Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

      

Praegune aeg on toonud ja toob murrangu poliitilises, majandus­likus, ilmavaatelises, kirjanduslikus jne. suunas. See murrang on põhjalik ja haarab kogu maailma. Üldisemalt võiks nimetada seda kõikide jõudude vabamaisse ja kergesti vahelduvaisse suhe­tesse siirdumiseks. Tsiviliseeritud inimkonna, eriti eurooplaste arenemine on suutnud inimesarud muuta lahtisemaiks, taipavamaiks, pikaldane kurnav surve on kadumas, tuntakse oma jõudu, otsitakse sellele sobivamat teostumist ja nagu õhk atmosfääris alatasa liigub vastavalt temperatuuri muutuvustele, nii lainetab eurooplaste psüüh. Kui veel hiljuti ajaloolisel teekonnal liht­surelik eurooplane oli piiratud üsna läheda seinaga, millest üle suuremat ei näinud, siis nüüd on side muu maailmaga kaugelt tihedam, piirid kaugenenud ning avardunud ja silm teritab objektiivsemalt inimkonna ja klasside olusuhteid. Kõik käärib, liigub ja otsib tasakaalu. Demokratiseerumine on üks suuremaid ja püsivamaid tendentse viimaste aegade voolus. On käimas demo­kratiseerumine ühiskondlikult ja ka vaimselt, vaibudes seejuures plutokraatia haarangu kaissu. Kuid ka plutokraatia oma enese huvides peab võitlema poliitilise ja vaimse demokratismi kest­mise eest.

Pisut tähelepanu vaimu demokratiseerumisele, isegi pööblistumisele. Aastatuhandete ulatuses valitsesid praeguse juhtiva maailma esivanemaid jõulised ja visalt püsivad ideed. Nende ideede kandjad olid teatavad kihid, isegi grupid; teised olid alis­tuvad kuulajad. Näiteks ristiusu põhimõtted vajutasid pitseri kõi­gele kuni viimaste sõdade ja revolutsioonideni. Muidugi ka praegu on kirik veel kõva, eriti mõnedes maades, kuid vaimuelule ja ilma­vaatele ei suuda ta siiski enam ohje peale tõmmata, tema otsus­tav, juhtiv ja ilmetandev võim on paratamatult kadunud. Ka kirik peab leppima omaette ülesannetega ja mõjuvõimuga, peab loo­buma mitteusulistest taotlusist, loovutades ühtlasi üldise hege­moonia.

Nii on kirikuga, kuid teisist allikaist põhivaadetega ei ole lugu oluliselt teisem. Kas viimaste aegade sega-soga maailmas pole veennud paljusid, et kindlaks ja au sees peetud põhivaated rabenevad, osutuvad vastuvaieldavaiks ja ümberlükatavaiks. Ei ebajumaldata enam nii õhinal teooriaid, vaid soovitakse näha, et nad oleksid karastunud enne praktikas. Kõik on relatiivne, midagi pole absoluutset; kõik on maine (ka vaim!) ja midagi pole tae­vast antud kui kõikumatut seadust algusest otsani. Ning kui suured õpetused ei vääri absoluutset usku, siis jääb järele lootus enesele. Riik ei suuda kaitsta, rahvus ka mitte, kirikust rääkimata ja filosoofilised põhivaated ning eetika sõnakõlistatud printsiibid on naeruväärselt akadeemilised, raamatulised ja tolmused, tuleb siis elust läbi rabeleda omal juhtimisel. Kui need ajaveendumused polekski tõele vastavad, ometi peab arvestama nende olemasolu. Peale selle on täiskasvanule antud täielikud kodaniku õigused, nemad juhivad elu, riiki ja maailma ning lootuse järgi peaksid juhtima veel rohkem. Poliitiline demokratiseerumine ja majandus­likud raskused on teinud iga üksiku tähtsaks ja siis ta peab ennast tähtsaks ka vaimse väärtuse mõttes. Iga üksik saab täht­samaks, üldine vaimne raskusekeskus langeb allapoole ja laiali.

Maailma juhtivad põhimõtted on pragunenud. Maailma juh­tivad põhimõtted otsivad närvlikult tasakaalu ja ei näi leidvat seda, elagu siis põhimõtted, mis on igaühel enesel! Siin on osa praegusaja usutunnistust ja arvatavasti ta aitab muuta maailma, sest üldine olukord on selleks soodne. See usutunnistus on häda­ohtlik, kuid võib-olla praegune tasakaalu otsiv ajastu leiab eksis­teerimise kindla aluse kasvõi selles alalises muutumises ja tasa­kaalu otsimises.

Piirdume sel taustal ainult kirjandusega (= ilukirjandusega). Kirjandus on katsunud areneda kahte teed, võitjaks on jäänud üks. Nimelt suurem osa rahvaluulet (too demokraatlik osa) are­nes rahva seas töö ja puhkuse ja lõbutsemise juures. Selle kõrval arenes aristokraatlik pool esiti jumalale, siis kuningaile, siis võimumeestele ja rikastele. Euroopa suuremate kirjanduste arenemises märkame selgesti, kuidas kirjandus elatas end kuninga­kodades ja siirdus sealt rikaste juurde. Kuid selle kõrval juba aastasadu on olnud idusid, mis püüdsid minna rahva sekka, on teoseid, mis on kirjutatud rahvast ja rahvale.

Need, kes kirjandust tunnevad kui kunsti, naudingut, tun­nevad ka selgesti, et kirjanduskunst nõuab soodsaid tingimusi, mitteolenevust väikesist materjaalseist muredest, lahtikiskumist argipäeva rabelusest, tunneb, et nii või teisiti peaks olema selle­kohast vaimu, peaks olema vaimuaristokraat, kui saab täiel määral toota või nautida kõrgemat sõnakunsti. Igatahes tugeval määral püüab sõnakunst kõrgusse, eraldusse, lahti kõhumurede tolmust. On tarvis kirjanduslikku kultuuri, treneeritud maitset, ,,estetismi kallakut”, kui nautida maailmakirjanduse paremaid teoseid. Tarvis on olla kaunis tugeval määral kirjanduse spets (muidugi lugemise mõttes).

Kuid rahvas, too demos, hindab oma vajaduste ja lõbude seisukohast ja et kõik jumalad ja kuningad on purunenud, vähe­malt pragunenud, siis ei vaadata kirjandusele kaugeltki kui min­gile ebajumalale. Kirjandus teenigu teda!

Nii siis aristokraatlike taotlustega kirjandus on nüüdses demokraatlikus maailmas liivale jooksmas või juba liivale jooksnudki. On lõdvenenud kontakt, on käest pudenenud juhtiv võim.

