Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

14 Jan

Nooreestlaste loomingust

 

   

Oleme lähemalt tutvunud „Noor-Eesti“ liikumise kujunemise üksi­kute faasidega ja ülesseatud programmiga, asugem vaatama ka selle sisustamist.

Peame juba alguses avameelselt tunnustama: „Eesti koja“ ehita­miseks kokkukantud „ained“ pole küllaldased koja valmistamiseks loodud plaanide järgi. See on jäänud igal arenemisastmel palju vähe­semaks, kui nõudis seda ülesseatud programm. Kordus jällegi nooruse igavene traagika: teod tegelikus elus ei jõua kuidagi järele parema­tele püüetele. Nooruse fantaasia on väle sepitsema suuri plaane ja enesekriitika pole küllalt tugev takistama nende pajatamist avalikku­sele, kuid jõudu ei küüni kergel käel antud kõigi lubadusvekslite väljalunastamiseks.

Juba „Kiirtes“ olid määratud nooreestlaste programmi põhialused ja alad. Nad viljelevad kogu oma tegevuse kestel lüürikat, proosat, kirjanduskriitikat, populaarteadust ja tõlget. Vaadelgem kõiki neid alu allpool lähemalt.

   

A. Lüürika.

1. „Kiirte“ ajastu.

„Kiirte“ ajastul pakuvad luulet O. Grossschmidt, J. Põhjala, Elly Põllulill, H. Pöögelmann, H. Raudsepp, H. Rikkand, G. Suits, K. E. Sööt ja mõningad algtähtedega märgitud isikud.

Noorte katsed selles arenemisastmes on alles täiesti ärkamis- ja kaasaja vaimus. Nende eeskujusid pole vaja minna otsima kaugelt. Isikupärast kõiges nende luuleloomingus leidub vähe või ei leidu pea­aegu sugugi.

Ajastu tähtsaim lüürik G. Suits on oma esimesed luulemõjutused saanud kahtlemata Viru laulikult. Seda kinnitab „Kiirte“ esimene luu- letis „Mis vara vaikselt minu põues tuikas“, mille pealkiri on täiesti identne Kreutzwald’i poolt W. Hauffi järgi loodud „Priiusele“ esimese reaga. Mõju pole märgata mitte üksnes peal­kirjas, vaid kogu luuletuses. Aga see mõjualune luuletus vastab täies ulatuses noorte isamaalikule vaimustusele ja „Kiirte“ kohta ülesseatud kavale. Siin küsib laulik esimeses salmis:

    „Mis oli see, mis juba lapsepõlves
    Mu rinda paisutanud imelise väega,
    Mis oli see, mis nooremehe eas
    Mu südant pannud tihti rõõmus, valus süttima ?

Teises salmis vastab ta:

    „See oli püha, mõjurikas sõna.
    Üksainukene säärane siin ilmas: isamaa!”

Ja viimases salmis tõttab ta vanduma isamaale truudust:

    „Ja kuigi leegionid viletsusi
    See eest mind elutee pääl võtaksivad tabada,
    Peaks surmgi vara vastu aigutama — Ei iganes sind taha unustada, isa­maa!“
  

     

„Kiired“ II kaas.

    

See algeline sulesepitsus ei saa kiidelda mõtte algupärasuse, rütmi ühtluse, vormikindluse ega riimipuhtusega. Ka Suitsu „V e s i r o o side“ tsüklis valitseb täielik järel­ärkamisaegne lilleline luulevaim, mis ei lisa midagi uut ajajärgu keh­vale luulele. Samuti avaldavad vähe iseseisvust dante’lik „Mul oli sõber“ ja „Ma kõrbes rända­sin ..Alles „Kiirte“ viimases vihus annab Suits oma ja ajajärgu parima, s. o. ta tuntud „Äike“, mis tol ajal kandis veel pealkirja       à la Schiller „K u i  vägivõimud lahti pääsevad”. „Äikeses“ on haruldast hoogu, rütmi, luulelisi vahelduvaid meeleolusid ja hästi tabatud maalilisi loodusepilte, mis on tolle aja luule kohta haruldus ning uudis.

Teise kiirlaste noore isamaalauliku, H. Pöögelmann’i värssidest võib otsida M. Veske ja L. Koidula mõjutusi. Luuletuses „K a u n i s on mu kallikene…” leidub Veskele omast naljatlevat mängle­mist. Kolmandas salmis tunnustab laulik, et nägus, lõbus ja lahke neiukene, kellele ta laulab, on isamaa.

Luuletuse „Tervituse“ esimene salm :

    „Ma jälle püha Eesti pinda
    Võin tervitada koduteel,
    Mul rõõmul laenetama rinda
    Sa paned, kallis kodukeel…”

kõlab väga koidulalikult. Sama laulu neljandas salmis korratakse lakooniliselt truuduse tõotust isamaale.

„Nooruse hümnis” kutsub ta üles kasutama lühikest noorusaega:

    „Nüüd aga julgel meelel astkem sammu,
    Siht seisab meil ju silma eel,
    Ja ohverdagem isamaale rammu
    Ning jõudu, armu eluteel!
    Hõiska siis süda, et priske veel palg,
    Nooruse tuhinas kerkib veel jalg”.

Rohkem tähelepanu väärivad H.Pöögelmann’i „Sonetid Vil­jandi lossi varemetel”. Siin katsub autor paigutada kahek­sasse sonetti Eesti ajaloo, milleks ta saab sisu lossi varemetel kõndi­des ja istudes. Kujult on need palad küll algelised, kohati saavutab ta aga ainega õige distantsi ning suudab luua luuleliselt ühtlase meeleolu.

Lüürikale ei lisa erilisi väärtusi uustulnuka H. Raudsepa värsid, kellelt on kolmandasse vihku paigutatud „See kõik üks isamaa”, „Peeru valgel”, „N u t a  s i i s“ ja Koidulale pühendatud „Ta sängitati…”. Viimases laulus kurdetakse, et ta haual pole omakseid nutmas ega kodumaa lüli õitsemas. Linnuke põhjapiirilt istub ta lihtsale ristile oma lõunateekonnal ja laulab:

    „Nii lahke loodus Looja sunnil
    Üht põrmu püüdis trööstida,
    Kell’ raskeid haavu oli löönud
    Ta rahvas ja ta kodumaa” .

J. Põhjala pikk faustlik ballaad „Õnnetu uurija”, E. Põllulille „R ä n d a j a “, H. Rikkand’i ja mitmed autori nime algtähtedega varus­tatud laulud ei paku midagi uut tolleaegseski kehvas kirjanduses. Ka sajandi vahetuse väledama värsisepa O. Grossschmidt’i laulu­des valitseb temale omane õpetlikkus ja järelärkamisaegne sõnade kolistamine. Luuletuses „Nad kurtvad ilma otsani” seletab autor, kes kõik siis jäävad leinama, kui Eesti hukkub mühavas elu­meres. Igavesed nutjad on muidugi „Emajõe laened”, „metsad”, „ööbik”, „sinilill”.

Teises laulus, „Koera matus”, hurjutab ta rahvusest taganejaid, kes koera matusel löövad klaasid kokku ja maetut naeravad. Värsi­tegija laidab seda naeru, kiidab koera truudust ja lõpetab:

    „Kuid teie truudus, tublid matjad,
    On väga kõikuv, kahtlane:
    Kui palk on väike, söök on kasin,
    Siis jooksete meist kaugele!…”.

Üheks „Kiirtes” ilmunud parimaks lauluks on K. E. Söödi „E m a haual”, kus autor siiralt avaldab temale omast hellust ja nukra­meelsust lihtsate sõnadega.

Seega polnud kiirlastel tollele luuletule ajale midagi luulelist juurde lisada, peale keskpäraste salmikute ja G. Suitsu „Kui vägivõimud lahti pääsevad” ning K. E. Söödi „Ema haual”.

       

2. „Noor-Eesti“ esimene ajastu.

Järgmine ajastu algab väga tõotus- ja lootusrikkalt ning toob pöörde meie lüürika arenemisse. 1905. a. avaldab G. Suits oma esi­mese luuletustekogu „E l u tuli“. See kogu erineb mitmeti kõigist eelmistest luuletustekogudest. Kõigepealt toob ta luulesse julget hoogu ja nooruslikku rühti, mida autor ise nõuab „Noor-Eesti” esimese albumi saatesõnas. „Elu tuli” virgutab uinujaid ja saab noorte lemmikraamatuks. Ka vormiliselt pakub see luuletustekogu palju uut. Trohheiline värss on jäänud tahaplaanile, jõuliselt rühivad esile jam­bilised ja anapestilised värsijalad puhaste ning kõlavate täisriimidega.

Suitsu kiire luuleline valmimine on sündinud soome luulemeistri Eino Leino mõjutusel. Sealt on ta laenanud endale paatose ja hoo, luule ainestiku ja käsitluse üldlaadi, nagu kinnitab seda Aino Kallas.

„Kõige enam äratust on Suits Eino Leinolt saanud vist küll vormilisest küljest. On palju einoleinolist rütmi neis Suitsi nooruslauludes, palju einoleinolist värsimõõtudes.”

Eino Leino mõju on seevõrra tugev ja suur olnud, „et mõned üksikud read on kui Soome keelest otse tõlgitud”.

Nii on pööre meie lüürikas sündinud otseselt soome mõjutustel. Sealt on ammutatud tõukejõudu noorte tunglevale ja rahutule otsimismeeleolule, mis sealsete eeskujude järgi valatud eeskujulikult kindlasse vormi ja jõuliselt kõlavasse keelde, mis läitis tule kõigi südameis.

„Elu tules” on Suits veel suur, patriootilise programmiga maa­ilmaparandaja. Ta värsistab Soomest ammutatud vabadusaateid. Noorte seppade „vuhisevad vasarad” peavad langema vana korra alusmüüridele ja need purustama.

Suitsu luuleprogramm „Elu tules” on üldiselt segane ja tume, piiriteldud ainult umbmääraselt

    „ltaalia — nii olgu Eesti tulevik.

Nii noored tahavad, et paistaks silma“ .

See on veel suurel määral „Kiirte“-aegne noor-romantiline isamaaline Suits, kes laulab nii luuletuses „Tulevik“. Siin hinna­takse eriti kõrgelt noorte tahet. Juba tahe üksi peab tekitama soovitud muudatusi loodusevastastes olukordades. Ta jutustab oma unenäost, milles nägi,

    „… kuidas tõusvat päikest
    üks püüdis hoida tagasi.
    Ja teine vete vaba voole
    näis seadvat tõkkeid hoolsasti.
    Veel nägin veskitiibadega
    üht rüütlit raskelt raiuvat“ .

Suits aimab, et on saabumas pöörangu tund, et selline olukord ei või kaua kesta. Luuletuses „L õ p p ja a l g u s“ tunneb ta maa värisemist ja vere kisendamist teadmisel, et on lähenemas vana lõpp ja uue algus. Samast tundest on kantud ka „K e v a d e l a u l“ ja tsensori poolt keelatud „Jüripäevaöö unistus”.

–   Tõesti

    „Aeg süüdata on juba risude riita,
    las’ loidavad üles siit leekide keeled:
    tuld põlevad juba kõik maameeste meeled,
    kes tahavad ühte end liita“.

Suits usub ja loodab, et noorus on see, kes müristab uinujaile kõrvu sõjalugu, kes tõuseb

    … „kui rahesadu,
    mis sõuab rängalt taeva all,
    ja tulekirjal välkuval
    maas viletsatel’”

kuulutab kadu, nagu ta kinnitab „Noorte laulus”. Nende isamaa eest võitlevate noormeeste rind tuksub tuld ja neid võitlejaid ei „lohuta surm ega haud”.

    „Tormi ees murduvad tammepuud:
    kindlad on mehed aatele truud”,
    nii kinnitab ta luuletuses „Mehed“.

Ka poeedina tahab Suits laulda „Ü h t e  laulu“,

    „ühteainukest:
    mis kui vägev merelaine
    kerkiks südamest.
    Mis kui vägev merelaine
    veereks üle maa,
    kohaks läbi rahva hingest
    hiigla-ihana“.

Sellise lauliku mõju rahvale on ta ilmekalt kujutanud luuletuses „L a u l orjadele“. Kui ei täida noored nende peale pandud loo­tusi, kui nad peavad oma unistused nuttes hauda matma, kui

    „Ei julge elavad elada:
    altmaa peavad tõusma siis mehed !“,
    kes viivad asja edasi algatatud suunas.

Need Suitsu paatoslikud isamaaluuletused seisavad väärikalt oma temperamendihoo ning sütitavuse poolest L. Koidula paremate laulude kõrval. Need pole küll eriti soojad, kuid siiski virgutavad.

Lõpuks väsib laulik ka tagajärjetust sõjaloo müristamisest, sest uinujaid oli rohkem, kui arvata võis, ja need magasid raskemalt, kui alguses näis. Luuletuses „K ä e  n a’a le  viimaks toetasin p ä ä“ on tunda väsimust. Laulik tahab magada

    „Ja näha und,
    et korra täiel säral lõunapäike
    mu põllu üle helendab”.

Ilus on uneski vaadata täitunult neid ideaale, mis reaalsuses jäid taotlemata.

Isiklikke sooje tundeiaule on „Elu tules” üpris vähe. Ja olemas­olevad vähesedki pole kuigi kuumad. Nendes tundub rohkem poosi kui ehtsat tundmust. Parimatena sellest liigist märgitavad on üldi­selt tuntud „Oma saar“, mis on kujunenud meie otsimisluule sümboliks, „N o o r a r m a s t u s“, „R a u d l a u l“ ja „Kevad e“. Kõi­gis nendes on rütmi ja hoogu rohkem kui oma elamustest ja koge­mustest ammutatud hingelähedast hellust.

Üldiselt tunnustatakse „Elu tule“ teedrajavat tähendust meie luule­vormi kultiveerimisel, kuid kogu nõrkuseks loetakse ka välist sõnakõlinat ja intiimsete helide puudust.

„Uut avaldamisviisi, uut vormi luues on ta tihti pidanud tõrkja ja kange keelega maadlema, ja on selles võitluses küll kord korralt võitnud, kuid mõnikord, mitte just harva, sisu kulul. Kogus on lauluse, mis jätavad mulje ainult keele võimlemise näidetena, mitte muuna. Sõna sisemine, sisuline väärtus peab tihti kõlalise eest taganema.

Enam arenenud kirjanduses oleks Gustav Suitsi „Elu tuli” vist vastu võetud noore luuletaja esimese lubadusena, mis ühendab haruldase sünnipärase vormioskuse ja võimsa temperamendi. Eestis oli sel kogul selle asemel teerajav tähendus. Selle hookas ja patee­tiline toon tegi lõpu aastakümneid kestnud eleegialuulele, ühtlasi uut luulekeelt luues.

Kuid uus luulekeel, rütm ega riimid ei pääse maksvusele nii ker­gesti. „Noor-Eesti“ esimesel ajajärgul oskab seda kasutada ainult G. Suits ise, teised pole selleks veel võimelised. Nende jõud osutuvad isegi järeleaimamisel nõrgaks, salmikud jäävad sisult äbarikeks ja vormilt konarlikeks. Iseseisva luuletuste koguni on neist jõudnud ainult Marie Heiberg, kes avaldab 1906. aastal „Murelapse laulud”, „Noor-Eesti” väljaandel.

Peale mõne üksiku selgema ja õnnestunud laulu, nagu „Käisin üksi tähte valgel” jt., on see kogu väga ähmane. Luuletaja pole suutnud kõiki paberile pandud mõtteid värsistada, vaid paljud palad on kogusse paigutatud sidumata kõnes. Oma vormilise saamatuse ja mõtete udususe tõttu jäi see kogu tahplaanile ning langes varsti unustushõlma, ilma et oleks suutnud G. Suitsu poolt alustatud uut luulesuunda edasi arendada.

Marie Heiberg on ka „Noor-Eesti” albumites virk kaastööline, kuid sealgi avaldatud laulud ei pälvi erilist tähelepanu.

Luuletusi avaldavad „Noor-Eesti” esimeses ja teises albumis ning „Võitluse päivil” peale Gustav Suitsu ja M. Heibergi veel Hugo Raud­sepp, G. E. Luiga, K. E. Sööt, V. Grünthal, Juhan Liiv, Anna Haava, Ernst Enno, Marie Under (Mutti), K. J. Peterson, J. Kreek, R. Kamsen, Hella Murrik, Jakob Liiv, Julius Promet, F. V. Mikkelsaar, J. Rootslane, A. Mõttus, B. Linde ja Fr. Mihkelson (Tuglas). Seega arvukas hulk nimesid nii vanemast kui nooremast generatsioonist.

Neist kõige tähelepandavam on Gustav Suits, kelle „Elu tuli” oli juba saanud noortele raamatuks, mis õpiti „kaanest kaaneni” pähe. Ta oli kujunenud nendele õpetajaks, meistriks ja jumaldatud juhiks. Fr. Mihkelson tunnustab: „Tema peale vaatame kui prae­guse silmapilgu noorsoo aadete väljaütleja pääle, ilma et tema tööde luulelisi peensusi siin arvustama hakkaksime” 2.

Suits on andnud siis ka esimesele albumile eelmainitud juhtlaulu „Las kasvame, me tõusev sugu”, „L a u l o r j a d e l e” ja „K e v a d e laul”. „V õ i t l u s e päevil” toob Suitsu luuletustest „J u malad ja rumala d”, „K i r g e d e lau l”, „S u u m  c u i q u e”. Need äratavad jällegi üldsuse tähelepanu oma rütmikuse, keele- ja riimipuhtusega.

