Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

„Elukutseline revolutsionäär”, kelle „proletariaadi diktatuur” Venemaal valitsema tõi, oli enamasti pärit kas väikekodanlikust ja kodanlikust ringkonnast või, nagu Lenin, koguni aadlist. Õigeks töörahva esinda­jaks luges ta end ainult sellepärast, et oli omaks võt­nud Karl Marx’i „proletaarliku ilmavaate”.

Sellest ilmavaatest võttis ta diktatuuri ideaali ja arendas seda kõige äärmisemate võimalusteni.

Juba oma põrandaaluse tegevuse järgus oli enam­laste juht Lenin, kord seletades, mis keskkomitee võim peab olema, näidanud oma kuulajaile paljutähendavalt — rusikat… Nõukogude võimu algaastail käis Lenin alatasa peale, et see võim olla liiga pehme: „See on puder, aga mitte diktatuur!” Enamlik diktatuur peab tugenema otsekohe vägivallale, ütles ta. Riigivõimust sai ta aru ainult kui valitseva kihi vägivalla aparaadist teiste kihtide mahasurumiseks. Mingisuguseid isiku-ehk kodanikuõigusi või vabadusi ta ei tunnustanud. Näolt mongoli vürst, oli ta Tšingis-Khaani järeltulija ka olemuselt. Muusikat ütles ta mitte välja kannata­vat: see panevat inimestel päid siluma, tema ülesanne olevat aga pealuid sisse lüüa.

Kolmveerand aastat elas Nõukogude Venemaa algul ilma ühegi põhiseaduseta ja kui see viimaks 10. juulil 1918 anti, siis ei loonud ta tegelikult midagi juurde, vaid teenis ainult propaganda ülesandeid. Põhi­seaduses jaotati Venemaa nõukogude föderatiivseks vabariigiks, kus iga rahvus sai autonoomia, mõni ko­guni iseseisvuse. Tegelikult valitses aga kõigi nõu­kogude osariikide üle „ühine ja jagamatu” kommunistlik erakond, õigemini — ordu, kelle eeskavast taheti

Moskva Kremli müürid.

1919. a. märtsikonverentsil rahvaste enesemääramine kui „iganenud kodanlik eelarvamus”  sootuks maha kustutada, — Lenini   nõudel   jäeti ta ainult poliitilis-diplomaatlikel põhjustel: et muurahvais mitte üle­liigset umbusaldust äratada.

Diktatuuri mõtte võtsid enamlased küll Marx’ilt, diktatuuri praktika aga — Venemaa enda minevikust, tema isevalitsuse põlistest traditsioonidest.

Vene tsaaride piiramatu isevalitsus oli päritud Venemaa keskaegseilt ülemvalitsejailt-tatarlastelt, nagu ka Vene tsaaride kuulus „Monomahhi müts” oli tegeli­kult tatari khaani kink oma usinale asevalitsejale ja maksudekogujale.

Vene suuremad tsaarid olid oma piiramatu isevalit­suse poolest mitmes tükis — Lenini eelkäijad. Tsaar Joann Julm, nähes Liivi sõjas Venemaa bojaaride feo­dalismi („semštšina”) laostumist, lõi selle hävitamiseks terroristliku aparaadi — „opritšnina”, Lenini „tšeka” eelkäija. Ja Vene rahvaluule tõstis Joanni selle eest oma lemmikuks.

Tsaar Peeter Suur ütles otsekoheselt: Kui ma venelasele katsusin voorust jutlustada, ei tulnud sel­lest midagi. Ma pidin hakkama teda tükkideks kis­kuma, pooma, peksma. Venelast võib juhtida ainult kõige suurema valjusega. Vene rahvas ei saa läbi vaba­dusega, sest ta on liiga kaua olnud orjuses.

Et Vene nuudi ja lääne tehnika abil venelast lii­kuma panna, lõi Peeter Suur uue bürokraatia, — „tšinovnikute” hierarhia. Selle ülesandeks oli süstemaa­tiliselt maha suruda rahvas igat spontaanset liigutust, et muuta teda sõnakuulelikuks automaadiks, kel pole muud ajurit kui valitsusvõim. „Tsivilisatsioon ja tea­dus ulatati meile piitsa otsas”, ütleb vene suurim pub­litsist Herzen.

Lenin tunnistas ise, et peab Peeter Suurt oma poliitiliseks eelkäijaks. Veel sagedamini on seda tei­nud Stalin. Krahv Aleksei Tolstoi ajalooline romaan „Peeter I” on seetõttu üks enamloetud ilukirjandustooteist tänapäeva Venemaal.

Kuid nagu seda näitab isegi enamlaste ajaloolane prof. Pokrovski, ei saavutanud Peetri hiiglaenergia oma sunnimeetoditega soovitud tagajärgi: ta jõudis viimaks orjuse sisseseadmiseni; venelase töö läks aga aina viletsamaks.

