Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

31 Dec

Psühholoogia Nõukogude Venemaal

 

     

eatava teadusharu üldine areng on tingitud üldse kahesugustest teguritest: a) temasse kuuluvate faktide ja teooriate eneste nii-ütelda sisemisest loogikast, b) kogu sellest kultuurilisest miljööst, milles ta asub teataval ajajärgul ja teataval rahval. Viimast liiki tegurite mõju on eriti tugev neis teadustes, mis ei evi puhtteoreetilist iseloomu (nagu näit. matemaatika või teoreetiline loodusteadus), vaid oma aine tõttu puutuvad nii või teisiti kokku üldise poliiti­lise, sotsiaalse, majandusliku jne. eluga ja selle mitmesuguste probleemide ja ülesannetega. Selle tõttu on selliste teaduste juures ka kergem jälgida, kuidas muudatused selles poliitilises, sotsiaalses, majanduslikus jne. elus on mõju­nud teadusliku tegevuse üldisse suunasse — huvi raskuspunkti asetamisse teatavaile probleemidele, uurimuse lähtekohaks võetud teoreetilistesse põhivaadetesse, uurimisel esikohal tarvitatud meetoditesse jne.

Nende riikide hulgas, kus ühenduses maailmasõjaga ja sellele järgnenud sündmuste ja üldise olukorraga on toimunud eriti radikaalne murrang rahva kogu elus ja olemuses, seisab selle murrangu üldise ulatuse poolest kahtlemata esimesel kohal Venemaa. Ei ole seepärast ka ilma huvita heita pilk sellele, mis on seal sündinud ühe eriti „elulise” teadusharuga — psühholoogiaga, kuigi nende raskuste tõttu, mis ikka veel on olemas vene teadusliku kirjan­duse muretsemisel, meil käepärast olev vastav materjal on veel võrdlemisi väga puudulik ja võimaldab küsimust käsitleda ainult üldjoontes.

Kuid enne heidame pilgu psühholoogiale „vanal” Venemaal. Ei saa ütelda, et see oleks siin seisnud üldse väga kõrgel või asunud väga tähtsal kohal teiste teadusalade keskel. Ülikoolides loeti muidugi üldisi kursusi psühholoogias ja psühholoogia oli ühes teiste filosoofiliste ainetega — loo­gika ja filosoofia ajalooga — sunduslikuks eksamiaineks kõigile ajaloo-filoloogiateaduskonna üliõpilastele, kuid see vene „akadeemiline” psühholoogia oli veel suurelt osalt teoreetiline, „kirjutuslauapsühholoogia”. Siin ja seal olid ülikoolidel küll ka omad psühholoogilised „kabinetid” või laboratoo­riumid (Tartus seda ei olnud), kuid suuremat osa psühholoogia õpetamisel need siiski harilikult ei etendanud. Peaaegu ainsaks erandiks oli siin Moskva ülikool oma — eraisiku poolt kingitud rahaga (120 000 kuldrubla) ehitatud ja sisseseatud — suure ja ilusa „Psühholoogia Instituudiga”, mille eesotsas seisis — meile oma loogika ja psühholoogia õpperaamatuiga hästi tuntud

— professor Tšelpanov. Ka keskkoolides, eriti poeglaste keskkoolides, õpe­tati psühholoogiat — harilikult kahe nädalatunniga, ja mõnedel keskkoolidel olid ka oma väikesed „psühholoogilised kabinetid”, eriliste keskkooli jaoks konstrueeritud lihtsate ja odavate aparaatidega — tänu kõigepealt Peterburi psühholoogi Netšajev’i ja tema kaastööliste sellekohastele püüdeile, ja katsuti ka muidu tõsta psühholoogia õpetamist keskkoolis, kuid psühholoogia õpe­tamise üldine seisukord ülikoolis pidi end paratamatult ka siin tunda andma ja kõigepealt raskustes leida küllaldaselt ettevalmistatud õpetajaid. Ka ise­seisev psühholoogiline uurimistöö — kui selle üle otsustada ilmunud vastava kirjanduse põhjal — oli võrdlemisi vähe arenenud. Psühholoogilise kirjan­duse alalt võiks siin nimetada esiteks paar mitte-puhtpsühholoogilist ajakirja, nagu „Voprosõ Filosofii i Psihhologii” jt., edasi — mõned ülikooliõpperaamatud, nagu Vvedenski, Tšelpanov’i, Lasurski jt. omad, ja viimaks — mitte väga pika rea eriuurimusi ühe või teise küsimuse üle. Näib, nagu oleks psühholoogia üksikaladelt viimasel aastakümnel enne 1917. a. revolutsiooni tähtsamal kohal seisnud lapsepsühholoogia ja eriti eksperimentaalne peda­googika, ja üheks küsimuseks, mis siin viimaseil aastail enne maailmasõda

— eriti paaril sel ajal ärapeetud eksperimentaalse pedagoogika kongressil — elavaid vaidlusi esile kutsus ja ka väljaspool ,,psühholoogide” ringkondi psühholoogilistest küsimustest huvitatud publikus teatavaid laineid lõi, oli küsimus eksperimentaalse psühholoogia meetodite otsesest rakendamisest — ka mitteasjatundjate poolt — praktilise pedagoogika teenistusse. Kuna ühed — kõigepealt Netšajev ja tema kaastöölised ja õpilased — niisugust psüh­holoogia meetodite rakendamist juba võimalikuks ja soovitavaks pidasid, olid teised — nende hulgas tuleks nimetada kõigepealt Tšelpanov’i — enam või vähem kategooriliselt  selle  vastu.

