Mina-kultus saksa filosoofias
Ameerika filosoofi George Santayana teos Egotism in German Philosophy, mis esmakordselt ilmus juba 1916. a., on nüüd ilmunud uues väljaandes ja leiab laialdast tähelepanu, sest viimaste aastate sündmused asetavad selles kahekümne kolme aasta eest väljendet vaated uude valgustusse. Santayana peab keskendumist mina-küsimusele ja selle erilist tähtsustamist iseloomustavaks saksa mõttelaadi kohta üldse, kusjuures kitsam mina — indiviid — võib kergesti asenduda suuremaga, s. o. rahvusega, ilma et põhisuhtumine siiski väga oluliselt muutuks. Selle suuna veel seninigi mõõduandvaks esindajaks on Kant, kelle seisukohta Santayana kirjeldab väga teravmeelselt:
„Ta isiklikud veendumused olid leebed ja pool-ortodokssed, kuid ametlikult ta oli takerdunud subjektiivse tunnetuskriitika võrku ja leidis tunnetamisprotsessi olevat nii keeruka ja nii peenelt toimuva, et see tegi tunnetuse võimatuks. Kuigi tõigad maailma kohta olid olemas ja meil võis olla väga täpselt teada, mis nad olid, polnud meil tema meelest ametlikult õigust neid nimetada tõikadeks või väita, et me neid tunneme.”
Ka kategooriline imperatiiv, mis esimesel pilgul tundub nii imponeerivalt moraalne, juurdub subjektiivsuses. Vähem lugupidamisväärse isiku juures see imperatiiv võinuks soovitada vähem lugupidamisväärseid asju. Ta objekt võib kergesti muutuda. Saksa filosoofias kategooriline imperatiiv on aegamööda sulanud ühte laiendet minaga, esinedes „vaimu” nime all. Saksa filosoofias vaim on sageli väga ebavaimne; ta on animaalse olemasolu põhiprintsiip. Fichte ja Schopenhaueri juures, kes seda nimetavad „tahteks”, tähendab see kõigi eluvormide ürgset tõukejõudu. Täiele teadvusele see tahe jõuab saksa rahva selle osa juures, kes Fichte järgi tunnistab saksa vaimu identseks jumaluse enese teadvusega. Saksa vaim on natura naturans’i, olemasolu loova põhiprintsiibi erivorm, mis saab omaenda sügavikest veendumuse oma jumalikust kutsumusest, mistõttu saksa rahvuse enesemaksmapanekul ei tarvitse olla mingeid õiguslikke piire. Sellest järgneb, et selle rahva eluruum on ühtlasi ka absoluutse tahte eluruumiks.
Santayana kommenteerib järgnevalt Fichte filosoofiat:
„Küsimuse, kas on olemas providentsiaalne (ettenägemuslik) progress, peavad sakslased otsustama sel teel, et saavad ise ettenägemuseks, kes teostab progressi, või siis leides, et vastuoksa iga kõrgem mõtlus on narrus. Kui asi neil ebaõnnestub, siis ajalugu ei tee neile etteheiteid, sest siis pole ajalugu enam olemas.”
The Times Literary Supplement’i järgi Santayana analüüs näitab, kuidas saksa egoism — mõtte subjektiivsus ja kõlbelisuse tujukus — siirdub metafüüsiliselt alalt ühiskondlikule. „See paisutab lapse väikese loomuliku egoismi ja nooruki ettevõtlikkuse tahtlikuks romantiliseks hullustuseks.” Rahvuslikele plaanidele otsitakse transtsendentaalseid eesõigusi. Samm-sammult degenereerub metafüüsika legendaarsete sümbolitega ehit ebausuks.
See on igatahes originaalne vaatekoht, mis väärib lähemat jälgimist ja millele ajalugu näib andvat teatava õigustuse.
Loomingust nr. 1/1940