Oleks tarvis toda rahvaluulet, mis oli vanasti, ja mis sajan­dite jooksul oleks pidanud moonduma ja ikka uuesti välja kas­vama rahva soovidest. Ei saa ette kujutada, milline ta praegu oleks, sest ta on juba väga ammu vaateringist kadunud.

Üks osa kirjandust tuleb rahvale vastu ja tahab anda, mis talt soovitakse. Laskutakse tänava tasemele või rakendutakse ühiskondlikule ülesandetööle (nagu osalt Venes).

Rahva soovide voolu sattumine ei saa olla täiuslik, s. o. mitte niisugune, mis vastaks rahva soovide ideaalsele kogusum­male, vaid siin satutakse agarama ja kärarikkama elemendi soovide voolu. Teostub tänavalähedus. Demokraatliku printsiibi seisukohast ei saaks see olla halb, kuid tegelikult on tänavaläheduses küll üsna vähe head. Teotseva, agara ja kärarikka rahva elemendi maitse pole kõrge ega keskmiseltki arenenud. See sisaldab palju juhuslikku, palju seedimatut või jälle mitmekord­selt ära seeditut, palju mitte puhtsüdamlikku. Sellesse voolu sat­tumine viib ka kirjaniku maitse alla; isegi siis, kui ei käsita siin kõige labasemaid võimalusi, vaid tahaksime võtta keskmist tänavamaitset.

Lõpuks haigutab siin vastu tühjus ja tühisus.

Kirjandus on nüüdisaegses demokratiseerumises ristteel. Ühelt poolt rahvas soovib, et tuldaks tema juurde, et kirjandus oleks talle kasulik, et kirjandus valmistaks talle lõbu. Kui kirjanik seda sugugi ei arvesta, ähvardab teda üksijääm. Teiselt poolt, kui kirjandus tahab püsida tugevana, peab ta andma erilisemat, sügavamat, kõrgemat, vormikamat. Kirjanik ei saa teha tellimise peale, ta peab andma sisetungide juhtimisel, ilma et saaks seda andmist mõõta tänavasoovide mõõduga. Tihti ei sobi need kaks tungi ühte. Selles peitub traagika, kuid ei puudu positiivne lahendusvõimalus.

Igatahes kirjandus ei saa lugeda end mingiks resultandiks rahva mugavuse ja lõbusoovide tänapäevaparallelogrammis, kir­jandus peab võitlusse astuma rahvaga, selle asemel et peale kuningate ja rikaste kojalõbustaja osa hakata lõbustajaks tänaval.

Lõbustaja osast sunnivad loobuma ka edukamad võistlejad. Näit. linnades kino.

Jutustavate teoste suurimaid tõmbejõude peitus sündmus­tikus. Ei olnud (ega ole) tihti tähtis, millise rikastava ideelise väärtusega on sisu, vaid on tähtis, et oleks uut ja haaravat sünd­mustikku.

Kuid praegusel praktilisel ajal ja ajakehval ajal ja laisal ajal on palju otstarbekohasem rahuldada oma kujutlusmeelt kinos. Saab kiiremini, selgemini ja tervikulisemalt. Ning meil näit. jookseb aasta jooksul ehk kümmekond filmi, mis on paremad kui paljud sündmustikuromaanid. Heas filmis on keskendatud põnevat ja huvitavat sündmustikku, on tundeid, on palju peeni psühholoo­gilisi detaile, on sõnalist teravmeelsust, on loodust, on sisukust, elutarkust, on asju, mida muidu ei saa kuidagi nii effektikalt esi­tada, ja kõik on selgesti silme ees. See on demokraatlik kunst.

Võttes kirjandust kui kunsti, mis räägib voolava piltlikkuse kaudu, ületab kino teda sel joonel ja on võistlusvõimelisem. Neid külgi, mis kinol tugevad, ei peaks kirjandus nihutama ikka ja jälle esikohale, vaid jätma täiendavaiks elemendeks.

Kirjanduse arenemisele ja edule on ajaloolisel pikal rännakul olnud väga oluline, et inimestel on jäänud tühja aega. Üksinda olles võis kõrvaldada niisuguse tühja aja raamatuga. Igavus, aja­viite tarvidus on olnud tuuleks ilukirjandusliku raamatu tõusule. Kuid praegu täidavad veel peale kino ajatühikuid ajaleht, sport, raadio, grammofon jne.

Ses olukorras ei olekski üllatuslik, kui keegi kuulutaks kir­jandusele surma. See tegelikult nii olekski – praeguse kirjanduse enese pärast; vähemalt ses mõttes, nagu inimenegi võib surra, kuigi ta veel elab kehaliselt. Kuid on ju veel ärimehed, kes elavad raamatust ja kel on tarvis neid müüa. Ja nemad juba oma asja ikkagi pisut oskavad. Siis on veel üks hea vana abimees – har­jumus. Maal on ka ehk igav talviti.

Kuid need abimehed on petlikud ja tühised. Kirjanduses eneses peab peituma jõud, mis viib ta ellu.

Kuid kus on see jõud?

Et tänavalähedus viib maitsed ja kirjanduse alla, seda on ikka tuntud. Võeti siis vastassuun ja leiti selle kaudu jõud, mis pidi kirjanduse edasi ja üles viima: seda võiks nimetada peene maitse opositsiooniks. Tänavamaitsele ja lihtsureliku maitsele pandi vastu oma isiklik kaugelearenenud, euroopalikult koolitatud maitse. Kõrgus oli niiviisi saavutatud.

Praktika on vastuvaidlematult näidanud, et opositsioonis on mugav olla: vähese jõukuluga saab end tunda ja näida suurena, saab teoreetilised põhimõtted hoida püsti jne. Teo kallal olek aga on juba seepärast raskem, et vastased suudavad palju tera­vamini mõjuda kui eelmisel puhul ja kiiremini väsitakse ära. On ikka suur vaks vahet kujuteldava teo ja teostatava teo vahel.

Tõsi, üksiku kunstiinimese arenenud maitses võib olla palju väärtuslikku ja hinnatavat. Kuid see maitse võib areneda sellistel alustel ja selliseid teid, et side laiema lugejaskonnaga on raskesti tekkiv. Euroopaliku peene maitse opositsioon ei tarvitse olla rah­vast kaugele ettejõudmine (sest rahvas ehk ei lähegi üldse sinna­poole!), vaid lihtsalt kõrvalevedamine. Jäädakse üksi oma vaimu-sugulastega ja mõningate moe pärast järelejooksikutega. Ilu saab esteetitseva ja neurasteenilise opositsiooni lipuks. Peene maitse opositsioon lahendab autori küsimuse, andes temale teatavas suunas silmatorkava arenemiskauguse, kuid see ei lahenda autori ja lugejaskonna sideme küsimust ega ka lugejaskonna arenemise küsimust. Võib öelda veel rohkem: see tendents kannab eneses idusid, mis viivad täiesti lahku lugejaist.