Tunduvalt rikkalikum kui psühholoogiline originaalkirjandus oli psühho­loogiline tõlkekirjandus. Viimases paistsid eriti silma mitmesugused õppe­raamatud ja üldkursused, alates kõige elementaarsemaiga, nagu Fonsegrive ja Jerusalem, ja lõpetades suurte kolmeköiteliste Wundt’i „Grundzüge” ja Meumann’i „Vorlesungen”‘itega. Kõige rohkem oli psühholoogilist kirjan­dust tõlgitud saksa keelest, sellele järgnes prantsuse keel.

Oma üldise suuna ja vaimu poolest revolutsioonieelne vene psühholoogia seisis kõige lähemal tolleaegsele saksa psühholoogiale,. ilma et üksikud saksa psühholoogia peavoolud oleksid igaüks ka temas selgesti esile astunud. Näib, nagu oleks rohkem omapärast ja ka rohkem elu tulnud vene psühho­loogiasse alles paaril viimasel aastal enne revolutsiooni, eriti selle noorte psühholoogide rühma poolt, mis oli oma ettevalmistuse saanud Moskva Psühholoogia Instituudis ja koondunud Tšelpanov’i ümber. Nende hulka kuulus ka liiga vara surnud Tartu ülikooli juurde a. 1919 esimeste hulgas professoriks valitud Aleksander Kaelas. Rääkides sellest uuest elust vene psühholoogias, ma mõtlen siin kõigepealt a. 1917 ilmuma hakanud aja­kirjale ,,Psihhologitšeskoje Obosrenie”, mis oma paaris ilmunud numbris sisaldab palju mitmekesist ja värsket materjali, kuid üldiste olude tõttu pidi varsti seisma jääma.

Sootuks teist pilti pakub meile vene psühholoogia tänapäev. Ja seda juba temas tegutsevate isikute poolest. Endine psühholoogide generatsioon on suurelt osalt näitelavalt kadunud — surnud, põgenenud või maalt välja­saadetud, osalt ka pensioneeritud. Igal pool — teised enne täiesti tundmatud nimed ja ainult siin ja seal mõni ,,veteran” või mõni teine tuttav nimi, mis varem kuulus nooremate hulka, nüüd aga seisab tihtipeale juba tooni andval kohal. Ka ulatuslikult on pilt praegu teine, kui see varem oli. Kir­jandus on ilmuvate teoste arvu poolest kaugelt rikkalikumaks muutunud. Lehitsedes iga aasta ilmuvat rahvusvahelist psühholoogilise kirjanduse biblio­graafiat paistavad peaaegu igal leheküljel silma ka venekeelsed tiitlid — mitmesugused perioodilised väljaanded, mitmesugused „sbornikud” ja teised koguteosed, üksikud artiklid psühholoogilistes ja mittepsühholoogilistes ajakirjades ja viimaks — iseseisvalt ilmunud tööd, viimased küll enamasti väiksemad. Aastate 1929—1933 kohta on selles bibliograafias venekeelseid töid märgitud kokku 1790, mis annab meile aasta kohta keskmiselt 358 numb­rit (sama aja jooksul on ilmunud psühholoogilisi töid: Itaalias — 1605, Inglismaal— 1438 ja Prantsusmaal — 2214).

Ka geograafiliselt on psühholoogia Venemaal praegu palju kaugemale tunginud, kui ta seda varem oli. Võtke kätte mitmesuguste ülikoolide ja teiste kõrgemate õppeasutuste — neid on praegu Venemaal igal pool tekki­nud nagu seeni pärast vihma — väljaanded või aruanded — peaaegu igal pool paistab teile silma ka psühholoogia: Põhja-Venemaal, kauges Siberis, Kaukaasias, Turkestanis — igal pool kõiksugu psühholoogilised ja psühhotehnilised instituudid ja muud asutused, kõikjal uuritakse, korraldatakse katseid ja teste, trükitakse psühholoogilisi töid jne.

Kui palju praegu Venemaal võiks üldse leiduda psühholoogia alal tööta­vaid isikuid, on muidugi raske täpsemalt ütelda. A. 1932 Ameerikas ilmunud „Psühholoogilises registris” — kõigi maade praegu elavate (või hiljuti surnud) psühholoogide nimestikus ühes lühikeste biograafiliste andmete ja ilmunud tööde bibliograafiaga — on „Union of Socialistic Soviet Republics” all 62 leheküljel märgitud 102 isikut, neist Moskvas ja Leningradis kokku 77 isikut ja seega teistes linnades — ainult 25 isikut. Teiselt poolt on vene Teaduste Akadeemia väljaandel a. 1928 ilmunud aadressraamatus „Nautšnõje rabotniki SSSR bes Moskvõ i Leningrada” („SSSR teaduslikud töö­mehed ilma Moskva ja Leningradita”) mitmesugustel psühholoogia aladel töötavaid isikuid märgitud kokku — ligi 150. Igatahes, kui võtta kokku kõik „psühholoogid”, ka need, kes ei ole veel saanud avaldada iseseisvaid töid ega ole seetõttu ka „Registri” pääsnud —need oleksid esmajoones mitme­suguste  psühholoogiliste  ja  psühhotehniliste  instituutide  „kaastöölised”

         

Akadeemik Ivan Petrovitš Pavlov.  * 22. IX 1849. S 27. II 1936.

