Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

sõjaka aja karmus ja tüse raskus; kindluskirik.

Seniste stiilide kodu oli Vana-Rooma riigi pärisalal, Vahemere-äärseis maades. Ajaliselt järgmine stiil sündis juba põhja pool Alpisid, Rooma riigi endistes provintsides. Suur rahvasterändamine oli avanud IV-nda sajandiga p. Kr. segaduste ja sõdade ajastu. Frankide kuningal Karl Suurel õnnestus 800. aasta ümber koondada suure osa Lääne-Euroopast küll üheks riigiks, kus valitses mõnda aega rahu ja võidi mõtlema hakata majandusliku endakindlustamise kõr­val ka kunstiloomingule, kuid see rahulikum ajastu kestis esialgu ainult lühikest aega ega jätnud tähele­pandavamat pärandust järelmaailmale. Peale Karl Suure surma jätkusid sisemised tülid ülevõimu pärast.

Alles 1000. aasta ümber saabus rahulikum aeg. Maa rahvastik oli jäänud hõredaks, põllundus ja käsi­töö olid laostunud. Olustiku lahenedes algas neil ala­del nüüd uus tõus. Rahvastiku arv hakkas kasvama ja kogu ühiskonna tootmisjõud suurenema. See ühis­kond toetus väikepõllupidamisele ja sellest tingitud võrdlemisi vabale talupojaseisusele, roomaaegse üksi­kute kätte koondatud suurpõllunduse asemel, kus töö­tasid orjad. Sellega ühenduses elustus ka kaubavahe­tus linna ja maa vahel. Kui suurmõisad valmistasid vajalikud tarberiistad oma töökodades, ei jätkunud väikemaapidajail selleks aega ega jõudu. Tarbeasju pidid nad muretsema linnast, kuhu vastutasuks turus­tasid oma saadusi. Selle tagajärjel elustusid käsitöö keskustena ka linnad. Linna turuplats oli selle majan­dusliku süsteemi kõigile nähtav väline ja sisuline keskkoht.

See oli ajajärk, kus peeti rasket võitlust kõige algelisemate elutarvete eest. Kehaliselt tugev ja enesekindel, kuid vaimselt piiratud ja kohmakas oli selle raske ajastu inimene. Kuid varsti tekkisid esi­mesed energia ja varade ülejäägid, mida võidi raken­dada juba väljapoole algelise eluvõitluse piirkonda. Tekkisid eeldused kunstiliseks loominguks.

Esimese ülesandena võeti siingi ette püstitada Jumalale vääriline koda. Ristiusk oli vahepeal vallu­tanud kogu Lääne-Euroopa. Karmi seadusega valit­ses ta talupoeglikke kogudusi. Algkristlik sisemine usuind ja lunastuseigatsus olid muutunud ühes ajaga pähetuubitavate õpetuste järeleuskumiseks, mille üle valvas valjult võimas kirikorganisatsioon kogu oma preestrite, piiskoppide, ülempiiskoppide, kardinalide ja paavstide hierarhiaga (võimuastmikuga). Aja karmusele ja toorusele vastas samasugune usuvorm. Mõõk ja rist olid selle aja kristlusegi võimusümbolid.

Neis kirikuis, mida nüüd jõukuse tõusuga kõikjal hakati ehitama, kohtamegi uut kunstistiili, mida nimetatakse romaani stiiliks. See nimetus viitab stiili tekkimisele ja valitsemisele Rooma endis­tes provintsides ja ta olenevusele Rooma kristlikust ehitusstiilist (basiilika stiilist), samuti nagu praeguste romaani keelte nimetus vihjab nende keelte võrsumi­sele lihtrahva ladina keelest. Romaani keelkonna harunemisega paljudeks sugulaskeelteks sarnaneb ka romaani ehitusstiili mitmepalgelisus. Ringkonniti arenenud, lahendas ta oma ehitusülesandeid üksikvormides suuresti erinevalt. Mitte ainult Saksamaa romaani kirikud ei erine näit. Prantsusmaa omadest, vaid ka kummaski maas kujunesid omaette ehitusringkonnad. Prantsusmaal üksi eraldatakse iseseisvate rühmadena Auvergne’i, Poitou’, Perigord’i, Provance’i, Bourgogne’i ja Normandia romaani ehitisi. Sele­tatav on see tolleaegse maakondliku elu suletusega.