Kuid tänavavoolu sattumise ja peene maitse opositsiooni kõrval, kus jäädakse enesega ja kunstiga, on veel kolmas võima­lus: elulähedane võitlus lugejaga. Rahvast mõistev, rahvast arves­tav, rahvast hindav, rahvast armastav, rahvale anda sooviv, rah­vasse kaduda sooviv võitlus, mille tulemus ei oleks ainult kestev ja ligi 180° erinev opositsioon, vaid ühinemine, ühtesulamine.

Ilu võib olla ka positiivses kokkukõlas jämeeluga.

 

2.

Demokratiseerumise tendents on üldine ja tähendab ühiskonna teatava ajaloolise arenemisjärgu kallakut. See ei ütle, millised hädad vaevad inimesi, millised küsimused põletavad hingi. Ent kirjanduse saatus oleneb kõigepealt sellest, kuipalju ja kui mõjuvalt tabab ta neid põletavaid küsimusi. See annab talle eluõiguse.

Ei tea öelda, kuidas muutub kirjandus ja milline ta on näit. 10 a. pärast. Võib-olla vireleb samuti nagu seni. Ei tea öelda, kuidas ta muutub, kuigi peab uskuma, et kirjandusel oleks kasulik mõnestki küljest muutuda, kui ta tahab võimsana ellu jääda.

Kahtlemata üks osa kirjandust püsib põhijoontes samasena, nagu ta on tänapäeval. Jäävad edaspidigi seiklusjutud, jäävad lõbusad ajaviitelood, armastuselaulud, anekdoodid jne. Nende järele on teatavail lugejail ja teatavail silmapilkudel tarvidus. Kui räägime nõutavast homsekirjandusest, siis ei saa mõista, nagu oleks mõeldud kogu eesti kirjandust. Ei, ainult juhtivamat, elu­jõulisemat osa.

See juhtiv osa peab tabama lähedalt meie käesoleva elu tuuma; see juhtiv osa peab viljastavalt mõjuma eesti homsepäeva ellu. Kirjandus peab saama elulähedaseks. Ning seejuures ei tohi meie seda mõistet pahatahtlikult pöörda tänavaläheduseks.

Nagu tähendasin, on praegune ajastu ümberorienteerumise ja uue tasakaalu otsimise ajastu. Maailma ei vaeva mitte ainult ühiskondlik-majanduslik-poliitiline kriis, vaid veel olulisem on elu­käsituse kriis üksikisikuis, osalt alateadlik, osalt teadlik, suuremal jaol igatahes mittedefineeritav, tihti teistele isegi mitte räägitav. Endine kindel mureneb, kuid uut ei tule kustki. 25 ja 15 ja 10 aastat tagasi lootsid paljud suurt vaimset õitsengut iseseisvas Eestis. Lootuste teostumine oli veel kaugel udus ja igasugusest lootusestki võis tunda meeleolutõusu. Kas praegune aeg ei ütle siiski arusaavale isikule, et suurt õitsengut ei ole niipea loota? Et Eestil tuleb esialgu teha väikest kindlustamistööd, et suured asjad sünnivad praegu mujal, et meil ka vaimu alal võimaldatakse ainult väikesi asju? Kas seepärast peaks isamaalise südamega isik muutuma pessimistiks, muutuma ükskõikseks või koguni eita­jaks? Peaks jätma praeguse kindlustamistöö ja selja pöörama lootustele, et kaugemas tulevikus võib Eestis sootu parem elu olla? Ei, tal on tarvis siiski leida rahuldav siht isamaateostuseks ja selle raamides eneseteostuseks. See ei olegi kerge, kui isik on tugevate tunnetega ja nõuab palju. Nõudmisi ja soove on aga Eestis küllaldaselt, suhteliselt kindlasti rohkem kui samade elu­ülesannetega isikul mõne suurrahva hulgas.

Aastat 15 tagasi võis veel teoreetilises värskuses uskuda sotsialistliku maailmakorra läbiviidavust ja õnnistust. Praegu, kui kogu suur rahvas on jäänud seda utoopiat teostama ja on pingu­tanud (ning pingutab) seejuures võib-olla miljoneid surnuks, praegu, kui maailm väriseb iseenda ees ja on hädas nii rikkusega kui vaesusega, praegu eks lähe sotsialismigi teostamine keeru­kaks ka sel juhul, kui võim on käes, igatahes keerukamaks, kui see paistis 15 a. tagasi.

Esteet, kes aasta 10 eest veel oli nagu kotkas õhus, vaada­tes heroilises poosis argipäeva ,,lehkavaid askeldusi”, see esteet on toodud nüüd nii maapinnale, et paratamatult peab kaasa tegema kõike seda, mida varemini nimetas väikluseks. Ja kas esteet usub veel puhta ilu juhtimist praeguses maailmas? Vist ei. (Kui on saanud küllaldase õpetuse või siis varsti piisab saada­vast õpetusest, et umbes sinna kohta välja jõuda.)

Ja mida teeb lihtne argipäeva rähkleja, kellel polnud ei eriti suurt isamaalsust, ei sotsialismi ega vaimu ega ilu? Usk on habrastunud üsna hõredaks, majanduslikud raskused õpetavad iga päev, et pole nagu midagi enam kindel, ei raha, ei pank, ei riik, ei varandus, ei teenistus. Oli vanal ajal lootus lastesse, kuid nüüd ei tea küll midagi neist loota. Koolita – võib tulla logeleja ja vekslivõltsija, ära koolita – võib tulla samuti vekslivõltsija. Hea on, kui laps suudab edaspidi end toita, kuid igatahes ta ei ole mitte elulootuste kindel kehastus.

Aineliste elualuste kõikuvuse juures peaksid seda kindlamad olema vaimsed. Tahab olla aga tõde, et nüüdisaegsel eestlasel ei ole vaimseid aluseid küllaldaselt. Minevikult pole neid palju päri­tud (puhtal ja jõulisel kujul) ning olevikus pole neid palju suutnud tugevaks kasvada.