Niisama oleks ekslik arvata, et ka enamlaste ennenägematu diktatuur on saavutanud need sihid, mis endale seadis. Selle üle kurtis juba Leningi mitmel pu­hul, et tema püüab ühele poole, vool kannab aga sootuks teisale. Kes enamlaste üle nende sihtide järgi tahab otsustada, see ei saa Nõu­kogude Venemaast üldse aru. Sellega on seletatav kibe viha, mida lääne sotsialismi suuremad teoreetikud Kautsky’ga eesotsas enamlaste vastu aval­davad: nad näevad enamlastes omade ideaalide diskrediteerijaid ja moonutajaid.

Enamlaste osa on piirdunud sagedasti sellega, et nad on heitnud tiku püssirohutünni, vallandanud loo­dusjõud. Need on aga siis edasi tegutsenud juba ise­oma loodusseaduste järgi. Kogu enamlaste energia on sagedasti kulunud ainult selle ärahoidmiseks, et loo­dusjõudude möll ei pöörduks nende eneste vastu.

Vastuoksa Hitleri rahvussotsialistidele, kes võimu ründasid väga radikaalse eeskavaga ja võimule jõudes oma eeskava hakkasid järjest mõõdukamaks seletama, radikaliseerus enamlaste eeskava kõige rohkem alles pärast võimule tulekut. Peapunkt, millega nad 1917. aastal võimu vallutasid, oli — eraldirahu tegemine Saksamaaga. Oleksid Vene enamlusvastased olnud kaugelenägevamad ja selles enamlastele ette jõudnud, siis oleks Venemaa saatus ehk sootuks teisiti kuju­nenud.

Oma eeskava tähtsamal alal — majanduspoliitikas, näitas Lenin algul suurt tagasihoidlikkust. Kuigi sot­siaalne revolutsioon pidi juba alanud olema, ei tahetud kapitaliste esialgu veel sugugi eksproprieerida (s. o. kogu nende varandust ära võtta). Nende ettevõtteisse pidi ainult tööliste kontroll sisse seatama, nimeliselt seks, et kapitalist ei saaks enam liigkasusid võtta, tõe­likult aga salajase tagamõttega, et töölised kontrollvõimuna aega saaksid kapitalistide kõrval ettevõtte juhtimist ära õppida. Ainult kõige tähtsamad suur­ettevõtted pidi kohe natsionaliseeritama.

Sellest ei tulnud aga midagi. Nagu enamlased ise ütlevad, viis „klassivõitluse loogika kiirendatud tem­pode juurde”. Töölised, tundes ennast uute peremees­tena, ei saanud sagedasti aru, mida paganat nad siin veel peavad õppima. Et kapitalisti neile oli kujutatud südametunnistuseta vereimejana, siis oli ju kõige õigem tee teda jalapealt välja kihutada. Teisest küljest ei tahtnud ka paljud kapitalistid seks vabrikuid edasi juhtida, et nende ülevõtjaid valmis koolitada.

See oli kõige anarhilisem järk nõukogude majanduspoliitikas. Ta kestis seni, kui Saksamaa, enamlas­tele Bresti rahu peale surunud, oma kätt Vene töös­tuse järele hakkas välja sirutama. Nõukogude majandusdelegaat Larin telegrafeeris 25. juunil 1918 Berlii­nist: ainus tee selle ärahoidmiseks, et Vene tööstus ei langeks sakslaste kätte, olla viibimata üldnatsionalisatsioon välja kuulutada. Ja see siis kolme päeva pärast sündiski.

Nii algas nn. sõjakommunism. Saksa väed olid Venemaa ära lõiganud Ukrainast. Hoogu võttev kodu­sõda lõikas ta ära ka Volgatagustest vilja- ja tööstus­rajoonidest. Enamlased jäid nagu ümberpiiratud kind­lusse, kus äärmise valjusega kõik alistati kaitse huvi­dele. Kogu tööstus natsionaliseeriti ja tsentraliseeriti valitsusasutuste ümber. Ühistegevus muudeti toitluskomissariaadi tehniliseks aparaadiks. Et rahakurss lan­ges katastroofiliselt, siis hakati rahasüsteemi üldse asendama naturaalse kaubavahetusega.

Maal olid enamlased seni lasknud talumeestel tali­tada omapead. 1917. a. 26. okt. dekreediga kaotati ära maaeraomandus. Maauuendus ise toimus loodusjõuli­selt, ilma et riigivõimud seda kuigi palju oleksid regu­leerinud. Vene mužikk teostas oma elupõlise ideaali: ta rüüstas mõisad ja jaotas kõik maad külakogukonnas ühesuuruseks. Võeti ära ja jaotati uuesti ka jõukamate talupoegade maa, mis neil rohkem olnud kui teistel. See oli nn. „must ümberjaotus”, nagu sellest vanasti Vene agraarsotsialistid unistanud. Nüüd polnud siin aga suurt midagi, millest unistada või mida idealisee­rida. Sagedasti käis üks küla sõnnikuharkidega teise vastu sõjas, kui arvas, et teine rohkem oli saanud. Ka käidi kõvasti peale muulaste asundustele, eriti kõrge­mal ja jõukamal kultuurijärjel asuvaile lääne muurahvaile, muu seas ka eestlastele. Need kuulutati „pursuideks”, keda vaja sootuks välja kihutada.