Vaatamata neile erinevustele üksikasjus valitseb nende ehitiste üldises ehituslaadis siiski selge sarna­sus. Nad on kõik välja kasvanud kogu ajajärgule ühisest elulaadist, tundepõhjast, ühistest päritud vor­midest (bütsantsi stiili mõju) ja ühisest ehitustehni­kast. Sellisena on romaani kunst kindel stiilitervik.

Varakristlikus basiilikas oli ristiusu kiriku põhi­tüüp juba välja kujunenud: pikk koguduseruum, mis oli juhitud koori kui usutalituse keskpunkti poole. See vorm vastas kristliku jumalateenistuse korrale ja kandus ühes ristiusuga üle Euroopasse. Romaani ehitusmeistril jäi üle ainult vastu võtta see ettemää­ratud põhiplaan, milles vahepeal oli küll muudetud osade vahekorda. Nii oli paigutatud pikilöövi ja koori vahele hilisemais basiilikais ristlööv, mis suurendas kooriosa ja andis viimases ruumi järjest kasvavale vaimulike hulgale. Kogu kiriku plaan omandas sellega T kuju. Romaani kirikuis suurendati kooripoolset osa veelgi: ristlöövi ja koori vahele paigutati nelinurkne ruum, mis nagu pikendas ristlöövi taga pealöövi. Ühtlasi muutus kogu põhiplaan selle kaudu ristikujuliseks. Otstarbevorm ja kiriku sümbol olid niiviisi ühte langenud ja tegid selle põhiplaani pea­aegu seaduseks igale kirikule. Juhul, kui kirik oli pühendatud kahele pühakule, oli siiski võimalik ehi­tada ka kahe kooriga kirikuid. Pikilöövi kumbagi otsa paigutati siis üks koor ühes tema juurde kuuluva ristlööviga. Sellise otstarbest tingitud põhiplaani raamides andsid keskaja ehitusmeistrid ehitisele oma enda elutunde kohase vormi.

Maria Laachi kloostrikiriku najal, (mis ehitatud umb. 1100.—1150. a. vahel) katsuksime lähe­malt iseloomustada seda vormilaadi (joon. 7). Juba esime­sest pilgust jätab see 250 m pikk ja ristlöövis 100 m lai ehitis raskelt lamava hiiglakogu tunde. Oma tüsedate müü­ride ja tornidega näib ta laialt ja liikumatult rõhuvat maa­pinda, tuletades meelde sõjakantsi, mille ülesandeid ta sel sõjakal ajajärgul pidigi sagedasti täitma. Kehaka pikilöövi kummaski otsas, küljele väljaulatuvate ristlöövide kohalt ulatuvad üles võimsad tornikimbud, nagu tahaksid nad välja sirutuda sellest raskelt lamavast üldmassist. Nende kehad on siiski veel liiga rasked vabaks sirutumiseks, eriti nelitiste (piki- ja ristlöövide ristlemiskohtade) kohalt tõusvatel peatornidel. Lisaks on nad kõik ühekõrgused. Ükski neist ei juhi pilku endast veel kõrgemale, kõik hoiavad vaate kogu aja ühel tasemel, kinnitades sellega ainult uuesti horison­taalsuse (loodisseismise) tunnet.

