Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

 
 

Anatole France’i peamine tegevus arvustajana piirdub aastatega 1886—93, mil ta Temps’i kroonika osa toimetas. Neil aegadel ajalehe veergudel kirjanduslike kui ka muude küsimuste üle järjekordselt ilmund artiklid paisusid lõpuks eri raamatuks, avaldet ühise pealkirja all La vie littéraire. Need La vie littéraire i köited — arvult neli — ongi peaaegu kõik, mis France arvustajana on kirjutand. L’esprit latin — raamat, ilmunud alles kirjaniku elusügisel, aastal 1913 — ei lisa varem lausutulle juure enam midagi uut ega olulist.

Nõnda on France’i arvustuslik toodang ta muu loomingu kõrval kaunis napp. Ometi on see tunduvaid jälgi jätnud prantsuse vaimuellu. Ühes Jules Lemaître’iga tuleb France’i kahtlemata pidada tähtsamaks prantsuse arvustajaks-impressionistiks.

Seega oli omale tee rajand arvustuse valda nn. diletantlik elu- ja kunstikäsitus, mida tähistab elegantne ja ilutsev skepsis, piiramatuid esteetilise lõbu võimalusi ihkav intellektuaalne uudishimu ning vaimsete väär­tuste nautimine eeskätt mitte nende hinnang mingi juhtiva aate seisukohalt.

Ei tunnista see arvustus põhimõtteliselt enam vähemalgi määral mingi kirjandusteaduslikke metoode, dogmaatilisi tõekspidesid ega akadee­milisi retsepte; on üldse heidetud üle parda kõik endised esteetilised ja moraalsed koodeksid. Määravaks aga uuena kriteeriumina saab puht­subjektiivse ilutunde, loetud või nähtud kunstiteosest saadud mulje inten­siivsuse kraadimäär.

Järgnevad read tahavad La vie littéraire’i põhjal mõne lühikese joonega riivata France’i käsitust arvustusest ja ühtlasi selle käsituse tege­liku teostuse ilmet.

Ehk küll rõhutanud oma täielikku ükskõiksust igasugu doktriinide ehitamise ja lõhkumise vastu, pole Anatole France siiski suutnud ega vahest soovinudki vältida vastuoksust. La vie littérairéi esisõnades väljenduvat veenduvust ei märgi mitte ainult süüdistav-eitav seisukoht objektiivse arvustuse suhtes. Seal on teiselt poolt kaitsta püütud seda puhtsubjektiivset arvustuslaadi, mida edustab France’i isiklik looming. Kõigi väidete relatiivset paikapidavust tunnistavaile skeptikuile on enese ja oma toodangu maksmapaneku tarve niimoodi käesoleval puhul erand­likult sisendanud väitluse ja veendumuse kirge.

Neis esisõnades toonitab France — ka riivab ta seda küsimust taoti oma artiklites —, et kirjanduslik arvustus millalgi ei või saavutada positiivse teaduse tüsedust, sel põhjusel, et pole mingit üldmaksvusega ilu kriteeriumi.

Kirjanduslukku pilku heites osutub, et loova inimvaimu suurimate ja ürgvanadegi mälestusmärkide hindamises on valitsenud kõikuvus ja arvamiste lahkuminekud.

Miks peetakse Homeruse „Iliast“ kauniks teoseks? küsib France. Ta leiab, et iga ajajärk on andnud eri vastuse. Nii näiteks võlus see eepos XVII aastasaja lugejat ja arvustajat publikut sootu teistel põhjustel kui nüüd. Siis ülistati „Iliast”, et seal ideaalselt täidetud olid klassikalise maitse reeglid. Praegusel ajal selle vastu meeldib ta meile oma barbaarsusega ja primitiivsuse sarmiga. Mõned aastasajad hiljemini kuidas on lugu siis? Kas ei saa just meie maitse iseäraldused tunduma naeruväärsema tol ajal ?

Tõsiasi on ju see, et kunstiteost üldse korda ei lähe niisugusena tabada, nagu selle looja ise on tahtnud. Inimesel pole võimalik võõra mõtte avaldusi nende ehtsal ja otsekohesel kujul vastu võtta. Ta näeb neid paratamata oma isikliku tunnetuse ja temperamendi läbi moondunuina ja koloreerituina, olles oma „mina“ kitsastesse piiridesse suletud otsekui pimedasse koopasse_} lootuseta sealt välja pääseda. Järelikult sisaldab iga raamat selle kõrval, mis autor seal ise on öelnud, veel need tunde ja mõtte varjundid, mis lugeja omalt poolt juure lisab ning mis pealegi seejuures eri lugejail on erilised. Tarvitades France’i sõnu — igal raa­matul on sama palju lugejaid kui eksemplare, ja ka poeem moondub, nagu maastik, kõigi nende silmis, kes teda näevad, ja kõigi nende hin­gedes, kes teda tajuvad.

