Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Kultuur ei ole mingi eriline suurus omaette, ta ei ole mõni uus jumalus, keda tuleb teenida ja austada ta enese pärast, ta on ikkagi mõeldav ainult ühendu­ses inimesega ja inimkonnaga, on õieti üksiku ini­mese või inimkonna või selle osa saatenähtus. Kul­tuuris näeme kõike seda, mis inimene on teinud ja teeb kõigepealt iseenese ning oma ümbruskonna elu­tarvete ja nõuete rahuldamiseks — elu alalhoidmise, enesearendamise ja sotsiaalsete tungide teostamise kaudu. Nagu olemasolu olulised tarbed on alatasa liikumas, muutumas, nii ei saa ka kultuur loomulikult jääda ainult mingiks teataval ajal või kohal lõplikult kindlakskujunenud ning kivinenudki suuruseks, kuigi ta mõningad väljendusvormid võivad muutumatult püsida pikemat või lühemat aega, vaid ta on oma põhilaadilt alatine loomine ja saamine; kultuur ei ole otstarve iseeneses, ta ise teenib kõrgemat otstarvet, taotledes paremat, täiuslikumat, sisurikkamat, ilusamat elu üksikule ja ühiskonnale.

Kuigi kultuur üldises mõttes haarab nii ainelise kui ka vaimse elu alasid ja nähtusi, on ometi tavali­seks saanud mõtelda kultuuri all peamiselt vaimse elu avaldusi ja arenguastet teataval ajal ning kohal. Selleks ei puudu sisemine õiguski. On ju kõigis neis nähtustes, milliste kogusummat nimetame kultuu­riks, tegemist inimese vaimu töö ja pingutuste tule­musega, on viimaks ikkagi vaim see, mis avaldub neiski toiminguis ja esemeis, mis esimesel pilgul pais­tavad täiesti ainelistena. Seepärast on arusaadav, et vaimsele kultuurile iga enam-vähem teadvusele ärga­nud rahvas osutab erilist tähelepanu. Ei puudu mui­dugi vaimse kultuuri alged primitiivsetegi rahvaste juures, kuid ometi nimetame teatavale arenguastmele jõudnud rahvaid eriti kultuurrahvasteks. Selle juu­res peame ikkagi silmas oluliselt vaimse elu kõrgust ja tüsedust. Ja kui rahvaid hinnatakse nende vaimse kultuuri taseme järgi, siis on see täiesti loomulik, sest just rahva vaimuelu sügavustes peituvad kõige suuremal määral need jõud, millised võimaldavad enese ülesannete täitmist ja enese maksmapanemist teiste hulgas.

Lisatagu siia juure, et vaimse elu all mõtleme inimese kui vaimse-hingelise terviku avaldusi. Nii kuulub siia peale otseses mõttes vaimse arengu eriti ka kõik, mis haarab hinge sügavusi ja mõjutab tegutsemist ja käitumist eetilise isikuna: usuelu avaldu­sed ja vajadused, ühe sõnaga — usuline kultuur. Ilma viimaseta ei ole mõeldav ühegi ühiskonna täis­väärtuslik areng ja seisund.

Kui hinnata eesti rahva elamise tingimuste edas­pidist kujunemist, siis on küll vastuvaidlematult selge, et meie tuleviku kohta on mõõduandev võimali­kult terve rahva ühtlane, kõigekülgne ja põhjalik vaimne areng. Olukord, kus ainult teatav osa rah­vast, tavaliselt võrdlemisi väike, elab oma aja kõr­gusel seisvat kultuurelu, laiemad rahvakihid aga vii­bivad võrdlemisi primitiivsetes eluviisides, ei ole meie elunõuetega sugugi ühte sündiv, kõnelemata ülekohtust, millist sisaldab teatava rahva osa eesõigustatud seisukord oma elujärje korraldamisel ning elumõnude nautimisel. Esiteks on kindel, et meie rahvas juba oma väiksuse tõttu ei jõuaks kanda mingit ülemat kihti, kes elab omaette elu, naudib rohkem kui ta ise valmistab loova tööga — kas otsekohe produtseeri­des või rakendades oma võimed ja oskuse töö korraldusse, arendamisse ja juhtimisse. Meie tuleviku kuju ja laad oleneb kahtlemata suurel määral sellest, kui palju seisab kõigi looduse poolt tarviliste võimetega varustatud rahvaliikmete elus esimesel kohal töö, mille saavutuseks on uued väärtused.