See mulje süveneb veelgi välisehitise lähemal vaatlusel. Üksikosad pole omavahel veel kokku sulatatud, nad ei kasva üksteisest välja, vaid on paigutatud nagu ilma sisemise sidemeta üksteise kõrvale ja külge. Vaadatagu seinast väljaulatuvat

Joon. 7. Maria Laachi kloostrikirik, esiküljelt.

koori kesklöövi lõpus. Ta ei kasva kokku kesk­lööviga, ta kumer katus ei ulatu kesklöövi sadulkatuseni, jääb madalamale ja nii mõjub kogu koori poolsilinder nagu külgekleebituna. Samuti surub end ka ümmar torn nelitise nurka pikilöövi ja ristlöövi vahele. Ta ei sula sinna, ehitis ei „seedi“ teda ära, ühe nurgaga jääb ta keskehitisest välja, samuti kui tagakülje nelinurksed äärtornid. Ka mõlemad kesktornid on nagu istutatud ehitisele. Nad ei kasva alt üles, vaid rõhuvad kui pealepandud raskused ülevalt alla.

Nii mõjuvad kõik üksikosad külgepanduina. Nad koonduvad peaehitise ümber, tema sisse, tema külge ja peale, ei suuda aga temaga ühineda. Ikka uuesti kinnitab see juba alguses saadud kareda kohmakuse ja paindumatuse tunnet. On küll juba tunda ülestõusu tahet ja müürimasside elusta­mise püüdu, kuid see kõik on nagu raskeis kammitsais veel.

Eriti ilmne on takistusetunne tornide juures. Torn on juba loomult ülestungiv, vertikaalne kujund. Eelpool nägime, kuidas see vertikaalsus lämmatub tornide madaluse tõttu peaehitisega võrreldes ja nende omavahelise ühetaolise kõrguse tagajärjel. Kuid ka tornide eri vormides hävib nende ülestõus. Nad on püstitatud üksteisele asetatud osa­kestest. Nelinurksed tornid koosnevad vürfleist, ümarad silindrilõikudest. Nii katkestavad horisontaaljooned kõikjal torni algupärase püstjoone. Lisaks on veel ümmartornide pead jämedamad tüveosast, mõjudes seega raskemalt ja süvendades allarõhu tunnet.

Selle stiili põhiomadus, raske rõhutunne, on kehastunud aga kõige tugevamalt ehitise müürides. Need müürid ei ole paljad katepinnad, vaid mõjuvad paksude, laiade ja raskete massidena, kuhu on sisse lõigatud ainult väikesi aknaauke ja kasinaid ilustusi. Kogu ehitis tundub selle tõttu mitte müüridega piiratud siseruumina, vaid nagu üksikuist ehitus­pankadest kokkupandud kivimassina, mis väljast otsustades võib küll olla seest õõnestatud, kuid ei tarvitse seda tingi­mata olla. Siis sama massimõju nagu bütsantsi ehitisteski.

Ka seina väljatöötuses esineb püüd välja saada oma aja paratamatust tardumusest ja raskusest, mida nägime eelpool tornide sirutuspüüdes. Ilmselt avaldub juba püüd elustada ka müürimasse. Aknad jäid küll veel väikesteks valguseaukudeks, kuid müüride üldpinda on püütud siiski kergendada. Erilised esileulatuvad vöödid, nn. liseenid, jooksevad alt üles ja ühinevad romaani stiilile omaste ümmarkaarte näol. Aga samal ajal lõikab siingi horisontaalne liseen vertikaal­sete ülesjooksu pooleks. Kuigi nende ülestung selle tõttu on murtud, elustavad ja kergendavad nad ometi müüri üld­ilmet. Samuti kroonib müüri ülemist äärt igal pool väikes­test kaartest koosnev friis. Need kaarfriisid elustavad müü­ride süngeid pindu, tunduvad aga ühtlasi rippuvaina, juhivad pilku ikka jälle allapoole. Nii kordub romaani stiili raskuse ja maa külge needituse põhitunne kuni ehitise pisiosadeni, kuid samal ajal ka selle ületuse püüe, hinge võimetu taeva poole igatsemine.

