Millised peaksid olema meie üliõpilasühingud?
1.
Tean, et see küsimus, eriti praegusel ümberkujunemise ajajärgul, on liiga raske ja keeruline, et temale kõigekülgset ja püsimajäävat vastust võiksin anda mina või ka keegi teine. Arvan ometi, et see küsimus on ka katkendlike mõtete avaldamise õigustamiseks küllalt tähtis, ja et just sarnase küsimuse kujul kõige kohasem on ligineda niihästi üksikute ühingute siseelule kui ka sellele aastakümneid kestnud vastolule kahe suure laagri vahel, korporatsioonide ja seltside vahelisele vastolule. Tahaksin seepärast küsimust käsitada puhtanalüütiliselt ja seekord võimalikult tagasi hoida isiklikku poolustust või eitust. Nii arvangi siis, et niihästi korporatsioonidel kui ka seltsidel on kummalgi mõnesuguseid häid ja mõnesuguseid halbu omadusi ja erapooletu otsustaja pealiskaudsel vaatamisel vaevalt võib öelda, kumb ü l d v o r m iseenesest on teisest palju parem. Siit järgneb ka, et võimalik oleks ehk mõlemais vormides ajale ja selle nõudeile vastavalt paremat sisu leida ja luua, osalt selle järgi siis ka vormi parandada, kui enne otsusele on jõutud, milline õieti eeskujulik üliõpilasühing oma sihilt ja sisult peaks olema.
Lepitagu siis sellega, et kirjutusel on vahest liig teoriseeriv ja mõnikord ehk ka liig „õpetlik“, pedagoogiline iseloom.
2.
Üliõpiasühingute vajadus ja siht — on muidugi ühenduses ülikooli kui õppeasutuse omaga: kasvatada oma rahvale intelligentsi. Intelligentsi all mõistame siin inimesi, kel on väljakoolitet võimed ja teadmised mingi vaimutöö alal, kes enam-vähem kaasa aitavad ja vähemalt kaasa elavad kogu rahva ja inimkonna kulturpüüetega, kes üldse on nii sisemiselt kui ka välimiselt kultuurinimesed. Ülikoolil üksi on vaevalt võimalik seda kõike anda, ka siis, kui arvesse võtta tema juures töötavad teaduslikud seltsid, ja seepärast on tarvilik, et üliõpilane täiendaks oma kasvatust mujal, sellesihilistes ühingutes. Teiseks on keskkoolist üksinda ellu astuval noorukesel ka isiklik tarve ligema tutvuskonna, sõprade, ühiselu ja tegevuse järgi. „Metsiklus“ eeldab harilikult ikkagi juba ka iseloomus teatavat „metsikust”, ebasotsiaalsust ja ainult tuupimisele elades ei muutu see mitte, „metsik“ jääb suuremalt osalt ikka ka poolikuks haritlaseks.
Teiseltpoolt võib aga haridusmetslasi või veel halvemaid produtseerida ka halb ühing ja haritlase kasvatamisest võib üldse aru saada mitmeti.
On seepärast vaja eritleda selles ühinguile järgmised alaülesanded:
Esiteks: kasvatada „seltskonnainimest“; olla kultuurinimese välimust, ülespidamist, iseseisvat esinemist ning vaba väljendust kasvatav seltskond- „pansion“.
Teiseks: kasvatada elurõõmsat, tervet ja seltsivat inimest, olla ilusat lõbu ja ajaviidet andev, peale õpitöö värskendav ja elustav „klubi“.
Kolmandaks: kasvatada inimlikku ja vendlikku, ausat ja kohusetruud inimest; olla ühistundega ja distsipliiniga seotud ühiselu, sõprade „kodu‘‘.
Neljandaks: kasvatada vaimset ja rahvusvaimset inimest; olla oma rahva ja inimkonna kultuursihte tundva ja nendega kaasaelava ilmavaate harjutaja, vaimseid huvisid ärataja, süvendaja ja töölejuhtija vaimne „kool“.
Viiendaks: — kasvatada kultuurtöötajat inimest ja olla seekõrval ka väljaspoole juhitud kuulturtöö lähtekoht — ideeline „tööselts“.
Vaatame lähemalt neid ülesandeid ja nende täitmise võimalusi.
3.
Seltskondlikku elu harjutada ja kasvatada, välimust „lihvida“ ülesastumist peenendada — see on ülesanne, mida seadnud kõik üliõpilasühingud oma üheks esimeseks, millest saksalaadsed korporatsioonid teinud otse peamise numbri, et vajalikku „härrandlikkust“ saavutada.
Ei saa muidugi salata, et ka see on teatav tarviline osa kasvatusest. On vaja, et ilusale meelsusele, sisemusele vastaks ilus ülespidamine, välimus. Vene salopsus, lohakus ei vasta seda, külamehe paindumatus ka mitte. Siht on see, et välimus ei vastaks, ei ütleks enam, aga ka mitte vähem, kui mis vaimselt inimene tõepoolest on. Selleks on vaja harjumust, verrekasvanud korralikkust, viisakust, liikumis- ja avaldusvabadust; see kõik ei tule mitte iseenesest ja ühekorraga, sellele on vaja pöörda teatavat tähelepanu. Inimeses on kõik väljendus, kõne, välimus ja maneerid, mitte üksi sõnad, ja tõde ei ole mitte see, mis iseend arvatakse väljendavat, vaid see, millisena teised seda mõistavad. Kultuurinimesele on tarvis kohaneda oleva seltskonna vormidega, et siis sellega koos töötades vähem energiat välimisele kuluks. Ühtlasi aga olgu kohe lisatud, et see „lihvitud“ välimus saab samuti valeks, kui ta on arendet ilma sisemise „lihvimiseta“, kui teda tarvitetakse ainult sisetühjuse katmiseks, k u i seda on peetud peaasjaks ja arvatud, et sellest, „lakeeritusest“ üksi küllalt on haritud inimeseks. Kes ei austaks enam sisesüvenenud, isikupäraselt ja sügavalt mõtlevat ning tundvat ideelist inimest, kuigi ta välisesinemises oleks pisut „nurgeline“, kui mõnd blaseeritud, aga frakistet libedat salongilõvi, kel ainult niipalju vaimukust, et oma sisetoorust peita! Ega seda siiski saa peita alati, küll see tühjus tuleb nähtavale ikkagi. Sarnast „ülikultuuri“ tarvitseb ainult mõni degenereeruv võimu- või rahaülimustik oma veeuputuse-eelseile pidutsustele, kuid see võib julge olla, et talle kindlasti see veeuputus kord ka tuleb. Meile, ja üldse tuleviku kultuuri ühiskonnale on kõigepealt tarvis töö inimesi ja vaimult õilsaid inimesi, kel korralik välisesinemine nende sisemusest isegi järgneb, olles ainult tarvilik kõrvalasi.
Ei saa siin üldse jätta tähendamata, et see „tsiviliseeritud inimese” kogu eluviis veel mitmeski suhtes väga vaidlusalune on, kuivõrd see tõesti vastab loomulikkuse, tõe ja ilu nõudeile. Muidugi ei saa meie, väikerahvas, omalt poolt mõjutada selle muutumist Euroopas, aga meil ei tarvitse järgi ahvida iga pretsioositsemist, mis seal maksab, pealegi kui nendegi maade nooruses on selle vastu tekkinud suur vastasvool, otse teatav loomulikkuse ja lihtsuse kultus.
Igatahes saab see „kultuurinimese” välislihvimise vaim otse kahjulikuks ja eitatavaks, kui see paneb koguni häbenema üldse iga lihtrahva tegutsemis-ja esinemisvormi, eriti näit. k e h a 1 i st öd jne. Sarnast kadaklik- junkurlikku „härrandlikkust“ näivad osalt ikka veel kasvatavat meie korporatsioonid. On vist neidki, kes seda õigustavad mingi „esteetika” põhjal. Nagu ei oleks esteetilisena ka loomulik ja otstarbekohane !
Olgugi siis „seltskodlik kasvatus” võrdlemisi kõrvalasi, on see siiski teatavais piirides tarvilik asi. Meile, kes tulnud enamikus rahva alamaist kihtidest, o n vaja siin enam harjumust, ja üliõpilasühingu ülesanne on muidugi seda võimaldada.
Selleks ei ole tarvis kes teab mis distsipliini, kõige parem on siin lihtsalt hea eeskuju, heas seltskonnas liikumine. Seda annab pisut ka juba keskkool, aga üliõpilasühing peab ikkagi veel täiendama, ise selleks heaks seltskonnaks saades, näit. ka oma korraldet suuremail võõraspidudel.
Kultuurinimeselt ei nõuta aga mitte üksi seltskondlikku vilumust selle sõna tavalisemas kitsamas mõttes, vaid ka võimet eriti sõnas oma sisemust täielikumalt väljendada. Oma mõtete vabalt kõnestamine, nende loogiliselt arendamine ja ka kaitsmine — see on, mida annab liig vähe meie praegune ainult õpetav keskkool ja milles küllaldaselt ei lase harjuda ka meie väheseminarlik ülikool. Siin peab üliõpilasühing kaasa mõjuma, osalt koguni kohustuslike ettekannetega ja vaidlustega. Viimasteski peab aga silmas pidama kõigepealt loogilisust ja asjalikkust, hoidudes kasvatamast sarnast sofistlikku „juristi“ vaidlemist ja igavpikka targutamist, nagu seda Tartus nähtavasti õige laialt praktiseeritakse.
Et kõiki liikmeid mõtteavaldusteks virgutada ja harjutada, seks on tarvilikud ühingus omavahelised sellekohased koosolekud. On ju inimesi, kes enam võõraste koosolekul, suurema kuulajate hulga ees muidu iial ühtki sõna öelda ei söanda ega oska; (eesti sõnaaher iseloom mõjub siin suuresti kaasa). Ometi on siingi, nagu üldse seltskondlikus vilumuses, ökonoomsem end kasvatada ka juba ühtlasi mingit objektiivset ülesannet täites; akadeemiliste või muude tööseltside elust ja tegevusest osa võttes, rahvaharidustööd tehes jne.