Ei saavat siiski salata, tõsi küll, et avalik arvamus teatavate teoste hindamises langeb ühte. Nii on ka arvustust mõnelt poolt püütud rajada üldarvamise ühtlusele ja traditsioonile. Kuid asjata. Avaliku arvamuse suhtumise ei määravat miski muu kui imitatsioon. Ainult need, kes esimestena mingit teost hindasid, olevat kõrvalistest mõjudest ja eelarvustest vabad olnud, kuna kõik teised oma vaated juba lasknud sugereerida, võttes need sel kujul omaks, nagu minevik pärandanud. Ärgu seepärast arvatagu, et ülistatakse ja ihaletakse antiikaja kirjandust ja kõigi aegade klassikuid tõelise veendumuse sunnil. Kuid kaasaegsegi kirjanduse kohta otsuseid tehes oldavat vaevalt otsekohesemad: siingi olla keegi varem oma autoriteetse sõna öelnud, mida nüüd korratakse instinktiivselt. France toob näiteid, kuidas eelarvamuste kadumisega vaatekohad muutuvad. Victor Cousin leidis oma ajal Pascali teoseis ülevaid kohti, mis, nagu hiljem selgus, olid lihtsalt kopisti vead. Ja Ossiani võrreldi Homerusega senni, kui teda peeti vanaks. Vaimustus jahtus sedamaid, kui sai teatavaks, et autor oli palju uueaegsem, ja nimelt Machperson.

Teiselt poolt on esteetikale eetikast alust otsitud. Samuti asjata. Eetika isegi vajab bioloogia ja sotsioloogia toetust. Viimaseid positiiv­sema teadustena ei olla paraku veel olemas. Enne kui nii kaugele jõu­takse — tõendab France talle omase irooniaga — ja siis lõpuks esteetikat teadusena asutakse rajama püsivaile baasile, hakkab see planeet, millel asume, oma rännakul juba õhtusse jõudma. Viimseid maakera inimhingi ei huvita aga enam ilu saladused, vaid ainult elu alalhoid.

Neil eeldustel tundub täiesti loomulikuna France’i kategooriline väide, et „sama vähe võib juttu olla objektiivsest arvustusest, kui objektiivsest kunstist, ja kõik, kes endid meelitavad lootusega oma töödesse muud panna kui iseendid, on kõige petlikuma illusiooni ohvrid (I, IV).”

Kergib küsimus — mis jaoks kirjutab siis arvustusi France ise?

Osutub, et vasteritletud skepsis teda ometi pole viinud ummikusse. On leidunud pääsetee — ainuõige ja lihtne. Nimelt järeldus : kui arvustus Õigustet pole teadusena, siis seda enam kunstina; kui arvustajal keeldud olla tõeotsija ja seaduseandja, siis seda enam põhjust tal olla ilutseja artist; kui kõik kriteeriumid on vääritumad, siis üks teenäitaja ikkagi pälvib usaldust : ilutunne.

France tuletab meele, kuidas ta kunagi Hochwaldi kuuskede varjus kauneid päevi veetnud. Meeldivaks üllatuseks leidnud ta seekord oma jalutuskäikudel just neis paigus asetet pingid, kus „vari kõige mahedam, väljavaade kõige avaram ning loodus kõige kaunim“. Hoolitsejad Elsassi elanikud olid osanud võimaldada jalutajalle puhkust ja meditatsiooni rõõmu suisutavas ümbruses. Siis tärganud mõte vaimuvallas omakorda sama teostada: täites metsa kuninga kohuseid asetada pinke „pühadesse hiitesse ja Muusade fontäänide juure“. Ei nõudvat see toiming doktriini ega süsteemi, vaid ainult õrna imestust asjade ilu üle. Küllap juba niigi leidub valjusid ja asjatundlikke arvustajaid. Küllap leidub isegi „külatarku“ ja „maamõõtjaid“, kes rajavad tee ja verstatulbad üles seavad.

„Arvustus on, nagu mõtteteadus ja ajalugu, mingi romaan arukaile ja uudishimulikele hingedele, ja iga romaan on ju õigupoolest autobio­graafia. Hea arvustaja on see, kes jutustab oma hinge rännakuid meistriteoste keskel (II, 177).” Olgu siis ka arvustus üheõiguslik liige ajaloo, luule ja mõtteteaduse peres! Olgu ta siis fantaasia tulemus, nagu needki! Ehtigu teda siis kõigi kaunite kunstide voorused, olles määratud kõigepealt lõbustama, kosutama ja joobnustama lugeja meeli!

Niisugusena tohiks France’i arvates arvustuse päralt olla tulevik. Sellele kirjanduslike vormide vastsele edustajale on eelduseks pikad aastasajad kultuuri. Selle vääriline käsitlus eeldab haruldast intellek­tuaalset affinementi. Miks ei peaks mineviku pärandusest seemendet tänapäeva inimese aju arvustuse esile puhkemisele andma enne olematu hiilguse? „Loen teda õpetet, salliva ja peene ühiskonna auväärseks tunnuseks; loen teda õilsamaks oksaks, mis ehib hilissügisel kirjanduse lumivalget puud (II, 31).“

