Inglise kirjandusest
Die liter. Welt’i Inglismaale pühendet erinumber (2. sept.) sisaldab mõningaid tähelepanu väärivaid artikleid. Herberth E. Herlitschka heidab seal pilgu inglise kirjanduse viimasele aastakümnele ja leiab, et inglise kirjanik ei karda kunagi seotust minevikuga ja traditsioonidega, nagu sakslasest noorkirjanik, kes haavuks, kui teda ühendusse seataks Fontanega või mõne teise klassikuga jutustuskunsti alal. Kui sakslane romaanist nõuab eeskätt kaasaja probleeme ja nende lahendust, siis inglise romaanis vaevalt teenitakse muid sihte peale kunstiliste. Inglise kirjanduses on säilinud tänapäevani juba 18. sajandis tunnetetavad kolm jutustusliiki: esiteks puht jutustusromaan, milles kõik on tegevus ja põnevus ja mille õilsamad autorid tänapäev on Stevenson, Kipling, Hardy (oma Jude the Obscure’i ja Mayor of Casterbridge’iga), Moore, Bennett, Wells oma varasemate romaanidega, Conrad ja Garnett; teiseks karakter- ja komberomaan, see inglaste romaan par excellence (Dickens, Thaokeray, Meredith, Mackenzie, Lawrence, Huxley). Samuel Butler on selle liigi edasi arendanud arengu- ja generatsioonideromaaniks ning on seega Conradi kõrval saanud noorema kirjanike põlve õpetajaks. See liik on lamestet ja süütuks tehtud Galsworthy ja Walpole’i poolt. Kolmas — Lawrence Sterne’i algatet — liik eeldab subjektiivset perspektiivi, on kaootiline faabulas, misjuures vabalt valitud hingeelamus ühendetakse niitidega minevikku ja tulevikku. Katherine Mansfield on selle short story liigi avastanud ja viimistlenud, Virginia Woolf ligineb samal teel romaanile, Dorothy Richardson aga on oma kümnes köites pakkunud ühe ainsa naise hingelisi reflekse, liigutusi ja assotsiatsioone ja seega eelkäijaks olnud James Joyce’i monomaaniale.
Viimase liigiga koos võiks nimetada ka hüppeid irreaalsusse, võimatusse, fantastikasse, nagu seda teeb T. F. Powys oma legendaarseks tehtud j äreda realismiga, Sylvia Townsend Warner oma lüüriliste hingemaastikega, R. Hughes ja osalt ka Garnett oma jutustisega Daam rebaseks, Mees loomaaias jt.
Sageli ristlevad kõik need jooned ühes isikus, nii näit. eriti tunduvalt J. Conradis. Kuid sellesse ajalooliselt tingitud koordinaatide süsteemi mahub kõik, mis inglise romaanis on väärtuslikku loodud viimasel aastakümnel.
Viktoriaanlik-edwardlik romaan lõpeb Hardy, Conradi, Moore’i, Bennetti, Wellsi ja Galsworthyga. Nende endaimetluse, viisakuskoodeksi ja silmaklappide vastu rünnati korraga mitmelt poolt. C. Mackenzie andis oma Sinister Streefis ja Sylvia Scarlett’is hiigla arenguromaani, oma teiste teostega pärastsõja erootiliselt ja vaimselt juuritu ühiskonna pildi; D. H. Lawrence tungis hoolimatult järjest sügavamale hingelis-kehaliste saladuste suunas. Kaks naist — Mansfield ja Woolf — arendavad hingekujutuse tehnikat enneolemata kõrguseni; 1922 kuuldub esmakordselt A. Huxley nimi, kelles on ühendet teravmeelsus ja subtiilseimad teadmised sihikindlaima stiilikunstiga. Samal ajal ilmub lagedale James Joyce oma kolossaalse Ulysses’iga, teosega mitte lugejale, vaid kirjanikule, sihtides sellega otsatusse, kuid talutades ometi ummikusse.
Aknad kõigisse võimalustesse olid avatud. Noorimad, kes nüüd tulid, ei põrganud millegi eest tagasi. Nende temaatika on ammutamatu. See algab mänglevast fantaasiast (Hughes, Garnett) ja lõbusast satiirist (Evelyn Waugh) ning ulatub kuni kõige paljama elamuskirjelduseni (nii E. Blundeni Undertones of War, S. Sassooni Memoirs oi a Foxhunting Man ja Intantry Officer, noorsugu paljastava R. Gravesi, brutaalselt siira R. Aldingtoni, sõjaelamusi kirjeldava Ch. Morgani, iirlase L, O’Flaherty, meremehi kujutava J. Hanley jt. romaanid). Nendega liitub terve rida väga andekaid naiskirjanikke, kes kaugeltki ei tooda tavalisi „naisromaane” (May Sinclair, Rose Macaulay, Rosamond Lehmann, Sylvia Townsend Warner, Stella Benson, Margaret Kennedy jt.).