J. Jõgever kirjutab nende kohta: „Suitsu laulud on tuttavad: uhke keel, vaevalt on Eesti keeles laulusid nii toredas keeles enne kuuldud, aga koore ilu tõmbab kõik tähelepanemise enda peale, nõnda et lugejal laulutuum nagu kõrvaliseks asjaks jääb. See ei ole loomulik nähtus, välimus ei tohiks mitte sisu kulul nii väga ette tun­gida, pealegi et laulud sugugi ilma sisuta sõnakõlksud ei ole“. Nii nähakse teiselt poolt juba siis hädaohtu keele- ja riimipuhtusest ning vormilisest täiusest. See hädaldus tundub liialdusena ja iseloomustab küllalt selgelt hädaldaja luulehinnangu vildakat lähtekohta.

Teine album toob Suitsult kolm talvelaulu. Need on üldiselt tun­tud „M eie aja muinasjutt“, „V a l g e  k ä s i“ ja „J õ u l u l a u l  a. 1905 p. Kr.“. Needki leiavad kaasaegse arvustuse poolt heataht­likku hindamist. Nii kirjutab publitsist ning arst J. Luiga nende kohta järgmist: „Nagu Horatiuse Flaccuse salmikute mõnu kõlab Suitsu rütmist ja kujutamisest vastu. Suitsu keel ei ole mitte ilus harilikus mõttes. Aga keegi ei ole Eesti keele kõlajõudu nii peenikeselt tarvi­tanud kui tema. Suits tunneb üksiku sõna väärtust, ta aimab sõna atmosfääri, mis üksiku lause sünnitab, ja oskab seda raffineeritult liht­salt lugeja peale mõjuda lasta. Üksikud ütlused on nagu kivist raiutud: nii selgelt, julgelt ja valmilt paistavad nad välja ja jäävad meele.“

Nii lahke ja tervitav vastuvõtt ei saa osaks ühelegi teisele noo­rele. Aga ükski teine noor ei too meie luulesse ka nii palju uudsust ega värskust.

Noortest köidab tähelepanu „Noor-Eesti“ esimeses albumis veel Villem Grünthal. Tal ilmub seal vormiuudne ja meeleolurikas „Talv i n e õ h t u“. Luuletuse mõjuvust tõstsid M. Möldermann’i tabavad illustratsioonid.

Teises albumis ilmusid talt „Ö ö l a u l“ ja „S ü g i s e l a u l“. Grün­thal püüab mõjuda ja meeleolu luua oma luuletuse välise pildiga, erilise ridade asetusega. Graafiline külg on kõigis neis kolmes laulus suure tähtsusega. Ilma selleta kaotaksid luuletused oma mõju. Sellest näib olevat autor täiesti teadlik. Oma esikkogus „Villem Grünthali laulud“, mis ilmus a. 1908, on ta kõik luuletused vastavalt nende meeleolule trükitehniliselt välja joonistanud. Meisterlikult maalib ta detailseid ja meeleolurikkaid looduspilte oma kodusaare maastikust, taevast ja merest. Ta toob G. Suitsu aatelistele isamaalauludele ja armastuslüürikale lisaks looduselüürika.

Kogu avab meeleolurikas ja realistlik luuletus „Külv“. „Põksuval rinnal“ visatakse „tuumakad terad“ „kui kullased kerad“ mulda idanema.

Haruldase haaravuse saavutab Grünthal luuletuses kevade­tunne”. Juba rütm köidab siin lugeja ja paneb vere kevadiselt tuksuma. Luuletust lugedes on tõesti tunne, nagu „kaugete metsade takka midagi kutsub ja hüüab ja huikab”.

Selle luuletuse lugemisel asub südamesse kevadine piiritu ning ebamäärane igatsus.

Samuti kui talvisest õhtust, maalib ta haarava ning haruldaselt meeleolurikka pildi ka talveööst luuletuses „S ü d a t a l v e  ö ö”, mil „hõbedalt särab kuu üleval” ja kõik on nii vaikne. „Eemal nii kaugel, kui ulatub silm, on sätendav lumi… heledalt vilguvad kaugete külade hilised tuled“. Talveöist rahu segavad ainult kaugelt kost­vad koera hauked ja „teel heliseb kelluke reel”.

Kuigi Grünthal annab ilusaid suviseid ja talviseid maastikupilte oma kodusaarelt, on tema armsaimaks luuleaineks siiski meri. Seda vaatleb ja imesleb ta õhtul päikese veerul, koidikul, ilusa ilmaga, kui see on sügav-sinine ning sile ta peeglipind, ja mässava tormi aegu, kui tuul kannab rannale kõrgeid vahuseid laineid. Parimad merelaulud ta esikkogus on „L u i t e l”, „M a r u”, „K a l j u d e l”, „L i n n u s e l” jt.

Uue ainevalla avastamisega toob Grünthal kaasa hulga uusi, luule­keeles senitundmatuid sõnu. Ta laulud aiva kubisevad neist. Et hõlbustada luuletuste mõistmist, on ta luuletustekogu lõppu lisanud sõnastiku.

Oma saarestiku uudse looduslüürikaga sai Grünthal meie täht­samaks luulekeele leksikaalseks rikastajaks. Tema „Laulude” kaudu tungis meie keelde rohkem uusi sõnu kui G. Suitsu „Elu tule” läbi.

G. Suits püüdis läbi ajada olemasoleva sõnavaraga ning uuedki mõtted nendesse valada, V. Grünthal aga loob uue mõiste jaoks ka uue sõna ning tarvitab seda ka kohe oma laulus. Sellepärast nimetabki Enno teda teistest noortest algupärasemaks. Üldiselt suhtutakse Grünthali luulekatsetesse soojalt ja talt loodetakse palju.

Vanema ea luuletajaist väärivad erilist tähelepanu K. J. Peterson’i luuletused „L a u l j a”, „Rõõmu laul” ja „L a u l”, mis avaldati „Noor-Eesti” teises albumis. G. Suits deklareerib K. j. Petersoni meie esimeseks luuletajaks ja nooreestlaseks, kellel on elurõõmu, nooruslikku julgust, hoogu ja lootust, kelle värsid voolavad vabalt ja rahvapäraselt. Alles ligi sada aastat hiljemini saavad tõeks K. J. Petersoni sõnad:

„Nii kui valguse allikas seisab austatud laulja oma vendade keskel”.

Alles nooreestlased toovad selle saja aasta eest lühidalt ja hele­dalt põlenud luulevalguse allika oma vendade keskele ning lasevad rahval osa saada selle särast. Ja tõesti, K. J. Petersoni luulesära ja värsside loomulik võluvus ei kahvatu G. Suitsugi „Elu tule” valguse kõrval; milline pimestav võim pidi neil olema nende sünniaastail!

Vanemate luuletajate loomingust esimeses ja teises albumis vääri­vad tähelepanu veel Juhan Liivi pühendus „N o o r – E e s t i l e“ ja „Ma lillesideme võtaks” ning mõningad K. E. Söödi lihtsad, kuid sügavad salmikud.

Teistel luuletajatel pole öelda midagi erilist. Nende värsid, nii vanadel kui noortel, seisavad tolleaegse keskmise luuletaseme kõrgu­sel. Harva vilksatab siin-seal mõni hästi ja reljeefselt maalitud looduspilt, kuuldub õieti tabatud tundmuste ja meeleolu kõla, mida naudid rahuldustundega.

      

3. ,,Noor-Eesti“ teine ajastu.

„Noor-Eesti“ lüürika kõrgaeg algab ühes programmilise pöördega 1909. aastal. Muutunud kunstilisest usutunnistusest annab tõen­dust kõigepealt kolmandasse albumisse paigutatud „Prantsuse b u k e t t“, kus on avaldatud luulevalimik prantsuse sümbolistidelt ja dekatentidelt: Charles Baudelaire’ilt, Jean Arthur Rimbaud’lt, Albert Samain’ilt, Émile Verhaeren’ilt, Paul Verlaine’ilt ja Sully-Prudhomme’ilt.

Algupärastest lüürikutest on selles albumis ja kogu ajajärgul esileküündivam Gustav Suits. Selles albumis avaldatud kolm luuletust märgivad täielikult Suitsu muutunud luule suunda. 1905. aasta puna­sele revolutsioonipuhangule järgnenud mustad reaktsioonilained on vajutanud maha ta „Elu tule” ereda leegi. „Elu tule” paraaditseva isamaalisuse asemele on astunud paese ning tuulise maa needmine. Itaaliast on saanud mädasood põhjatute mülgastega, kus „sookamar petlik kõikumas käija jalge all”, kus

    „On kängus — maani längus maarjakased.
    Musttuhat sääski surub soode üle.
    Neid langeb näkku, suhu, neid imeb veresse,
    Neid tungib tahtmisesse, neid poeb südame”.

Nii tunnistab laulik luuletuses „S o o l a u g a s t e l” ning ironisee­rib kibestunult „impromptus” „M idagi isamaaliat”.

Poliitiliselt raske aja tõttu on maapagulaste isamaalised enese­avaldused liigagi piiratud ja Suitsul ei jää teist teed kui süveneda luules iseenesesse vastavalt sümbolistide ja uusromantikute teoreeti­listele nõuetele. Sedagi süvenemisteed märgib kolmandas albumis avaldatud tundeküllane mänglev armulaul „Ühele lapsele”. Ene­sesse süvenemine jätkub ka „Noor-Eesti” ajakirjas avaldatud laulu­des. Seal leidub sonette: „Ootamatused” ja „Nebulosa”, kus hoolikalt isikupärastatud ja läbi tiheda sõnasõela lastud seksuaalsus annab tunnistust Suitsu liigsestki tagasihoidlikkusest. „Nebulosa” armastajad rändavad oktoobriudus jalad rakku,

    „kuid kadund paradiisi pääsmata
   arm pelgus, imet ootes asjata,
   öö kaugustesse kurbadesse pakku”1.

Ka erksaid looduspilte ja portreid maalib G. Suits meisterlikult, nagu kinnitavad seda „Noor-Eesti“ ajakirjas leiduvad luuletused „Saaremaa rannal” ja „Friedebert Tuglas“.

       

„Tuulemaa“ I trüki kaas.

        

Neljandas albumis jätkub Suitsu luule arenemine samuti individua­lismi suunas. Armastuslüürika viljelemist kinnitab seal avaldatud „Rooside eleegia” ja kibestunud pettumust isamaa asjadest „T u u l e m a a”. Viimases kur­dab ta oma luulepõllu keh­vust.

    „Siin põhikirde hiilid noorust niitvad,
    ei pärjaks ole iial valminud su pööripäevad, päikest, tormi liitvad.
    Kui vähe oled salmiks palminud !”

Neljanda albumi avaluuletus „Värisevate haabade all” on Suitsu kõige uusro­mantilisem pala. Sellesse vabavärsilisse poolproosalisse luuletusse, kus laulik ise sulab kosmosesse, on ta sulatanud kõik oma pagulaslikud igatse­mised ning otsimised.

Järgmisel aastal (1913) avaldas Suits oma senised luuletused koguna „T u u l e m a a” nime all. Selles pee­gelduvad eelmärgitud are­nemisjooned palju ilmekamalt ja täielikumalt kui albumites aval­datud üksikute luuletuste kaudu, kuigi need üksikud mustritena olid valitud väga õnnelikult.

Pessimistlikest isamaalauludest oleksid parimatena märgitavad veel „L a u l Eestist”, „S ü g i s l a u l”, „Risti-räst i”, „T u u l e  m a a” II, III, IV jt.

Enesessepöördumist tõendavad sellised meie lüürika parimad saavutused, nagu „Kerkokell”, „Meie aja muinasjutt”, „I n s p i r a t s i o o n“ jt., kus kristalliseerunud värsivormi on meister­likult valatud hingesooje isiklikke elamusi.

Maailmasõda kisub lauliku ta sisemaailmast, armastus- ja intiimsuslüürikast ning sunnib reageerima välismaailma julmadele sünd­mustele. Suitsu pessimistlik meeleolu muutub veelgi süngemaks ja tal on põhjust „Noor-Eesti” viimases albumis laulda kahekordsest sügisest:

    „Mühisedes laastab maru, mõttele ei anna aru,
    mehed, lehed puru-paru puistab maha sügiskuul”.

Kui ennemalt oli põhjust leinata ainult sügisel varisevat looduse­ilu, siis kahekordsel sügisel on eelmistele lisaks veel mehi, „inimkonna noorusehet tapaohvriks paisatud” ja laulikul

    „Kakskord nukraks mõte kurdub, 
    viimne pettekuju murdub,
    sügisel sel laulgi turdub, 
    sõjatormis raisatud”

Valitseb täielik sügis looduses ja lauliku hinges. Maastik on kõikjal õudne. Kuu on sapine ja hommik veretab. Laulik söandab päikese tõusu puhul isegi küsida äärmise sapiga:

„Kas päike see nüüd majesteetlik koidab või mõrtsukatöö tulelatern loidab?”

Selles küsimuses avaldub Suitsu suhtumine maailmarüüstavasse sõjasse. Samavaimuline on ka albumis leiduv neljas luuletus „Luxembourgi aias”.

Suits avaldas oma sõja- ja revolutsioonilaulud hiljemini, mõningad aastad peale „Noor-Eesti” rühmituse lõppu, oma kolmandas luuletuste kogus „Kõik on kokku unenägu”. Seal valitseb sama vaim, mis viiendas albumis avaldatud luuletustes.

Teine „Noor-Eesti” selle ajajärgu tähtsam lüürik on Villem Grünthal-Ridala. Ka temas teostub süvenemine iseendasse. Kui ta „L a u lud” olid peamiselt erapooletud, endast väljaspool seisvad loodus­pildid, kus luuletuse graafilise paigutusega taheti saavutada teatud efekti, siis selle arenemisjärgu alguses pääsevad juba kaasa kõnelema isiklikud tundetoonid. Luuletaja maalib meile pilte ka oma sisemise nägemuse järgi. Parimaks tõenduseks sellest on „Noor-Eesti” ajakirja esimeses numbris avaldatud „N ä g e m u s”. Sumedal suvepäeval, kus õhk on ulgumerel selge ja palav, kus ümberringi pole näha purje ega auriku suitsu ja üldist vaikust segab ainult laevamasinate müdin, asub luuletaja hinge rahutus ning igatsus.

    „Ja, väsinud sest alalisest murelikust ähinast,
    mis tuul ja lained avarustes vete kohal sünnitasid
    ja raskest lõuna päikesest, sest lõppemata tüminast,
    ma igatsen maid, mis mälestuse säras kangastasid”

Selles sumedas igatsemismeeleolus näebki laulik ilmsi lõunast horisondile tõusvat muistse saare huisu neljanurgelist purju” ja „rind vahus, täies purjus lähenevat”.

     „Ja mööda idapoolses sihis libisedes kaugele
    laev imeline, võimsa neljanurgelise purju hämardades,
    kui kangastus, nii salapärane, kaob üle lainete,
    vee mühisedes aval merel, laine pääde kilgendades”

Selles luuletuses on huvitavate meremaalingute kõrval rohkesti ka autori sisemist mina, elamust, mida eelmisel ajajärgul peaaegu ei leidunudki.

Sooje tundetoone kõlab ka „Eleegias” „kellegile sõbrale”, kes kodurannalt lahkub,

    „Et kulutada võõrsü õrnad aastad varased
    Ja omad lootusrikkad päevad” .
    Samuti hingestatud on pühendus „S a a r e m a a l e”.

Kuid autor pole unarusse jätnud ka oma erapooletuid detailirikkaid ja värviküllaseid loodusemaale. Parima näitena oma luule­kunsti sellest liigist pakub ta „Noor-Eesti” ajakirjas avaldatud „R a n n a m a a s t i k”, mis detailidega otse üle kuhjatud ja imestlema paneb lauliku nägemisteravust ning maalimistäpsust. Sama imetlust äratavad lugejas „Noor-Eesti” V albumis ilmunud „Ohvrikivid” või kogus „Kauged rannad” (1914) ta kevadele ja suvele pühen­datud sonetid. Siin asub luuletaja erapooletu maalija seisukohal. Ta ei taotle piiritut ebamäärast tundmust, vaid selget ja kindlavormilist, plastilist, endast täiesti väljaspool seisvat pilti. Eriti taidurlik on „L u i g e d”, mis kahtlematult kuulub meie lüürika paremiku hulka.

Kogus „Kauged rannad” avaldatud 12 kevadsonetile, kus ta vaat­leb kevade järk-järgulist saabumist ja muutusi looduses veebruarist kuni suveni, lisab ta „Noor-Eesti” V albumis veel täiendavalt rea sonette : „Varakevad”, „Kevad külas”, „Karjuse kevad”, „Kevadasklid” jt., kus vaadeldakse kevadet teistest seisukohta­dest, nagu juba märgivad sonettide pealkirjad.

Kirevate ning värviküllaste piltide maalimisel tarvitab Grünthal-Ridala rohkesti uusi sõnu, mida ammutab murretest, Wiedemanni sõnaraamatust ja ka soome keelest. Nii „Laulud” kui ka „Kauged rannad” varustas ta sõnastikuga, ilma milleta ta luule täielik mõist­mine on ka võimatu. Sõnaseletustest ei pääse ta mööda ka albumites avaldatud üksikute luuletuste puhul. Nü näiteks annab ta 36-värsilise „Ohvrikivid” puhul 41 rida tihedat ptii-kirja seletusi.

