Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Kasvatuse eesmärgiks on (üldse) kasvandiku individualiteedi arendami­ne. Nagu teada, seab käesoleva aja pedagoogika kasvatuse lõppsihiks teatava arenemisastme — isiksuse (Persönlichkeit) — saavutamise kasvandikus. Seda arendamist on võimalik mõista mitmeti. Üheks äärmuseks oleks püüe luua kas­vandikust teatav kindel inimtüüp, vähe hoolides sellest, mis peitub kasvandikus tegelikult omaduste poolest. Sellega kaasas käib mõnigi kord karmide abi­nõude tarvitamine mittesoovitavate kalduvuste mahasurumiseks. Individua­liteedi mahasurumise, autoritatiivse pedagoogika poolest sai eriti kuulsaks keskaegne ja üldse kloostreis aset leid­nud kasvatus. Samuti — vana Sparta kasvatus — „riigipedagoogi’ka“. Uue­mal ajal — konsekventne sotsiaalpeda­googika.

Teine äärmus saavutatakse, kui individualiteeti ei piirata tema arengus mingis suhtes. Silmapaistvaid esinda­jaid on siin teatavasti Ellen Key oma 1900. a. ilmunud teosega „Lapse aasta­sada“. Peamiselt tunnetevalinguna, kus pealegi on vasturääkivusi, ei paku see teos praktiliselt läbiviidavaid põhi­mõtteid, kuigi ta on saanud kuulsaks. Lapse kasvamises ja õppimises äär­mise vabaduse nõudjate hulgas on saksa pedagoogidest tähtsamaks Paul O e s treicih. Venemaal on kuulsamaks esindajaks L. T o l s t o i, keda ka meil enne ilmasõda paljud kaldusid pidama min­giks prohvetiks. Kuid äärmine vabadus individualiteedile, kus kasvatajal jääb ainult aitaja osa takistuste võit­misel, on mõeldav peamiselt primitiivseis oludes. See ilmneb kasvatuses kõi­ge teravamal kujul loodusrahvaste juures, kus ei tunta muret homse eest. Mõlemad äärmused võivad esineda enam või vähem selgel kujul igal ajajärgul, igasugustes oludes, ilma et kasvatajad oleksid selles igakord teadlikudki. Eriti veel seetõttu, et mõlemad äärmused juurduvad kasvandiku individualiteedi mittetundmises.

Otstarbekohasust arvestades näib väärtuslikuima olukorrana äärmiste voolude lepitamine: arendamine ühiskonnaliikmeks, lähtudes individualitee­dist ja seades kasvatuse teiseks eesmär­giks individualiteedi arengu. Mõlemad eesmärgid tasakaalustatakse. See aval­dub isikule ja ühiskonnale väärtuslike omaduste harmoonilises arendamises, mittesoovitavate sublimeerimises, kui tarvis, allasurumises. Sellise valiku läbiviimiseks on tarvis tunda kasvandiku omadusi. Mitte ainult kasvatuses, vaid ka üldse koolitöös on tähtis õpilaste omaduste tundmine. Felix Behrend („Individualität u. Schularbeit“) seab koolile kolmekordse nõude: 1) kasvata­da iseseisvaid inimesi, 2) arvestada õpi­laste mitmesuguseid põhistruktuure, 3) kohaneda õpilaste individuaalsetele võimetele. Meie ütleme Ühtselt „omadused“, ilma et laskuksime teoreetilistesse peensustesse või arutleksime, mis on „in­dividualiteet“. Viimane mõiste on komplitseeritud (vt. Müller-Freienfels: Philosophie der Individualität). „Oma­dused“ moodustavad individualiteedi jäädavama, ratsionaalsema osa. Oma­dused on psüühilised, psühhofüüsilised, füüsilised.