Mis ta oma toodangusse tol alal puutub, siis rõhutab France sageli, kui vähe õigupoolest tema kirjandust käsitavate artiklite kohta maksvad on tavalise arvustuse tunnusmärgid, kinnitades koguni, et ta ei kirjutavatki arvustusi, vaid ainult ajaviitlikke vesteid, „contes de lettres’id”. Painutada oma vaatlusi ja mõtteid doktriini või süsteemi raudraamide vahele ei ole tal vähematki tahtmist, — mõistuse peenemaidki ehitusi murdvat hiljem ehk varem aegade saatuslik käik. Parem siis anda tundele vaba voli, kirjutada, nagu süda kutsub, nagu silmapilgu meeleolu sisendab — siiralt ja õiglaselt, kartmata vastoludesse sattuda. Viimastes tulevatki just otsida tõsist ja ehtsat inimsust. „Peab lubama vaestele inimlastele, et nende tunded ja põhimõtted alati kooskõlas pole. Peab isegi leppima sellega, et igaüks meist omab ühel ajal kaks või kolm filosoofiat, sest kui vähemalt ise doktriini pole loond, siis pole mingit põhjust arvata, et üksainukene oleks õige; see erapoolikus on andeks antav ainult ülesleidja juures. Nagu suur maa õige erilisi ilmastikke omab, nii sisaldab ka iga avar vaim rohkesti vastolusid. Tõtt öelda, tunnen ebaloogilikkusesse koguni mitte kalduvate hingede ees hirmu; kuna ma ei suuda kujutleda, et nad kunagi ei eksi, siis kardan, et nad eksivad alati; loogikast vähe hooliv vaim võib aga tõe kaotades selle

Uuesti jälle leida..„Kui tee on õitsev, siis ärge küsige, kuhu ta viib. Annan teile seda nõu hoolimata vulgaarsest tarkusest, juhituna tarkusest ülemast. Kõigi asjade lõpp on varjatud inimesele. Olen teed küsinud kõigilt neilt, kes ütlevad tundvat Tundmatuse geograafiat — preestritelt, tarkadelt, sortsidelt ja filosoofidelt. Ükski pole teadnud mulle täpselt juhatada õiget teed. Seepärast olengi eelistanud selle tee, kus noored jalakad leheküllasemalt esile kergivad kõige rõõmsamalt helendava taeva all. On’s keegi kindel, et ta parema juhi on leidnud ? (II, III—IV)“ Edasi. Ta ei oskavat käsitada „peksumasinaid, kuhu osavad inimesed kirjan­dusliku lõikuse panevad, et lahutada teri aganaist” (IV,VI) ning koguni vähe huvitavat teda „romaanide ja poeemide tehnilised tingimised” (II, X). Pigemini püüdvat ta oma arvustustes püsida vestluse sundimatus toonis, avaldades siin-seal konfidentse ning jälgides oma maitset, fantaasiat ja kapriise, püüdmata kõike teada ja kõike seletada, ning „tunnete ja arva­muste paratamata diversiteeti” uskudes kalduvat ta kõnelema meelsamini sellest, „mida vaja armastada”.

Nagu näeme, ei kajasta La vie littéraire’i esisõnad enam seda meeleolu, mis France’i kord varemini oli joovastanud — siis, kui sõpradega nooruspäevil suvesumedas Luxembourg’i aias jalutades mõtteid vahetati elu ja armastuse suurtest probleemidest, kindlas usus, et Darwini edenemisõpetus selgitust toob olemasolu müsteeriumi. Vahepealsed aastad on paraku nii mõnegi nooruses armsa pettekujutuse roobitsenud. Viimaks on endine evolutsionismi kirglik kummardaja ikka rohkem ja rohkem uskuma kaldund kõigi asjade relatiivsust, kõigi süsteemide ühekülgsust, „kõigi tunnete ja arvamiste paratamata diversiteeti”. France’ist on saand skeptik.

Kuid mitte seevõrd, et kahtlemine tões ja teaduses oleks põhjustanud viljatuma vaikuse ja resignatsiooni. Hoopis vastuoksa.

Kuigi enam kui ükskord silm silma vastu sattunud pürrhonismiga, pole France’il jätkunud ometi julma ükskõiksust, et järjekindluse väärjumalale ohvriks tuua tunde kutse armastada inimest, headust, ilu ja elu, — tunde, mis tol ajal, kui mõtet masendas valulik teadmine kõigi asjade kaduvusest ja tühjusest, õiena esile puhkedes oli tulnud tooma lohutust, hellitama ja looma illusioone.

Oma mälestuste raamatus Pierre Nozière pihib France, kuidas teda juba kuueaastaselt vaevas suur uudishimu, mis pidi osutuma ta elu „rõõmuks ning rahutuseks” ning teda pühendama „iialgi leitavate asjade otsinguile”. Näib, et see France’ile nii iseloomulik haruldaselt erk intel­lektuaalne uudishimu saavutab just nüüd oma kõrgeima pinge.

Teadmine, et omaette miski pole jäädav ega ainuõige, kihutab inimese vaimu vahest seda kirglikumalt ihkama kõige mõistmise naudingut.

Küll ei vii lähemale tõele see mõistmine. Ent intellekt pärib üht­aegu vaatlemise ja eneseteostuse piiramata võimalused.

France’i „õitsev tee” on diletantismi tee.