Sellise menetlusega saab Grünthal-Ridala üheks meie tähtsamaks luulekeele ja üldse kirjakeele leksikaalseks rikastajaks. Ta puhub elu sisse juba surnud sõnadele, toob kitsa tarvitamispiiriga murde- või merenduse-oskussõnu kirjakeelde, mis aitavad täpsamalt väljendada vanu ja uusi mõisteid.

Ka värsivormiliselt on Grünthal-Ridala selles ajajärgus tublisti arenenud ja täienenud. Ta on loobunud luuletuste erilisest graafilisest paigutusest ja asunud klassikaliste värsivormide ning stroofikujude vilje­lemisele. Tema lemmikvormiks on saanud sonett, mille ta viib täiuseni ja kristallipuhtuseni.

Et Grünthal-Ridala lüürikuande kõrval juba varemalt domineeris tugev eepiku joon, siis asus ta samal ajal ka pikemate poeemide viljelemisele, milledest esimesena nägi trükimusta stantsides kirjutatud „U n g r u  k r a h v“ (1915).

Peale kahe eespool lähemalt vaadeldud luuletaja esines „Noor- Eesti“ ajakirjas ja viimastes albumites veel rohkesti noori luuletajaid, kes ei suutnud „Noor-Eesti“ ajal küpseda valmivaks viljaks ega langeda iseseisvate luuletustekogudega lugeja lauale. Nende esimesed arad värsikatsed jäid kuni „Noor-Eesti“ lõpuni kogumata ja iseseis­valt avaldamata peale ühe, Marie Heibergi, keda tunneme juba vara­sematest „Noor-Eesti“ kujunemisaastatest. Heiberg avaldab „Noor-Eesti“ ajakirjas mõningad luuletused ja 1913. a. iseseisva kogu „Luule“, kuid ta pole jõudnud selgusele ega puhtusele, ta pole suut­nud oma luulet vabastada sisulisest ähmasusest ega vormilisest abitu­sest ning jääb nii täiesti varju ajajärgu keskpäraste seas. „Noor-Eesti“ ajakirjades ning kolmes viimases albumis ja „Vabas Sõnas“ on värsse avaldanud veel J. Aavik, J. Barbarus, A. Alle, Aino Kallas, M. Lepp, J. Semper, E. Tammes, M. Under, H. Visnapuu, J. Oks, K. E. Sööt, Juhan Liiv, J. Jürgens, E. Andermann, Leena Mudi, Martin Puru, J. Kärner, H. Grünfeldt, Paul Kont, Aug. Könning ja Rud. Reimann.

Neist tuleks esijoones märkida Marie Under’it, kes mõningates oma tolleaegseis luuletustes on saavutanud kunstitiheduse ja luulelise elevuse. Underi varasemast looduslüürikast osutub parimaks „Noor- Eesti“ III albumis avaldatud „Sügisemaru“. See seisab väärikalt Grünthal-Ridala paremate looduslaulude kõrval. Sügismarust ja selle hävitustööst maakamaral annab see luuletus plastilise ning haarava pildi.

Nauditavad on ka „K e v a d l a u l u d“, kus eelõitsengulise lauliku rinnas „uduarglik igatsus ju sala häälitseb kui väike edev lind“ Nen­desse lauludesse on Under suutnud istutada rohkesti kevadist ere­dust, soojust, päikest, joobumust ja nooruslikku elurõõmu, mis tunneb rõõmu lilledest ja lindudest, sini-sinisest merest ja valgetest öödest.

Ka J. Barbaruse ürginimlik vaba mehelik elujanu tunneb rõõmu kevadest, merest, lilledest ja pargis jalutavatest neiudest ning orkestri mürtsumisest.

J. Semper’i luuletused seevastu on raskepärased ja ähmased. Ta ei tunne erilist rõõmu kevadest, looduse puhkemisest, ümbritsevast reaalilmast, vaid viibib meelsamini oma unistuste, mõtete ja kujut­luste maailmas. Ta ise kinnitab:

    „Täis õrnu helmid raamatuga
    Ma istun leegitseval tulel”.

Ja raamatu lõhn on juures ka ta tolleaegseil esteetitsevail roman­tilistel salmikutel, milles ta maadleb veel nooruse saamatuse ja pessimismiga oma mõistuse kaudu loodud kujutelmade maailmas.

Teiste noorte luuletused kõiguvad noorusliku elurõõmu ja pessi­mismi vahel. Need on algajate värsid, kohati abitud ja mannetud, samas aga jälle välgatab tõeline luuletaja säde, mis valgustab ja soo­jendab, sunnib kaasa elama.

Sel ajajärgul jätkatakse ka „Noor-Eesti” soosikute K. J. Peter­soni ja Juhan Lii vi laulude avaldamist. Vanematest luuletajatest on kaasa läinud veel ainult K. E. Sööt, kellelt on „Noor-Eesti” ajakirjas neli laulu. Märkimist väärivad optimistlik „Õppige naerma!” ja tihedad müstilised „Põlismetsa järv” ning „Koerakoonlased”. Viimastele albumitele pole Sööt enam kaas­tööd teinud.

         

B. Proosa.

1. „Kiirte“ ajastu.

Kiirlaste tegevuse alguses olid Eduard Vilde ja Ernst Peterson oma realistlike ja naturalistlike juttudega viinud meie proosa palju kõrgemale kui ilmetud järelärkamisaja romantilised epigoonid luule. Seega oli proosas palju raskem pakkuda uut ja väärtuslikku. Kui aga „Kiirtest” ilukirjanduse alal üldse midagi püsima jääb, siis just proosa alal.

Esijoones väärivad tähelepanu A. Hansen’i realistlikud jutustused „Kuresaare vanad”, „Kes oli koolmeister?” ja „Kaks paari ja üks ainus”.

Esimeses albumis ilmunud „Kuresaare vanad” on hästi nähtud ning joonistatud reaalelu-pildike, kus ei puudu rõõmuküllane rahvuslik huumorgi, mida rohkesti võime leida huvitava vanapaari vahekorrast. Autor laseb lugeja selles veenduda otse teose alul. „ „Ei ole aega!” sõnas Kuresaare Mats oma eidele, kes teda käskis paari­dega vett tooma minna, ja ronis vommile.” See on jutustuse alguslause, mis loob lugejas kohe palale vastava meeleolu.

A. Jürgenstein kirjutab „Kuresaare vanade” kohta:

„Ütlemata ilus külaelu idüll… Eit torgib alatasa taati taga, kes talvel ainult ahju peal külma rahuga põõnutades „mõtleb”. Ta näägu- tab laiska vanameest vahetpidamata, aga teeb kõik tema eest ära. Vanamehe phlegma on nii suur, et ta isegi lahtiselt jalas rippuvaid Vene saapaid ise ära raputada ei viitsi, et neid sügava lumega eidele jalga anda, vaid eide hooleks jätab neid oma jalast ära kiskuda …

Nii on Mats talvel. Aga kevadel läheb ta elavaks. Ta kuuleb kõige enne kägu, näeb linavästrikku enne teisi. Ta teritab vikatid kui habemenoad teravaks, on osav kalamees ja kütt. Kõige suuremas ühes meeles elab vanapaar suvel. Ja ega eide tülitsemisel talvelgi nii väga tõtt taga pole. See on enamisti nii moe pärast. Ta armastab oma vanameest siiski üle kõige… Ja kui Mats mõttetarga rahuga sureb, käib eit veel mõne nädali inimese varjuna ümber ja läheb temale siis järele.”

Autor taotleb oma lihtsameelsusega siin ümmara, kohati küll hõredaksjääva pildi külaelust, mis edukalt võistleb tolleaegsete pare­mate külajuttudega. Ta tundub isegi üle olevat Juhan Liiv’ist ja ten­dentslikust Ernst Peterson’ist.

Teises andes ilmunud „uudisjutu“ aineks on ara koolmeistri armastus nägusa taluneiu vastu, kelle kosimises tüse talusulane ette jõuab. Aine autorile siin on andnud luuletaja Jakob Tamm oma armu­looga. A. Hansen tutvus sellega Väike-Maarjas J. Tamme õpilasena.

Tol ajal oskas A. Hansen anda küll ilusaid pilte reaalelust, nagu nägime seda „Kuresaare vanade“ puhul, kuid polnud veel võimeline ainet koondama, ümber vormima ja kirjutama psühholoogilisi mur­ranguid ning andma pidevat hingeelulist arenemiskäiku, nagu nõuab seda käesoleva jutustuse aine. Sellepärast pole „Kes oli koolmeister?“ kuigi suure kunstilise väärtusega. Siin on rohkem võltsi ja ebausutavat kui ehtsat, hoolimata sellest, et aine otse elust oli võetud.

Kolmandas vihus ilmunud „K a k s paari ja üks a i n u s” on kriipseldused Läänemaalt. Selles kujutab autor realistlikult kahe abi­elupaari ja ühe vanapoisi viletsat elu mõisa moonamajas. Riidlemine ja sõim on seal igapäevseks nähtuseks. See on nendele viletsuses ning pimeduses elavatele inimestele paratamatuks elutarbeks, nagu õhk, leib ja vesi. Sõimule ei anta seal nii ränka ega haavavat tähendust, kui tal harilikult on. Kui alati teineteist näägutavad perekonnad pika kooselu järel lahkuvad, siis tuntakse kahju, jäetakse südamlikult jumalaga ja tunnustatakse, et vahel on olnud sõnavahetusi, „aga või me siis riielnud oleme, alati ilusti läbi saanud“ .

A. Hansen annab siin haruldaselt tõetruu, usutava ja mällujääva pildi lihtsameelsetest ja vaestest inimestest nende igapäevses elus. See teos on kahtlematult üks eesti naturalistliku kirjanduse paremaid saavutisi ja kõige kunstiväärtuslikum proosapala, mida „Kiired“ on suutnud lisada meie kirjanduse varasalvedesse.

Kunstilisest seisukohast ei tule teised proosatööd arvesse. J. Mändmetsa „A i n e d ja a a t e d“ on kinolik kriminaaljutt rand­laste elust ja „Sakste pulmas” naiivne kujutus „heast saksast“. O. Grossschmidt pakub õpetlikke jutte ärkamisaegses vaimus ja Aun’i „Sügisel“ ning A. Kitzberg’i „Mälestuse leheke” ei paku ka midagi väärtuslikku.

Märkimist väärib veel Gustav Suitsu „K o d u“, küll mitte kunsti­lisest seisukohast, vaid tüüpilise noorukitööna, mis täis suuresõnalist vaimustust ja pateetikat.

Kokkuvõetult pole seda palju, mida „Kiired“ meile proosa alal suutsid pakkuda, kuid antud vähene jääb püsima.

      

2. „Noor-Eesti“ esimene ajastu.

„Noor-Eesti” esimese ajajärgu proosa ei jõua järele lüürikale. Kui lüürikas noored suutsid tekitada pöörde paremale, luua täisväärtus­likku uusromantilist luulet, siis proosas ollakse alguses veel täielikult realismi kammitsas ja sellest vabanemine sünnib aegapidi. Uued taotlused on ebamäärased ning udused. Esimeses ja teises albumis ning „Võitluse päivil” esineb terve rida prosaistide nimesid nii noore­mast kui vanemast põlvest. Siin on katsunud oma parimat pakkuda Fr. Mihkelson (Tuglas), Ansomardi, Aino Kallas, Hella Murrik, V. Grünthal, (Haljangu Lembit), R. A. Lesta, Rein Tamm, Pärt Pärn (B. Linde), J. Lattik, Marie Heiberg, R. Kamsen, J. Oks, J. Parik, M. J. Vunk, Helene Taar, Mait Metsanurk, J. Lintrop ja P. Attila.

Uut oli neil kõigil aga öelda vähe. Püsiva kunstiväärtusega proosateoste loomiseks jätkus jõudu üksikutel.

Noortest juurdetulijatest väärib kõige rohkem tähelepanu Fr. Mih­kelson (Tuglas), kes juba varakult oli sattunud kokkupuutesse „Kirjanduse Sõpradega” ja osa võtnud Juhan Liivi toetamiseks korraldatud nõupidamistest. Noorte juht G. Suits iseloomustab teda „Noor-Eesti” ajakirja lõppsõnas kui noort Tartu Jean Jacques’i, kellel metsikud juuksed, avantüristlik meeleolu ja kes üle kõige vihkab kodanlikke elu­viise. Juba sel ajal toonud ta Suitsule „omi suuri, mitte iialgi trükitud käsikirju suurte siniste kaante vahel in-folio näha”; need olid mää­ratud „Kiirte” neljanda albumi jaoks, mille ilmumine aga mitme­sugustel põhjustel ei toimunud. Tuglas ise, oma tolleaegset kirjan­duslikku tegevust meenutades, sõnab: „Kirjutasin kõigest, mis meeles mõlkus, kõikudes kõige vormituma romantika ja äärmuslikuma natu­ralismi vahel. Ning, nagu ikka sellises kuueteistkümne aastase eas, tundsin erilist tarvidust oma sõna ka avalikult maailmale öelda!”

Tema esimene avalikkuseni jõudnud kaastöö „Noor-Eestile” on esimeses albumis ilmunud „A s u j a“. Selles realistlikus, uduse pro- ja epiloogiga lühijutus on autor kogu oma noore tulise hingega kiindunud maasse. Oma värvirikka keelega annab ta ilusa pildi sitkest jõulisest ja tööinnulisest mehest Jaagust, kes selleks, et pääseda mõisaorjusest ja omada oma maalapikest, soetab lühikese ajaga põlismetsa ilusa majakese ja viljakandvaid nurmi. Jaagus leidub rohkesti eesti talu­poja sitkust, töökust ja ettevõtlikkust. Temas kehastub eestlase ürgne igatsus oma maalapikese järele. Kuigi teos on katkeline, kuulub ta siiski Tuglase tolleaegsete parimate proosapalade hulka.

Oma maalapikese ideed on ta pikemalt käsitlenud jutustuses „Hingemaa“, mis ilmus 1906. eriraamatuna „Noor-Eesti“ välja­andel. Teoses kajastub revolutsioonieelne ja -järgne meeleolu. Sünge­tes ning mustades värvides kirjeldab ta kehva kandimehe viletsat elu. Mõisnik pressib oma teoorjadelt välja viimse hingenatukese. Ainsaks pääsuks viletsusest oleks kroonu poolt antav hingemaa

     

„Hingemaa“ kaas.

        

millest unistavad kõik, nii hallpeane rauk, tark töömees kui ka põlvepik­kune laps. „Hingemaa! Missugune sõna, mis tema kõik ei tähenda! Ta tähendab hobust, lehma, oma peavarju …“.

Kuid hingemaa igatseja heide­takse mässajana vangitorni. Ja „ühel hommikul koidu eel toodi ka kandimees vangimajast välja, ja inimene, kes terve oma eluaeg maad oli igatsenud, sest et tema mitte jänes ei olnud, kes haava koorest elab, sai viimaks ometi maad, ometi kord! Seitse jalga pikkusele, neli jalga lai — — Ei, ei, kes neile niipalju maad andis: neid aeti kolm meest ühte hauda …“.

Jutustus on täis teravat protesti­vaimu. Autor mõistab hukka meie tolleaegseid ülekohtusi agraarolusid ning üldist poliitikat. See on revo­lutsionäär Mihkelsoni töö, kehva mehe viletsuse näitamiseks ja õi­guste kaitseks.

Need kaks pala on Tuglase realistlik kaastöö „Noor-Eestile“. Need vastavad nõuetele, mis ta püstitas kirjandusele albumis „Võitluse päivil”. Järgnevates töödes kaldub Tuglas ikka järjest rohkem sümbolismi. Tema esimesed sümbolistlikud katsed on aga kahvatud ja udused, nagu näiteks albumis „Võitluse päivil” avaldatud „Oma päikese poole”. Selles jutus istuvad noormees ja tütarlaps lagendiku serval lepiku all, vaatavad udus olevale linnale, mõtlevad oma suuri ning segaseid mõtteid ja räägivad veel suuremaid ning udu­semaid sõnu. J. Jõgever on märkinud selles palas vene radikaalsete kirjanike mõju, kuni piltide ja kõnekäändude laenamiseni.

„Noor-Eesti” teises albumis avaldab Tuglas oma selle ajajärgu iseloomulikuma ning parima pala „J u m a l a  Saar. Torgla soo muinasjutt”. See pole muinasjutt harilikus mõttes, kus kõik on rahvapäraselt lihtne ja kristallselge. „Jumala Saares” on kõik kaoo­tiliselt segi. Raske on sellest sündmustikku välja koorida, leida peategelast. Autor on paberile pannud oma mõtted nende tekkimise järjekorras.

Keskenduspunktiks osutub suur ja salapärane Torgla soo, mille keskel asub Jumala Saar muistse hiiega. Selles hiies käib palvetamas vana Esä, kes veel elab esivanemate muinasusus. Ta palub muist­seilt jumalailt vihma, et see teeks lõpu hirmsale näljale ning põuale, mis juba kuus nädalat on piinanud inimesi, loomi ja maad. Müstilise Torgla soo salajärve upub ka teose kaunim naiskuju Maia, kui ta mõisa kupja eest põgenemisel püüab õõtsuval sookamaral ringi eksi­des jõuda Jumala Saarel vilkuva tulukese juurde. Oma süütu surmaga lunastab Maia maa põuahädast; sest esivanemate jumalad on Esäle ilmutanud, et põud lõpeb, niipea kui Torglasse upub süütu neitsi.

Torgla sooga on lähedalt seotud ka Esä poja, mõisa mässulise ning jumalasalgaja teoorja Villemi saatus.