Nagu teada, on kõige raskem ära tun­da psüühilisi omadusi. Juba vana-kreeka filosoof Pythagoras’el olid omad meetodid õpilaste tundmaõppimiseks. Püüdest ära tunda kasvandike oma­dusi on tekkinud eriline teaduseharu: pedagoogiline karakteroloogia. Üldse tarvitatakse viimasel ajal sõnu „indivi­dualiteet“ või indiviidi omapära ja „ka­rakter“ enam sünonüümselt. Seda on nähtavasti tehtud ka „karakteroloogia“ mõiste loomisel. Herbart’il küll tähen­dab „karakter“ peamiselt tahet („All­gemeine Pädagogik“ I raam., I peat., V). Ka praktiliselt tähtsuseta vahetegemised, nagu „temperamendi“ ja „karak­teri“ vahel, jäävad siin kõrvale. Üldi­sest karakteroloogiast ehk inimesetund­mise Õpetusest läheb pedagoogiline karakteroloogia lahku selle poolest, et uurib arenevaid indiviide.

Vaatleme peamiselt kasvandiku psüühiliste omaduste äratundmist koolis. Teatavasti on olemas ja leidub ka õpetajate hulgas neid, kes tunnetavad inim­likku omapära intuitiivselt, nagu instinkti kaudu. Mõnelt poolt kinnitatakse, et harjutamise läbi suurenevat see või­me (Langenberg: Die praktische Durch­führung der Berufsauslese, I köide, 3. vihk, lk. 84). Sel teel tunnetades on ek­simused kergesti võimalikud. Võib-olla ei pääse „instinkt“ igasuguses olukorras mõjule. Palju sagedamini aga arvatak­se endal see instinkt olevat tugevam, kui ta on tegelikult. Nii et paari tähtsu­seta tunnuse põhjal kaldutakse nägema vaadeldavais isikuis jooni, mis õieti on vaatleja isiklikud omadused. Samuti ka omadusi, mis vaatlejale teiste juures eriti sümpaatsed või antipaatsed. See­tõttu pole kunagi liigne katsuda põhjen­dada intuitiivselt saadud tulemusi dis­kursiivse loogilise mõtlemise abil.

Teoreetiliseks sissejuhatuseks inimesetundmisse on individuaalpsühholoogia (Adler) koos lastepsühholoogia ja arenemisea psühholoogiaga. Samuti testide metoodika, psühhoanalüüs. Siia juurde kuulub ka psüühiliste nähtuste kohta käivate teooriate tundmine, na­gu: „struktuurpsühholoogia“ (Dilthey, Spranger), „mõistev psühholoo­gia“ (Dilthey), „tüüpide psühholoogia’ (Frischeisen-Köhler), „behaviorism’ (Watson) j. n. e.

Pedagoogilise karakteroloogia praktilistele küsimustele lähedale viivad kõigepealt mälestused oma lapsepõlvest ja noorusest. Samuti teiste isikute mälestused. Siin on küsimus: missugused kas vatajate poolt tarvitatud võtted ja miks soodustasid või takistasid individuaalse arengut lapsepõlves ja nooruses? Kuivõrd lapsepõlve kannatused ja rõõmud edu ja takistused olid tingitud isiku omapärast? Kuidas mõjus ümbrus? Need mälestised on eriti väärtusliku siis, kui neid andvail isikuil on asjakohane psühholoogiline ettevalmistus, arenenud vaatlemisvõime, ja kui need isikud suudavad ka oma minevikku suhtuda küllalt objektiivselt. Sagedas saadakse väärtuslikke noorusmälestusi paremate kirjanike töödest. Neis ilmneb mõnikord autori isiklike mäletuste kaudu, kuidas tavaline kasvatus ei suutnud kohaneda suurte annetega. Meil on sellist kirjandust vähe. Kasvatuslikust seisukohast väärtuslikena võiks mainida teatavaid Miti K. A. Eindrei „Elu kroonikast“, A. Haava „Väikesed pildid Eestist“, J. Lattiku teosest „Koolipoisid“ j. n. e. Rohkem materjali saaks, hankides omamaisele kirjandusele lisa välismaisest.

Varustatult üldiseloomuliku aluspõhjaga tuleb otsida materjali teatava kas­vandiku omapära äratundmiseks tema lähemast ümbrusest. Üheks meetodiks on kasvandiku ja tema perekonnaliik­mete küsitlemine. Küsimused olgu kohandatud küsitavate arenemisastmele ja haridusele. Neis küsitlustes seisku esikohal olukordade ja omaduste vaba kir­jeldus lapsevanemate poolt, mida täien­datakse küsimustega. Otsuste andmist oleks soovitav kutsuda esile ainult mõ­nikord. Sel teel uuritavaist küsimustest olgu näidetena mõned nimetatud.