4.
Lõbusa klubi järele on kahtlemata tarvidus igal veel mitte „hallitunud“ noorel. „Ülim voorus on rõõm“, ütleb üks suur kirjanik. Ilus lõbu on võrratult omane inimest õilistama, ilma iga lõbuta ja rõõmuta vananetakse ja surrakse pikkamisi, nii vaimselt kui ka kehaliselt.
Rõõm on see, mis õilistab tihti ka muidu labased ja väheilusad tegevused, kuid muidugi on rõõm seda ülevam, mida kõrgema väärtustunde rahulduslõbul ta põhineb.
Noorusel on muidugi palju võimalusi ka eetilisteks lõbudeks, nagu on oma kohustuse täitmine, suure idee eest võitlemine jne , aga kõige enam kalduv on ta siiski nautima enam kehalis-egoistlikke rõõmusid, näit. mis annab oma liikumistungi, tegevustungi rahuldamine v. m. Ühing, kes tahab kasvatada elurõõmsat, aga siiski vaimset inimest, peab võimaldama ja sealjuures kultiveerima neidki.
Seks eeldab ühing teatavat vabadust üleliigseist eeskirjadest ja tardunud elutuist traditsioonidest, värskust, vahelduvust, peab aga ise andma võimalikult igale üksikule midagi, sest i s e kaasa elamine ja tegutsemine on ju see, mis lõbu annab.
Vaimsed tegevuslõbud, mis ta võiks võimaldada, näit. vaimukas jutuskelu ja naljatelu, on kõige raskemad, nõuavad koguni teatavat talenti, espriid ja vilumusi. Kuid on võimalikud ka tema alamad, enam šabloonsemad vormid, nagu harilik „vaidlus vaidluse pärast”, mõned kiiret mõtlemist ja rikast fantaasiat nõudvad mängud jne.
Tegevuslõbud füüsilisemas mõttes on palju enam kõigile kättesaadavad, ilma et seejuures pruugiks labased olla. Need on näit.: sport, rändamine jne. või kitsamalt laul, mängud, tants, need kõige primitiivsemad ja demokraatlikumad kunstiharud, mis ikka osavõtjaile pakuvad lõbu kuni vaimustuseni. Eriti laul on see imevõim, mis ikka on noori helkivale rõõmule lahendand, tuues argipäeva külmusest taas sooja lapsusse. Meil kahjuks ainult küll kaasalaul jaile, sest meie tavaline burši laul-kantus ise on tihti viisilt ja sõnadelt labane ning pealtkuulajale ainult vastik lärm. Seda, ühehäälelist kantust peab mait sendama, kuid välja ei tõrju teda küll raskesti õpitav mitmehäälne koorilaul iialgi — niikaua kui püsib tung end häälel-hõiskel väljendada igalühel, ka sel, kelle muusikaand mitte muidu just pole arenenud.
„K e e m i 1 i s e 1“ teel saadud lõbud — joovastusainete läbi on kõige madalamad ja seepärast kättesaadavad kas või loomadelegi. Seepärast tarvitavad neid eriti meeleldi loomult nürimeelsed ja need, kelle värskust juba liiglõbud või muu elu on tuimendanud. Neile jääbki õieti, nagu näha, ainus võimalus sel jämedal teel endale mingit naudingut, „rõõmu“ luua. Kuna aga: 1) sarnane nüride ja tuimenenud inimeste arv õige suur, 2) organisatsioonid oma tavalise külmusega muidu kuidagi argipäevset kangend, formaalse viisakuse, tuimuse ja igavuse kesta murda ei jõua ega oska, 3) inimeses harilikult tung on ikka veel intensiivsema lõbu järgi (ning lõbu ja enda uimastus on ikka teatavalt seotud), 4) ka erksama vaimuga inimeste fantaasia ei jõua alati rahuldavalt rõõmu luua ja seega neilgi on soov kõrvaldada oma arvustavat pidur-mõistust — on kõige selle tagajärjel alkoholi tarvitus noorsoos õige suure ulatuse omandanud). Ta püsib sügaval inerts-harjumusena ja laiendab end epideemiliselt, ühinguisse juuretulijaile, nagu see on massipsühholoogiaga väga seletetav, teades seda agressiivsust, millega alkoholi tarvitus nõuab kõigi juuresolijate osavõtmist.
Kuigi mingis ühingus pole enam otsekohest joomise sundust, siis jääb see siiski harilikult ainult sõnakõlksuks niikaua, kui ühingus valitsema pole pääsnud otse alkoholivaenulik vaim. Väga ilus on öelda: ei ole sundust! aga tegelikult nõuab äärmiselt kindlat ja kujunenud karaktrit, mida veel e i o 1 e pea ühelgi noorel üliõpilasel, el vastu panna sellele massipsühholoogilisele sundusele, mis on tihti käskivam kui formaalne käsk. Noor liige on täiesti abitu selle ahvatluse vastu, tal on peagu täitsa võimatu karskeks jääda, kui joob kogu ta ümbrus ja sõpruskond, see, kelle (tahaksin seekord küll meeleldi kirjutada ,sõpruskonna‘!) sugestioon on temale nii suur! Juba paljas eeskuju on nii paratamatult mõjuv, peale selle aga veel igasugu otsekohene joomisele kiusamine, mittejoojat naeruvääriliseks tegevad kombed jne. Ja kui ka jõudu on olla vähemalt tagasihoidlik, „parajuslane“, ja juua ainult möödapääsmatul korral, siis nõrkeb sellegagi küllalt juba vastupaneku võime, kasvab agressiivsus aga seda enam teistes, paljujoojais, kes enda ümber selge peaga inimesi ei salli ja kõik teevad, et neidki teha omasarnaseks hulluks. Mitte teoreetiliselt, aga praktiliselt vist küll alati on asi nii, et kus ühingus juba kord joomine lubatud ja olenguil aset leiab, seal ühtlasi juba ka üldine vaim alla kisutakse ja tõusuvõimetuks jääbki.
On juba inimsuse ja kultuuri nimel mõistetav, et vähegi oma kohustusi tundev üliõpilasühing ei tohi tarvitada sarnast, madalaimat lõbustusabinõu. Seni aga, kui inertsist ja massipsühholoogiast veel ei jõuta täiesti vabaneda, tuleb kõigil võidelda vähemalt äärmise, elajaliku lolliksjoomise vastu, kõigi abinõudega, kui ka üldse alkoholi tarvituse määra ikka vähendada püüdes. Iga tahtlikult joomata jäänud klaas on juba teatav võit.
Seda enam aga tuleb kultiveerida, peenendada esimest kaht liiki lõbusid ja üldse tuua ühingusse enam värskemat, kergemat, rõõmu- ja naljarikkamat vaimu. Naer on terviseks ja naljaheit on kultuurilisuse tunnus. Haiglased ja tuimad ei naera, vaimuvaesed ja barbarid ei oska naljatleda. Üldse ei ole kogu selle punkti alla võetud ülesanne sugugi kõrvaline asi ega isikulisena halvakspandav. See on ilusal kujul enim elujõudu ja elurõõmu andev, viimased aga on kõige muu kandjad ja nende määrast ripub kogu pärastine töö ja iseloom. Selleks aga, kokkuvõetult: vähem jämedalt kehalisi mõnususi, sööminguid-joominguid, maha alkoholi ja tubakanarkoos, enam askeesi, keeldumist sellest mis inimest alandab! Nende asemele astugu enam vaimsed lõbud, laul, mäng, rändamine jne! Õige ja terve noorus tarvitab vaimustust ja joobumist, aga tal pole vaja selleks pilklist keemilist uimastust, ta kannab seda ise endas, ta on joobnud ja vaimustet omast noorusest, maailmast, tahtest ja tööst, ning isegi — inimese olemust ainelisest vabastavast ja vaimundavast keeldumisest.
5.
Sõprade kodu (fraternitase, vennastu) järgi on tarvidus, võib olla, kõige suurem noorel, kes keskkooli kaasõppijate tuttavlikust ringist väljudes järsku satub üsna üksinda ülikooli auditooriumi ikka võõraksjäävate kaaskuulajate keskele. Alati ainult võõrastega kokku puutudes muututakse isegi kalgiks, kinniseks, isemeelseks ja muul viisil mittesotsiaalseks. Üksi „lõbusast klubist” on vähe, lõbus võib olla ka üsna võõras seltskonnas. Tarvidus on intiimsuse, usalduse, kodususe järele, mis lubaks võimalikult suure üksteise mõistmise, ühistunde ja ühismõtlemise.
Viimaste arenemine aga pole mitte üksi enam nooruse isiklik tarve, vaid sel on määratu tähtsus ka sotsiaalselt, ja seepärast on selle kasvatus vähemalt üksikuis kodanikes ka sotsiaalpedagoogika tähtsamaid ülesandeid.
Eriti tähtis on see meil Eestis, kus tõuliseks saanud erimeelsus, jonn, on nii suur, et see teeb tarviliku ühistöö sagedasti üsna võimatuks, peaaegu alati aga palju raskemaks kui see on, näit., enam sotsiaalseil sakslastel.
Ühingul on siin kui ka seltskundliku kasvatuse alal täita suuremalt jaolt ka otse perekundliku kodu ülesanded, kuna suurem osa meie üliõpilaste oma kodud on seks liig armetud, niihästi maal kui ka linnas, kodanliku tõusikluse keskel, kus valitseb edasi „matslikkuse” vaim. Hingeliselt ja kombeliselt peenendada ja õilistada on vaja meil veel peagu igaüht tema seltskonda astumisel, kuna see peaks tehtud, sissekasvanud olema juba lapsepõlves.
