (kui nad ei ole lihtsalt kuivad programmid), ja ümberpöördult – pea iga poliitiline informatsioon on ka kuidagi ideoloogiliselt tingitud (kui ta ei ole lihtne statistika – ja kas mitte siiski?). – Ometi on märgatav vahe, kas üks poliitiline raamat on eeskätt teat. maailmavaate või doktriini selgitaja, või aga tahab ta tuua teateid, mis muidugi oleksid teat. maailmavaatele sobivad. On selge, et ühe mõttevoolu poliitiline kirjavara pole täielik, kui mõlemad ülesanded ei ole täidetud. Mõlemasuunaline, kergesti kättesaadav ja kergesti mõistetav kirjandus kujuneb aga võrratuks ning püsivaks kasuks ühe poliitilise voolu eluvõitlusele.
Esimesi parteisid, kes seda taipasid, olid sotsialistid. Kuid nende poliitiline kirjavara tuli varem, kui elava sõna tehnilised levitusvahendid oleksid pakkunud vajalikku aktuaalset täiendust ja elustust sellele meetodile. Teiseks oli sotsialistlikul kirjandusel laialdasema propagandamõju saavutamiseks pahatihti liiga kitsakstegev poleemiline maik – tuletagem vaid meelde, kui paljud näit. Engels’i, Kautzky, Lenin’i teoseid on juba pealkirjaski poleemilised: „A n t i . . .”
Osavalt, ja tehniliste võimaluste seisukohalt õigel ajal, tulid välja saksa natsid oma (sisuliselt otse skandaalselt tühise) poliitilise literatuuriga. Nende kirjandusest on osa ideoloogilised „kapitaalteoseid” (halvad memuaarköited à la Hitleri „Mein Kampf” ja Röhmi „Geschichte eines Hochverräters”, või aga üldine fanfastiline loba nagu Rosenbergi „Grundlagen” ja Moeller v. d. Brucki segane jutt). Leviku poolest olulisemakski olid aga mõned b r o š ü ü r i d eseeriad nagu „Nazionalsozialistische Bibliothek” oma mitmekümne vihuga kümne- ja isegi sajatuhandelistes tiraažides. Natside raamatutest on üldse juba terve rida tõusnud sajatuhandelistesse, ja Hitleri raamat koguni miljonilisfesse tiraažidesse. Muide mitmed kõige menukamad võimuletuleku-eelsed raamatud on praegu põlu all – osalt autori isikust (näit. Röhm) ja osalt õpetusest (Gottfried Federi „Brechung der Zinsknechtschaff”) tingitud põhjustel. Igatahes on natsliku partei poliitiline kirjavara näiteks, kui madala intellektuaalse tasemega hästiorganiseeritud kirjastusasutus võib ajuti teha suurt äri nii rahalises kui ka poliitilises mõttes.
Kõige suurem eksperiment poliitilise raamatukirjanduse alal ei ole veel poolteist aastat vana, kuid on juba saavutanud erakordse menu. Selle eksperimendi on teinud Inglismaal üks pahempoolne kirjastaja, Victor Gollancz, ja tema eksperimendi nimi on „The Left Book Club” – Pahempoolne Raamatuklubi.
„Left Book Club’i” idee tekkis umbes kaks aastat tagasi Inglise pahempoolsetel tegelastel; see idee seisis suurema ostjate hulga organiseerimises, kes kohustaksid teat. aja jooksul järjekindlalt iga kuu ühe poliitilise raamatu ostma, millise kohustuse eest nad saaksid selle raamatu alandatud hinnaga. Idee teostamiseks peetud läbirääkimistel polnud aga ükski kirjastus peale Victor Gollanczi nõus oma äsjailmunud raamatuid nii odavalt L. B. C.-le andma, nagu see seda soovis. Sellepeale võttis Victor Gollancz asja enda kätte, ja nõustus igakuist raamatut klubiliikmetele andma 2/6 (umbes 2 krooni 25 sendi) suuruse kuumaksu eest, kusjuures raamatud on täiesti värsked teosed, mis lähevad samal kuul tavalisele müügile 5/ – kuni 12/6 eest.
Niisuguseid soodsaid tingimusi oli võimalik teha muuseas sellepärast, et Inglismaal raamatuturg tahab ainult köidetud teoseid, ning selletõttu tavalise raamatu hind on võrdlemisi kõrge. Teiseks tuleb kirjastajal tõsisema sisuga raamatu esimese väljaande hinda paratamatult õige kõrgelt kalkuleerida juba müügiväljavaadete ebakindluse tõttu.