       

(„sotrudniki”), assistendid, laborandid jne. ja osalt ka psühholoogia „õpetajad” („prepodavateli”) kõrgemates õppeasutustes, keda kõiki nimetab ka Akadeemia aadressraamat —, siis võiks nende arv Venemaal tõusta praegu umbes 250—300-ni või selle ümber.

Katsume nüüd lühidalt iseloomustada seda ,,uut” vene psühholoogiat. Et paremat ülevaadet saada selles valitsevate mitmesuguste üldiste seisu­kohtade üle, võime temas eristada üldse kolm peavoolu ehk „kooli”, kus­juures muidugi ei ole vaja, et iga üksik psühholoog ka selgesti kuuluks oma vaadete poolest ühte või teise neist vooludest ehk koolidest. Need koolid on järgmised.

A. Pavlov’i kool. Selle kooli keskkohaks on kuulsa füsioloogi I. Pavlov’i juhatusel töötav ,,Riiklik eksperimentaalse meditsiini instituut” Leningradis ja tema iseloomustavaimaks jooneks on — baseerumine Pavlov’i ja tema kaastööliste poolt juba aastakümneid kestnud uurimistel nn. tingitud reflekside, s. t. niisuguste reflekside kohta, milledes ärritus, näit. toidu­võtmine, mis on loomulikult (ehk sünnipäraselt) seotud antud vastusega, näit. sülje nõrgumisega, on kunstlikult asendatud mingi muu ärritusega, näit. kellahelinaga, nii et see viimane juba üksi hakkab antud vastust esile kutsuma. Nimelt on Pavlov ja tema kool arvamisel, et inimese ja loomade kogu käitumist on võimalik täielikult seletada selliste „tingitud” reflek­side tekkimises, takistamises, ,,kustumises” jne. ilmneva „kõrgema närvitegevuse” mehhanismiga, ilma et selleks vaja oleks rääkida veel „psüühilistest protsessidest”, „teadvusest” jne., millega ka senine „subjektiivne” psühholoogia, mille ülesandeks on neid psüühilisi protsesse uurida, osutuks iseenesest ülearuseks.

B.  Refleksoloogiline kool. Ka see kool, mille rajajaks on olnud tuntud vene neuroloog V. M. Behterev ja mille keskkohaks on praegu „Behterevi refleksoloogiline ajuuurimise instituut” Leningradis (Behterev ise suri a. 1927), tahab, nagu Pavlov’i koolgi, senist „subjektiivset” psühholoogiat asendada „objektiivse” käitumisteaduse — ,,refleksoloogiaga”, mis, nagu ta nimetus juba näitab, samuti lähtub reflekside uurimisest. Peavahe mõlema kooli seisukohtade vahel seisneb, nagu paistab, kõigepealt järgmises. Kuna Pavlov’i kooli õpetus on sisult esmajoones — peatükk füsioloogiast, nimelt närvikava füsioloogiast, ja uurides üksikuid käitumise nähtusi, eriti reflekse, ollakse siin huvitatud esmajoones nende nähtuste aluseks olevaist närvimehhanismidest, on refleksoloogiline kool seevastu tähtsal määral huvitatud ka käitumisest, organismi vahekorrast loodusliku ja sotsiaalse ümbruskonnaga kui niisugusest, ja reflekse ei uurita siin mitte ainult selle tõttu, et nende tekkimises, kustumises jne. ilmnevad eriti selgesti üksikud närvitegevuse seadused, vaid kõigepealt ka sellepärast, et arvatakse, et „assotsieeritud” (tingitud) refleksi skeem niisugusena katab juba kõiki käitumise nähtusi — ka nn. „psüühilisi” protsesse, nii et kõik — ka kõige keerulisemad — käitumise nähtused ei ole midagi muud kui „assotsieeritud” reflekside kompleksid (tingitud näärmetereflekside (süljerefleksi) asemel loomadel (koeral), mis on seni olnud Pavlov’i ja tema kaastööliste peamiseks uurimisobjektiks, uuritakse Behterev’i instituudis esmajoones tingitud lihastereflekse inimesel).

Kõige selle tagajärjel on ka need ülesanded, mida refleksoloogiline kool endale seab, palju laiemad kui Pavlov’i kooli omad, mis paistab silma juba Behterev’i instituudi üksikute tähtsamate sektsioonide uurimisalade loetelust: üldine refleksoloogia, individuaalne refleksoloogia, ea refleksoloogia, kollektiivne refleksoloogia, geneetiline refleksoloogia.

