Vene luule kaks palet
ene poeesia esimene õitseng, mis kestis Deržavinist Puškinini, toetus valgustatud vene ülemaadlile. Kuid dekabristide mässu ebaõnnestumine hävitas selle vaimueliidi võimu. Nikolai I aegse Venemaa bürokraatlikus kasarmuõhkkonnas kadus luule. Kui algas kodanlustunud intelligentsi äge põrandaalune võitlus tsarismi vastu, ei hoolitud ka värssidest. Säärane luulekunsti langus kestis XIX sajandi lõpuni, millal sündis vene sümbolism, täis trotsi labase ja argipäevase mõistlikkuse vastu. Ülistati deemonlikkust, kuid oma naudinguihas mindi haigluseni. Sama sümbolism andis vene luulele kaks innukat tõe- ja iluotsijat: Aleksandr Bloki ning Andrei В e l õ i. Keset odavat ennesõjaaegset modernitsemist ja keset jõuka kodanluse väärkultuuri ahastas A. Blok ning otsis väljapääsu ummikust. „Ja meie kõik, kaasaegsed poeedid, oleme hirmsa taudi kolde juures. Oleme läbi imbunud Heine provokaatorlikust irooniast.” Tundes humanismi kadumist, unistab ta kangelaslikkusest, mehisusest. Kuid enne tulevat maha pesta hingelt kahtlused. „Peab õppima uuesti maailmalt ja sellelt lapselt, kes elab veel põletatud hinges.” Andrei Belõi aga neab samal ajal Venemaad, aimates selle hukkumist.
Maailmasõda, Vene revolutsioon ning aastaid kestnud verine kodusõda hävitasid sootuks tolle umbse ning tõsielust nii eraldatud kasvuhoone, milles õitses sümbolistide ning akmeistide luule. Nälgides ning külmetudes, vaadates surmale näkku, nähes kogu vana kultuuri hävinemist, kuid olles samal ajal võimsa võitluse tunnistajaiks, ei saanud vene poeedid vaikida. Aleksandr Blok lõi sel ajal oina poeemi „Kaksteistkümmend”, mille haarav nägemuslikkus ja siiras paatos on ainulaadne maailmakirjanduses. Välismaal viibinud aristokraatlik Nikolai Gumilev tõttas tagasi kodumaale, et lugeda oma jõulisi värsse mässavaile madrusteile ja hukkuda aktiivse kontrrevolutsionäärina. Trotslik futurist Vladimir Majakovski andub nähtava innuga kommunistlike vemmalvärsside kirjutamisele ning loob hümne ja pateetilisi poeeme revolutsioonist. Samal ajal rändab mööda Venemaad näljane ning kaltsudes Velemir Hlebnikov, elades vaid oma metsikule muusale. Sündmuste suurus mõjutas kõiki vene poeete, kuigi paljusidki vihastavalt. Ning revolutsiooni tervitati vaid rahva jõulise ning ürgse ärkamisena, mässuna, nähti temas stiihiat. Stiihiline oli ka poeetkonna elu Nõukogude Venes. Boheemlus õitses eriti kodusõja lõppedes.
Samal ajal aga emigreerib suur osa vene vaimueliiti. Vene kultuurielu lõheneb kaheks. Sama saatus tabab ka vene luulet.
Ei mänginud suurt osa Nõukogude Venes vanema luuletajatepõlve esindajad. Valeri Brjussov ja Andrei Belõi läksid küll enamlaste leeri, kuid jäid täiesti varju. Aleksandr Blok kustus vaikselt, jäädes truuks luulele. 1921. a. Puškini mälestuspäevil lausus ta: „Me sureme, kuid kunst jääb. Tema lõplikud sihid on meile teadmata. Ta on ainuolev ning lahutamatu. Gumilev lastakse maha. Anna Ahmatova aga tegutseb praegugi N. Liidus kirjandusajaloodena ja tõlkijana, samuti kui teised praegu veel elavad sümbolistid-akmeistid.