Vaevalt oli talumees toime tulnud mõisade jaota­misega, kui märkas, et maa küll temale oli saanud, vili aga mitte. Seda nõudis riigivõim endale. Äärmise leivapuuduse tõttu nõukogude linnades kuulutati maal välja „prodrasverstka”, s. o. toitluskohustuste jaotus: talumees pidi kogu vilja, mis tal omast tarvidusest üle jäi, kindla väga madala hinna eest riigile andma. Et ta seda altkäe ei saaks „spekulantidele” ja „kotimeestele” maha müüa, kes toidujahil läbi kogu Venemaa kihutasid, seati sõlmejaamadesse relvastatud „tõkkesalgad”. Kuid need ei suutnud kaotada „kotimeeste” rän­damist. Nõukogude kirjanik Boris Pilnjak kirjeldab oma raamatus „Paljas aasta”, kuidas tollal Venemaa rongide katusedki olid üleni kaetud nende nälginud leivaostjatega, nagu need inimesed ise — täidega.

Kui kodusõda lõppes enamlaste võiduga valgete üle, taheti sõjakommunismist hakata otsekohe edasi arendama täielikku sotsialistlikku majandust. Larin kavatses kõige lähemas tulevikus juba rahasüsteemigi täitsa kaotada.   Siis aga katkes rahval kannatus.

Talurahvamässusid oli varemgi palju olnud, kuid neist oli valitsus kergesti jagu saanud. Kardetavam oli, et käärima läksid suured tööstuskeskused, isegi pealinnad, kellele riik ei jaksanud anda kroonuvarustust. Rahutuste järel pealinnades plahvatas 1921. a. märtsis mäss Kroonlinna merekindluses, mis oli olnud algusest peale enamlaste tähtsam tugi. Nõuti vabakau­bandust ja vabalt valitavaid nõukogusid.

Silmapilk polnud enamlastele mitte palju vähem hädaohtlik kui poolteise aasta eest, millal valged kind­ralid lähenesid Petrogradile ja Moskvale. Oleks Kroon­linna mäss saanud levida pealinnadesse, siis oleks enamlaste võim, nagu 4 aasta eest tsaari oma, sõjaväe vastuhakus kokku varisenud.

Paarinädalase piiramise järel vallutati Kroonlinn rünnakuga. Et aga, nagu Trotski kinnitab, kogu puna­väe meeleolud ähvardasid hädaohtu tuua, pöörati siis kurss järsult paremale poole. Vabalt valitavaid nõu­kogusid küll ei antud, — see oleks tähendanud kom­munistlikust diktatuurist loobumist. Selle eest kuu­lutati välja vabakaubandus. See oli „uus majandus­poliitika” („nep”). Talumehele määrati kindel toitlusmaks. Mis sellest üle jäi, seda võis ta vabalt turule tuua. Niisama said jälle eluõiguse väike eraettevõtja kui ka kaupmees. Ainult suurtööstuse, panganduse ja väliskaubanduse „komandeerivad kõrgused” pidid jääma riigi kätte, nii et sotsialistlike ja kapitalist­like elementide kooselus ülevõim mitte viimaste kätte ei libiseks.

Kodusõja järel oli Venemaal 1921. aastal raske nälg. Volgamail surid miljonid. Ainult Ameerika abiandmisorganisatsiooni („Аrа”) abil, kes eriti Tallinna sadama kaudu palju vilja väljast sisse toi, pandi katast­roofile piirid.

„Nepi” aegu hakkas majanduselu kiiresti para­nema. Optimism valdas kõiki ringkondi. Talunik ja väikeettevõtja hakkasid uuesti tööle. Enamlaste juhid aga lootsid, et sotsialistliku ja kapitalistliku majanduse kooselu saab pikemaks ajaks võimalikuks — Lenin arvas: 20—40 aastaks — ja nagu omal ajal Bresti rahu sakslastega võimaldab nõukogude võimule uue „hingetõmbuse” („peredõška”), kuni oodatud kommunistlik revolutsioon ka Lääne-Euroopas puhkeb.

Kõik elasid tulevikulootustest: kodanlased — Venemaa aegapidise „evolutsioneerumise” ja kodan­lustumise” lootustest, enamlased — Euroopa revolutsioneerumise lootustest.

Eduard Laaman

„Nõukogude Vene ja kommunismi teostuskatseid a. 1917-1934“, 1935