Igas stiiliühtlases teoses peab ka hoone sise­mus, kui ta on samuti määratud nägemiseks, kinni­tama välisehitise vormikõnet. Kristlikus jumalakojas on siseruum teatavasti hoone olulisem osa. Algkrist­likus basiilika stiilis valitseski ta kunstilise välja­töötuse poolest, koondades nii ehitajate kui vaatajate tähelepanu endale ja jättes välismüürid maailmapõlglikult lagedaiks katemassideks. Romaani kirikutüübis on ka välisvormid juba kunstiliselt rohkem mitme­kesistatud ja kõnelevad elavamat keelt, aga siingi täiendab sisuliselt valitsev siseruum oma erivormide hulgaga oluliselt üldpilti. Astudes romaani sise­ruumi, tunneme seisvat end välismaailmast kindlalt eraldatud enamasti löövidesse jagatud rahulikus ruu­mis. Algkristliku basiilika tugisüsteem, võrdlemisi tihe sammastik lühikeste ja seepärast kiirelt vaheldu­vate kaartega, mis juhtis pilgu kiire hooga koori poole, on muutunud raskemaks ja rahulikumaks. Sam­bad on läinud tüsedamaks ja lühemaks, kaared nende vahel massiivsemaks ja pikemaks. Mitmes romaani kirikus peatavad sammaste juba iseendast aeglase ja raske sammumise nelinurksed tulbad. Iga kahe samba järel kordudes seovad need tüsedad tulbad kogu toes­tiku omaette gruppideks, muutes sääraste osade kor­dumise aeglaseks ja kogu rütmimulje seega pikasõõmuliseks ning raskepäraseks. Ka sammaste profiil on muutunud palju lihtsamaks ja raskemaks. Lühike ja tüse tüveosa kasvab välja jämedast alusemõikast ja lõpeb enamasti laiatahulise vürflikujulise kapiteeliga, mille pinda sagedasti elustasid peened ornamendid. Maamehelikult tüse ja range on romaani sisetugede süsteem.

Müürid mõjuvad oma tüsedate täispindadega ka sisemu­ses raskelt ja tugevalt. Alles kesklöövi ülemises osas on jäetud neisse võrdlemisi väikesed aknaavaused. Ka külg­löövide välisseina murtud aknad kaotavad juba müüri paksuse tõttu suure osa oma kergendavast mõjust. Akende üle­miseks piirjooneks on pealegi ümarkaar, mis kuulub romaani ehitiste põhivormide hulka ja vastab hästi selle stiili üldiseloomule. Tal puudub ülesse juhtiv sihtpunkt. Keskkohta üles jõudes jätkub ta katkestamatult ja pöördub aeglaselt ümmardudes jälle alla. Siingi tõusupüüd, mis ei pääse veel maksvusele.

Löövide katteks tarvitati mitmesuguseid viise: lamedat puulage, silindervõlvi, ristvõlvi. Silindervõlv oma aeglase ja raske kaardumisega ühelt lööviseinalt teiseni vastas juba põhiiseloomult romaani stiili „maalähedusele“ ja raskepärasusele, samuti horisontaalne puulagi. Ristvõlv sisaldab endas sellevastu suuremaid tõusuvõimalusi. Ta on saavu­tatud kahe silindri ristlevast lõikumisest ja toetub tasa­kaaluliselt kogu oma raskusega mitte enam tervele külgseinale, vaid neljale piidale, mis on asetatud võlviku (ühe võlviga kaetava ala) nurkadesse. Ristina jooksevad neilt piitadelt võlvi kandvad võlvi kandid (roided) üles keskpunkti kokku, kuhu keskuse rõhutamiseks paigutati sage­dasti nn. päiskivi. Sellise võlvi juures on kogu raskus koon­datud vähestele kindlatele punktidele, võiv ise on palju ker­gem ja võib tõusta palju kõrgemale kui raske silindervõlv. Seda ristvõlvi kergust kasutas kõrguse saavutamiseks alles järgmine stiiliperiood, gootika. Romaani ehitistes esineb ka ristvõlv veel võrdlemisi raskelt ja staatiliselt lamava kat­tena.