Aineliste ja vaimsete aluste nõrkuse tõttu tundub elamine tihti tüürita laeva pillutamisena ümberringi tormitsevas eluvõit­luses. Palju on segast, selgumatut, pakitsevat, teed otsivat, vastu­okslikku. Palju on muutuvat; selgesti on tunda, et millelegi ei saa olla täiesti kindel. Sõnaga: praegust eestlast piinab uputavam hulk küsimusi, kui millalgi varem ajaloolisel teekonnal; nende küsimuste käsitlejaid on aga liiaks vähe ja olevais käsitlusis vähe tabavust. On palju küsimusi, mida kirjanikud, kunstnikud ei ole näinud, pidades neid vist väikesteks, harilikeks jne., kuid mis inimestele on suured. Kirjanikud pakuvad omalt poolt jälle mujalt laenatud suuri küsimusi, mis lugejaile aga paistavad kauged, pin­natud ja seepärast tähtsusetud.

Praegusel inimesel on suurel määral pragunenud (või koguni kadunud) pime usk tarkadesse asjadesse ja kindlaisse vaimuseadusisse. Targad mehed on nii mitmel korral ninaga porri joosnud, et väikesel mehel tekib arvamine: mina seisan ikka veel, suured aga võivad ennemini lennata.

Elukorraldust puutuvaist teooriaist ei ole usaldatavat tuge. Neid on nii palju ja põhjalikke, et ei küüni ülevaadet saama. Pole ka jälle kedagi, kes teooriaid oleks seedinud ja kelle sõna sel põh­jal võiks kuulda teatava usaldusega. Teiseks võib paista, et teoo­riad on tihti liiga kabinetlikud. Üks räägib siin veendumusega üht, teine jälle räägib veel suurema veendumusega erinevat või sootu vastupidist. Kolmandaks kogeb inimene omal nahal, et kui lähed mõnda teooriat teostama, satud kergesti liivale ja oled liht­salt end raisanud. Seepärast: ettevaatust teooriatega, mida kuu­lutatakse Saksas, Prantsusmaal, Ameerikas ja igalpool teisal. Kodumaal aga on peamiselt aferistlikke tõekuulutajaid.

Nii on iseseisvas ja vabas Eestis rabelevail inimesil siiski vähe niisugust, mille külge klammerduda, mida kiindunult pool­dada. On palju häid algeid, kuid vähe teostumisi. Ja sel rabe­leval eestlasel tõepoolest ei ole teab kui meeldiv vaimne mina. Igatahes peene maitse opositsioonile on küllaldaselt pinda. Kuid töötav ja teotsev eestlane pole mitte alatu päevaderaiskaja või tömp tööloom. Ta vist sütitava kiindumusega haaraks kinni vaim­sest toest, vaimsest juhist, kes räägib talle seda, mis läheb süda­messe. Seejuures küll ta ei hinda kirjandust, mis on ainult naut­lemiseks, vaid soovib saada väärtuslikumat.

Praegusel kindlusetul ajastul oleks teretulnud nägija, kelle pilk ulatub meie omast kaugemale ja sügavamale mitmeti segi paiskunud elus, kes näeb õieti, tabab õieti ja avaldab julgesti omad veendumused. Praegusel tasakaalu otsival ajastul on tarvis nägi­jat, kes ise tegelikus elus palju läbi elanud sedasama, mis vaevab kõiki teisigi, kes on otsinud ja saanud jälgedele praegusile eluseadusile, kes näeb praeguse elu iseloomulikke jooni ja kes selle saab esitada veenvalt. Nii siis – tarvis aktuaalsust, kuid mitte turu valmisnõuete rahuldajaks (nagu ironiseerib J. Semper „Loomingus” nr. 4, 1931 artiklis „Elulähedusest ja vaimulähedusest”), vaid tarvis on aktuaalset teost olulisemate sisetarvete ja sise­jõudude tabamiseks. Kirjanduslik teos peab äratama ja lõkkele puhkuma küsimusi, mis on isiku ja ühiskonna arenemises tähtsad, mis on praegu inimesis vast käärimas või veel idus.

See ei oleks mitte elumõtte ja absoluutse elutõe otsimine, nagu vaevles neis probleemides näit. Eestis hästituntud üks osa vene kirjandust. Vaid see oleks tänapäeva tõe otsimine, see oleks meie aja eluteostuse leidmine. Isiku eneseteostus indiviidi omaette täienemise, peenenemise teel on üksikult võttes praegu meeletus. Seda peab leidma seoses ühiskonnateostusega, eluteostusega. Nii siis õige eluteostuse ja selles keskkonnas eneseteostuse näitamise eest oleksid paljud tänulikud. Oleks tarvis usaldatavat vaimset juhti eluvõitluses nii isikulises kui ühiskondlikus mõttes.

Kirjanik peaks olema vähemalt teataval alal oma kodumaal sügavasti kogenenud, tal peaks olema käärivat armastust elu ning inimese vastu, ta peaks olema parema elutee eestvõitleja. Ei ole küllalt ainult rikkamast tunneteskaalast ja armastuse varieerimi­sest. Ei ole küllalt pildikast ja tabavast sündmuste, meeleolude, tunnete jne. pinnalisest kujutamisest ja kombineerimisoskusest, vaid ta peaks ulatuma vähemalt ühele osale rahvale juhiks. Mitte instruktoriks, koolmeistriks (mida saaks ise õppida raamatuist ja näit. kuski L.-Euroopa suurlinnas), vaid võitvaks juhiks (mida saab õppida ainult ümbritseva eluga ühtekasvavas eluvõitluses). On tarvis mitte närvid haigeks ajada, mitte eneses areneda, vaid oma rahva seas ja rahva pinnamullas tugevaks kasvada.

Side ümbritseva eluga peaks olema mida suurem, seda parem, liiga ei saa mitte millalgi. See elulähedus oleks siis ühelt poolt võimalikult tihe ja elav kontakt, isegi täieline ühesolemine, orgaa­niline ühtekuulumine, kuid teiselt poolt jälle kõige sellega, mis sul on (täh. ka sellega, mille oled saanud mujalt maalt!), rahva eluküsimustele reageeriv. Missugused ideed just ja missuguses vormis, see oleks juba selle probleemi järgnev lüli ja ei kuulu praegu käsitlusele. Side rahvaga ärgu teostugu kunstiväärtuste alanemise arvel, vaid kunstiväärtuste nõuded püsigu ikka kõrgel; nad ärgu olgu ainult ainsaks teoreetiliseks kriteeriumiks.

Usun, et kirjanik selles võtvas-andvas ja ühtlasi täielikult anduvas tegevuses ei saa mitte jääda rahvaga pailapse vahekorda (vähemalt enamikul juhtudel). Rahvas on ikka hoolimatu üksiku vastu, rahvas on andja meelest tuim vastuvõtmisel, rahvas hindab õhinal suurt kära. Kirjanik võib jääda niiviisi ikka ja jälle võitle­vasse seisukorda, peale tungides ja mitte täit rahuldust tundes külvi õnnestumisest.