Kuid ka järgmine sugupõlv — Nõukogude luule keskseimaiks kujudeks saanud futuristid-imažinistid Vladimir Majakovski, Sergei Jessenin, Boris Pasternak — ei suutnud sisse elada uue tõusva Nõukogude riigi vaimsesse õhkkonda. Esimesena lahkus elust lüürik Sergei Jessenin, nagu aimates oma sobimatust uue ajaga. Kuid temale järgneb surma peatselt ka revolutsioonilaulik Vladimir Majakovski. Ta püüdis vaimustada teisi, kuid ise tunnistas, et poeete Nõukogude Venes pole „ja võib-olla pole neid tarviski”. Tema hukkumine heroilise „viisaastaku” algul on sümboolne. Tema oli vaatamata oma futurismile liiga seotud minevikuga selleks, et loobuda oma individualistlikust mõtteviisist, nagu seda nõuti tollal.
Nõukogude luuletajate peakaadri moodustasid ajavahemikus 1018—1928. a. debüteerinud ja kodusõja möllus meheikka jõudnud noored. Nad on juba tihedamini seotud olevikuga, nad ei ela mälestustele, vaid püüavad peegeldada uut Nõukogude maailma. Päris sihikindlalt taotles seda konstruktivistide rühm, eesotsas Ilja Selvinskiga. Tema luule tahtis olla ajakohane, ta kirjeldas olukordi detailselt ja tõepäraselt (nn. lokaalsuse põhimõte). Ka Solvinski kaaslane V e r a Inbe r, kelle värsid on täis kurvameelset huumorit, kannatab liigse mõistuslikkuse all.
Erilise rühma Nõukogude luules moodustavad juudi päritoluga tundmuslikud ning halemeelsedki poeedid, kelle peateemaks on olnud revolutsiooni metsikus ning inimeste hingeelu kodusõjas. Proosas esindab seda voolu В a b e l, luules aga J о s i f U t к i n. Viimases oli liiga palju juutlikku selleks, et laulda uue Nõukogude riigi vägevusest ja teina kaitsjate mehisusest. Sama saatus tabas ka Utkini kaaslasi (Džek Alhausen, Mihhail Svetlov jne.), kelledel puudus aga tema andekus.
Tõsisemaks andeks oli Eduard В a gritski (1897—1934), kuuludes aga täiesti haritlastest teekaaslaste kilda, kes tundsid end võõrana tööliste riigis. Kuid tema lugulaul Opanasist kuulub Nõukogude luule parimate saavutuste hulka.
Komsomoli laulikute seas, kes on käinud Majakovski rada, kelle sihiks on olnud olla pateetiline, paistab eriti silma Aleksandr Bezõmenski (s. 1898). Kuid tema retoorikal puudub Majakovski jõulisus. Ta värsid on tihti lööksõnaliscd. Eriti kaotavad nad oma võlu, kui neid lugeda omaette. Bezõmenski on Nõukogude kirjanduse valulapseks, kuid tema poeem Dnepri jõujaama ehitamisest „Tragöödiline öö“ on tähelepandav.
Elurõõmus Aleksandr Ž а г о v, Komsomoli uljas poeet, ei täitnud samuti temale pandud lootusi. Ta jäi pealiskaudseks ja katsed tõsta ta erikaalu ühenduses tema 1938. a. ilmunud kolhoosipoeemiga „Varja Odintsova“ ei näi olevat õnnestunud. Poeem ise on küll kohati huvitavgi. Mõnigi lause on meelejääv.
On ka teisi poeete Nõukogude maal, neid, kes kirjutavad korralikke värsse vanadel ennesõjaaegseil eeskujudel, üsna meeldivad on näiteks Vissarion Sajan о v i luuletused, kes omandas täielikult vana värsikultuuri. Mehist joont Nõukogude luules esindavad Aleksei Surkov ja Viktor Gussev, kuid nende heades värssides on tunda Gumilevi mõju, neis puudub loova luulekunsti meelejääv värskus.
Juba tarbeluulesse kuuluvad V. Lebedev-Kumatši muide üsna „hästi tehtud“ laulude tekstid ja väljapoole poeesia valdkonda tuleb paigutada lõpmatute luuletajate ja erirahvustest rahvalaulikute ülistused koduinaale ja selle juhile — Stalinile. Neid iseloomustab kroonulik, trafaretne sõnastus. Et need värsid ei tule igakord puhtast südamest, seda näitab kasvõi andeka Boris К о r n i l о v i saatus. Ta lõi mitugi hoogsat laulu, kuid osutus hiljem rahvavaenlaseks, kes levitanud, käsikirjas muidugi, oma Nõukogude-vastaseid värsse.