Sarnase koduna peab ühing eeldama kõigepealt demokraatlikku ja võimalikult vaba, iga isikut austavat seesmist korda, sest ei või juttugi olla üksteisele sõbrana lähenemisest, kus maksavad ühe osa liikmete („fuksid“, „noored liikmed”) kohta vähegi iseteadlikku isikut haavavad, isegi alandavad määrused. Neid vahest, olgu küll, heas ühingus, sõprade vahel, halvasti ei võeta, kuid nende eest ei olda siiski ka kunagi kaitstud, kuna ikka ette tuleb „ülemate“, (tegev-)liikmete seas inimesi, kes talle antud „käskimisvõimu“ oma sümpaatlikkusega sõpradevaheliseks palveks ei oska muuta. Distsipliini kasvatus on muidugi hea ja tarvilik asi, kuid see tuleb läbi viia enam sisemise vaimu, solidaarsuse tundega, kui sarnase välise võimuga, „käsuseadmisega“. Eriti külmad on viimased aga ikka veel siis, kui nad mitte igaühe enda poolt pole heana vastu võetud, vaid igava traditsioonina peale surutud. Sõprus ja intiimsus, need kodu pärisomadused, ei saa kergesti asuda seal, kus vähegi lehvib sunni ja ametlikkuse õhku.
Kuid see on ainult üks väline eeltingimus. Peale selle eeldab aga kodu kõigi liikmete poolt eriti ja kõige suuremal määral avalikkust, sest ainult sellel võivad põhineda teised intiimse vahekorra nõuded, nagu vastastikune arusaamine ja usaldus. Avalikkusega kaasas käima peavad ühelt poolt teatav endavalduste valik, takt, ja teiselt poolt arenenud mitte- hellus, andeksandvus, kõigi nende „haavamiste“ vastu, mis sarnase avalikkuse ja võimaliku teise taktitunde nõrkuse juures kord kogemata, kord ainult kujutelduina võivad ette tulla. On arusaadav, et kõige selle juures võib parimini võidelda ka kõigi muude inimloomuse ikka esinevate pahede vastu nagu on: isekus, auahnus, kõrkus, kadedus, lohakus, toorus, või mõni muu isiklik maitsetus või ebakorrektsus. Tundub nagu veider sellest nii, pisut koolmeisterdavalt kõnelda, kuid on ju tõsi, et just sarnastel väikestel asjadel ääretu tähtsus on iseloomu väljakujunemisel, et need õieti selle iseloomu kuju määravadki, et just siin „sõprade selts“ võib ära teha palju enam kui kunagi kool ja vahest vähearenenud kodugi. Ning seepärast peakski asja võetama üsna teadlikult ja käsiteldama julgelt. Uut, tervemat, ausamat, solidaarsemat, avalikkusel ja tõearmastusel põhinevat vaimu vajab vahest kõige enam meie noor ja kiduravõitu seltskond. Kust kaudu peaks seegi tulema, kui mitle noor intelligents seda kaasa ei too endaga, ega teda püüa kasvatada oma kodudes? Kas oleks asjata moraliseerimine kõnelda nii tähtsast asjast kui see!?
Või kumb on õieti tähtsam, kas mõni väline komme, mõni lõpuks ükskõikne koosoleku formaliteet, millega meil aega raisatakse, või see, et saadaks paremateks inimesteks, kultuurilisema ühiskonna ja haritlaskonna sünnitajaiks, kui seda on praegune, sõja, hangeldamise ja vaimuvaesuse ärapuretu? Ja see uus ei tule mitte iseenesest, kui endist viisi omas sumbunud õhkkonnas pisitasa edasi labatsetakse, kogu oma sisemist inimest kramplikult kattes tavapärasuse ja ainult igapäevastest ja kõrvalistest asjadest kõnelemise taha. Ega seega veel soliidseks saa, kui soliidne kuub seljas, ja end selles hästi kinniseks tehakse. Ei aita ka ainult välised seadused või harilikult ainult formaliteeti kasvatavad aukohtud, vaja on võtta end, teisi ja kogu asja üsna lihtsalt ja tõemeelselt ning sellest ka lihtsalt ja tõemeelselt kõnelda.
Kogu ühingus ja kõigi ta liikmete vahekorras peaks valitsema mitte üksi aususe ja õigluse, vaid tõesti otse vendluse vaim, mis teise ja tema arengu teeb ka omaks arenguks. See on väga raske läbi viia alati, aga selle poole peab vähemalt püüdlema. Mitte sotsialistlike teeside üle vaidlemisega ei saa ühiskund õnnelikumaks, vaid uue noorusega kes õppinud on vendlikumalt elama! Noorusega, kes vähemalt teataval määral on harjunud loobuma isiklikust mõnust teise ja üldsuse huvides, kes vähemalt alati tõsiselt püüab teisest aru saada ja oma auks ei pea mitte mõnd kirjumütsi „au“, vaid rõõmsat enesevõitmist ja oma soovide alistamist üldsusele ja sotsiaaleetilistele nõuetele.
Sarnast vaimu on kergeim kasvatada intiimühinguis, kus liidetud samavaatelised, üksteistmõistvad noorusidealistlikud kaasvõitlejad. Ja nende kaudu on sel ühistunde, üksteise mõistmise ja ühistöötamise vaimul kõige enam võimalik kanduda ka üle maa, saada ikka enam kõigi noorte ja viimaks ka kõigi vanadegi vaimuks.
6.
Inimene on see, mis on ta ilmavaade.
Meie ülikool aga ei anna praegusel kujul suuremalt jaolt oma kasvandikele siin midagi laiemat ega sügavamat. „Ilmavaate arendamine — see on ainult filosoofide asi“, teistel lastakse see tekkida juhusliku ümbruse järgi iseendast. Nii see siis tihti kujunebki „iseendast“: mitte-midagi-tegemine, ainult päevast päeva elutsemine, ainult välisfaktoreist end juhtida laskmine, õllekannu ja pehme pesa ilmavaade. Tulevased õhkamismärkidega Vil! Vil!, „villvillid“ valmivad, — kahtlemata headeks villijateks!…
Ilmavaate üldjooned peab andma harilikult juba keskkool, sest ka see kuulub üldhariduse alla. Meie keskkool on sest küljest veel õige nõrk (sealgi antakse ainult teadmisi, sealgi ei oska meie harjumatu pedagoogika tihti sissekasvatada mingit sünteesi, noorsooliikumine ühingute kaudu aga on veel ise võrdlemisi ebamäärane ja väikese mõjuga.) Aga isegi siis, kui mingi põhjalikum ilma ja elu käsitus keskkoolidest kaasa tuuakse, ei ole sest suuremale osale mitte küllalt, et sellega tõelise akadeemilise haritlasena ellu astuda. Ülikooli tulek on siiski õige suuremõjuline üleminek, sellega avanevad nii mitmed uued võimalused, uus ümbrus jne., mis võib väga paljus muuta ka juba enam-vähem kujunenud vaateid. Satutakse uute autoriteetide ja seltsimeeste mõju alla, satutakse „tudengi lõbusasse ellu“, õllevaadi otsa ega märgatagi ise, kuidas varsti endisest inimesest pole järgi jäänud enam midagi peale nime!
Tahab üliõpilasühing tõesti kasvatada „oma rahva ja inimkonna kultuursihtidega kaasaelavat” intelligentsi, peab ka temas endas valitsema sellekohane vaim. See ei pea mitte üksi juhtima põhimõttena üksikute liikmete tegevust, vaid see peab ka avalduma ühingu koosolekuil ja tegevuses. Vaja on sellekohaseid ettekandeid, vaja on sagedaid seisukohavõtmisi päevasündmustes ja ajaprobleemides.
Eriti vajab käesolev ajajärk seda. Kogu Euroopa (ei mitte ainult Vene) vaadete ilmas möllavad läbielatud katastroofide ja mullistuste tõstetud ristlained. On, nagu ei oleks enam midagi päris kindlat, ei olda rahul peagu enam miski vanaga, arvatakse isegi, et paratamatu on muutus, mida võiks nimetada otse vaimseks revolutsiooniks.
Meil Eestis ei ole tarvidus sarnase vana mullistuse ja „põhjast peale uue“ otslemise järgi nähtavasti mitte nii väga suur. Meil on liig’ palju teha otsekohest ja kindlasti tarvilikku tööd, et aega jääks palju filosofeerida ja ainult otsida. Meil on aastasadade jooksul kujunenud positiivseid elu- ja kultuurivorme nii vähe ja nii vähekindlaid, et meil just palju ei tarvitse nende „hävituseks“ revolutsioonitseda. On ikkagi pisut ebakohane ja veidergi, meil seda tegema hakata sama ägedusega kui näit. Venes ja Saksas, kus pealegi, teadlikult või mitte, ikka selle mõjuriks on ka rahvuspoliitiline siht. („Tegelikult allajäänd, peab Saksamaa maailma võitma oma vaimuga” — selleks tihti ka kurioosumlik teravus ja kangesti „revolutsiooniline”, forsseeritud „uudsus“).
Kuid meil on siiski vaja vähemalt osalt kaasa elada või vähemalt seisukoht võtta ka neis vooludes. Veel enam aga on meil püüda, et meil üks kord kindlaks kujuneks oma rahvuspoliitiline ja kultuurpoliitiline vaade.
Meie õnnetus on olnud see, et meil sarnane kogu intelligentsisse levinud vaade on seni olnud liig vähesügav ja vähetugev, ja et me seetõttu oleme olnud iga tuule käes, mis maailma vaimsetes keskustest tõustes kohe meidki suudab kõigutada. See on teinud meid ikka käristetuiks ja töövõimetuiks, meie vaimu kokkulapituks, iga aasta isesihiliseks ja ikka pealiskaudseks.