1. üldine hingelaad. Püsiv või muutlik? Temperament? Kinnine või ava­meelne iseloom? Kokkuhoidlik või pillav? Enam fantast või reaalsete kalduvustega? Mõtted koondatud või laiali? j. n. e.
2. Suhtumine perekonnaliikmeisse. Kas on kergesti või raskesti kasvatatav? Kuidas reageerib kasvatuslikele korraldustele? Kuidas saab läbi õdede-venda­dega, vanematega? Kas kodutööde te­gemine meeldib? j. n. e.
3. Suhtumine seltsilistesse, oma ja teisse soosse. Leplik või tülinorija? Juhtida tahtev? Seltsi või üksildust eelistav? Kas seltsiliste poolt lugupeetud? j. n. e.
4. Suhtumine võõrastesse (lapsed ja täiskasvanud). Kas on käitumine teistsugune kui tuttavatega ja perekonna­liikmetega?
5. Kuidas käitub mängus? Kas on lemmikmänge, lemmiksporti? Missugustest meelelahutustest peab lugu? Kuipalju aega kulutab meelelahutus­tele? Kui võimalik valida: kas eelistab lõbustusi või tarvilikku tööd? j. n. e.
6. Töö. Erilised huvid. Kas eelistab kehalist või vaimset tööd? Mis aladel on erilisi andeid? Kiire või pikaldane, hoolas või lohakas töötaja? Kas töötu­lemused on ühtlased või kõikuvad? Kas püüab iseseisvalt töötada ja tegutseda või ootab võõrast abi? Missugused õppeai­ned meeldivad eriliselt ja missugused ei meeldi? Palju aega läheb koolitööde tegemiseks? Mis ala soovib valida kutsealaks? Milleiks kasutab tööst vaba aega? j. n. e.
7. Suhtumine loomadesse ja taimedesse, isiklikesse ja võõrastesse asjadesse.
8. Kuidas käitub erilistel juhtudel: esimene koolipäev, pidustused, aastapühad j. n. e.
9. Küsimused tervislikust seisun­dist.

Teadete saamiseks on kõige parem ilmuda õpilaste kodudesse. Nii on võimalusi õppida paremini tundma õpilast ümbritsevat olukorda.

Neid andmeid täiendatakse, kui võimalik, teistelt õpilast tundvailt isikuilt saadud andmetega. Tähtsal kohal sei­savad siin õpilast tundvate õpetajate ar­vamused. Nii et vaatlusskeem tunduvalt suureneb eriti koolile tähtsate isi­kuomaduste — tähelepanu, mälu, intellekti, tahte — juurdevõtmise tõttu. On olemas meetodeid nende tugevuse määramiseks, näit. Rossolimo oma (Rossolimo: Das psychologische Pro­fil). Teistelt isikutelt saadud andmeid täiendab õpetaja õppetundidel ja vaheaegadel tehtud oma tähelepanekutega. Võib juhtuda, et mitmesuguste vaatle­jate tähelepanekud ei ühtu. Põhjused ei peitu igakord vaatlejais. Võib näiteks juhtuda, et õpilane koduses ringkonnas käitub teisiti kui koolis. Head juhatust vaatlusteks ühes vaatlusskeemiga an­nab A. Lasurski: Über das Studium der Individualität. Pädag. Monographien Bd. XIV. Ka eesti keeles on ilmunud väike teos: H. Vahna „Isikuraamat. Paranduskasvatuslik isiklike andmete ja vaatluste kogu“. Sisu nende ridade kirjutaja kahjuks ei tunne.

Vaatlusmaterjali koolis võivad pakkuda ka n.-n. individuaalsed töömeetodid, nagu projekt-meetod, dalton-plaan j. n. e. Nagu teada, need meetodid püüavad anda vabadust eneseväljendusteks. On püütud arvestada teatavale vanusele vastavat arenemisastet, mitmesugust töötempot; suuremat või vähemat, ühe- või teistsugust andekust j. n. e. Küsi­museks jääb ikkagi, kas teatud meetod alati igasugustelt õpilastelt, igasuguste õpetajate käsitlusel, suudab välja meelitada isikulist omapära. Missugust mee­todit ka ei kasutataks, õpetajal olgu koolitatud pilk õpilaste töös ilmnevate omapärasuste suhtes.

