Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Rahva mõistet on tarvitatud senini romantilises tähen­duses. Kui kuskil esineb mingi uus religioon, ornamentika, ehitusviis, riik või suur laastaminegi, siis küsib uurija ikka: misnimeline rahvas tegi seda. Rahvas oleks seega midagi ürgset. Tema teeb ajalugu. Ajalugu on rahvaste ajalugu, kõik muu, kultuur, keel, kunstid, religioon, on rahva loodud. Riik on rahva vorm. See romantiline rahva mõiste sisaldab suurt paatost ja seepärast ei sallita ta kriitikat. Kuid kõik see on väär. Kõik, kes jääajast saadik maa peal elavad, on eeskätt inimesed, mitte „rahvad“. Nende elu ja saatus on määratud kõigepealt sellest, et vereühendus vane­mate ja laste vahel tekitab loomulikud grupid, mis omavad märgatavat tungi ajada juuri teatavale maa-alale. Ka nomaadid liiguvad vaid teatavates piirides. See viitab ole­mise taimelis-kosmilisele kestusele, mida tuleb nimetada ras­siks. Suguharu, suguvõsa, perekond, — kõik need tähendavad kitsamal või laiemal maa-alal edasiringlevat verd.

Inimesel on aga olemas veel loomalik külg — aisting, mõistus ja keel kui vorm, mille kaudu ühe teadvus teisega ühendusse astub kui läbikäimise tehnika. Iga keel on pal­jusid üksikolendeid ühendav ärkvelolemise vorm. Rass on midagi kosmilist ja hingestatut, ta on kuidagi rütmiline ning tingitud astronoomilistest seikadest. Keeled on kausaalsed kujutelmad. Meile paistab, et rassi võime ära tunda vaid silmaga. Kuid rass ei ole mitte ainult nähtavate tunnuste kompleks, vaid ta omab ka teatavat osa, mis ei ole tajutav optiliselt, ja nimelt lõhna, häält, kõnelemisviisi jne.

Rass omab juuri, rass ja maastik kuuluvad kokku. Tei­siti on lugu keelega, mille kodumaaks on selle tekkimise juhuslik koht. Keeled rändavad ja on levitatavad. Puhtaim rassiväljendus on aga maja, millega inimene on seotud kos­miliselt nagu lind pesaga, mille vormid on kujunenud ise­enesestmõistetavusega, alateadvuslikult.

Rahvas on mõiste, millele peame lähenema äärmise ettevaatusega. Ajalugu kasutab seda mõistet tihti kriitikata. Kuid kas helleenlased, doorlased, spartalased on üks rahvas? Kas moodustasid roomlased rahva, kes olid siis aga ladinlased? Millised rahvatunnused on ameeriklasel, juudil, buu­ril? Veri, keel, usk, maastik, mis sellest kõigest on mõõdu­andev rahva äramääramiseks? Vastame kohe. Rahvas on kogum, mille aluseks on ühtekuuluvuse teadvus, kui kustub see teadvus, siis võib rahva nimetus ning üksik perekond edasi püsida, kuid rahvas on oma ole­masolu lõpetanud. Spartalased tundsid endid selles mõttes rahvana, võib-olla ka doorlased 1100. a. ümber e. Kr., 400. a. ümber e. Kr. aga kindlasti enam mitte.

Rahvaste saatusest peame lahutama nende nimede saa­tuse. Need on sageli veel ainsad, mis säilinud. Ajaloolased on tihti kirjutanud rahvaste asemel nende nimedest, unusta­des, et ka nimedel on ajalugu, oma saatus, rändamised, tõu­sud ning kaotused. Rahvas on kõigepealt hingeühtlus. Mitte rahvas ei ole suurte ajalooliste sündmuste ajendiks, vaid alles suured sündmused on loonud rahva. Amee­riklased ei ole Euroopast sisse rännanud. Gootid ja osma­nid kujunesid alles oma rännakusaatuse läbi selleks, mis nad hiljem olid. Hollandlased ning šveitslased eksisteerivad ainult Habsburgidele vastuhakkamise tõttu. Mitte ühine keel, mitte kehaline põlvnemine ei ole otsustav. M i s rahvast „elanikkonnast“ eraldab, see on alatine sisemine elamus „m e i s t“. Mida süga­vam on see tunne, seda tugevam on kogumi elujõud. On olemas vaikseid või energilisi, kiirelt mööduvaid või ammen­damatuid rahva vorme. Nad võivad vahetada keelt, nime, rassi ja maad, kuid senini kui kestab ühendav hing, kes­tab ka rahvas. Rooma nimetus märgib Hannibali ajal rah­vast, Traianuse ajal veel vaid elanikkonda.

10. sajandil ärkas äkki Euroopa faustilik kultuur, mis avaldus arvutuis vormides. Ühes kõige sellega tekkisid mitmesuguseist Karolingide riigi elanikest (saksid, švaabid, frangid, lääne-gootid, langobardid) äkki sakslased, prantsla­sed, hispaanlased, itaallased. Senine ajalooteadus on tahes-tahtmata mõistnud neid rahvaid kui midagi primaarset ja kultuuri kui rahva produkti. India rahvas olevat india, helleenid kreeka kultuuri loojad. Sellele tuleb aga kogu tera­vusega vastu vaielda. Suured kultuurid on midagi ürgset ning tekkinud hinge sügavustest. Rahvas ise on alles kultuuri produkt. Rahvaid, kes elavad kultuuris, nimetame rahvusteks, natsioonideks. Natsioonid erinevad rahvaist enne ja pärast kultuuri. Natsiooni aluseks pole ainult ühtekuuluvuse teadvus, natsiooni aluseks on teatav idee, sügav on iga natsiooni juhul eriline suhe saatusega, aja­looga, mis määrab ka suhted rassiga, keelega, maaga, riigiga, religiooniga.

