Avatud värav.
August Mälk: Avatud värav.
Lugu minevikust. Noor-Eesti Kirjastus, 1937.
Möödunud aastal taas võrdlemisi kõrvalisele kohale nihkunud ajaloolise romaani ja jutustuse harrastajate hõrenenud ridades püsib endise visaduse ja ulja idealiseerimishooga ikka veel kõigepealt August Mälk. Tema uus jutustus Avatud värav ei küüni küll Surnud majade ja Läänemere isandate väliste mõõtmeteni ega kirjeldata selles ka nii tähtsaid sündmusi kui viimastes, kuid mõningate meie seltskonnakihtide kustutamatut iha õilistatud esivanemate järgi rahuldab see jutustus oma tendentsi poolest sama edukalt kui August Mälgu varasemadki ajaloolised teosed.
„Oli võidupüha” — nii algab August Mälk oma jutustust. „Mehed olid kandnud püsse ja seisnud nendega reas. Oli puhutud vaskpille, lauldud isamaalaule ja öeldud sõnu, mis kajasid kaugele üle välja iga kõrvapaarini ja millede mõte pidi ulatuma mineviku kauge pimeduseni ja tuleviku valguseni”.
Miniatuurne paraad mõne maakolka alevikus kõige sellega, mis sinna juurde kuulub, ei tarvitse paista linlasest lugejale tema kujutluses küll kes teab kui meeltülendava sündmusena, aga sama kolka tagasihoidlikule elanikule miks ei või olla rivistatud püssimeeste, läikivate vaskpillide, pidulikult žestikuleeriva kõnemehe ja kõige muu sellise vaatepilt nii sügavaks elamuseks, et ta fantaasia erakordse hooga vallandub rännuks mööda pühapäevaseid teid. Miks ei või mõni raukki tuld võtta ja pidutujuliselt võrdlema hakata, kuidas elatakse nüüd ja kuidas elati vanasti. Miks ei või seesama rauk pead vangutades imetleda seda määratu suurt vahet, mis talle tundub olevat tänapäeva elu kerguse ja aastakümnetaguse elu raskuse vahel. Miks ei või ta aga seejuures leida, et nüüdne hõlbuelu on teinud inimesed lõdvaks ja tühisemaks võrreldes sellega, mis nad olid omal ajal. Ja miks ei või ta lõpuks sel juhul, kui ta oma mõttekäigu tõestamiseks asub jutustama mõnd lugu minevikus elanud kangetest meestest, näha neid, kellele kuulub ta poolehoid, kangelastena kuni viimse verelibleni, ja neid, keda ta vihkab, fantastiliste piirideni ulatuva kurjuse kehastusena. Miks ei või rauga kõige subjektiivsemgi tõde saada sel kombel kunstiliselt usutavaks tõeks.
Kuidas pakkuda kunstiliselt usutavat pilti kangelasteks idealiseeritud esivanemaist, selle küsimuse ühele kõige loogilisemale lahendusvõimalusele osutabki August Mälk oma Avatud väravaga. Kuid ta enda poolt kavandatud lahendusvõimalust ei ole kirjanik siiski mitte kasutanud kuni viimaste vajalike järelduste tegemiseni. Võidupüha meeleoludest punutud raam on käesoleval juhul kunstiliselt õige ja hea, kuid pilt ise selles raamis on ometi vale, kuna raamjutustuses antud dispositsiooni ei ole päris jutustuses vormilisest seisukohast vaadates mitte enam edasi arendatud. Pärisjutustuses kujutatud lugu orjaajast ei tundu igatahes vormiliselt säärasena, nagu oleks seda jutustanud lihtne taat teda karakteriseeriva lihtsa sõnavara ja primitiivsevõitu mõttemaailmaga. Raamjutustusse sobitatud pärisjutustus iseloomustab ilmsesti rohkem Mälku ennast säärasena, nagu me tunneme teda ajaloolisest žanrist, kui lihtsameelset, paraadist vaimustusse sattunud vanameest raamjutustuses. Ja seepärast tekibki mulje, nagu ei oleks olnudki raamjutustus teose kirjutamisel lähtekohaks, vaid oleks valminud alles hiljem, otsekui vabanduseks raamatu vahest liiga silmatorkava ühekülgsuse pärast.
