Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

07 Oct

Kaks inglast

 

 
 

ALDOUS HUXLEY — RICHARD GREENOW JANTLIK LUGU. DAVID GARNETT — DAAM REBASEKS.

 

Üleminekuaegseks on mitmedki inglise kriitikud püüdnud määratleda kaasaegset kirjandust. Koos sellega tavaliselt mainitakse enne kõike James Joyce’i ja D. H. Lawrence’i. Ja ka Aldous Huxley nime, rääkimata arvurikkaist kaasajooksikuist. Aeg, otsinguist mitmepalgne ja -ilmeline, osutab paljuid ühiseid jooni. Inimesed, kaasa elanud ja teinud tundeerksate noortena sõja ja sellele järgnenud lagastused ning näinud avasilmi paljude õilsate väärtuste taga suuresõnalise paatose virilat lõusta, ei saanud jääda muutumatuks. See on neid piitsutanud pettumuste radu, kihutand loobuma usust ja teritama vahedaks iroonia mõõka. Küll suuresti nooruse trotsist võrsunud ja väikese enesehellituse ja sentimentaalsuse sademetega, on uskumatus, pettumus ja iroonia inglise noorpõlve avaldustes üldisemaid jooni. Ses avaras ja kirkas tunnete ja mõtete ilmas modern kirjanikul üks otsemaid suundi on tee analüüsile: lihtsustada kogemuste ja tunnete kompleksi, viia tagasi neid algelementidele. Armastus, sõprus Viktooria-aegses mõttes on asjad, milledesse rumalus uskuda. Need koosnevad täiesti argipäevastest toiminguist ja hüvedest. Osalt sellane käsitelu näib võrsuvat sisetundelisest vastolust, kuid suuresti reaktsioonist Victoria-aegsele maitsele. Juba Bernard Shaw on võidelnud sellase sõpruse ja armastuse ebatõelisuse vastu, kuid humaansuse ja aususe sõdurina. Uus sugupõlv näeb asja tihti ainult läbi psühhoanalüüsi prilli. Suuresti on see vaatevälja laiendanud, kuid harva on siin suudet näha üle ebahumaansuse. Mitte Übermensch, vaid Allmensch on aja ideaal. Seesugusena on James Joyce’i „Ulysses” kaasaja pahede ja vooruste koodeks.

Aldous Huxley on pealesõjase nooruse parimaid kujutajaid. Oma ühekülgsuses ta on osanud selgelt näha just sellele generatsioonile omasemaid jooni. Kuulsusiha piitsutetuna on ta suure eduga vallutanud publiku. Ta esimesed raamatud, mis ilmusid juba 1916. a. autori 22 a. vanuselt, ei köitnud pea kedagi. Neli aastat hiljem on ta suutnud võita laia ringkonna tähelepanu. Aja kestes on Huxley avaldanud üle tosina raamatu: luulet, romaane, novelle ja esseekogusid, milledest novellid õnnestunumaid.

Millega on Huxley võlund publiku? — Oma pahede ja voorustega! Ta näitab end äärmiselt laiaulatuselisena, liberaalsena ja sardoonilisena, kes vihkab silmakirjalikkust ja snobismi. Tas on palju poisikeslikku tahet mängida. Stiil vastavalt sellele on lõbus, mänglev, effektne oma kentsakate metafooridega, kunagi mitte sügavustesse tungiv ja nüanssideta. Ta ei armasta sügavat psühholoogilist analüüsi, kuigi meeleldi teeskleb sellase aine valikus, nagu seda „Richard Greenow’ jantlikus looski”, siis ta libiseb neilt pealiskaudse põikega sotsioloogilisele alale.