Autor on kõik koondanud soo ümber. Ta on sümboolsesse Torg­lasse mahutanud elu ja surma saladusi, on andnud tema võimusesse inimeste elu juhtimise ja saatuse määramise. Ta on muutnud soo nagu elavaks olevuseks, on suutnud selles avastada põhjamaa põhja­tute soode saladused ja luule, mida võib „Jumala Saares” nautida hinge ja igatsusvärinatega. Ja kui lõpuks müstiline soo süttib veel põlema, siis suitseb ta nädalate kaupa ja häirib tervet ümbruskonda, sest põlevas soos hukkub ka Jumala Saar ühes esivanemate juma­latega.

„Jumala Saar” üllatab ka oma stiilivärskuse, sõna- ja pildirikka rütmiga ning jõulise lausega, mis kohati muutub riimitud proo­saks ning omandab haruldase musikaalsuse.

J. Luiga leiab kõiges selles kaootilises korratuses, mis valitseb „Jumala Saares”, samuti ka kahekõnes Maeterlinck’i ning „Vene kirjanike, iseäranis Leonid Andrejevi ja Gorki mõju”: „Veel pais­tab minule Vene mõju „Jumala-Saares”, — Eesti loomule võõras — kuhjendatud affektis välja. Kõik tunded on liiga vägevaks paisutatud, ikka oled lugemisel isesuguses vägitujus, mis väsitavalt, ebaloomu­likult mõjub”.

„Jumala Saares” esinevad juba kõik tulevase Tuglase proosa voorused ja pahed, kogu tuglaslik käsitluslaad. Siin on ta unustanud „Võitluse päivil” Suitsu „Elu tule” arvustuses püstitatud põhilaused reaalsest kirjandusest, ja langenud varemini enda poolt hukkamõistetud, segastesse unistustesse ja sümbolismi.

1908 avaldab Friedebert Mihkelson „Noor-Eesti” väljaandel novellikogu „K a h e k e s i”. Peale „Võitluse päivil” avaldatud jutustuse „Oma päikese poole” leidub seal veel kolm pala: „Toome helbed”, „Suveöö armastus” ja „Midia”.

„Toome h e l b e d” on venitatud jutustus väikesest tütarlapsest Leenist ja tema omatunnete ärkamisest. Alul mängib Leeni nukku­dega, siis juhtub tunnistajaks vanema õe ja sulase armastusstseenile. See riisub ta rahu ja paneb väikese südame iseäralikult tuksuma. Oma tärkava armastuse juhib ta kohmakale ning filosoofilisele karja­poisile Vidrikule, kes aga ei oska reageerida tütarlapse õrnusele. Teos tahab olla lapsepsühholoogiline, kuid on siiski küsitav, kas väikese Leeni pähe mahuvad kõik need mõtted, mis autor sinna on pannud. Novelli parimaks osaks on detailsed pildirikkad ja värviküllased loodusekirjeldised.

Psühholoogiliselt paremini on õnnestunud „Suveöö armas­tus”. Autor annab siin ilusa pildi mehe ja naise, sulase Kusta ja teenijatüdruku Maali armastuse erinevast mõistmisest. Kustale on armastus silmapilgu kirg, mis sunnib teda tüdrukut öösi taga ajama kuni lagunenud vesiveskini, murdma suletud uksepiitade, vesirataste ja luukide kallal, et taotleda armastatut. Maali aga mõtleb kohe esi­mesel silmapilgul tulevikule, lastele. Temas tärkab esijoones ema. Seda humoorikat öist armastusestseeni lagunenud veskis ja aidaukse taga kujutab autor väga õrnalt ja tundeküllaselt, laskudes küll kohati sentimentaalsuseni. Kahtlematult on see kogu parim ja täiuslikum novell.

„Midia” on ebamäärane ja segane katkend. Selles on antud visandlik läbilõige talust võrsunud poisiliku tütarlapse, gümnaasiumi viimase klassi õpilase lõhestatud hingest. Modernsed ja revolutsi­oonilised mõtted, mida Midia naiselik pea täis on tuubitud, on röövi­nud talt elurõõmu ning -jõu ja nii ta sompab koos autoriga mannetult lumes. Erilist tõhusust see katkend ei anna.

Rohkesti on sellel ajajärgul avaldanud oma töid ka „Noor-Eesti” sekretär ning albumite kaastoimetaja B. Linde. Esimeses albumis on talt „Siis jään ma magama”, „Võitluse päivil” peale proosaluuletuste „K i r i k u s” ja teises albumis „Kõik hingekese eest”. Kahjuks ei suuda B. Linde oma proosapalades tõusta kunstilisele tase­mele ja tema ilukirjanduslikud sulesepitsused ei lisa midagi väärtus­likku „Noor-Eesti” proosakunstilisele annusele.

Ka Mait Metsanurga paar pala ei taotle kunstitäiust. „Võitluse päivil” antakse reaalpildike räpasest alevist ja kisendavast vaesusest „Mis tarvis?” ja teises albumis ülespuhutud ning segane „Mere ääres”. J. Luiga kirjutab viimase kohta: „Ma ei leia M. Metsa­nurga kirjast ühtki mõtet, tunnet, mis oma perspektive poolest nii kõrge oleks, et „ühes tuiskava tormiga üle metsade ja mägede… kadunud kevadet tagasi otsima” ulataks. Lugeja tunneb lausa, et „kangelasel“ sisemine väärtus puudub, kujutuse järele otsustades, sellepärast mõjuvad kõrged sõnad, kui hooplemine, tühi frasa, sõnade kõlksutamine“.

Säärast fraasitamist ja tühja sõnakõlksutamist leiame rohkesti ka Hella Murrik’u, Marie Heiberg’i, M. J. Vunk’i, Helene Taar’i, R. A. Lesta, Rein Tamm’e, J. Parik’u jt. proosapaladest. Tehakse kõrgelennulisi sõnu ja puhutakse suureks pisisündmusi, kaotatakse seega psühholoogiline pidepunkt ning muututakse pinnapealseks ja ebausutavaks.

„Sündmusi ei saa õieti kujutada, kui inimesi õieti ei tunta. Noor-Eesti kirjanikud on väiksed inimesetundjad ja sellepärast ei jaksa nemad ka sündmustest õiget viisi jagu saada, neid ära seletada.“

„Ükski jutt, kirjatöö Noor-Eestis ei ole täie kava najale töö­tatud. Katked, etüüdid on nad suuremalt jaolt. Koguni edvistamine on „peatükk suuremast tööst”. Endises ja nüüdses albumis oleme neid suuremate tööde peatükke küll leidnud, suuremad tööd on aga tulemata jäänud. Sarnane teguviis on hooplemine.“

Ühte albumites esinevat nime tuleks siiski veel mainida: see on Ansomardi. Esimeses albumis leidub tal töö „V a b a s t a t u d  vang“. Sümboolselt kujutab ta ahelaist vabastatud vangis eesti rahvast, keda vabastaja vangivaht tahab rakendada tööle enda kasuks (teoorjus). Vahele astub aga vanglaülem (Vene riigivõim), kes tunnistab enda vangi tõeliseks vabastajaks ja nõuab vabastatu tööjõudu enesele. Vang aga kahtleb, „kas ei ole nad mõlemad petised?“, ja autor palub „halastust vaesele vabastatud vangile“.

Selle ajastu lõpul (1908) avaldab ka H. Hansen-Tammsaare „Noor-Eesti“ väljaandel oma esimese individualistliku psühholoogilise jutustuse „Pikad sammu d“.

Kui „Kiirte“ ajastul oli A. Hansen tugevamaid kaastöölisi proosa alal, siis ei luba tema realistlikud kalduvused j. m. põhjused teha kaastööd „Noor-Eesti“ esimesele ega teisele albumile. Aga 1908. aas­tal hakkab ta viljelema psühholoogilisi jutustusi, mis oma individua­listlikult põhitoonilt vastavad „Noor-Eesti“ üldsuunale. Ta liitub jälle mõneks ajaks nooreestlastega.

„Pikkade sammudega” avab Tammsaare eesti proosas uue aine­valla ja loob uue liigi: psühholoogilise jutustuse. Ta laiendab indivi­duaalse käsitlusviisi proosale. Tammsaare on asunud analüüsima inimese siseelu. Kõik muu on tal jäänud täiesti kõrvale. Tema armastajate kolmnurk, üliõpilased Heinrich Orisoo ja Otto Leiser ning nende ühine armsam Olga seisavad nagu väljaspool aega ja ruumi. Meie võime neid asetada kõnelema ning targutama ükskõik missugu­sesse linna, ükskõik mis ajal. Ta ei anna isegi mingisuguseid piir­jooni oma kõnelevatest ja armatsejatest tegelastest, need oleksid nagu üldinimlikud vormelid, kõnelevad suud ja tegutsevad tombud, kelledele lugeja peab ise joonistama kindlad kontuurid, andma ilme.

Keel, mida kõnelevad jutustuse tegelased, on täiesti sarnane autori oma keelega. Sellel puuduvad ilukõla, värv, plastilisus ja musi­kaalsus, kuid see on küllalt selge ja täpne, liigagi asjalik ning pro­tokolliline.

Tammsaare „lihalikud“ noored, kes omamoodi lahendasid armastusprobleemi, äratasid avalikkuses suurt tähelepanu. „Pikkade sam­mude” kohta ilmus rohkesti pooldavaid ja mahategevaid arvustusi.

         

3. „Noor-Eesti“ teine ajastu.

„Noor-Eesti“ III albumi esikohale on paigutatud pikem proosa­pala „R u t h“.

Randvere, kes on tüdinud oma noorpõlve orinaise ideaalist, keda ei suuda köita oleviku naised oma iseseisvusetusega ja intellekti puudumisega, loob enda fantaasias uue naisideaali, keda ta võiks austada ja armastada. Tema igatsetud naine on iseseisev „õpetatud naine, teaduslik naisterahvas, õiguse poolest on see mina ise, kui ma naisterahvas oleksin” .

Ruth on „kõrgel kraadil i n t e ll e k t u a l n e“ . „Ta mõte on täitsa vaba sellest uduloorist, mis harilikult naise mõtet tumestab ja seda selge loogika ja peenema analüüsi tarvis võimetuks teeb ning ahtraks julgete ja genialsete ideede poolest. Iseteadlik olek on tema juures kuni äärmiste piirideni aetud, sest ta peaaju on kõige peenemalt ja kõige solidimalt ehitatud ja ta närvisüsteem on väga tihe”. „Pealegi ei lange ta moraalselt ega ideelikult kellegi mehe isiku mõju alla; seks on ta liig iseseisev ja tugev oma mõistuse poolest“. Ruth on kodus kõigis teadustes. Ta valdab hästi nii vanu kui uusi keeli. Nii võib ta originaalis lugeda vanu kreeka ja rooma autoreid, kellede teosed kõik leiduvad ta raamatukogus.

„Peale andide teadustes on tal veel suured talendid kunstides; muu seas mängib ta meisterlikult klaverit”, omab muusikalist fan­taasiat ja komponeerimisvõimet ning head arusaamist kujutavast kunstist. Ruth on ka suur kirjandussõber. „Ta töötoa seinad on raamatutega vooderdatud. Nende seas leidub peale spetsiaalteaduslike tööde ja kõiksugu sõnaraamatute ning entsüklopeediate ka palju ilukirjandust keeltes, mida Ruth tunneb. Peale Kreeka ja Rooma kirjanike… on nüüdsete rahvaste kirjandused eri seina äärde asetatud ja keelte järele grupeeritud. See on kokkusurutud ja läbi peenikese maitsesõela lastud raamatukogu”

Ruth on eriti vaimustatud prantsuse ja teiste romaani rahvaste kirjandusest. Saksa ja vene kirjandusest ei pea ta suuremat lugu. Soomlastest hindab ta kõrgelt Juhani Aho’t. Ka omab Ruth täie­likku eestikeelset raamatukogu.

Hoolimata kõigist kogutud teadmistest ja oskustest on Ruth alles paarikümneaastane kuldblondne neiu, kõigiti terve ja meeldiva välimusega; ta silmad on „tumedad sinihallid, milledesse väike nüanss rohelist oleks segatud ja mis teatud valgustusel, nimelt õhtuti, õige tumedad võivad paista”. Riietuses ei ole Ruth moe ori, vaid omab head maitset, mis teeb teda ka väliselt väga aristokraatlikuks.

Kõigi nende kuhjatud heade omaduste tõttu pole Ruth mitte uhke, vaid omab head karakterit. Ta on moraalsetest vigadest niisama vaba kui füüsilistest.

Seega on Randvere Ruthi luues ühendanud enda ideaalid mehest ja naisest. Ta on Ruthile naiseliku võlu ja graatsia kõrval andnud mehe intellektuaalse mõistuse. Ruth on seega ,ideaalse mehe ja naise summa ilma kummagi paheliste omadusteta.

„Ruth“ ei väljenda aga mitte üksnes ta looja omadusi ega ideaale, vaid kogu nooreestlaste omi. Selles on väljendatud nooreestlaste püüe intellektuaalsusele, kunstide eriline kummardamine, teoreetitsemine ning nikerdamine nende kallal. Ruthist hoovab vastu uusromantikute ebamaisuse igatsemine ja kõige oleva reaalse põlgamine. Ruthi maitse ja tõekspidamised kirjanduses, teaduses ja kunstides vastavad teatud määral nooreestlaste maitsele ja tõekspidamistele. Ruthi raamatukogus olevad teosed leiduvad ka nooreestlaste raamatukappides ja töölaudadel. Ruthi prantsuse kirjanduse ülistamine ja Juhani Aho kõrgelt hindamine vastab täpsalt nooreestlaste laialdasematele tõeks­pidamistele, — on ju nad algusest peale pöördunud romaani rahvaste kirjanduse poole ja Juhani Ahost leidnud oma lähedase vaimusugulase. Ruthi noodikogus leiduvad helitööd on vaimustanud ka nooreestlasi.

Ruth on äärmine individualist, kõrge isikukultuuriga inimene. See kõik oli ka nooreestlaste isikuideaaliks. Ruthi otstarve on ise­eneses, enese täiendamine, lõbutsemine ja oma kauni keha eest hoolitsemine. Ümbruse ega ühiskonnaga pole tal midagi tegemist. Ta püüab isegi võimalikult kaugele hoiduda kaasinimestest, kes teda ainult segavad ning takistavad enda väärtuste süvendamisel. Eraldu­mise mõttes elab ta linnaveerses väikeses aiamajakeses, kus ta võimalikult vähe kokku puutub kaasinimestega.

Ruth on seega „Noor-Eesti” tolleaegsete kunstiliste tõekspida­miste, aristokraatliku ellusuhtumise, individualismi ja estetismi kulti­veerimise summa eluline kehastus. Ruth on inimene, nagu nooreestla­sed iseendid enestele ette kujutavad, nagu nad ise olla tahaksid.

Sellisena äratas „Ruth“ väga suurt tähelepanu ja lahkuminevaid hinnanguid. Sotsialistid arvustasid ta maha kui ühiskonnale kasutu ja tarbetu olendi, kui parasiidi, kes on imenud endasse kõik inimpõlvede jooksul loodud vaimsed väärtused ja majanduslikud hüved, kuid välja, ühiskonnale tagasi ei anna midagi. Vanema põlve arvusta­jaid pahandas Randvere liiga üksikasjalik Ruthi anatoomia kirjeldus, aga samuti ka ta otstarbekohatus ja kasutus. „Ruth’i“ arvustades arvustati ka „Noor-Eesti“ põhilauseid ja kunstilisi tõekspidamisi.

J. Randvere, kes osutus keeleteadlaseks J. Aavikuks, avaldas peale „Ruthi“ veel paar proosapala. „Noor-Eesti“ ajakirjas leidub temalt „T õ e l i k k u s ja unistus. Katkend päevaraamatu kujul ilmuvasr romaanist. Teise jao aigus“ ja neljandas albumis etüüd „Vihmane päev“. Mõlemad on targutavad kirjeldused oma unistustest, ideaali­dest ja armsamatest raamatutest.

A. H. Tammsaare, kes juba eelmisel aastal avaldas oma „Pikad sammud” „Noor-Eesti“ väljaandel, on teise ajastu alguses muutunud lähemaks kaastööliseks. Kolmandas albumis avaldab ta lühikese muinasjutu „Süütu armastus“, kus kujutab noormehe ja neiu armastuse tärkamist ning avaldamist.

Samal aastal ilmub tal „Noor-Eesti“ väljaandel eriraamatuna mahukam üliõpilasnovell „Noored hinge d“. See käsitleb umbes sama ainet kui „Pikad sammud“. Sündmustikuks on üliõpilaste armastusseiklused, targutused ja armukadetsemised. Tüübid tunduvad siin reaalsematena ja elulisematena, kuid siiski veel küllalt verevaesed.

„Noorte hingede“ kõige nõrgemaks küljeks on ta kompositsioon. Sündmustik pole kavastatud, vaid autor on valimatult ritta lükkinud harilikke üliõpilaste omavahelisi lobisemisi, üksteise pool käimisi ja jalutuskäike. Koondav ja keskendav idee puudub. Mõttetuid paigaltammuvaid targutusi oleks võinud olla palju vähem, nende väljajätmisega oleks võitnud teose loetavus.

„Noored hinged“ ei äratanud enam seda elevust, mis „Pikad sammud”. Sellest mööduti pooliti vaikides.