Olen meelega jätnud kõrvale need poeedid, kes on käinud otsingute rada, jatkates Majakovski ja peamiselt V e l i m i r Hlebniкоvi (1885—1922) elutööd. Just viimane on poeet poeetidele. Poolhulluna hulkus ta mööda Venemaad, kuid tema surma puhul kirjutas Majakovski: „Meie lugesime ja loeme teda oma luuleõpetajaks ja suursuguseimaks ning ausaimaks rüütliks meie luulevõitluses.“ Tema korratud värsid tõid vene luulesse hoopis uue suuna, hoopis erilise õhkkonna. Lapselik loodusetunne, sõnatähtsuse esiletõstmine, luulekõne venestumine, rahvapärastumine, toetudes seejuures vene XVIII sajandi arhailisele, kuid jõulisele ning julgele luulekeelele — kõike seda leiame Hlebnikovi juures. Ta ei andunud sümbolistlikule ilukõnele, kuid talle oli võõras ka Majakovski luules tihti esinev pinnapealsus. Tema luules on oma naiivne, kuid sügav tõde.
Hlebnikovi mõju all on Nõukogude Vene paremaid luuletajaid Nikolai Tihhоnоv (kes on ka Eestit külastanud). Oma ballaades on ta kirjeldanud värvikalt kodusõja meeleolusid: „Kuid vaiksemalt mauserid hauguvad, tuhmimalt välguvad saablid, juba ratsud komistavad põllul, kuulipritsid riisuvad kui rehad.“ Hiljem kirjutab ta värsse Nõukogude Liidu eri maakohtadest, lüürilisi ja mõjuvaid. Ta oskab oma luuletuste vahelduvais rütmides tabada elu ennast. Tema viimase aja värsid Euroopast ja piirivalvureist ei oma endist hoogu, la jääb Nõukogude luules tagaplaanile.
Huvitav on ka S e m j e n Kirssan о v i looming, eriti tema „kõikide muinasjuttude poeem” „Tuhkatriinu” (Zoluška — 1935), kus ta ületamatu oskusega taotleb kõlalist efektsust, kirjeldades vaese Tuhkatriinu imelist saatust.
Kuid just viimasel ajal kerkis Venemaal esile poeet, keda pikemat aega ei lastud end avaldada, kelle luulet peeti kahjulikuks. See oli N. Z a b о l о t s k i. Tema esikkogu, mis ilmus a. 1928, arvustati maha sealt õhkuva individualistliku eluvaate pärast. 1937. a. lõpul ilmus ta „Teine raamat”, mis on saanud samuti jaheda vastuvõtu osaliseks. N. Zabolotski juures on Hlebnikovi loodusearmastus, tema loodusefilosoofia süvenenud ning küpsenud. Külmaga võitlev jõgi, taimede halastamatu võitlus omavahel — kõik see elustub Zabolotski värssides. Armsalt vaatleb ta sügisest loodust ja kevadet, millal jänesed peavad oma ringmänge ja „käppi käppade vastu surudes, nagu väikesed lapsukesed, jutustavad ühetooniliselt oma jänesemuredest”. Zabolotski on sügavalt veendunud kõige oleva üksolemises: „mõte oli kunagi lihtseks lilleks, poeem jalutas aeglase härjana.” Kuidas suhtub siis inimene sellele loodusele? Zabolotski tunneb vastuolu looduse ja mõtleva isiku vahel, kuid ületab selle. Ta kirjeldab oma kahtlusi, kuid lõpetab ilmutusega, et „kõik rahvad on hoidnud surematut elu ja mina ise olin mitte looduse sünnitus, vaid tema mõte, tema hõljuv mõistus!” Säärase maailmamõistmise kaudu ta jõuab heroilise luuleni. Ta kirjutab üllaid oode Põhjale ja Põhjanaba vallutajaile.