Mida rohkem kirjaniku tegevus on orgaaniliselt elule lähedal, seda raskem ja tõsisem on ülesanne. Spekulatsioon tõenäolisega, millal kirjanik kasutab ainult kitsast reaalset alust, millal otsene side tõsieluga on väike, millal fantaasia ehitab sellele väikesele reaalsele alusele omalt poolt suure ehitise, paisutades selle suu­reks ja reaalsenäoliseks, kuid sisuliselt pinnatuks, millal on või­malus effektikamalt kombineerida, kasutades kõiki mõjumisvahendeid ja neist olenevalt sisu väänates, millal võib kerge vaevaga tunda end loojana, – spekulatsioon tõenäolisega teeb kirjandus­liku loomingu hõlpsaks, kui on loomupärast fabuleerimise ja sõna­seadmise andi. Kuid kirjanikult tuleb nõuda ka, et ta oleks tõeline nägija, tõeline võitleja. Enne faktidel põhjenev ja proovituledes õigeks osutunud tunnetus, veendumus, siis alles järeldused kirjanduslikul kujul, kusjuures peab püsima kunsti vaba looming. Ning nüüd on ülesanne raskemini teostatav, kuid olles kord või­meline ülesannet teostama, peaks tegu olema tegijale tiivustajaks. Ning nüüd võib teos tõesti elus toime saada midagi reaalselt suurt, jõulist.

Ei saa olla ka suuri teeneid, kui kirjandus elustab atrofee­runud tunge. Muidugi selles on teatav võlu ja väärtus, kuid see, mis kadunud, elustudes segab. Vastukaaluks nendele inimese alateadvusse kadunud, pooleldi surnud tungide analüüsile ja veetlev-romantilisele kujuandmisele, võib kirjandus eduga pakkuda edasiviivate tungide sünteesi.   See on viljakam.

Sõna ärgu saagu ainult üksikute nautlemisvahendiks, vaid saagu teoks: kunstilise naudinguga käigu lahutamatult käsikäes puhastav ja viljastav mõju, mis oma tõelise teostuse saab juba lugeja tegudes.

Nii me jõuame isegi küsimuseni, kas kirjandus peab olema kitsalt sõnakunst. Kui meie maitseme meisterlikku luuletist, mis valmistab meile kunstilist naudingut, tekitades teatava meeleolu, andes teatava elamuse, siis võime täiesti päri olla, et see on sõnakunst. Elamuse tekitamisel on luuletise üksikuil sõnadel ja nende vastastikusel rütmilisel, kõlalisel ja mõttelisel ühinemisel selgesti tajutav funktsioon täita; domineerib sõna kui kõige otsem ja lihtsam element ehitises. Ka stiilipeene sõnastusega proosas on samuti, ainult mitte enam nii puhtal kujul. Seepärast võiks teha koguni järelduse, et õige kirjanduskunst on meisterlik luuletis.

Kirjandus on pakkunud sajandite kestes rohkem kui ainult naudinguks, ta on olnud tegelikus eluvõitluses toeks, tast on olnud praktilist kasu. See „rohkem” on suurem ja kestvam, kui suu­davad toime saada muusika, kujutav kunst, tants jne.; see on elusam kui arhitektuur. Kirjandus on pakkunud hingele seda, mis seal on jäänud elama ja sigima, kirjandus on andnud mõttele seda, mis on saanud teoks ja on aidanud kujundada elu. See­juures on proosakirjandus rääkinud mitte niipalju sõnadega kui mõtetega, kui tahaksime tabada primaarsemat mõjumisosa. Kir­jandus on suurel määral mõttekunst. Ja kuigi on ka olemas tugev väide, et kunst on kasutu, ometi on kirjandusest olnud, on praegu ja tulevikus kasu. Seda omadust ei tuleks katsuda kaotada. Elu­lähedane kirjandus peaks olema ka kasuks lugejale.

Oleme jälginud kirjanduse eneseteostuse teid. Tugev suund tegelikku ellu võimaldab kahtlema hakata, kas see on õige tee kunsti seisukohast. Kas kirjandus ei muutu tegeliku elu teenriks, loovutades puhta kunsti olemuse? Kordan: elulähedust ei tule segada tänavalähedusega. Kordan: elulähedane kirjandus nõuab kirjanikult palju, et orgaaniliselt ühte sulaks reaalsus ja kunstiline kujundus. Kuid üldiselt on need küsimused ikkagi ainevaliku, sisusügavuse ja reageerimise suuna küsimused. Esteetika seadusi need ei puuduta oluliselt muutvalt. Muidugi ei saa enam tarvi­tada peene maitse opositsiooni esteetika doktriine samal kujul, kuid see, mis esteetikal võis olla olulist nõuda, seda võib ta nõuda ka elulähedases kirjanduses.

Vorm ja sisu on ideaalses teoses orgaaniliselt üks. Ent kõik headeks loetavad teosed ei ole veel ideaalsed kunstiteosed ses mõttes. Nii võivad olla domineerimas sõnastusstiili saavutised, liiga tehes kujundamist nõudvale sisule (õigemini ainestikule). See külg siis muidugi juhib. Võib ka olla ainult püütud aines­tikku edasi anda, suuremat hoolimata detailide viimistlemisest ja nii siis sõnastuse viimistlemisest; nüüd juhib ainestik (võiks öelda ka sisu). Elulähedases teoses, mis mõjub tugevasti, peab leidma sisu enesele kõige õnnestunuma vormi. Paistab, nagu käiks ees sisu, kuid sisu saavutab oma mõjuvuse õnnestunud vormi kaudu; nii nad peavad olema ideaalses olukorras üheaegsed või puuduiikus olukorras arenema ühepoolse tendentsiga nagu äsja arutletud. Kui tuleks kahe pahe vahel valida: olgu siis tähelepanu tsentrumis pigemini juba sisu (võiks öelda ka ainestik) kui vorm. Muidugi proosa puhul; luules peaks vorm olema ikka täiuslik.

Suured tõed kas ideede mõttes või tabavate tüüpide jne. mõttes on lõplikus küpses staadiumis arusaadavad ja selged, kui on mõistmiseks üldse dispositsiooni. Seepärast olgu vorm aru­saadav, selge. Siis loodetavasti on ta ka jõuline ja mõjuv. Vorm tahtku avada lugejaile andapüütav sisu; lugejaile arusaadavus oleks seega siis õigustatud nõue. Ja lihtsus ei tarvitse olla veel pahe.

Nende püüdmuste õnnestuv teostus nõuab aga märksa suure­mat süvenemist, hoogu ja hoolt kui ainult ühekülgne sõnastus­stiili kultiveerimine.