Reaktsioon moodsa vastu ei jäänud tulemata. Kirjanduses avaldub see suuna näol, mis pooldab ainult korralike iseloomude ja hääde kommete kujutamist ja mis taeva pärast midagi kuulda ei taha hingesügavustest, mida sõjast erutet närvlikkus üles kiskund. Selle suuna ninameheks on Hugh Walpole ühes tema poolt kilbile tõstetud Priestleyga.
*
Samas kirjutab P. Cohen-Portheim „Inglise seltskonnast tänapäeva romaani peeglis”. Inglise seltskond, väidab tema, on ühtlasem kui kuski mujal ja tema on peegeldunud inglise romaanis enam kui see on tavaline teiste rahvaste juures. Fieldingi, Sterne’i, Smolletti teostes leiame eest kaasaegse inglise seltskonna pildi, Dickens ja Thackeray olid veelgi enam: oma seltskonna arvustajad. Tänapäeval aga ei osutata Inglismaal vähimatki huvi ühiskonda kritiseeriva romaani vastu. See oli moes enne sõda, sellal kui mandril valitses estetism. Nüüd on inglise kirjandus häälestet individualistlikult. Kuigi Inglismaa ise on esimene tööstusmaa, ei leia see ometi kunstis ega kirjanduses vastavat hindamist, ja nii imelik kui see ka on, tööstus, masin ja proletariaat huvitab inglast ainult majanduslikult. Palju ilusama ja meeliköitvama leiab ta olevat kirjeldada, kujutada ning nautida maad, aeda, loomi ja jalgpallimatsi. Kirjandus on talle eeskätt fantaasiailm, kuhu ta võib reaalsusest põgeneda. Eriti käib see pärastsõja romaani kohta, ja seepärast ei saa inglise seltskonda kuidagi õigesti kujutleda nüüdisaja romaani järele. Ennesõjast generatsiooni ei armastata kujutada objektiivselt, vaid ainult pilkavalt (nii Aldington, Sitwell). Leitakse maailm olevat küll vastik, aga inglasena saadakse sellest üle huumoriga, võllanaljaga, mitte aga ilmavaluga. Kui seltskonda kujutetakse, siis ikka sealt, kus ta on kõike groteskini, ebatõenäolisem, pöörasem. Nõnda kajastavad seda N. Douglas, A. Huxley, Gerhardi, E. Waugh ja teised oma teostes. Jätkub mõnest weekend’ist maal või rahvusvahelisest hotellist tagapõhjana; alati aga on see juhuslikult kokku aetud, sihitu inimeste hulk, keda asutakse kujutama väljaspool normaalset äripäeva elu ja kaasaja põletavamaid probleeme. Ei võeta midagi tõsiselt, isegi mitte surma.
Muidugi on väljavõtteid, väärtuslikke sõjaromaane, subtiilseid psühholoogilisi analüüse, aga needki ei peegelda kuidagi kaasaegset inglise seltskonda. „Nüüdisaegne inglise seltskond elab tänapäeva inglise romaanis ainult fantastilise karikatuurina.”
*
Pole huvituseta ka samas ilmunud Leo Lania artikkel inglise ajakirjanduse kohta. Kui saksa ajaleht on õieti igapäev ilmuv ajakiri, siis inglise ajaleht on teadete bülletään. Välja arvatud Manchester Guardian, puudub Inglismaal provintsiajakirjandus, mis ulatuks üle kohalike lehekeste taseme ja tähenduse. Inglise ajalehe tippsaavutus on poliitiline väliskorrespondents.
Iga Times’i, Morning Posti või Daily Telegraph’i number annab ülevaate kogu maakera poliitilisest elust. Mõõduandev pole siis lehele juhtkirjanik, reporter ega följetonist, vaid väliskirjasaatja ja börsireporter. Kogu ajakirjandus on nelja lordi käes, tiraaž on aetud ennekuulmata kõrguseni, kuid pressi amerikaniseerumine on selle viinud pankroti äärde: ajaleht ei taha ennast enam tasuda, hoolimata miljoneist eksemplaridest. Paistab ühtlasi, et mida suurem lehel tiraaž, seda vähem on tal poliitilist mõju. Mõnetuhandeline nädalakiri The New Statesman või The Nation on igatahes suurema poliitilise tähendusega kui kolmes miljonis eksemplaris ilmuv News of the World. Kuidas seda populaarset lehte sensatsiooni vaimus toimetetakse, näitab selle sisu jaotus. Numbris, milles läbistikku on teksti 2450 tolli, jaguneb sisu järgmiselt: kuulutusi 644 tolli, sporti 388, veerualust 109, teaater, kino, raadio 93, kaotet-leitud osa, arstlikku ja juriidilist nõuannet 70, šlaagereid 67, seltskonnaklatši 22, poliitilisi ja majanduslikke teateid 185, kohtukoda, kriminaal- ja armuasju 547 tolli, ülejäänud osa — umbes 300 tolli — ristmõistatusi jne. Kohtuteateis, mida on 24 veergu, domineerivad abieluasjad, röövimised, kallaletungid. G. Blake, kelle teosest The Press and the Public need andmed võetud, tahaks, et India, Hiina ja suulud Inglismaa, ta kultuuri, kommete ja vaimu üle otsustaks selle lehe järgi.
Loomingust nr. 7/1932