Ta ülistab leitnant Sedovi meeletut katset vallutada Põhjanaba. (Varamu 1938 nr. 10, J. Šumakovi tõlkes). Koguni kirjeldades Stalini sünnipaika ja Kirovi matust, leiab Zabolotski õigeid sõnu. Teatavat mõju temale on avaldanud vist ka gruusia luule, eriti Kustavelli, kelle poeemi ta tõlkis vene keele. Sealt on võib olla pärit ka ta luule üleküllastumine ilukõnelistest lausetest. Zabolotski looming ou läinud huvitavat rada. Ta on siirdunud futurismist klassitsismi.
Ainult üks nimi väärib mainimist Zabolotski kõrval — A. Tvardovskl — talupoegade murede kirjeldaja kolhooside asutamise algusaegadel. Tema 1936. a. ilmunud poeem „Strana Muravia” (umbes „Murula”) ei kujuta kiilaelu sugugi pealiskaudse vaimustusega.
Ka oma luuletuskogus (1937) jääb Tvardovski tõsiseks. Ta tunneb hästi talupoega, kes tahaks omada о m a maalapikest kogu selle pikkuses, laiuses ja sügavuseski, kes müüks maha oma isamaa, et saaks säästa oma põlde. Tvardovski keel on rahvalik, ta jutustus 0n voolav. Tema luules on tunda nii stiilis kui ka vaimulaadis Nekrassovi mõju, mis ei takista aga teda olemast kaasaegne ja algupärane.
Kuid eespool loeteldud poeedid ja teisedki, kelle nimed jäid ruumi puudusel mainimata, moodustavad 0111a erinevustest hoolimata uue suuna vene luule ajaloos. Sümbolismi ja futurismi individualism on elatud läbi, poeet ei tunne niivõrd muret enda kui just maailma pärast, kaasinimeste pärast. Rahvas, selle saatus, loodus, kangelasteod — need motiivid valitsevad kaasaja Nõukogude luules. Ja et säärane luule võib tõusta kõrgele tasemele, seda näeme kasvõi Zabolotski värsse lugedes. Teiseks iseloomustavaks jooneks tuleb pidada suurte vormide uuestisündi. Kirjutatakse pikki luuletusi, kirjutatakse poeeme ja just viimased on Nõukogude luules eriti õitsele löönud.
Hoopis midagi muud näeme pagulaskonna luules, välis-vene luulemaailmas. Ka siin ei ole ammu enam suurt tähtsust luuletajate vanemal põlvel. Zinaida Gippius ja Vjatšeslav Ivanov, Balmont ja Bunin on kirja pannud küll uusi värsse, kuid need on nagu maksuta lisa nende ennesõjaaegsele loomingule. Maapaos pani end luule alal maksma poeetide keskmine põlv — Georgi Ivanov, Marina Tsvetajeva, Georgi Adamovitš, Nikolai Otsup jne. ja nn. noorpoeedid, kellest praegu noorimadki on üle 30 aasta. Enne kui asuda nende loomingu vaatlemisele, katsume heita pilku oludele, milles nad loovad. Kõikjal elab neid: Pariisis, Belgradis, Prahas, Varssavis, Harbiinis, Talliunaski. Ja kõikjal elatakse viletsavõitu, tihti mitte evides võimalust avaldada oma luuletusi. Eriti halvasti käib nende käsi Pariisis, kus paljudki laialt tuntud autorid elavad kisendavas vaesuses (vaesus sundis tagasi pöörduma Venesse ka säärast kuulsust kui seda oli kadunud Kuprin). Ei evita mingeid väljavaateid tulla tagasi kodumaale, ei suudeta ka kohaneda võõrsil. Kirjutatakse ei kellelegi. Kuid luule üldine vaimne tase 0n siiski kõrgem Nõukogude poeesia keskmisest tasemest. Kuid samas valitseb ainestiku äärmine ühetoonilisus ja vaesuski. Vaid omaenda „mina“ hingepiinu, eriti just üksindustunnet väljendatakse lõpmatuis varjundeis küll peenelt, kuid veretult. Eriti käib see Pariisi luuletajaterühma kohta, kes avaldas oma luuletusi koguteoses „Tšisla“ (Arvud) aastail 1930—1934.