*

Maali alal pole romaani kunstiajajärk saavu­tanud eriti silmapaistvaid tulemusi. Ajatingimuste karmus oli vähe soodus selle „õrnema“ kunstiliigi arengule, mis nõuab erksamaid ja tundlikumaid meeli, kui võisid omada XI ja XII sajandi inimesed.

Rohkem harrastati raidkunsti. Suuremate kated­raalide (suurkirikute) portaalid (sissekäigud) ehiti enamasti skulptuurgruppidega (raienditega), mis ku­jutasid piiblistseene; altaritele ja hauaplaatidele raiuti samuti plastilisi figuure (kujundeid). Kuid ka siin ei jõutud enamasti veel toelise kunstilise elamuse väljen­duseni. Vormid jäid kohmakaiks ja tooreiks, suut­mata edasi anda kunstniku siseelamusi. Skulptuuri õpipoisiajaks võiks nimetada seda ajajärku.

Joon. 8. Valjala kiriku portaal.

Üksikud teosed, mis jõudsid juba osaliselt välja üldisest abitusest, kõnelevad oma tugevate ja lihtsate vormidega sama karmi ja jõulist keelt kui romaani ehituskunstki. Kindlalt ja liikumatult seisavad ro­maani pühakud oma alustel. Laiades ja kangetes vol­tides langevad nende rüüd. Ajajärgu elutunne ja tehniline kohmakus kajastub siingi karmi jõuna ja raskepärase paigalseisuna.

Senised stiilitüübid ei tulnud arvesse Eesti kunsti­ajaloole, mille varasemad nüüdisajani säilinud ehiti­sed on püstitatud alles pärast maa vallutamist sakslaste ja taanlaste poolt XIII sajandi algusel. Romaani stiil oli tol ajal vallutanud juba kogu Lääne-Euroopa ja kaldus lõpule. Valitses nn. üleminekustiil, mis tegi teed gootikale. XIII sajandi keskpaigu valitses Lääne-Euroopas juba gooti stiil. Meie maa-alal levinud ehituskunstis püsis ometi romaani üleminekustiil veel kuni XIV sajandi alguseni. Puhtromaani ajajärgust pole säilinud aga ühtegi tervikulist ehitist. Hilisemad ümberehitused on muutnud kõikjal kirikute esialgse kuju. Ka üleminekustiili näitena on püsinud enam­vähem esialgsel kujul ainult Haapsalu lossikirik.

Säilinud romaani stiilis ehitiste osadena on tähelepanu juhitud Valjala (Saaremaal) ja Ridala kiriku portaalile. Esimeses (joon. 8) võime näha romaani stiilile omast laia ja madalat ümarkaart, mis kolmeastmelisena valitseb portaali. Tähelepandav on portaalikaare välisraamiks olev stiliseeri­tud lehtmustriga friis näitena romaani ornamendist. Täid­lased vormid, rahulikud, laialt haaravad kaared, lihtsapinnalised rüssakad pilastrid (seinsambad), mis kannavad väliseid kaari, kõnelevad siingi romaani stiili raskepärast ja massiiv­set vormikeelt.

Üleminekustiili kuuluvas Haapsalu lossikirikus valitseb juba teravkaar, ristvõlvidki tõusevad vabamalt kõrgusse kui puhtromaani ehitistes. Seinapiitade lihavais kapiteelides sellevastu esineb veel romaani sugemeid, millele lähendab ehitist ka seinamasside raske suletus. Müürimasside raskusetunne pole ometi haruldane ka meie hilisemais puhtgooti kirikuis. Karmimad elutingimused ja kultuuriline tagaolek Lääne-Euroopa maadest ei lasknud siin veel nii pea täielikult vabaneda romaani ajajärgu raskepärasusest. Võrreldes Lääne-Euroopa ehitistega iseloomustab siinset ehituskunsti ka teisil ajastuil üldiselt lihtsam ja rangem vormilaad, mis tohiks ühenduses olla niihästi maa kliimaliste ja geograafiliste kui ka tulunduslik-ühiskondlike oludega.

Aleksander Aspel

„Sissejuhatusest kunstivooludesse”, 1933