Järgmisel aastal, 1910, avaldab Tammsaare „Noor-Eesti“ välja­andel oma kolmanda üliõpilasnovelli „Üle piiri“. Jällegi figuree­rib selles tuntud armastajate kolmik: kaks meest ja üks naine. Selle teosega on Tammsaare teinud oma arenemises pikad sammud. Ta pole jäänud üksnes psühholoogilise teose piiridesse, vaid rüvab ka sotsiaaleetilist ala. Ähmasest udust on ta välja jõudnud selgusele ja sirgjoonele. Samuti on ta suutnud vabaneda liigseist kohaltammuvaist targutustest ja jutustada ladusalt ning edasiruttavalt. Kõiki neid voo­rusi kirjutati aga Bernard Shaw’le, kelle plagieerimises Tammsaaret süüdistati.

„Üle piiri“ jäi sedapuhku mõneks aastaks Tammsaare viimaseks raamatuks. Ta näis lõpetanud olevat üliõpilasnovellide kirjutamise.

„Noor-Eesti“ ajakirjas ja „Vabas Sõnas“ avaldas ta mõningad ilusad muinasjutud, nagu „K u n i n g a s ja ööbik“, „Ö ö b i k ja lilled“, „A r m a s t u s”, „L a u l i k”, „Kandlemängij a”, „P o i s s  ja  l i b l i k” ja „Sõnakehva romaani”. Kõigis nendes pisipala­des taotleb Tammsaare kunstikõrgusi ja stiiliilu, kuid seejuures on igal palal sügav mõte ja tuumakas sisu. Näiteks „Laulikus” ülistab autor laulu kosutavat mõju kurbadele inimestele, kes laulikut kuulates unustavad kõik elumured. Laulik suudab niivõrd köita kannatajate meeled, et need unustavad kõik, unustavad jumala ja kuulavad ainult laulikut. Kristuse laseb ta aastatuhandeid põrgu värava taga kopu­tada, ilma et teda ükski kuuleks ning avaks, sest laulik on valluta­nud kõikide seesolijate südamed.

Kõik oma lühijutud avaldab Tammsaare aastal 1915 „Noor-Eesti“ väljaandel kogus „Poiss ja liblik”. See kogu sisaldab häid rea­listlikke lühijutte (varasemast ajast), nagu „Tähtis päev”, „Tõsi jah!” jt., ning ülalmainitud uusromantilised muinasjutud. Neis lühijut­tudes on Tammsaarel rohkesti hingelist õrnust ja südamesoojust. Kel­lele ei läheks hinge ja südame ligi „Tähtsas päevas” karjapoisi ela­mused või palas „Poiss ja liblik” poisi kurbus, kui ta näeb, et libli­kat püüdes on tallanud ära kõik ilusad lilled. Tammsaare suudab siin kõiki köita oma lihtsuse ja sirgjoonelisusega, millega „ühineb juba küpsem ja sagedasti kuni maailma mõistatuste läveni ulatav elutund­mine”.

Tõuke lihtsakoeliste, kuid sügavate hingehaaravate muinasjut­tude kirjutamiseks olevat Tammsaare saanud O. Wilde’ilt, keda ta tol ajal hoolega lugenud.

1913. a. avaldas Tammsaare „Noor-Eesti” väljaandel ka oma kürteaegsed paremad proosapalad kogus „Vanad ja noored”.

Fr. Tuglas, end. Mihkelson, avaldab „Noor-Eesti” kolmandas albu­mis novelli „V i l k u v tuli”. Selles kirjeldab ta armukadeda mehe Fabiani hingepiinu, kes kavatseb tappa oma truuduseta naise Eva. Ta valvab kogu öö parajat momenti, põleb viha- ja piinaleekides ning otsustab lõpuks surmata iseenese.

Jällegi on Tuglas tahtnud näidata oma ilusat musikaalset ning värviküllast keelt, kuid stiilikauniduse taotlusel on ta unustanud sisu. Liiga absurdne ja psühholoogiliselt ebausutav tundub Fabian. Autor on kõik ta tunded kunstliikult tohutu suureks puhunud, laiiaks paisu­tanud ja kõrgele kruvinud, nii et need muutuvad ebausutavaks ning nende kirjeldamine tühjaks sõnade rittalükkimiseks.

„Noor-Eesti” ajakirjas ilmus Tuglaselt „Õhtu taevas” — frag­ment seniilmumata romaanist „P ü h a j ä r v”. See on siluett raama­tuid armastavast paarikesest tumeneval õhtutaeval, mille muutlikke värvinüansse Tuglas kirjeldab meisterlikult. Inimesed jäävad tal aga siingi kahvatuks ja kaovad sümbolismi uttu.

„Noor-Eesti“ neljandas albumis ilmus Tuglaselt „Üks kurb­lik lahkumine. Romaan kahes peatükis”. Tegelikult on see aga ainult lõpposa, alates 74. peatükist, ta minaromaanist „Felix Ormusson“. Ormusson esineb selles kahepeatükilises romaanis kol­mandas isikus, muidu aga ühtivad ta tunded ja seiklused ning kõik kirjeldised romaani 74., 75., 76., 77., 79., 80. ja 82. peatükiga ning seepärast pole põhjust selle juures eriti peatuda.

1913. aastal avaldab Tuglas kaks eriraamatut „Noor-Eesti“ välja­andel, nimelt „L i i v a k e ll“ ja „Õ h t u taeva s“. Kumbki teos ei too aga midagi uut, vaid nad on Tuglase varasemate tööde koguvälja­anded.

„Liivakell“ sisaldab Tuglase töid õpilaspõlvest ja esimesilt rännuaastailt, 1901—1907, najgu märgitud tiitlil.

„Kõik „voolud“, kõik „metodid“, kõik „stiilid“ on siin edustatud, alates idealistlisest koduromantikast ja miskisugusest talupoja humoristikast, realismist ja naturalismist, kuni uusromantismi ning sümbolismini“ , nagu autor ise märgib teose eessõnas. Kogu annab ilmeka ülevaate Fr. Tuglase kirjanduslikust arenemisest ja sisaldab kerge­kaalulise materjali kõrval rohkesti ka väärtuslikku. Eespool juba peatusime lähemalt Tuglase selle ajajärgu loomingul. „Liivakell“ annab ainult tervikulisema ja ühtlasema pildi, kui saab seda albumi­tesse laialipillatud töökeste varal.

„Õ h t u taevas“ on „Kahekesi“ osaline kordamine. Välja on jäetud „Oma päikese poole“, mis on paigutatud „Liivakella“, asemele on võetud „Vilkuv tuli“ ning „Õhtu taevas“ ja ette lisatud ilusakõlaline värvikirev sõnamaal „Pilved“; nii on saadudki uus kogu „Õhtu taevas“. Erivaatlust see ei vääri, sest ta ei lisa uusi väärtusi „Noor- Eesti“ proosa vaekausile.

1913. aastal avaldab Tuglas ajakirjas „Vaba Sõna“ kaks päla — „P o p i ja Huhuu” ning „Õ n n e  saa r“.

„P o p i  ja  Huhuu” on sümboolne lugu mägrakoerast ja ahvist, kes peale peremehe kaotsijäämist jäävad elama üksikusse majja, raa­matute, pärgamendirullide ja mitmesuguste keemiliste katseriistade keskele. Ahv Huhuu hakkab majas etendama peremeest. Mürgeldusel ega märatsemisel pole lõppu, samuti Popi piinamisel, kes kõiki ahvi veidraid toiminguid vaatab kriitiliselt filosoofilise rahuga, kuid oma koeralike harjumuste tõttu täidab ka uue peremehe käske, kuni see laseb maja ühes kõigega õhku.

Tuglas on suutnud selles novellis hästi ja usutavalt käsitleda koera ja ahvi hingeelu, nii et nende tegutsemised ja toimingud on saanud täiesti reaalseteks, kuigi novell on ainuüksi autori kujut­luse vili.

Abitus Popis ja kergatslikus ning õelas Huhuus on nähtud kahe vastandliku inimtüübi sümboolset kujutust, kes Isandata ei oska elada ning värisevad oma tundmatu saatuse ees, oskamata seda juhtida.

Autor on sellesse sümboolsesse novelli rohkesti suutnud paigu­tada ka oma hirmu, mis peamiselt väljendub Popi elamustes ja kujut­lustes. Novell oma ebatavalise ainestiku ja miljööga ning sümboolse sisuga on tähelepanemisväärne.

Kompositsioon on selge ja sirgjooneline, stiil lihtne ja täpne ning puhtakõlaline, laused ja lõiked on kui mõõdetult ühepikkused. Vorm on sisuga saavutanud täieliku kooskõla.

          

 „Felix Ormussoni” kaas.

   

Sellisena on see Tuglase ja ühtlasi ka meie sümbolistliku proosa parim saavutus. J. Kärner kinnitab, tehes 1914. a. kirjanduslikku üle­vaadet: „Nimetatud novellis on kir­janiku fantaasia ning temperament, ühinenud peene maitse ja intelligentsiga, annud ilusa õie, milliseid meie kirjanduses harva leida“ 1.

„Õ n n e s a a r“ on Pariisi meeleolupilt Ormussonist ja ta sõbrast, kunstnik „Homunculusest“, kes elab mingis kongis ja ei saa värvide puudusel lõpetada oma suurejoone­list impressionistlikku maali.

1915. aasta alguses avaldas Tuglas romaani „Felix Ormusson“, mida on peetud meie uusromanti­lise proosa parimaks saavutuseks.

Romaan on Pariisist kodumaale suvitama tulnud kirjaniku „Felix Ormussoni päevaraamat”, nagu au­tor seda ise nimetab esilehel.

Ormusson suvitab oma arstist sõb­ra Johannese talus. Armub esiti sõbra ilusasse naisesse Helenesse ja hiljemini selle nooremasse õesse Marioni. Naised aga armuvad Ormusonisse vastupidises järjekorras. Sel­lest tekibki kogu Ormussoni traagika, millest teda päästab väljamõeldud Pariisi daam, kes teda ootab ja kelle kutsel ta teose lõpus peab ära sõitma, et jätta maha mõlemad, nii armastatud Marion kui armastaja Helene kadedus- ja kibedustundega.

Tuglas on tahtnud selles teoses anda ajajärku iseloomustava tüübi, sest ta ütleb Felix Ormussonile Pariisi aadressitud kirjas, mis on paigutatud romaani ette: „Geeniuse ülesanne on, aja kalduvust selle kõige suursugusema, täiuslikuma ja iseteadlikuma võimaluseni viia. Sinul oleks eeltingimisi meie ajajärgu tendentsi kultiveerimiseks. Sul oleks selleks oskust ja kogemust enam kui kellelgi muul“.

Felix Ormusson on esteet-raamatukoi, kes on tegelikus elus saa­matum rinnalapsest. Ta on vesivõsu eesti suitsutarest, kes põeb suurusehullust, kes on iseenda kujutanud tähtsaks ja suureks, maa­ilma keskpunktiks. Tema suitsutare lõhnast annab kõige parema tunnistuse maaelu ja inimeste põlgamine, nendesse halvakspanev suhtumine. „Kuid eemale matsist ning tema jumalast !“ hüüab ta pateetiliselt. Felix Ormusson on degenerandi tüüp, kes upub unistus­tesse ja sureb oma saamatusse, kelle elu on ristiks talle endale ja ühiskonnale. Kuristiku suuruses, mis asetseb unistuste ja reaalsuse vahel, peitub tema kurbloolisus. Saamatuse tõttu jääb kustutamata tema suur elujanu, kuigi selleks on olemas tuhanded võimalused. „Kui lähedal on õnn, mõtlesin ma, kui lähedal on joovastus, — ja ta jääb ometi kättesaamatuks. Ta on kui kuningatütar klaaskirstus“, mõt­leb ta öösi oma armastatu akna all.

Kui Randvere Ruth kujutas nooreestlaste naise ideaali, siis on Felix Ormusson nende mehe ideaali kehastus. Kuna Ruth oli mehelik, aristokraatne ja intellektuaalne, võimas teo- ja tahteinimene, on Ormusson sellevastu naiselik, närvidele käiv, tüütu, eluvõõras ja saamatu ning upsakas kirjanik, kes oma nimekaardile kahtlematult peab laskma elukutse „kirjanik“ juurde trükkida, sest muidu teda sel­leks keegi ei pea.

Et autor kirjas Felix Ormussonile, milles seletab romaani ole­must, kinnitab, et „Siin on tegemist õigupoolest ainult allegooria­tega, mida võib muuta ja vahetada, kuna ideeline proportsioon ometi endiseks jääb“, siis võib Ormussoni tõesti lugeda sajandi alguse kirjandusliku noorsoo ideoloogia kandjaks, sest see noorsugu tegi Ormussoniga sarnanevalt hüppe eesti suitsutarest Pariisi.

Teos on sisuliselt segane, udune ning ähmane. Ormusson armas­tab hiilata tähtsate ja kuulsate nimedega ning nende mõtete tundmi­sega, kuid komistab sageli. Ähmasuses ja tunnete liigses paisutuses langetakse kohati labasevõitu sentimentaalsuseni.

Sama segasust ja udusust võime nentida ka teose vormi suhtes. Päevaraamatu kuju vabandab siin palju ja lubab autoril rohkem udutseda, kui see oleks võimalik hariliku romaani kompositsiooni puhul. Nii näiteks ei saa lugeja mingit selget kujutust teose sündmustiku kohast ega selle kaunistest maastikkudest, mida autor kirjeldab värviküllaselt.

Teose alguses on maja akna all järv „nagu emaileeritud liud. Kesk järve liigub aeglaselt ümariku pilve pilt ja muudab tähelepanemata oma kuju. Nüüd on ta otsekui valge voonake sinilillede luhas“. Veidi hiljem aga vaatab ta välja samast aknast õunapuuaeda. „Eemal õunapuude all on hein niidetud. Kuivanud heina kaarid valendavad kui hallid lained.

Ja veelgi eemal läigib endiselt tumesinine järv tumeroheliste randade vahel, siniste ja violettide puusalkadega keskpäises hääletuses“

Ka tegelaste ead on autoril segi. Marioni kohta kirjutab ta teose alguses: „Sest ei ole midagi luulevaesemat kui noor tüdruk 11 kuni 15 eluaastani. Ta on luine ja puine, tölpide silmadega ning sööb palju… Ja sina näid veel selles eas olevat“. Ja sellepärast ei saa Ormusson vastata ta armastusele.

Mõni nädal hiljem aga armub ta siiski Marioni ning kinnitab: „Marioni on võimata kellegagi võrrelda. Ta on ainuline ja ta on täiuslik, — see kaheksateistkümne aastane tüdruk, kelle olemise piir ometi nii kitsas ning mõjuala ääretu väike. Kuid ta on eneses kogu maailm“.

Ka endagi vanuse ajab Ormusson segi. 17. juulikuu päeval pühit­seb Helene oma kahekümneseitsmendat sünnipäeva ja Ormusson mõtiskleb sellel sünnipäeval: „Nii siis, Helene on minust kaks aas­tat vanem“. Seega on Ormusson romaani sündmustiku ajal 25-aastane, kuid paar lehekülge varemalt kinnitab ta, et kümme aastat tagasi olnud revolutsioonist võttis osa „paarikümne aastasena noor­mehena: romantiline hing täis paatost ja kirge“. Nii on siis Ormusson kümne viimase aasta jooksul saanud vanemaks ainult viis aastat. See ime võib sündida küll ainult naiseliku Ormussoni unistustes.

Veel palju teisigi eksimusi või meelega liialdatud ebasobivaid hüperboole leidub selles romaanis. Nii kirjeldab Tuglas sageli nähtusi, mis tunduvad ka sümbolistlikus teoses võimatud. Järgnegu mõned näited: „Ma läksin läbi metsa, üks käsi okste eest kaitseks tõstetud ja teine kaabu serva küljes… Ma läksin päri tuult. See lükkas mind selga kui saja lõõtsaga”. „Kaks toonekurge lendas üle uduse maas­tiku, punased jalad välja sirutatud”. „Meie ees rohetas noor kal­muste mets, ja selle kohal tantsis kaks sinist kiili armastuse tantsu. Nad lähenesid ja kaugenesid, tõusid ja langesid — klaastiivulised ja mosaiksilmilised“ jt. jt.

Kõige eelmainitu järeldusena peame nentima, et Tuglas on „Felix Ormussonis“ seadnud sõnu ritta sõnade eneste pärast, arvestamata nende sisulist tähendust. Teost luues pole tal vaimusilma ette kerki­nud mitte pildid, mida ta on katsunud sõnastada, vaid tal on kõrvus kumisenud sõnad, ta on need ritta lükkinud kõla ning rütmi järgi ja saanud nii harmooniliselt kõlava järjestuse. Ta pole kontrollinud nende kõlapiltide reaalseid võimalusi. Millega muidu seletada selliseid võimatusi, ebasobivaid hüperboole, nagu kaugel udus lendava kure punaste jalgade, pisikeste lendlevate kiilide „mosaiik“-silmade jne. nägemist.

Tuglas pole olnud võimeline kirjutama head romaani, kuid „Noor-Eesti“ tähtsama prosaistina kohustus ta seda siiski tegema, kuigi see käis tema kirjanduslike kalduvuste ning tõekspidamiste vastu. Ja kui see on ebaõnnestunud, siis ei saa süüdistada ainult autorit. Kas sellele juhtumile pole mitte kohandatavad Tuglase enese sõnad: „Väikeste kirjanike õnnetus pole mitte selles, et nad on liiga väikesed, vaid et nad suuremad tahavad olla, kui neil tõepoolest eeldusi. See on liigpingutuse traagika”. Seda liigpingutuse traagikat tundub „Felix Ormussoni” igal leheküljel. Ja võib-olla just selle liigpingutuse traagikaga „Felix Ormusson” iseloomustabki kõige rohkem oma aega.