Alakem siis pagulasluule vaatlemist Pariisi poeetkonnaga. Keskmise põlve luuletajate seas tuleb kõigepealt esile tõsta Gumilevi õpilast Georgi I v а n о v i t (s. 1894). Just tema täiuslikud värsid 011 täis kurvameelset lootusetust. Äärmiselt musikaalsed on tema read, neis on palju Bloki laulvust, kuid nad uimastavad, suigutavad magusasse ükskõiksusse. „Hea on, et pole tsaari, hea on, et pole Venemaad, hea 011, et Jumalat pole“. Georgi Ivanov on tüüpiline romantik. Kuid ta laulab roosidest, sinisest valgusest, muusikast teades, et need eksisteerivad vaid unelmais. „Muusikat ei ole mulle enam tarvis. Ma ei kuule enam muusikat. Las ta tõuseb musta müürina taeva poole, las ta ajab end laiali musta lainena, — midagi ei suuda muuta ja midagi ei suuda aidata see, mis vaid nutab ja haliseb, mis katab uduga ja kaob öhe.“ (1931). „Venemaa 0n õnn. Venemaa 0n valgus. Aga võib-olla Venemaad üldse polnud.“ Leinameeleolud valitsevad Georgi Ivanovi luules, kuid see 011 magus lein.
Pariisi vene luule vaimseks juhiks tuleb lugeda siiski Georgi A d a m о v i t š’it (1894), kelle meeleolukad ning tujukad esseed ja arvustused on pühendatud esijoones palja inimhinge lüürikale. Erilist mõju Pariisi noorpoeetidele avaldas Innokenti А n n e n s k i looming. Tema oli seisnud eraldi vene sümbolistide seas. Tema napisõnalistes värssides 0n palju peent ja vaikset kurbust.
Juri Terapiano (s. 1894) on tüüpilisemaid Pariisi poeete. Hea värsimeister on ta, kuid ta laulab samast lootusetusest kui G. Ivanov. Lõpetades üht luuletust ta tunnistab: „Ja seistes äärel ma laulan meeleheitlikult, vaimustatult ning pisarais hukkumisest ja Opheliast.“
Pariisi voolu pessimistlik romantika saab maisemaks, ihulisemaks arvukate juudi soost poeetide luules. Dovid Knut (1900) kirjutab lihtseid proosalisi värsse, kus ta nimetab asju oma nimedega. „Aga mulle praegu on paratamatult selge, et meie elu on mõttetus ja vale“, ning ta jatkab: „Ma viskan need rutakad sõnad nagu pudeli põhjatu inimliku ükskõiksuse stiihiasse, viskan nagu pudeli ookeani, hääletu karjatuse minu ja teie hukkumisest, karjatuse sellest, et me oleme pettusega meelitatud viljatutesse, kuivadesse kõrbetesse ja jäetud saatuse hoolde.”
Palju on neid noori või kunagisi noori, kes kirjutavad, elades vaesuses ja lootusetuses, korralikke värsse oma kadunud hingedeest. Kuid kogu Pariisi noore luuletajaskonna keskkujuks on olnud Boris Poplavski (1903—1935), otsija ning katsetaja. Tema vaimu ei rahuldanud heade värsside kirjutamine, ei, ta katsus leida viimseid tõdesid ja hukkuski ahastuses. Temale on mõjunud ka Blок, kuid tema poeetilised võtted on pärit prantslastelt. Ta püüdis leida lahendusi, ta veendumused vaheldusid, tihti andus ta mängule omaenda minaga, teda vihati, kuid teda ka armastati. Tema maailm on nägemuste maailm, kus kõik ujub mööda, kus vahelduvad pildid. Inglid, mustad madonnad, lumi, mis sajab miljoneid aastaid, on selles läbi põimitud suurlinna elu-oluga. „Euroopa, Euroopa, kui aeglaselt noores leinas lehvivad su hiiglalipud kuuvalgustatud õhus. Jalutud inimesed räägivad naerdes sõjast, aga pargis valmistab õpetlane kahurkuule.” (1930). Oma hilisemais värssides Poplavski on tõsisem, on alandlikum. Ja tema nägemused saavad veelgi ilmekamaiks. Oma hukkumise aegu Poplavski oli siirdumas proosa kirjutamisele. Tema proosa üllatab lugejaid oma värskusega, oma elulisusega.