Pikemast isikukirjeldusest võiks teha veel lühikese tõlgitseva kokkuvõtte. Seda võib teha täitsa vabalt, isikliku maitse järgi. Võib ka kasutada teatud skeeme, nagu Evaldi „iseloomustruktuur“ ühes „struktuurvalemiga“ (Evald: Temperament u. Charakter).

Inimestetundmisele suunatud vaatlused on seda viljakamad, mida vähem neid märkab vaadeldav isik. Vastasel korral võib mitmesugustel põhjustel tekkida ebaloomulik olek. Vaatlustel on alati peetud tähtsaiks hingeelu väl­jendusi näoilmes, liigutustes, hääles. Kuigi vahest silmapaistvaimal kohal sei­savad vaadeldava isiku sõnad ja teod, siis just mainitud hingeelu kehalised väljendused annavad tegutsemisele oma­pärase värvingu. Seesmise omapära ke­halise väljendumise tõttu on tekkinud termin „väljenduspsühholoogia“ (Ausdruckspsychologie). Vaatlusaladeks väljenduspsühholoogias on: 1. Kehakuju ja -ehitus. 2. Väljendusliigutused: kehahoid, žestid, kõnnak, näoilme, miimika; häälekõla, kõne, laul. 3. Kujutavad (käsitöö, joonistamine, plastika), keele­lised, muusikalised väljendused. Käe­kiri.

Kehakuju ja -ehitus. Psühholoogilisel tõlgitsemisel võiks siin üldse rää­kida analüütilisest ja sünteetilisest voo­lust. Analüütikud seavad vastavusse füüsilised ja psüühilised omadused, nii et üksikute kehaosade teatavast kujust järgneb teatava psüühilise omaduse ole­masolu ja väljenemistugevus. Tehakse sagedasti vahet meheliku ja naiseliku printsiibi vahel. Seda põhjendatakse oletusele, et teatud omadused esinevad mehe juures sagedamini kui naise juu­res. Burg er’ i („Geheimnis der Men­schenform“) järgi: kui osutissõrm on pikem nimetissõrmest, siis järgneb sel­lest mehelik printsiip, enam vaimne hin­gelaad. On ümberpööratult, siis järgneb naiselik printsiip, enam kunstniku­line, intuitiivne hingelaad. Veel jaota­vad mitmed analüütikud inimomadused kolme liiki: kehalised, vaimsed, hinge­lised, kusjuures „vaimu“ all nähtavasti mõeldakse intellekti, tahet, „hinge“ all tundeid.

Analüütikud tuletavad inimomadusi enamasti pea ja tema osade (silmad, nina, otsmik j. n. e.) ja käte kujust. Arvestatakse ka kehaosade nahavärvi, lihavust, tugevust j. n. e. Kehaosade mõõtude täpsamaks fikseerimiseks tarvitavad niihästi analüütikud kui sün- teetikud antropoloogilisi mõõtmisi (vt. näiteks Martin: Lehrbuch der Anthropologie).

Analüütikuil ja sünteetikuil on pal­ju ühist. Mitmete uurijate kohta ei saa öelda, kas nad on enam analüütikud või sünteetikud. Sünteesi asemel võik­sime ka öelda: õpetus inimtüüpidest. Vaadeldakse mitte niivõrd teatavaid kehaosi kui kogu keha. Kehaliste omaduste põhjal seatakse üles terve rida tüüpe. Teatavat isikut uurides tuleb kindlaks määrata, mis tüüpi ta kuulub. Ühtlust on siin vähe. Paljudel uurijail on täiesti omapärane, erilaadne tüüpi­de süsteem. Tüüpide arv süsteemides on muutuv. Silmapaistvamaid sünteeti-kute esindajaid on sakslane Kretschmer, Viimane esines 1931. a. ka Tallinnas loengutega. Kretschmeri tööd on täiendanud G. Evald („Temperament u. Cha­rakter“). Kretschmer („Körperbau u. Charakter“) tarvitab isiku uurimisel vaatlusi, täpseid mõõtmisi, süstemaatilisi kirjeldusi. Neil alustel, kasutades uurimismaterjalina hulka isikuid, ole­vat Kretschmer loonud oma teooria.