Liiga silmatorkavalt ühekülgne aga ongi Avatud värav tõepoolest, kui ära langeb võimalus suhtuda sellele nagu vanaisa pühapäevasele vesteloole.
Avatud väravas kujutatakse ühe talupere põgenemist Saaremaalt pärisorjuse viletsusest umbes 18. sajandi lõpu või 19. sajandi alguse paiku ning komplitseeritud, ootamatute käänakute poolest rohke tegevus viitab enam ajaloolise seiklusromaani kui miljöö-, karakter-, probleem- või mõne teise ajaloolise jutustuse liigi poole, nagu muide seda on teinud avantüristliku elemendi küllus ka Mälgu teistes ajaloolistes teostes. Kuid erakordselt tugeva tähelepanu juhtimine sündmuste põnevale arenemisele on vastavalt vähendanud hoolt — nagu see sünnib enamasti ikka seiklusjuttudes — tegelaste siseelu jälgimise suhtes. Veelgi halvem on aga see asjaolu, et psühholoogia ei ole jäänud mitte ainult pinnaliseks, vaid et hingeeluline vaatlus on skematiseeritud lausa sentimentaalseile rahvaraamatuile omase drastilisusega positiivsete lammaste eraldamiseks negatiivseist sikkudest. Orjusest põgeneva perekonna pea Toomas on ülimal määral tark oma kavatsustes, mehine ettevõtetes, vapper ja vastupidav hädaohtudes, kannatlik õnnetustes — ta on voorus ise. Seevastu Tooma peremees ja piinaja, mõisahärra, on julm, arg, liiderlik, joomar — ta on kõike, mida võidakse kujutleda pahede poolest.
Selline psühholoogiline ühekülgsus ja vägivaldsus ei mõju lõpuks mingil kombel soodustavalt kaasa ka selleks, et kirjeldatud seiklustest võrsuv ideeline rakendus tunduks kõigiti usutavana ja omaks küllaldasel määral liha ja verd. Ülemlauluks vabadusihale ja mehisusele — seda tahab Avatud värav ideeliselt omal kombel ju olla — võib see raamat saada ikkagi väga ebakriitilisele lugejale, nagu olid just säärasele lugejale kunagi sugestiivsed ka A. Saali ajaloolised seiklusjutud.
Võrdlust A. Saaliga ei ole Avatud värava puhul siiski mitte tarvis arendada veel kaugemale. Eriti mis puutub Mälgu sõnalisse stiili, siis on see ammugi ees Saalist: see on täiesti tänapäevaselt kirjanduslik, kõneluste osas murde elemendi kasutamise kaudu paiguti koguni vägagi teravalt algupärane ja ilmekas. Ning samal ajal, kui Saal peaaegu eranditult toetub kirjanduslikele klišeedele, on Mälgul otse selle vastu küllalt rohkesti neid kohti, kus ta võib osutada intiimset ja isikupärast suhet oma käsitlusainega. Viimane nähtus on Avatud väravas jälgitav eriti selles osas, milles kirjeldatakse põgenike vintsutusi tormisel merel purjeta ja joogiveeta rannalaevas. Nii tugevasti pääseb siin maksvusele Mälgu asjatundlikkus merel elatava elu suhtes, et see osa jutustuse tervikust välja rebitud iseseisva novellina tungib nõudlikuma lugeja kujutlusse ja jääb mällu lahus kõigest muust.
Avatud väravale on seni tunnustusi jagatud mitmeti soovitatava rahvaraamatuna. Kui rahvaraamatu all mõeldakse eeskätt ajaviiteks määratud teost, siis võib märkida, et hariliku tõlkelise ajaviitekirjanduse hulgas ongi Mälgu raamatul rida voorusi, mis ei ole selle liigi raamatuis just igapäevased: sündmuste kunstlikult pingutamata põnevus, mereseikluste tihe realism ja sõnastuse maitsekas omapära. Ent see ei takista siiski veel mitte Avatud väravat liigitamast August Mälgu viljakuse selliseks avalduseks, mis kõneleb rohkem kirjutamis- kui loomisenergiast.
Oskar Urgart
Loomingust nr. 3/1938