Pariisi noorpoeetidest tuleb mainida eraldi Anatoli Steigerit, kes, olles ilmselt mõjutatud Annenskist, kirjutab oma lakoonilisi, aforismena tunduvaid värsse. Neis on lihtsust ja ka objektiivsust. Kuid neid iseloomustab sama lootusetu kurbus, mida on teistegi pariislaste loomingus. „Inimeste ja paikade vaheldus ei aita. Asjata rassid. Mälu on kõige raskem rist” — säärased lühivärsid on omaette täiuslikud, kuid siiski tunduvad nad peaaegu proosana.
Teatavaks vastukaaluks Georgi Adamovitšile oli poeet Vladislav Hоdasevitš (1886), Deržavini ja Puškini uurija, kes manitses noori iseseisvusele, kunstipärasusele, uute vormide otsimisele. Kuid ta isegi tunnistas hiljuti, et ta on kindel Adamovitsi võidus, sest et viimase seisukohad on hingelisemad, on inimlikult arusaadavamad. Võib olla just tema mõjul V l a d i mir Smolenski (1901), kes veel hiljuti ahastas oma üksinduse üle, on leidnud endas jõudu selle ületamiseks, on leidnud usku millessegi. Hodasevltšile pühendatud luuletuses võrdleb ta poeeti kivil kasvava üksiku rukkikõrrega. „Ta hingab aeglaselt ja korrapäraselt — elab — ja vaata, sügise sombus kõigutab ta oma rasket tera peenel kuldsel kõrrel. Just nii ka sina pead kummardades, vaevalt kuuldavalt, läbi unistuse ja sonimise räägid neile igavesest valgusest, mis on niisama lihtne kui see maine elu.”
Hoopis omaette seisab A n t о n i n L a d i n s k i (1896). Tema oskab õilistada meie maist elu. Tema südamlik, kaastundlik, kurbuski on soe. Ta võib kirjeldada Kairo kingseppa, kelle unistused on sama laadi kui poeedigi omad. Ja oma hingest kirjutab ta, et see pole veel küps paradiisi jaoks: „Ei ole ma veel õppinud armastama, ma pean veel inimeste juures elama.” Ladinski kirjutab viimasel ajal lüürilisi romaane Rooma provintsist ja Bütsantsi elust Venemaa ristimise ajal. Ladinskit tunnustavad ka ehtsed pariislased, kuigi ta luule on õhu- ja valguserikkam.
Kuid samas Pariisis, kus õitseb algupärane luulemaailm, kus aknapuhastajad, autojuhid, vabrikutöölised kirjutavad oma meeleheitlikke värsse ja veedavad oma vaba aja Montparnasse’i kohvikuis ja kõrtsides, elab ka Marina Tsvetajeva (1892), omapärasemaid kujusid vene luule ajaloos. Tema luule on trotsiv, on mehine. Ta maadleb sõnadega, ta laused on lühidad ning rasked, kuid ta värssides on sisemist tuld, nad on pingul neisse paigutatud jõulistest mõtetest. Tema luule on pärit futurismi ajajärgust. Hlebnikovile sarnaselt harrastab ta arhailist keelt. Temagi looming on üldiselt ebaõnnestunud. Kuid Tsvetajeva suudab sisendada noortesse elutrotsi, suudab olla nende õpetaja. Ning tema õpilaseks oligi noorelt hukkunud N i kolai Gronski (1910—1934), heroiline kuju välis-vene parnassil.
N. Gronski seisis täiesti üksi, tema värsse ei trükitud, ka praegu ei mõisteta Pariisis tema suurust. Kuid mineviku tagaleinamisest ja lootusetust alistumisest ei leia me jälgegi ta ebaküpsetes, konarlikes, kuid jõulistes värssides. Neis on tunda tulevase suurpoeedi sulge. Ta ei targuta ega nuta, ta vaid ülistab julgeid ning neab autuid. Just kõlbeline meel avaldub tema luules. Alpinistid, kes hukkuvad lumistes kõrgustes, lendurid, kes kardavad vanadust, aga mitte surma („pangem selga puhtad särgid, võib-olla homme kohtame taevas surmaga”), Venemaa ajaloolised kangelased — neist laulab ta. Tal on värsse kaljusest Soomest, tal on värsse Põhjamaa sangarist — Karl XII-st.