Kindlasti aga eksivad kõik need, kes „Felix Ormussoni” peavad uusromantilise proosa kunstiliseks tippsaavutiseks. Oma väärtuselt jääb see teos täiesti varju Tuglase eelnenud aastal ilmunud novel­lile „P o p i ja H u h u u“ ning samuti ka samal aastal „Noor-Eesti“ V albumis ilmunud novellile „Vabadus ja surm”, kuigi viimast ei saa lugeda Tuglase paremate novellide hulka.

„Vabadus ja surm” on lugu kinni istuvast hobusevargast Rannusest, kes pääseb vanglast põgenema maa-alust käiku mööda. Hirmu- ja õudusetunnetega võideldes jõuab põgenik välja viimati pimeda käigu avauseni, millel ees tugevad trellid, mis enne vabadusse pääsemist tuleb läbi viilida. Ta asub päevi kestvale tööle. Vabalt liikuvate inimeste nägemine ja nälg erutavad Rannuse meeli. Autor on kogu aja kruvinud sündmuste käiku kuni viimase pügalani ning huviga ootad lahendust. Kuid novelli lõpp ei vasta ootustele. Kui Rannusel on trellid läbi viilitud ja tee lahti vabadusele, tuleks oodata ainult mõni tund pimenemiseni, näeb ta istuvat kerjust enda lähedale valliservale, kes „võttis põuest ümariku leiva nagu ratta ja hakkas purema, kahe käega kui karu sellest kinni hoides”. See pilt lööb segi nälginud Rannuse meeled. Ta unustab päevadepikkuse vaevarikka töö, vabaduse, tormab sandi kallale, lööb selle lagipea sisse tellis­kiviga, haarab leiva ja langeb ühes sellega surnult telliskivitolmu. Seega lõpeb pikalt ja põhjalikult ettevalmistatud sündmus ootamatult järsku. Selles novellis on Tuglas meisterlikult kasutanud võimalust tõsta närvide pinget ja tunnete erevust aste-astmelt kuni kõrgeima kulminatsioonini, nagu ta seda katsus teha varemalt „Vilkuvas tules”. Samuti on ta siin demonstreerinud oma stiüikunstniku võimeid. Novelli iga lõige moodustub 5—6 reast, nagu luuletuse stroof.

Sama aasta „Vabas Sõnas” ilmub Tuglaselt veel 3 avaldamatut katkendit Felix Ormussoni päevaraamatust ja ta alustab katkendite avaldamist oma pikemast novellist „M a a i l m a lõpus“. Selles novel­lis on Tuglas teostanud oma sümbolistlik-impressionistliku kirjaniku ideaalsaavutuse, mille ta on sõnastanud 1915. aasta sügisel „Kriitilises intermezzos”: „Luua müüte, — see on kõige kõrgem. Luua seda üksi, mis muidu rahvad ja aastasajad on loonud, — see on jumalik. Suuremat õnne ei pea kunstnik lootma.”

„Maailma lõpus” jutustab Tuglas minavormis fantastilisest ret­kest maailma lõppu ja minategelase jäämist üksinda võõrale saarele, kus kasvab hiiglataimestik ja elab hiiglaneitsi, kes on „igal pool, kuhu pöörasin: puudes, järvedes, niitudel. Taevas ja maa oli teda täis. Teda ei olnud üks, teda oli lugematu palju, teda oli kõik.

Lopsakas rohi oli kui tema juuks, jäin udujoomedesse kui ta palmikusse, vabisesin õõtsuvail soil kui tema rinnal.

Öine pimedus oli tema kaisutus, pälkude välge ta verelöök, lat­vade kuulmatu kohin ta õrn ohkamine”.

Minajutustaja ja hiiglaneitsi vahel tekib armastus, mis alul köidab mõlemaid. Lõpuks muutub aga hiiglaneitsi kirg jutustajale mittetalutavaks, ta surmab neitsi mõõgaga ja põgeneb.

Novelli sündmustiku põhikava on võetud „Kalevipoja” maailma lõpu loost, kuid tihedalt läbi põimitud Tuglase enda fantaasiapiltide ja põhjamaade rahvaluulest ammutatud materjalidega.

Saare hiiglataimestiku huvitavas üksikasjalises kirjeldamises kui ka novelli sündmustikus on Tuglas kohati suutnud teha oma fantaasia­pildid otse reaalseteks. Kohati aga tundub, et ta on kaotanud pro­portsioonid hiiglaneitsi ja minajutustaja inimkääbuse vahel.

Tuglase sümbolistlik stiil saavutab siin oma lopsakama õie; see on poolarhailine, plastiline, värviküllane, kõlav, pildirikas ja täpne. Novelli üldine meeleolu on sünge. Looduses domineerivad tumedad värvid ja jutustajas hirm ning masendavad õuduse meeleolud. Man­netu meesinimese võitlus sümbolistliku kõikloodusliku hiiglaneitsiga, tema armastuse ja kirega pole kuigi sütitav ega meeltülendav. Pärast novelli lugemise lõpetamist jääb hinge ängistus.

Ka B. Linde jätkab sellel ajajärgul oma proosatööde avaldamist. Kolmandas albumis on talt abitu ja konarlik katkend seni ilmumata novellist „Hallid juuksed” VIII peatükk. „Et „Noor-Eesti” just suurt rõhku stiili peale paneb, siis on arusaamata, kuidas see „kat- kend” raamatusse on pääsenud, mis stiili poolest isegi vanema kooli­poisi tööna 2 oleks pidanud saama3.”

1913 avaldas B. Linde „Noor-Eesti” väljaandel veel eriraamatuna „Heitlikud ilmad. Väikesed skandalid murrangu-aja Eestist”.

„Noor-Eesti” noorematest prosaistidest väärivad märkimist veel Jaan Oks, Aleksander Tassa ja Johannes Semper.

Jaan Oks avaldab „Noor-Eesti“ ajakirjas plastilise pildi „Küla“. Meisterlikult kirjeldab ta sügisvihmadesse ja porri uppuvat viletsat küla, kus kõik kõige ees lömitab. „Majad teevad seda puude ees, õunaaiad kumardavad kaevuline.“ Seal külas elavad räpakad poolnäljas äriinimesed, kuid „siin maal elab ka luuleline kollakate lokkjuustega noormees… Kui hingetuled kõik ühel leegil aurades keevad, siis läheb süüta lapse silmadega poiss üksiainu mustadele väljadele, et siin kõige pimedamates sügiseöödes und näha tulevikust“. Küla rusuv viletsus, räpakus ning vaesus painab ta noort kõrgemale ja kauniduse poole püüdvat hinge.

Neljandas albumis ilmus Oksalt „Tume inimeselaps“. Siin tungib Oks inimhingele lähemale, kui on teinud seda meil ükski varemalt. Porises külakoolimajas, umbses klassitoas, „lastesalves“, on harilike räbalapundarde hulgas „protestihammastega“ poisike; sellel pesitseb ajudes kotkapoeg, kes hakkab vastu õpetajale. Tõrkuja visatakse tänavale. Laps põgeneb inimeste kurjuse eest korduvalt laande, kust kogu küla ta jälle kinni püüab ja karistuseks kongi kinni paneb. Kuid poisikese vabadusejanu on tugevam kui haagid ning lukud ja ta põgeneb jälle; kannatab metsades ja soodes hulkudes nälga, kuid inimeste juurde tagasi ei tule. „Uhked võivad igalpool nälga surra, ja kangelased pole kunagi midagi söönud”, lausub autor, ja temagi, vabaduseihkaja, tume inimeselaps, sureb kangekaelselt kuskil paetühikus, kus ta varju otsinud vihma eest.

Selles palas lööb võimsalt lõkkele Oksa sünnipärane anarhism, vabaduseigatsus ja protest ülekohtuse ühiskondliku korra vastu, mis ängistab inimeses iga vaba mõtte. Ta väike kangelane ei kohku vabaduse eest ohverdamast elu.

Samast protestivaimust ja lootusetusest on kantud ka viiendas albumis ilmunud „Vaevademaa“. „Kui veel midagi oleks peale pori vormita tänaval, kui veel midagi oleks peale lootuseta närude ja sõnnikleiva. Kui veel midagi oleks!” Kuid ei ole midagi sel vaevademaal. „Uppunud on juba, uppunud inimene halli töömure, toimetuste, tegemiste sisse, odavate liikumiseavalduste sisse — au on ära pleekinud, häbi algosadeks langenud, kõik on kõdunenud… aga hing ei sure. Ja hingeelajas on kusagil raamatus kirjas.“ Aga hingki januneb päästmist ning igatseb asjatult lunastust.

„Vaba Sõna“ 1914. aastakäigu viimases numbris ilmus Oksalt lühike jutustus „Vana madrus“. Selles maalib ta jõulise pildi filo­soofilisest maailmapõlgajast ja naistevihkajast surevast madrusest, kes ei tunne pattu ega tunnusta Jumalat, kellele „surm ei tee suuremat hirmu kui hommikune laeva põranda pesemine, ei ka suuremat huvi­tust kui ankru välja kiskumine”.

          

„Noor-Eesti“ V kaas.

      

Aleksander Tassa’lt ilmus „Noor-Eesti” IV albumis esikohal legend „Vaga Jaa n“. Selles jutustab autor, kuidas Vaga Jaan, kes oli inimeste, loomade, lindude ja looduse sõber, on sunnitud jätma pilkamise ning õeluse tõttu oma õpetuserännakud rahva seas ja pagema laande. Patuseid tabab aga karistus mitmesuguste haiguste näol, mida ei oska arstida ühedki arstid. Viimases hädas on rahvas sunnitud üles otsima Vaga Jaani ja sellelt abi paluma. Sündmustiku kõrval oskab Tassa maalida ilusaid looduspilte, mis elustavad muidu kuivavõitu legendi.

„Noor-Eesti“ V albumis aval­dab Tassa jällegi legendi „Jutt n a h a p a r k i j a s t Athanasiusest ja lõuendivärvijast T i i m o n i s t“, mis on oma sünd­mustikult huvitavam eelmisest. Athanasius ja Tiimon surevad ning viiakse kirikusse, kuid kurat tahab teha nalja, poeb Tiimoni korjusesse, annab sellele elu ja laip läheb kek­sides kirikusse, kus tekitab rahva seas segadust. Altari ees on kurat sunnitud lahkuma Tiimoni kehast, mis jääb edasi elama ja liikuma, „kuigi tema veri oli jahtunud ja külm tema käepuutumine“. Tiimon läheb rändama. Kodulinna elanikud peavad teda pühakuks ning püstita­vad kirikusse ta purpuri ja kallis­kividega ehitud kuju. Pärast mõnin­gaid seiklusi pudeneb Tiimon põr­muks kodukiriku ukse ees.

See on kummaline ja müstiline võimatustemaailm, millest Tassa meile siin pajatab.

„Va b a Sõna” esimeses aastakäigus ilmusid Tassalt müstiline nõia- ja põrgulistejutt „Äikse ilm” ning „Jutt mungast, Maarja maalijast”, milles jutustatakse noorest mungast, kellel õnnestus näha taevalist neitsit ja maalida sellest jumalik pilt.

Tassa on nooreestlastest ainsam legendide looja. Stiilis katsub ta taotleda arhailisust, kuid jätab sellega lugejasse keeleliselt kona­ruse mulje. Üldiselt on ta kirjutised väga raskelt loetavad ning mõiste­tavad. J. Jõgeverile olevat keegi tähendanud „Vaga Jaani” kohta: „Kena jutt, maksaks Eesti keelde tõlkida”.

Johannes Semper’ilt on „Noor-Eesti” V albumis „Õed”. Autori esimese proosapalana ei saa sellele läheneda kuigi nõudlikult. J. Semper on rohkem võlutud sõnast kui sisust ja seepärast jäävad ta inimese­kujud kahvatuks.

Vanameistritest on „Noor-Eestile” sellel ajajärgul veel kaastööd teinud Eduard Vilde, avaldades III albumis tuntud naturalistliku stiilika jutustuse „Kuival”, mis kirjutatud juba aastal 1900.

           

D. Kriitika.

1. „Kiirte“ ajastu.

Juba alguses rõhutasid noored eriliselt kirjandusekriitika puudu­mist. „Et seda puudust vähegi parandada — ja suur puudus on see tingimata, — otsustasime „Kiirte” ilukirjanduslikele ja teaduslikele töödele veel iseäralist „arvustuse osa” juurde asutada, kus me asjalikka ja erapooletuid arvustusi tahame avaldada.”

„Peale Eesti kirjanduse tahame selles „arvustuse osas” ka ilma kirjanduse voole erapooletuma arvustuse valguses vaadelda ja nende üle seletust anda.” Nii kirjutab „Kiirte” toimetus esimese vihu arvustuseosa eessõnas. Samas kurdetakse ka, et raske on paljudel aladel leida asjatundlikke kaastöölisi, eriti teaduslikele raamatutele arvustajaid.

Eessõna lõpetades vabandatakse juba ette tulevasi puudusi: „Kui palju meil meie arvustuse edendamise püüe korda läheb, saab ju ava­lik arvamus näitama. Igatahes jääb aga meie päralt teadmine, et me selle kasuks midagi oleme püüdnud teha” .

Ei saa salata, püüet on kiirlastel palju.

Arvustuseosas O. Nõges’e (Rütli) poolt kirjutatud avaartikkel „Naturalismist kirjanduses” ei luba küll kuigi palju loota ega ärata erilist usaldust. Liiga pealiskaudselt on selles vaadel­dud kirjandusenähtusi.

Enam hindamist väärib mitme autori kirjutis „E e s t i kirjan­dusest aastal 1900″. Siin vaadeldakse teaduslikku ning algu­pärast ilukirjandust ja tõlkeid. Peamisteks arvustajateks esimeses vihus on: G. S-s (G. Suits), G. O., J. L(epa), R. L(esta), 0. Nõges (Rütli) ja H. P(öögelmann).

Põhjalikumalt arvustatakse Ernst Peterson’i „I s s a n d a  kiitu­seks” ja „Jakob Mändmetsa kirjatöid” („Oma õuest”,  „S a l a s ü ü d l a n e” ja „K o d u k ü l a vainult”). Arvustajad analüüsivad neid töid üksikasjalikult, toovad ette peaaegu kõik teoste voorused ja pahed.

„Luulekirjandusest“ annab G. Suits küll lühikese, kuid siiski küllalt iseloomustava ülevaate. 1900. aastal ilmunud tähtsamaks luuletooteks on tema arvates Jakob Liiv’i „P ü h a k u j u“. „Iseäralist mõnu anna­vad lugulaulule veel kõlavad riimid, mille loomisele Liiv nii meis­ter on

Kahtlemata on „Kiirte” esimese ande kirjanduse aastaülevaade oma aja kohta üks tüsedamaid ja kriitilisemaid ning väärib sellena hindamist. Et teine anne ilmus samal aastal, siis pidi see arvustuse osas paratamatult jääma kõhnaks, sest sel ajal aastas ilmunud raa­matute arv ei olnud kuigi suur.

Gustav Suitsult ilmub teises osas „Lehekene Koidula viieteistkümnenda surmaaasta mälestuseks“, mis annab lauliku lühikese eluloo ja tegevuse hinnangu. Autor ütleb oma kirjuti­sel olevat järgmise ülesande: „Eelseisvad read tahavad ainult Koidula 15-ne-aastast surmapäeva mälestada ja Eesti rahvale tema vara närt­sinud õit meelde tuletada… Nad tahavad hüüdjaks hääleks — kas kõrbes? — olla, et Koidula (täielik) elulugu kirjutajat ootab ja, peaasi, tema kirjatööd Eesti rahvale kätte saada­vaks peab tehtama”.

Paraku jäid aga need sõnad tõesti kauaks ajaks hüüdjaks hääleks. Viimase osa oma õpilasaegsest nõudest teostas Suits ise alles pro­fessorina veerandsaja aasta pärast.

Veel leidub selles vihus J. Põhiala (Joh. Lepa) pikem kirjutis „Poola vaimuelu ja Boleslav Prus” ning G. Suits’ult lühi­kesed eluloolised märkmed mag. Matti Helenius’e kohta, kes on Koi­dula luuletusi tõlkinud soome keelde.

„Kiirte” kolmas vihk, mis ilmus 1902. aastal, pakub jällegi pikema arvustusliku ülevaate „Eesti kirjandusest 1901. aastal”, mis koostatud sama kava järgi, nagu 1900. aastagi ülevaade.

Arvustuseosa avab siin „Kiirte” toimetaja pikema kirjutisega „Mis nõutakse praeguse aja romanilt?”, mida ta ise nime­tab sulejoonistuseks. Autor vabandab juba ette oma kriipsutuse nõrkusi. „Et aga Eestis meie teatavasti vist ühtgi ülevaatlikku kirjatööd selle kohta ei ole ilmunud, missugused juhtmõtted nõnda nimetatud „uue aja kool” kirjanduses välja on töötanud ja missugused ülesanded ta üles seadnud, julgeme ometi mõne jämeda kriipsugagi sellekohast „sulejoonistust” paberile visata, kuna „pildi” maalimiseks „pinslit” pole ja sellega ümberkäimiseks ka osavust puuduks. Need „kriipsud” tahavad praeguse-aja — modern-realistliku — romani üle­üldiseid põhjusmõtteid esitada.”

Üheteistkümnel leheküljel jagab siis autor lahkesti igasuguseid õpetusi, kuidas peab romaani kirjutama, kuidas teemat valima, kange­lasi iseloomustama ja kuidas teosele kunstihõngu sisse puhuda. Autor teeb selgeks, et „romaan või jutt üleüldse käiksest pole puistata ega pühapäeval kella kolmest vüeni kirjutada ei saa“, vaid pikka eel­tööd ja ettevalmistust nõuab.