C. Marksistlik psühholoogia. Kolmas vene psühholoogiline kool, mida võime nimetada marksistlikuks psühholoogiaks ja mille keskkohaks on prof. Kornilov’i juhatusel töötav Moskva riiklik psühholoogia instituut (endine Tšelpanov’i oma), sarnleb Pavlov’i ja refleksoloogilisele koolile selles suhtes, et ka temas astub esile püüd võimaliku „objektiivsuse” poole, ainult selle vahega, et nähes psühholoogia peaülesannet „objektiivses” käitumise uurimises, jäetakse selles siiski väike nurgake ka psüühilistele protsessidele kui niisugustele, eriti sotsiaalsete nähtuste uurimisel, ja ühes sellega ka — enesevaatlusele. Teine tähtsam marksistliku psühholoogia joon on püüe oma õpetust põhjendada teatavale metafüüsilisele teooriale, nimelt nn. dialektilisele materialismile (Marx, Engels, Plehhanov, Lenin jt.), mille järgi algupäraseks ja algeliseks on maailmas ainult — alalises liikumises, alalises, Hegel’i dialektilise protsessi printsiibile („tees — antitees — süntees” jne.) alluvas, organiseerumise arenemises olev mateeria, ja nn. „teadvus” ehk „psüühiline” ei ole iseeneses midagi muud kui üks „kõrgeimalt organi­seeritud” mateeria omadus ehk teatavate kehaliste protsesside — nimelt ajuprotsesside — subjektiivne ilmumisviis ehk „introspektiivne väljendus”. Kolmas tähtsam marksistliku psühholoogia joon on vaade, et selleks „biosotsioloogiliseks” mõisteks, mille alla on võimalik „grupeerida” kõik elavas organismis esinevad nähtused, on — reaktsioon, ja lootus leida seda võtit, mis avaks kõik uksed mitmekeerulises psühholoogia labürindis, uurides mit­mekülgselt (nende kiiruse, jõu, kuju, sotsiaalse tähenduse suhtes) kõigepealt reaktsioone, alates kõige lihtsamaist, nagu sõrme liigutus antud signaalile (nn. lihtsa reaktsiooni katse juures), ja lõpetades nii keerulistega kui katse-juhataja poolt antud raskema mõtlemisülesande lahendamine jne. Kornilov tahab ise seda reaktsioonide uurimist nimetada „reaktoloogiaks” ja me võik­sime seepärast marksistlikku kooli nimetada ka reaktoloogiliseks kooliks.

Lisaks neile kolmele „uue” vene psühholoogia koolile võiks neljandal kohal nimetada veel rea „vana” psühholoogia esindajaid või pooldajaid, kelle hulka kuuluksid kõigepealt üksikud vanemad psühholoogid, nagu juba nime­tatud Netšajev ja Tšelpanov, edasi Krogius (tuntud eriti oma uurimuste läbi pimedate psühholoogia üle, hiljuti vist surnud), Wagner (tuntud zoo-psühholoog) ja mõned teised. Kuid nende arv ei ole igatahes suur — juba nimetatud Akadeemia aadressraamatus on näit. „introspektivnaja psihhologia” all märgitud ainult üks isik (keegi vanem härra Saratovis) — ja mingit täht­samat osa nemad praegu muidugi ei etenda.

Peale üksikute tema koolide üldiste teoreetiliste seisukohtade on prae­gusele vene psühholoogiale iseloomustav veel üks üldine joon, mida ka ei saa mainimata jätta, see on temas võrdlemisi tugevasti esinev tendents raken­dada end praktilise elu teenistusse. See tendents astub esile kõigepealt kahe erineva praktilise ala suhtes. Esiteks kasvatustöö suhtes — inten­siivselt uuritakse last, tema kehalisi ja psüühilisi iseärasusi, tema üldise arengu seadusi jne. ja seda kõigepealt selleks, et selle lapseuurimise ehk „pedo­loogia” (millist nimetust armastatakse praegu tarvitada Venemaal) tulemusi ära kasutada tegeliku kasvatustöö huvides. Pedoloogiliste ning eksperimentaalpedagoogiliste uurimiste korraldamiseks ja vastavate pedoloogiliste ning pedagoogiliste teadmistega varustatud õpetajate ettevalmistamiseks on asutatud üle Venemaa hulk pedagoogikateaduskondi ülikoolide juures, ise­seisvaid pedagoogilisi instituute, mitmesuguseid pedoloogia laboratooriume jne. Teiseks näeme praegu Venemaal intensiivset püüet rakendada psühholoogiat töö — eriti vabrikutöö — organiseerimisele. See joon „uues” vene psühholoogias on võib-olla eriti huvitav. Kuni 1917. a. revolutsioonini ei olnud Venemaal töö organiseerimisest teadusliku psühholoogia alustel ja psühhotehnikast nii hästi kui üldse midagi kuulda. Ka esimestel enam­laste valitsuse aastail, mil läbikäimine Venemaa ja muu maailma vahel oli üldse väga raskendatud, ei olnud midagi teada vene tööpsühholoogiast või psühhotehnikast, kuni korraga a. 1922, mil Venemaa piir sai jälle lahtise­maks ja Lääne-Euroopasse jõudsid esimesed suuremad saadetised enamliku Vene ajakirju ning raamatuid, Lääne-Euroopa psühholoogid oma suureks imestuseks võisid nentida, et Venemaal oli vahepeal sündinud midagi, mida keegi ei oleks võinud ette aimata — oli, peaaegu üle öö, tekkinud oma eri­line vene tööpsühholoogia ja psühhotehnika, oma erilise uurijate ja nende kaastööliste kaadriga, oma erilise kirjanduse ja eriliste rohkearvuliste insti­tuutide ning laboratooriumidega.  Kui suur viimaste arv Venemaal praegu võiks olla, ei saa täpselt ütelda. Aastal 1924 nimetas ajakiri „Vremja” neid juba tervelt 60, ka niisugustes linnades nagu Armavir, Saratov, Kasan, Voronež jt. Nende rohkearvuliste asutuste töö ühtlustamiseks ja üldse tööpsühholoogilise ja psühhotehnilise töö üldiste põhimõtete ja suundade kind­laksmääramiseks ja lähema tööprogrammi väljatöötamiseks on korduvalt korraldatud ka psühhotehnilisi kongresse ning konverentse, milledel on aru­tatud teiste hulgas ka taylorismi küsimust. Üks järjekordne rahvusvaheline psühhotehniline kongress peeti Moskva võimumeeste kutsel ära Venemaal, nimelt 1931. aasta sügisel Moskvas, mille kõigile osavõtjaile-väljamaalastele oli lubatud kogu kongressi kesteks prii korter ja ülalpidamine. Juhtival kohal vene psühhotehnikas on seni seisnud Spielrein Moskvas.