*

Võib olla, et tõemeelne lugeja esitet arvustusteooria paikapidavuse kohta asub eitavale seisukohale. Meie omalt poolt ei taha vastupidist uskuma panna. Õpetet mehed on igatahes nii ja teisiti harjutanud oma mõtte löökjõudu France’i väidete nõrkusi esile tuues. Eriti dogmaatiliste kalduvustega kirjandusteadlastele-arvustajaile pole põrmugi meelt mööda olnud see diletantlikule tundeiharusele rajatud ehitus. Kuid olgu tõsi­asi, millele ükski vastu ei vaidle, on vähemalt see, et igal loojal niihästi teaduse kui kunsti alal piiramatu õigus on otsida võimalust, kuidas ta ande iseärasused leiaksid kõige jõuküllasema, vabama ja originaalsema avaldusvormi. Tunnistagem, et France on diskursiivne vaim, sootuks tõrges nähtusi ühendusse viima üldiste seadustega, seevastu alati eelistav lennukale mõttele vaba voli andma ja tujukaid meeleolusid ohjeldamata lasta tiirelda. Tunnistagem siis ka, et kõige sobivam väljendusvorm France’ile arvustajana on tugevasti rõhutet impressionism.

Loomulikult võib taltsutamata eneseavaldus olla heast või kurjast. Sellepärast on ka head ja halba impressionistlikku arvustust. Ei lähe ju lugejaile vähematki korda, kui üks igapäine labasevõitu inimhing kirjandusliku teose tõhusa hinnangu asemel meid õnnistab oma meeleolude ja huupi pähe tärganud konfidentside sopaga. Ühe France’i kokkupuude võõra loominguga võib aga osutuda kahekordselt huvitavaks ka siis, kui ta ainult kaudselt käsiteldavat teost riivab.

Tõmmakem nüüd mõned piirjooned.

La vie littérairei lehekülgi lehitsedes imestame esimesel pilgul tahes või tahtmata: milline avar ja õhuküllane maailm! Kuidas France ühe­suguse ahne uudishimuga kõiki elu ja kunsti nähtusi on püüdnud mõista ja nautida! Kuidas ta otsekui tuukrina võõrasse vaimuilma on süüvinud, et oma hinge rikastada vastsete aaretega! Kuidas inimliku mõtte ja tunde lainetusi jälgides piire pole tahetud tunda ei ajas ega ruumis!

Lähema tõsisema süvenemise juures muutub aga see esialgne mulje. Ja siis selgub vähehaaval, et mitte asjata vaestele inimlastele pole lubatud lahus hoida tundeid ning põhimõtteid. France’ilgi on oma eelistet kunsti ideaal, kuigi diletant selle sõna määratluse järele ühelegi kunsti vormile erilist poolehoidu ei kingi. Sisim tõetunne on seega ometi esile murdunud, ja pealegi nii võimsalt, et sallivust alla kriipsutav heatahtlik ja muretu mängleja France oma kunsti ideaali nimel ära eksib teiste üle valjult kohutki mõistma. Et France ise on oma ilmavaate lahkhelidest kõige paremini teadlik, siis tuleb seda vastolu muide ainult ära märkida ja mitte ette heita.

Teatavasti olid France’i südamele juba koolipingil antiikaja Muusad lähedad ja armsad. Eks jutusta ta mitmet puhku, kuidas noorukesena Sophoklese, Titus Liviuse ja teiste muistsete sõnataidurite lugemine meelekujutust paisutas, nii et ümbritsev kõle argipäevgi ununes. Samal ajal liitus lemmikuna juure Racine ja siis teisi kodumaa klassikuid. Aga ka taevas Pariisi kohal oli isemoodi selgitatult helendanud, otsekui mingit kaunist usku kinnitades. Juurdus klassikalise traditsiooni kirglik kultus kas­vatuse, lektüüri, ümbruse ja loomupäraste kalduvuste mõjul liiga sügavale seks, et kunagi enam kõikuda.

Seetõttu tunneb France ennast kutsutud olevat eeskätt Ladina gee­niuse au ja puutumatuse eest valvel seista. Seetõttu on ta kunsti ideaal klassikalise kunsti ideaal. Veel aasta enne suurt ilmasõda lausub ta pühen­duses oma raamatule L’esprit latin: „See on usu ja armastuse avaldus tolle Kreeka ja Ladina traditsiooni vastu, mis koosneb aina tarkusest ja ilust, milleta on ainult eksimine ja hämming. Meid õpetavad vana aja inimesed veelgi, elades endiselt edasi.”

Diskreetne elegants, äärmuseni viidud kujukas selgus ja kergesti mõistetavus, orneeritud lihtsus, harmoonia ja tasakaal, need klassikalised omadused on leidnud France’i loomingus õieti õnneliku, kunstikauni ühenduse. Nende omaduste vajaduslikku tähtsust kunstis üldse rõhutab France ühtlasi arvustajana. Ta kirjandusliku temperamendi laad ja ta maitsekalduvused on igatahes tihedalt seotud, tihedamini, kui seda pealiskaudsel vaatlusel vahest võiks arvata. Ainult, et ta isikus ja kunstilises ilmavaates kajastuvad samal ajal kogu Romaani tõu vaimseile ilmele eriti omased tunnused.