Gronski varane surm — ta sattus kogemata Pariisi metroo rongi ette — on suureks kaotuseks vene luulele. Gronski on julguse ning au laulik.
Gronski luule ei leidnud vastukaja Montparnasse’i kohvikuis, kus valitseb praegugi hall lootusetus. Vaid nn. provints, kes alustas võitlust „Pariisiga”, nõudes luulelt jõulisemat hoiakut, nõudes poeedilt mehist suhtumist elule, tõstis Gronski luule kilbile. Just Eestis ja Poolas leidsid Tsvetajeva ja Gronski endale jüngreid.
Juri I v a s к (1907) osatus kõige innukamaks selle voolu eestvõitlejaks. Tema sulest on ka eessõna Gronski poeemi „Belladonna” poolakeelsele tõlkele. Ivaski hiljuti Varssavis ilmunud luuletuskogu „Põhja rand” (1938), mis leidis tunnustust ka Pariisis, sisaldab pateetilisi luuletusi kaasajast. Ivaski värsivihus leidub küpse, teadliku eluarmastuse motiive: „Ka novembris on neid, on päikesepaistelisi päevi; hiilgavad nad, üürikesed, kuid ei varja kibedat tõtt. Ja hilise sügise elamu on veel tühjem ja kurvem, ja sina, hing, oled veel vaesem kui see vaene kalmistu. Ja siiski päikesesäraga, vähese ebamaise auga uhkeldab maa ja haige lepib valu ja kannatusega.”
Palju ebamäärasem on varssavlase Lev G о m о l i t s k i looming. Tema raskepärastes värssides on tihti südantliigutavaid ridu. Tedagi nagu Ivaskit ei huvita mitte niivõrd inimese enda mina kui maailma ja inimkonna saatus. Tema luuletustes on palju nägemuslikke momente, neid kannab mingi usuline paatos, kuigi ta veel otsib oma Jumalat.
Muidugi ka Pariisis leidub poeete, kes ei lepi heade, kuid tavaliselt kurvameelsete, õigupoolest kainelt-ahastavate värsside tegemisega, vaid otsivad uusi teid, uusi avarusi. Sääraste mässulise muusa jüngrite hulka kuulub näit. Viktor M a m t š e n k o, kes võitleb hukkumisega, kes ei alistu, ei lasku lootusetusse raskemeelsusse. Lev Savinkov (1912) käib Majakovski ja Jessenini radadel. Ta lausub, et „poeet, see on maailma südametunnistuse juht”.
Kuid siiski just „provintslased” püüavad luuletada tulevikule, on vabanemas ahastamisest. Niisuguste luuletajate hulka kuulub ka Belgradis elav noorpoeet Igor Grebeštšikov, kellel jätkub elurõõmu, et hüüda „meie oleme rõõmsa planeedi ustavad lapsed”. Ta on selle provintsi-noorpõlve tüüpilisemaid esindajaid. Prahas juba aastaid töötav, prof. Bemi juhitud „Skit” harrastab Pasternaki metafooridele rajatud luulesuunda. Kuid selle rühma poeetide looming on liiga kuiv, liiga teoreetitsev. (Vjatšeslav Lebedev, Alla Golovina, Emilija Tšegrintseva jt.).
Ei ole puht-territoriaalne see välis-vene luule liigitus pariislaste ja provintslaste vooludeks. Näit. Pariisi meeleolusid väljendab kõige selgemini riialane Igor T š i n n о v, kes nendib olukorda lühidalt ning lõplikult: „Tuhmub minu tee. Oma valu ei avalda ma inimesile. Ei saa enam laulda.” Võib-olla just olud on kõige tähtsamad Pariisi koolkonna juures. Kui mujal noored astuvad ellu — inseneridena, agronoomidena (eriti Lõuna-Slaavias), siis Pariisis nad kiratsevad keset suurlinna uimastavat ning haiglast õhkkonda. Eriti teravaks läks vastuolu Pariisi ja provintsi vahel aastail 1935 —1936, millal pariislaste vastu astusid üsna ägedalt nii prof. Bern kui ka L. Gomolitski ja nende ridade kirjutaja.