Praktikas ei saa kehaehituse uurimi­sel lahutada analüüsi sünteesist. On soovitav tarvitada analüüsi ja sünteesi vahelduvalt, et mitte sattuda vastuoludesse. Tüüp ehitatakse üles üksikuist tunnustest, üksikasjadele antakse tä­hendus, arvestades üldsust. Tüüp on isiku omaduste mõõdupuu. Kuid isikutüüpidel pole seda tähendust, mis on loo­dusteaduslikel. Isikutüübid pole muud kui enam või vähem õnnestunud katsed kuidagi liigitada isiklike omaduste suurt mitmekesisust, et mitte uppuda üksikasjadesse. Tegelikus elus esinevad ka paremini õnnestunud tüübid puhtamal kujul harva. Sellepärast sagedasti võetakse muude tüüpide juurde ebamää­rane „segatüüp“.

Tüüpide ülesseadmisel on enamasti peetud silmas täiskasvanuid. Sellega tuleb arvestada, taotledes pedagoogilisi eesmärke. Pole mõeldav täiskasvanute suhtes maksev otsene ülekanne lastele. Rääkimata varasemast lapseeast — kooliealiste kehavormid ja ka psüühili­sed omadused on vähem differentseerunud kui täisealised. Kuna kasvavas organismis kõik tunnused on arenemisjär­gus, siis on tähtis mitte ainult ära tun­da väljakujunenud olukordi, vaid ka teha tuleviku prognoose. Kuid füüsili­ne ja psüühiline areng ei sammu edasi ühes frondis. On tuttav ümbruskonna mõju psüühilise arengu takistamisse või kiirendamisse. Pole aga kuulda olnud, et sellised mõjutused avalduksid kehali­ses arengus.

Laste füüsiognoomika on üldse noo­rem ja väihem väljaarenenud kui täiskasvanute oma. Uurimine keerukam. Algust on siiski tehtud. Oleks kõige­pealt mainida uurimisi inimespea aren­gu suhtes. Binet’i järgi on tähtsad kolm arenemissuunda. 4—18. eluaastani suureneb ajukoobas 12% võrra, nägu — 24%, nina — 39% võrra. Nina energi­lisem areng on puberteedi eel, lõualuude — puberteedi kättejõudmise aastail. Binet ja Maria Montessori (Pedagogikal. Anthropol. lk. 274) püüavad leida sidet inimese pea arengu ja intellekti va­hel. Puberteedieelsel ajajärgul olevat vähem intelligentseil lastel kitsam nägu, silmapaistvamad lõualuud, vähem lep- torrhin nina. Intelligentseil — otsmik eriti väljaarenenud, lapselikult leptorrhin nina, nägu lai, eriti põsenukkide va­hel. On tehtud ka üldisemaid alaealiste liigitamise katseid. Viini kasvatusteadlane Rothe leiab seitse tüüpi („Beobach­tungen über Körperbau u. Charakter hei Knaben“, „Zeitschrift für Kinder­forschung“ Bd. 32). Paksud. Lõdvad, mugavust armastajad. Tugevad. Väike­sed. Piikk-peenikesed. Punajuukselised. Haiged. Nendest on „paksud“ töökad, rõõmsad, tundelised, heasüdamlikud, usaldusväärsed, kergesti juhatatavad. ,,Tugevad“ on ka heasüdamlikud, kuid kergesti ärrituvad, vallatud; end silma­paistvaks teha, maksma panna püüdjad. „Pikk-peenikesed“ püüavad olla eesku­julikud, kõike, mida nõutakse, hoolega täita j. n. e. Wizenmann’i („Men­schenerkenntnis“) naturell-tüüpides on arvestatud lapsisikuid. Muuseas näi­datakse, missugused on teatava tüübi vaimsed ja hingelised põhiomadused, iseloomuvead, ja missugune kutseala vastab üksikuile tüüpidele kõige paremini. Wizenmann’i süsteem on paind­lik. Pole etteantud tüüpe endid. Neid peab süsteemi kasutaja ise kombineerima isikulistest põhialadest. Füüsiognooimilistel vaatlustel on Wizenmann’i tüpo­loogia kokkuvõtte tegemiseks kaunis kohane.

