Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

 
 

 

Helsingöri „Uue Kasvatuse (New Education Fellowship) kongressil, au­gustis 1929. a., oli korraldatud muude loengute ja kursuste seas ka kursus daltoni plaani selgitamiseks, mida juha­tas daltoni plaani looja ise — Miss Helen Parkhurst P.-A. Ü. Nimetatud kursusele oli määratud 9 päeva — hom­mikuti kl. 9—10.15, kuid Miss Park­hurst juhatas kursust ainult kuuel päe­val, sest ta pidi Helsingörist ära sõit­ma enne kursuse lõppu.

Kursusest osavõtjaid oli umbes 80— 90 inimest mitmesugustest rahvustest. Ettekanded olid inglise keeles, nii nagu suurem osa loenguist ja kursustest. Miss Parkhurst püüdis korraldada kur­sust nii, et inglise keelt mitteoskajad võisid jälgida kursust, — püüti tõlkida saksa keelde, prantsuse keelde, skandi­naavia keeltesse — kuid ikkagi oli ras­ke aru saada neil, kes sugugi ei mõist­nud, või puudulikult oskasid inglise keelt.

Daltoni plaan sai oma nimetuse sel­lest, et Miss Parkhursti poolt väljatöö­tatud uus meetod võeti tarvitusele es­makordselt Daltoni linnas, Massachu­settsi osariigis P.-A. Ü.

Juba 25-e aasta eest, 1905. a. tekib mõte Miss Parkhurstil võtta tarvitu­sele uus õpetamise meetod, kui tal maal õpetajaks olles, tekib raskusi klassi õpe­tamisel, milles 40 õpilast, kellest iga­ühel isesugune ettevalmistus. Miss Park­hurst mõtleb ja juurdleb uute teede üle õpetamises ja kasvatamises; ta tutvub Montessori süsteemiga, sõidab mõneks aastaks Itaaliasse, töötab seal Montes­sori assistendina, peale selle veel mõned aastad oma kodumaal samuti väikelas­te kasvatamise alal. Viimaks on ta jõudnud selgusele uute teede, uue mee­todi üle suuremate laste õpetamisel. A. 1919. tarvitab ta oma meetodit esi­mest korda ühes vigaste laste koolis ja viimaks a. 1920. normaalpoiste ja tü­tarlaste ühiskoolis Daltoni linnas.

Iseäranis suurt poolehoidu leidis uus meetod — daltoni plaan — Inglis­maal, samuti ka Jaapanis ja Venemaal. Helsingöri kongressil saadud andmete põhjal aga tarvitatakse daltoni plaani ka mujal riikides, nii ka Poolas ja Lä­tis.

Oma töödes ja loenguis nimetab Miss Parkhurst põhjusi, mis sundisid teda tarvitusele võtma uut meetodit õpe­tamises. Ta on tähele pannud, et õpi­lased on tihti laisad, põiklevad kõrvale õppetööst, petavad; ühesõnaga — ei taha healmeelel teha tööd, vaid neid peab sundima seda tegema mitmesu­guste abinõudega (hindamine, klassist klassi üleviimine jne.). Miss Parkhurst leiab, et põhjus seisneb selles, et õpilaste töötingimused on sellised, mis takistavad neid töötamast korralikult, huviga ja eduga. Lastes on olemas jõudusid, mis otsivad väljapääsu, väl­jendust; meie ülesanne on luua tingi­mused, mis võimaldaksid seda. Meie peame muutma oma vaadet kasvatusobjekti kohta ja õpetamise kohta.

