Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Tarvitan siin meelega sihilikult sõna „t e m p e I” , kuna see sõna on sügavalt juurdunud rahvahulkade teadvusse. Nimetades seda sõna on igaühel kujutlus mingist suurest ja puutumatust ning pühast kohast või ehitisest, mille vastu on aukartust ja lugupidamist. See tunne on seotud küll usuliste mõistetega, aga kas poleks võimalik lubada ka teadusele ühte säärast puutumatut ruumi, sest ta peaks seda väärima kõige enam, eriti kui meelde tuletame neid ohvreid, mis on toodud teadusele, ajaloo kestel on paljud ketseritena ohverdanud oma elu pühimate tõekspida­miste eest võideldes. Eks ole ju teadus ka üks puhtaim usk, mis kasvab välja inimese siiraimast tõeleidmise tahtest. Inimsugu pole osanud ega oskagi praegu hinnata teaduse väärtust. Kui vaadata enda ümber üks­kõik mida, siis leiame, et ümbritsev on nende üksikute loodud, kes tegid oma tööd armastusega üldsuse kasuks, elades ise sellejuures enamasti viletsuses ja võitluses oma olemasolu eest. Kuuldub ju vahete-vahel hääli, kes väidavad koguni, nagu oleks teadus ja tehnika inimsoo hukatu­seks, tuletades sealjuures meelde primitiivrahvaste õnnelikku ja muretut” elu. Usun iga lugeja on veendunud kuivõrd ühekülgselt ja seedima­tult on avaldatud sääraseid mõtteid.

Igaüks meist teab ja kujutleb primitiivrahvaid, millal nad elasid veel; küttimisest, kui palju ruumi nõudis üksiku inimese toitmine, aga samal ajal inimsugu kasvas alatasa. Viimaks ei jõudnud teatud maa-ala kõiki inimesi toita, sest loomastik hakkas välja surema, olles ekspluateeritud juba liiga suure inimgrupi poolt ning siis tuli leida mingi teine tee ära­elamiseks. Jahimehe-kultuurist edasi oli loomulik samm üle minna karjakasvatamisele ja sel teel ära hoida loomastiku lõplikku hävingut. Aga varsti on jällegi inimhulgad ja käsikäes sellega karjad sedavõrd suurenenud, et karjamaadest tuli puudus ning inimkonnal tuli leiutada uusi vahen­deid enda toitmiseks, arendades primitiivset põlluharimist jne. Tõin siin väga lihtsa näite sellest nõiarattast, millele need autorid pole üldse mõelnud, kes leiavad teaduses ja kultuuris pahet. Meie ei saa ju olla ainult tänapäeva inimesed, vaid peame mõtlema tulevikule, et meie järglased ei tunneks külma ega nälga jne. Miks haritakse tänapäeval soid ja rabasid,usun, kõigile on selge, et meie muidu ei suuda end toita. Samadel motii­videl töötatakse instituutides, ülikoolides ja laboratooriumides, et leiutada vahendeid, kuidas võimalikult väiksemat ala maksimaalselt kasutada, kui­das kaitsta vilju kahjurite eest jne., jne. Olen riivanud ainult üht kõige olulisemat vajadust – toidust, kuid sama rada võiks arendada ka kõigi teiste alade kohta, mis pakuvad inimsoole hüvesid.

Teadus on inimkonnale ainult head ja positiivset andnud, aga vaata­mata sellele on kultuuri maski taga peidetud väga palju halba ja inetut, mida primitiivrahvaste ausameelsuse juures vaevalt esineb, aga selle poole püüab iga terve rahvas, et vabaneda säärasest parasiitlevast ele­mendist, valetõlgitsustest ning väärkäsitlustest.

Tagasi minnes templite juurde, näeme, et palvetamiseks ja jut­lustamiseks on tehtud uhkeid ja kolossaalseid ehitisi, aga samal ajal on teaduse suhtes päris tänamatuks jäädud. Ainult viimastel aegadel hakatakse tähelepanu pöörama nende suurte leidurite töö viljale kaugest minevikust, keda meie ei tunne, kellest aga on järele jäänud tema loo­ming. Paljudes kultuurriikides on ehitatud ka tõelist „templeid” või muu­seume sellele, mille tähtsus on ja põlise väärtusega igale inimüksusele, olgu mis kihist tahes või ükskõik missuguses arenemisastmes.

Säärased kultuuritemplid on muutunud otse vajaduseks, olgu see tavalisele turistile, teaduse- või riigimehele, kes külastab võõrasmaad ikka on esimene samm selleks, et tutvuda selle rahva kultuuriga, ülevaadet saada tema tehnika arengust, kunstist, maastiku-oludest, maapõuevara­dest jne. — külastada muuseumi, mis peab väljendama kõik loetletud ja loetlemata alade väärtusliku esituse. Ja tõesti, mida pakub mõni tavaline linnake või ka suurlinn võõrale, ükskõik kellele. Ei ole võimalik ju linna­tänavatelt ja hotellidest tutvuda rahva tõelise kultuuriga, vaid ainult eeskujulikult korraldatud muuseumi kaudu selgub ümbritseva rahva are­nemise võimalused, mineviku tingimused ja praegune seisukord, edasiarenemise tempo ning jõud. Kahjuks meil puudub säärane tõeline keskmuuseum, kust võiks leida ülevaate tervikuliselt ajaloo ja arengu kohta Eestis. Eriti nüüd turismi arendamise järgus, kui iga aasta kümned tuhanded võõrad käivad meid külastamas. Ei saa arvestada praegusi laialipaisatud muuseume, mis on peale selle väikesed ning ülekoormatud, kus ei jätku isegi ruumi ka väikese selgitava tabelikesi riputamiseks. Säärane muuseum ei tõmba kedagi ligi ja säärane muuseum ei selgita midagi, vaid iga võõras võib siit hoopis imeliku mulje saada ning tavalised turistid ei suudagi meie muuseume leida eriliste pingutus­teta. (Käesoleval juhul ei võtnud kõne alla Eesti Rahva Muuseumi etno­graafilist osakonda, mis on küllaltki korralik).

Praegu öeldakse olevat ülesehitav ajajärk igal alal. On püstitamisel ja püstitatakse hulka suuri ehitisi, mis kõik on võib-olla tarvilikud, Mitugi korda oleme ajalehtedest lugenud kavatsetava vabadusmo­numendi ehitamisest, suurest mälestusmärgist, mis meil seni puudub. Kas meie ei tahaks olla säärase tänuväärt ehitise juures kained ja prakti­lised ning ühendada seda eelnimetatud „K ultuuritempliga”, mis oleks tõeline rahvusmonument, ja kus oleksid esindatud kõik tähtsa­mad teadused. Usun, kui seda vabadusmonumenti hakkavad külastama kümned tuhanded õpilased, ammutades sealt endale teadmisi ja rahvus­likku omapärajoont, kus terve rahvas leiab oma kultuuriaidad ja mida kü­lastavad kümned tuhanded turistid, teadlased ning riigimehed, et see kujuneb populaarseimaks ja väärtuslikumaks ning mõjuvamaks monumen­diks meie  vabadusele ja  kultuurile.

R. Indreko

Akadeemiast nr. 3/1937