Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

06 Oct

Soome ja eesti kirjandusuurimuse ligendamisest

 

 
 

Üks ühtepidi oma kirjatarkuses, teine teistpidi — kas me siis koomale ei sobi?

Lähedas vastastikuses kokkupuutes töötavad tänapäev juba soome ja eesti keeleteadlased, rahvateadlased, muinsusteadlased. Nende uurimisteed on ikka tihedamalt kohtunud ja ühtinud. Keelelisi sugulussuhteid või primitiivse rahvaloomingu pärimusi jälgides on nad õppinud võrdlevat pilguheitmist üle läänemeresoomlaste ruumiliste ja ajaliste erinevuste.

Mitte küllalt liginemiseks soodsast uurimisainestikust neil hõiimuteaduse aladel. Soome ja eesti lingvistid, folkloristid, etnograafid, arheoloogid on hõlpsasti omaks võtnud ka ühtlased sihtjooned teaduslikkude tulemuste saavutamiseks. Nad seisavad n. ö. samasuunalisel metodoloogilisel rindel.

Võiks pigemini kõnelda näiteks Helsingi ja Tartu töörakendusest kummagi maa keeleteaduses ja rahvaluule uurimises kui soome ja eesti asjaomase eruditsiooni erirahvuslikust sihitlusest.

Mitte nõnda ei ole lugu soome ja eesti kirjandusuurimisega. See on põhja ja lõuna pool lahte tingitud erivamate eeldustega kui ajaloo-uurimuslik töö üldse oma Soomet ja Eestit siduvalt haaravate ühisküsimustega. Nii vanemate kirjamälestuste avastamisel kui uuemate kodumaaliste autorite ja teoste juurdlemisel on vastavad sugulasspetsialistid enamasti otsekui üksteisele vastamatult sulgunud oma rahvuslikesse piiridesse.

Tõsi küll, kummagi hõimurahva kirjandusuurimine on mõnel teelahkmel küll võinud ka vastastikku kokku puutuda. Juhuslikult ja vahetevahel. See on sündinud enne kõike kirjandusajalukku küündiva rahvaloomingu jälgi ajades, Kalevala ja Kalevipoja radadel. Kuid raamatulise värsi ja proosa teaduslikus selgitamistöös on soome ja eesti uurijate kontakt senini jäänud ikkagi hoopis piiratuks. Mis eri vallutajarahvuste surve ja hooldamise all on iseilmeliseks kirjakeeleks ja sõnakunstiks kujunenud, mis eri-ühiskondliku kliima ja kultuuritasemega kohanenud, mis eri-isikupärastele mõjutustele ja algatustele vastuvõtlik olnud — selle kõrvutamise eeldused ongi omamoodi keerukamad algeliste põhialuste kihistumisest.

*

Siin ei ole küsimus mitte ainult kahe lahku harunenud sugulaskirjanduse vastastikusest tutvustamis- ja mõjutamisliikumisest. Niisugust liginemist on harrastatud kummaltki poolt rahvuslikust ärkamisest saadik. Ja ses suhtes oleme oma nüüdse iseseisvuse aastail jõudnud endisest avarama kirjandusliku ühisliiklemise sõiduvette.

Teadlemine üksteise rahvuskirjanduse alale ei lähe aga nii hõlpsasti. Ei saa salata: teiste sõnaliste uurimisallikate valdamisega võrreldes on sõnakunstilise loomingu tõlgitsemispädevus nõudlikumaid ülesandeid. Kui kummagipoolse kirjandusuurimise ligendamine ei olekski enam muuga raskendatud, siis igatahes vaevu võidetava keelelise vahekaugusega. Eri saatusühendusse kuuluvate väljendusvarjundite täpsem tajumine, eri autorite individuaalse murrakuga kodunemine — stiiliuurimiseks nii tarvilik —, see nõuab kummagi maa kirjandusteadlaselt enne kõike hästi põhjalikku sugukeele tundmist.