Algupärastest proosateostest arvustatakse põhjalikumalt E. Peter­soni „Tulge appi!“, P. Grünfeldt’i „Killud”, Jakob Liivi „Vihud I parmas ja Ed. Vilde „Teravad nooled“.

Kõigi kohta teeb lõppkokkuvõtte toimetaja (Suits). Seal tunnus­tatakse: „Otsekohe üteldes — ei või päris kunsti mõõdupuuga ühtgi muud jututoodet mõõtma hakata kui ainult vahest E. Petersoni „P a i s e t e“ kolmandat annet. Kahju aga, et raamatul oma „paised“ külles on, mida liigne tendenzi tagaajamine sünnitanud”. E. Vilde „T e r a v a d nooled” tunnistatakse nõrgaks ja autor saab sarjata eriti veel selle eest, et ta oma aine ja tegelaskonna ammutab võõrsilt. „Mis peaks meie kirjandusest saama, kui meie kirjanikud oma jutuaineid võõrsilt hakkaksivad laenama, juba nüüdgi on tal Eesti rahvuslikku  laadi veidi küljes?”

Arvustaja leiab Vilde sellise talitusviisi olevat lubamatu rahvus­liku kuriteo. Ja kosmopoliitiline romaan ei küüni kunagi kunstiteose tasemele, „kui kirjanik mitte genius ei ole“. Seepärast tunnistatakse see arvustaja poolt ka halvemaks kui tõlge. „Meie peame hra Vilde kodumaalistest jututoodetest väga lugu, aga niisugustest kosmopoliitilistest romanidest kui käesolev arvame, et nad hra Vildele kui Eesti kirjanikule igakord mitte palju auu ja lugupidamist ei jaksa tuua.”

Jakob Liiv’i „Vihud“ „ei ole laita, aga ta jätab südame külmaks”, nagu kõik teisedki selle aasta proosateosed.

Luuletajatest tõstab G. Suits O. Grossschmidt’i „meie paremate luuletajate liiki”. Aasta parimaks tunnistab ta aga „Bergmanni laulud”, kirjutades selle kohta järgmist: „See jääb jäädavaks klas­sikaliseks raudvaraks Eesti luulekirjanduses. Bergmann on üks neist klassikalise luule viimastest „suurtest meistritest”, kes Eestis luulekandli keelt kõlistanud”.

See on kõik, mis kiirlastel oli öelda arvustuse alal. Seda pole palju, kuid siiski küllalt tolle aja kohta. Selles osas on nad kõige rohkem oma lubadusi suutnud teostada. Mõningaist raamatuist on antud analüüsivad ja kritiseerivad kirjutised, mis tolleaegsete lühikeste ajalehesoovituste kõrval märgivad nõudliku ja asjatundliku arvustuse alguse. Rohkesti seatakse arvustustes üles ka nõudeid ja põhilauseid meie kirjanduse kohta, mis kehtivad praegugi. Seega on Kiired” arvustuseosas täitnud oma ülesande ja andnud korralikku materjali „Eesti koja ehitamiseks”.

   

2. „Noor-Eesti‘‘ esimene ajastu.

Kirjanduskriitikas ei suuda nooreestlased selles ajajärgus palju pakkuda. Tehakse õieti luige, havi ja vähi tööd. Puuduvad veel ühised lähtekohad ja hindamisalused. Igaüks kõneleb ainult enese’eest ja õnnetuseks risti vastu kaaskirjutajale.

Selle ajastu kandvamaks kriitiliseks jõuks on Gustav Suits. Esimeses albumis avaldab ta „Peatükk pikemast kirjatööst“. See pikem „kirjatöö” ilmus ise aasta hiljemi Suitsu esseede kogus „Sihid ja vaated” „Juhani Aho” nime all. Autor tutvustab lugejaid lühidalt Juhani Aho eluloo ja Soome oludega. Suits on veendunud, et „ei ühegi teise rahva kirjanik ole eneseje Eestis niisugust kodanikuõigust saanud kui Juhani Aho”. Aho imetlejad olid peaaegu kõik nooreestlased. See tõsiasi ongi põhjustanud Suitsu hea, sooja ja imetleva tutvustamiskirjutise, mida J. Jõgever huupi pidas laenatuks.

Albumis „V õ i t l u s e  p ä i v i l” avaldas G. Suits kirjutise „M e i e esimene luuletaja”. Ta kinnitab, „et Kristian Jaak Peterson minu teada esimene Eesti soost luuletaja-iseloom on: tuline, elurõõmus, täis nooruslikku julgust ja lootust, nagu seda meie hiljemategi luuletajate juures aastasaja lõpupoolel harva leida on”.

Selle kirjutisega oli päevavalgele toodud aastakümneid arhiivides seisnud nooruslik ja elurõõmus varavarisenud K. J. Peterson ning talle antud vääriline koht eesti kirjandusloos. K. J. Peterson tunnistati esimeseks nooreestlaseks ja ta seni ilmumatud luuletused paigutati „Noor-Eesti” albumites aukohale. G. Suitsu teeneks jääb selle lauliku esiletõstmine.

1906 avaldab Suits Helsingis oma artiklite kogu „Sihid ja vaated”, milles peale eelmainitud „Juhani Aho” leiduvad veel kirjutised: „Kaks ilmavaadet”, „E e s t i kirjanduse algul”, „„Meie Schiller”!” ja „Kaks mälestust: Eleonora Duse ja Georg Brandes”. „K a k s ilmavaadet” on poliitiline artikkel, mis on tihedalt läbi põimitud kirjandusega. Suits analüüsib lähemalt „vana eestlaste”, „kolmainsusõpetusel” püsivat maailmavaadet, „keiser, usk ja isa­maa”, püüab arvustada selle õpetuse ebakohti ja näidata noorema põlve erinevat individualistlikku maailmavaadet, suhtumist rahvus-, kultuuri-, kõlblus- ning kirjanduseküsimustesse. Oma rahvusluse põhimõtted deklareerib ta seal järgmiselt: „Me ei arva rahvuse tundmust ja oma emakeele kalliks pidamist, näit. mitte mõneks „vooruseks” või „isamaaliseks kohuseks”, nagu meie „isad“ seda meile õpetasid, vaid peame seda selleks, mis ta on: lihtsaks loomulikuks tundmuseks, inimlikuks vajaduseks, mis ainult nii võib olla ega mitte teisiti. Et meie eestlased oleme ja ennast eestlasteks tunnistame, selles ei näe meie mingit iseäralikku „ärateenimist” ega anna see ka põhjust mingisuguseks uhkustamiseks”. See rahvusluse põhimõte saab alu­seks kõigile nooreestlaste tegutsemistele, mispärast väärib erilist alla kriipsutamist.

„Eesti kirjanduse algul” antakse lühike ülevaade eesti kirjanduse arenemisest algusest kuni „Kalevipoja” ilmumiseni. Pea­raskus kirjutises on langetatud K. J. Petersoni esiletõstmisele ja temale meie vanemas kirjanduses keskse koha kindlustamisele.

H. Raudsepp annab „Noor-Eesti” esimeses albumis hindava üle­vaate „K. E. Söödi luule”. Ta peatub lähemalt Söödi luule sisul ja vormil ning leiab, et „Sööt näib oma ainete ja nende iselaadilise avaldamise läbi nagu mõnda „kooli” meie luulepõllul rajanud ole­vat… Söötiga on meie luulekirjanduses uus vool tõusnud: püüd seltskondlikka küsimusi ja olusid luulehelgis valgustada” 2.

Veel leidub esimeses albumis J. Aavik’u kirjutis „Charles Baudelaire ja dekadentism”, kus öeldakse mõni sõna dekadentismi olemusest ja Ch. Baudelaire’i eluloost ning loomingust. „Kriitikus” arvab, „et J. Aavik oma prantsusekeele tundmist ja vaba aega seks tarvitada oleks võinud, et lugejaid Prantsuse kirjameestega tut­vustada, kes äratavamalt mõjuvad, kui Charles Baudelaire. Meie ei ole tõepoolest veel mitte nõnda kaugel, et tülpinud kirjaniku haigetest kujutustest ja otsitud sõnadest midagi „õppida” võiksime”. Tõe­poolest ei suuda Aavik paaril leheküljel ega sellele lisatud kuues tõlkenäites palju ära ütelda ja selle „kunstlike erutamisevahendite pruukijate klubi liikme” tutvustamine tundub elutules põlevate noor­eestlaste albumis üleliigsena.

„Võitluse päivil” avaldatud Fr. Mihkelson’i arvustust „Ü h e luuletustekogu puhul” puudutasime juba eespool (lk. 14 ja 15).

„Noor-Eesti” teine album lisab eelmistele pikema arvustuse Eduard Mihkelson’ilt E. Petersoni „R a h v a v a l g u s t a j a” kohta. Lähemalt vaadeldakse üksikuid tüüpe ja üldist tausta ning hinnatakse jutustuse sündmustikku koos meie tolleaegse poliitilise eluga, mui­dugi vastavalt arvustaja arusaamistele, mis sageli võivad tekitada vastuvaidluse tahet. Lõpuks näeb arvustaja kirjaniku ülesandeid järg­miselt: „Varjukülgesid valgustada, nende püüdeid piitsutada, kes oma ühiselulise loomu poolest kui ka isikliste vajaduste pärast rahvast tõelisele valgusele ja arusaamisele takistavad jõudmast, vanu väärtuste tahvleid puruks lüüa, vanu suurusi kõigutada, raudse käega kõike seda maha kiskuda, mis vaimusurmav ja uinutav on: selles on meie arvates just iga kirjaniku suurem väärtus”.

Selle ühekülgsuse üle tõttab J. Luiga kohe ironiseerima: „See seisusõna on just niisama õige, kui õige tõendus on: „inimesed elavad, et oma haigusi parandada.” Seisukoht on täiesti vale. Kirjanik ei ole minu arvates mitte korstnapühkija, et ahjud heledamalt põleks: kir­janik on „elu tuli ise”. Kirjanik ei ole ka saapaviksija: ta on läige iseenesest”.

        

3. „Noor-Eesti“ teine ajastu.

Kui eespool mainisime, et nooreestlased sellel ajastul hakkasid teadlikult teostama oma kirjanduskunstilist kava, siis on öeldu täiel määral maksev ka nende arvustusliku tegevuse kohta.

„Noor-Eesti” kolmandas albumis ütleb Fr. Tuglas: „Kirjanduse kui kunsti arvustaja juhtnööriks peab olema: Põhimõte ei ole kir­janiku voorus ega ebavoorus. See on ainult loomulik nähtus. Arvus­tuse ülesandeks on: kirjaniku ideede loogilise arenemise ja edene­mise selgitamine, nende ideede käsitamisvormi analüüsimine ja hindamine. Ühe sõnaga: arvustaja näeb kirjaniku ideedes ja põhimõtetes ainult kunstisünnitusi, fantaasia kõige ilusamaid õisi, millede praktiliku väärtuse määramine juba publitsisti ülesandeks on”.

Ja samas albumis mõningad leheküljed edasi nõuab B. Linde : „Arvustaja peab kõigepealt artistlik individualiteet olema, kes kunstnikuna loovast jõust ja selle sünnitusest aru saab. Tal peab kunstist tõeline, peene käsitus olema ja siis lai haridus kirjan­duses ja kujutavates kunstides, lai teaduslik eruditsioon… Arvustaja juures mängib loomise võim suurt osa: tema sensibiliteet peab suur olema, et kirjanikule või kunstnikule järel tunda, tema pilte omandada võida… Arvustaja ei ole siis enam kirjanduslike toodete väärtuste selgitaja… Arvustaja on siis jäljendav kunstnik, kes meile omas kunstitöös neid mõtteid, tundmusi ja meeleolusid piltides kujutab, mis teatud töö lugemisel temas on ärganud”.

Seega on siis määratud selle ajastu kirjanduskriitilised lähtekohad. Need on puhtkunstilised. Arvustajat ei tohi huvitada kirjaniku aine ega ideede sobivus antud ühiskondlikule korrale, vaid ainult käsitlusvorm, selle kunstipärasus ja sisemine loogika. Kuid teiselt poolt on arvus­taja ka järellooja, kes peab edasi andma oma subjektiivsed tundmu­sed ja meeleolud, mis ta saanud teose lugemisel. Seega on arvustus ainult kriitiku subjektiivsete muljendite väljendus, mis olenev peami­selt tema isiklikust maitsest. B. Linde tahab seega näha impressionist­likku arvustust, kuna Fr. Tuglas peab arvustusele tarvilikuks ka objektiivseid ülesandeid, s. o. käsitlusvormi analüüsimist ja hinda­mist vastavalt poeetilistele ja esteetilistele reeglitele. Teose sobi­vuse ja praktilise väärtuse hindamine ei mahu aga enam kriitika piiridesse. Seega on tõmmatud terav vahe ja arvustus tunnistatud väärtuseks omaette.

Selle ajastu andekamaks ja silmapaistvamaks kriitikuks kujuneb Fr. Tuglas. „Noor-Eesti“ III albumis teeb ta hea alguse, avaldades pika ja põhjaliku võrdlev-kriitilise ülevaate „Eduard Vilde ja Ernst Peterso n“. Selles rakendab ta enda poolt püstitatud arvustusenõuded ja hindab Vildet ning Petersoni peamiselt vormilisest küljest. Kirjutises rõhutab ta sageli: „See aga, mis kunstiajaloos maksma jääb, on kõigepealt kunst, on vorm. Aine — see on midagi üleüldist, kõikidele kättesaadavat. Alles vorm peegeldab eneses kunstniku individualseid omadusi“. „Mitte sisu, vaid vorm, mitte mis, vaid kuidas — see on kunstis ainsam järjekindlalt ede­nev, ühiskondlikust edenemise astmest väljakasvav realiteet.” Vor­milisest seisukohast ei pakkuvat aga E. Vilde ja E. Petersoni looming palju, sest nad ei olevat omaks tunnistanud ühtegi kirjandusvoolu ega oma töid kirjutanud mingi kooli reeglite järgi, ei olevat kasutanud kindlaid meetodeid.

Hoolimata kõigist vormilistest puudustest tunnustab Tuglas siiski lõpuks: „Vilde ja Peterson ei ole mitte sedavõrd tähtsad kunstnik­ena, kes midagi täiesti läbiviidut luua oleksid suutnud, kui novaatoritena, kes vanade vormide vastu sagedasti võidelnud ning sellega uuele pinda on valmistanud. Nendega alles algab tõsiselt Eesti rah­vusliku proosa ajalugu”.

Nad on kirjanikud, „keda vähemalt arvustadagi maksab”. Ja see on Tuglase arvates küllalt suur tunnustus, sest arvustusväärseid kir­janikke oli meil sel ajal väga vähe. Tuglas andis põhjaliku uurimuse E. Vildest ja E. Petersonist, mis üles seatud printsiibi kohaselt oli hästi läbi töötatud. Nooreestlaste vastased pidasid seda albumi parimaks ning kandvamaks tööks.

„Noor-Eesti” ajakirjas avaldab Fr. Tuglas rea arvustusi ilmunud novellikogude kohta ja pika analüüsiva ülevaate 1909. a. ilmunud ilu­kirjanduslikust proosast, kus teda rahuldavad ainult teatud määral Juhan Liiv’i „Elu sügavusest” ja A. H. Tammsaare „Noored hin­ged”, kuna realistlikud Lintrop’i „Igapäevane elu”, M. Metsanurga „Vahesaare Villem” jt. pole Tuglase maitse järgi ega anna eespool- püstitatud arvustuse ülesande kohaselt kunstiteose mõõtu välja.

Arvustades Tuglas järjest püstitab uusromantilise kirjanduse juhtlauseid. Juhan Liivi arvustades hüüab ta: „Miniatuuri vorm on kõige intimlikum, kõige aristokratlikum vorm”. „Sest iga asja taga on mõte. Asja on kuni võimaluseni tarvis ideele lähendada. Reaalne on ainult mitte-reaalse sümbol.” Juhan Liivi „Elusügavusest“ leiab hindamist just nende lähtekohtade alusel, kuigi Liiv ei leia oma hinge sügavusele kuju ega suuda tõsta eriliselt miniatuurivormi kultust.

         

  „Noor-Eesti“ ajakirja kaas.

   

Samu mõtteid rõhutab ta ka Lintropit ja Metsanurka arvustades, kui küsib: „Ja kas ei sünni terve meie esteetiline usutunnistus väiksesse novelli, miniatüüri, mis enese rajad karskemeelsena ja uh­kena ära on määranud, mis end üheainsa idee, probleemi, meeleolu peale keskendab ja sellepärast meie kunstiunistusele ka kõige suurema ning jagamata armastusega vastu võib tulla?.. On tarvis lahti lüüa asjadest, et asjade hinge leida. On tarvis üles leida need „suured ning lihtsad elu piir­jooned”, milledest Aho, naturalismist lahkudes, kõneles” .

On selge, et sellisest seisu­kohast lähtudes ei leia hinda­mist Metsanurga romaan ega M. Heiberg’i, A. Ertel’i, O.Truu, J. Lintrop’i, Ansomardi, A. Tõnurist’i ega teiste realistlikud, sageli ühekülgselt valgustatud, pooltoored väljalõiked, pildid igapäevasest elust, vallavaestest, väikestest ametnikest ja teistest pisiinimestest. Neis puudub Tuglase määratluse järgi kunst, nendes pole asju lähendatud ideele, kujundatud tihedalt sümboliteks, vaid on jäetud asjadeks.