Põnevamaks punktiks kehavormide psüühilises tõlgitsemises on füüsiliste ja psüühiliste omaduste vaheline side. Mõnedel uurijatel on kalduvus otsida psüh­hofüüsilist vastavust kõiksugustes pisi­asjades. Kui naisisiku muidu „naiselikus“ juukses leidub teisevärvilisi salku, siis näitavat see mõnesuguse „mehelik­kuse“ olemasolule. Selline täppis vasta­vus näib olevat mõttetus. Kehaehituses on vististi palju sellist, millel psüühili­selt pole mingit otsest tähendust. Seda kinnitab ka mitmekesisus tüüpide üles­seades, üksikute kehaliste tunnuste psüühilises tõlgitsemises. Juhtub mui­dugi ka mõnedel uurijatel ühiseid arva­musi. Katsed seletada füüsiliste ja psüühiliste omaduste vahekorda ratsio­naalselt — kausaliteediga või teleoloogi­liselt —, on seni luhtunud. Tuntud Gall’i teooria, et isikute psüühilisi omadusi põhjustavad keskused peaajus, mis avalduvad kühmukestena pealuul, pole leidnud teaduslikku tõestust. Kretschmer’i katsel matemaatika abil näidata korrelatsioone kehaehituse ja psüühi­liste omaduste vahel, on ainult proble­maatiline väärtus. Täpsele vaatlusele, mõõtmistele allub ainult üks korrelat­siooni komponent — keha. Teist kom­ponenti — psüühi — ei saa kuidagi täp­samalt fikseeridagi. Nii et Kretschmer’gi pole suutnud kaotada oma uuri­misala irratsionaalsust. Kehaliste ja psüühiliste omaduste vastavusse seadmisel näib üldse olevat sagedasemaks eksituseks, et intuitiivselt saadud and­meile antakse reaalne tähendus. Vali­takse neid mõne süsteemi alusteks veel enne, kui nende maksvus on tõestatud. Sellest ka põhjendamatu kausaliteet ja küsitava väärtusega matemaatilised kor­relatsioonid. Ratsionaalsed mõtlemis­viisid peavad tasakaalustama irratsio­naalseid — et mitte päriselt kalduda me­tafüüsikasse.

Oluline on siin sümboolne mõtlemine: keha vaimu pildina, kehalised omadused vaimsete sümptoomidena. „Keha ja vaimu vahel tõepoolest olemasolev vahe­kord pole mitte ainult koguni teistsugune kui põhjuse ja tagajärje vahel (s. o. kausaalne, E. R.), vaid ka palju kõrgemal kraadil algeline ja võrratult tihedam“ (Klages). Sümboolse mõtlemise kasutamine annab väljenduspsühiholoogia meetodeile ebateadusliku ilme. Puudub „teaduslikkuse“ mõistega nii tihedalt ühendatud teatava teaduseharu üksikasjade vahel oleva ruumilise või ajalise põhjus^jjäreldusliku vahekorra täppis äratundmine. On mingid enam usule kui teadmisele põhinevad vahekorrad. Oletused, mida mõnikord raske sõnali­selt edasi anda teistele.

Kuid ka puhtratsionaalsete meetoditega pole tänini psühholoogias just pal­ju suudetud ära teha. Eksperimentaal­sete meetodite ülekandega psühholoo­giasse XIX sajandi keskel oodati sellelt uuelt uurimisviisilt suuri tagajärgi. Need ootused ulatusid kaugele üle meel­tepsühholoogia piiride, milles esialgu ra­kendati eksperimenti. Eksperimendi abil loodeti meetodiliselt lähendada psühholoogiat loodusteadustele, ära tun­da inimese kogu vaimset omapära. Need lootused pole täitunud. Praegu­sel ajal tarvitatakse katset psühholoo­gias palju enam nähtuste esilekutsumi­seks vaatluse otstarbel kui hüpoteeside tõestamiseks. Tõsiasjade konstateeri­mine hoitakse lahus sellele järgnevast seletamisest. Kõige selle tõttu püütak­se psühholoogiale leida nähtuste seleta­miseks kohasemaid meetodeid. Näiteks „struktuurpsühholoogia“ katsetab bioloogiliste mõtlemisviiside rakendamise­ga. Sümboolse mõtlemisviisi kohta oleks veel tähendada, et see on puhtempiiriline, uurijate kogemustele põhinev meetod.