Siiasaadik oleme kontsentreerunud õppimisele-õpetamisele; meie arvasime, et õpetaja ülesanne on tööd teha, õpilase aga — kuulata; sellepärast vaatasi­me tervet kasvatustööd ainult õpetaja seisukohalt. Nüüd peab muutma suun­da — mitte õpetaja seisukohalt ei tule korraldada tööd, vaid õpilase seisukohalt. Praegune aeg nõuab inimestelt aktiivsust, iseseisvust ja vastutustun­net. Elu nõuab inimesi, kes on tugevad eluvõitluses, kes oskavad võita igasu­guseid raskusi, kes oskavad organiseerida. Sellepärast peavad ka õpilased mitte ainult passiivselt seda vastu võt­ma, mis neile pakub õpetaja, vaid omandama teadmusi aktiivselt. Veel üks as­jaolu tuleb siia juurde — kõik ei tööta ühtviisi, ühesuguse tempoga, seda tu­leb tingimata arvestada. Raske on nõuda kindlaksmääratud väikese osa aja piirides kõigilt head tööd; tuleb luua tingimused, kus töötegemine oleks teistsugune, tuleb anda vabadus, mille piirides võiksid areneda moraalsed, füüsilised ja vaimsed võimed. Miss Parkhurst toonitab isiku pühadust — iga indiviid on omaette üksus, ei tohi milgi tingimusel nivelleerida isikut, vaid peab teda individualiseerima. Klassi­töö surmab individualiteedi, surmab initsiatiivi, õpilased muutuvad passiiv­seiks, loodavad õpetajale, ei püüa ise­seisvalt töötada; klassitöö ei arenda õpilast. Neid põhjusi silmas pidades, tuleb reorganiseerida õppetöö.

Milles seisneb siis daltoni plaan?

Kõigepealt tuleb kõrvaldada pikka­mööda endine klassisüsteem. Klassid asendatakse  laboratooriumidega töötubadega üksikute ainete jaoks, kuhu on koondatud kõik õppeabinõud, mis tarvilikud õpilaste isetegevuse võimal­damiseks; väiksemates koolides võib üht laboratooriumi tarvitada kahe või rohkem aine jaoks.

Töötoad varustatakse igasuguste aparaatide, instrumentide, mudelite, kaartide, piltide, tabelite ja raamatu­tega (õpperaamatud, lugemisraamatud, teaduslikud raamatud, leksikonid).

Kuid see on ainult väline külg, täht­sam on seesmine reorganiseerimine.

Iga õpetaja seab kokku omas aines töökava terveks aastaks. See aastane töökava jaguneb kuulisteks tööjaotus­teks (job), mis sisaldavad enestes ma­terjali, mis õpilastel tuleb läbi töötada. Kui näit. klassis on 5 ainet, siis on igal õpilasel 5 tööosa, mis tuleb täita ühe kuu jooksul. Niisugused ained, nagu joonistamine ja käsitöö, on seotud teiste ainetega, on abiks teistele ainetele. Peale selle on nende ainete jaoks mää­ratud isetunnid päevatöö teises osas, peale tööd laboratooriumides.

Kuulised tööosad antakse õpilastele kirjalikult, selges arusaadavas keeles, mille juures 011 tähendatud ka töö siht.

Kuulised tööosad on 3-me liiki: nõr­kadele, keskmistele ja tugevatele õpi­lastele. Miss Parkhursti ideaaliks on individuaalsed ülesanded, kuid täna­päev veel 011 seda võimatu täita.

Ülesannete vahe seisab peamiselt küsimuse läbitöötamises. Ülesannetes peavad olema nimetatud ka materjali läbitöötamise meetodid.

Enne kuuliste ülesannete andmist on pedagoogika nõukogu koosolek, kus õpetajad omavahel tutvuvad üksteise ülesannetega, püüavad neid ühtlustada ja õpilastele antakse ülesanded üksi­kutes ainetes, mis omavahel lähedas mõt­telises seoses. Iga töötuba 011 sisus­tatud temas käsiteldava aine kohaselt, sinna on koondatud kõik õppeabinõud, mis tarvilised selle aine käsitlemisel. Mööbel nendes töötubades seatakse nii, et õpilased võivad vabalt liikuda ja töö­tada gruppides. Selle tagajärjel 011 töötubades juba väline miljöö nii­sugune, mis soodustab töötegemist. Sealsamas 011 ka välja pandud ülesan­ded. Tunniplaani ei ole.