Nõue, et kirjanik peab olema võimalikult tugevama jõuline kujundaja, looja, see nõue peab ikka järjest kõvenema. Kuid sellesisulised eritlused jätan käesolevast artiklist meelega kõrvale; oleks tarvis ainult meeles pidada, et kunstiloomingu põhinõuded ja nõuded kirjaniku kui loova isiku vastu jäävad eluläheduse põhimõtetest alla kiskumata; vastuoksa: need nõuded kasvavad ja tugevnevad. Kas kirjanik peab suur isik olema või võib ta olla ka kõike muud, selles ei tule mitmeti mõtelda.

         

3.

Eluläheduse probleemi kirjanduses tõstis elavasti esile „Kirjan­duslik Orbiit”, mis ilmus 1929. a. lõpus ja 1930. a. alguses. Muu sisu hulgas avaldas „Kirj. Orbiit” selleteemalise ankeedi, kus vastasid A. Anni, prof. G. Suits, A. Oras, O. Urgart, D. Palgi, Joh. Silvet ja Joh. Schütz. „Kirj. Orbiidis” artikleid avaldanud autorid ei moodustanud mingit organiseeritud parteid, nagu mit­mel pool arvati, vaid need isikud tõi ühte teadmine, et eesti kir­janduses on midagi viltu ja nad olid igaüks omaette jõudnud veendumusele, milles see „viltu” seisab. Omavahelistel osalistel kokkupuutumiste leiti, et oldi ühistel otsinguil ja samadel jälge­del. Nii siis pandi alus ühisele mõnenumbrilisele häälekandjale, mille varstine seismajäämine majanduslikkudel põhjustel oli juba ette teada. Ometi pidi alatav „Kirj. Orbiit” tõstma küsimuse esile täies teravuses. See probleemi aktuaalistamine õnnestus täiel määral. 21. XII 1929. a. alates, mil ilmus „Kirj. Orbiidi” esimene number, on eluläheduse küsimus saanud eesti kirjanduses juhti­vamaks probleemiks ning on seda vist ka edaspidi. On öeldud vaidlustes küll ärplevaid ja õrritavaid sõnu, kuid see on ikkagi kõrvaline pisiasi, mille üle ei maksa enam tagantjärele piike murda. Sõna on võtnud „Olion”, „Looming”, „Postimees”, „Vaba Maa”, „Rahva Sõna”, „Päevaleht”, autoreist peale „Kirj. Orbiidi” autorite veel: A. Alle, V. Adams, Ed. Hubel, J. Kärner, O. Kurmiste, M. Lepp, H. Raudsepp, Joh. Semper, G. Suits, A. H. Tamm­saare jt.; nendest mõned mitmet puhku.

Kui ühest ja samast elulisest küsimusest on kirjutanud nii­palju teravmeelseid sulgi, siis peaks küll põhjust olema optimis­miks, et probleem saab täiesti teadlikuks ja ei jäeta enne rahu, kui jõutakse asja tuumani. Eesti edaspidises kirjanduslikus arene­mises jätavad need otsingud ja leidmised tugevaid jälgi.

„Olionis” nr. 2, 1930 avaldas J. Kärner artikli „Lahti kir­janduspoliitikast”, kus ta tsiteerib tema poolt avaldatud elulähe­duse mõtteid juba enne „Kirj. Orbiidi” ilmumist; ta hüüab, et „„orbiitlased” on oma tõdedega jäänud hiljaks” ja keeldub tun­nustamast probleemi tähtsust- praegu.

Ilma et elustada ses asjas poleemikat, osutan ainult järg­mist: elulähedus ei ole mingi importeeritud kaup, mida saadi 1929. a. jõuluks esimene saadetis; eluläheduse iseenesestmõistetavus ja tarvidus peaks olema iga päev silmade ees; isegi pime komistaks pikapeale sel tõsiasjal ja saaks teadlikuks. Seepärast ei suuda eelnenud sõnavõtud vähendada väärtust, kui jälle ja tugevamini esitatakse eluläheduse nõue; samuti ei ole tarvis elu­läheduse allikaid otsida Nõukogude Venest, nagu teeb seda Jaan Kärner „Postimehes” nr. 179/180, 1931 („Elule lähemale!” Ühe hüüdlause päritolu ja tähendus); isiklikult näit. võin kinnitada, et ei ole N.-Venest saanud ainustki tõuget selleks, mis olen kirju­tanud elulähedusest. Tähtis on, et küsimus praegu on teravasti päevakorral ja et olnud ja tulevate vaidlussõnade vilja näeme juba ka kirjanduses: tähtis on, et sõna elulähedus saaks teoks. Mis siis teoks püüab saada?

Täpsalt seda määritleda ei saa, sest küsimus on üldine ja elav. Igaühel võib olla erinev tõlgitsus. Ka praegust sõnavõttu ei saa pidada mingiks parteiprogrammiks, vaid eeskätt isiklikuks seisukohaks. Ometi on probleemi pooldavais seisukohtades palju ühist. Ja see viib edasi.

Jämedais põhijoonis nõuavad eluläheduse kuulutajad, et kirjandus oleks võimalikult rohkem seotud kodumaise eluga, et kirjandus reageeriks rahvast juhtivaile ning ahistavaile küsimus­tele ja et kirjandus ei ajaks end kunstlikult keerukaks, vaid püüaks olla arusaadav lugejaile, pidades neist rohkem lugu, kui on tehtud seda tänaseni; lõpuks tiivustav lootus: raamat saab ehk lugejaile kallimaks.

Jälgides aastate kestes eesti kirjandust on minu meelest kuni tänaseni ja ka täna orgaaniline side ümbritseva eluga nõrk: kirjandus ei näe paljusid küsimusi, mis on rahvas elavad, või kui näeb, siis laskub spekuleerimisse, kusjuures side kõhetub. Side peaks mitmekordselt elavnema ja tugevnema, maksimaalsed või­malused tunduvad olevat täiesti veel nähtamatus kauguses.

,,Loomingus” nr. 4, 1931 võtab J. Semper arvustuse alla tänapäevase eluläheduse nõude artiklis „Elulähedusest ja vaimu­lähedusest”, samastab eluläheduse tänavalähedusega, tooruselähedusega ja väikluselähedusega. Omalt poolt ta tõstab lipukir­jaks vaimuläheduse vastukaaluks elulähedusele. J. Semper teeb oma ülistavaid järeldusi kunstiloomingu põhimõtete toetusel, mil­liseid teoreetiliselt tuleb üldjoontes pooldada.