Sellest lühikesest ülevaatest praeguse vene psühholoogia üle jätkub juba selleks, et näha, milles seisneb peavahe tema ja ta lähema eelkäija — ennerevolutsiooniaegse vene psühholoogia vahel. Kuigi mõlema psühholoogia vahel paistab niiviisi teatavas mõttes olevat terve kuristik, ei ole „uus” vene psühholoogia — lähemalt vaadates — tegelikult siiski väga palju enam, kui endise vene psühholoogia ja osalt ka endise vene filosoofia — kui tahame ka teatavate filosofeerivate sotsialistide, nagu Plehhanov, Buhharin, Lenin jt., vastavate kirjutuste puhul rääkida veel filosoofiast — teatavate elementide edasiarendamine nendes uutes üldistes tingimustes ehk raamides, milled on — ka teadusliku töö suhtes — loonud praegune enamlik režiim.

Mis puutub esiteks mõlemasse refleksoloogilisse kooli, siis on kõigile teada, et nii Pavlov kui ka Behterev, kelle nimedega need koolid on kõigepealt seotud, on juba ammu enne enamlikku riigipööret hakanud propa­geerima oma vaateid „psüühiliste” nähtuste uurimise suhtes, esimene juba umbes 1906. aastast peale, teine veel paar aastat varem, nii et see psühho­loogiline uurimistöö, mis toimub praegu Venemaal nii ühe kui teise kooli vaimus, ei ole oluliselt midagi muud kui juba ammu, enne maailmasõda, alatud uurimiste jätkamine, osalt ka samade isikute osavõtul. Kuid ka kol­manda, marksistliku kooli juured ulatuvad tagasi ennesõjaaegseisse aastaisse, nimelt — endisse vene ,,akadeemilisse” psühholoogiasse, mis on esindatud niisuguste nimedega nagu Tšelpanov, Lange, Lasurski, Vvedenski, Netšajev, Rossolimo jt. Ei taha ju, nagu nägime, marksistlik kool, vaatamata energi­lisele „objektiivsuse” proklameerimisele, täielikult loobuda ,,teadvusest” ja enesevaatlusest, nagu mõlemad refleksoloogilised koolid seda teevad, ja on tema põhivaated üldse avaramad ja lähemal seisvad traditsioonilisele psühholoogiale kui esimeste omad. Mis puutub marksistliku kooli katsesse põhjen­dada psühholoogiat dialektilisele materialismile — mis on muidugi kõige suuremaks vaheks tema ja endise vene ,,akadeemilise” psühholoogia vahel — siis tuleb seda kahtlemata võtta enam teatava episoodina selle kooli arengus, mis on esile kutsutud peamiselt teatavate „väliste” tegurite mõjul, kui uuri­mistööst enesest orgaaniliselt väljakasvanud filosoofilise seisukohana, ega tarvitse seesugune filosoofiline pealeehitus psühholoogia hoonele veel tingi­mata väga tõsiselt mõjustada seda, mis sünnib hoones eneses. Viimaks, mis puutub praeguses vene psühholoogias võrdlemisi selgesti esileastuvale praktilisele tendentsile, siis on selles, nagu osalt juba nägime, täiesti uueks momen­diks ainult huvi tööpsühholoogia ja psühhotehnika vastu — kõigepealt selle tõttu, et need alad on ka iseeneses veel väga noored: psühhotehnika ,,sün­dimist” dateeritakse harilikult aastast 1910, mil Münsterberg (Ameerikas) korraldas oma tuntud katsed telefonistinnade ja trammijuhtidega. Seevastu oli, nagu ka juba nägime, huvi „pedoloogia” ja eksperimentaalse pedagoogika vastu võrdlemisi elav ka juba „vanal” Venemaal (ka nimetust „pedoloogia” armastati juba tol ajal tarvitada) ja uueks on praeguses „pedoloogilises” liikumises kõigepealt selle ulatus (nii oli näit. pedoloogilisel kongressil 1928. a. jaanuaris enam kui 1000 osavõtjat) ja selle üldine orienteerumine objek­tiivsuse” ja „biosotsioloogilise” vaatlemisviisi suunas, vastavalt üldisele psühholoogilise uurimise orienteerumisele nendes suunades.