France’i credo põhituuma kunsti suhtes võiksime suruda sõnadesse: selgus, kergus, kaunis vorm.

Olgem selged! hüüe kaugest minevikust — Prantsusmaa suurte kirjanike, vana Rooma ja Kreeka vaimukangelaste kutse ning manitsus. Kuidas poleks klassikalises suunas arenenud maitsega France seda kutset kuulda võtnud? Tõepoolest: selguse nõue kunstis on üks neist vähe­seist nõudeist, mis ta tingimatult omaks on tunnistanud ning mille reali­seerimise möödapääsmatut vajadust ta meele tuletab kindlast veendu­musest tingitud järjekindla ja hoogsa valjusega. Ta usub, et nagu maastikule, taevale ja horisondile, nii ka mõttele ülima ilu annab selgus. Juba vanad kreeklased olid samal seisukohal asudes näiniu mõtte ja kunsti ideaali puhastes ja klaarides äärjoontes. Kõike, mis mõistusele uduseks ja tumedaks jääb, kaldub France pidama asjatumaks kõrvale­kaldumiseks aastatuhandete traditsiooni läbi pühitsetud teest.

Aga ka Paul Verlaine oli mitte just ammu sõnastanud hüüde noo­rele sugupõlvele:

    Il faut aussi que tu n’ailles point

    Choisir tes mots sans quelque mé prise

    Rien de plus cher que la chanson grise

    Où l’indécis au précis se joint.

Kahjuks pole France’il siin enam soovi kaasa tunda. Tõsi küll — kui see sünniks, siis ta killustaks oma ideaali. Mitmel puhul on väidetud, et France’i ilmavaadet kannab mingi iharuse laine. Meie meelest nagu kuulduks selle laine magusat lailamist ta kunstikäsitusestki. France’i teine nõue, kerguse nõue, põhineb veendumusel, et kunst on oma olemuselt enne kõike särav mäng ja lõbu — meelte rõõm. Ta ei tohi seepärast nautijat tahte ega tähelepanu tõsisele pingutusele kohustada, teda kuidagi moodi koormata ega tüüdata. „Teadusel on õigus meilt nõuda vaimu koondust, ning mõtte tähelepanu. Kunstil pole seda õigust. Ta on loomult kasutu ja veetlev. Ta ülesanne on meeldida, muud midagi… Lõbu, mis kunst pakub, ei tohi iialgi maksma minna vähematki väsimust (II, 208).“

Et lõpuks France, üks meie aja suurimaist sõnameistritest, kauni vormi vastu suurt huvi tunneb, seda austab ja ihaleb, on mõistetav ilma pikemata. Oma ajal jagand ühiselt pamasslastega l’Art pour l’Art vai­mustust, ei unusta France La vie littéraire’is käsiteldava teose puhul vormilisele küljele väärilist tähelepanu kinkimast, kuidas ta muidu tujude ahvatlusele kergesti alistudes ainest pahatihti kõrvale ei kaldukski. Ta märkused ses suhtes on arusaadavasti tabavad ja vaimukad. Tarvitseb mainida artikleid vennaste Goncourtide, Zola, Balzac’i ja Victor Hugo üle. Veel enam — isegi üksainukene lause niisugusena on France’ile oma­ette väike kalliskivi, maiustus, delikatess, mida ta imetlemast ei tüdine. La vie littéraire i lehekülgedel kohtame sellaseid lauseid aegajalt. Kunagi on nad meelde jäänud helisema. Oma rütmiliste ja kõlaliste väärtustega on nad kõrva kunagi hellitanud. Märgatava lõbutundega tsiteerib neid France — korduvalt. On loomulik, kui leiame järgmisegi mõtte La vie littéraire’is: „Geeniusi niihästi teadustes kui kunstides tuntakse suurest stiilist (IV, 210).“

Mõningaid omadusi on vormiline külg põhjustanud eriti esile tõstma  —  jällegi neid, mis märgivad klassikalist kunsti. France eelistab eeskätt lihtsat ja loomulikku stiili. Rahutult või otsitult hargnev, liiga kirjulõimeline, effekte taotlev ja peenutsev sõnastus talle ei meeldi. Muu seas arvab ta neid puudusi nägevat sümbolistide juures. See sunnib manit­sema: „Hoidugem kirjutamast liiga hästi. See kirjutusmaneer on kõige halvem. Keeled on spontaanselt sündinud; nad on rahvaste looming. Pole vaja ülemäära peenutseda neid tarvitades. Neil on niigi värsket maamulla lõhna; vürtsi juurelisamisega ei võideta midagi (II, 213).“ Või jälle märkus Maurice Barrès’i varasemate romaanide Sous l’oeil des bar­bares ja Un homme libre’i puhul, kirjanik, kellele saatus oli määranud oma­korda pärastpoole saada „klassikuks“. Neis oli õnnetuseks komplitsee­ritut ja rasket sümbolismi. Seepärast nautisid neid ainult noored ini­mesed. Noorusel on see hea omadus, et ta võib imetleda, ilma et aru saaks. Elus edasi jõudes tahetakse juba mõningaid suhteid asjade vahel tabada, mis on suur ebamõnusus (IV, 224). France’i peamisi kirjanduslikke sümpaatiaid tuleb neil eeldustel loomulikult otsida kauge mineviku heledailt, päikesekuldseilt radadelt.