Edasi on ka kindel, et see, mida nimetame „kultuuriks“ praeguse aja mõttes, võib areneda ja kasvada ainult siis, kui on kaasa töötamas ja elutõusu taotlemas võimalikult paljud: meie olemise tingi­muste juures ei saa ükski vähemus iialgi nii tuge­vaks, mitte ainult väliselt, vaid ka sisemiselt, et ta suudaks võtta endale kestvalt arengu ja tõusu ras­kuse valdavaima osa kandmise.

Neil kaalutlustel jõuame postulaadile, et meie kultuur on mõeldav ainult terviku kultuurina, mitte aga väheste ringkondade või kihtide eraomandusena ja nautimisasjana. Nagu ei saa tõsiselt kõnelda kultuurist nüüdisaja vaatekohast, kui rahva enamik on kir­jaoskamatu otseses mõttes, nii ei saa sellest olla kõnet ka seal, kus rahva laiad hulgad on vaimselt kirjaoskamatud. Sellest üldisest väitest tuleb teha järeldusi meilgi, niipalju kui asjade seisund selleks õigustab ja kohustab. Et meil juba palju on tehtud, nii et õigusega võime endid lugeda kultuurrahvaste peresse kuuluvaks, on kindel, aga kahtlemata on ka selge, et veel paljugi on teha, samuti, et alatasa are­nev ja muutuv elu meie ümbruses meid asetab üha uute ja suuremate nõuete ette meie kultuuri taseme suhtes. Ja seda mitte ainult nõnda, et oleme võtjad, vaid peamiselt selles mõttes, et oleme üldise kultuuri elu edasiviijadki, luues uusi väärtusi ja täielikumaid eluvorme, sest viimaks on kultuurrahvaste oluliseks tunnuseks ikkagi loov töö.

Et meie neid nõudeid suudame täita, on välispool kahtlust. Eesti rahva hinge silmapaistvaimaks joo­neks on tung vaimse vabaduse ja iseseisvuse poole.

Ärkamisajast peale on hariduse küsimused seisnud meie rahvuslikes püüetes esimesel kohal ning nende lahendamisele on kulutatud määratu palju jõudu kõige raskemailgi aegadel, samuti vabas Eestis. Siit edasi minna sirgel joonel, liikuda tõusvas suunas — see on meie tee. Majanduslikult ja ühiskondlikult kindlustatud, vaimselt kõrgele arenenud ja hingeliselt iseseisev ning püsivaid väärtusi taotlev kodanik on Eesti riigi kandja ja nende ülesannete täitja, milliste ette seab eesti rahva saatus praegust ning tulevaid generatsioone. See kodanik alles suudab ka vastu panna nii rahva kõlbelise olemise aluseid, seega rahva elujuuri, õnnistavaile tegureile kui ka kõigele sellele, mis on vaenuline Eesti iseolemisele: võõraste meelitavatele lubadustele, iseseisva vaimse elu halvamise püüetele, hingelise omapärasuse hävitamise võtetele, millised igal ajal nagu automaatselt reageerivad meie nõtrustele ja puudustele.

Käesolevail Vaimse Kultuuri Päevil anname enesele aru sellest, mis on tahetud ja saavutatud, ja sel­gitame tuleviku teid ning ülesandeid. Saagu see tõsi­selt hinnatavaks lüliks meie vaimse tõusu ahelas.

J. Kõpp

“Eesti vaimse kultuuri saavutusi. Eesti Vaimse Kultuuri Päevade puhul 23.II-25.II 1934. a “, 1934