Haljal oksal
Mait Metsanurk: Haljal oksal
Näidend 4 vaatuses. Tavet Mutsu Teaterkirjandus, Tallinn, 1932.
Paljastada ning arvustada nüüdisaega ja selle kõrval kergelt skitseerida võimalikku paremat homset päeva — teisiti pole saanud talitada Mait Metsanurk ka omas uues näidendid Haljal oksal, mis nüüd esialgsest kujust tublisti erinevana on jõudnud lugeja kätte ka raamatu näol. Lava kaudu võrdlemisi populaarseks saanud, on näidend lavatekstina leidnud juba võrdlemisi mitmekülgse hinnangu, jääb üle seda veel läbi katsuda kirjandusliku teosena.
Metsanurga uue näidendi ainestik on võetud samast miljööst, millest ta varasemaist teoseist on võrsunud romaan Fr. Arraste & Pojad. Seesama seesmiselt tühja esimese põlve rahaaristokraatia kokkuvarisemine välise hiilguse ja isiklike elumõnude tagaajamise tõttu nii siin kui seal. Erivusi vaid peategelaste karakteri nüansseerimises, kõrvaltegelaste varieerimises, tendentside teritamises, mis tingit vaatenurga nihutamisest vähe teisale. Kui Metsanurk paar aastat tagasi suure kaubamaja lagunemist vaatles temale sümpaatse tegelase kaudu, siis leidis ta olukordade kujunemises suurel määral traagikatki. Nüüd on aga viimaste aastate kogemused kirjanikku juhtinud nägema vesivõsuliste haljaste okste murdumises paratamatut ja täiesti loogilist asjade käiku. Seebimullide lõhkemist, mis on traagiline eeskätt vaid naiivsele seebimullide puhkujale enesele, mis aga mängust hoolimatule kõrvaltvaatajale pakub rohkesti groteske ja koomilisi elemente.
Tõusikliku laiutamise tulemuste grotesk-koomilist palet Metsanurk sedapuhku taotlebki siis kinnistada, minnes temale omase sirgjoonelisusega koomilist tõlgitsema paiguti veel naeruväärsemanagi, kui see esineb tõelisuses. Seetõttu on üldpilt pisut karikatuurne, tendentsi teravus küll käegakatsutav, lõiked kohati väga julged, küsitav aga, kas just alati täiesti täppi tabavad.
Harimatuses, prassimises, seadustest möödahiilimises, rumaluhkuses ja loendamatuis muudes pahedes paljastab Metsanurk meie juhtivat majanduslikku kihiti (peategelane on olnud isegi minister!) ning teeb seda sellise halastamatusega, nagu viimasel ajal ei ükski teine kirjanik meil.
Tunduvalt kõikuv ja julgusetu on aga autor positiivsete sihtide näitamises. Paralleelselt näidendit läbivaist positiivseist kõrvalideedest — tööaatest (Johannes ja Reet), usulise moraali ideaalist (Vidrik) ja umbmäärasest paremusetahtest (Matthias ja Reesi) — ei oska autor ühtki eriliselt eelistada ega teravaks kujundada. Positiivset kokkuvõtvate lõpplausete lahkuminevad redaktsioonid Loomingus ja raamatus dokumenteerivad kõhklemist veel selgemini. Ja kui lõpuks jäädaksegi peatuma töö kui ülima sihi ja töövilja õiglase jaotamise nõude juure, siis tundub see mitte teosest orgaaniliselt väljakasvanuna, vaid tagantjärele otsituna. Ometi tuleb lugeda vooruseks juba paljast positiivse pakkumise tahetki, sest tavalisesti piirduvad meie realistid ainult arvustamisega ega julge mõeldagi otsesest ülesehitavast tööst.
Kuigi üldjoontes tegelikust elust võetud ja sinna tagasi juhit (iseküsimus on, kuivõrd sel tagasijuhtimisel on tegelikku mõju ja kuivõrd loeb kirjaniku sõna meie päevil üldse!) on sel näidendil paiguti siiski sidemed tegelikkusega muutunud väga lõdvaks autori halastamatu sirgjoonelisuse tõttu. Lugedes tundub autori lihtsustustung kaasa toonuvat hõreduse ja kohati päris liialemineva vastuoksuse tõelisusega.
Ei ole hästi tõenäoline seegi, et suuräri pankrott otsustuks ühel heal päeval kella ühe ja kahe vahel mõne kõnelusega telefoni kaudu panka ja notari juure. Tegelikult elatakse suuräris sügavam traagika läbi vist märksa varem, nõupidamistel kauba- ja võlausaldajatega ning žirantidega. Vekslite protesti minek on juba tragöödia viimane ja paratamatu vaatus.
Metsanurga käsitlusviis on annud siiski tugeva lavalise effekti, mille veelgi teravamaks teritamiseks autor ei ole põrganud tagasi isegi veksliseadustiku ja panga- ning notarikommete karmimaks kujutamisest, kui need on tõepoolest.