Üliõpilasühingu siht on see — oma rahvusele juhitud, oma kultuurpõhjast väljakasvav kõigikülgne ilmavaade ja kultuuritahe välja töötada, eriala- ning isikukohaselt, ja see sisse kasvatada igasse liikmesse.
Igatahes ei tohi ilmavaate all käsitada ainult mingit kitsast parteipoliitilist seisukoha võtmist! Mida varem siin „kindel vaade” omandetakse, seda tavalislt pealiskaudsem ja kitsarinnalisem see on. Meil aga arvatakse nähtavasti end juba küllalt õigustatuks, kui juba kord ollakse näit. maaliitlane, siis kõigist pahempoolseist mitte midagi kuulda, neid ainult mõnitada või otse vihaselt kallale tungida. Sarnasest „ilmavaatelasest”, olgu see siis äärmine parem-, pahem- või keskpoolne, ei saa iial õiget haritlast. Intelligentsi eraldabki tavalistest parteikarjujaist kõigepealt tema vaate laius, põhjalikkus, teisegi vaate mõistmine ja sallivus. Ilmavaade töötetagu endale kõigepealt eetiline ja kultuurpoliitiline, siis võib tegelikku ellu astudeski veel otsida ja otsustada, milline partei neid, sisseveendunud kultuurilisi nõudeid täidab paremini, kuivõrd ja kus. Tahame ka oma poliitilistesse suhtetesse saada enam kultuuri, siis välja vähemalt üliõpilasühinguist parteide dogmaatilised katekismused ja parteisallimattuse väiklus!
Seda enam on aga tõesti otse katekismuslikult vaja pähe õpetada ja harjumuseks teha osavõtt vaimlsetest harrastustest, rahvuse vaimse kultuuri saavutustest ja üritustest. Praegu näib asi siin küll olevat seelaadi, nagu Tartus ei õpiks mitte 3000 üliõpilast, vaid ainult ehk 300! Ja teised — näivad olevat kes teab kust ära karanud karjalapsed, kel pole mingit intelligentsi huvisid, keda näit. ei nähta kusagil ideelises seltsis, kusagil koosolekul, kusagil kontserdil, kusagil näiteetendusel, kes nähtavasti ei loe mingit ilukirjandust, vähemalt ei osta mitte eestikeelset (peale vahest mõne „Romaani“ või „Kodu“ numbri!), kes ei mõtlegi mingist kultuurtööst osavõtust — kes ainult pummeldavad või tuubivad ja nohisevad!
Kohustustunne mitte üksi seltsimeeste ja ühingu vastu, vaid kohustustunne kultuuri vastu — see on, mida kõigepealt sisaldagu hea ühingu kasvatet praktiline ilmavaade. Muidu jätkatakse ikka veel haridusmetslaste produtseerimist. Tõesti, neist tuleb üleproduktsioon, neid katsugu vähendada auväärt vanad ja vilistlased, kes hädaldavad haritlaste üliproduktsioonist. Need on, kes rikuvad asjata auditooriumide õhku ja piiluvad Sarmaatia meepottide poole, või need on, kes karjääri teevad, ronivad ja end enne teisi headele kohtadele poetavad, ilma et tunneks huvi ega tunneks asja! Need on, kes, ilmetud ja iga võttele valmis, kinnitavad end igasugu pehmetes pesades, kasvatavad edasi seda matslikku vilistlaskonda, kes praegu elutseb, võimu ja raha ahnitseb ja tarbe korral ka noorusele on heaks eeskujuks — bankettidel ja joominguil. Ei, neist tuleb üleproduktsioon, need sünnitavad intelligentse proletariaadi, kes ei oska tööd teha ja veel vähem tööd näha, sest et nad nägemaõppimise ajal on ainult pummeldanud, või tuupinud ja nohisenud. Tõelisel intelligentsil on ülesandeid ülejõuliselt ja tööd täis kõik kohad. Nüüd ja tulevikus, meestel ja naistel, (ka juristidel ja kaubandusteadlastel, kui nad vähegi nüüdki viitsiks millegagi kaasa elada ja mitte ainult oma — vene — professoreid kuulata).
*
See kultuuritahte ja kohustustunde kasvatus, vaimse kultuuri huvidele kasvatus on õieti üliõpilasühingu peamine siht, sest ilma selleta ei kasva üldse intelligentsi.
7.
Üliõpilasühing peab olema ka mõnesuguse kultuurtöö lähtekoht, tööselts.
Jah, väikerahva intelligentsil on tööd nii palju, et hea oleks, kui ta ka oma kasvamisajal ei õpi mitte alati ainult sellekohases „pansionis“, vaid talulapsena juba varakult oma vanemaid aitaks ka tegelikus töös. See õpetab
küll vähem süstemaatiliselt, aga seevastu praktilisemalt, tihti rutemalt — ja ka õpiaeg on juba produkteloov.
See võib mitmeti eelpool nõutud omadusi ja ilmavaadet kasvatada ja sisse harjutada, ühtlasi aga aidata täita ka objektiivseid ülesandeid, mis tihti jõukohased ainult üliõpilastele.
Ei ole koht siin pikemalt arutada, milles peab seisma see kultuurtööst osavõtmine näit. karskuse-, spordi-, nimede eestinduse , rahvaülikooli-, noorsoo-, jne liikumises; igasuguste rahvuslike kultuurväärtuste kogumis-, registreerimis- ja korraldamistöös, oma erialal rahvahariduse tõstmises loengutega, raamatutega, ajalehe kirjutustega, näituste ja pidude korraldamisega, mõnes kultuurilises asutuses kaasatöötamises või mõnel muul teel.
Igatahes peab aga üliõpilasühing kasvatama vaimu, et sarnane töö o n tarvilik, ja oma liikmeid kohustama ühel või teisel alal seda tegema.
Ei saa sundida, muidugi, seda tegema igaüht, kui näit. keegi kogu oma hoole tahab hoida ainult puhtteaduslikel või muudel kultuurilistel huvidel, aga tuleb täitsa eitada, kui tahetakse otse kasvatada sarnast härraskihti, kes üldse ei tunnegi mingit kohustust kultuurtööks. Sarnased „härrapojad“ võiksid küll parem alatiseks ära „õllekodumaale“ sõita, kui siin rahva kulul oma härrandlikkuse vaimu haududa ja levitada, alatiseks hädaohuks rahva ja riigi demokraatluse vaimule ja haritlaste heale nimele! Või ongi nende siht härrasriik? Mõned inimesed räägivad, et Eesti praegu sinnapoole tüürivatki ?
Muidugi ei pea sellegi töö kohustus taas mitte sündima mõne sajaparagrahvilise „Commenti“ või sunnikorra läbi, vaid üldise vaimu läbi, mis vabatahtlikult inimesed püüdele viib, juba midagi ka õpiajal oma rahvale tagasi anda, või, kui see liig „idealistlikult“ kõlab, omale lõbu otsida ka selle töö antavas vahelduses ja uudsuses.
8.
Oleme käsitelnud üliõpilasühingu ülesandeid, ja oleme need leidnud õige suurteks ja tähtsaiks, mõnes asjas vahest isegi tähtsamaiks kui ülikooli otsesed õpingud, kuna ilma kultuurilise ja rahvuspärase vaimuta meile ainult_diplomiomajaist vähe kasu oleks. Oleme leidnud äga need üiesanded olevat ka väga rasked ja seepärast tuleb kergesti küsimus: kas neid kõiki üldse suudab täita küllalt hästi üks ja sama üliõpilasühing, kas need ülesanded üldse on täesti ühendetavad?
See küsimus saab seda raskemaks, kui juurde arvame veel, mis ühing mitte ei pea olema: näit., et ta ei peaks raiskama liiga palju ainelist ega vaimset energiat, ei viidaks liig palju aega, ei kasvataks heade kõrval ka halbu harjumusi jne.
Jõu kokkuhoidmiseks on näit. vaja, et ühing oleks võimalikult suur, „intiimkodu“ aga on peagu võimatu kui — olgu ka kõige paremini valituid — liikmeid liig palju (vahest juba kui üle 50-ne), ja need üksteisega küllalt tutvaks ning sõbraks ei jõua saada.
Inimesi on oma iseloomult ja sellest tingitud ilmavaatelt väga mitmekesiseid ja väga üksteisest erinevaid. Moderntüpoloogia eritleb näit. n.-n. „võimuinimesi“, „ideeinimesi“, mitmesuguseid „tundeinimesi“ jne., selle järgi, milline omadus neis domineerib. Sellele sünnipärasele erinevusele tulevad veel juure väga erilised tingimused senises arengus.
On asjata püüd igasuguseid tahta ühendada ühte intiimseltsi! Kuna kõik üliõpilasvanaduses on juba enam-vähem kujunenud iseloomuga, ei suudeta täitsa isesuguseid inimesi kuidagi enam muuta sedavõrd, et nendega saaks võimalikuks mingi intiimsem ühistunne ja ühismõtlemine. Nendega läbi käies tuleb ikkagi jääda enam-vähem ainult konventsionaalse seltskondliku külma viisakuse vormidesse.
Väga eriliste loomustega ja vaadetega inimestel on üldse raske üksteisega ligemalt läbi käia, veel raskem sealjuures sünnitada küllaldast kodusust, et võiks avalduda ka kõige tagasihoidlikumad.