Mainitagu kõigepeat kaht meest, kes olles Prantsuse geeniuse ehtsamad edustajad, on ühtlasi France’i esteetilise ideaali täiel määral teostanud: Racine ja La Fontaine. Sellega seletuvad need rohkem kui tänumeelsed sõnad, mis mõlemille, eriti Racine’ile, France’i poolt nii mitmel ajal osaks on saanud. Kuidas ta neid armastab! Muidu näib, et XVII aastasada just iseäralikult ei põhjusta France’i entusiasmi. Ta pole mitte kaasa teind seda prantslaste seadusepärast nõrkust — kõike tollesse aega kuu­luvat loomingut ühesuguse valimata vaimustusega ülistada. Racine’i kõr­val näib pisut nagu kahvatuvat isegi Molière. Pascali Provinciales’is kii­dab ta meeleldi täiuslikku kunsti. Teiselt poolt tundub elu jaatavale ja nautivale skeptikule võõrastavana askeetlikust tundeaheldusest kantud vaim sama autori Pensées’ s. Mis lõpuks Corneille’sse puutub, siis nimetab France teda osavaks deklamaatoriks. Teiste kaasaeglaste üle pole ta kohustust tunnud sõna võtta.

Selle vastu on XVIII aastasada France’ile peaaegu tervena nauditav. Kas Teie ei tunne, kuivõrd tihedad sidemed teda ühendavad oma suure vaimusugulase Voltaire’iga? Ja siis Diderot ning tolle aja vähemad romaanikirjanikud, kas Teile ei näi, nagu oleks hea osa nende edustet meelelaadist — mõtlen mõtte läbipaistvat selgust, gratsiöösilt ja sädele­valt mänglevat vaimukust, iharat elujanu ja mõnda muud — otsekui üle kandunud France’i toodangusse? Ainult Rousseau moodustab erandi ses õdusas ringis, olles antipaatiline kuju. Miks? Sest et ta algatas roman­tismi, et ta sellele tundetulvale paisu avas, mis hiljem aastakümnete jooksul Prantsusmaal meelekujutuse ja sensibiliteedi kosena kohises. Seda ei suuda France andeks anda. Klassikaline kunst on enne kõike tasakaalu, selguse, harmoonia ja rahu kunst.

Ometi ei järgne siit, nagu oleksid romantilise voolu kirjanikud France’i huvide ringist hoopis välja suletud. Lamartine, Musset ja Alfred de Vigny on koguni ta elavat imetlust äratand. Kuid ärgem unustagem, et nimetet poeetide toodang on oma laadilt klassitsismile mitmeti lähedal. Ning mõndagi võib France vabandada, kui ehtsalt ning usaldatavalt mõjuvad tunded ning mõtted õnnelikult ühte on Iiitund täiusliku või vähemalt loo­mulikuna tunduva vormiga. Mil määral kauge ja võõras on aga F rance’ile romantismi peamise edustaja Victor Hugo luule! Õõnsad tundpaisutused, retooriline kilin-kõlin, mõtte ahtrus — muud midagi! Üksainuke — kui väheldane ! — teene siiski: ta olevat kokku kuhjanud kuju­telmi ning liikvele elustanud sõnu rohkem kui keegi muu. „On tõesti piinlik leida, kuidas ta kõrgemana mõttetarkusena esitas rea banaalseid ja sidetumaid unistusi. Äratab ühtlasi hirmu ja kurbust see asjaolu, et ta määratumas toodangus ja nii paljude koletiste seas ei leidu ühtegi inim­likku kuju. Victor Hugo on määratu, sest ta pole inimlik. Talle polnud antud ei mõista ega armastada (I, 115).“ Oma tujukas-muretuile mõtterännakuile on France Temps’i peatoimetaja Adrien Hébrard’i soovil valinud lähtekohaks eeskätt kaasaegse kirjandusliku elu nähtused. Küsime nüüd: on’s vastuvõtmisvõime ülimat paindlikkust ja erksust taotlev arvustaja ise täiel määral tänapäeva keerises mõistnud ja armastanud?

Kahjuks mitte.                                                     .

Kaks küllaltki edustavat voolu väärivad tolle aja kirjanduses tähelepanu, millesse France eitavalt suhtub: sümbolism ja naturalism. Küll püüab ja pääseb võidule hiljem siingi teadlikult kultiveeritud tung iluavaldusi ümberhaaravas ulatuses nautida. Enne seda on ometi kestvalt mõlema voolu hinnangut läbistand ironiseeriv, salvav ja mõnitavgi toon. Kahtlust pole, et selle tooni on tõelise veendumuse sund tinginud.