Ürg- ja fellahrahvaste elu on selle vastu zooloogiline üles- ja allakäik, plaanitu protsess, mille juures paljugi sün­nib sihita ja mõõtmatus kestuses, kuid teatavas tähendus­rikkamas mõttes ometi ei sünni mitte midagi. Ida-gootid olid suure saatuse kandjad, kuid neil pole õigupoolest aja­lugu. Nende lahingud ning asunduslik tegevus sündisid ilma sisemise idee vajaduseta ja olid sellepärast episoodilised. Tähendusetu oli ka nende lõpp. Tiberius oli viimane valitseja, kes püüdis Rooma rahvust ajaloole päästa. Marcus Aurelius kaitses veel vaid Rooma elanikkonda, kellel enam ei olnud ajalugu. Rahvuse elukestus on tema olemu­sega enam-vähem ette määratud, samuti rütm, millega täitub tema ajalugu.

Natsioonid on ühtlasi ka linnu ehitavad rahvad. Linnus­tes (Burg) on natsioonid tekkinud, koos linnadega küpseb nende maailmateadvus täieliku kõrguseni ning koos linna­dega nad ka kustuvad. Linnapilt omab natsionaalset karak­terit. Rassipärane küla ei oma seda veel mitte ning maa­ilmalinn enam mitte.

Iga natsiooni esindab ajaloo ees vähemus. Ajaloo alguses on selleks aadel, kelles avaldub teadvusetu, suure­stiililine natsionaalkarakter. Linnade tekkimisega saab linna­kodanlus natsiooni kandjaks. On olemas ikka üksikud rin­gid lugematus astmestikus, kes rahva nimel elavad, tunne­vad, tegutsevad ja vajalikul korral ka surra oskavad. Nii on see ikka olnud kultuurrahvaste juures, et ainult vähemus on natsiooni esindaja ajaloo ees. Teisiti on see fellahrahvaste juures. Natsioonid on nagu kõik teised kultuuri sümbolid ainult väheste inimeste sisemine omandus. Selle omamiseks sünnitakse, nagu sünnitakse kunstnikuks ning filosoofiks. Kui rahvas vaimustuses üles tõuseb oma au ja vabaduse eest võitlemiseks, siis on alati vähemus rahvast „vaimustanud”. Neil momentidel tekib ka ajaloota talupojas muudatus, ta saab natsiooni liikmeks.

Maailmalinnas tekib vähemuse kõrval, kes omab aja­lugu ning juhib natsiooni, veel teine liik inimesi, ajaloota, ajatuid, literaarseid, põhjuste ja põhjendite inimesi. Nende mõtleva teadvuse jaoks pole rahvuse mõistel mingit aru­saadavat sisu. Nad ei kuulu sellesse enam, sest ainult kul­tuurrahvad on olemisvoolu vormid. Kõik natsionaalne on rassiline. Sündinud maailmalinna kodanik, maailma rahust ja leppimisest unistaja on fellahlikkuse vaimseks juhiks. „Panem et circenses“ on vaid tingimustetu patsifismi teine vormel. Puhas, iseenesele toetuv mõtlemine on alati elu­võõras, järelikult vaenuline ka ajaloo, rassi ja sõja vastu. Igas rahvas esineb niisuguseid ajaloost taganenuid. Nad omavad „vaimu ajaloos” kõrget seisukohta. Nende hulgas on kuulsaid nimesid. Kuid ajaloo seisukohalt on nad väär­tusetud.

Patsifistlikud „maailmaparandajad” esindavad fella­hite ideaale. Nende tagajärjeks on natsiooni võõrdumine ajaloost. Kuid rahvas ei saavuta sellega igavest rahu, vaid muutub ajaloo objektiks teiste kasuks. „Pax romana“ (Rooma rahu) tagajärjeks oli, et vormitud sajamiljonilised elanikkude massid muutusid sõjakate välisvaenlaste väikeste hulkade võimutahte ohvriks. See rahu nõudis ohvreid, mille ees kahvatavad Cannae lahingu tulemused. Babüloni, Hiina, Egiptuse, India maailmad käisid ühe vallutaja käest teise kätte ja maksid võitluse oma verega kinni. Kui mongoollased 1401. aastal võitsid Mesopotaamia, siis tegid nad ennast mittekaitsva Bagdadi elanikkonna 100 000 peakolbast endile võidumonumendi. Need vaimsed fellahid ei ole oma tegevusega inimkonnale mingit kasu toonud ega midagi suutnud teha maailma rahu heaks. Kord olid rahvad verd valanud eneste eest, hiljem pidid nad seda tegema teiste eest. Selles ainult on vahe.

L. Vahter

O. Spengleri „Õhtumaa allakäigust”, 1940