L. B. C.-ga on need mõlemad punktid raamatu hinda alandavalt lahendanud. Klubiliikmed saavad oma eksemplarid küll sisuliselt originaalkujul, kuid lihtsamalt brošeeritud. Teiseks klubi liikmete arv ise juba garanteerib raamatule teatava leviku, mis võimaldab sellele kirjastuse kalkulatsiooni võetud hulgale anda raamatut odavmüügi hindadega, Muide viimane punkt – klubiliikmete arv – tõi üllatuse nii Gollanczile kui ka kogu Inglismaale. Nimelt tõusis alles 1936. aasta juunikuus esimese „kuuraamatu” väljalasknud L. B. C. liikmete arv oma esimeseks aastapäevaks üle 45.000. Praegu on liikmete arv ligi 50 tuhat.
Säärane pahempoolse raamatuklubi suur liikmeskond võimaldab juba vastavasuunalise poliitilise kirjanduse järjekindlat arendamist, võimaldab eriraamatute kirjutamist ja võimaldab hiljem vast. raamatuid soodsalt levitada ka kaugemale klubi liikmeskonnast. Klubi raamatuvalikut teostab kolmeliikmeline toimkond, kuhu kuulub pääle kirjastaja veel Londoni ülikooli kuulus poliitiliste teaduste professor Harold Laski ja John Strachey. Mis puutub seni ilmunud 14 raamatu sisusse, siis valgustavad suurelt osalt fašistlikku ja natsistlikku hädaohtu, ja teiselt poolt sotsialismi ajalugu, teooriat ja praktikat. Mitmed teosed on ajaloolised käsiraamatud, mis aitavad vähese haridusega inimesele kaasaegseid sündmusi paremini mõista, paraku pahempoolselt vaatekohalt.
L. B. C. tekitas kohe pärast asutamist erakordselt elavat opositsiooni, mis teda aga tegi veelgi populaarsemaks. Opositsioonis olid esmalt muidugi kodanlised ringkonnad; siis aga ka mitmed kirjastajad, kes varem olid L. B. C.-le kaasategemises kõhelnud, kellelt aga nüüd Gollancz oli nina alt võtnud ära hiiglaäri; ja lõpeks tõmbusid opositsiooni mitmed pahempoolsed tegelased, kes klubist ja selle raamatuvaliku komisjonist kardavad kogu briti sotsialistliku kirjanduse tsensuuri kujunevat, sest sellise organisatsiooni mõjul väheneb muidugi väljaspool L. B. C. ilmuva pahempoolse kirjanduse levik, nii et Gollancz võib varsti kujuneda monopolistiks.
Need asjaolud on mõnevõrra illustratsiooniks poliitilise raamatukirjanduse väljaandmisega seotud problemaatikale, kuid nad kuidagi ei suuda tumestada selle näite varal tõestatud fakti, et poliitilisel raamatukirjandusel on praegusajal soodsam pind ja suurem tähtsus kui vaevalt kunagi varem.
L. B. C. annab oma liikmetele, – kelle ainus majanduslik kohustus on 6 kuu jooksul iga kuu osta üks raamatuvaliku komisjoni poolt määratav teos 2/6 eest (kusjuures mingit muud liikmemaksu ei ole), – veel terve rida muid soodustusi. Iga liige saab maksuta kuukirja „The Left News” ning võib osta vähem kui poole hinnaga Gollanczi kirjastusel ilmunud poliitilisi teoseid. Edasi on L. B. C. korraldanud hulk lokaalgruppe, mis käivad koos diskussioonideks klubi kuuraamatu üle, kui ka mitmesugusteks muudeks harrastusteks: on juba tekkinud L. B. C. teatriliit, muusikaorganisatsioon, kinorühm. Samuti on L. B. C. korraldanud mitu suurkonverentsi ja rida poliitilisi „nädalalõpu koole”. Kõik see tüürib sinnapoole, et L. B. C. liikmetest koolitada väga teadlikkude poliitiliste löögiinimeste kaadrit, millise kiiresti laieneva rühma ees tunneb juba sotsialistlik parteigi rahutust. Ja õigusega, sest näiteks selleaastases Londoni 1. mai rongkäigus oli L. B. C. juba üks kõige suurem ja väga iseteadvalt omaette esinev üksus.