Ei saa ju lõpuks ometi siingi teoretiseerivas kirjutuses abstraheerida kõiki samasugusteks inimesteks. Ühele teeb lõbu elada näit. enam intellektuaalset elu, ta tahab kõnelda ja vaielda alati mingisugustest probleemidest, teist ei huvita need, ta elab sama vaimselt aga enam tundega jne. Teised taas teevad ainult sporti—jäävad aga muidu kas või „sabaajusaurusteks“; vaim pole nende asi. Mõned armastavad ainult n. n. „reaalset“ elu, neile ei ole lõbu kõnelda kõiksugu „liigüldistest“ vaimsetest aadetest, kogu sest vaimukultuurist, neil pole suuremat huvi kunstide, kirjanduse, „neetud probleemide”, üldse iga „spekulatiivse“ mõtlemise vastu: Nemad nimetavad end „reaalselt mõtlevaiks” inimesteks, või koguni „elumeesteks”, kelle huvi on: elada mõnusasti, „maitsta noorust”; nende moraal: olla sealjuures vähemalt välispidi korralik, „aus“, seltskundlikult distsiplineeritud inimene; nende siht: sõlmida tutvusi seltskonnas ja leida hea koht, mis võimaldab kerge töö, suure sissetuleku või jälle teistel: hiilgava karje eri. Muidugi, mõne teise tüübi, „sünnipärase idealisti”, meelest oleks see madalaim, sarnane bürger kangastub temale elava surnukehana, teda haarab õud ja läilus, kui mõtleb omagi tulevase elu seisma jäävat sarnasteis koppinud, lehkavais vetes, ta tahaks pigem kohe läbi põleda ja surra. Kuid lõpuks, hinnates siingi sotsiaalselt, ei ole needki tüübid sugugi nii eitatavad, kui nad ainult seisavad endanagi teataval kõrgusel. Tõsi küll, nad ei ela kunagi just kõrget vaimset elu, nad küünivad vaevalt vanemanagi kaasa elama ajajärgu peenemate harrastustega, neist ei saa maitsjat ja seetõttu ka harrastuspärast toetajat näit. kirjandusele jne. — nad pole õieti „intelligentski”, aga nad on siiski haritud „reaalsed” inimesed ja täidavad mingeid reaalseid ühiskondlikke ülesandeid, mille tasuks nad saaksid elada oma mõnusat bürgeri elu või teha oma karjääri; nad täidavad ära oma koha elumasinas, ja kui nad oma tüübi kohaselt hästi on kasvatet, siis täidavad nad seda korralikult, seltskondlikult distsiplineeritult, sissekasvanud aumõiste kohaselt. Nad ei too oma eluga ühiskunda kaasa küll mingit heroilisuse lisaväärtust, aga nad on siiski elu edasikandjad oma olemisega — ja ka sel on oma väärtus.
Need olid ainult mõned, vahest halvasti esitet näited, kuid nad tohiks ehk siiski osalt tõestada põhimõtte õigust.
Seega peab sotsiaalsest vaatepunktist õigustama igat laadi inimesi, kui nad ainult endakski jäädes siiski on kasvanud enam-vähem produktiivseiks ühiskonna liikmeiks.
Ja seega oleks loomulik, et kui juba kord valiku vabadus on, siis ka ühiseks seltsiks koguneksid võimalikult üksteisele lähedad inimesed, saaksid ühte samaharrastuslikud, et siis seda eksitamatumalt end omakohaselt arendada ja tegutseda.
9.
Nii peame eelpool asetet küsimusele, kas on võimalik ühel ja samal ühingul täita kõiki näidatud ülesandeid täiel määral, vastama kaunis kahtlevalt. On igatahes ka üldsuse mõttes kasulikum, et vastavalt eri loomustele ja eri vaatevooludele oleksid — mitte üksi eriseltsid, kel oma kindel ilme, vaid ka eriseltside tüübid, kus igaüks võiks leida omale vastava vormi, töö- ja inimümbruse.
Väga mitmesuguste elementide kokkusurumisest on ainult kahju, kuigi see vahest alguses kasulik näib olevat. See selgub meile vaadeldes lähemalt praegust olukorda.
Tegelikult nimelt peaks see eristumine meil praegugi maksma. Maha arvatud uued maakondlikud kogud, valib ju noor üliõpilane kõigepealt oma huvide kohaselt selle org.-ni, kuhu ta astub. Igal meie praegusel ühingul ongi sarnane ilme, mis ei ripu geograafilisest sünnikohast ega suuremalt jaolt isegi puht poliitilisest vaatest, vaid huvidelaadist ja nende kandjate isikuist, sellest huvi-isikulisest kompleksist, mis igas ühingus alati uueneb, kuid ikka samana püsib. Aga kui väheteadlik ollakse ise sest erinevusest ja kui vähe pannakse sellele rõhku noore liikme vastuvõtul! Kui neid ainult tuleks! Mida rohkem, seda parem! Mida suurem, seda ausam org.-n! Küll traditsioon neist jagu saab, küll „vanamees“ nad pehmeks teeb!
„Vanamees” teeb muidugi noormehe pehmeks küll, kui ta platsi asub kogu oma monarhistlike mõjumisabinõudega ja traditsioonide „roomaõigusega“. Kuhu see noor, vaene, pääsekski, sarnane olevat juba kord see „studendi elu kullane, kus maailm on ikka kollane,” kus pead piiksatamata täitma iga kombe ja käsu, tundugu see siis nii „sigaduslikult” kui tahes; sarnane olevat ju kord igas org.-is, ja nii olevatki see kõige õigem!?
Jah, traditsioon teeb pehmeks küll, aga paljuks võib ta panna juurde seda, mis tüübis enne pole. Nii kaugele ta mõju ei ulatu, seks peaks olema enam välja arenenud mõjuja, enam isiklikku kasvatust ja, lõpuks, on täiel määral see üldse võimatu, sest noor üliõpilane pole enam ju mitte noor laps! Võib ainult kasvatada teda sõna kuulma, traditsiooni austama — org.-ni vaimu kõige välisemat, kõige jämedamat osa omandama, mitte ise uueks saama. Nii veab sarnane noorte valikuta vastuvõtt ja nende „pehmeks“ dresseerimine alla kogu ühingu tasapinna! Et liig mitmesuguse põhilaadiga inimesi vastuvõetud, jäävad ühisteks ainult kõige üldisemad huvid — ja nendeks võivad olla ainult kõige madalamad. Seepärast vaja otsida seda ühist ikka altpoolt, kuhu võib laskuda igaüks, nii kõige primitiivsemas enese (= ühingu) kiituses, vastasühingute sõimamises, äärmiselt labaste, tihti roppudegi lauludega kõditsemises — ja kui seegi ei huvita enam kõiki, siis jääb ikka ü k s ühine seisukord, kus „kõik vennad oleme lakku täis ja laulame hurraa!” Muidugi, „seaksjoonud“ on kõik ühesarnased — „sead“.
Alkohol, narkoos, on ainus pääsetee ilma vaimse ühtluseta ja välistegevuseta ühingul!
Kõige rohkem kannatavad sarnase „seasarnasuse“ ja „joodikvendluse“ all muidugi need noored (aga varsti juba liig vanad) liikmed, kelle huvid olid enam vaimsed. Teised, kelle lust just käibki sarnase „hurraa!” peale, leiavad asjad enam-vähem korras olevat, kuigi neid vahel ehk pahandab esimeste arusaamatu jonnakus, mitte kõige heameelne kaasategemine ja igipüha kodukorra või „Commenti“ mitte pühakspidamine. Neid endid ei tõsta see „Comment“ mitte, teisi, paremaid, sunnib aga see küll langema.
Nii teevad kõik, ka kõige üksikasjalikumad saadused ja ettekirjutused, kui neid ei elusta vaim, iga nende täitja elav isiklik tahe ja tunne. Nad võivad kasvatada ühtemoodi liikuvaid (= ühekorraga klaasitõstvaid ?) mehhanisme, aga nad ei loo iialgi ühtluse tunnet ka kõrgemas, vaimsemas mõttes. Nad kasvatavad ainult mehaanilisi inimesi, formaalseid inimesi — ja just seda enam, mida üksikasjalisemad nad on!
10.
Praegune organiseerimise kord on, ja vist jääbki olema määratuks energia raiskajaks, kui mitte teed ei leita viimase kasutamiseks just selle korra kaudu. Juba majanduslikultki: meil on praegu Tartus umbes 40 üliõpilasorganisatsiooni, kes oma korteri peavad, s. o. mitte ainult akadeemilist, teaduslikku tööd oma sihiks ei loe, vaid ka seltskondlikku elu tahavad võimaldada. Puuduvad igasugused andmed nende eri ühingute majapidamisest, nende tuludest ja kuludest, nende liikmemaksudest ja olengute arvetest. Vähemalt korterite kohta aga võib üsna kindlasti oletada, et läbistikku iga organisatsioon selle eest maksma peab mitte alla 5000 marga kuus, suuremalt jaolt aga väga palju enam. Ka oma majas asuvailt ei saa seda maha rehkendada, sest seegi on ju ometi ka kapital.
Nii võime küll julgesti öelda, et Tartu üliõpilaskond iga kuus kulutab juba oma ühingute kortereile vähemalt 5000 X40=200.000 marka, aastas siis vähemalt paar miljonit! Ja see raha tuleb enamalt jaolt siiski üliõpilastelt enestelt, neilt, kelle kehvusest meilgi õige ilusasti on kõneldud ja kelle juurest, näit, tavaliselt asjata otsid mingit raamatukogu alget. Või siis ka vilistlastelt, s. o. meie akadeemiliselt seltskonnalt, kel muidu alati nii kole kange rahaline „kriis“, et kuidagi ei jõua osta isegi meie vähearvulist paremat ilmuvat kirjandust ega kunsti, anda mõndki tuhandemargalist meie kiratsevatele kultuurilistele asutustele. Muidugi on toodud summa andmete täieliku puudumise tõttu vähekindel, mõnele vahest liialdetuna tunduv. Kuid kahtlemata kasvab see veel mitmekordseks, kui juure arvata muud ühingute kulud, olengute ja eriti joomingute hiiglaarved.