Niisiis — sümbolism! või nagu teatava naeruvääristamise püüdega teisitigi nimetati: dekadentism! See maksvusele võitleva sugupõlve lipukiri ja usk! Pidid noored sümbolistid tol ajal, kui Anatole France oma kir­janduslikud joonealused Temps’s avaldas, veel kahekordse tulimeelsusega oma aadete läbiviimiseks võitlema: ühelt poolt suure publiku ükskõiksuse endiselt murdumatu ja kord teiselt poolt vanameelsete kirjandussõprade huupi maha langevad sajatused. Kuidas vajati seepärast ning oleks rõõ­muga tervitet autoriteetliku, üldtunnustet arvustaja Anatole France’igi heasoovlikku suhtumist! Asjata lootus. Ka meie päevil — miks seda salata? — tundub võõrastavana ja pettumust äratavana asjaolu, et France’i suhtumine tegelikult avaldus hoopis vaenulikult. Enam-vähem objektiivse vaatevinkli väljakujunemine möödunud aastakümnete jooksul on ju tõstnud sümbolistliku voolu suursaavutused üha heledamasse valgusse. Ja ei saa üldse enam sümbolismi aja tarbeist tingitud paratamatus tulla vaieldatavaks. Muidugi peab möönma, et arvustajal kerge polnud sündmuste virus elades edasi viivaid, tulevikku juhtivaid kirjanduslikke tendentse eksi­matult ära tunda ja õiglaselt hinnata. Pealegi kui veel arvesse võtta, et France’i attitsismi tähe all teritet maitselaad siin igatahes koguni vastakas joones areneva loominguga kokku põrkas. Tähelepandavaks jääb ometi tõsiasi, või kui tahetakse — vastuoksus, et ta oma poliitilise ilmavaate poolest radikaalne, tuleviku unistusi hellitava mõttega mineviku pärimuste lõhkumist kirjanduses järsult eitab.

Kõnealuses suhtes eriti huvitav on jälgida France’i väiteid polee­mika puhul sümbolistide teoreetikuga Charles Morice’iga, kes oma rühma vastsetele aspiratsioonidele oli püüdnud võita arvustaja sümpaatiat. Neis avalikkude kirjade näol ilmund artiklites väljendub France’i seisukoht ilmsemalt kui kusagil mujal. Kokku võttes ta mõtteavaldusi sel puhul võiksime tähistada rea eelpool eritletud kunstikäsitusest johtuvaid etteheiteid: sisu tumedus, vormiline raskepärasus, iseäratsemine iga hinna eest ning veelgi muud. Nõnda siis: ainult, et klassikalise Ilo selget allikat bar­barid ei rüvetaks! „Oo, kuidas tahaksin uuema kirjandusega liidus olla ning tulevaste tööde vastu tunda sümpaatiat! Tahaksin, et ülistada suu­daksin dekadentide värsse ja proosat. Tahaksin julgemate impressionis­tidega ühineda, võidelda ühes nendega ja nende eest. Kuid see oleks võitlus pimeduses, sest ma ei näe ses proosas ja neis värssides teps midagi; ning te teate, et isegi Ajax, südikaim kreeklastest, kes olid Trooja all, Zeusilt palus, et ta päisepäeva ajal saaks võidelda ja langeda . .. . Ettekavatsetud uudsusse pole mul usku. Kõige paremini ollakse uuen­daja, kui see tahtmata sünnib ning võimalikult vähe. Homerusest saadik pole kunsti tingimused suurt muutunud. Ma ei suuda kujutleda, et nad märksa muutuksid nüüdsest peale kuni ilmanäituseni. Inimkondki tei­seneb üsna pikka. Nii suur kui noorte luuletajate kannatamatus polegi, peab ootama, kunni inimene omab uued meeled, alles siis saab talle sisen­dada uusi tundeid . . . Ma ei suuda iial uskuda ühe kirjandusliku kooli menusse, kus väljendatakse raskeid mõtteid segases keeles.”

Ses ühenduses on paraku meie kohustuseks veel meele tuletada, kuidas asjalike argumentidega siin-seal ägeduse tõukel kipub liituma ülekohtuse pilke võigas noot. Nõnda katsub France vastmainitud Charles Morice’i poole pöörduvas artiklis sümbolistide püüde kulul sõnalise muusikaga meeleolusid sugereerida järgmiselt nalja teha. Ta tsiteerib liht­salt — autorit nimetamata — ühe õieti raskepärase sisuga, otse mõista­tusliku soneti, lisades iroonilisel toonil juure, et niisugune olevatki kogu see uus kunst. Teisal tõmmatakse võrdjooni kunagi loetud hotentottide salmiku ning dekadentide luule vahel viimase kahjuks. Või jälle väide­takse, et sümbolism olla vaid hulgaline neuroos. Nõutult seisame lõpuks tõsiasja ees, et isegi Rimbaud nimele antakse teise köite eessõnas mingi­pärast moonutuslik kuju (Raimbault!). Kuid olgu samal ajal tähendet, et ometi kaks õnnelikku erandit leidub: Verlaine ja Baudelaire. „Vaese Leliani” südame nukrust halisevate, lihtsate ja nii lõpmata õrnade värsside veetlusest kõneldakse eri artiklis. Baudelaire’i luule näib aga tunnustuse olevat võitnud peamiselt klassikalise reeglipärasuse püsitand vormi tõttu.