Kui praegune vene psühholoogia ei ole niiviisi võrreldes endise vene psühholoogiaga iseeneses nii uus, nagu see võiks esimesel pilgul paista, siis jääb veel küsimus — mispärast on ta oma arengus võtnud nimelt niisuguse suuna, nagu seda nägime, ja mitte mõne teise. Vastust sellele küsi­musele tuleb otsida osalt nendes nii-ütelda ideelistes raamides, mis psühho­loogiale on seatud Venemaal praeguse enamliku režiimiga, osalt selle režiimiga loodud uutes üldistes elutingimustes, osalt ka teatavates sündmustes tea­duslikus psühholoogias väljaspool Venemaad. Mis puutub esimesse momenti — ,,ideelistesse raamidesse” —, siis tuleb siin esmajoones arvesse enam­luse enese ,,filosoofia” —kõigepealt tema ajalooline ja metafüüsiline materia­lism — ja sellest filosoofiast tingitud tendents hinnata kõige ette materiaalset ja lugeda väärilisteks teadusliku uurimise objektideks ainult materiaalseid nähtusi (mille tõttu näit. ka mõnes vene ülikoolis kunstiajalugu on ümber nimetatud „materiaalse kultuuri ajalooks”). Kõigepealt selle tendentsiga ja osalt ka umbes 1915. aastast peale Ameerikas levima hakanud uue ,,objektiivse” psühholoogia voolu — ,,käitumispsühholoogia” ehk ,,behaviorismi” — mõjuga on seletatav praeguse vene psühholoogia esimene ise­loomustav joon — tema püüe võimaliku objektiivsuse” poole, tendents asendada „teadvuse” – psühholoogiat täiel määral füsioloogia või käitumisuurimisega. Seejuures jääb muidugi iseküsimuseks, kuivõrd niisugune objek­tiivne” seisukoht psühholoogias on ka iseeneses seotud „marksismiga”. Tšelpanov näit. püüab oma a. 1925 väljaantud brošüüris ,,Psühholoogia ja marksism” näidata, et õigesti mõistetud marksism sugugi ei nõua objek­tiivset” psühholoogiat. Sama enamliku filosoofiaga ja sellest tingitud ten­dentsidega tuleb seletada ka praeguse vene psühholoogia teist iseloomustavat joont — ta lähedust metafüüsilisele materialismile, mis, nagu nägime, paistab eriti silma marksistliku kooli juures, kuigi ka mõlemad teised koolid, eriti refleksoloogiline  kool,  suhtuvad  materialismile   samuti  sümpatiseerivalt.

Mis puutub nüüd praeguse vene psühholoogia kolmandasse iseloomus­tavasse joonde — temas valitsevaisse huvidesse psühhotehnika ja „pedo­loogia” vastu, siis ei ole selle eest vastutav enam niipalju enamluse ideoloogia kui enamliku korra sisseseadmisega üleskergitatud uued tähtsad praktilise elu probleemid. Enamliku revolutsiooniga oli riik kogu tööstuse ja ka osa põllumajandusest („sovhoosid”) võtnud otseselt enda kätte ja proklameeri­nud töökohustuse kõigile kodanikele ilma erandita. Tähtsaima probleemina kerkis sellega iseenesest üles töö organiseerimine ja selle produktiivsuse tõst­mine võimaliku maksimumini. Kõigepealt sellega — ühenduses psühho­tehnika jõudsa arenguga pärastsõjaaegseil aastail ka Lääne-Euroopas (mis oli tingitud osalt neist tõukeist, mida temale kui ka mõnele teisele tehnilisele alale, näit. lennuasjandusele, sõda oma nõuetega oli andnud) — on seletatav ka see huvi tööpsühholoogia ja psühhotehnika vastu, mida näeme enamluse ajal nii kiiresti levivat üle kogu Venemaa. Üheks teiseks uueks ja tähtsaks probleemiks, mille ette oli enamliku revolutsiooniga samuti ka riik seatud, oli laste ja noorsoo kasvatamine uutel alustel ja uues vaimus, vastavalt uutele elunõuetele ja uue režiimi üldisele vaimule. Selle teise praktilise probleemi üleskerkimine seletab meile teatava määrani teist suunda praeguse vene psühholoogia praktilistes tendentsides — erilist huvi ,,pedoloogia” vastu ja püüdeid pedoloogilise uurimise tulemusi ära kasutada ka tegeliku kasvatustöö huvides.

Lõpetades sellega ülevaate praegusest vene psühholoogiast ja selle tekkimisest, kerkib meil loomulikult nüüd tema kohta küsimus — tema väär­tusest. Katsun nüüd lõpuks lühidalt vastata ka sellele küsimusele.

Kõigepealt peab tähendama, et oleks suureks eksituseks teha negatiivne otsus kogu enamluseaegse vene psühholoogia kohta. Ei saa olla mingit kahtlust, et nende nelja-viie tuhande psühholoogilise sisuga töö hulgas, mis on seni ilmunud enamlikul Venemaal, leidub teatav arv ka niisuguseid, milledel on oma tõeline teaduslik väärtus. Eriti oleks see maksev vist Pavlov’i instituudis valminud uurimuste kohta, mis kuuluvad küll enamasti esmajoones füsioloogia alale, kuid pakuvad tihtipeale küllaldast huvi ka psühholoogile. Üksikute Nõukogude Venemaal valmistatud psühholoogiliste tööde väärtust tõendab ka see, et mitmed neist on leidnud vastuvõttu ka paremais Euroopa ja Ameerika psühholoogilistes ajakirjades ja ka välismaa psühholoogide juures huvi äratanud. Aga ka juba seda tuleb positiivselt hinnata, et üldse tehakse teaduslikku tööd psühholoogia alal ja kantakse hoolt psühholoogilise hariduse levitamise ja psühholoogia populariseerimise eest, mida praegu näeme Venemaal. Siiski ei saa teiselt poolt ,,uue” vene psühholoogia suhtes hoiduda ka teatavast enam või vähem kaugeleminevast pessimismist. Seda pessimismi põhjendavad eriti järgmised momendid.