Kui hakata arvestama aega, mis organisatsioonid seejuures liikmeilt raiskavad, siis saaks vist veelgi üllatavamaid arvusid. Olgugi et mõne osa võime sellest lugeda puhkamiseks, tarvilikuks lõbusaks ajaviiteks, jääb kahtlemata üle ka veel palju, mis võiksid olla otsekohe töötunnid, ja teisi, näit. igavaid ametlikele koosolekuile ja asjaajamise tööle kulutet tunde, mis väsitavadki nagu iga muu töö. See määratu aja ja energia kulutus ei anna tagasi tihti mitte midagi positiivset, isegi mitte lõbu, veel vähem ilusat lõbu!
Meie ei hakka arutlema ka seda negatiivset, mida tihti küll annavad praegused organisatsioonid. Ainult üht olgu siin puudutet, üht, mis on seotud selle organiseerumisviisiga üldse, ega parane vist ka üksikute ühingute paranedes, kui mitte nende vahele ei tõuse suurem läbikäimine ja kui ü1iõpilaskond omalt poolt enam ei hakka tegema kõigis Tartu üliõpilastes ühistunde kasvatamiseks. See on viga psüühiline ja nimelt: ei ole paremat kasvatajat pärastisele erimeelsusele, „eesti jonnile” avalikuski elus, kui see liig mitmesse ühingusse eraldumine. Praegu üksteisest liiglahutet, tihti isegi vaenulikud organisatsioonid annavad sama lahutatuse, vaenulisve vaimu kaasa ka liikmeile. Oleks erimeelsed sealjuures aktiivsed, siis oleks see suhe võistlus; kui see aga on passiivne, siis on see lihtsalt jonn, teise arvamise üldse mitteteadatahtmine. See passiivne erimeelsus on vahest kõige kahjulikum meie praeguse organiseerimisviisi tagajärg, mõne isiku juures isegi halvem kui see, et ta üldse poleks olnud mingisuguses ühingus.
On arusaadav, et kord kujunenud olusid ei saa muuta nii kergesti mõne mõistusliku tõekspidega. Vähemalt ei saa seda nii ruttu, ega nii, et mingeid olevaid korraldusi otse sihilikult püütaks kaotada. See kutsuks välja ainult vastasrinda asumise, protestilise endisest kinnipidamise. Vaja on püüda evolutsioneeruda ka olevates vormides, seks neid aegamööda muutes ja uuteks ümber moodustades, või vähemalt uute kõrval ka vanade tõstmiseks mõjudes.
Igatahes aga, kordan, peab kuidagi leitama tee, kuidas kultuurilisemalt kasutada seda määratut ainelise ja psüühilise jõu hulka, mis meie praegune organiseerumisviis meilt nii kui nii nõuab. Sellest peab saama üks meie kultuurelu tähtsamaid küsimusi ja selle arutlemist on vaja palju laiemalt kui seni.
Tuleks ja võiks kasutada ka just seda liiglõhutust ja erimeelsust, mis meil praegu valitseb ja uute org.-nide sündimisega veelgi tõuseb. Vaja on, et erimeelsus saaks aktiivseks, et jonn saaks võitluseks ja võitlus võistluseks. Niisugusel korral on heagi ühingute paljus, mis võimaldab kõigil tugevamail saada juhtijaiks oma eelduste järgi, kõigil saada küllalt iseseisvaiks võistlejaiks. See peab võimalikult paljud kasvatama iseseisvaiks töötegijaiks. Väikerahvas on suurim individualismi, aktiivse üksiku võimaldaja, selles ongi ta õigustus ja jõud. See põhimõte peab juhtima ka meie üliõpilaste organiseerumist, see peab meelde tuletama tema ülesannet ka igale üksikule.
Vaja on, et iga ühing areneks oma piirides. Vaja tarvitada kõiki abinõusid, et igaüht selleks virgutada ja võimalikult isegi moraalselt sundida.
11.
Meie praeguolevad ühingute tüübid, „seltsid“, korporatsioonid ja maakondlikud kogud on igaüks enda ümber koondanud teatava hulga inimesi, omandanud teatavad harjumused ja vormid. On vaja, et neist igaüks end kohandaks neile sihtidele, mis ta endale on seadnud peamisteks.
Eelpool eritleti üliõpilasühingu viis peaülesannet. Olevast kolmest tüübist on igaüks oma peahuvi koondanud mõnele neist, mitte kõigile, ja nagu nägime, võibki see eristumine olla tarvilik.
Korporatsioonide loomus näitab, et nad oma ülesandeks peavad meie eritelduist peaasjalikult esimesi, s. o. seltskondliku inimese kasvatamist ja talle lõbusa ajaviitekoha pakkumist. Maakondlike kogude siht on kõigepealt viimne: kultuurtöö. Seltsid asuvad umbes nende vahepeal, ühendades.
Vaatame kõiki neid tüüpe ligemalt.
Maakondlikud üliõpilaskogud, ehk lühemalt „kogud“, on tekkinud kõige hiljem ega ole veel suutnud intensiivsemalt tegutsema hakata. Nende vajaduses ja elujõus kahtlevadki seetõttu veel mitmed, eriti need, kes on kõigiti rahuldet praeguse seisukorraga.
Kahtlemata on õige etteheide, et need jällegi killustavad jõude ja raiskavad energiat oma välisvormidele. See vahest jääbki õigeks, kui nad püsivad ainult välisvormidena, ilma et neid jõutaks täita elava sisetegevusega.
Kuid nad võivad siiski oma erilise eeskavaga äratada ja tööle panna ka palju uusi jõude, ja seega on nad ikkagi küllalt soovitavad ka siis, kui nad jäävadki—nagu arvatavasti sünnib—tegutsema teiste tüüpide kõrvale, mitte ainsaina.
„Kogude“ ülesanne on kõigepealt viimane meie eritletuist: olla väljaspoole juhitud kultuurtöö lähtepaigaks. Selles sihis on nad endale määranud kindla regionaalse ala, mis neile kätte juhatab ja ära määrab nende ligemad ülesanded.
„Kogudesse“ peaksid minema kõigepealt inimesed, kel huvi on sarnase töö vastu, või vähemalt, kes mitte suurt huvi ei tunne teiste, intiimühingute, antavate võimaluste vastu. On asjatu ja koguni segav ja eitatav katse muuta ka „Kogusid“ intiimühinguiks, „sõprade kodudeks” nende mugava ja kalli korteriga, sagedase kooskäimisega, kõigi ligidase tutvusega, kõrgete maksudega ja kindla distsipliiniga, mis liikmeile paneb suuri kohustusi.
Seda ei saadakski iial kätte ühingus, kus liikmeid nii palju ja kuhu need koonduvad mitte oma iselaadi, vaid nii välise asja kui oma sünnikoha järele, see on mõttetu ühingus, kust peaksid osa võtma vähemalt nimeliselt võimalikult palju kaasmaakondlasi ja kus seega suurte kohustustega ära ei või peletada inimesi, kel mitte kalduvusi ega võimalusi pole neid täita.
Teataval määral peaksid ja võivad kogud küll täita aga teisigi ülesandeid; „seltskondlikku inimest“ kasvatada ja lõbusat koosviibimist võimaldada oma harvadell olengutel, teatavaid intiimsemaid tutvusgruppe koondada ja teatavat ilmavaadet kasvatada oma tööga. Kes sellest rahuldub — ei tarvitse enam olla teises, intiimühingus; kes mitte — see küll. Intiimühingu ülesanne aga oleks omalt poolt oma liikmeid — kui kelgi muid, näiteks puhtteaduslikke kalduvusi pole — teataval määral otse kohustada ka „Kogu“ liikmeks astuma ja selle kaudu mingist kultuurtööst osa võtma, vähemalt oma kodukohaga ligemalt ühendusse jääma.
Maakondlikud akadeemilised kultuurtööühingud — sest selleks peaksid „Kogud“ saama — ei saa ometi rahuldada kõiki nõudeid, mis meie noorusel traditsionaalselt olemas ja kultuuriliselt enam-vähem tarvilikud. Ka neis maades, kus nad ainuvormid, nagu näit. Soomes, on laialt kuulda rahulolematust ja teistegi vormide soovi.
Meie ei usu, et oleksid tarbetud nii maakondlikud kui ka intiimorganisatsioonid (viimaste all mõistes nii praeguseid seltse kui ka korporatsioone, kuigi nad seda tegelikult küll veel nii vähe on). Just viimaste vajadusse usume me siiski ka, sest ainult nende läbi on võimalikud intiimsemad uue inimese kasvatuse ja uute tõdede leidmise katsed. Ainult nendes võib maksma panna kindla distsipliini, nõuda igalt liikmelt keha, vaimu ja tahte tugevust, ta moraalset jõudu, tõelisust, rüütellikkust, töökust, alistumist jne., ilma milleta, või ka ilma mille näitamiseta ta tegevaks liikmeks vastuvõtmata jääb, või üldsuse poolt moraalselt taunitakse. Ainult neis, väheste, üksteist täiesti tundvate inimestega rühmades on võimalik maksma panna see suur tõelisuse, avalikkuse, siirameelsuse vaim, kus keegi vähemalt tahtlikult end ei varja ega poseerides valeta, see suure tõsiduse vaim, mis ei lase saada naljaks oma eetilisi tõdesid. Vähemalt „sõprade kodu” ja samavaatelise vaimse ühingu asetäitjaks ei või maakondlik kogu iial saada, seepärast on vaja, et need oleksid väljaspool, intiimseltsidena. Samavaimsed ühte, samaharrastuslikud ühte — ka see nõue on õigustet ja vajalinegi. Maakondlikus ühingus võiks ju ka samuti asutada intiimsemaid rühmi ja samaharrastuslikke sektsioone, aga see pole ikkagi see. Tihti on seotud sõprusega ja idee ühtlusega inimesed just mitmest maakonnast: vaja on, et need oleksid koos, et nad vastastiku mõjumisega saaksid omakohaselt välja areneda, kuna nad üksikuina üksikühinguis jääksid kõik liikumatuiks.
