Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

G. Antonini on Mercure de France’is (15. V 34) andnud ülevaate itaalia tänapäeva lüürikast. Siin lühike kokkuvõte sellest.

Kolm luuletajat tõid XIX saj. lõpul itaalia luulekunsti hiilgust ja ära­tasid vastukaja : Carducci, Pascoli ja d’A nnunzio. Sajandiga lõppes nende mõju, eriti oli aga läbi elatud d’Annunzio suuresõnaline sangarluspoeesia. Uus luulekunsti järk tekkis reaktsioonina d’Annunzio luulelaadi valitsuse vastu. Kui too oli otsitud, äge, kirev, pateetiline ja üliinimlikkusesse kalduv, siis uus luule katsus olla tagasihoidlik, siiras, lihtne ja inimlik.

Käesoleva sajandi algupoolelt tuleb nimetada „hämariklasi“, kelles tunda küll Pascoli ja d’Annunzio järelmõjusid, kuid selle kõrval ka omapära­seid noote. Nagu näitab juba nimi, armastati hämariku pehmust ja sügise melanhooliat, kuna ägedaid kirgi ja suuri tundmusžeste välditi. Nimetagem selle voolu kandjaist S. Corazzin i’t, kes suri juba 20-aastasena ja kes oma luules nautis nukrust, tundes surma eelaimust, siis F. M. Martini’t ja Moretti’t. Sellest ennesõjasest lüürikutepõlvest säilitab oma nime ka Guido Gozzano, see nimekaim „hämariklastest“ ja ennesõjase elutunde kehastaja. Ka tema suri varakult. Trotsist d’Annunzio kõrge stiili vastu luulendab ta vaikset provintsielu, kusjuures ei puudu kerge irooniahelk ja skepsis. Tema ideaal on naiivne maatütarlaps, kuid samal ajal armastus tolle vastu näib talle asjatu mänguna ning tal jääb üle irooniliselt naerda nii enese kui oma tundmuste üle. Haiguseidusid ja surmaaimusi eneses kandes, ta igatseb taga oma noorust, mis aga on jäänud osalt küllastamata ja nukraks. Kannatades ise enda pärast, ei suuda ta ka teisi armastada. Sellest on ta ise teadlik ja sellele kõigele vaatab ta, pilkelise muigega.

„Hämariklasena” alanud Corrado G o v o n i on temperamendilt d’Annunziole lähedane. Ta liitus futurismiga ja hiljem „avangardismiga“. Ta lürism on ülevoolav, rikas säravaist ja mitmekesisimaist kujudest, kuid pikapeale oma kirjavuses väsitav. Tal puudub mõõdutunne ja enesekriitika. Hoolimata oma tahtlikust suurlinlikkusest („Elektriluuletused“) jääb ta ikka maaligidaseks, evib elementaarse hinge ja karedatoimse sensuaalsuse. Nagu omas lüürikas, nii leidub ta arvukais romaanideski sätendavate lehekülgede kõrval palju tühja, halvamaitselist ja võltsi. Puudub mõõdutunne, eriti kompositsioonis. Sellest hoolimata on Govoni kesksema kujuna püsinud juba kolmkümmend aastat.

„Hämariklusest“ futurismi siirdus ka Aldo Palazzeschi, kuid ole­muselt on ta ikkagi jäänud „hämariklaseks“. Ta luulele vajutab omapärase pitseri ta eriline nõrkus elatanud naiste vastu, keda kohtame nii ta luules kui ta proosas, olgu seks usuõed või prostituudid, auväärt daamid või teised. Ka tema on iroonik, katsub oma ja teiste hingenõrkustest üle saada neid paro­deerides.

F. T. Marinetti, futuristide juht, on. temperamentne sõnameister, olgu poeedina, romaani- või draamakirjanikuna, kuid tal puudub mõõdutunne, maitse, ta taotleb vaid välisefekte. Tänapäeval ei näi ta enam niivõrd uuen­daja olevat kui lõhkuja: ta futurism andis viimase hoobi juba kodunevale poee­tilisele ilukõnekusele. Ent futuristidel on järele jäänud õieti väga vähe püsivaid teoseid, selle eest nad on suurt hoogu lisanud kunstielule. Marinetti mõju on tunda „avangardismis“, voolus, mille programm asub klassitsismi ja futurismi vahemaal.

Seda voolu, teise nimega „neoliberismi“, esindab Lionello Fiumi. Ise­loomuliseks sellele suunale on proosaluuletuse, „fragmendi”, ausse tõstmine (A. Soffici, G. Boine, P. Jahier, E. Cecchi jt.).

Teatud vastuvoolu neile vormipurustajaile ja impressionistidele lõi klas­sitsistlike suunitlustega ajakiri Ronda (Cardarelli ja Bacchelli).