Kõigepealt tekib kahtlus, kuivõrd soliidse teadusliku ettevalmistuse on võinud saada kogu see psühholoogide, refleksoloogide, pedoloogide, psühhotehnikute jne. falang, mis praegu uurib, õpetab ja teeb tehnilist laadi tööd mitmesugustes asutustes üle kogu laia Venemaa. Nõuab ju niisuguse ette­valmistuse saamine kõigepealt aega ja eeldab edasi — rahuldavat vastavat eelharidust (ka keelte oskust), häid vanemaid õppejõude, hästi sisseseatud õppeasutusi ja viimaks ka — rahuldavaid üldisi elu- ja töötingimusi. Kuid kogu enamluse aeg ei ole veel väga pikk, ja mis puutub tähendatud eeldus­tesse, siis on need seni ainult osaliselt täidetud olnud.

Edasi, teadus võib täiesti normaalselt areneda ja kanda küllaldasel määral väärtuslikku vilja ainult tingimusel, et teaduslikule uurimisele on antud ka küllaldane sisemine vabadus. Nüüd on aga meile kõigile teada, et Nõukogude Venemaa üheks erinevuseks suurema osa teistest kultuurriikidest on muuseas see, et seal on riiklikes huvides loetud tarvilikuks ametlikult pooldada teatavaid õpetusi ja üldisi maailmavaatelisi seisukohti — kõigepealt neid, mis on leidnud väljendust Marx’i, Engels’i ja teatavate vene sotsialistlike autorite töödes, ja — samuti ametlikult — suhtuda eitavalt niisugustele õpetustele ja maailmavaatelistele seisukohtadele, mis otseselt või nendega seotud järelduste kaudu lähevad enam või vähem lahku esi­mestest. On arusaadav, et ühes osas teadustes, nagu näit. matemaatika ning loodusteadused ja ka mõned „vaimuteadused” nagu arheoloogia, keeleteadus jt., seesugune asjaolu ei tarvitse end veel palju tunda anda. Kuid sootuks teiseks kujuneb siin seisukord teistele, vähem „neutraalseile” teadustele, nagu näit. majandusteadus, sotsioloogia, ajalugu, kirjandusteadus ja lõppeks ka — psühho­loogia. Olles juba ette asetatud teatavaisse enam või vähem kindlaisse raa­midesse, peab teaduslik uurimine kõigil selliseil aladel paratamatult kaotama tunduva osa oma objektiivsusest ja üldisest soliidsusest, eriti niisuguste teadusemeeste juures, kelle „kohanemisvõime” on teiste omast natuke suurem, mis paistabki meile silma ka praeguse vene psühholoogia juures. Kui jätta kõrvale üksikute koolide küllaldaseltki „problemaatilised” põhivaated, nagu üldine „objektiivse” psühholoogia pooldamine, või refleksoloogilise kooli eeldus, et kogu inimese käitumine on kujutatav üksikute võrdlemisi ele­mentaarsete üksuste — reflekside kompleksina (mis leiab pooldamist ka mõnedel äärmise behaviorismi esindajail Ameerikas), või marksistliku kooli „dialektiline materialism” jt., millede viljakus peab end muidugi näitama kõigepealt uurimises eneses, siis torkab vene psühholoogide kirjutustes silma küllaldase objektiivsuse ja soliidsuse puudumine sagedasti juba ka üksikasjades, eriti seal, kus on jutt teistest, enamliku „objektiivse” psühho­loogia seisukohtadest erinevaist psühholoogilisist või filosoofilisist vaateist või vooludest. Rääkides praegustest vene psühholoogidest, kirjutab näit. üks neist (Luria): „Teadusliku materialismi õpetus on samuti avaldanud tähtsat mõju vene psühholoogidesse. Tänu sellele on viimased maha jätnud metafüüsilised või poolmetafüüsilised mõisted, mis Euroopas on assotsi­eeritud Husserl’i ja fenomenoloogidega, ja Venemaal — Lopatin’i, Tšelpanov’i ja teiste nimedega” — nagu ei oleks kõigile, kes on vähegi kodus filo­soofias, teada, et metafüüsiliseks õpetuseks on just vene psühholoogide „teaduslik materialism” ja mitte — Husserl’i fenomenoloogia, mis on enam teatav vaatlusviis või meetod kui kindel teooria ja mis oma üldise ise­loomu poolest seisab teistest teadustest kõige lähemal niisugusele metafüüsikakaugele teadusalale nagu matemaatika. Teine neist (Kornilov) väidab, et „dialektiline materialism” — mis, nagu nägime, sisaldab väga kate­goorilisi väiteid mateeria ja „teadvuse” kui niisuguste kohta — ei ole midagi muud kui teatav „teaduse metodoloogia”, heidab „subjektiivsele” psühho­loogiale ette, et ta on seni „täiesti ignoreerinud sotsiaalseid tegureid, mis määravad ära inimese teadvuse sisud tema üldises käitumises” (vaata­mata prantsuse sotsioloogilisele koolile, mis tahab kogu üksikisiku psühholoogiat põhjendada sotsioloogiale, ja vaatamata kogu moodsale sotsiaalpsühholoogiale!), ja deklareerib (ühel kongressil), et „me ei ole mitte ainult üle astunud selle spekulatiivse (umosriteljnaja) psühholoogia laibast, vaid seisame ka tema järeltulija, nn. empiirilise (s. t. senise traditsioonilise) psühholoogia puusärgi ees” jne. Lõpuks veel üks näide, mis iseenesest ka illustreerib praeguses vene psühholoogias valitsevat üldist vaimu. A. 1924 ilmub a. 1918 surnud prof. Lasurski raamatu „Klassifikazia litšnostei” („isiksuste klassi­fikatsioon”) uus (kolmas) trükk — kahe psühholoogi (Bassov ja Miasištšev) toimetusel. Tekst on üldse korralikult ära trükitud, kuid — on välja jäetud isiksustüübid „religioossed vaatlejad” («sosertsateh”) ning „religioos-administratiivsed” ja kogu peatükk „religioon”. A. 1925 ilmub uues trükis Lasurski teine raamat — „Psihhologia obštšaja i eksperimentaljnaja” („üldine ja eks­perimentaalne psühholoogia”). Tekst on samuti korralikult ära trükitud, kuid on jälle välja jäetud peatükk — „usulised tundmused”, motiveerimisega eessõnas väljaandja (Vygotski) poolt, et „ei ole otstarbekohane jätta õppe­raamatusse vaieldatavat ja ühekülgset materjali, mis peale selle on viimaseil aastail, ühenduses üldise kultuurilise murranguga peaaegu lõplikult huvi kaotanud”.