Pahempoolse raamatuklubi laviinitaoline suurenemine tekitas ka briti parempoolsetes ringkondades soovi sama vahendi äraproovimiseks. Sir Austen Chamberlain’i, sir Samuel Hoare’i, lord Halifax’i j. t. konservatiivsete juhtide patronaadi all asutati Londonis käesoleva aasta alguses „The Right Book Club” – Parempoolne Raamatuklubi, mis oma esimese raamatuvalikuga tuli välja k. a. märtsis. Parempoolse Raamatuklubi organisatsiooni-põhimõtted on laenatud L. B. C.-lt, ainult on liikmeksastumise minimaalmäära alandatud 4 kuu peale.
Kuigi R. B. C. juba oma olemasolu esimeste kuude jooksul sai ühe õige haleda sissekukkumise osaliseks (nimelt valis see ülikonservatiivne klubi oma maikuu raamatuks Geoff. Dennis’e „Coronation Commentary”, millise teose suhtes aga Windsori hertsog tõstis laimukaebuse, ja milline raamat sellepärast tuli kirjastuse poolt ärakorjamisele), on temagi liikmeskond õige jõudsasti kasvanud. Viimaste teadete järgi on temal juba üle 10 tuhande liikme – jällegi tunnistus, kui eluline on praegu poliitiline propaganda raamatu kaudu.
Inglismaal on muide kommunistidki andmas raamatutaolisi brošüüre, milliseid müüakse odavalt (ajalehe hinna eest). Selliseid pamflette ilmub praegu briti kommunistidel tervelt 6 sarja korraga, enamikus autori nimega ja osalt võrdlemisi kõrge intellektuaalse tasemega.
Inglise sellised poliitilise raamatu levitamise keskused on täiesti uued nähted. Ja eriti võib alles pooleaastasele R. B. C.-le arvata senisest veel palju suuremat menu. Ka L. B. C. hiiglakasv pole veel kaugeltki peatunud. Nii on poliitilise raamatu võidukäik Inglismaal alles alanud, sest kõnelemata eelmainitud „raamatuklubide” uudsusest, on Inglismaal üldse just viimastel aastatel olnud erakordne menu üksikutelgi poliitilistel teostel. Nimetagem vaid ühte elavat ülevaadet praegustest poliitilistest isikutest ja vooludest – John Gunther’i „lnside Europe”, – milline ühe aasta jooksul saavutas üksi Inglismaal tervelt 20 trükki!
Et just Inglismaal kõige pealt niisuguses suures ulatuses poliitilise raamatu uudne levik aset leidis, on mõistetav juba üksi selle tõttu, et seal poliitilise kirjanduse hindamiseks oli valmistatud soodus alus õige laiade ringkondade kõrge poliitilise hariduse läbi, millise muide suurel määral oli valmistanud briti valitsuse ametlikkude poliitiliste väljaannete kõrgeväärtuslikkus ja õige suur levik.
Nimelt ei ole briti valitsustel mitte ainult kombeks perioodiliselt avaldada aruandeid, „sinised raamatud”, ja eriti välispoliitiliste sündmuste täpset käiku teha niiviisi teatavaks, vaid „His Majesty’s Stationary Office” trükib tervelt 13 ametlikku perioodilist publikatsiooni alates hoovkonna „London Gazette’iga ja ministeeriumide teatajatega, ning lõpetades põllumajanduslikkude ja ehitusasjanduslikkude ajakirjadega. Ametlikke, väga objektiivseid ülevaateid ilmub ka igasuguste sise- ja sotsiaalpoliitiliste küsimuste kohta nagu näiteks streikide puhul uurimiskohtute täielikud materjalid jne.
Niisugune tooresmaterjal on kahtlemata kõige paremaks harjutusmaterjaliks kodaniku objektiivse mõtlemisoskuse kujundamisel, kui neid materjalikogusid ainult ostetaks ja loetaks. Imelikul kombel loetakse neid Inglismaal tõepoolest õige laiades hulkades, ja vististi peitub selles üks briti poliitilise küpsuse põhjusi.
Igatahes tõsise poliitilise kirjanduse olemasolu, ja huvi selle vastu näib olevat kõige suuremaks kindlustuseks, et poliitilisi mõtestikke mitte seedimatult laiali ei sõtkuta, vaid neisse suudetakse suhtuda kriitika ja süvenemisega. Mida elavamaks ja kiiremaks aga läheb ka laiadele ringkondadele poliitiline aktualiteet juba tehnilise arengu tagajärjel, seda vajalikumaks saab kodanikkude kriitilise eraldusvõime arenemine. Sellepärast uudsete, tempotlisandavate poliitiliste propagandameetodite esilekerkimine üha enam teeb vajalikuks ühiskondlikkude mõtestikkude kõige konservatiivsema levitusteguri tarvituselevõtu laiendamise.
SOCIOLOGUS
Akadeemiast nr. 2/1937