12.
Intiimühingu ülesandeile pretendeerivad praegu niihästi seltsi- kui ka korporatsioontüübid. Esimene tüüp on ainult seejuures osalt loobunud vanadest traditsioonidest ja distsipliinist, tegelikult peaasjus ka korporatsioonides valitsevast vanast härrandlikkuse vaimust.
Korporatsiooni üldvormil ja siis sellest tingitud vaimulgi on kahtlemata ka mõned head küljed suurema osa praeguste seltsidega võrreldes. Sunnidistsipliin jne. tapab küll vahest iga iseseisvuse raasukese, militariseerib „akadeemilise“ vaimu ainult vaimutuks paraadülikonnaks, teeb inimese ainult akadeemiliseks „naistekütipolgu ohvitseriks”, (värvimüts on saanud juba nagu mingiks upsakuse ja vaimutuse katkumärgiks, mille kandjale naljalt läheneda ei saa ilma eelarvamusteta!) — aga see vorm toob siiski kaasa ka samu voorusi mis militaardistsipliingi: ta võib kasvatada ühisvaimu („Korpsgeist“) enamuse otsusele allumist, sõnakuulmist, ja teataval määral siiski ka isiklikku intiimsust, seda „haledat ja armsat” voorust, truudust (=vähemalt üheski tembus teisest mitte maha jääda; vrdl.: „allemal fidou“ — „die deutsche Treue”). Nagu tähendas J. Tõnissongi kord „Postimehes“, oli viimane tarvilik eriti Saksamaal ja keskajal metsikute buršide taltsutamiseks ja neist ülemust austavate junkrute kasvatamiseks.
Teataval määral on sarnane distsipliin ja ühisvaim aga siiski ka head omadused, mis võimaldavad edaspidigi enam ühistööd ja harjutavad teatavat suuremeelsust, ausust, rüütellikkust seltsimeeste vastu, mehisust, iseteadvust ja julgust ülesastumiseks. Seltside vormil on siin peagu mingi halvemus: jättes ära selle distsiplinaarkasvatuse, pole nad asemele võtnud ka mingit välist tööd, ega ole tihti suutnudki endis üldse kasvatada seda ühisvaimu, mis ka ilma välissunnita jõuaks panna liikmeid ühiselt toimima ja end tarviliselt ülal pidama. Siin on vist suuremal osal meie seltsidest enese juures veel palju tööd teha, et saada tõeliseks kasvatusvõimeliseks intiimühinguks ja seejuures olla siiski kõrgem aste, kui korporatsioon oma keskaegsete välisvormidega ja ainuühtlustavate joomingutega. Korporatsioonidki aga võiksid saada elulisemateks ja kultuurilisemateks, kui nad loobuksid alkoholismist (nagu ongi olnud katseid), vanadest asjatuist formaalsustest jne., kõigepealt aga püüaks luua endas uue vaimsema vaimu. Viimasega võib jaatatav olla seltsi, või kogu korporatsioonigi vorm — ilma temata on iga vorm ainult vorm või koguni negatiivsegi mõjuga.
Kuna käesolev kirjutus üldse on mõeldud enam teoreetilisena, ei taheta siin kõnelda üksikasjalisemaist tarvilikest muutustest. Oieti öelda, ei ole selles keegi kompetentki, kuna meie ühingud end piiranud on sarnase ligipääsmatuse ja teadmatuse traataiaga (— keeld seltsi siseasjadest kõnelda! mitte mingit teadet tegevusest ajalehtedes jne.!), et üldse võimatu on mitme ühingu siseelust ü h e l inimesel teada.
Olgu ainult avaldet lõpuks veel mõned üksikud mõtted intiimühingute kohta üldse.
Eelpool näidati juba, et nad oma ülesandele ainult siis võivad vastata, kui nad kindlaks kujundavad igaüks oma erilise iselaadi ja sellekohaselt ka uusi liikmeid värbavad, kuna ainult see võimaldab kindla ja põhjalikult kultiveeritud iselaadi juure ka jääda. Sellest ei räägi me siis enam pikemalt siin.
Edasi, et nõutavalt isikupärased ja ühtlasi ökonoomsed olla, on vaja, et sarnased intiimühingud oleksid võimalikult liikuvad, kergesti muudetavad, vähese ballastiga. Nad sündigu hõlpsasti ja ruttu, kui koos on salk tõesti om a i d e e 1 i s i noori, kes üheski olevas ühingus ei leia võimalust saada intiimseks, sõpradeks, kui kellegi ühingu isikuline koosseis ja vaim kuidagi ei vasta nende ihatavale vaimule. Kui nad pikema tutvumise järgi tõesti selles kõiges on veendunud, siis ärgu nad pikemalt kahelgu, vaid asutagu uus, oma ühing — mida enam individuaalsem, seda enam on see õigustet. Liikmeete arvu vähesus ei tähenda midagi, kui olevail on jõudu.
Kuid see ühing olgu ka varsti valmis likvideeruma, kui tal seda vaimset individuaalsust pole või enam pole. Ja see suremine mingu sama kergesti kui saamine: nii pea kui leitakse, et enam miski põhimõtteline ei lahuta teise samalaadse ühingu vaimust, et midagi ei ole takistuseks selle liikmetega intiimnemiseks — siis ärgu viivitatagu ühinemisega. Ei pea isegi päris võimatuks pidama ka otsekohest likvideerumist, kui järele jäänud liikmeid liig vähe ja neil lusti ega võimet pole seltsi vormi individuaalse eluga täitmiseks. Kardetagu edasi vinnutamast ja vedamast oma turjal ainult tühja vormi. See on asjatu energia raiskamine. Tuleb üldse intiimorganisatsioonid hoida võimalikult kergetes vormides. Pole tarvis sajapunktiliste kodukordade väljatöötamist, pole tarvis asjata majanduslikke üritusi: oma maja, oma suurt raamatukogu, oma rikkalikku ja toredat mööblit või muud veel suuremaid raha ja energia kulutajaid. Seda kõike saab mujalt isegi: raamatukogu eest hoolitseb ülikool ja üliõpilaskund, oma maja võiks endale ühiselt soetada pigem maakondlikud ühingud, kel alaline töö, mis juhitud väljaspoole ja kes seepärast peaksid olema võimalikult rikkad, et neil ei tarvitseks oma liikmeilt nõuda peale töö ka veel suuri ainelisi ohvreid. Viimane on teataval määral isegi tarvilik, see näitab, kas ühingu antav tõesti ka on ohvri vääriline: mitte midagi nõudev ühing võib saada ainult vegeteerijaks, kuna temast ka välja ei minda, kuigi lõpuks ta midagi ei anna.
Üldse aga püüdku intiimühingudki läbi ajada võimalikult vähese ainelise kulutamisega. Maha „esteetilise” nägemine hõbedas ja siidis, maha kallid olengud, söömingud ja eriti joomingud, hoitagu kokku seltsis ja harjutatagu ka kõiki liikmeid ökonoomsusega, ärgu peetagu auasjaks raha asjatule loopimist. Jäetagu see juba rahapursuide ja sakste eralõbuks, kes arvavad, et neist ainult niipalju lugu peetakse, kuipalju neil pungas ja eriti kui ohtralt nad seda pillata oskavad. Ökonoomsus pole väiklane ihnus, see on suurimaid isiku ja eriti rahvuse voorusi. Rahvamajandus on ju üldse — ökonoomsus, vähima kulutusega suurima saamin, see on rahvuste ja riikide rikkuse põhi.
Tehnika – see on jõu tarvitamise ökonoomsus. Moraal, ühiskondlikud kombed, traditsioonid — see on ökonoomsus, õpetab Ostwaldi energeetiline printsiip.
Kuid mis ainelises suhtes soovitatav, see maksab ka igal muul alal: vaja igal pool tarvitada võimalikult vähe aega ja energiat tühisele, vähetähtsale. Maha pikad ametlikud koosolekud, maha üldkoosolekuil sisemiste tegelike sammude lõpmatud arutused, mida väga hästi võiks ära otsustada ja õiendada kas juhatus või üks-kaks isikut ! Ärgu aetagu asju veneliselt, kes saja mehega üht karu püüavad, vaid ameerikalikult ja soomelikult, kes ka paari mehega karust jagu saavad. Muidugi mõni tulevane jurist võib ju sarnastel koosolekutel harjutada oma sofistlikku väitlemist — aga pigem siis võimaldada temalegi seks paremaid juhuseid. Ametlikule koosolekule ja tegevusele raisatud energia olgu minimaalne, paratamatusega piirduv. Iga töö olgu otsekohe midagi andev, produkti jättev, iga vaidlemine või ettekanne olgu küllalt tähtsa, alalisi vaimseid väärtusi puudutava aine üle, ja kus pole tööd väärivat tagajärge, seal olgu siis ka juba lihtsalt puhkus, lihtsalt vaheldusrikas, värskendav lõbu, mitte aga tüütus, väsitav igavus, nagu mõne ühingu öösi kella 3—4-ni kestvad ametlikud koosolekud.
13.