Palju optimistlikumaid väljavaateid kui praegune vene „teoreetiline” psühholoogia ei paku meile ka „praktiline” psühholoogia. Mis puutub esiteks «pedoloogiasse”, siis kannatab see üldse sama tendentslikkuse ja ühekülgsuse all kui „teoreetiline” psühholoogia ja peavad muidugi ka siin end tunda andma kõik needsamad raskused normaalseks teaduslikuks ja õppetegevuseks kui , ka „teoreetilise” psühholoogia alal. Praeguse vene psühhotehnika tähtsuse hindamisel tuleb aga neile momentidele juurde veel järgmine. Psühhotehnika on võrreldes teiste abinõudega tööstusliku töö produktiivsuse tõstmiseks ikka nii-ütelda viimseks „peensuseks” ja selle rakendamisel on mõtet kõigepealt seal, kus kõik need teised abinõud on enam või vähem juba ära kasutatud, nagu näeme seda kõrgelt arenenud Lääne-Euroopa ja Põhja-Ameerika tööstuses. Katsuda juba praegu rakendada psühhotehnikat ka palju vähem arenenud vene tööstusele, nii kaua kui selle üldise produktiivsuse tõstmiseks ei ole veel küllaldasel määral ära kasutatud kõiki teisi abinõusid, tähendab seepärast umbes sedasama, kui näit. kirjutada kallist patenteeritud välismaa arstirohtu haigele, kelle haigus on tingitud kõigepealt tema puudulikest üldistest elutingi­mustest ja keda jäetakse neisse tingimustesse ka edasi. Mõni kuu tagasi vilksa­tas mõnes ajalehes teade, nagu oleks vene psühhotehnika ,,isa” Spielrein (ja vist ka teised peapsühhotehnikud) enamlike võimude juures „nemilostj”‘i alla (ebasoosingusse) sattunud. Kui see teade peaks osutuma õigeks, siis võiks seesugune pööre võimude suhtumises niisugusele persona grata’le, nagu Spielrein seda seni paistis olevat, olla sümptomaatiliseks ka nende suhtumise muutusele psühhotehnikale endale, mis ei ole nende arvates küllaldasel mää­ral suutnud täita temaga seotud ootusi ja lootusi.

Kirjutades praeguse „uue” psühholoogia tulekust Venemaale, teeb seda üks „marksistliku” kooli esindaja (Frankfurt) järgmistes väljendustes: „Kodanliku teaduse vana ehitus ragiseb, laguneb. Võitjana sammub dia­lektiline materialism, marksism, vallutades üht teadusala teise järele. Tema pealetungile ei saanud vastu panna ka psühholoogia kants…. Samm sammu järele taganeb idealistlik kool psühholoogias, jätab oma koha materialismile, marksismile, kaotades oma tähtsuse ja mõju” jne. Ma arvan, et kõik ülal­öeldu näitab meile, et sääraseks fanfaaride puhumiseks „uue” psühholoogia „võidukäigu” puhul läbi Venemaa puudub siiski veel küllaldane alus, ja et me vist palju ei eksi, kui praeguse vene psühholoogia kohta lõppkokkuvõttes ütleme, et — nagu paljudel teistelgi enamliku tegelikkuse aladel — on ka siin juba olemas teatav „fassaad”, kuid see, mis asub selle fassaadi taga, ainult osalt vastab fassaadile endale ja sellega esilekutsutud ootustele.

K. Ramul

Eesti Koolist nr. 3/1936

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share