Kuid akadeemilises praktikas valitseb vältimatu tööjaotus. Nõudlikumal astmel edendab see pigemini keele- ja kirjandusõpingute eristumist kui nende ühendamist. Võib ülikoolis eksameid õiendada küll sugukeeltes ja kirjanduses ühtlasi. Aga harva kes saab oma keeleliste ja kirjanduslike õpingute ülemmäära rahuldada — veel vähem usaldada — ühevõrra. Ei ole tänapäevasele kirjandusuurimisele küllalt, kui seda võtta ainult filoloogilise kõrvalharrastusena. Keelemeeste algatatud kirjandusajalugu ei täida enam nüüdisnõudeid. Hõimukeelsete teoste ja kirjanikkude historiograafia ei ole enam hästi mõeldav sellisena, nagu seda oli A. Ahlquisti tunane Viron nykyisemmästä kirjallisuudesta.

Arvaksin ometi, et soome ja eesti kirjandusvaldkondade õpetuslikuks ja uurimuslikuks ligendamiseks võib praeguste hõimuharrastuste pärituules mõndagi teha. Võib teha ja tuleb üritada.

Mis puutub kummagi maa kirjandusõpetusse, siis ei oleks vahest mitte liigne, kui vastastikused täiendussuhted teadlikult ja tahtlikult ühendaksid näiteks Helsingi ja Tartu ülikoolipüüdeid. Tartu ülikooli kirjandusõpetuses ongi iseseisvuseaastail juba jagusasti tähelepanu pöördud soome sõnaloomingus orienteerumisele, on rõhku pandud soome kirjandusajalooliste ülevaadete ja eriuurimuste omandamisele. Vähemalt passiivne tutvumine naaberlikul sugulasmaal tehtuga ei valmista nüüdsele eesti üliõpilasele ka keeleliselt ülepääsematuid raskusi. Tähelepanu juhtimist lahetagusele kirjandusele saab praegustes tingimustes vastastikku alustada ja elustada koguni keskmisest ja alamast kooliastmestikust saadik. Siin tuleks eestlastel mõelda populaarteadusliku soome kirjandusajaloo nõutamisele oma koolide ja laialisema üldsuse tarbeks. Kes teab tuleb ka soomlastel huvi omakeelset populaarteaduslikku esitust hankida eesti kirjanduse arengukäigust.

Ei piisa ju Eesti tutvustamisteostesse — nagu Viro ja viro-laiset — liidetud lühikesed ülevaated muuks kui kõige vajapä-rasemate teadete haaranguks.

Tohib eesti ja soome kirjanduspedagoogika loota samasuunalist vaateveerude ligendamist, nagu seda näeme Skandinaavia maade hariduselulises ühtekuuluvuses? Ilmekat eeskuju ses suhtes pakub näiteks Karl Mortensen’i taani kirjandusajalugu oma maa koolidele (Karl Mortensen, Mindre Dansk Litteraturhistorie, 1909. Selles heidetakse iga tähtsama ajajärgu ja stiiliperioodi esitamisel taani kirjanduse arengus lühikesi kõrvalpilke lähemate naabrite vastavaile nähtustele. Taani realismi etteküündivaid nimesid nagu Brandes ja Pontoppidan vaadeldakse kõrvuti Strindberg’iga. Taani uusromantikasse siirdudes otsitakse samuti võrdkohti Rootsist.

*

Mis puutub eriti eruditsiooniliste huvide ligendarnisse kõnesoleval alal, siis peavad nõudlikumad uurimustööd kummagi rahvuskirjanduse käsitluses küll jääma vastavate kodumaiste spetsialistide hooleks. Vaevalt saaks näiteks keegi eesti kirjatark oma võimeid nii väga usaldada, et ta suudaks kõiki soome kirjandusuurimise analüütilisi ja sünteetilisi üksikküsimusi iseseisvalt lahendada. Hea seegi, et soomlastel enam ei tarvitse samavõrra appi tulla eesti kirjandusajaloo läbitöötamisele nagu enne. Populaarteaduslik kokkuvõte kummagi maa kirjandusuurimuses saavutatud töötulemustest on siiski mõeldav ka väljastpoolt kodumaad võimalikult leiduvalt asjatundjalt.

Ja siin võiks — nagu juba tähendatud — esimesi teostatavaid ülesandeid olla: ühelt poolt raamatumõõdulise soome kirjandusajaloo koostamine eestlastele, teiselt poolt Ahlquistist uuema eesti kirjandusajaloo koostamine soomlastele.