Vanema põlve iseseisvate poeetidena teenivad veel tähelepanu: A. S. Novaro, kelle luule on selge ja harmooniline, meeleolult eleegiline, viimasel ajal aga müstikasse kalduv; rafineeritud pintsliga provintsielu maaliv A. O n o f r i, kes viimasel aastal antroposoofiat harrastab ja selja on pööranud nii­sugustele ladina traditsioonidele nagu selgus, mõõt, täpsus; sotsiaalseist prob­leemidest huvituv Ada Negri, kes kunagi algkooliõpetajana oma Saatusega hakkas ühiskonna pahesid piitsutama ja revolutsiooni kuulutama, hiljem aga teistele teemadele siirdus ning oma parimat andis oma isiklikke tundmusi väl­jendades; seiklusvaimuline ja temperamentne Dino Campana, kes enesest kujutas „neetud poeedi“ ja „enfant terrible’i“ tüüpi, kuid kes ainult paljutõo­tavaid katkeid suutis luua enne oma hullumist; siis romantismi ja realismi vahepealne F. Gaeta; intimist D. Valeri jt.

Kõik mainitud kuuluvad vanemasse või keskmisse põlve. Noorimaist väärib esikohal mainimist Giuseppe Ungaretti. Näib nagu ta hülgaks kõiki liigseid ja tarbetuid sõnu, jättes alles ainult kõige vajalikuma. Ta luuletused on lühikesed, mõnevärsilised, kuid iga sõna on tal koormatud mõttega. Temast aru saada pole kerge. Ta luule taotleb olulist ja absoluutset; kujud seejuures puuduvad peagu alati; ta hülgab kirjeldusi, retoorikat, dekoratiivsust, ning ta nõuab lugejalt äärmuseni pingutet tähelepanu. Ta annab nagu essentsi, mitte lahjendet jooki. Teda on kõrvutet Mallarmé ja Valeryga, kuid viimasest eri­neb ta sellega, et ta värses puudub filosoofiline süsteem, oma tundmusi annab ta edasi puhtal kujul.

Üks tänapäeva lüürika meistreid on juudi soost Umberto Saba, kes ise on Triestis raamatukauplejaks. Oma luule laadilt liitub ta Petrarca ja veel enam Leopardi’ga, keda ta austab ja kelledele tugedes ta tahab jääda välja­poole nüüdisaja muresid. Triesti ja ka oma tõu mõjutusteks võib pidada see­suguseid jooni ta luules nagu sensuaalsus ja melanhoolia, tarve tõusta puhta armastuse karskusse, usulis-filosoofilise tõe otsimine, mõtete ja tundmuste alatine analüüs. Ta sisemiselt rikkaid elamusi kannab värsside laulvus ja harmoonia.

Ungaretti ja Saba kõrval tuleb nimetada neist nooremat Eugenio Mon­taie’t. Tema luule sümboliks on vahemereäärsed kaljud, kivid, tuuled ja halastamatu päike; teda valdab pessimism, elu näib talle olevat julm, ning ta tahaks kaduda kosmosesse, et ennast vabaks teha. Nägemus elust kui päikese kõrvetet kivikõrvest läbib ta toodangu mingi lohutamatu kinniskujutelmana.

Naiskirjanikest, kes romaanide kõrval ka värsse kirjutavad, nimetatagu Sibilla Aleramo’t. Siirana pihib ta meile oma isikliku elu rõõmusid ja muresid, peamiseks teemaks armastus instinktiivse jõuna, ja saatusena.

Mainitute kõrval on esinenud veel külluses päris noori poeete, kuid nende kohta midagi ennustada oleks varajane. Nimetagem siiski Ungaretti ja Va­léry mõjutet Aldo C a p a s s o’t, kes katsub oma luules vältida magusust ja dekoratiivsust ning anda ainult „puhast lürismi”; Corrado P a v o l i n i‘t, kes armastab korda, harmooniat ja arhitektuuri; huvitavat ja raskesti loetavat Sal­vatore Quasimodo’t, kelle nägemused on sünged ja lohutamatud, sõnadevalik aga raskepärane; see autor on enese suhtes vali ja põlgab konvent­sionaalseid ja kergeid väljendusi ning lahendusi; siis Adriano Grand e’t, spontaanset lüürikut, kes kannab aga veel Ungaretti ja Montale mõjude jälgi, kes põlgab kergust ja kes asju pigem sugereerib kui kujutab.

Ungaretti, Montale ja Paul Valéry mõju on üldse käega katsutav itaalia noorima generatsiooni lüürikuis. Põlgus d’annunzioliku paljusõnasuse ja retoorika vastu on loonud uuelaadilise retoorika ja „puhta luule“ otsimisinnu. Luule rakendamine päevateenistusse ja poliitikasse pole Itaalias andnud kuigi suuri tulemusi, ja lüürika praegused saavutused asetsevad väljaspool seda joont.

Loomingust nr. 6/1934