Kuid kunstiloomingulised põhiprintsiibid võib jätta ka väit­lusest kõrvale, et mitte nende abil luua soodsat suitsukatet. Elu­lähedus on kõigepealt verdtukslev side rahvaga nii ainestiku saamise mõttes kui jälle ka teose mõjusuuna mõttes. Kunstiline looming kui protsess võib jääda siin täies puhtuses ja jõulisuses arutlustesse ja vaidlustesse segamata, kuigi need kaks asja pole täiesti eri asjad. Küsimus ei ole õieti mitte selles, kuidas on või­malik luua kunstiteoseid (see jääb ikka omaette ülesandeks, kir­janiku saladuseks, seda ei saa ette kirjutada!), vaid küsimus on selles, kuidas kunstiteos oleks rahvale kallis, hinnatav, kasulik (ja seda saab teadlikult korraldada!). Iseenesest mõista need kaks elementi on kõige vahetumas seoses, kuid võib vaadelda ka pea­miselt ühte neist.

Kui J. Semper väidab oma artikli lõpus: „Elulähedus ja vaimulähedus. Mõlemat printsiipi, nii naiselik-vastuvõtvat kui mehelik-kujundavat on tarvis olnud eraldi kritiseerida ja koos rõhutada. Alles selle kahe paratamatu vastaspooluse ühendusest tekib tõelise loomingu säde”, siis on see küll üsna plastiline kujut­lus ja et mehelikkuse ja naiselikkuse vastaspoolusega ning kõige sinna juurde kuuluvaga on nii mitmeid vaateid meeldivalt öeldud, siis paistab olevat kõik korras. Kuid artikkel ise näitab, et ses fraasis nimetatud sädet on J. S-il napilt, sest ta ei lase sel tekkida. J. S. halvastades arvustab elulähedust ja ülistades vaimulähedust, tehes esimesest paremal juhul tooresaineläheduse ja teisest tõelise kunstiläheduse. Kuid eluläheduslased vaidlevad selle kahenemise ja kätteõpitud vaimu ülevõimu vastu.

See, mida eluläheduslased mõistavad eluläheduse all, on sugulane selle sädemega, milleni jõudis J. S oma artikli lõpus. Ainult et olgu mitte üksik kustuv säde fraasis, vaid elustav leek ja et selle tekkimist mõistetakse teisiti.

J. S. tahab (ja ühes temaga paljud teised) eeltingimustena kunstivormi käsitluse meisterlikkust ja kätteõpitud suurideid, leiab võimaliku end kirjanduslikult kõrgele harida Lääne-Euroopas ja siis selle vaimsusega + Eestist nimeliselt pärit oleva ainega õnnes­tada eestlast. Siin on kõigepealt üks asi viltu: vaimsus peab kätte õpitama just Eestis, L.-Euroopa võib olla ainult üheks käsiraama­tuks. Ja kunstivormi käsitlusoskustki peab arendatama samul teil. Mitte peale suruda kätteõpitud vaimuretsepte, vaid otsida välja vaimuretseptid ümbritsevast elust. Mitte eeskätt „teos loogu tarbe”, vaid tarbest kasvagu teos ja teos üllastagu seda tarvet.

Eesti kirjandus on käinud hoolega koolis: kõike, mis nähti välismail, katsetati ka Eestis. Selle usinuse tulemusena on eesti kirjandus saanud ometi küpsustunnistuse: on jõutud veendumu­sele, et suudetakse pakkuda lugejaskonnale samaväärtuslikku, nagu praegu keskmiselt Euroopaski, eesti keel suudab sõnastada sama, mis suudavad kultuurkeeledki. On ka jõutud suur samm edasi sellega, et kunstiloomingu suveräänsed nõuded on meil tõstetud teadlikult seaduseks. Kuid eesti kirjandus pole veel küllalt ise­seisev. Ikka peab ta otseste juurtega imema kultuurmaadest ja muidu ei tunne ta kuidagi end olevat tugeva. Siit peab jõutama edasi. Eesti kirjandus peab saama täisealiseks, peab arenema ole­muselt iseseisvaks. Tähtsamad juured imegu toitu kodumaalt, teosed olgu kodumaal võitlevad ja võitvad.  Euroopa olgu ainult võrdluskohaks; seejuures mida sügavam ka Euroopa tundmine, seda siiski parem.  Siis võib ka siitpoolt Euroopa midagi võtta.

Ei tule karta kodunurka, vaid alata siiski kodunurgast. Eetilised põhimõtted, isikuarenemise deviisid, humaansusegi nõu­ded jne. peavad välja kasvama siit. Meie ei ole mitte viljatu ja sidetu osa maailmast, vaid rakk selles suures organismis, see­pärast kõike, mis suurt maailmas, on võimalik tunnetada ka meil ja mida siit pole üldse leida, seda pole ka tarvis, sest on võõras ja segab. Kui ideed seejuures kasvavad suureks, las siis ulatuvad Euroopasse ja andku taevas kasvõi üle maailma; see on siis juba õnnelik ja jõuline tulemus. Väiklase kodukirjanduse tekkimise hädaoht ei tohi põhjustada seljapööramist kodunurga austamisele.

Ei tule ebajumaldada suurte ideede termineid ja teha ise sel alusel suuri sõnu. See oleks suurte sõnade varju pugemine, samal ajal kui ümbrus vaevleb küsimustes, mida näeme kõigepealt kodu­maal ja millised küsimused pisut teisel kujul põletavad lihtsure­likku prantslast-inglast-sakslast samuti kui meidki. Nende isiku-võitluse küsimuste käsitlemine nõuab kodunurksust, kuigi ta on ise ülemaailmne; kodunurksus annab nende küsimuste kehastu­misele liha ja vere. Seepärast ärgu häbenetagu kodumaad ja kodu­nurksust ja lihtsat, kuid otstarbekohast vormi. Seejuures võima­likult rohkem otsemeelsust jo konkreetsust. Meie kirjandus peaks olema kõigepealt ümbritsevast elust tark, siis on ta tark ka maa­ilmaelust. Kui ta aga püüab tark olla kõigepealt maailmaelust ja maailmakirjandusest, siis muutub ta seejuures kodumaa suhtes juurituks ja ümbritsevast elust ei suudagi enam tark olla.

On ju omajagu kangelaslik kuulutada Euroopas pühitsetud kõlavaid hüüdmõtteid kõrge vaimu nimel, seejuures ühtlasi olla laenatud või käteõpitud sõnastusega peen. Kui eestlasi oleks näit. 100 miljoni, siis oleks sel ka tulemusi ja „teos looks tarbe”, olgu see õige või vale, sest nii suures hulgas leidub ikka kuulajaid. Kuid miljonilises Eestis võib kergesti jääda kuivale: kui 100-miljonilises rahvas võib leida näit. 1000 lugejat ja niiviisi olla ikkagi veel prohvet, kuivab see Eestis 10 lugejale – ja siin kaob juba oma ideede levitamise mõte: teos ei saa luua elujõulist tarvet, vaid võib ainult segada ja tõkestada loomulikku arenemist. Seda loomuliku arenemise tõkestamist on Eestis küllalt olnudki! Ei tule arvata, et ideed ja otsingud, mis tähelepanu äratanud näit Lääne-Euroopas või Venes, et need ideed meilegi alati on ümberistutatavad.