„Noor-Eesti“ neljas album toob Tuglaselt uurimuse „Kirjanduslik stiil. Mõned leheküljed salmi ja proosa ajaloost”. Ta kin­nitab: „Stiil — see ei ole milgi kombel mitte ainult vormi küsimus. Ühtki mõtet ei või kahel viisil välja öelda, nii et mõte täiesti üheks ja selleks samaks jääks. Tõde ripub suurel määral omast vormist. „Tõde,” ütles Oscar Wilde: „see on stiili küsimus””.

Sellest seisukohast hindab Tuglas pikemalt meie rahvaluule, Piibli ja „Kalevipoja“ stiili, ei jäta puudutamata aga ka meie vanemate kirjanike väljendusviisi kuni Vilde ja Petersonini. Meie rahvalaulu stiilile heidab Tuglas ette tuimust, monotoonsust, väsitavust ja puist ning kivistunud olekut. „Meie rahvalaul — see on ainult üks võimalus. Kuid stiilil peab palju võimalusi olema.” Meie muinasjutud on Tug­lase väidete järgi vormitud ja fantaasiavaesed. „Kalevipojale” hei­dab ta ette stiilipuudust, materjalide ebatasasust ja arhitektoonilise ehituse nõrkusi. „K a l e v i p o j a stiili puudus ulatab nii tema kompositsiooni ja keelde kui ka ainetesse ning ideedesse. Kalevipoja isikul puudub karakter, puudub kehaline ja hingeline profiil. Niisama karakterita ja profilita on ka see maailm, mis teda ümbritseb.” „K a l e v i p o e g on meile vale paatost, õõnest fraseologiat, pealiskaudsust sisus ning vormis õpetanud.” Hinnatavat stiili ei suuda pakkuda ka meie vanemad kirjanikud.

Sootuks paremas arvamuses on Tuglas Piibli vormist. „Kellele Piibel oma sisu poolest mingi pühakiri ei ole, sellele on ta seda vähemalt oma vormi poolest.”

1914. aastal avaldas Tuglas „Noor-Eesti” väljaandel 80-leheküljelise monograafia „J u h a n  Liiv”, mis on kantud eespool vaadeldud vaimust ja tõekspidamistest.

Tuglas on toonud sesse monograafiasse asjatult rohkesti kirjan­dusvoolu definitsioone. Juhan Luiga on näinud selles Eino Leino mõju. Üldiselt on monograafia ebaõnnestunud.

Samal aastal avaldas Tuglas „Vabas Sõnas” kirjutise „Üks moment paberist labürindis”, kus ta peale „Noor-Eesti” teenete allakriipsutamist võtab väga kriitilise seisukoha teise kaas­aegse kirjandusrühmituse „Momendi” esinemise kohta. Ta tembeldab momentlased Przybyszewski kooli epigoonideks, ei leia nende teos­tes midagi hinnatavat ja langetab otsuse: „Moment — see on üks kõrvaline haru meie uusromantilises kirjanduses. See on kõige vähem sümpaatne, kõige vähem aromatiliselt lõhnav äär selles luhas. Mingit tuleviku teed ei või ta sarnasena avada”.

1916. a. „Vabas Sõnas” avaldas Tuglas „A.H.Tammsaare toodangu piirjooned. Osa pikemast kirjutisest”. Seal teeb ta hindavaid kokkuvõtteid Tammsaare varasemast külarealistlikust, „Kiirte”-aegsest ja hilisemast uusromantilisest loomingust. Hindamist toimetab ta eespool vaadeldud meetodiga ja kinnistatud tõekspida­miste kohaselt.

Teiseks selle ajastu väledama sulega kriitikuks on B. Linde. Tuglasega koos püstitas ta „Noor-Eesti” III albumis, artiklis „Raiesm a a l”, impressionistliku arvustuse põhilauseid ja uue kirjandussuuna aluseid, nagu nägime eespool. Kuigi Linde teoreetiliselt pidas ainu­õigustatuks impressionistlikku arvustust, ei püsi ta tegeliku kriiti­kuna ometi ainult selle piirides. Üksikuid kirjanikke ja kirjandusteoseid arvustades ei jää ta kunagi subjektiivseks oma muljete edasi andjaks, vaid esineb objektiivse hindajana, kes arvestab isegi aega ja olukordi. Võiks öelda, ta on arvustajana Tuglasest tunduvalt objek­tiivsem. Tuglas ei leia enda poolt püstitatud kitsaste vormikultuse kammitsas siplevate tõekspidamiste kohaselt E. Enno „Uusi luuletusi” arvustades sealt midagi kirjanduslikku. Ta nimetab Enno luuletusi „odavaks moraliseerimiseks”, Joobnud burschi lauluks”jne., mil­lel puudub igasugune loogika ja mõte. B. Linde sellevastu suudab mõista Ennot ning hinnata tema luule tähtsust. Sama luuletustekogu arvustades kirjutab Linde: „Eesti modernse kirjanduse esimeseks tee­rajajaks võiksime julgesti E. Ennot nimetada”. Linde leiab, et Enno on esimene eesti individualistlik luuletaja, kes püüab vabaneda vana­dest traditsioonidest, leida uut vormi, harrastab vabavärssi. Linde kinnitab, et Enno otsib ilu „sõnades, mis sügavaid müstilisi perspektiive inimese hinges peavad avama, pea kõikidel juhtumistel autori „minast” välja minnes”. B. Linde tõstab esile ka Enno luule mõttelise, filosoofilise külje, mis ongi Enno lüürika olulisemaid jooni.

Samane erapooletus ja objektiivsus ilmneb tal ka „Noor-Eesti” ajakirjas ilmunud artiklis „Noored ja vanad”, kus õigustatakse noorte seisukohti ja tõrjutakse tagasi vanade rünnakut.

„Noor-Eesti” ajakirjas avaldab B. Linde veel kaks pikemat artik­lit — „P e e t e r All e n b e r g” ja „E s t e e t i l i n e  m a i t s e m i n e” ning rea „Teatrimärkusi”.

„Noor-Eesti” IV albumis avaldab B. Linde teatriprobleemi käsit­leva artikli „Meie teater ja meie aeg”, kus lähemalt peatub K. Menning’i ja tema realistliku kooli juures.

„Vaba Sõna” 1914 toob B. Lindelt artikli „ „N oo r – E e s ti” ja poliitilised rühmitused”. Tähelepanemist väärib see kirjutis sellepärast, et „Vaba Sõna” veergudel leiavad nooreestlased ja pahempoolsed võimaluse koos töötamiseks. B.Linde kinnitab: „Jah, meil on veel usku nendegi ühistöösse teaduslikel ja kunstilistel aladel, kes oma vahel politilistes vaadetes lahku lähevad, kuigi selleks palju isikulist väljaarenemist vaja on, mis aitab parteiliste vastolude üleliig­seid teravusi tasandada. Ei saa aga muidugi salata, et sellelgi ühis­tööl sagedasti omad suured raskused ei puudu”

Samas „Vaba Sõna” aastakäigus avaldab B. Linde veel ülevaate „Eesti draama 1913. aastal” ja terve rea retsensioone ilmu­nud raamatute kohta.

„Vaba Sõna” 1915. aastakäigus ilmusid talt artiklid „Eduard Vilde”, „Edward Munch”, „Theodor Altermann” ja „Vaade 1914.a. kirjanduslikku arenemisse”.

„Noor-Eesti” V album sisaldab B. Lindelt „E e s t i  intelli­gents” ja „Juhan Liiv in memoriam”.

Nagu nägime, jääb B. Linde oma rohketes kriitilistes sõnavõttu­des võrdlemisi objektiivseks ja seega on ta kirjutised ka kaalukad ning kirjanduslooliselt arvestatavad, kuna Fr. Tuglase tolleaegse kriitilise loomingu kohta me seda täiesti ei saa öelda. Fr. Tuglas oli rohkem „Noor-Eesti” arvustusliku lipu kandja, B. Linde aga tegelik olukordi arvestav arvustaja.

  1. Linde huvialad ei piirdunud ainuüksi kirjanduslike küsimus­tega, vaid need haarasid ka teatrit. Kriitik B. Linde ületab mitmekord­selt ilukirjaniku B. Linde.

„Noor-Eesti” III albumis esineb kriitikuna veel Jaan Oks. Ta aval­dab pikema kirjutise „Kriitilised tundmused Eesti va­nemat ja uuemat kirjandust lugedes”. Need tundmused on tõesti väga kriitilised. J. Oksa arvates puuduvat meil ilukirjandus ja arvustus täielikult. See „midagi”, mis olemas, olevat „ainult nurja­läinud katsekesed, laste esimesed kirjatähed, mida vaja oleks olnud seitse korda järgimööda ära põletada ja alles siis tuhast tööisu üles äratada”. J. Oks väljendab oma mõtteid brutaalselt, sõnu valimata ja sellepärast nimetab teda A. Jürgenstein „kirjandusliku laadaputka jõu­meheks”, kes ilusat paberit asjatult määrinud.

„Noor-Eesti” ajakirjas avaldas J. Oks veel paar kriitilist kirju­tist ja kaob seega vaateveerult. Esimeses kirjutises, „Eduard Vilde roman „P r o h v e t  M a l t s v e t””, tarvitab ta lopsakat väljendusviisi Vilde romaani ebakohtade allakriipsutamiseks. „Prohvet Maltsvet” ei oma J. Oksa silmis mingit väärtust.

Ka teises kirjutises või improvisatsioonis, „Meie ju tukirjanikke vaatamas”, suhtub J. Oks eitavalt meie kirjandusse. Ta ei leia sealt midagi väärtuslikku. „Peaaegu võimata on meie ter­ves vanemas ilukirjanduses algupärast jõudu, individualset kunsti- võimet ära tunda.” Oks nõuab, et „Kirjandus peab rohkem iseteadlikumaks eneses saama”, alles siis võib välja pääseda ummikust ja jõuda kunstikirjanduse avaratele rohumaadele.

       

„Juhan Liivi luuletuste” kaas.

       

Kahjuks on „Noor-Eesti“ eelmise ajastu tooniandev kriitik ja rühmitise juht, Gustav Suits, sellel ajastul jäänud tagaplaanile. Ta kirjutas küll „Noor-Eesti” ajakirja saateks uue suuna programmartikli, kuid selle üksikasjalisemast sisustusest on tema kaalukas sulg kõrvale tõrjutud. Aegade arenedes taandub ta tegeliku juhigi kohalt märgata­matult ja domineerima hakkavad Fr. Tuglase kirjanduskunstilised, eriti vormikultust hindavad tõekspidamised. „Noor-Eesti“ lõpul ja „Siuru” alguses ongi Fr. Tuglas tõusnud juba ametlikuks juhiks.

„Noor-Eesti” ajakirjas avaldab Suits kaks kriitilist kirjutist, kuid mõlemad välismaistel ainetel.

Esimeses kirjutises „A i n o Kallas novellikirjanikuna ja luuletajana” annab ta põh­jaliku ülevaate A. Kalda omapära­sest andest ning loomingust. Kal­las oma eesti ainestikuga avastas soome kirjandusele uue aineala, provintsi eesti. A. Kalda looming on meile seetõttu eriti huvitav.

G. Suits on asjatundlikult näidanud, kui sügaval asuvad A. Kalda juured Eesti mullas.

Teine kirjutis „B j ö r n s t j e r n e  B j ö r n s o n. In memoriam” on pärjaks kuulsa norralase kalmule.

G. Suits tõstab ilmekalt esile selle Norra kroonimata kuninga vaimse rahvusvahelise suuruse ning annab ümmarguse ülevaate ta loo­mingust.

„Vaba Sõna” 1915. aastakäigus annab Suits ülevaate „Meie kõige uuemast naiskirjandusest”. Ta analüüsib H. Vuolijoki, S. Vardi ja M. Sillaotsa ainevalda ning ideede ringi. Pikema käsitluse osaliseks saab H. Vuolijoki „Udutagused“. G. Suits arvab, et noortel naiskirjanikel pole põhjust oma meeskolleegide ees häbe­neda. Ta leiab, et „Algavad naiskirjanikud on huvitavad just selle poolest, et nad endid annavad oma kogemuste ja kalduvuste otse­kohesuses ja et nad oma isiklikke ja ühiskondlikke iseäraldusi niiviisi lähemalt paljastavad kui meeskirjanikud”.

„Noor-Eesti” V albumis avaldab G. Suits juubelikirjutise ,,1905— 1915″, mida eespool juba lähemalt vaatasime.

J. Aavik avaldab „Noor-Eesti“ ajakirjas polemiseeriva kirjutise „Noor-Eesti ja arvustus“, artikli „Prantsuse stiili iseärasustest” ning mõningad arvustused. Kaassaarlase Villem Grünthali „Laulusid” arvustades tõstab ta esile noore luuletaja omapärasuse, rõhutab tas romaani rahvaste otsest mõju ja Grünthali keeleteaduslikke kalduvusi. A. H. Tammsaare „Üle piiri” ja Rein Tamm’e „Hinge hämaral” ei rahulda aga J. Aavikut ning ta langetab nende kohta eitava otsuse. Prantsuse kultuuri ja kirjanduse innuka harrastajana iseloomustab ta tabavalt selle rahva „isiklikult rahvus­likku omapärast stiili” ning kiidab kõrgeks selle voorusi — „selgust, täpipealsust ja eleganti lihtsust”.

„Noor-Eesti” IV ja V albumis avaldab J. Aavik pikemad artiklid oma erialalt, „T u l e v i k u E e s t i  k e e l” ja „E e s t i kirja­keelse stiili arenemisjärgud”.

Esimeses artiklis nõuab J. Aavik keele reformi, seab üles rea uuendusnõudeid ning teeb ettepanekuid kirjakeele parandamiseks. Ent albumi toimetus avaldab selle artikli autori enda vastutusel, poolda­des ainult osalt J. Aaviku ettepanekuid.

Teises artiklis jagab J. Aavik eesti kirjakeelse stiili arenemise kolme suurde järku: I järk lõpeb J. V. Jannseni ja Fr. R. Kreutzwal­diga; II ajajärgule, nn. „maaharitlase stiilile”, teeb lõpu käesoleva sajandi alul „Noor-Eesti” liikumine, millega ühtlasi algab ka kolmas järk, nn. kultuurne „linnaharitlaste stiil või keeleuuenduse ajajärgu stiil”, mis peab tõstma eesti keele ja stiili kultuursele tasemele.

„Vabas Sõnas” avaldab J. Aavik paar arvustust (A. France „Jutud II” V. S. 1914 ja G. Suits „Eesti lugemiseraamat” V. S. 1916) ning märkmeid „Dr. M. Veske 25-aastase surmapäeva mälestuseks”.

„Noor-Eesti” noorema põlve andekamaks ja mitmekülgsemaks kriitikuks-kirjandusteadlaseks on J. Semper. Oma kaastööd alustab ta „Noor-Eesti” ajakirjas, kus peale polemiseeriva arvustuse „M õ t ted II” avaldab pika ning oma aja kohta küllalt põhjaliku artikli „Sümbolism ja Saksa romantism”. Asjalikult sel­gitab autor sümbolismi olemust ning arenemist kirjanduses ja märgib ära selle ühtivad ning erinevad jooned saksa romantismist. See artik­kel on jäänud seni ainsaks eestikeelseks sümbolismi ja romantismi käsitlevaks põhjalikumaks kirjutiseks.

„Noor-Eesti” IV albumis avaldas Semper „Lüürik ja meie a e g”. Selles artiklis iseloomustab autor meie ruttavat, rühkivat, tempo- ja võitlusrikast auto ning lennuki ajajärku, kus õieti Aeg ja Ruum on surnud ning elatakse Absoluudis, unustatakse luule ning luuletaja. Autor püüab õigustada sel ajal eksituseks, anakronismiks peetava luuletaja olemasolu ja tõstab esile tema dionüüsliku tähtsuse. Luuletaja on see, kes tabab ajast sõnastamatu ja vallutab sellega luge­jate hinge. „Lüürik talutab hinge neisse käärudesse, kus igasühes kalliskivide lademed kätkevad, ja annab võime välist koort, autori­teeti, lahutada omast siseelust, kindlustades, ühesõnaga, enese isikut tema süvenemise ja laienemise teekonnal. Lõpuks, eeldades võimet teisesse tungida, igasse läbielatavasse kujusse, ja seega teise hinge mõista, avab lüürik suure valdkonna uusi ilmu ja laotab otsepärasuse avalduse läike kogu ilma peale, mis niimoodi elavaks templiks muu­tub inimesele”1.

Selline luuletaja kõrgelt hindamine on pärit sümbolistlikust koo­list, kus lüürika seisis aukohal.

„Vaba Sõna” 1914. ja 1915. aastakäigus avaldab ta rea arvustusi ning artikleid, nagu „Entusiasmikultu r”, „A. N. S k r j a b i n”, „Ridala Kauged Rannad”, „Eesti keel 1914. aastal” ning „Filosoofilised kirjad“.

Sama ajakirja 1916. aastakäik toob J. Semperilt põhjaliku uuri­muse „Teaater iseseisva kunstialana”, mis on jällegi jäänud meil seni omal alal ainukeseks.

Nooremaist kriitikuist väärib veel märkimist J. Barbarus, kes „Vabas Sõnas” 1914 avaldab kaks artiklit: „Luule kui askus (nõiastus)” ja „Esteetiline käärimine”. Viimases tutvus­tatakse lugejaid lähemalt futurismi ja kubismiga.

P. Hamburg

Keelest ja kirjandusest nr. 19 (1935)

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share