Ta tegutsemine degenerantide ja düspeptikutega on väljunud illusioonist, et inimesed on huvitet neist. Ja tõepoolest, Huxley isikud näivad uudsetena, omapärastena, kuid psühholoogia pealiskaudus ja karaktrite kindlusetus langetab nad piinlikku ebareaalsusse (võrdle Richard Greenow’d). Tugev intellektuaalne fantastika, kuid vähene imaginatsiooni tagavara paljastab autori hingelise kindlusetuse. Richard Greenow’ jantlik lugu on puht-fantastilise ja intellektuaalsuse koega novell, tugeva iroonia vürtsiga. See näitab noore andeka Dicki üliõpilaspõlve Oxfordis (kuhu ka muide on kuulund autor ise, samuti kui novelli eestindaja Ants Oras), ta tuleviku väljavaateid ja patsifistliku nooruse sõjaaegset traagikat, mis vaadatuna Huxley vinklist omab koomilisuse äärised — saab igati jantlikuks looks. Siia on põimit paroodia isiku kahenemise üle heaks ja halvaks, nagu see esineb Stevensoni jutustuses „Dr. Jekyil ja Mr. Hyde.”

Huxley suurepärasemaid lehekülgi leiame kirjeldustes. Üldiselt on tas palju tunnustetavat, kuid ka palju naeruväärset.

David Garnett, kes paar aastat Huxley’st vanem, on palju tagasihoidlikum ja vähem produktiivne, kuid siiski noorima kirjandusliku põlve nimekamaid esindajaid ja mitmete kirjanduslike auhindade omanik.

Ta ainestik on samuti fantastiline ja groteskne, kuid see on ligidane emotsioonide lihtsale tõele. Garnett kirjeldab vanameister Galsworthy osavusega psühholoogilisi uudismaid. Ta psühholoogiline anne ühineb delikaatse huumori ja üleva lüürilise meelega. Novellis „Daam rebaseks” (samuti Ants Orase tõlge) jutustab Garnett inglise maa-aadlisse kuuluvast Mr. Tebrick’ist, kelle naine muutus rebaseks. Jutustuses on saavutet äärmiselt suur selgejoonelisus ja psühholoogiline usutavus, nii et me ei saagi teisiti kui peame uskuma, et „mrs. Tebricki järsk muutumine emarebaseks on kindel tõsiasi.” „Ma olen kurb nende pärast, kes leiavad seda raske uskuda”, tähendab Gerald Gould (The English Novel of T o – d a y).

Garnett ei vii meid jutust kõrvale võimalike seletuste ega autoripoolsete mõtisklustega. Ta olukorrad on selgejoonelised. Sealjuures huvitav, intiimne looduse ja looma hingeelu kujutus näitab Garnett’it mitte üksi hea loodusteadlasena, uute taimeliikide leidjana, vaid ka sama hea looduse hingeelu tundjana. Novellis „Daam rebaseks” leidub huvitav gradatsioon. Mrs. Tebrick, kuigi muutunud emarebaseks, hoiab alul alal oma leedilised jooned: riietub, armastab muusikat ning mängib kaarti; aeg-ajalt aga arenev loomastumisprotsess lõpeb seltsimisega tavaliste rebastega. Mr. Tebrick, oma pateetilises ja naeruväärses armastuses ja usus, näitab naise vastu armastustunnete järjelist tihenemist. Garnetti nimetet novell on täieline tervik. „Algusest lõpuni ei oma „Daam rebaseks” ühtki võltsi nooti. Ühtlus ja harmoonia on absoluutsed”, märgib G. Gould. Vast asjatult tabavad mõned ses jutus allegooriat.

Mõlemad mainit tööd on tõlgit autori loal, mis meeldiv ja kultuurne. Usume, et „Loodus” sellase algatusega pole üle trumbanud oma kavatsusi, vaid ka edaspidi püüab soetada värsket ja väärtuslikku väliskirjandust, kuigi mõni LUB’i hilisem number lubab kahelda, kas „värske” ei ole vahest ka roheline.

Gustav Saar

Loomingust nr. 4/1928

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share