Püüdesihiks kummagipoolsete kirjanduslike küsimuste ja suhete selgitamine, jõuame päristeaduslikule koostööle kitsamalt piiriteldud eriuurimuste kaudu. Viimases järjekorras, oleme küll kutsutud haarama üksteise valdkonda üle lähedalt ühtiva uurimisainestiku. Kuid mõlemate maade vaheliste ja ühishuvitavate üksikteemade alal oleks soome ja eesti kirjandusteadlastel õtse üksteise võidu rida detailseid ülesandeid lahendada.

Mõnevõrra lisandusi soome ja eesti kirjandusajalooliste kokkupuudete tähistamiseks on siinsamas toonud Eesti Kirjanduse Seltsi poolt liikuma pandud otsiskelud ja sulelükked Soome Kirjanduse Seltsi 100-aastaseks aupäevaks — juubelialbumina Tervitus lahe tagant. Eriti A. Anni ülevaade Soome kirjandusest Eestis ja sellega liituv bibliograafia peatas tähelepanu. See kokkuvõtt näitas esmakordselt ühtelükitud andmetega soome kirjanduse sajandipikkust kiirgust Eestisse. Võis üllatada Soomest laenatud ja tõlgitud teoste kogusummas ootamatu arvuline rohkus. Tuleks soovida, et ka mõni põhjapoolne ametivend käsile võtaks selle üksikasjalise jälgimise, mis eesti keelest on siiamaani soomestatud (M. Haavio ongi juba vastava algatuse käsile võtnud).

Olgu siis tõestatud tulemuseks kas või siitpoolsete sädeluste üllatuslik vähesus soome kirjanduses!

Muidugi on hr. Anni töö ainult esimeseks üldorientatsiooniks soome kirjanduse laenutamise ja mõju astmevaheldus te kohta Eestis. Nagu autor sellest isegi teadlik on, ei ole tal lähemalt võimalik olnud, jälgida näiteks soome tõlgete vastuvõttu kriitika poolt ega uurida nende eestististe põhjal meie keelestiili arengut. Ka ta pragmaatilisele ülevaatele juurdelisatud bibliograafilist loendit tuleb liiatigi arvustiste märkimise osas veel tublisti täiendada. Jääb järele üksikasjusse viia kogu soome ja eesti kirjandusajalooliste suhete selgitust.

Vastastikku kokkupuutuvate üksikteemade rida küünib Rootsi ajastust — eriti Academia Gustaviana ja Carolina ringist — kuni Noor-Eesti ja Tulenkantajate rühmadeni meie päevil. Isegi Põhjasõja ähmust ja meie maa esimese Vene sajandi hämarast hahetab unarule jäänud ühisküsimusi. Kuivõrd näiteks soome piiblitõlge on olnud eeskujuks eesti piiblitõlkele, seegi küsimus vajab, mööda minnes riivatud, alles selgitamist. Fr. Arvelius’e esivanemad põlvnesid Soomest, Raumalt — lähemaid genealoogilisi andmeid ei ole veel saadud valgele.

*

Ühistöö edukus soome ja eesti kirjandusuurimises ei olene mitte ainult vastastikku kokkupuutuvate üksikteemade valikust, vaid ka töötegijate arvust, koolitusest, organisatsioonist. Oleks tarvis üksteisele lähemas järjekorras ligendada lahendatavate ülesannete sihtjooni. Oleks vajalik üksteisega kontakti pidada kirjandusajalooliste arhiiviandmete kogumises ja korraldamises, samuti trükitud andmete bibliografeerimises.

Mitte vähema tähtsusega püüdesihiks ei tohiks olla soome ja eesti kirjandusuurimise metodoloogiline ühtlustamine. Refereerides õpetatud kirjandusjuurdluste eri teid ja protseduure järeldab lugupeetud ametivend prof. V. Tarkiainen Helsingi ülikoolis: „Sobiva uurimismeetodi valik oleneb nii isikulistest kalduvustest kui uuritavast ainest enesest” (V. Tarkiainen, Kirjallisuadentatkimaksen metodeista, 1929).

Kas ei oleks ka soome ja eesti kirjandusteaduslike distsipliinide vahel juba võimalik saavutada pidevate ühiskriteeriumide varal mõõdetavaid töötulemusi?

Gustav Suits

Eesti Kirjandusest nr. 6/1931

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share