Õpilased, kes juba tuttavad töökor­raldusega, tulevad hommikul kell 9 ja lähevad laiali töötubadesse. Iga õpi­lane võib valida endale töötoa, arvesta­des huvi teatud aine vastu, mis tal 011 sel momendil. Töötoas töötab õpilane vabalt, ta tegutseb siin kui katsetaja, ning keegi ei või teda ära kiskuda te­ma tööst. Ta jääb töötuppa niikauaks, kui see aine teda huvitab. Kui õpilane tunneb väsimust, või kui temal ei ole enam huvi töö vastu ühes töötoas, lä­heb ta üle teise töötuppa. Kuid ta ei või töötada ainult neis aineis, mis talle eriti meeldivad, sest tal on täita üles­andeid ka teistes ainetes; kuid ta võib nii korraldada oma töö tempot, et võ­tab armsamas aines maksimumülesande, sellega temale pühendades rohkem tähelepanu, energiat ja aega. Algul, kui õpilased algavad tööd uue plaani järgi, juhtub tihti, et nad ei oska otstarbeko­haselt korraldada oma tööd. Siis tu­leb õpetajail neid juhatada, neile soovitada, kuidas tööd korraldada. Hil­jem oskavad õpilased ise väga hästi korraldada oma tööd kõige otstarbeko­hasemalt.

Töötubades töötavad õpilased kas üksikult, või ühinevad gruppidesse; tihti vanemad õpilased aitavad noore­maid, või tugevamad nõrgemaid. Kui õpilane pole suutnud täita oma kuuülesannet määratud ajaks, siis ei saa ta uut ülesannet enne, kui ta pole lõpule viinud eelmise ülekande. Igas töötoas on õpetaja-eriteadlane. Ta on siin juhatajana, instruktorina, seletab, kuidas tuleb hakata tööle, aitab õpilasi, kui on võita mingisuguseid raskusi. Ta val­vab töö järele, tutvub iga üksiku õpi­lase tööga, tema võimetega, võib teda käitleda individuaalselt. Töötubades va­litseb sõbralik tööatmosfäär.

Iga päev, peale tööd töötubades, korraldatakse iga klassi jaoks mõnes aines kollektiivne tund, kuhu kogunevad kõik õpilased ühest klassist! Siin informee­rivad õpilased üksteist tehtud tööga, siin arutatakse läbi raskused, mis on tekkinud ülesande täitmisel.

Et õpilane võiks alati näha, kui kau­gel ta on oma tööga, on sisse seatud kaardid, millele graafiliselt tähenda­takse õpilase edasijõudmine. Neid kaarte on kolme liiki:

1) Laboratoor­ne kaart., ühine kogu klassile — kuhu õpilane ise märgib õpetaja juhatusel, kui palju ta on suutnud edasi jõuda oma ülesannete täitmisel teatud aines.

2)  Individuaalne kaart — kuhu õpi­lane märgib edasijõudmise kõigis ai­neis.

3) Kogu klassi kaart — märgi­takse kõikide õpilaste tehtud töö kõi­gis aineis.

Nende graafiliste kaartide abil on alati näha nii õpilasel endal, kui ka õpetajal, kuidas töö edeneb — kas õpi­lane jääb maha töös, või jõuab ta jõud­sasti edasi. Õpilane võib ka alati võr­relda oma edasijõudmist teiste omaga.

Need kaardid on määratud ühe kuuülesande jaoks. Kui antakse uus ülesanne, võetakse uued kaardid.

Daltoni plaani võib tarvitusele võtta Miss Parkhursti arvates lastega 12 a. alates. Daltoni plaani tarvitusele võt­mine ei nõua erilisi kulusid, tuleb ainult ümber korraldada õppeabinõude asu­kohad ja jaotada raamatukogu ainete järele.

Milles on siis daltoni plaani pare­mused ?

Miss Parkhurst juhib tähelepanu järgmistele paremustele:

1)     vabaduse andmine õpilasele ise korraldada oma tööd ning sellega ühen­duses töö individualiseerimine;

2)     töökorralduse oskuse omandami­ne õpilaste poolt, ja

3)     sotsiaalse tunde arendamine õpilastes.