Ainult sarnasel kujul, võimalikult ökonoomsel, vähe jõude raiskaval aga ühtlasi võimalikult paljuandval, vaimselt uueks inimeseks kasvataval kujul on intiimühingud õigustet. Meil, väikerahval, kus tööd nii palju, pole jõude pillamiseks ega ainult „lõbusalt elamiseks”. Meie naabruse väikerahvail — Rootsis, Soomes j. m. on ainult maakondlikud kogud, mis ikka olnud enam-vähem ka töökogud ja demokratismi vaimu kasvatajad. Ainult lõunapoolseil, suurrahvail, sakslastel ja nende kultuuripiirkonnas on õitsenud intiimühingud, korporatsioonid ja sealjuures tihti olnud „härrandlikkuse“, monarhismi, militarismi ja muu tagurluse kasvatuslavadeks. Olles seni saksa ja mitte skandinaavia kultuuri piirkonnas, oleme meie pidanud ka nende vormide läbi oma rahvustööle ja rahvusvaimule aadrit laskma, kõige enam just sel ajal, millal seda vaimu ja seda tööd rahvus tarvitses kõige enam. Skandinaavia vaimu kohaseis ühinguis oleks meil kahtlemata olnud eestimeelne akadeemiline haritlastu juba varakult mitu korda suurem kui ta oli. Tema oleks aga ka hiljem palju rohkem kasvanud, oleks viimasegi viie- kümne aasta jooksul suudetud enam vabaneda vanadest vormidest. Oli kahtlemata suur teene seegi, et 90-ndail aastail mehed nagu Rudolf Kallas, Villem Reiman j. t. skandinaavia (soome) vaimu mõjul E. Üliõpilaste Seltsi jõudsid hoida täieliku korporatsioonistumise eest. Kuid on raske küllalt õiget kujutlust saada sellest, kui palju need muutmata või liig vähe muudetud vanad korp.-ni vormid siiski meie rahvusele ja kultuurile maksma on läinud, palju energiat raisand, palju haridusmetslasteks ja „spiesseriteks“ uinutanud, tihti otse omalt rahvalt täiesti röövinud, palju rahvast põlgavat härrandlikkust kasvatanud…
Me oleme siiski saksa kultuuri ja skandinaavia kultuuri murdekohal. Meie tendents on: saada ligemale viimasele ja vabaneda esimese ainumõjust. Kuid meie ei saa siiski üleöö muuta aastakümneis kivinenud vorme, eriti veel, kui nendes ka head leidub. Nii lubame me endale niihästi regionaalseid kui ka intiimühinguid, aga me peame hoolitsema, et sarnane luksus meil üle jõu ei käiks. Skandinaavia demokraatlikkuse vaimu vähemalt püüame tuua ka intiimühinguisse ja kui sellele vana vorm on takistuseks, siis peab see muutuma (kõigepealt küll korporatsioonides). See on meil seda kergem, et ka selles, oma vana vigade parandamises, Saksamaa vabameelsem noorsugu võib olla meile teataval määral eeskujuks.
Igatahes, praegune välisvormidesse raiskumise, elutsemise ja tukkumise vaim ei tohi kesta! Aga ma ei saa kõnelda nende poolt, kes sellest pääsmist näevad ainult praeguste intiimühingute väljasuremises. Ilma tegevuse, liikuvuse vaimuta on surnud ka iga suur selts ja killustamata jõud — kuna ta on ainult uinuv jõud. Vaimsusega ja energiaga võivad aga ka väiksed rühmad saavutada palju.
Üheks vaimu liikumapaneku abinõuks on avalikkus, avalik enesega tutvustamine ja teataval määral ka avalik võistlus. Maha seepärast traataiad meie ühingute ümbert! Avagu end vaikimise väravad, näidaku igaüks mis ta on, siis hakkab ta ka ise enam seeüle mõtlema — ja tõesti eneseks saama, arenema. Siis tõmbab ta oma ümber ka enam omamõttelisi, mitte ainult juhuslikku „inimsaaki“. Näib nagu oleks varemalt vahekorrad olnud lihtsamad ja selgemad: tahtis keegi elada lihtsalt lõbusat buršielu — läks ta kuhugi korporatsiooni, huvitas teda siiski ka eesti kultuur ja selle tööst osavõtt — siis ei olnud tal muud valikut kui minna E. Üliõp. Seltsi. Need vahekorrad on viimasel ajal muutunud palju segasemaks. E. Ü. Selts pole, nagu seda üldiselt tõendatakse, enam endisel vaimsel kõrgusel, tema nähtavasti liig filisterlikuks muutunud või lihtsalt eemale kistud vilistlaskond ei jõua temas enam liikvel hoida vaimseid huvisid, ta ei võta enam osa seltsina paljut mingist kultuurtööst nagu enne ega etenda enam endist juhtivat osa mitte-korporatsioonilises üliõpilaskonna elus. Et see ei suuda ega nähtavasti viimasel ajal tõsisemalt püüagi vabaneda Bacchuse kultusest, mis siiski on kõige olulisem ja eitatavam saksa korporatsioonidelt päritud traditsioon — aga mitte iseendast süütud värvid või mõni kaunis pealiskaudne komme, nagu seda püüavad tõendada mõned naiivsed — see kõik lubab seda oluliselt korporatsioonidele kaunis sugulaseks pidada.
Seltsideks sõna täies mõttes võime pidada ainult hiljem tekkinud väiksemaid seltse, kes on suutnud endi elu korraldades vabaneda vanadest pahadest balti-saksa traditsioonidest. Need seltsid oma laadilt ja vaimult vahest küll väga palju üksteisest ei erine, aga teatud iselaad ja värving muidugi ka neil ei puudu. Kuid paha on see, et praeguse umbuse juures ei tea neist keegi midagi — peale selle, mis vilksab läbi tuttavate kaudu. Teadmatus kestab ja kestab samuti keskkoolilõpetaja vaimne traagika: ta satub juhuslikult omale mittevastavasse, harilikult madalavaimsesse ühingusse, ta ei suuda vastu panna selle assimileerivaile mõjudele, ta kaotab oma kaasatoodud ideelise energia, tema vaimsetele harrastustele vaadatakse muigega, ta hakkab nägema sisemisi sihte ainult lõbusais tempudes, pumlites ja naistejahis, välissihte aga „kuidagimoodi“ eksameis, diplomite või (milles meil praegu küllalt võimalusi, ja meie tühisimail inimesteküllalt ka häbematust —) heas karjääris; nii end jagades, saab ta ainult „leivapapiks“, asjasse kiindumuseta kohusetäitjaks, muidu aga kultuurile kasutuks „bonvivant“iks. Suurem hulk praeguseid noori aga ei astu üldse kuhugi ühingusse, ja nende vaimne energia hajub samuti tühja, hajub ülikooli müüride vahel, sest kasvamiseks tarvitatakse mõttevahetust, elu ja ümbrust! Nad tunnevad vahest ise küll, et nad jäävad „metsikuiks“, puisteks, liikumatuiks, et nad kaugemale ei jõua oma vähema haridusega kaaslastest, kes on saanud ainult kultuurelust osasaamatuiks kuivadeks ametnikeks — nad tunnevad seda vahest — aga nad ei leia ka kohast ühingut, kuhu minna.
See seisukord peab lõppema!
On vaja, et igaüks Tartu üliõpilane — ja ka juba noor üliõpilane, abiturientki, teaks, kuidas ta peab suhtuma igasse ühingusse. On seepärast vaja, et need, igaüks, avaldaksid oma põhimõtted, vaated ja sihid, näitaksid, mis nad õige on, mis nad tahavad ja ka — mis nad teevad. Selleks pakub küllalt ruumi „Üliõpilaslehtki“. Sealt ei peaks puuduma näit. sellekohased tutvustuskirjutused, tööülevaated ja teated enamavalikest kõne- ja ettekandeõhtuist. Sest ka viimaseid peab iga elujõuline ühing püüdma korraldada ja üldse teistega ning avalikkusega suuremas läbikäimises olema kui seni.
On vaja kord lõpetada nende täielike „pimekambritega“, kuhu ei tungi ja kust ei tungi ükski valguse kiir! Peaks aeg tulema, et sarnaste kohta avalikult hakatakse ütlema: „pimekambrist“ mingit elumärki ei näe, sääl ainult magatakse või elutsetakse valgustkartvalt.
On vaja, et kord tõsiselt hakataks arutlema meie ühingute ülesandeid, tõsiselt ja avalikult neid tutvustama, valgustama, arvustama ja tõsiselt nõudma, et need oleksid tõesti rahva vaimse ja kultuuritahtelise intelligentsi kasvatajad, aga mitte nooruse blaseerijad, uinutajad ja mürgitajad.
*
Nii mõned mõtted meie praeguse üliõpilaselu virgutamiseks. Nende osalisest subjektiivsusest teadlik olles, tahaksime ometi loota, kui mitte nõusolemist ja nende järgi käimist, siis vähemalt asjalikku vastuvaidlemist ja küsimuse arutlemist. Vaja ometi, et ka meil kord üle saadaks sest tuimusest või jälle jõuetust virisemisest, mis targutab: „sellega ei saa ma rahul olla, selles on mul omad arvamised, aga…” Kes end avaldada ei taha ega oska, sel pole ü 1 d s e tõsisemalt võetavaid arvamisi, see ei tohi ka iriseda ega viriseda! Kordame selle raamatu lõpus aksioome, mis öeldud ta alguses ja mis olnud ta sisu põhjaks:
On vaja, et üliõpilaselu küsimusi võetaks asjalikult ja põhjalikult ja et neid võetaks tähtsaina. Üliõpilaselu küsimused on tulevase intelligentsi küsimused.
Intelligentsist ripub rahvuse kultuur.
Väikerahvas võib elada ja suur olla ainult oma kultuuriga, s. o. oma tervisliku ja kõlbelise jõuga, oma rahvahariduse, teaduse, kunsti ja kirjanduse kõrgusega.
Eesti tulevane suurus ripub ta kultuuri suurusest, üliõpilaselu küsimused on tähtsaimaid kultuuri eelküsimusi!
August Anni
1921/III. 1923
Koguteosest “Mõtteid valmivast intelligentsist”, 1923