Füüsiliste omaduste psüühiline tõlgitsemine on jäänud irratsionaalseks näh­tuseks. Ta on palju enam kunst kui teadus. Kogemused koos intuitiivse tunnetusega. Mõnikord tugevasti metafüüsikasse kalduv, nii et praktiliselt kaotab mõtte. Teiste isiku-uurimismeetodite huvitav lisand. Abinõu tungida sügavamale kasvandiku omapärasse. Siiski suurt kasu sellest meetodist tõ­dede avastamisel vähemalt nende ridade kirjutaja ei tea tõotada.

1. Väljendusliigutused: kehahoid, žestid, kõnnak, näoilme … „Nagu sõna on mõiste tähis, nii on elav keha hinge ilmutus. Nagu keeleoskaja räägitud häältest saab aru, mida taheti väljendada, nii elaval kehal tajutud sündmustest tunneme ära hingeliigutuse, mis neis avaldub. Iga väljendusliigutus kehas­tab üht hingeliigutust tugevuse, kest­vuse ja sihi suhtes. Tähendab, meie ei küsi väljendusliigutuse põhjust, vaid küsime tema hingelist sisu. Selletõttu võib hingeuurimist nimetada seletamiseks“ (Klages: Ausdrucksbewegung u. Gestaltungskraft, lk. 17 ja 101).

Inimtüüpide fikseerimisel, või ka ühtselt psüühiliste omaduste vaatlemisel, mõnigi uurija kasutab tunnustena kehaliste omaduste kõrval väljendusliigu- tusi. Rutz’il („Vom Ausdruck des Menschen. Lehrbuch der Physiognomik“) on eesmärgiks vaadelda „seesmise“ inimese neid väljendusi, mida võib tajuda meeltega. Need võivad olla ka kindlad füüsilised tunnused, kuna hingelis- vaimne element mõjutab kehalist arengut. Mõjutamine on seletamatu, kuid olemasolev — nagu elekter. Sellisel käsitlusel jäävad tahaplaanile kehaehituselised üksikasjad. Esikohale tulevad väljendusliigutused. Tähtsust omavad ka isiku poolt ümbritsevas mateerias esilekutsutud nähtused: häälelained, rääkimine, laulmine. Edasi: kirjandus­lik, poeetiline, muusikaline, kujutav ja kirjutav tegevus (Rutz, lk. 11). „Sees­mise“ inimese väljendusi mõjutavad veel terve rida kõrvaltegureid: sugu, vanus, ümbruskond, kutse, harjumused, ter­vislik seisund, toitlusseisund, haridusaste (lk. 32). Oluline osa tuleb kõrval­mõjudest välja koorida. Rutz’i mainitud teose lõpul on inimtüüpide tabel. Siin on tähtsad kolm tüüpi, mille sümboli­teks on vastavalt: 1. Kera, ring“, pool­ring, ringjoone veerand. 2. Paraboloid, parabool; ellipsoid, ellips. 3. Püramiid, kolmnurk, kaldruut, rööpkülik. Esimene tüüp: kõigis väljendustes ümmargu­ne, pehme, kiire, meeldiv, mitte ainult kehavormidelt, vaid ka häälelt, žestidelt, käekirjalt j. n. e. Teine tüüp: ka siin on ümarust. Kuid terve olemus on enam pikkuse poole välja veninud. Pikaldane. Jõuline. Kolmas tüüp: nukeline, valjumeelne, mõnikord järsk. Lii­gutused elastsed, kindlad. Hääl metallikõlane, energiline. Kalduvusi elegant­siks ja fanatismiks. — Meeldivaks oma­duseks on Rutz’il mitmekesise materjali tarvitamine tüüpide kindlaksmää­ramisel. Süsteemi pedagoogikaline ra­kendatavus on aga küsitav, kuna nähta­vasti arvestatakse täiskasvanuid. Laste jaoks tuleks ümbertegemisi, lihtsustamisi.

I osa Kasvatusest nr. 4/1932