Samal kombel effektikas on küll ka oksjoni asetamine ärimehe kodu. Mis on aga tegelikult direktori erakorteris leiduva vallasvara oksjon teiste oksjonite kõrval ühes „suures kaubamajas”! Mis tähendavad sellises pankrotis need mõned sajad kroonid, mis mööbli eest öeldakse saadavat Loomingu redaktsioonis! Koguni naiivsena tundub aga, kui asjast ülevaadet omav isikki (Johannes) loodab võlausaldajate nõuded sellest oksjonist saadava rahaga lõplikult rahuldada. Kas ongi, eriti praegu, üldse selliseid suurärimehi, kelle pankroteerudes suudetaks rahuldada võlausaldajaid täiel määral?
Samasugust vastuolulist lihtsustamist võime jälgida ka karakterite kujundamises, isegi peategelaste juures, hoopis kõnelemata mõnest kõrvalkujust. kes tahtlikult on antud ühekülgsena — kas karikatuursena (Villem — „Uljam” jt.) või idealiseerituna (Johannes jt.). Seal on kaubamaja omanik Vasar, ilma suurema taibuta ja tugevama energiata pehme mees, kes igal teisel laseb end mõjutada ja painutada, lähenegu too teine heade või kurjade kavatsustega, kuid ometi olevat see narts tüssava ärijuhi, häbitu naise ja lolli „Uljami” käes end üles töötanud lihtsast müürsepast jõukaks meheks ja ministrikski. Selliste iseloomu eelduste juures on küll langus täiesti võimalik ja oodetavgi, tõus jääb aga lähemate selgituste toomiseni arusaadamatuks. Self-made-man’id nii heas kui halvas mõttes on siiski teisest materjalist. Aga niivõrd kui Vasara mineviku meeldetuletamisest on saadud hoiduda, on ta terviklik ja täiesti loogiliselt arenev tüüp. Isegi ta väga järsk ja üllatav käändumine laitmatuks altuistiks ja idealistiks näidendi lõpus on mõistetav ta pehmuse ja hoopis teistsuguste, paremate inimeste mõju alla sattumise tõttu.
Olulisemat osa mängivaist tegelastest on kõige õnnelikumalt kujundet ihnuskoide Viiratsite abielupaar. Kõige vähem skematiseerituina on need agulimiljonärid säilitanud elulise lopsakuse ja usutavuse. Nemadki liiguvad kõrgemates sfäärides, „kui kutsutakse”, naudivad kõike ka kaasa, „kui pakutakse”, ostavad olemasolevale kümnele majale teisi lisaks ja muud kraamigi, „kui odavasti saab”, ning laenavad raha, „kui oleks kindlustus”. Teisi nii kergelt skitseerit, kuid ometi hästi tabat ihnuse tüüpe ei tea senini eesti kirjanduses olevat. Ainult asjatult vaevab autor neid niikuinii alevikuliselt väljenduvaid tegelasi võõrsõnade valestimõistmise ja -tarvitamise narritamisega. Liiatigi on see võte paljudes kergeis komöödiais tüütuseni ära kulutet.
Kuigi täielik kokkukõla teose ja tõelisuse vahel puudub, ei tähenda see kaugeltki seda, nagu puuduks autoril närv tõelisuse tabamiseks. Ta näeb küll, kuid vormib nähtu sageli liiga põhjalikult ümber oma maitse kohaselt. Et autor võib olla ka hea reporter, seda näitab paljude aktuaalsete kõrvalprobleemide osav sissepõimimine. „Uljami” kaudu piitsutab ta moodsat ja liialeminevat „inglise haigust” ja annab näite ühest meil vägagi võimalikust üliõpilase mentaliteedist. Sealsamas esitab ta viimasele risti vastupidise elutunde Matthiase isikus kehastetuna. Riivab harit ja isegi jõukate isikute siirdumist füüsilise töö alale (Reesi ja Reet) ja esindab sellega elukäsituse, mis näkku lööb senistele mõistetele sobivast ja sobimatust tööst. Näitab nooremas generatsioonis toimuvat vanade moraalsete veenete paigastnihkumist, mida ei saa siiski mõõta mandumise mõistega, vaid mis tõendab üksnes siirdumist loomulikumatele elualustele ja lihtsamale elumõistmisele (näit. Matthiase ja Reesi kõnelus viimases vaatuses, mis juhulikult puutub suguhaigust). Tõsi küll, lugeja tahaks neis kõrvalprobleemideski näha suuremat selgust, põhjalikkust ja mitmekülgsust, laval on aga nad head just sellistena.
Metsanurga toodang draama alal on kasvanud üsna suureks ning kui arvesse võtta ka avaldamatud, kuid lava kaudu või mõnel teisel teel tuttavaks saanud näidendid, siis esimesest katsest Päikese tõusul kuni käesolevani ulatub teoste arv selt alalt juba kaheksani. Aga vaatamata selle kirjandusliigi pidevale harrastusele algusest peale on draama Metsanurga üldtoodangus siiski varjujäävamaks pooleks. Ei suuda viimast veendumust oluliselt muuta ka Haljal oksal, kui menukas see käesoleval hetkel ka poleks lavadel. Ja sellepärast tuleb nüüd nagu varemgi hääletada Metsanurga kui romanisti, mitte aga näitekirjaniku poolt. Sunnib aja väline surve kirjanikku valima teist teed, siis on sellest igatahes tõsiselt kahju.
Oskar Urgart
Loomingust nr. 7/1932