Eestis elutsevad vene poeedid on mänginud välis-vene luules üsna silmapaistvat osa. Esimeseks luuletajaterühmaks siin oli futuristlikul-imažinistlikul alusel seisnud Igor Severjanini ümber koondunud poeetkond „Vähid kuival”. Sellesse kuulusid Tartu ülikooli vene keele lektor Boris Pravdin, kelle värsid olid ülekuhjatud võrdlustest. Venes hukkunud trotsiv ning blaseerunud poeet Ivan В e l j a j e v ning Valmar Adams. 1924. a. ilmus nende koguteos „Via sacra“. Järgmiseks rühmituseks oli Boris Pravdini juhitud „Tartu poeetide tsunft” (1928—1932), kuhu kuulus naiselik Elisabet Basilevskaja, praegu Pariisis elav noorõpetlane Boris Vilde, nende ridade kirjutaja (Boris Novossadov) ja teised. Viimaseks katseks organiseerida vene noorpoeete oli „Tallinna poeetide tsunft“ (1933—1935), kelle juhiks oli P. Irtel-Brenndorf ja kelle koosseisu kuulusid eespoolmainitud Elisabet Basilevskaja, Juri Ivask, Boris Novossadov ning uutena K. Hoerschelmann, Meta Boos ja teised. See koondis aga lagunes peagi lahkhelide tõttu koguteos „Novj 8“ (Uudismaa 8) toimetamisel.
Kui vaadelda üksikuid Eestis elavaid poeete, siis tuleb esile tõsta peale juba käsiteldud Juri Ivaski ja Igor Severjanini ka K. Iloersehelmanni ja Juri Šumakovi nimed. Igor Severjanin (1887), kes oli kuulus juba Eestisse asudes, loobus pikapeale väliste efektide taotlemisest, arenedes südamlikkuse ja lihtsuse suunas. „Kloostriaia ööbikud, nagu kõik ööbikud maakeral, jutustavad, et üksainus on lohutus elus ja see lohutus on armastuses…”
Päris huvitav on K. Hoerschelmanni (1898) filosoofiline luule, mida on tunnustatud nii provintslaste kui ka pariislaste ringkondades. Mingi naiivne realism iseloomustab seda. „Räägitakse, et on olnud vaaraosid, et maailm püsib miljoneid aastaid; võib-olla. Kuid kõik need miljonid ei ole minu. Nendega ei ole mul asja. Maailm tekkis üsna hiljuti, kolmkümmend aastat tagasi” — pihib ta. Ka tema proosa käsitleb filosoofilisi probleeme, eriti surma ületamise küsimust.
Noorpoeet Juri Šumakov (1912) on tuttav peaasjalikult eesti luule tõlkijana vene keele ja ümberpöördult. Tema värsid on musikaalsed. Ta oskab laulda, kuid veel mitte kõnelda. Praegu kogub ta alles kogemusi ja elamusi. Ta värsid on veel viimistlematud, kuid ta näeb maailma üsna omapäraselt. Šumakovil on oma häält.
Nii Nõukogude Venes kui ka piiritaguses maapaos viibival Venemaal on esile tõusmas uusi luulevoolusid. Just pateetiline luule pääseb võimule. Venes toimunud ajalooliste väärtuste uus ümberhinnang ülielt poolt, mis tõstis uuesti ausse nii klassilise luule kui ka isamaalisuse ja mehisuse, teiselt poolt uue vene noorpõlve kasvamine välismaal, kes ei ole seotud mälestusiga tsaariaegsest Venest, loob eeldusi vastastikuseks arusaamiseks. Kui võrdleme näit. Zabolotski ja Gronski loomingut, siis me leiame neis palju ühist. Ühine on neil just heroiline suhtumine elule, ühine on ka futurismilt päritud armastus sõna kui säärase vastu, vastukaaluks sümbolistide meeleolutsevale musikaalsusele. Puškini austamine Venes ei olnud mitte juhuslik, ei, just selge pilguga mehine Puškin, kes julges kaitsta verega oma au, sobib kaasaega. Ja kuigi pagulaste saatus on lootusetu, ka siin jõutakse arusaamisele, et „meie romantism on juba haihtunud ja meie ahastushüüetele ei vastata”, et ainuke pääsetee on julguses elada, julguses võidelda.
Boris Taggo
Varamust nr. 7/1939