Teiseks — naturalism! Peab tunnistama, et France seks liiga põh­jalikult aastatuhandete ulatuses inimmõtte ristlainetuste mängu tähele on pannud, et veel mingi tõe leidmise võimalusse usku jätkuks. Pole siis imestada, kui naturalistide pretensioonid teaduslikule tõepärasusele ta meelest paistavad aiva naeruväärsed. Kuid enne kõike ei tohi unustada, kuidas France kunsti kohta sageli tundesoojade ning veenvate sõnadega nõuet on rõhutand, et see toogu olemasollu ülevust ja ilu, lõbu ning rõõmu; et see teenigu elu õilistamist; et see olgu kaunis. Naturalistide ürituste laad on osutund salgamatult vastandiks France’i võiks öelda — epikuurliselt jumestet käsitusele kunsti ülesandeist. Tsivilisatsioonide määratu jõupingutus sihib elu ilustamise poole. Naturalism on hoopis ebainimlik, sest ta hävitab kogu selle inimkonna töö. Ta kisub ehted, käristab loorid: ta alandab liha, mis hingestudes oli triumfeerinud; ta viib meid ürgaegade barbaarsusse, koobaste ning vaiaehituste bestialiteeti tagasi.” Idealismi ihailev France — ta on muu seas George Sandi ja Octave Feuillet romaane innukalt ülistanud — ei saa elu cloaca maxima kohal „inimlike dokumentide” kogujate loomingu puhul olla küsimata: „Miks mitte kõigepealt otsida ja nautida kenaduse, ilu ja armastuse kujusid ? Kui juba kord tegu unistustega, miks mitte valida kõige meeldi­vamad neist? Nõnda tegid kreeklased. Nad jumaldasid ilu; sellevastu näis neile inetus jumalavallatu.”

Kahju ainult, et France naturalismi raskeid eksimusi ülima Ilo vastu lugejaile meele teritades küllalt aegsasti teadlikuks pole saanud selle voolu hüvedest. Seetõttu pidi Emile Zolale muu seas tublisti ülekohut sündima, kelle kohta artiklid — romaanide La Terre ja Le rêve puhul -— on olnud täis sappi, põlgust ja indignatsiooni ning pole jätnud kivi kivi peale. „Ta looming on halb, ta on üks neist õnnetuist, kellest tohib öelda, et oleks olnud parem, kui nad poleks sündind (I, 236).” Seda kaaluvama tähendusega nähtus, et — harilikult asju võtnud diletandi kõike mõista püüdva indulgentsiga — ainult üks juhus veel on teada, kus France muutub sama võrra ägedaks süüdistajaks (sümboliste on ikkagi rohkem üleolevalt mokeeritud) — siis, kui ta Georges Ohnet läägeid stiili- ja maitselagedaid salongromaane asub maha tegema artiklis „Väljaspool kirjandust”. Peale Emile Zola on teatavasti veel teisigi naturalistlikke kirjanikke. Neist on vaikides mööda mindud, maha arvatud Maupassant, kelle on päästnud „kolm suurt prantsuse omadust: selgus, veel kord selgus, ning lõpuks selgus”.

Rutakem siiski reservatsiooni tegema. Nagu juba eelpool lühidalt märgitud, on France isiklike maitsekalduvuste kiuste vähehaaval ometi viimaks niihästi sümbolismi kui naturalismi tunnustamiseni välja jõudnud. Nõnda siis teatud määral võit iseenese üle. Kuid ühtlasi vaatepiiri avardumine senni tundmata lõbude suunas. Ning see viimane asjaolu ongi France’i põhjustanud kompromissi otsima põhimõtetega, mis ta temperamendiga kõige lähedamas ühenduses olles moodustavad ta kunstilise ilma­vaate pärisosa. Skeptiku hüüdsõna kõlab ju: kõike mõista, kõike tunda! Liiatigi on France eriti ihar, maitsmisehimuline loomus, keda elu ja ilu hääd anded alati seevõrd võimsalt on ahvatlenud, et ta midagi neist pole tahtnud lasta oma meeltele kaduma minna.

„Naturalistlikule terrorile” pilku tagasi heites leitakse, et kõige pea vaatamata suuri asju korda on saadetud, kuna järele olla jäänu „hävitamatuid teoseid” ning „määratuid mälestusmärke”; ainult kirjanduslik emi­grant võivat eitada niisuguse eepilise romaani ilu kui Germinal (III, 370—1). Pööret suhtumises sümbolismi tähistab teiselt poolt artikkel luuletaja Moréas’i üle, kus endisega võrreldes samuti tehakse tunduvaid mööndusi.

Kuid jäetagu käesoleval korral France’i sügavale tungiva uudishimu lähem jälgimine. La vie littéraire i leheküljed on ses suhtes igatahes hiil­gavaks tunnistuseks. Tahtsime ainult määrata France’i kõige isikupära­semat maitset. Tahtsime ainult näidata, kuidas impressionistlik arvustaja aeg-ajalt kohtumõistjana on pidanud esinema, ja seda nimelt alati ühe doktriini kaitseks, mis kuulutab — eks ole? — võrdlemisi kitsapiirilist klassitsismi.

Karl Reitav

Loomingust nr. 6/1926