Klassitunnisüsteemi juures vältab üks tund 45—50 minutit. Ühe päeva jooksul peab õpilane oma tähelepanu koondama mitmele ainele. Vaevalt jõuab ta kontsentreeruda ühele ainele, kui heliseb kell, mis võib-olla katkestab teda just kõige huvitavamal kohal; õpi­lane peab asuma tööle teises aines, teise õpetaja juures, kuna tema mõtted on alles eelmise töö juures. See asjaolu ärritab õpilast, vähendab tema energiat, mis ta oli valmis tarvitama aine jaoks, mis teda kaasa tõmmanud. Resultaadiks on kasutu energia raiska­mine ja täieline apaatia nende ainete vastu, mis takistasid õpilast seda tööd jätkamast, mis teda kaasa kiskus.

Daltoni plaan loob aga olukorra, kus õpilane võib vabalt liikuda ühest töötoast-laboratooriumist teise, võib va­balt valida aineid. Ta annab õpilasele vabaduse korraldada tööd ja järjestada aega tööde jaoks ühes või teises aines. Sellega õpib ta korraldama oma tööd, õpib valmistama üksikuid ülesandeid kõige soodsamal ajal. See suurendab õpilase aktiivsust, kuna siis huvi on ainsaks tööjuhiks. Peale selle kasvatab vabadus ka kohusetunnet.

Tunnisüsteemi juures korraldatakse klassitöö keskmise õpilase kohaselt. Õpetaja ei või arvestada üksikute või­meid, ta on huvitatud sellest, et õigeks ajaks läbi võtta kava; kuidas sellega hakkama saavad nõrgemad õpilased, kuidas sellele reageerivad tugevad, seda ei või õpetaja arvestada. Selle taga­järjel tunnevad igavust andekad õpila­sed, nõrgad aga jäävad maha teistest, kaotavad usalduse enda vastu, kaotavad julguse, kaotavad isegi tahtmise õppi­miseks. Töö daltoni plaani järele kõrvaldab kõik need puudused.

Daltoni plaani järele töötavad õpi­lased tihti gruppides. See lihtne fakt, et grupil õpilastel on ühine ülesanne, et nad on ühekaugusel, kutsub välja mõt­tevahetusi, vaidlusi, kuid ka üksteise aitamist. Siin ongi see sotsiaalne mo­ment, mõju, rütm, millele daltoni plaan paneb nii suurt rõhku. Et õpilaste tu­lemine ja minemine on vaba, siis ole­neb distsipliin ainult õpilastest enes­test; nende huvides on vaikus ja kord ning iseenesest kaovad kõik antisot­siaalsed kombed ja iseloomud.

Miss Parkhurst juhib tähelepanu veel ühele paremusele. Tunnisüsteemi juures õpetajad ise vähe korralda­vad oma tööd, ja sellepärast kannavad paljud tunnid juhuslikku iseloomu ja on tihti vähe seotud üksteisega. Õpilastel aga ei ole selget arusaamist oma tööst, nad ei või kujutleda tööd tema terves ulatuses. Nad on ainult võõra tahte täitjad ja tihti ei saa aru materjali tähtsusest, mis neil tuleb läbi töötada. Aga töö võib olla ainult siis meelepärane, kaasakiskuv, huvitav ja võib ära­tada tähelepanu, kui on näha tööd tema tervikus, kui on näha siht. Daltoni plaan kõrvaldab ka siin kõik need puu­dused.

Kokkuvõttes võime öelda, et daltoni plaan toob uue vaimu kooliellu; ta näi­tab tee, mille kaudu iga noor inimene võib leida võimaluse tarvitada ja väl­jendada seda, mis temas on kõige pa­remat. Ainult nii võib isik saavutada oma kõrgema arenemise ja võib õppida olema viljakas omas elus, töös, kavat­sustes.

A. Pedussaar

Kasvatusest nr. 5/1931