Oma kodumaise elu võimalikult lähemas tundmises on ainus kindel allikas ideedele, mis peavad omakorda viljastama rahva vaimset, ühiskondlikku ja majanduslikku elu. Seda teadmist võib muidugi nõuda ekstensiivsuse mõttes, nagu teeb seda J. Kärner „Postimehes” nr. 180, 1931 („Elule lähemale!” 2), kus ta näitab kasulikku uut ainet kirjanikule. Võib täiesti olla päri, et eesti kirjandusel on palju võimalusi uue aine leidmisel; nait. kasvõi kirjanikkude eneste kohvikuelu, mida on harrastatud juba aastaid. Kuid ilma et olla vastuväites J. Kärner’ile, võtame laiusesuunalisest aineuudismaasusest ristloodis teisale: sügavamale ellu oleks eesti kirjanikul kohus minna igal alal. Ka Joh. Semper’i pilgatud Tapa linnas või Sikupilli alevis elab inimene samuti eluga võidel­des nagu Pariisiski – eluvormid on küll teised, kuid ei saa öelda, et Tapa linna kodanikus ei või peituda rohkem elu kui Pariisi elupõletajas.

Praeguse aja majanduslik raskus on selle poolest hea, ei ta sunnib kõiki enese eest võitlema. Muidugi on hõlpus kuski suurlinnas fantaseerida, mõtelda, armatseda, tundetseda, esteetitseda, kui raha muretsevad teised; on võimalik sellises igatepidi toetatud olukorras tunda end kultuurne ja arenenud ja kangelane. Kuid praegune aeg sunnib inimesi olema enese eest väljas, ujutab neid hädade keerlevas voolus meeleheiteni ja siis kui niimoodi paljastatakse mõne peene kavaleri inimesväärtused, tema hingeliste võimete ulatuvus ja teotsemistugevus, siis võime ker­gesti näha, et kuski Tapal on arenenumaid, elus paremini võit­levaid ja inimlikumaid inimesi, kelle hingeelu põhjani võttes võib olla kaugelt huvitavam suurlinna seikleja, esteedi, tundetseva parasiidi, mõne miljonäri või riigi presidendi omast.

Nii siis: sügavamale ellu, lähemale inimesele, rohkem mahu­tada endasse teiste inimeste mõistmist! Rohkem inimeste elu­teede, pingutuste, püüdmuste ja saavutuste nägemist ühiskond­likul taustal!

Praegune aeg, mis peaks selgemini kui muidu andma taibata maailmaelu struktuuri, halbu ja häid võimalusi, praegune aeg käsib hinnata kõige rohkem eluvõitlevat inimest, inimest, kes ei oleks mitte segajaks või parasiidiks, vaid on väljas enese eest ja moodustab enese isikus teovõimsa ühiskonnalüli, millest teistel on tuge ja abi. Eluga maadlev inimene, olgu ta rikas või vaene, liht­tööline või minister, luuletaja või vallakirjutaja, põllumees või kaupmees, naissaadik või köögitüdruk, puulõhkuja või professor, eluga maadlev inimene on siiski kõige elusam, kõige inimlikum ja kõige sümpaatsem. Nende eluvõitlus kõige huvitam aine kir­janduslikule teosele. Nende positiivne, edasiviiv osa ühiskonnas kõige eetilisem eneseteostus.

Et seda tabavalt kujutada, selleks on tarvis tungida ellu sügavamale, sügavamale ja ikka sügavamale. Või teiste sõnadega: lähemale eluvõitlevale inimesele ja elule enesele.

Nende eelduste juures ma ei näe, et elulähedane kirjanduslik teos peab kuuluma just teatavasse žaanri, teatavasse voolu. Kui võtta kirjandusliku kujunduse põhivõimalused, siis on neid kaks: realistlik ja idealistlik-romantiline. Elulähedane teos võib küll olla realistlik, kuid võib olla ka põhiselt romantiline. Mitte muidugi seniste kirjanduslikkude voolude jäljendaja, vaid iseseisvalt ja jälle uuel kujul romantiline: kaugusesse ja kõrgusesse tungiv, ideaalseid võimalusi näitav, kaasatundest hingestatud.

Praegusele momendile näib siiski sobivat kõige rohkem realistlik teos kas olustikku või tüüpe kujutav või ideid propa­geeriv, analüüsis või veel parem elujaatavas sünteesis. Praegus­tele piinatud närvidele peaks usaldustäratavalt mõjuma selge, asjalik, arusaadav, kuid ühtlasi hoogne ja tugev sõnastus ja tek­tooniliselt ökonoomne ja otstarbekohane ainejaotus.

Üldiselt jääb kujundamine, nagu rõhutatud, ikkagi kirjaniku missiooniks ja eks tema ole siin suveräänne. Ainult mida sügava­male ja lähemale ta on suutnud ellu tungida, mida rohkem ta on peremees aine üle, seda õnnestunum ja kunstiküpsem peaks saama ka kujundus.

Anduva süvenemise juures peab kirjanik oma teosega mõjuma küll elujaatavalt; isegi siis, kui ta meelekibedusega või salvavusega paljastab eitavaid elunähtusi, on positiivsus võimalik.

Elu tahab elamist. Milgi juhul pole võimalik, et ühel otsus­taval hetkel oleks kogu maailma ja ilmaruumi elul lõpp – isegi siis mitte, kui kogu inimkond leiaks, et elu on närune, väärasti ehitatud ja tuleks lõpetada. Ja elu ehitajad on ikkagi inimesed, elu tahab elamist ning on väär töötada selleks, et elu ainult lõhkuda. Elu (nii ühiskondlikku kui isiklikku) tuleb ehitada ja seepärast peab kirjanduslik teos selle ehitamise mõttes olema positiivne. Ta võib olla valjusti arvustav, kibedalt analüüsiv ja paljastav, võib olla omi võimalusi propageeriv, kuid vaimult ja olemuselt peaks ta olema ikkagi elujaatav. Elusegaval kirjanduslikul teosel ei tohi olla olemisõigust; ainult peab olema ettevaatlik elusega-vaks tunnistamisega.

Kuid lõpuks: kus on see elulähedane kirjandus?

Teda veel ootame.

Daniel Palgi

Koguteosest „Põhjakaar”